Noored hinged/5

Allikas: Vikitekstid
4
Noored hinged
A. H. Tammsaare
6

5.

Wiimased päewad oliwad Karl Raismikule wäga rasked. Isegi ettelugemistel polnud ta käinud ja kuigi ta läks, siis polnud sellest mingisugust kasu: kõrwad kuulsiwad professori häält, aga silmad wahtisiwad tardunult tühja ruumi, kuna mõtted kusagil mujal wiibisiwad ja wahetpidamata töötasiwad. Aga ometi oli Raismik eeskujulik üliõpilane. Raske elutee oli talle püsiwust ja korralikku töötamist õpetanud. Ka oli tema majandusline seisukord niisugune, et ta wõimalikult ruttu ülikooli selja taha tahtis jätta. Ta oli küllalt juba kõiksuguste raskustega wõidelnud, enesele wäga wähe lubanud; nüüd hakkas tema rinnas midagi liigutama, mis lootusest parema tulewiku, lahedama elu üle unistada tahtis. Kui ometi kord hinge saaks tagasi tõmmata!

Aga need wiimaste päewade sündmused! Need tegiwad Raismiku pää kirjuks, hinge segaseks. Aino oli tema wastu ju lahkem olnud ja rohkem naernud, kui kunagi enne. Kuid tema sõnad — need puurisiwad pikkamisi walusaid aukusid hingesse. Kui ta sellest kõigest ometi aru wõiks saada! Oli neil sõnadel üleüldse mingisugune tagamõte wõi oliwad nad muidu kergemeelsuses ja naljatades räägitud, kuna tema asjata nende kallal oma pääd murrab? Kas hakkas ehk Aino nüüd seda täide saatma, millest ta metsas oli kõnelenud? Tahtis ta temaga kui lapsega mängima hakata, temalt meelekindluse, waimujõu ja enesewäärtuse rööwida ning siis teda oma eeslikarja hulka saata? Raismikule näis, nagu peaks ta asjast nõnda aru saama. Kuid see ei pidanud sündima. Ennast alandada lasta ei tahtnud ta milgil kombel. Ta pidi nõnda üles astuma, et ta enese wastu lugupidamist ei kaota, tulgu see maksma mis tahes. Nii tagasihoidlik kui ta ka oli, aga oma wäärtust arwas ta tundwat. Ärakäidud teest, tehtud tööst hoowas see tundmus talle rinda. Aga kui raske oli sagedasti oma kõrgele seisukohale jääda! Tundmused pidasiwad mõistusega selles asjas alalist sõda. Ja nende sõjariistad oliwad nii mõjuwad. Ajuti näis, nagu poleks mõistust enam olemaski, nagu oleks ta oma nooled juba kõik wastase pihta ära lasknud, wibu padrikusse wisanud ja ise pakku jooksnud. Nüüd wahib ta kusagil paksu põõsa taga lömitades ja wäriseb tundmuste rüüstawa sõjakäigu ees. Niisugused rasked silmapilgud aga ei olnud tänini kaua kestnud. Mõistus tuli peagi oma peiduurkast wälja ja siis ütles Raismik jällegi:

„Mina olen mina! Mina olen mina ise! Ma olen see, milleks ma ise ennast olen teinud! Keegi ei tohi minusse puutuda. Ma ei luba ennast ümber teha, sest see ei meeldi mulle!“

Kuid ka niisugused kindlad silmapilgud ei kestnud kaua. Nii mõnigi alus, mida Raismik wääratamatalt arwas üles seadnud olewat, lõi kõikuma, omandas teise kuju. Mõnikord otsustas ta iseeneses, et ta Aino ja tema sõnade pääle enam ei mõtle, tööd tegema hakkab ja ootama jääb, mis terwest asjast wälja tuleb.

„Olen enne üksi läbi saanud, siis saan ka edaspidi“, sõnas ta niisugusel korral.

Sestsamast kahetses ta aga, miks ta terwe loo niikaugele oli wiinud. Miks ei teinud ta asjale juba waremalt lõppu! Aga nüüd kerkis terwe rida silmapilkusi ülesse, mida waadeldes Raismik kõik oma arutused ja kahetsused ära unustas. Liig ilusad oliwad need silmapilgud, kui et nende kõrwal weel midagi muud oleks wõinud elutseda. Kõigele sellele järgnes aga see, et Raismik endist wiisi Aino sõnade kallal arutas, neid kui mõistatusi üles arwata püüdis. Selleks otstarbeks astus ta nii mõnigi kord Hilda Maasika poole sisse. Wiimasel ajal kiskus teda iseäraline jõud siia. Aino sõnad oliwad seda jõudu suurendanud. Raismik arwas märkawat, et Hilda tema seisukorda mõistab ja temale kaasa tunneb. Kord korralt kaswas usaldus tema wastu ikka suuremaks. See oli tung inimese järele, kellega kõigest rääkida wõiks, mis rõõmu sünnitab ja haiget teeb, iseäranis wiimasest. Ainoga ei saanud Raismik enam nõnda rääkida. See armastas ennem naerda ja naljatada. Pääle selle ei olnud ju ühtegi inimest, kes Ainole lähemal oleks seisnud kui Hilda. Raismik kuulis aegajalt ühe wõi teise sõna Aino kohta ja see oli nii hää. Ka oli Raismikule Hilda elulugu, tema praegune kirjade lugemine Aino läbi tuttaw. Ta teadis, et see waikne, tagasihoidlik kuiwetanud näoga naesterahwas nii palju läbi kannatanud on. Niisugust inimest pidas ta aga teiste walude mõistmiseks, nendest arusaamiseks kõigekohasemaks. Ja kui Raismiku rinnas haiget tegi, siis tõmbas teda iseäralik jõud Maasika poole. Isegi see juba rahustas teda, kui ta selle tõsise, poolkurwa näo pääle mõni aeg waadata wõis.

Nende mõistatuste seletuste juures aga, mille kallal Raismik oma pääd murdis, wõis Hilda waewalt abiks olla. Küll oli ta wahekord Ainoga jällegi lahkeks muutunud, aga tekkinud tumedus ei tahtnud kudagi kaduda. Nad lobisesiwad üheskoos, oliwad nähtawasti awalikud, aga siiski paistis Aino juures midagi silma, millest Hilda aru ei saanud. Tema sõbranna ei olnud endine lahtilöödud raamat, millest kõike lugeda wõib, mis sa aga tahad. Aga Hilda ihkas selle järele. Sellepärast otsis ka tema inimest, kes talle selguse kättemuretsemises abiks wõiks olla. Seda abi lootis ta kõige paremini Raismikult, sest wiimased nähtused oliwad talle päewaselgeks teinud, mis selle nooremehega sündis. Niisugune peaks aga oma unistuse-objekti silmas pidama, teda tundma. Nii oliwad Hildal kui ka Karlil wastastikused põhjused, mis neid lähenema sundisiwad. Kumbki aga ei tahtnud, ei usaldanud tänini esimest otsustawat sammu astuda. Mõlemad ootasiwad parajamat, tarwilikumat silmapilku.

Wiimaks jõudis Raismik otsusele, et ta enam niisuguses tumeduses elada ei wõi. Ta pidi teada saama, missuguseks Aino wahekord Kulnoga on muutunud ja mis temal enesel Aino poolt loota on. Ta otsustas kõige otsemat teed tarwitada — Aino enese poole pöörata. Selle mõtte juures pidi ta tahtmatalt naeratama. Miks ei olnud ta juba ammugi selle pääle tulnud? Alles hiljuti oliwad nad kõiksugustest asjadest rääkida wõinud, metsas oli ta terwe oma südame paljastanud ja nüüd kardab ta! Aga Aino oli teiseks muutunud, tema hääl ja naer uue, wõõra kõla omandanud. Kui Karl temaga lähematest asjadest rääkima tahtis hakata, siis oli ühest ainsast wäikesest liigutusest wõi pilgust küll, et nooremehe rinnas õudset õhku lehwima panna ja tema wälja-ihkawaid sõnu keelele suretada. Seda ei tahtnud Karl enam sündida lasta. Kindlate mõtetega astus ta hommiku kella kümne ajal Aino juurde sisse, sest nüüd lootis ta teda tingimata kodust leidwat. Ta ei eksinud mitte: neiu wõttis teda hariliku lahke naeratusega wastu.

„Täna oled sa õige warane“, ütles ta kätt andes. Tema uuriw pilk pani nooremehe olekus kohe iseäralist kohmetust ja äritust tähele.

„Ma tahtsin sinuga tingimata kokku saada, sellepärast tulin nii wara. Aga ehk olen ma tüliks?“

„Ah ei, ükskõik, teha pole mul ju midagi iseäralikku.“

Nad waikisiwad.

„Kui sa tahad, siis wõiksid sa kohe sellega pääle hakata, mis sind nii wara siia ajas“, ütles neiu natukese aja pärast, „praegu ei sega meid keegi, mamma on ka kodust ära.“ Selle juures pidas ta ikka weel noortmeest iseäraliselt silmas. See arwas sellest aru saawat ja ei suutnud tõuswat piinlikku tundmust tagasi tõrjuda.

„Sa mäletad weel, mis me metsas wiimati rääkisime?“ küsis Karl.

„Ja siis?“ küsis neiu wastu. Tema hääl kõlas nooremehe kõrwus wõõralt.

„Sa tead ka seda, mis sa sel korral herra Kulnost rääkisid?“

„Tean.“

Nüüd aimas Aino juba ette, mis tulemas oli ja ta otsustas kord ometi kõik selgelt wälja öelda, iseäranis sellepärast, et tal Hilda sõnad meelde tuliwad, mis see Karlist oli rääkinud. Ja korraga näis talle, nagu oleks Hilda Karli kohta õigeid mõtteid awaldanud. Noormees, kellega ta nii palju üheskoos oli olnud, temaga juttu ajanud, teda tundma õppinud ja temaga sinasõbraks saanud, kippus talle wõõraks muutuma. Wõi oli tema juures kõik juba liig tuttaw?

„Nüüd tahaksin ma teada saada, kudas sinu ja tema wahekord praegu on?“ küsis Karl.

„See wõiks sind ehk wähe huwitada.“

„Selle wastu, see huwitab mind wäga.“

„Mispärast?“

„Sellega õpiksin ma ka oma seisukorda tundma.“

„Ah nii! Aga mis sul siis oma seisukorras mitte selge ei ole?“

„Selle wastu wõiks küsida: mis mul selge on?“

Aino jäi mõtlema. Siis ütles ta:

„Aga mis siis, kui ma oma ja Kulno wahekorrast rääkida ei taha?“

„Siis… noh, siis pole midagi teha“, wastas Karl ja tegi käega lootuseta liigutuse. „Ma küsin seda ju ainult sellepärast sinu käest, et sa ise sel korral mulle metsas ütlesid: minule wõida sa kõik ära rääkida.“

„Ütlesin ma seda?“ küsis neiu nagu imestades ehk ta küll wäga hästi mäletas, mis ta sel korral oli ütelnud.

„Jah ja sa rääkisid isegi nendest põhjustest, miks see nõnda on.“

„Noh, hää küll, ma wõin sulle öelda, et ma pääle seda mitu korda tema pool olen käinud. Suuremalt osalt on ta üksipäinis kodus olnud, ükskord trehwasin ma aga ka herra Muhemit tema juures. Sel korral istusime meie kaua pimedas toas.“

„Pime tuba ja herra Muhem mind nii wäga ei huwita,“ püüdis Karl naljatada.

„Aga mis sind siis iseäranis huwitab? See, mis me räägime, teeme?“

Karl nokutas jaatawalt pääd.

„Sa nõuad õige palju“, sõnas neiu. „Me oleme paljust rääkinud, kes jõuab seda kõike meeles pidada! Kas me suudaksime seda meelde tuletada, millest meie kahekesi rääkinud oleme? Ma arwan — ei. Niisama on lugu ka Kulnoga, tema rääkimistest jääb weel palju wähem meelde. Ma ütlesin sulle juba siis, et me palju naerame. Nõnda on see ikkagi weel, ainult selle wahega, et nüüd mina tõsine olen ja tema naerab. Kord oli see wastuoksi.“

Wiimased sõnad ütlesiwad nooremehele palju, liigagi palju. See liigpaljus seisis selles, et sõnad ainult aimata lasksiwad ja aimdus on teatud silmapilkudel kõige hirmsam päälekaebaja ja piinaja. Kus peab aimdustele piiri panema?

Aino tundis et ta sõnad ja ütelused kuiwad, külmad oliwad. Hoopis teisiti oli ta mõne aja eest metsas rääkinud. Selle üürikese aja jooksul oli tema juures nii palju muutunud, mida ta waremalt kudagi wõimalikuks poleks pidanud. Selle tagajärjel ei wõinud ta endist wiisi rääkida. Ta ei uskunud enam seda, et Karl temast nõnda aru saab, nagu tema seda oleks tahtnud. Kas wõis üleüldse keegi nendest tundmustest aru saada, mis wahe ajal tema rinna pakitsusega oliwad paisuma ajanud? Tal ei tulnud ka seda meelde, et Karl tema wastu ometi sedasama tunda wõis, mis tema Kulno wastu tunneb.

Karl oli mõttes; ta otsis uusi sõnu, milledega oma aimdustele kuju, nendele piiri panna. Ja ta ei leidnud neid. Ialgi polnud tal aega olnud niisuguste asjadega tegemist teha. Kõik mõtted oliwad liig otsekohesed ja lihtsad; aga ta oleks tahtnud praegu teisiti olla. Ta oleks tahtnud ainult märgata anda ja Aino oleks juba teadnud, kudas ta wastama peab. Kui aga noormees asjata kohaseid sõnu oli meelde tuletanud, ütles ta wiimaks:

„Sinu sõnadest saan ma wähe aru. Selle asemel ütle mulle otsekohe: tahad sa teda wäga?“

Näis, nagu oleks neiu ammugi seda küsimist oodanud. Ta wastas nooremehele otsekoheselt silma waadates:

„Jah.“

„Üle kõige?“

„Üle kõige.“

„Aga tema sind?“

„Seda ma ei tea.“

„Ei tea?“

„Ei.“

„Aga kas tema seda teab, et sina teda nõnda tahad?“

„Ei tea.“

„Te pole siis üleüldse üksteisega sellest rääkinud?“

„Ei, mistarwis seda.“

Karl waatas umbusaldusega Aino pääle. Kas ta ka tema küsimiste pääle „mistarwis seda?“ wastata ei tahtnud? Ja tõepoolest — mistarwis oli ta need küsimised neiule ette pannud? Kas ei aimanud ta kõiki wastusid juba ilma selletagi? Ja Aino oli kõige selle juures endiseks, ainukeseks jäänud. Endist wiisi otsekohene, kawaluseta; needsamad sinised silmad, mis Kulnole taewa ja mere korraga meelde oliwad tuletanud; poolkangekaelsed juuksed oma lokkidega; peenike ja kui wedruteras paendus keha; needsamad liigutused, naer, hääl, millesse midagi waewalt tähelpandawat uut juurde oli tekkinud. Kõik oli endist wiisi. Ja kui ta nõnda Karli ees istus ja temale silma waatas, näis ta ikka kaugemale nihkuwat, pikkamisi, arusaamatalt. Warsti pole enam midagi näha, ainult silmad waatawad weel. Ja kui Karl nendesse waatab, siis arwab ta tuttawat naeru häält kuulwat ja tal on, nagu tuleks see naer silmist, kuna tema ta oma pilkudega wastu wõtab.

„Tead sa nüüd kõik, mis sul waja on wõi tahad sa weel midagi küsida?“ ütles neiu, kui ta nooreltmehelt asjata sõnu oli oodanud.

„Ma ei tea weel kõike.“

„Mida mitte?“

„Selle pääle ei wõi sina wastust anda.“

„Aga ehk wõin ma sulle siiski kaudselt abiks olla?“

„Kes teab…“

Karl mõtles. Siis sõnas ta nagu iseeneses: „Mis arwab küll tema?“

„Kes?“

„Kulno.“

„See on sulle wähe tähtjas.“

„Wõib olla, ka mitte. Ütle ometi, kui tema, näituseks, sind ei taha, mis sa siis teed?“

„Mitte midagi.“

„Lööd käega?“

„See tähendab — ma teen kõik, mis ma wõin, et ta mind tahaks.“

„Aga kui ta ikka ei taha?“

„Noh siis… siis…“

Aino tegi käega liigutuse. Siis küsis ta:

„Miks see sind nii huwitab?“

„Kas sa seda kõik unustanud oled, mis ma metsas rääkisin?“

„Ei, aga ma wastasin täna sulle küllalt selgesti.“

„Aga Delila!… Ja see kolmas!… Kui see ialgi poleks tulnud, siis oleks wõinud lugu hoopis teisiti olla. Nõnda ütlesid sa seekord. Kui tema sind ei taha, siis ei ole ju kolmat ja Delila wõib Simsoni kinni siduda.“

„Ah Jumalukene! Aga kui Delila enam ei taha siduda?“

„Kas ka siis mitte, kui tal kedagi teist siduda pole?“

„Tal on ju, ainult ta ei tea, kas ta teda siduda suudab. Aga see püüdmine! Oled sa ialgi seda püüdmist tundnud?“

„Ja kudas weel!“

„Noh, siis tead sa ju kõik.“

„Siis ei ole mingisugust lootust?“

„Mitte mingisugust! Metsas rääkisin ma mõndagi, aga nüüd tunnen ma, et ma praegu waletaks, kui ma neid sõnu korrata tahaksin, See on möödas ja wististi jäädawalt.“

„Ka siis, kui sa seda teist siduda ei suuda?“

„Ka siis.“

„Nii wajutad sa siis mulle eesli märgi otsa ette ja saadad mind oma karja hulka.“

Nooremehe häälest kostis kurbtus ja ka etteheide. See puutus neiut walusasti.

„Karl!“ hüüdis ta. „Mispärast tuletad sa seda meelde! Ma ütlesin sulle juba sel korral, mis ma sinust arwan. Mis wõin ma sinna parata, kui ma teisiti olla ei suuda, ei saa. Wõi tahad ka sina teiste wiisil, kelledele ma wastu minna ei wõinud, mind süüdistama hakata? Seda poleks ma sinust mitte uskunud. Sa peaks mind paremini tundma. Wõi olen ma sinu wastu ialgi ülekohtune olnud? Wiimasel ajal olen ma sinuga rääkides mõnikord tumedaid sõnu tarwitanud. Kui need ehk sulle walu on sünnitanud, siis olen ma walmis seda sinu käest andeks paluma…“

Wiimased sõnad mõjusiwad nooremehe pääle walusasti, kuid ka hästi. Aino kuju kerkis endise selgusega ja pühadusega tema ette. Ja kui ta tema silmadesse waatas, milles waluhelk läikis, siis puudus wähe, et noormees enesewalitsust ei kaotanud. Ta oleks tahtnud neiule midagi lihtsat ja hääd wastata, ta oleks tahtnud talle öelda, et ta talle puutumata pühadus on. Aga ta otsis asjata kohaseid sõnu.

„Ma ei taha, et sa minust halwasti peaksid mõtlema. Me oleme hulk aega üheskoos mööda saatnud ja ma saan wististi alati hääl meelel nende päewade pääle tagasi mõtlema. Kui sina minu pärast kannatama peaksid, siis mõtle ometi, et mina selles süüdi pole. Tahad sa nõnda mõtelda? Wõid sa seda? Ma soowiksin seda nii wäga. Kui sa wõid, siis anna mulle selle pääle oma käsi.“

Aino tõusis toolilt ülesse ja astus Karli juurde. Ka see tõusis püsti ja sirutas oma käe neiule wastu.

„Ja kõwasti pead sa mu kätt pigistama, nagu ennemalt, kus ma sagedasti karjatama pidin.“

Karl tegi seda.

„Waat’ nii“, ütles neiu. „Ja nüüd oleme jälle endised.“

Aga ta tundis, et nendes sõnades kibe pilkamine peitus. Kudas oleks wõinud nad weel endised olla, kui nad mõlemad muutunud oliwad? Ennemalt ei olnud neil minewikku, aga selle eest oli neil olewik ja nii mõnigi pilk lendas wargsi tulewikusse. Nüüd oli tulewik olemataks tehtud, ka olewikust ei tahtnud nad enam midagi teada, jäi järele ainult minewik. See aga armastab eraldust, üksiklust.

„Mistarwis me endid petame“, wastas noormees selle pääle kurwalt. „Mis olnud, seda ei saa enam olewaks teha.“

Ja hambaid ning huuli kõwasti kokku litsudes lahkus ta warsti. Ta kartis, et ta jõud enam kaua wastu ei suuda pidada, sellepärast tahtis ta ära siit.

Aino waatas talle aknast järele ja talle näis, nagu oleks mineja õlad madalamaks wajunud, käik lõdwemaks ja weel raskemaks muutnud. Uulitsa nurgal pööras ta weel kord ümber ja waatas akna poole, kus all neiu seisis. See tahtis tundmuste tõusul akent lahti teha, kuid enne oli noormehe kuju majanurga warju kadunud. Aino wahtis kaua aknast uulitsale ja mõtles. Südames oli tal raske. Mitte esimene noormees polnud tal sel kombel ära saata. Aga weel ükski polnud talle nii lähedaseks saanud ja sellepärast polnud tal ühestki nõnda kahju kui temast. Ja nüüd soowis ta, et ta teda tagasi wõiks kutsuda ja talle öelda, et ta temaga ainult halba nalja on heitnud, et ta teda tundma on tahtnud õppida.

Aga säälsamas kerkisiwad kaks musta silma ta ette ja ta nägi kehakuju, mis küll nii tugew ei olnud kui Karli oma, mis aga paenduwusest ja wastupidawusest näis jutustawat. Ja talle tuli meelde, et need paenduwad liikmed selleks küllalt tugewad on, et nad teda tundmustehool kas wõi hingetuks suudawad pigistada. Ja ta hääl, sõnad! Need awawad uue, tänini tundmata luuleilma, millest kudagi lahkuda ei taha, kuigi sääl õitswatel roosidel nii palju terawaid okkaid küljes oleks.