Noored hinged/6

Allikas: Vikitekstid
5
Noored hinged
A. H. Tammsaare
7

6.

Aino meel oli täna raske. Karli lahkumine oli sügawad jäljed järele jätnud, sügawamad kui neiu seda ette oli aimanud. Ta tahtis, et see lahkumine teisiti oleks tulnud. Niipea kui ema koju tuli, läks Aino kohe wälja. Tal oli tung wärske õhu ja lahutuse järele. Ehk ta küll mingisuguse kindla sihiga uulitsale ei astunud, siiski wiisiwad jalad ta otseteel üliõpilase Kulno korteri poole. Kui ta selle ukse pääle koputas, küsis seest poolt nooremehe hääl:

„Kes sääl on?“

„Tehke lahti“, wastas neiu.

„Ah Teie olete! Aga ma ei wõi Teid praegu wastu wõtta.“

„Mispärast?“

„Nii, lihtsalt ei wõi: ma pole riides.“

„Häbenete mind nii wäga?“

„Oh ei! Aga ma mõtlen, et Teie mind häbenete, kui ma küll nobel ei ole“, wastas üliõpilane naerdes.

„Mistarwis muretsete Teie minu eest“, wastas neiu, „küll mina juba oma häbiga toime saan.“

„Noh, siis olgu! Sündku Teie tahtmine.“

Selle pääle keerati uks lahti.

„Häbi, häbi, häbi!“ rääkis neiu. „Lõunapäike wahib juba aknast sisse — ah, wabandage, Teie aknast ei wahi ju ühtegi päikest sisse…“

„Minu aknast wahiwad päiksed mõnikord ainult wälja“, naeris Kulno.

„Ja Teie pole weel korralikult riides“ rääkis neiu edasi, ilma et ta üliõpilase sõnu tähele oleks pannud.

Noormees jäi neiu ette seisma ja surus käed taskusse. Lõug tuletas tal kõrre põldu meelde, kus pääl sügisesed tuuled winguwad wõi mille üle wäiksete ilmadega, sügisese päikse haledate pilkude saatel, ämblikud oma siidilaewades purjutawad. Maniskit kaelas ei olnud, selle asemel oli kuue krae üles tõstetud. Kui noormees ja neiu nõnda natuke aega üksteise ees oliwad seisnud, ütles wiimane:

„Mis Te weel ootate? Pange ennast reisi walmis, lähme wälja.“

Tema silmis läikis iseärelik wärisew helk, kuid ta oli kerge, waewalt arusaadaw. Noormees mõistis seda.

„Ma pean Teile enne midagi ütlema.“

„Noh, siis ütelge ruttu“, rääkis neiu kärsitut liigutust tehes.

„Aga pange tähele; see on wäga tähtjas.“ Ja nüüd tegi üliõpilane silmadega ja huultega liigutuse, mis sõnade asemel midagi ütlema pidi.

„Ah, ärge lobisege, pange kärmesti riidesse“, wastas neiu endist wiisi kärsitult.

„Aga ma pole ju midagi weel ütelnud“, wastas noormees suure tõsidusega.

Aino aga hakkas naerma ja pööras näo kõrwale.

„Ma tahaksin näha, kas Te nõnda julgete“, rääkis Kulno, „kui ma mitte kui korralik noormees Teie ees ei seisa. Ja nüüd — päise päewa ajal, olgugi et päike aknast sisse ei wahi. Üksainus kordki! Ja lahtiste silmadega! Te peate otsekohe mulle silma waatama ja siiski julgema. Nooh! Teie ei julge? Siis ei taha ma Teid enam ialgi. Teie julgete ju ainult mu riietele, mu maniskile ja mu sinisele lipsule läheneda, kui Te aga mind ennast natuke rohkem näete, siis häbenete, kardate. Ma olen ju Teile ainult hirmutis. Aga nõnda muutute ka Teie minule hirmutiseks. Kas kuulete? Ja nüüd ei kuule Teie ka enam. Mis pean ma Teiega pääle hakkama? Pean ma ootama? Ma ootan ju! Ja Teie tulete, Te julgete tulla, eks?“

Noormees astus neiule lähemale, kes naeratades põrandale wahtis, ja rääkis edasi:

„Noh, waadake, mina tegin juba ühe sammu, kas Teie siis sugugi mulle wastu tulla ei taha? Kui halb Teie…“

Enne kui aga noormees oma lauset lõpetada sai, wiskasiwad kaks kätt ennast ümber tema kaela ja huuled sundisiwad tema suud waikima.

„Mispärast räägite Teie nõnda, kui Te isegi oma sõnu ei usu“, sosistas neiu natukese aja pärast.

„Aga Te silmad oliwad kinni“, wastas noormees naljatades, etteheitlikult.

„Ja teraw olete Teie“, sosistas neiu edasi.

„Minu lõug on ainult teraw wõi olen ma ise ka?“

„Te ise olete weel terawam.“

„Siis suudlege terawus ära, kuid seda wõib ainult lahtiste silmadega teha.“

„Ei saa ju! Te pigistate nii kõwasti, seda wõib ainult kinniste silmadega wälja kannatada.“

„Ma kardan, et Te muidu ära lähete. Kõik on läinud ja nähtawast — jäädawalt.“

„Miks lasksite neid minna? Miks ei hoidnud Teie neid kinni? Teil on ju selleks niipalju jõudu.“

„See’p see ongi, et ma lasksin neid minna. See kurwastabki mind kõige rohkem. Päewad kaowad ja lõdwaks muutuwad käed nende hoidmiseks. Ja ma kardan seda lõtwust ning mida suurem see kartus on, seda kõwemini tahaksin ma pigistada.“

„Ja mina pigistan seda kindlamalt silmad kinni, et ka kõige peenem pisar säält wälja ei pääse.“

„Teie hää, hää, miks nii kurwalt?“

„Teie olete ju täna kurb?“

„Ma olen ikka kurb.“

„Ja naerate?“

„Tõsised inimesed on alati naernud.“

„Siis oleme meie praegu aga wäga wähe tõsised.“

Noormees naeratas. Talle meeldis see ütelus.

„Teil on täitsa õigus“, wastas ta: „sellepärast weel üks kord, weel üks kord — in infinitum… Soo, nõnda. Ja nüüd, kui me tõsised inimesed tahame olla, siis lähme wälja.“

Neiu hakkas peegli ees, mis ta ilusa suu pikemaks wenitas ja huuled kõweraks wäänas, oma juukseid korraldama. Noormees pani omale maniskit kaela. Kui ta lipsu ette sidudes pilgu peeglisse heitis ja sääl neiu nägu tähele pani, ütles ta:

„Praegu jõudsin ma aga tähtsa tõeasja juurde.“

„See on?“

„Te meeldite mulle selles peeglis palju wähem kui ilmsi.“

Nad naersiwad.

Kui nad wälja hakkasiwad minema, pööras neiu naeratades nooremehe poole ja küsis:

„Ega mu näost midagi näha pole?“

„Pidage, näidake siia“, wastas noormees. Ta wõttis neiu pää oma käte wahele ja waatas talle otsekohe silma. See laskis seda wastupanematalt sündida, kuna tema silmad unistawa läike omandasiwad.

„Jah on, nõnda ei wõi me minna“, rääkis noormees hirmunud häälega. „Teie paled õhetawad liig palju, seda peab wähemaks tegema.“

Ja ta suudles neiut palgede pääle.

„Ning Teie huuled on kole punased“, rääkis ta edasi, „ka see ei wõi nõnda jääda.“

Neiu hakkas naerma ja noormees suudles teda nõnda.

„Soo, nüüd on kõik korras, ainult juuksed ajasin ma natuke sassi. Aga päris korras pole need Teil ju ialgi.“

Aino wastas talle pilgu ja naeratusega.

Nad läksiwad linnast wälja. Ilm oli waikne ja päiksepaistne. Puudest oliwad lehed juba kõik maha langenud. Mõni ainus üksik lipendas weel kõrgel ladwatipul ja näis „Üksinda, üksinda…“ laulwat. Aga keegi ei kuulnud seda. Ainult päikese pilk oli niisugune, nagu oleks säält keegi õrn käsi alles hiljuti pisara ära pühkinud. Kui jalutajad puude alt läbi läksiwad, siis kahisesiwad mahalangenud lehed, nagu tahaksiwad nad küsida: „On see tali, kes meid tallab?“ Aga ei, need oliwad jalad, mis kewadet kandsiwad. Pääsukesed laulsiwad, lõokesed lõõritasiwad ja ööpikud laksutasiwad — südametes. Ja wälja ihkasiwad need hääled säält wastase kõrwu, et nad hinges wastukõla leiaksiwad. Ja need hääled sünnitasiwad tundmusi, tekitasiwad mõtteid — lõpmata. Iga asi oli huwitaw, andis jutuainet.

Noormees wõttis midagi maast ja pani omale rinda.

„Mis see on?“ küsis neiu.

„Raudrohi.“

„Lõhnab ta?“ Ja neiu nuusutas nooremehe rinnas olewat rohtu.

„Noh, mis on?“

„Halb lõhn, niisugust ei paneks ma omale ialgi rinda.“

„See lõhn on pääwalu wastu hää.“

„Ainult pääwalu wastu?“

„Ja ka südamewalule, mis naestest tuleb, ei teha ta halba.“

„Kust Te seda teate?“

„Üks eit ütles, kui ma alles wäike olin.“

„Aga kui noored neiud südamewalu teewad?“ küsis Aino naerdes.

„Ükskõik! Noored neiud on wäljaarenemata naesed. Nendest saadud walu wõida uskuda, neid endid aga mitte.“

„Aga kui mehed walu teewad?“

„Mehed pole mulle ialgi walu teinud“, wastas Kulno ja tegi tõsise näo.

„See oli rumal eit, kes nõnda rääkis.“

„Kes teab, aga ta oli palju uskunud, palju armastanud ja palju kannatanud.“

„Siis oleks pidanud ta mehi paremini tundma kui naisi.“

„Ta tundis ka, sellepärast arwas ta, et naesed mehi weel wähem uskuda wõiwad kui mehed naisi.“

„Aga ehk tundis ta ainult wanu mehi ja naisi?“

„Wististi küll, sest tema polnud uutest naestest weel midagi kuulnud“, rääkis üliõpilane iseäralise häälekõlaga.

Neiu mõistis teda ja wastas:

„Aga wõiwad ju uued naesed tõusta.“

„Selleks on ka uusi mehi tarwis.“

„Meie, naesed, loome uued mehed.“

„Millest?“

„Mullast ja puhume neile elawat õhku ninasse.“

Nad naersiwad.

Natukese aja pärast ütles Aino:

„Kui üksteist uskuda ei wõi, siis on ju igawene sõda.“

„Nõnda peabki see olema: wõimalikult palju sõjariistade kõlinat ja seda kõik rahuaate pärast. Me sõdime selleks, et ükskord rahu saada.“

„Siis peaks ka meie wahel sõda olema?“

„Ta on ju! Riiukinda wiskasin ma juba esimese naeratusega Teile näosse ja Teie wõtsite ta lahke pilguga wastu.“

„Aga kas meie ka rahuni läbi jõuame raiuda?“

„Seda ma ei tea, peab ära ootama.“

Nad waatasiwad üksteisele silma ja hakkasiwad jällegi naerma. Siis waikisiwad nad tükiks ajaks, ja nüüd paniwad mõlemad tähele, et waikida niisama hää ja huwitaw on kui rääkidagi. Igaüks jutustab nõnda iseenesele ja laseb oma wastast niisugusid sõnu tarwitada, nagu see temale kõige rohkem meeldib. Kõige kallimad asjad lükatakse parajasse kaugusesse, et nad oma lähedusega silmi wirwendama ei paneks, ja nüüd waadeldakse neid. Rinnas pakitseb, hingest tahaks midagi wälja hoowata, aga sõnad puuduwad. Mõlemad tunnewad seda ja see on hää.

Neiu uppus täitsa oma unistusesse. Noormees lendas mõne aja pärast sellest nõiaringist wälja ja säält paistsiwad talle walkjad sinised silmad, weripunased huuled ning walgete juuste seest wälja wahtiwad helendawad kõrwad wastu.