Noored hinged/9
9.
„Teie olete suur Donna Juana,“ ütles Kulno, kui ta temaga pärast Lillakaga rääkimist kokku sai.
„Kust Teie selle pääle tulete,“ küsis neiu imestanult naeratades. Talle tegi nooremehe ütelus hääd meelt, kuid temas oli ka walus piste.
„Inimesed räägiwad, ja mida rohkem nad räägiwad, seda selgemaks saab see mulle. Tahes wõi tahtmata, aga ma pean uskuma hakkama.“
„Nojah, Te usute ju kõiki, mitte aga mind ennast.“
„Kudas nii? Ka Teid usun ma.“
„Siis peaksite teadma, et mina kõikidele neile inimestele otse wastu räägin,“ ütles Aino ja toonitas sõna „inimesed“ pilkawalt.
„Seda teete aga sellepärast, et Te iseennast hästi ei tunne, wõib olla, selles asjas tunda ei taha.“
„Tunnete Teie mind hästi?“
„Mitte weel, aga ma tahaksin seda.“
„Mispärast?“
„Muidu wõiksite mulle kardetawaks saada.“
„Kardetawaks?“ küsis neiu imestades, kuna ta hääles rõõm helises.
„Just nimelt kardetawaks. Mulle räägiti, Teil olla nii kõwad juuksed, et Te iga üksiku karwa otsa mehe lõõga wõida panna ja ükski ei suutwat ennast sellest ahelast wabastada.“
Aino naeris ja waatas oma põhjatute silmadega nooremehe pääle.
„Ja kui Te kedagi küllalt olla oma järele wedanud, siis lasta Teie teda lähema tee äärde lahti.“
„Niisugusid rumalusi wõiks ainult herra Muhem purjus pääga rääkida,“ ütles neiu tõsiselt.
„On ka teisi, kes nõnda räägiwad.“
„Ja Teie kordate seda?“ küsis Aino halwakspanewalt.
„Wabandage, kuid ma tahtsin Teie käest järele küsida, kas see õige on?“ Üliõpilane rääkis seda tõsise näoga. Neiu hakkas selle küsimise pääle naerma ja wastas:
„Mis Teie ise arwate?“
See küsimine tuli nooremehele ootamata ja tal oli häämeel, et neiu talle kimbatusi oskas sünnitada. Warsti aga ütles ta:
„Selles asjas minul weel arwamist ei ole.“
„Niisugusel korral oleks minu wastus asjata.“
Mõlemad naersiwad. Naerdes tekkis Ainol imelik tundmus rinda. Talle tuliwad mitmed ilusad silmapilgud meelde, mis ta Kulno juures mööda oli saatnud. Need oliwad niisuguse mõju tema pääle järele jätnud, et ta rõõmust tuksatust rinnast eemale ei suutnud hoida. Nüüd aga näis, nagu oleks see rõõm asjata olnud. Noormees oli endist wiisi tema wõimu alt waba. Ja ta kahetses, et ta temaga niisamuti ümber polnud käinud, nagu kõikide teistega, kelle kohta ta pärast-poole sõna „eesel“ tarwitas. Kudas see küll kõik nõnda oli tulnud? Kuhu oli ta jõud jäänud? Ja nüüd tuliwad talle üliõpilase sõnad meelde, mis see esimest korda teda suudledes oli öelnud. Taewas peab kõrge, meri sügaw olema! Kas siis ei ole mu taewas küllalt kõrge, meri küllalt sügaw? Mis ta sellega küll tõepoolest mõtles. Ta oleks tahtnud selle üle seletust pärida, kuid ei julgenud. Häbi oleks ennast nii rumalana näidata, ta hakkaks naerma. Ja niisugust naeru kartis neiu. See oli kui külm põhjatuul, mis kogemata põue pääseb.
„Millal Te minu poole tulete?“ küsis Kulno natukese aja pärast.
„Ma ei julge tulla, Te ei lase sisse.“
„Teie peate parajal ajal tulema.“
„Teie parajat aega on wäga raske teada.“
„Minu kõige parajam aeg Teie jaoks on alati siis, kui ma üksi kodus olen.“
„See juhtub wäga harwa.“
„Seda harwa juhtumist peab aga tarwitada mõistma, muidugi kui tahtmist on.“
Nooremehe rääkimise wiis äritas neiut. Igast ütelusest kostis midagi torkawat wastu. Ükskord oli see teisiti olnud Wõi ei olnud ta siis seda tähele pannud? Sumises ta kõrwus siis ehk midagi, mis ta kuulmist tumestas, arusaamist wähendas? Aga kuhu oli see siis nüüd jäänud? Kas ka tema enese juures kõik muutunud ei ole? Ta ehk on ometi niisugune püsimata, missuguseks teda suurem hulk peab? Aga siis peaks Hilda eksima, kuid tema tunneb teda hästi, paremini kui keegi muu. Ja Karl! Ka tema ei pidanud teda kergemeelseks. Wõi salgas ta seda?
Neiu hakkas ennast analüseerima. Seda ei olnud ta waremini teinud. Ta püüdis mõistusega kõigest sellest aru saada ja seletada, mis tema ja Kulno wahel wiimasel ajal sündis. Teistega läbi käies polnud tal ialgi sellekohast selgitust waja olnud. Sääl tõusis kerge unistus, mis nagu naljatawa käega tema pääd sasiwat näis, ja siis läks ta warsti jällegi walendawa rukki õie tolmuna üle, mida tuulehoog edasi kannab. Aga nüüd… nüüd oli midagi sügawamale pugenud, täitis tema terwet hinge, olewust. Wahel oli silmapilkusi, kus ta kõik halwaks eksituseks pidas, kus ta midagi ei leidnud, mis teda köita wõiks, sestsamast märkas ta aga, et ta oma mõtetega siiski sellest noorestmehest eemale ei suutnud taganeda, et ta ikka ja jälle tema juurde pidi pöörama. Nooremehe torkawad ütelused näisiwad tema rinda külmendawat, endisi tundmusi ära häwitada püüdwat; waatas ta aga tema silmadesse wõi tundis ta tema meelitawat puutumist, siis unustas ta üteluste torkamise silmapilk. Nooremehe meelitustes oli nagu eemaletõukamine ja ligitõmbamine segatud; see andis neile iseäralise kaasakiskuwuse uimastawa piinliku omaduse. Neiule tundus, nagu tahetaks teda mängukanniks muuta, mida ühelt poolt külmalt eemale wisatakse ja teiselt poolt naljatades ligi tõmbatakse. Ja tema ei jõua sellele mängule lõppu teha. Ta tahaks nooremehe meelitused, tema õrnused, millega ta pärast terawaid sõnu läheneb, pilkawalt tagasi lükata, kuid sellest ei tule midagi wälja. Selle wastu waatab ta küsiwalt ja paluwalt nooremehe mustadesse silmadesse, nagu tahaks ta öelda: „Mispärast teed sa mulle nii palju haiget?“ Mustadest silmadest ei mõista ta aga midagi wälja lugeda. Ükskord näib talle säält wastu helkiwat: „Anna andeks, aga ma tahan ju sind nii wäga.“ Sestsamast arwab ta sääl lugeda wõiwat: „Küll oled sa nõrgake.“ Aga seda ei taha neiu olla. Ta tahab enesega ainult siis nõnda mängida lasta ja walusaid pisteid kannatada, kui ta oma wastasega niisamuti mängida wõib, temale haiget teha suudab.
Nõnda arutades lahkus Aino üliõpilase seltsist. Ta läks otseteed Hilda juure, kus ta wiimasel ajal jälle sagedamini käima oli hakanud. Sõbranna istus laua ääres ja luges.
„Ära lase ennast eksitada, loe aga edasi,“ ütles Aino sisse astudes. „Ma istun, puhkan natuke.“ Ta laskis enese poolküllakile sohwa nurka. Hilda oli juba sellega harjunud, et Aino nõnda wait olles tema juures istus. Wiimasel ajal tuli isegi ette, et ta tund aega sõnalausumata mööda saatis ja niisama waikselt sõbranna juurest lahkus. Mõnikord tõi ta aga enesega elu ja naeru kaasa.
Kui Aino täna natuke aega oli istunud, ütles ta Hildale:
„Ära loe enam, ma ei taha.“
„Eksitan ma sind?“
„Jah.“
„Aga ma loen ju iseenesele.“
„Sellega sa eksitadki. Ma tahaksin kisa ja kära oma ümber kuulda. Pane raamat ära ja tule siia.“
Hilda tegi seda häämeelega, sest Ainoga oli tal palju lõbusam juttu ajada kui tema juuresolekul lugeda.
„Tead, mis mul korraga meelde tuli, mis ma tahaksin?“ küsis Aino ja wahtis ise unistades lakke.
„Noh?“
„Ma tahaks, et mul lapsed oleksiwad.“
„Imelikud mõtted tulewad sulle wiimasel ajal pähe,“ sõnas Hilda ja waatas oma noorele sõbrannale uuriwalt näosse, kelle ilusad silmad ikka weel ülespoole oliwad pööratud, kuna kergelt awatud huuled nende tagant wälja wahtiwate walgete hammaste ü|e imestades näisiwad naeratada püüdwat. Aino ei pannud sõbranna ütelust tähelegi, waid rääkis unistawalt edasi:
„Ja kõik need lapsed naeraksiwad, lagistaksiwad. Siis naeraksin ma ise ka.“
„Sa oledki wiimasel ajal nii tõsiseks muutunud.“
„Ja ma mõtlen weel: naerjatel lastel oleks naerja isa, niisugune lõbus, naljakas. Ja see laste isa oleks minu mees.“
„Niisugusid mehi pole ju. Kodus jääwad mehed peagi tõsiseks. Nad naerawad ainult wäljas.“
„Kes seda ütleb?“ küsis Aino nagu üles ärgates.
„Kõik naesed ütlewad, küsi nende käest.“
„Siis ei peaks meestel ialgi kodu olema wõi ta peaks niisugune olema, et nad ka sääl naerda wõiwad,“ wastas Aino tõsiselt, laskis ennast jällegi sohwa nurka küllakile ja wahtis üles poole. Ta suikus oma mõtetesse ja asjata ootas Hilda temalt sõnu. Alles hulga aja pärast küsis ta:
„Mis sa loed sääl?“
„Ellen Key, Abielu ja armastus“.
Aino waatas sõbranna pääle ja naeratas kurwalt. Talle tuli tema saatus meelde. Hilda näis Aino naeratusest aru saawat. Mõlemad waikisiwad jällegi. Igalühel oli oma mõtetega küllalt tegemist. Aino arutas iseenese hingelõngade kallal, mis sassi kippusiwad minema. Hilda wiibis natuke aega iseenese juures, siis tuli talle Karl meelde, pääle seda pööras ka tema Aino juurde. Ikka oli sõbranna temale mõistatuseks jäänud. Ta ei oskanud kudagi enesele ära seletada, miks Aino nüüd iseeneses mõtles, enne oli ta seda waljusti teinud, nii et tema ka kuulis. Mitu korda tahtis ta selle põhjuse üle temalt järele küsida, kuid ikka jõudis ta ennast tagasi hoida, lootes, et Aino ükskord ise rääkima hakkab. Ta teadis iseenesest ära, missugune tarwidus mõnikord rääkimiseks on ja ka Aino juures pidi see tarwidus wiimaks nii suureks saama, et ta enam talle wastu ei suuda panna. Siis awab ta oma südame.