Noored hinged/7
7.
Karl Raismik oli kindlale otsusele jõudnud ja rinnas muutus waiksemaks: ära pidi ta siit saama. Ja ta tegi kõik, mis ärasõitmise ettewalmistusaks waja oli. Ta ei tahtnud enam neid tutwaid uulitsaid, majasid, paikasid näha. Liig palju tuletasiwad nad meelde. Ja seda kõike oli waja unustada ehk kui mitte unustada, siis ometi nõnda teha, et need mälestused täiesti minewikuks muutuwad. Raismik otsustas kohe Moskwasse sõita, kuigi ta ümberkirjutamist ühest ülikoolist teise alles pooleaasta wahetusel toimetada tahtis. Nädala ajaga oli ta kõigega walmis, ilma et ta sellest kellegile oleks rääkinud, mis tal ees seisis. Enne ärasõitu tahtis ta ainult ühe inimesega minna jumalaga jätma: see oli Hilda Maasik. Ta lootis sellest jumalagajätmisest midagi, kuigi ta iseenesele selgesti öelda ei osanud ega julgenud mis ta selle „midagi“ all mõistis. Tal oli nagu salahirm siit lahkuda, ilma et tal mingisugust sidet järele oleks jäänud. Ta oleks tahtnud aegajalt mõnda teatust saada. Selleks arwaski ta enesele Hildat tarwis olewat. Pääle selle oli aga tal Hilda poole minnes weel midagi muud südame pääl, mille kohta ta eneses tähenduse tegi: „Eks näe.“ Niisugusel meeleolul astus ta Maasika juurde sisse. See tegi teda nähes suured silmad, sest Raismiku seisukord ei jäänud tema ees warjule.
„Nii kaua aja tagant ometi jälle kord“, ütles ta. „Kus Te selle aja olete olnud?“
„Toimetusi oli palju, ma sõidan ära.“
„Sõidate ära? Kui kauaks siis?“
„Ei tea, kui kauaks; igatahes kauemaks ajaks.“
„Kuhu tahate Teie sõita?“
„Moskwasse.“
„Moskwasse?! Nüüd, enne poolaasta lõppu?“
Imestus Hilda hääles kaswas ikka suuremaks.
„Jah. Päälegi on see ükskõik. Pass on mul taskus, peatust mul selle poolest ei ole. Ettelugemistele pääsen ma sääl niisamati, ilma sisse kirjutamata, kui ma sinna üleüldse minna tahan. Aga waewalt leidub mull selleks aega. Ma pean tunda nõutama, teenima peab, muidu ei saa läbi.“
„Aga siin oli Teil ju mõni tund ja elu on odawam.“
„Tundidest maksetakse siin liig wähe, ei tasu waewa ära“, wastas noormees silmi maha lüües, sest naesterahwa pilk püüdis teda läbi puurida.
„Selle poolaasta lõpuni oleksite wõinud ikkagi katsuda siin läbi ajada“, rääkis Hilda.
„Ei taha! Himu on otsas.“
Noormees püüdis oma häälele külma kõla anda, kuid tahtmatalt wärises säält midagi neiu kõrwu, mis nagu wäljapääsemist igatses.
„Ja nüüd tulite minuga jumalaga jätma?“
„Jah. Teie olete ainukene, kellele ma oma ärasõidust nõnda olen rääkinud, nagu ta tõepoolest on.“
„Nõnda, nagu ta tõepoolest on…“ kordas neiu mõttes, kes nooremehe sõnu nähtawasti sugugi ei uskunud. Mis wõis küll juhtunud olla? Ja korraga tuli Hildale Aino meelde. Oli see ehk kõik tema pärast? Ja missugune muu põhjus oleks wõinud Karlit sundida siit ära põgenema? Korraga tõusis Hildal sügaw tung kõike teada saada. Ta tahtis noorelmehel näokatte eest maha tõmmata ja teda tema loomulikus olekus silmitseda. Selle näokatte taga ei arwanud ta mitte ainult Karl Raismikku, waid ka Ainot peituwat. Kui ta selle näokatte taha suudaks pilku heita, siis mõistaks ta ehk jällegi oma noort sõbrannat täiesti, saaks temale kõige lähemaks, tema ainukeseks. Kui ta aga seda ei oska, ei suuda, siis muutub ta elu weel üksiklasemaks, ainult lapsed koolis jääwad talle järele. Karl sõidab ära, Aino on ta ees kui kinnipandud raamat, mida lugeda ei saa. Aga ta peab selle raamatu awama, ta peab teda lugeda saama, nagu waremalt, tal on ju nii tungiw tarwidus selle järele.
Niisuguste mõtete mõjul pööras ta nooremehe poole:
„Lubage, et ma Teile midagi otsekoheselt wälja ütlen.“ Ta hääl kõlas tõsiselt, soojalt ja kaastundwalt. „Ma tahaksin, et Te kõigest sellest teistwiisi räägiksite, loomulikumalt, õigemini. Teie olete ainuke noormees, kellega ma oma üksikluses sagedamalt kokku puutusin ja ma õppisin Teist lugu pidama, Teie saatusest osa wõtma. Niisugusel korral tõuseb aga tahtmine midagi otse südame päält ära öelda, ennast wabaks rääkida. Raske on nõnda! Ma mõistan ju Teid, saan Teist aru. Mu silmad ei ole pimedad ja kõrwad kurdid. Ma olen ise kannatanud, wõib olla, et ma sellepärast teistest kergemalt aru saan, nende saatus mu südamele lähemal seisab. Ja nüüd korraga tulete Teie jumalaga jätma ja ütlete, et Te tunniandmise pärast nii järsku Moskwasse sõidate. Ega Te ometi ei taha, et ma seda uskuma peaks? Parem juba ärge rääkige midagi…“
Neiu hääl muutus kord korralt soojemaks. Säält kostis nagu haawatud lugupidamise-tunne ja tung südamlikkuse järele wälja. Näis, nagu oleks ta juba ammu tahtnud neid sõnu Raismikule öelda ja nagu oleks ka see ammugi neid sõnu oodanud, piinliku waluga oodanud, et nendest joowastawat kergendust juua. Ta oli tänini enese üle kindla tahtmisega wõitu saanud ja ta lootis, et see ka edaspidi nii saab olema. Ainult ärasõitu waksalist kartis ta. Tühi ja õudne on sääl, mitte ainustki tuttawat. Ta on täitsa üksinda. Ja ka eespoolt paistab ainult üksiklus wastu. Nüüd, kus ta naesterahwast rääkima kuulis, kelle poole teda iseäraline jõud oli kiskunud, tõusis see eluline kõrbepilt uuesti talle silmade ette. Sääl kõrbes kõlas ainult tema ees seiswa naesterahwa hääl. See on ainuke elaw hing. Mine temale usaldusega wastu, siis pole sa enam täiesti üksinda.
Ja Raismik tundis, kudas tema sisemises ilmas midagi liikuma hakkab, kaswama lööb, suureks ja tugewaks paisub, millele ta warsti enam wastu ei suuda panna, mis terwet tema olewust oma alla ähwardab matta. Nii kaua on jõudnud ta teda maha suruda, rinnakambrisse kokku rõhuda. Praegu ajab ta ennast aga ikka kõrgemale. Raismik tunneb, kudas ta mööda rinda luupainajana üles poole hoowab, kaelas pakitseb, kurgus weeredes walu teeb. Ja nüüd purtskawad nad silmist wälja ning woolawad. Noormees aga langeb kummuli naesterahwa põlwede pääle ja nuuksub kui wäeti laps. Alles tüki aja pärast suudab ta enese üle wõitu saada. Naesterahwas, kes esiteks ootamatuses keeletuks muutub, silitab nõutalt nooremehe kangekaelseid juukseid ja sõnab ennast kogudes tasakesti:
„Läheb üle.“
Nendes sõnades kõlab nagu hell küsimine ja ka julgustaw trööst.
Aga uuesti pääseb torm lahti, mida nii kaua on wangistatud. Ta ei suuda küll midagi purustada, aga tugewa ja wisa nooremehe keha paneb ta kramplikult tuksuma.
„Waene mees, mis on nad küll teinud“, lausub Hilda.
Need sõnad annawad tormile ainult uut jõudu juurde.
„Nii ei wõi ju ometi mitte, Te olete suur ja tugew mees ja nutate kui wäike laps. Ja pisaraid on Teil! Waadake, mu põll on nendest täiesti märg“, räägib neiu nagu imestades ja etteheitwalt. Noormees istub juba endisel paigal sohwa pääl, kuid weel enam on ta kokku, kössi wajunud. Pää on rinnale langenud, liikmed lõdwaks muutunud. Ta tõstab oma märjad silmad naesterahwa poole; nendes helgib praegu usaldus ja sellest on naesterahwal häämeel. Noormees tunneb, et algus juba tehtud on ja nüüd tahaks ta kõik ära öelda, mis rinda rõhub, sest see on ainuke kergendus, mida ta loota wõib. Korraga tuleb tal meelde, et see oligi see „midagi“, mille kohta ta esiteks poolkogemata „eks näe“ oli ütelnud.
Ja imelik, ta tunneb, et tal nüüd enam sõnadest puudu ei tule, kui ta rääkima hakkab. Ta on kaua walu külwanud ja see on kõigeparem seeme, kui sõnad ja mõtted tõusma peawad.
„Teie ütlete, et ma nagu laps olen“, räägib Karl. „Tugewad mehed on sagedasti lapsed, ainult wähe on naisi, kes sellest aru saawad, ja needki mõned tarwitawad seda arusaamist kurjasti: nad teewad mehed halwadeks lasteks, kellest nad ise peagi ära tüdinewad. Alles hiljuti, wiimastel päewadel sain ma sellest aru. Ja nutta wõiwad nad, need suured lapsed, kui neid häbi sellest tagasi ei hoia! Naeste juures unustawad nad aga häbi kõige rutemini: wististi tuleb neile siis ema meelde. Meeste nähes ei tohi mees ialgi nutta, sest siis hakatakse teda naeseks pidama. Naestel on üks hää eesõigus: nad wõiwad alati ja igalpool nutta ning ei pruugi sääl juures kedagi häbeneda…“
Hilda kuulas mõnusa magususega nooremehe sõnu päält. Ja korraga tõusis tal tahtmine, et see suur ja tugew mees tema poeg oleks ja oma südamewalu temale kaebaks. Tema aga oleks juba wana, palju wanem kui praegu, juuksed oleksiwad juba hallid ja käed wäriseksiwad. Nende wärisewate kätega annaks ta oma tugewale noorele pojale uut jõudu, julgust ja lootust elu pääle. Ta tahaks talle trööstisõnu rääkides öelda: „Kannata ainult täna wälja, homme on juba kergem. Kõik läheb üle, miski ei ole jäädaw. Päälegi on juba kõik enne olnud. See on ainult kordamine, koolipoisil ülesande uuesti läbiwõtmine. Nüüd peaks aga see hõlpsam olema. Mina ise õppisin seda kõike ükskord tundma, kas siis sinul sellest sugugi kergem ei ole.“
„Oo see häbi, häbi häbi!“ räägib noormees wahe pääl edasi. „Kui ometi seda nii palju ei oleks, siis wõiks ehk kergemini läbi saada. Häbi teiste, häbi iseenese ees, häbi oma sõnade, häbi oma tundmuste pärast. Ja siis tuleb waikimine, tagasihoidmine, kuni kõik sul üle jõu, üle pää kaswab. Ja siis wiimaks langeb ta äkitselt puruks. Aastate kaupa olen ma waikinud. Ma surusin hambad kõwemini kokku, et säält ainustki sõna wälja ei lipsataks. Mul oli selleks ju jõudu. Ja sääl juures töötasin, töötasin ma, kas wõi ööd ja päewad kokku. Mul oli eesmärk, oliwad idealid. Wiimaks walgusiwad nad ühe paiga pääle kokku, sulasiwad üheks. Ja see üks oli kõik — terwe ilm, terwe tulewik, terwe elu. Te tunnete, teate teda ju. Waewalt suutsin ma oma tulewikule, oma elule silma waadata, mul näis nagu wõiksin ma niisugusel korral olemataks muutuda. Mina kaon ära, kuid minu elu, minu ilus ilm jääb järele. Aga mu elu sammus minust mööda, ma wõin teda weel ainult selja tagant silmitseda, tema nägu on kõrwale pööratud. Tõsisele Jehowale ei suuda Mooses nähtawasti ialgi palesse waadata…“
Wiimase lause juures lehwis kuulaja huultel kerge naeratus, kuna suunurkadesse kahetsewa kibeduse jooned tekkisiwad. Ta waatas rääkija poole, et kas see ehk naljatada ei püüa, kuid selle nägu ja waade oli täitsa tõsine, kui ta edasi rääkis:
„Wõi kes teab, ehk ei kannata Jehowa palg Moosese waadet wälja… Oma kõigeparemad päewad olen ma mööda saatnud, ilma et ma iseennast tundma oleks õppinud. Ehk kudas wõibki iseennast tunda, kui teised sulle wõõrad on, kui sa kellegile pole lähenenud, kellegi südamesse, hingesse waadanud. Tema oli esimene, kellele ma lähenesin. Aga mu silmad oliwad nähtawasti wanaks, töntsiks jäänud, olin ma ju nendega üle kolmekümne aasta kõiksugust puru wahtinud. Ma ei näinud seda, mis ma nägema oleks pidanud. Mis ma kõik omale ette kujutasin!… Paari aasta pärast lõpetan ma ülikooli, astun teenistusesse, elan kokkuhoidlikult, maksan wõlad peagi ära ja siis… siis wõib natuke hinge tagasi tõmmata. Oi! See saab wast silmapilk olema! Ja tema on minuga, ta aitab mul puhata, aitab seda wäsimust ära wõita, mis mu luudesse ja liikmetesse aastakümnete jooksul on pugenud. Ma ei teadnud küll iseenesel midagi iseäralikku olewat, mis ma temale oleksin wõinud pakkuda, kuid ma mõtlesin: Jõudu on mul ju ja tööd teha jaksan ma weel palju, palju, kui aga tema minuga on. Ja hää peab tal minu juures olema. Ma olen ainult tema päralt — ihu ja hingega! Jah, aga kes wõi mis olen mina, et ta mind tahtma pidi? Wast on ehk mind töö ja puudus ära kurnanud, minult kõik wõtnud, mis midagi wäärt wõiks olla? Ja nüüd… mis ma siis nüüd pean tegema? Tulewikust unistada… ei wõi. Puhata wõin ma juba praegu, sest kellele peaksin ma weel töötama. Tema läheduses olles lõi uus elu mu soontes tuksuma, andis tegewusele uue mõtte, nüüd on see kõik kadunud. Hakkab jällegi endine hall, läbipaistmata ilm. Ma astun, astun ja ei tea, kuhu mu jalad mind wiiwad… Siiski — siit ära, ära siit! See on ainuke abinõu!“
„Kas Teil ehk kaugel weel raskem ei ole?“ küsis Hilda kurwalt ja kaastundwalt.
„Ei, ma ei usu. Sääl hakkab uus rähklemine. Elu on suures linnas kallim, sissetulek puudub, tunda on raskem leida, sest ma olen wõõras. Laenuhallikad on ka kuiwaks willitud — tilkade kaupa. Nii hakkab endine elu. Ma janunen selle elu järele. Mul näib, nagu wõiksin ma temast seda leida, mida ma otsin ja mida ma kaotanud olen. Kõigewähemalt — üks walu waibutab teist.“
Karl tõusis püsti, pani käed kaela taha risti ja näis wenitades katsuwat kas ta liikmetes kõigeks selleks weel küllalt jõudu ja püsiwust on.
„Aga kas suudate ikka weel kõigele sellele wastu panna? Ehk raugeb jõud?“ rääkis neiu.
„Ma ei usu seda. Nüüd tunnen ma korraga, et mul nagu kergem on, et jõud tagasi hakkab tulema. Waadake ometi mu käte, mu õlade ja piha pääle: siin on ju weel jõudu.“ Nende sõnade juures ajas ta oma tugewad käed neiu ees laiali ja tõmbas nad siis pää juurde kokku.
„Ja puudust kannatada, nälgida mõistan ma ka… Ainult mu pää, kui see wastu suudab pidada, kui ta mu kätetööd liig mustaks ei wärwi.“ Nüüd wõttis ta kahe käega oma pää ümbert kinni ja pigistas teda kõwasti, mis juures silmad külmalt ja osawõtmatalt tühjusesse wahtisiwad.
„Aga kas ei wõiks mina Teile abiks olla? Kui peaks juhtuma, et Te enam kudagi edasi ei saa, ma oleks rõõmus, kui ma Teie seisukorda wõiksin kergendada. Teie teate ju, et mul palju ei ole, kuid ma tarwitan ju weel wähem, ja sellepärast…“
Neiu ei ütelnud oma lauset terwelt wälja, aga Karl mõistis teda siiski täiesti. Talle tuli selle juures meelde, kudas Hilda aastate kaupa oma wähesest sissetulekust ühe osa Bernhardile oli andnud, et see ülikooli wõiks lõpetada ja siis teda omale eluseltsiliseks wõtta. Aino teadis sellest rääkida, missugused unistused sel ajal Hilda rinda oliwad täitnud. Oma tulewasega juba noorest põlwest saadik eluraskusid jagada, temaga hingelikult kokku kaswada, teda kui üheks osaks eneses pidama hakata, mille walud sinu walud ja rõõmud sinu rõõmud on, — see pidi midagi suurt ja ilusat olema! Ja tõepoolest, ka praegu weel kandis Hilda neid tundmusi oma rinnas, olgugi et Bernhard pääle ülikooli lõpetamist kellegi teise omale wälja walis ja Hildale ainult selle lõbu lubas, et ta ilusate mälestuste ülessoendamiseks endiseid kirjasid lugeda wõis. Ja nüüd sirutas seesama naesterahwas ka temale oma toetawa käe wastu, nii nõrk kui see ka oli. Nooremehe rinnas hakkas jällegi midagi liikuma ja tema pääs lõi tumedaks.
„Ei, ei, seda mitte“, rääkis ta järsult. „Ma saan juba ise läbi… Siiski, üks palwe oleks mul: kas Teie ei wõiks minule aegajalt siit teateid saata, paar sõnagi kirjutada. Te teate ju, mis mind huwitada wõib.“
„Ma teen seda häämeelega, aga ainult ühe tingimisega: Teie peate ka minule mõne sõna enesest teatama. Muidu ehk hakkan ma mõtlema, et Teid enam polegi, et Te juba surnud olete. Surnute kirjasid lugeda wõin ma küll, kuid neile kirjutada — oleks õudne, õudne. Aga teate, kui Te enesest kirjutate, siis olge otsekohene, ma tahaksin Teie õiget seisukorda teada saada.“
Karl lubas seda.
„Millal tahate Teie sõita?“
„Täna õhtul.“
„Kas Te teda jumalaga jätma lähete?“ küsis Hilda, ilma et ta öelnud oleks, keda ta sõna „teda“ all mõistab. Ta kartis Aino nime Karli kuuldes wälja rääkida.
„Esiteks ei pidanud ma minema“, wastas noormees. „Ma kartsin iseennast, aga nüüd wõin ma wististi seda teha. Ja mis ma kõik wälja ei mõtelnud, et ennast tugewamaks teha ja teda mitte karta! Ma läksin isegi nii kaugele, et püüdsin enesel kõike, mis olnud, pääst wälja hüpnotiseerida. Ja siis tuli mul meelde, et inimene keemikuse ees muud midagi ei ole, kui teatud mõet wett, raswa ja mõni teab mida weel. Ma tahtsin enesele selgeks teha, et mina üks niisugustest keemikustest olen. Tema aga ei ole siis midagi muud, kui wesi ja rasw. Mistarwis pean aga mina, keemikus, nende olluste all kannatama? Miks on see kõik nii walus ja waewasünnitaw? Ja ma sõimasin ennast halwaks, rumalaks keemikuseks, kes lihtsatest ollustest wõitu ei saa. Ja teate, ma mõtlesin kaua selle üle järele, kudas see küll nõnda olla wõib. Aga olgu, mõtlesin ma wiimaks, kui ma nendest ollustest wõitu ei saa, siis wõin ma nad ju purkide sees enesega kaasa wõtta ja ette kujutada, et see tema on. On ainult waja neid ollusid ühendada ja kõik on walmis. Aga ma ei tee seda, ma näitan, et ma kiusatusele wastu suudan panna. Ja selle mõtte juures oli mul oma jõust hää meel.“
„Jumalukene, kui hirmsalt Te rääkida wõite!“ hüüdis neiu kohkunult ja waatas küsiwalt nooremehe pääle, kes longus pääga kesk põrandat seisis, oma sõnade üle naeratada püüdis ja siiski uusi pisaraid tagasi suruda ei suutnud, mis pikkamisi nähtawale tuliwad.
„Aga see läks warsti mööda“, sõnas Karl. „Siis tuli midagi uut ja suutuks ootamatalt: ma hakkasin kirjutama, iseenesele hakkasin ma kirjutama, ja salmid tuliwad wälja.“
Ja ilma, et ta küsinud oleks, kas Hilda neid salmisid kuulda tahab wõi mitte, wõttis ta taskuraamatu ja luges säält seest.
„Kui Aino
lä’eb üle wainu, —
lilled pääsid nokutawad,
linnud lauldes peatawad.
Aga Aino
lä’eb üle wainu —
tallab lilled mullasse,
hirmutab linnud metsasse.
Siis Aino
lä’eb üle wainu:
üksi ta ilutseb, lilleke,
lõõrib, lõoke, hingele.“
Nooremehe silmis helkis helendaw wirmaliste läik. Alles natukese aja pärast sõnas ta waikselt:
„Nüüd aga on ka see möödas. Enam ei kirjuta ma. Teie juures olen ma tugewamaks saanud. Ma wõin tema juurde minna ja ilusasti jumalaga jätta.“
Hilda kuulas teda waikides ja waewalt suutis ta pisaraid tagasi hoida.
„Aga ma palun, ärge rääkige sellest kellegile“, ütles Karl.
„Siin on mu käsi, ma mõistan waikida“, ütles neiu liigutatult.
„Ja nüüd — hästi! Mul on weel käimist, aeg on kiire.“
Nad surusiwad kõwasti üksteise kätt ja neiul tundus, nagu oleks selles suures karedas käes weel palju jõudu ja püsiwust.
„Elage hästi“, rääkis Hilda. „Ärge unustage mind, kui Te aga tahate, et abi lähedal oleks.“
„Tänan.“
„Millal tulete Teie tagasi?“
Noormees wastas ainult õlade kehitamisega.
Siit ruttas ta Aino juurde, kelle ta üksipäinis kodust leidis. Paari sõnaga ütles Karl talle kõik. See mõistis silmapilk, kudas lood seisawad, ja sellepärast ei küsinud ta millegi üle lähemalt järele. Jumalagajätmine oli nähtawasti külm, tagasihoidlik ja osawõtmata, kuid silmist ja käepigistusest tundsiwad nad mõlemad midagi. Aga nad waikisiwad sellest.
„Wõin ma sind waksali saatma tulla?“ küsis Aino lahkudes. Wälgukiirusel lõiwad nooremehe pääst need mõtted läbi, mis tal nii mitu korda waksali tühjuse ja õudsuse kohta silmade ette oliwad tõusnud. Teisel silmapilgul wastas ta aga poolkärsitult:
„Ei, tänan, mistarwis, nõnda on parem.“
Ja ka neiu tundis, et nõnda parem on.
Karl läks. Aino wahtis talle aknast järele. Ta ootas, et noormees ükski kord tagasi waataks. Ja mida rohkem see uulitsanurgale lähenes, mille warju ta ära pidi kaduma, seda tungiwamalt ootas neiu.
„Üksainus kordki, ole hää!“ rääkis neiu iseneses paluwalt. Need sõnad ei mõjunud enam Karlisse. Ta kadus, ainult oma tugewat pihta ja rasket sammu näidates.
Aino langes toolile ja mõtles. Ta ei kahetsenud midagi ja etteheiteid ei teinud ta enesele ka mitte. Siiski — raske oli.
Üksipäinis ei olnud aga Raismik mitte waksalis: Hilda oli teda ilma luba küsimata saatma tulnud.