Oblomov/esimene jagu/VIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VII
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
IX

VIII

Kui Zahhar oli Tarantjevi ja Aleksejevi lahkumise järel ukse lukku keeranud, ei läinud ta tagasi ahjuasemele, vaid jäi ootama, et härra teda iga silmapilk kutsub, sest ta kuulis ju, et härra tahab kirjutama hakata. Kuid Oblomovi kabinetis valitses hauavaikus.

Zahhar piilus uksepraost — ja mis ta nägi? Ilja Iljitš külitas sohval, käsi põse all; tema ees oli lahtine raamat; Zahhar lükkas ukse lahti.

„Mis te nüüd jälle lamate?“ küsis ta.

„Ära sega; sa näed: ma loen!“ vastas Oblomov järsult, sõnahaaval.

„Aeg on silmad ära pesta ja kirjutama hakata,“ tuletas Zahhar pealetükkivalt meelde.

„Jah, tõepoolest,“ taipas Ilja Iljitš. „Kohe; mine sa ära! Ma mõtlen pisut.“

„Millal ta ometi jõudis pikali heita?“ pomises Zahhar ahjuasemele ronides. „Küll on kärmas!“

Oblomov oli siiski jõudnud koltunud lehekülje läbi lugeda, mis tal kuu aega tagasi pooleli oli jäänud. Ta pani nüüd raamatu oma kohale ja haigutas, siis hakkas teda jälle painama mõte „kahest õnnetusest“.

„Kui tüütu!“ sosistas ta, jalgu kord välja sirutades, kord konksu tõmmates.

Kangesti oleks tahtnud mõnusamaid mõtteid mõlgutada; ta pööras silmad taeva poole, otsides sealt oma armastatud valguseallikat, kuid see asus kõrgel pea kohal ja pani vaid silmipimestavalt helendama lubjatud maja, mille varju ta õhtuti Oblomovi nähes kadus. „Ei, kõigepealt töö,“ kutsus Oblomov end mõttes korrale, „ja siis alles…“

Maal oli hommik juba ammu möödas ja Peterburiski lähenes ta lõpule. Ilja Iljitši kõrvu kostis hoovist inimeste ja muude häälte segu: see oli rändtrupi laul, mida saatis enamasti koerte haukumine. Hoovis käisid ka mereelukate näitajad ja kaubitsejad, pakkudes mitmel häälel igasugust toidukraami.

Ilja Iljitš keeras end selili ja pani käed kukla alla. Ta hakkas mõisa uuenduste plaani läbi mõtlema. Ruttu laskis ta peast läbi käia mõned olulised põhipunktid, mis puudutasid rendimaksude ja maaharimise uut korda, leidis uue mõjuva abinõu talupoegade laiskuse ja hulkumise vastu ning asus siis omaenda elujärje sisseseadmise juurde.

Teda huvitas uue häärberi ehitus; mõnuga peatus ta mitmeks minutiks tubade paigutusel, määras kindlaks söögi- ja piljarditoa mõõtmed, arutles sedagi, kuhu külge kabineti aknad tulevad; mõtles isegi mööblile ja vaipadele.

Siis pani ta paika majatiivad, silmas pidades külaliste arvu, keda ta kavatses vastu võtta; siis leidis koha ka tallidele, küünidele, peretoale ja muudele kõrvalhoonetele.

Lõpuks jõudis ta rohuaiani: ta otsustas kõik vanad pärnad ja tammed alles jätta, õuna- ja pirnipuud aga maha võtta ning nende asemele akaatsiad istutada; hakkas juba pargistki mõtlema, kuid võttes ligikaudselt kulud kokku, leidis ta, et see läheb liiga kalliks ja tuleb edaspidiseks jätta, ning asus lillepeenarde ja triiphoonete juurde.

Ahvatlev mõttevälgatus tulevikus saadavast värskest puuviljast muutus seejuures nii elavaks, et ta mitme aasta võrra ette jõudes ennast korraga maalt leidis, kus mõis oli juba tema plaani järgi ümber ehitatud ja kus ta niisiis alaliselt elutses.

Ta nägi vaimusilma ees, kuidas ta suveõhtul terrassil teelauas istub, pea kohal varjuline lehestik, mis päikesekiiri läbi ei lase, suus pika varrega piip, millest ta laisalt suitsu imeb, tundes mõnu puude tagant avanevast maastikust, jahedusest ja vaikusest; kauguses aga kollendavad viljaväljad, päike on vajumas tuttava kasetuka taha, pannes punetama peegelsileda tiigivee; heinamaalt kerkib uduvine, õhk läheb jahedaks, õhtu jõuab kätte; talupojad lähevad suurtes salkades koju.

Mõisapere peab väravas videvikutundi; sealt kostab rõõmsaid hääli, naerulaginat, balalaika tininat, tüdrukud jooksevad viimast paari; tema enda ümber aga hullavad tema lapsed, ronivad sülle, ripuvad kaelas; teemasina ääres istub… kogu paikkonna valitsejanna, tema jumalus… naine, tema oma naine! Elegantse lihtsusega kujundatud söögitoas on vahepeal vilkuma hakanud sõbralikud tuled; seal kaetakse suurt ümmargust lauda; Zahhar, kelle habe on nüüd sootuks hall ja kes on majaülemaks nimetatud, paneb lauale meeldivalt kõlisevaid kristallklaase ja hõberiistu, pillates ühtelugu kas klaase või kahvleid maha; algab rikkalik õhtusöök; lauas istub ka tema noorpõlve kaaslane, truu sõber Stolz, istub teisigi tuttavaid; lõpuks minnakse magama…

Oblomovi näkku valgus õnnepuna: unistus oli nii selge, elav ja luuleline, et ta silmapilguks näo vastu patja surus. Korraks tundis ta tumedalt armastuse ja vaikse õnne iha, korraks igatses ta kodukoha väljade ja kinkude järele, ihkas oma kodu, naist ja lapsi…

Ligi viis minutit lamas ta kõhuli, siis keeras end jällegi selili. Ta nägu valgustas mahedalt härras tundmus: ta oli õnnelik.

Mõnutundega sirutas ta jalad välja, nii et aluspükste sääred veidi üles kerkisid, kuid ta ei märganudki seda väikest korratust. Unistus kandis teda abivalmilt, kergelt ja vabalt kaugele tulevikku.

Nüüd sai kõige armsam mõte ta oma meelevalda: ta nägi väikest sõprade asundust, nende karjamõisaid ja külasid viieteistkümne kuni kahekümne versta kaugusel tema mõisa ümber, nägi sõpru kordamisi üksteise juures iga päev võõrusel käimas, koos lõunat söömas, õhtueinet võtmas, tantsimas; ta nägi ainult päikesepaistelisi päevi, rõõmsaid nägusid, kus puudusid mureilme ja kortsud, naervaid ümmargusi õhetavaid nägusid kahekordse lõuaga ja kustumatu söögiisuga; kestis igavene suvi, igavene pidurõõm, mõnus sööming ja mõnus laiskus…

„Ah, issand jumal!“ õhkas ta õnnetäiusest ja toibus korraga oma unistusest.

Sel silmapilgul kostis hoovilt viiel häälel: „Kartuleid! Liiva, kellel läheb liiva vaja? Süsi! Süsi!… Annetage, helded härrased, jumalakoja ehitamiseks!“ Ja kõrval ehitatava maja poolt kostis kirveste kopsimist ja töömeeste hõikeid.

„Oh!“ ohkas Ilja Iljitš kurvalt. „Mis elu see on! Kui kole on pealinna kära ja müra! Millal jõuab see igatsetud paradiisielu kätte? Millal pääseb kord kodumetsadesse ja nurmedele?“ mõtles ta. „Kui saaks nüüd puu all murul pikutada, läbi lehestiku päikest vaadata ja lugeda, kui palju linde lendleb okstel. Sinnasamasse murule toob mõni punapõsine paljaste, priskete, pehmete käsivarte ja päevitunud kaelaga piiga sulle lõuna- või õhtusöögi, lööb kelmikalt silmad maha ja naeratab… Millal see aeg küll tuleb?…“

„Aga plaan? aga külavanem? aga korter?“ kuulis ta korraga mõttes meeldetuletust.

„Jajah,“ ütles ta läbematult, „kohe, silmapilk!“

Ta ajas end ruttu poolistukile, tõusis siis istuma ja laskis jalad üle sohvaääre põrandale, lükkas mõlemad tuhvlid korraga jala otsa ning jäi nõnda istuma; siis tõusis ta püsti ja seisis mõttes paar minutit paigal.

„Zahhar, Zahhar!“ hüüdis ta valjusti, heites pilgu laua ja tindipoti poole.

„Mis siis on?“ kostis nurin hüppamispõntsu saatel. „Et need jalad ikke suudavad mind veel kanda!“ sosistas Zahhar kähinal.

„Zahhar,“ kordas Oblomov mõtlikult, pilku laualt pööramata. „Tead mis, vennas…“ alustas ta tindipotti osutades, kuid jättis lause pooleli ja vajus uuesti mõttesse.

Käed sirutusid iseenesest üles, põlved kõverdusid, ta hakkas ringutama, haigutama…

„Meil jäi pisut juustu järele,“ ütles ta ringutamise vahepeal, „jah… ja… madeirat too ka; lõunani on veel tükk aega, ma võtaksin natuke oodet…“

„Kus ta’s jäi?“ vastas Zahhar. „Mitte midagi ei jäänd järele…“

„Miks ei jäänud?“ ütles Ilja Iljitš ruttu. „Mul on väga hästi meeles: näe, nii suur tükk oli…“

„Ei olnud! Mingit tükki ei olnudt“ kinnitas Zahhar kangekaelselt.

„Oli!“ ütles Ilja Iljitš.

„Ei olnud!“ vastas Zahhar.

„Noh, siis mine osta!“

„Olge hääd, raha!“

„Seal on peenikest, võta!“

„Siin on ainult rubla nelikümmend, aga läheb rubla kuuskümmend.“

„Seal oli veel vaskraha.“

„Põle mina näind,“ ütles Zahhar jalalt jalale tammudes. „Hõberahad olid, need on praegastki siin, aga vaske ei olnud!“

„Oli küll, eile pani puuviljamüüja mulle otse peo peale.“

„Ma olin ju juures, ma nägin, et ta andis hõbedat tagasi, aga vaske ei näind…“

„Ega ometi Tarantjev ära ei võtnud?“ mõtles Ilja Iljitš kaheldes. „Aga ei, tema oleks võtnud kõik peenraha.“

„Mis seal siis veel on?“ küsis Oblomov.

„Ei ole midagi. Eilset seasinki on ehk veel, peab Anisja käest küsima,“ ütles Zahhar. „Kas toon või?…“

„Too, mis on! Kuidas siis juustu järele ei jäänud?“

„No ei jäänd!“ vastas Zahhar ja läks ära. Ilja Iljitš aga hakkas mõtlikult toas edasi-tagasi kõndima.

„Jah, nii palju muret,“ rääkis ta endamisi. „Kas või see plaan — kui palju sellega veel tööd on!… Aga juustu jäi ju ometi järele,“ lisas ta mõtlikult. „Zahhar pistis selle kinni, ja nüüd ütleb, et ei jäänud! Ja kuhu see vaskraha sai?“ küsis ta käega laual koblates.

Veerandtunni pärast tuli Zahhar kandikuga, mida ta kahe käega hoidis; tuppa astudes tahtis ta jalaga ust koomale lükata, kuid ei löönud ukse pihta, vaid mööda: veiniklaas kukkus maha, takkajärele läksid karahvini kork ja sai.

„Ei saa ühtegi sammu astutud!“ ütles Ilja Iljitš. „Noh, võta vähemalt üles, mis sa maha pillasid; ta veel seisab ja vaatab!“

Zahhar kükitas kandikuga maha, et saia üles võtta, ja märkas alles siis, et tal on käed kinni, nii et saia üles võtta ei saa.

„Noh, võta üles!“ ütles Ilja Iljitš pilkavalt. „Mis sa ootad? Mis viga on?“

„Te saadana sarvilised!“ pahvatas Zahhar vihaselt mahakukkunud asjadele. „Ja kesse siis otse lõuna eeli oodet sööb?“

Nüüd pani ta kandiku käest ja korjas pillatud asjad põrandalt üles; saiale puhus ta veel enne peale, kui ta selle lauale pani.

Ilja Iljitš hakkas hommikueinet sööma, kuna Zahhar natuke maad eemal seisma jäi ja põrnitses nägu ära keerates härra poole; nähtavasti oli tal nõu midagi öelda.

Kuid Oblomov sõi ega pööranud talle üldse tähelepanu.

Zahhar köhatas paar korda

Oblomov ei teinud väljagi.

„Majavalitseja saatis jälle sõna,“ hakkas Zahhar areldi rääkima. „Podrätsik käis ka siin, küsis, kas ta ei võiks meie korterit näha. Ikke selle ümberehituse pärast…“

Ilja Iljitš sõi ja ei vastanud sõnagi.

„Ilja Iljitš,“ ütles Zahhar natukese aja pärast veel tasemini.

Ilja Iljitš tegi, nagu ta ei kuuleks.

„Tuleval nädalil peab välja kolima,“ kähises Zahhar.

Oblomov jõi veiniklaasi tühjaks ja ei vastanud midagi.

„Mis siis nüüd teha, Ilja Iljitš?“ küsis Zahhar peaaegu

sosinal.

„Ma keelasin mulle sellest rääkida,“ vastas Oblomov kurjalt, tõusis lauast ja astus Zahhari ette.

See taganes.

„Sa oled lihtsalt mürgine inimene, Zahhar!“ lisas Oblomov tunderõhuga.

Zahhar haavus.

„Või mürgine?“ ütles ta. „Mismoodi ma mürgine olen? Ma põle kedagi tapnud.“

„Miks ei ole mürgine!“ vastas Ilja Iljitš. „Sa mürgitad mu elu.“

„Mina põle mürgine!“ kinnitas Zahhar.

„Miks sa mind selle korteriga kord rahule ei jäta?“

„Mis ma pean siis tegema?“

„Aga mis mina peaksin tegema?“

„Te pidite ju majaperemehele kirjutama?“

„Küll ma kirjutan, oota: nii kähku ei saa!“

„Kui võtaksite kätte ja kirjutaksite nüüd kohe?“

„Kohe, kohe! Mul on tähtsamaidki asju. Sa arvad, et see on puulõhkumine: priuh ja prauh! Näed,“ ütles Oblomov, keerutades sulge kuivanud tindipotis, „tintigi ei ole! Kuidas ma saan siis kirjutada?“

„Ma teen kaljaga vedelaks,“ ütles Zahhar ja läks tindipotiga kärmesti eestuppa, kuna Oblomov hakkas paberit otsima.

„Ja paberit ka ei ole!“ ütles ta endamisi laekas koblates ja laualt otsides. „Ja ei olegi! Oh, seda Zahhari küll: ei lase lihtsalt elada!“

„Noh,“ ütles ta sisseastuvale Zahharile, „või sina pole mürgine! Millegi eest sa ei hoolitse! Miks ei ole majas paberit?“

„Mis eest te mind nuhtlete, Ilja Iljitš?“ ütles Zahhar. „Mina olen ristiinime, mispärast te mind mürgiseks sõimate? Muud ei kuule kui — mürgine! Me oleme vana härra aegas sündind ja kasvand, tema sõimas kutsikaks ja kiskus kõrvustki, aga nisukest sõna me ei kuulnud, nisukesi väljamõtlemisi ei olnud! Näe, paber on siin, olge lahked!“

Ta võttis riiulilt pool poognat halli paberit ja ulatas härrale.

„Kas siis selle peale kõlbab kirjutada?“ küsis Oblomov paberilehte põrandale visates „Seda ma olen pannud öösi veeklaasi peale, et sinna midagi sisse ei satuks… midagi mürgist.“

Zahhar keeras näo ära ja põrnitses seina.

„Noh, ükskõik, anna siia, ma kirjutan mustalt valmis, Aleksejev kirjutab pärast puhtalt ümber.“

Ilja Iljitš istus laua äärde ja viskas nobedasti paberile: „Lugupeetud härra!“

„Küll on vilets tint!“ ütles ta. „Teinekord ole hoolsam ja täida korralikult oma kohust!“

Ta mõtles natuke ja hakkas kirjutama:

„Korter, milles ma teisel korral elan ja mis teie kavatsust mööda kuulub ümberehitamisele, vastab täielikult minu eluviisidele ja harjumustele, mis ma siin pikemat aega elades olen omandanud. Sain oma pärisorjalt Zahhar Trofimovilt kuulda, et Teie olete mulle käskinud teatada, et minu käsutuses olev korter…“

Oblomov luges vahepeal kirjutatu läbi.

„Kohmakas,“ ütles ta, „kaks korda üksteise järel „et“ ja eespool kaks korda „mis“.“

Ta luges veel kord sosinal ja muutis sõnade järge: nüüd käis „mis“ teise majakorra kohta — jälle polnud hea. Ta parandas selle vea kuidagi ära ja hakkas siis mõtlema, kuidas „et“ kordamata jääks.

Ta tõmbas mõne sõna maha ja kirjutas jälle uuesti. Kolm kord vahetas „et“ kohta, kuid emb-kumb: kas tuli mõttetus välja või „et“ sattus ikka teisega kõrvu.

„Ikka see „et“ jääb jalgu!“ ütles ta kannatamatult. „Ääh, kurat võtaks üldse seda kirja! Murra nüüd niisuguste tühiste asjade pärast pead! Ma pole enam harjunud asjalikke kirju kirjutama. Ja kell hakkab juba kolm saama! — Zahhar, säh!“

Ta tõmbas kirja neljaks ja viskas tükid põrandale.

„Nägid?“ küsis ta.

„Nägin,“ vastas Zahhar paberitükke korjates.

„Siis jäta mind korteriga rahule! Ja mis need veel on?“

„Arved.“

„Oh, jumal küll! Sa piinad mind surnuks! Noh, kui palju on, ütle ruttu!“

„Näe, lihunikule kaheksakümmend kuus rubla viiskümmend neli kopikat.“

Ilja Iljitš lõi käsi kokku.

„Oled sa arust ära? Lihunikule üksi nii suur hunnik raha?“

„Kolm kuud põle makstud, nõnda see hunnik tuleb! Siin on kõik kirjas, varastud põle midagi.“

„No ütle veel, et sa pole mürgine!“ ütles Oblomov. „Miljoni eest loomaliha ostetud! Kuhu see sul kõik mahub? Oleks, et sa kobedamakski läheksid!“

„Ega mina põle seda ära söönd!“ kähvas Zahhar vastu.

„Ah ei ole? Ah sina pole söönud?“

„Mis te siis veel leiva pärast mulle ette viskate? Näh, vaadake!“

Ja Zahhar pistis härrale ka teised arved pihku.

„Noh, kellele veel?“ küsis Ilja Iljitš, lükates võidunud kaustikud pahaselt eemale.

„Sada kakskümmend üks rubla kaheksateist kopikat leivapagarile ja aiaviljamüüjale.“

„See on röövimine! See on pagan teab mis!“ ütles Oblomov enesevalitsust kaotades. „Oled sa lehm või, et sa nii palju aiavilja näost alla ajad?…“

„Ei! Mina olen mürgine inimene,“ tähendas Zahhar kibestunult ja pöördus nüüd täiesti küljega härra poole. „Kui te Mihhei Andreitšit üle läve ei laseks, siis kuluks vähem!“ lisas ta juurde.

„Noh, kui palju see siis lõpuks tuleb, arva kokku!“ ütles Ilja Iljitš ja hakkas ise ka arvutama.

Zahhar hakkas näppudel kokku võtma.

„Pagan teab, mis jamps see on: iga kord on ise summa!“ ütles Oblomov. „Noh, palju sina said? On kakssada või?“

„Oot-oot, andke aega!“ torises Zahhar silmi pilukile tõmmates, „kaheksa kümmet ja kümme kümmet teeb kaheksateist kümmet, ja veel kaks kümmet…“

„Noh, nõnda ei saa sa kunagi valmis,“ ütles Ilja Iljitš, „mine oma tuppa ja too mulle arved homme kätte, ja muretse paberit ja tinti ka… Nii suur hunnik raha! Ma olen küll öelnud, et maksaks natukehaaval, aga ei: ikka sätib nii, et kõik korraga… On aga mees!“

„Kakssada viis rubla ja seitsekümmend kaks kopikat,“ ütles Zahhar arvutamisega lõpule jõudes. „Olge hääd, andke raha!“

„Mis, kas kohe või? Oota homseni, ma vaatan veel üle.“

„Kuidas soovite, Ilja Iljitš, aga nemad paluvad küll…“

„Nonoh, jäta järele! Kui ma ütlesin juba, et homme, siis saad homme. Mine oma tuppa, ma hakkan tööle: mul on tähtsamaid muresid.“

Ilja Iljitš istus mugavamini tugitooli, keris jalad enda alla, kuid ei jõudnud veel mõtlema hakata, kui esikust kostis uksekell.

Sisse astus lüheldane mees; tal oli paras kõhuke, valge nägu, roosad palged ja paljas pealagi, mida kukla tagant piirasid paksud mustad juuksed nagu narmad. Pealagi oli ümmargune ja nii läikivalt paljas, nagu oleks ta lihvitud elevandiluust. Külalise olekus torkas silma hoolitsevalt tähelepanelik ilme, ükskõik, mida ta vaatas, rahulikuks harjutatud pilk, mõõdukas naeratus, ametlikult viisakas, tagasihoidlik käitumine.

Tal oli seljas lahe, mugav sabakuub, mille laiad hõlmad peaaegu paljast puudutusest väravatena lahti lõid. Ta pesu oli nii valge, et hiilgas, just nagu peaks ta läikiva pealaega kokku sobima. Parema käe nimetus sõrmes oli tal suur jäme sõrmus, mida ehtis mingisugune tume kivi.

„Doktor! Mis teid siia tõi?“ hüüdis Oblomov, kuna ta ühe käe võõrale ulatas ja teisega tooli lähemale nihutas.

„Hakkas juba igav, et te olete terve, pole mind kutsunud, siis astusin ise sisse,“ vastas arst naljatades. „Ei,“ lisas ta tõsiselt juurde, „ma käisin üleval teie naabri pool ja tulin mööda minnes teid ka vaatama.“

„Tänan teid. Mis naabril on?“

„Jajah:… kolm-neli nädalat, võib ka olla, et sügiseni peab vastu, siis aga… tal on vesi kopsus: lõpp on kindel. Noh, aga teie tervis?“

Oblomov raputas kurvalt pead.

„Halb, doktorihärra. Mõtlesin juba ise teiega nõu pidada. Ei tea, mis teha. Kõht ei taha hästi seedida, rindealune teeb vaeva, kõrvetised piinavad kogu aeg, raske on hingata,“ rääkis Oblomov haleda näoga.

„Lubage oma käsi,“ ütles arst; ta katsus pulssi ja sulges seniks silmad. „Kas köha on?“ küsis ta.

„Öösiti on, eriti siis, kui ma olen õhtust söönud.“

„Hm! Ja süda klopib vahel? Pea ka valutab?“

Arst esitas veel mõne seda laadi küsimuse, siis kallutas oma kiilaspead ja jäi mõttesse. Paari minuti pärast tõstis ta pea ja ütles kindlal toonil:

„Kui te veel paar-kolm aastat selles kliimas elate, kogu aeg lamate ja raskesti seeditavat, rasvast toitu sööte, siis surete rabandusse.“

Oblomov võpatas.

„Mis ma pean siis tegema? Õpetage, jumala pärast!“ ütles ta.

„Sedasama, mis teisedki teevad: sõitke välismaale!“

„Välismaale?“ kordas Oblomov üllatunult.

„Jah, muidugi; mis seal siis on?“

„Armas aeg, doktor, välismaale? Kuidas on see võimalik?“

„Miks mitte?“

Oblomov libistas pilgu enne üle oma keha ja siis üle oma kabineti, siis kordas masinlikult:

„Välismaale?“

„Mis teid siis takistab?“

„Mis takistab? Kõik…“

„Mis kõik? Pole raha või?“

„Jah, jah, raha pole mul tõepoolest,“ ütles Oblomov õhinal, rõõmustades, et ta nii loomuliku takistuse oli leidnud, mille varju ta võis täiesti pugeda. „Lugege, mis külavanem mulle kirjutab… Kuhu see kiri nüüd jäi? Zahhar!“

„Hea küll, hea küll,“ ütles doktor, „see ei puutu minusse; minu kohus on teile ainult öelda, et peate oma eluviisi muutma, kohta, kliimat, tegevust — kõike, kõike…“

„Hea küll, ma mõtlen järele,“ ütles Oblomov. „Kuhu ma peaksin siis sõitma ja mis ma peaksin seal tegema?“ küsis ta.

„Sõitke Kissingeni või Emsi,“ soovitas arst, „seal saadate juuni ja juuli mööda; joote mineraalvett; siis sõitke Šveitsi või Tirooli — viinamarjakuuri läbi tegema. Seal saadate mööda septembri ja oktoobri.“

„Pagan teab kuhu — Tirooli!“ sosistas Ilja Iljitš vaevu kuuldavalt.

„Siis veel kuhugi kuiva kliimasse, kas või Egiptusse…“

„Tohoh!“ mõtles Oblomov.

„Jätke igasugune muretsemine ja kurvastamine…“

„Teil on hea rääkida,“ tähendas Oblomov, „teie ei saa külavanemalt niisuguseid kirju…“

„Ka mõtlemisest peate hoiduma,“ jätkas doktor.

„Mõtlemisest?“

„Jah, mõttepingutusest.“

„Aga minu mõisa ümberkorralduste plaan? Armas aeg, olen ma siis puupakk või?…“

„Naah, see pole minu asi. Minu kohus on ainult teid hoiatada. Ka kirgedest tuleb hoiduda, need takistavad paranemist. Peate katsuma oma meelt lahutada ratsutamisega, tantsimisega, jalutamisega värskes õhus, lõbusa vestlusega, eriti daamide seltskonnas, nii et süda ainult kerget ja mõnusat erutust tunneks.“

Oblomov kuulas teda noruspäi.

„Ja veel?“ küsis ta.

„Siis veel lugemine ja kirjutamine — jumal hoidku selle eest! Üürige endale villa, mille aknad on lõuna poole, rohkem lilli, olgu teie ümber muusikat ja naisi…“

„Ja toit?“

„Liharoad, igasugune liha tuleb ära jätta, kallerdid ja jahutoidud samuti. Võite süüa kerget puljongit ja salatit; ainult ärge unustage: praegu liigub koolera mitmel pool ringi, pidage seda silmas, olge ettevaatlik… Jalutada võite kaheksa tundi päevas. Muretsege endale püss…“

„Issand!“ ägas Oblomov.

„Lõpuks,“ jätkas doktor, „sõitke talveks Pariisi ja lõbutsege seal elumöllus, ärge jääge mõtteid mõlgutama: teatrist ballile, maskeraadile, linnast välja maale, visiite tegema, et teid ümbritseks lakkamata sõprade seltskond, naer ja lärm…“

„Kas on veel midagi?“ küsis Oblomov halvasti varjatud pahameelega.

Arst mõtles järele.

„Võiks ehk veel mereõhku proovida: astuge Inglismaal laevale ja sõitke Ameerikasse…“

Ta tõusis üles ja hakkas jumalaga jätma.

„Kui te seda kõike täpselt täidate…“ ütles ta.

„Hea küll, hea küll, kindlasti täidan,“ vastas Oblomov sarkastiliselt ning saatis arsti ukseni.

Doktor lahkus, jättes Oblomovi kõige haletsusväärsemas seisukorras maha. Oblomov sulges silmad, võttis pea käte vahele, vajus toolile kössi ja istus nõnda tükk aega, midagi nägemata või tundmata.

Selja tagant kostis arglik hüüe:

„Ilja Iljitš!“

„Noh?“ vastas Oblomov.

„Mis ma pean majavalitsejale ütlema?“

„Mis asjas?“

„Kolimise asjas ikke.“

„Jälle hakkad sa sellega pihta?“ küsis Oblomov imestades.

„Aga mis ma saan parata, isake Ilja Iljitš? Mõelge ometi ise: elu on mul niikuinii kibe, vaatan aina haua poole…“

„Ei, nähtavasti tahad sa mind selle kolimisega hauda ajada,“ ütles Oblomov. „Kuula ometi, mis doktor räägib!“

Zahhar ei teadnud, mis vastata, ohkas ainult, nii et kaelarätiku otsad rinnal lipendasid.

„Kas sa mõtled mind surma ajada või?“ jätkas Oblomov. „Tahad minust lahti saada, mis? Noh, räägi ometi!“

„Jessas küll! Elage jumala rahus! Kesse teile kurja soovib?“ pomises Zahhar täiesti segadusse aetuna sellest traagilisest pöördest, mida jutt kippus võtma.

„Kuuled!“ ütles Ilja Iljitš. „Ma keelasin sul kolimisest poolt sõnagi rääkida, aga sina tuletad seda mulle viis korda päevas meelde: see rikub ju mu meeleolu — saad sa ometi aru? Niikuinii on mu tervis käest ära?“

„Mina mõtlesin, härra, et… noh, mõtlesin, et miks ei võiks siis ka kolida?“ ütles Zahhar häälel, mis tunnistas seesmist ärevust.

„Miks ei võiks kolida! Sul käib see niisama lihtsalt!“ ütles Oblomov, pöördudes koos tugitooliga Zahhari poole. „Oled sa ka tõsiselt sellesse süvenenud, mis tähendab kolimine, mis? Vist ei ole?“

„Muidugi mitte,“ vastas Zahhar leplikult, ta oli valmis igas asjas härrale järele andma, et ainult pääseda pateetilistest stseenidest, mis olid tema meelest hirmsamad kui ükski teine asi.

„Kui sa pole süvenenud, siis kuula ja katsu aru saada, kas võib kolida või mitte. Mis tähendab kolimine? See tähendab, et härra mingu terveks päevaks kodunt välja, pangu juba hommikust peale end vastavalt riidesse ja mingu…“

„Noh, võiks ju ka minna,“ tähendas Zahhar. „Mis see siis ära ei ole, kord ka päevaks otsaks kodunt välja minna? Kodus kükitamine rikub ju tervist? Näete, kui haige nägu teil peas on! Enne olite kui purikas, aga nüüd istute siin nagu jumal teab mis asi! Jalutaksite väheke uulitsal, vaataksite rahvast või midagi muud…“

„Jäta oma lollused, kuula parem!“ ütles Oblomov. „Uulitsal jalutada!“

„Jaa, tõepoolest,“ jätkas Zahhar suure õhinaga. „Räägitakse, et siia toodud üks ennenägemata imeloom: läheksite kas või seda vaatama! Või läheksite tiaatrisse või maskipidule, ja meie vahepääl koliksime ilma teieta.“

„Ära lobise tühja! Küll sa hoolitsed hästi oma isanda meelerahu eest! Sinu arvates võin ma vabalt päev läbi ringi hulkuda — sinul pole sellest midagi, et ma pean teab kus või teab kuidas lõunat sööma ja et ma pärast sööki ei saa pikutada?… Ah, nemad kolivad ilma minuta! Kui ise jaol ei ole, siis jõuavad ainult killud pärale. Küll ma juba tean, mis kolimine tähendab,“ rääkis Oblomov järjest kasvava kindlusega. „See tähendab kolistamist ja lõhkumist; kõik asjad loobitakse põrandale hunnikusse: seal on läbisegi kohver, sohva seljatugi, pildid, piibud, raamatud ja mingisugused purgid, mida muidu üldse pole näha olnud, aga nüüd ilmuvad pagan teab kust välja! Ja sina vaata kõige järele, et midagi ära ei kaoks või katki ei läheks… pool on alles siin, teine pool koormas või juba uues korteris: tahad suitsetada, võtad piibu, aga tubakas on juba oma teed läinud… Tahad istuda, aga pole niisugust paika; ja ükskõik, mida sa ka puudutad, ikka määrid end ära: kõik on tolmune; pesta ka ei saa, pead samasuguste kätega välja minema, nagu nad sinul on…“

„Minu käed on puhtad!“ tähendas Zahhar ja näitas kahte kätt, mis olid rohkem jalataldade moodi.

„Ära parem näitagi neid!“ ütles Ilja Iljitš pead ära pöörates. „Tahad juua, võtad karahvini, aga klaasi ei ole…“ jätkas ta endist juttu.

„Võib juua ka karavinist,“ tähendas Zahhar puhtsüdamlikult.

„Jah, teil käib kõik nõnda: põrand võib ka kasimata olla, tolm pühkimata jääda, vaibad võib ka kloppimata jätta! Uues korteris aga,“ jätkas Oblomov, ise kaasakistuna elavalt silme ette kerkinud kolimispildist, „ei saa kolm päeva otsa ega aru kätte; ükski asi pole omal kohal: pildid on seina ääres maas, kalossid voodis, saapad pumati ja teega ühes pambus. Hakkad vaatama, siis näed, et tugitoolil on jalg ära murtud, pildiklaas katki tehtud, sohva ära määritud. Küsi, mis tahad, — ei ole, keegi ei tea, kus on, kas kadunud või vanasse korterisse unustatud: jookse muudkui sinna…“

„Mõnikord tuleb kümme korda edas-tagasi joosta,“ ütles Zahhar vahele.

„Näed nüüd!“ jätkas Oblomov. „Ja kui hommikul uues korteris ärkad, läheb meel kurvaks! Ei ole vett, ei ole süsi, talvel saad külma kannatada, toad on jahedad ja puid ei ole; mine otsima, laenama…“

„Ja kes teab, misukesed naabrid jumal annab,“ tähendas Zahhar jälle, „mõne käest ei saa kruusi vettki, puusületäiest ei maksa rääkidagi.“

„See’p see on!“ ütles Ilja Iljitš. „Kolimine lõpeb, ütleme, õhtuks, ja sina arvad, et nüüd on mure kaelast ära, aga ei: paar nädalat pead veel jändama. Arvad, et nüüd peaks juba kõik paigal olema, aga ikka on midagi veel: kardinad ette riputamata, pildid seinale panemata, — hinge sööb seest, eluisu võtab ära… Ja kulud, need kulud…“

„Mineval korral, kaheksa aasta eest, läks kakssada rubla, mul on täpselt meeles,“ kinnitas Zahhar.

„Noh, näed nüüd, on see nali?“ ütles Ilja Iljitš. „Ja kui kole on algul uues korteris elada! Niipeagi ei harju temaga ära! Ma ei saa neli-viis ööd silmagi kinni; igatsus hakkab vaevama, kui ma üles tõusen ja näen, et selle treiali sildi asemel meie vastas on midagi muud, ja meel läheb kurvaks, kui ei näe enne lõunat seda pöetud peaga vanaeite sealt aknast välja vaatamas… Näed nüüd ise, mida sa oma isandaga teha tahtsid, näed?“ küsis Ilja Iljitš etteheitvalt.

„Näen,“ sosistas Zahhar alandlikult.

„Miks sa siis soovitasid mul kolida? Kust võtab inimene jõudu seda kõike taluda?“

„Ma arvasin, et ega teised meist halvemad põle, ja nemad ometi kolivad, miks siis meie ei või…“ ütles Zahhar.

„Mis? Mis?“ küsis Ilja Iljitš üllatunult ja tõusis püsti. „Mida sa ütlesid?“

Zahhar sattus korrapealt segadusse, sest ta ei teadnud, millega ta oli härrale selleks pateetiliseks hüüatuseks ja püstikargamiseks põhjust andnud. Ta vaikis.

„Teised pole halvemad?“ kordas Ilja Iljitš kohkunud ilmel. „Näe, mis jutuga sa lõpuks välja tuled! Nüüd ma siis tean, et mina olen sinu silmis niisama hea kui iga teine!“

Ta kummardas pilkavalt Zahhari ees ja tegi äärmiselt haavunud näo.

„Armas aeg, Ilja Iljitš, milles olen ma teid kellegi teisega kõrvutand…“

„Kao mu silma alt!“ ütles Oblomov majesteetlikult ukse poole viibates. „Ma ei taha sind enam näha! Ah nii! Teised! Väga ilus!“

Sügavalt ohates läks Zahhar oma tuppa.

„On vast elu, mõtle ometi!“ pomises ta ahjuasemele kobides.

„Jumal küll!“ oigas Oblomov. „Ma tahtsin tänase hommikupoole asjalikku tööd teha, aga nüüd on tuju terveks päevaks rikutud! Ja kes rikkus? Omaenda teener, ustav, põhjani tuntud inimene, ja mis ta ütles! Kuidas võis ta seda öelda?“

Tükil ajal ei suutnud Oblomov rahuneda; ta heitis pikali ja tõusis jälle üles, käis mööda tuba ja heitis uuesti pikali. Selles, et Zahhar kiskus ta alla, „teistega“ ühele pulgale, nägi ta nende õiguste rikkumist, mille järgi härra oma teenri silmis pidi olema võrreldamatult parem kui ükski teine.

Ta süvenes sellesse võrdlusse ja püüdis selgusele jõuda, kes on need „teised“ ja kes on tema ise, mis määral oleks selline kõrvutamine üldse võimalik ja õigustatud ning kui rängalt Zahhar teda sellega haavas; lõpuks: kas tegi Zahhar seda teadlikult, kas see on tema tõeline arvamus, et Ilja Iljitš on samasugune nagu iga „teine“, või lipsasid need sõnad tal kogemata suust, ilma et ta pea kaasa oleks mõelnud. See kõik riivas Oblomovi enesearmastust ja ta otsustas Zahharile selgeks teha, missugune vahe on tema ja nende vahel, keda Zahhar tähistab sõnaga „teised“, et ta tunneks, kui alatu on selline suhtumine tema poolt.

„Zahhar!“ hüüdis ta pühalikult venitades.

Seda kutset kuuldes ei hüpanud Zahhar enam põntsti ahju pealt maha nagu harilikult ega urisenud endamisi, vaid ronis pikkamisi alla ja läks, kuna ta käed ja küljed kõige ettejuhtuva vastu puutusid; läks tasa, vastu tahtmist nagu koer, kes peremehe häält kuuldes aimab, et tema koeratemp on avalikuks tulnud ja et nüüd kutsutakse teda karistust vastu võtma.

Zahhar lükkas ukse paokile, kuid ei julgenud sisse astuda.

„Tule sisse!“ ütles Ilja Iljitš.

Ehk küll uks vabalt lahti käis, avas Zahhar selle ometi nii, nagu oleks võimatu sisse pugeda ja nagu peaks ta seepärast paotatud ukse vahele seisma jääma, ilma sisse tulemata.

Oblomov istus voodi äärel.

„Tule siia!“ ütles ta järeleandmatult.

Zahhar puges läbi häda sisse, pani ukse sedamaid kinni ja toetas selja kindlalt vastu ust.

„Siia!“ ütles Ilja Iljitš ja näitas näpuga kohta enda ees.

Zahhar astus pool sammu ja jäi seisma kahe sülla kaugusele juhatatud paigast.

„Veel!“ ütles Oblomov.

Zahhar tegi, nagu oleks ta astunud, tegelikult aga tuikus ta ainult sama koha peal ja tümpsis jalaga vastu põrandat.

Nähes, et seekord ei lähe kuidagi korda Zahhari lähemale meelitada, jättis Oblomov ta sinna, kus ta oli, ja vaatas talle tükk aega vaikides, etteheitvalt otsa.

Zahharil oli selle vaikiva uurimise all paha olla, ja ta tegi näo, nagu ei paneks ta isandat tähelegi; seistes sedapuhku rohkem kui kunagi enne küljeti härra poole, ei heitnud ta Ilja Iljitšile isegi silmanurgast ühtki pilku.

Visalt vahtis ta hoopis teise külge, vasakule; seal nägi ta ammutuntud asja: ämblikuvõrgu narmastikku piltide ümber ja ämblikku ennast — elavat etteheidet oma lohakusele.

„Zahhar!“ ütles Oblomov vaikselt ja väärikalt.

Zahhar ei vastanud; nähtavasti mõtles ta: „Noh, mis sa veel hüüad? Mõnda teist Zahhari või? Ma olen ju siinsamas!“ — ja suunas oma pilgu küll vasakult paremale, kuid isandast mööda; ka seal nägi ta oma lohakuse jälgi — tolmu, mis kattis loorina peeglit: läbi paksu tolmukorra põrnitses talle nagu udust võõrastavalt vastu tema oma tasane ja kole nägu.

Pahaselt pööras ta silmad sellelt kurvalt ja liiga tuttavalt kujult ära ja otsustas nad üürikeseks peatada Ilja Iljitši näol. Nende pilgud kohtusid.

Zahhar ei kannatanud härra pilgust loetavat etteheidet välja ja lõi silmad maha, oma jalge ette; sealt, tolmust tumenenud ja plekkidega kaetud vaibalt luges ta jälle kurba tunnistust oma teenrihoolsuse kohta.

„Zahhar!“ kordas Ilja Iljitš tunderõhuga.

„Mis te soovite?“ sosistas Zahhar vaevu kuuldavalt vastu, kuna tal pateetilise kõne eelaimuse pärast kerge värin üle ihu käis.

„Anna mulle kalja!“ ütles Ilja Iljitš.

Zahharil langes nagu kivi südamelt; kergelt ja kärmelt nagu poisike jooksis ta puhvetiruumi ja tõi kalja.

„Noh, mis tunne sul nüüd on?“ küsis Ilja Iljitš vaikselt, juues klaasist paar sõõmu ja hoides seda käes. „Eks ole, halb?“

Zahhari sõge ilme mahenes silmapilkselt kahetsusevälgatuseks. Ta aimas rinnus ärkava ja südamesse tungiva jumaldamistunde esimesi märke ning hakkas nüüd korraga isandale otse silma vaatama.

„Mõistad sa oma eksimust?“ küsis Ilja Iljitš.

„Mis „eksimus“ see tal jälle on?“ mõtles Zahhar kibedusega. „Midagi haledat; tahes-tahtmata tuleb nutt peale, kui ta sind nõnda käsile võtab.“

„Mis siis on, Ilja Iljitš,“ ütles ta oma kõige madalama häälega, „ma ei öelnud ju midagi muud kui seda, et…“

„Ei, kannata pisut!“ ütles Oblomov vahele. „Saad sa üldse aru, mis sa tegid? Säh, pane klaas lauale ja vasta!“

Zahhar ei vastanud, sest ta ei saanud sugugi aru, mis ta teinud oli, aga sellegipoolest vaatas ta härdas aukartuses isandale otsa, laskis ennast süüdi tunnistades isegi pea pisut norgu.

„Kas sa siis ei ole mürgine inimene?“ ütles Oblomov.

Zahhar vaikis, pilgutas ainult paar korda tugevasti silmi.

„Sa kurvastasid oma isandat,“ ütles Ilja Iljitš, iga sõna rõhutades, ja vahtis üksisilmi Zahharile silma, kelle kohmetus talle head meelt tegi.

Zahhar ei teadnud, kuhu hädaga pugeda.

„Kurvastasid ju, eks ole?“ küsis Ilja Iljitš.

„Kurvastasin,“ sosistas Zahhar, kaotades lõplikult pea selle uue „haleda“ sõna tõttu. Pääsemist otsides vilas ta pilk vasakule, paremale ja otse ette, ning jälle vilksatasid tema vaateväljas ämblikuvõrgud, tolm, ta enda kuju peeglis ja isanda nägu.

„Kui saaks maast läbi vajuda! Ah, surm ka ei tule!“ mõtles ta, nähes, et põikle, mis sa põikled, aga pateetiline stseen ei jää ometi tulemata. Ja ta tundis, et silmad hakkavad ikka sagedamini pilkuma ja et kohe võivad sealt pisarad pursata.

Lõpuks vastas ta oma härrale tuntud laulusõnadega, ainult et siiski proosas.

„Millega ma teid siis kurvastasin, Ilja Iljitš?“ ütles ta peaaegu nuttes.

„Millega?“ kordas Oblomov. „Kas sa üldse mõtlesid, mis tähendab „teine“?“

Ta pidas pausi ja vahtis ikka Zahharile silma.

„Kas ma pean sulle ütlema, mis see on?“

Zahhar keeras külge nagu karu oma koopas ja ohkas, nii et tuba kajas.

„„Teine“ — keda sina mõtled — on puupaljas pätt, toores, harimatu inimene, kes elab armetut elu kusagil räpasel pööningul; ta võib magada ka mõnes hoovis vildi peal. Mis temaga seal veel juhtuda võiks? Mitte midagi! Ta järab kartuleid ja heeringaid. Puudus ajab teda ühest kohast teise, päevast päeva on ta jalul. Tema võib ka uude korterisse kolida. Võta näiteks Ljagajev: kahmab oma joonlaua kaenla alla, seob kaks särki ninarätikusse ja läheb… „Kuhu sa lähed?“ küsitakse. „Kolin teise korterisse,“ vastab ta. Niisugune on see „teine“. Aga kas mina olen siis sinu arvates ka mõni „teine“ — mis?“

Zahhar vaatas härrale otsa, tammus jalalt jalale ja oli vait.

„Mis on „teine“?“ jätkas Oblomov. „„Teine“ on niisugune inimene, kes ise oma saapaid viksib, ise end riidesse paneb, mõnikord on tal koguni isanda välimus, aga vale — ta ei teagi, mis tähendab teener; tal pole kedagi saata, peab ise igale poole jooksma, segab ise süsi ahjus, pühib vahetevahel tolmugi…“

„Sakslaste seas on küll ja küll niisukesi,“ ütles Zahhar tumedalt.

„See’p see ongi! Aga mina? Mis sa arvad, kas mina olen ka „teine“?“

„Teie olete hoopis teine!“ ütles Zahhar kaeblikult, sest ta ei saanud ikka veel aru, mis isand tahab. „Jumal teab, mis teil küll korraga hakkas…“

„Mina olen hoopis teine, eks ole? Aga oota, mõtle ka, mis sa räägid! Kujuta endale ette, kuidas see „teine“ elab! „Teine“ teeb väsimatult tööd, jookseb, rähkleb,“ jätkas Oblomov. „Sest kui ta tööd ei tee, siis pole tal süüa. „Teine“ kummardab, „teine“ palub, alandab ennast… Aga mina? Noh, ütle nüüd: mis sa arvad, olen ma „teine“ või ei ole?“

„Nüüd saab juba küll sellest haledate sõnadega piinamisest, härra!“ palus Zahhar. „Oh, issand!“

„Mina olen „teine“? Kas mina rähklen, kas mina teen tööd? Kas ma söön vähe? Olen ma väljanägemise poolest kõhn ja armetu? Puudub mul midagi? Mul on neid, kes minu eest teevad ja mulle kätte toovad! Jumal tänatud, ma pole elus kordagi enesele sukka jalga tõmmanud! Kas ma pean muretsema? Mispärast? Ja kellele ma seda räägin? Sina oled ju ise lapsest saadik minu eest hoolt kandnud? Sa oled näinud ja tead, et mind on hoitud ja hellitatud, et mina pole kunagi külma ega nälga kannatanud, pole puudust tundnud, pole endale leiba teeninud ega üldse musta tööd teinud? Kust sa võtsid siis julguse mind teistega võrrelda? Kas mul on niisugune tervis nagu neil teistel? Kas mina suudan sedasama teha ja taluda?“

Zahharil kadus igasugune võime Oblomovi jutust aru saada; huuled tursusid tal sisemisest erutusest; pateetiline stseen mürises nagu kõuepilv tema pea kohal. Ta vaikis.

„Zahhar!“ kordas Ilja Iljitš.

„Mis te soovite?“ kähises Zahhar vaevu kuuldavalt.

„Anna veel kalja!“

Zahhar läks tõi kalja, ja kui Ilja Iljitš oli joonud ning klaasi tagasi andnud, mõtles Zahhar oma tuppa lipsata.

„Ei, ei, oota nüüd!“ ütles Oblomov. „Ma küsin sinult: kuidas sa võisid oma isandat nii valusasti haavata, keda sa ometi oled lapsest saati kätel kandnud, oma elupõlve teeninud, ja kes sulle aina head teeb?“

Zahhar ei kannatanud välja: sõnad „head teeb“ andsid viimase hoobi. Ta hakkas veel sagedamini silmi pilgutama. Mida vähem ta isanda tundmuslikust kõnest aru sai, seda kurvemaks läks ta meel.

„Ma olen süüdi, Ilja Iljitš,“ kähises ta kahetsevalt. „Puhtast rumalusest, tõesti puhtast rumalusest…“

Ja Zahhar, kes ei taibanud, mis ta on teinud, ei leidnud lausele õiget lõppu.

„Ja mina,“ jätkas Oblomov haavatud ja valesti hinnatud inimese häälega, „muretsen veel ööd kui päevad, näen vaeva; pea kuumab vahel, süda tahab seisma jääda, öösiti ei saa und, visklen asemel, mõtlen kogu aeg, kuidas elu paremini korraldada… Ja kelle heaks? Ikka teie, talupoegade heaks; järelikult ka sinu heaks. Sa vist arvad, kui näed, et ma vahel teki üle pea tõmban, et ma lihtsalt laman kui pakk, et ma magan; ei, ma ei maga, ma mõtlen hoolega, mida küll teha, et talupojad puudust ei kannataks, et nad ei hakkaks teisi kadetsema ega viimsel kohtupäeval issandale jumalale kaebama, vaid paluksid minu eest, mõtleksid minust hästi. Tänamatud!“ lõpetas ta kibeda etteheitega.

Viimased „haledad“ sõnad liigutasid Zahhari südamepõhjani. Ta hakkas tasakesi nuutsuma; kähisemine ja nortsumine sulasid nüüd ühte ja sünnitasid hääle, mida pole ühegi mänguriistaga võimalik jäljendada, ehk olgu siis hiina gongiga või india tamtammiga.

„Isake Ilja Iljitš,“ palus ta. „Jätke järele! Jumala pärast, mis juttu te ometi ajate? Ossa püha jumalaema! Niisuke häda äkki ootamata-aimamata!…“

„Aga sina,“ jätkas Oblomov teda kuulmata, „peaksid häbenema nõnda rääkida! Madu olen ma oma rinnal soojendanud!“

„Madu?“ ütles Zahhar käsi kokku lüües ja pistis nii kõvasti nutma, nagu oleks kümmekond sitikat tuppa tulnud ja seal ringi lendama hakanud. „Millas ma olen madu meelde tuletand?“ rääkis ta nuuksumise sekka. „Ma ei näe teda raiska öösi uneski!“

Kumbki ei mõistnud enam teist ja lõpuks iseennastki mitte.

„Kuidas su keel ometi paindus seda ütlema?“ jätkas Ilja Iljitš. „Ja mina määrasin sulle veel oma plaanis eraldi maja, köögiviljaaia, omaette leivavilja ja rahapalga! Sa pidid saama mu majas valitsejaks, majaülemaks, usaldusmeheks. Talupojad kummardaksid maani su ees; kõik ütleksid: Zahhar Trofimõtš, Zahhar Trofimõtš! Aga sina pole veel rahul, tuled oma „teiste“ jutuga! See on siis tasu! Niimoodi austad sa oma isandat!“

Zahhar nuuksus edasi ja Ilja Iljitš oli ise ka liigutatud. Zahhari manitsedes jõudis talle endalegi teadvusse, mis head ta on oma talupoegadele teinud. Ning viimaseid etteheiteid ütles ta juba väriseval häälel ja pisarsilmil.

„Noh, mine nüüd jumala rahus,“ ütles ta lepitaval toonil Zahharile. „Oota, too enne veel kalja! Kurk on nii kuiv; sa võiksid isegi taibata: kuuled ju, kuidas isanda hääl käriseb! Näed, mis sa minuga oled teinud! Loodan, et sa oma eksimusest aru said,“ ütles ta Zahharilt kaljaklaasi vastu võttes, „ja ei hakka edaspidi enam oma isandat teistega võrdlema. Ja selleks, et oma süüd heaks teha, katsu nüüd maja peremehega kuidagi korda saada, et mul poleks tarvis välja kolida. Niimoodi sa siis hoolitsed oma isanda rahu eest: rikud mu tuju hoopis ära ja nii läheb mul mõnigi uus ja kasulik mõte kaotsi. Ja kelle kaotus see on? Su enda kaotus, sest ma olen tervenisti teile pühendunud; teie pärast tulin ma teenistusest ära, teie pärast istun ma siin nelja seina vahel… Noh, mine nüüd jumala rahus! Näe, kell lööb juba kolm! Ainult kaks tundi ongi veel lõunasöögini aega, mida jõuab kahe tunniga teha? Mitte kui midagi! Aga tegemist on kuhjaga. Niisiis, ma saadan kirja järgmise postiga ja plaani panen homme paberile. Noh, aga nüüd heidan pisut pikali, ma olen päris väsinud; sa lase kardinad alla ja pane uksed korralikult kinni, et mind ei segataks; võib-olla ma magan üks tunnike, pool viis aja mind üles!“

Zahhar asus härrat õhukindlalt kabinetti sulgema, pani kõigepealt talle teki peale ja toppis teki otsa lamaja jalgade alla, siis laskis aknaeesriided ette, pani uksed kõvasti kinni ja läks oma tuppa.

„Et sa kärvaksid, kurivaim!“ porises ta pisarate jälgi pühkides ja ahjuasemele ronides. „Kurivaim ta just ongi! Eraldi maja, köögiviljaaed, rahapalk!“ kordas ta neid viimaseid sõnu, millest ta oli aru saanud. „Haledaid sõnu teha — seda ta mõistab: nagu noaga nüsib su südant… Näe, siin on mu maja, siin köögiviljaaed, siin ma kord ka koivad välja sirutan!“ ütles ta vihaselt, rusikaga vastu ahjuaset tagudes. „Rahapalk! Kui ma vaskviielisi ja -kümnelisi ei korjaks, siis poleks mul niipaljukestki, et tubakat osta või vaderile natuke külakosti viia! Saadana sarviline!… Ja oleks, et surmgi tuleks; ei tule!…“

Ilja Iljitš heitis selili, kuid uni ei tahtnud tulla. Ta mõtles ja mõtles, vaevles ja vaevles…

„Kaks õnnetust korraga!“ ütles ta tekki üle pea tõmmates. „Pea siis vastu, ole lahke!“

Tegelikult ei rikkunud need kaks „õnnetust“, külavanema kiri ja korterist väljakolimine, enam Oblomovi rahu, need olid juba taandunud tülikate mälestuste tasemele.

„Hädad, millega külavanem hirmutab, on alles kaugel,“ mõtles ta, „vahepeal võib nii mõndagi muutuda: vihm tõstab ehk viljasaaki; rendivõlad võib külavanem veel kokku ajada; ärakaranud talupojad „toimetatakse vastavalt oma elukohale tagasi“, nagu ta kirjutab… Ja kuhu need mehed küll läksid?“ mõtles ta ja süvenes hoopis selle tõsiasja mõttekujutuslikku külge. „Küllap nad läksid öösi, öörõskuse kätte, ilma söömata. Kus nad magavad? Kas tõesti metsas? Seal ei saa ju igavesti olla! Tares on küll kole hais, aga vähemasti soe… Mistarvis oma rahu rikkuda!“ mõtles ta veel. „Varsti saab plaan ka valmis — pole mõtet ette hirmu tunda! Oh, küll ma…“

Kolimise mõte tegi talle rohkem muret. See oli värskem, hilisem „õnnetus“; kuid Oblomovi kõikevaigistavas hinges oli ka see asi juba ajalooks saamas. Olgugi, et ta paratamatut kolimist ähmaselt ette nägi, seda enam, et Tarantjev nüüd end siia vahele segas, lükkas ta selle ärevile ajava elusündmuse vähemalt nädalakski edasi, seega oli terveks nädalaks endale rahu võidetud!

„Ja võib-olla katsub Zahhar asja niiviisi lahendada, et pole vajagi kolida, ehk läheb see karikas hoopis mööda! Lükatakse ümberehitamine tulevaks suveks edasi või jäetakse üldse ehitamata: kuidagiviisi saab asju ka nii sättida! Võimatu on ju ometi… kolima hakata!“

Nõnda vaheldusid ta südames ärevus ja rahunemine, ning lõpuks andsid need rahustavad ja vaigistavad sõnad „ehk“, „võib-olla“ ja „kuidagiviisi“ ka seekord nagu alati talle terve laekatäie lootusi ja lohutusi otsekui pühaduste laegas meie esivanematele; nendega ta end olemasoleval momendil kahe „õnnetuse“ eest kaitseski.

Juba surises kerge, mõnus uim ta liikmetest läbi ja uni hakkas vaevu märgatavalt ta meeli tumestama, nii nagu tumestavad esimesed arglikud sügiskülmad vete pinda; veel silmapilk, ja teadvus oleks jumal teab kuhu kadunud, kuid äkki muutus Ilja Iljitš ärksaks ja tegi silmad lahti.

„Aga ma pole ennast veel pesnudki! Kuidas siis nii saab? Ja ma pole mitte midagi teinud,“ sosistas ta. „Tahtsin plaani paberile panna, aga ei pannud, ei kirjutanud ka politseiülemale ega kubernerile, majaperemehele hakkasin kirjutama, aga jätsin pooleli, ei vaadanud arveid läbi ega maksnud raha ära — hommikupoolik on lihtsalt raisku läinud!“

Ta vajus mõttesse…

„Mis see ometi on? Aga kas mõni „teine“ oleks seda kõike teinud?“ välgatas tal läbi pea. „Teine, teine… mis see „teine“ õieti on?“

Ta süvenes enese ja „teise“ võrdlusse. Ta hakkas hoolega mõtlema, ning nüüd tekkis ta peas ettekujutus sellest „teisest“, otse vastupidine sellele, mida ta enne Zahharile oli avaldanud.

Ta pidi tunnistama, et mõni „teine oleks“ jõudnud kõik kirjad kirjutada, ilma et „mis“ või „et“ oleks kordagi üksteist segama hakanud; mõni „teine“ oleks ka uude korterisse kolinud, plaani valmis teinud ja maale sõitnud…

„Ka mina saaksin kõige sellega toime…“ arvas ta, „ma mõistan ju ikka kirjutada; omal ajal pole ma ju mitte ainult kirju kirjutanud, vaid hoopis keerukamaid asju! Kuhu see kõik on jäänud? Ja mis kunst see siis õige on, teise korterisse kolida? Tarvitseb ainult tahta! „Teine“ ei pane kunagi öökuube selga,“ lisas ta „teise“ iseloomustusele juurde, „„teine“…“ ta haigutas vahepeal… „peaaegu ei magagi… „teine“ tunneb elust lõbu, käib igal pool, näeb kõike ja tal on kõigeks huvi… Aga mina? Mina… pole „teine“!“ ütles ta sedapuhku nukralt ja vajus sügavasse mõttesse. Isegi pea pistis ta teki alt välja.

Selge enesetunnetuse silmapilk Oblomovi elus oli jälle kätte jõudnud.

Suur hirm hakkas tal, kui ta hinges tekkis äkki elav ja selge ettekujutus inimese saatusest ja eluülesandest ja kui ta mõttes kõrvutas selle ülesandega omaenda elu, kui ta peas ärkasid üksteise järel mitmesugused eluküsimused, lenneldes ehmunult sinna-tänna nagu tukkuvates varemetes ootamatust päikesekiirest üleskohutatud linnud.

Tal oli valus ja kurb oma pooliku arengu, oma kõlblate jõudude kasvu seismajäämise pärast, oma inertsuse pärast, mis sai talle igal pool takistuseks; ta tundis kadedust, et teised elavad nii sisukat ja avarat elu, aga tema kitsale ja armetule elurajale on nagu raske kivi ette veeretatud.

Ta arglikku hinge hakkas ahistama teadmine, et paljud tema loomuomadused ei ole üldse ärganudki, teisi on vaevalt puudutatud ja ühegi arengut pole lõpuni viidud.

Kuid ometi tundis ta valusa selgusega, et midagi head, midagi ilusat on temas nagu hauda maetud, et nüüd on see võib-olla juba surnud, aga võib-olla lebab kui kuld mäepõues, ja oleks juba ammu aeg lasta seda kulda rahana käibele.

Kuid varandus on maetud paksu, raske prahi- ja kõntsakorra alla. Keegi nagu oleks elu ja ilma poolt talle annetatud kallisvara tema tagant varastanud ja tema enese hinge maha matnud. Oli midagi, mis ei lasknud teda eluteele tormata ning mõistuse ja tahte täispurjes edasi kihutada. Teadmata salavaenlane oli juba tee algul oma raske käe tema peale pannud ja teda inimelu otsesest sihist kaugele eemale tõrjunud…

Ja vaevalt jõuab ta veel sellelt kõnnurajalt, sellest umbpadrikust õigele teele. Mets on ümberringi ning hinges läheb ikka rägusemaks ja hämaramaks, rada rohtub ikka enam ja enam; enesetunnetuse hele silmapilk kordub ikka harvemini ja äratab veel ainult silmapilguks tema uinuvad jõud. Mõistus ja tahe on ammu ning vististi lootusetult halvatud.

Ta elusündmused on mikroskoopiliselt tillukesteks muutunud, kuid nendegi sündmustega ei suuda ta toime tulla; mitte tema ei astu ühe sündmuse juurest teise juurde, vaid need paiskavad teda sinna-tänna, nagu laineharjalt laineharjale; tal endal ei ole jõudu ühele tahtesitkust vastu panna ega lasta ennast teisel mõistusega kaasa viia.

Kibe oli see salajane pihtimus iseenesele. Viljatud kahetsused möödalastud aja pärast ja südametunnistuse kõrvetavad etteheited torkisid teda nagu nõelad; ning ta püüdis kõigest väest seda koormat oma turjalt ära saada ja leida endast väljaspool süüdlast, kelle poole pöörata etteheidete astelt… Aga kelle poole?

„See kõik on… Zahhari süü!“ sosistas ta.

Tal tuli viimane stseen Zahhariga peensusteni meelde ning ta nägu pahvatas häbist lausa lõõmavalt punaseks.

„Kui keegi oleks seda pealt kuulnud?…“ mõtles ta. „Jumalale tänu, et Zahhar ei oska seda kellelegi edasi rääkida; ja ega teda ei ustaks ka; jumalale tänu!“

Ta ohkas, needis ennast, viskles küljelt küljele, otsis süüdlast, aga ei leidnud. Tema ähkimine ja õhkimine ulatus ka Zahhari kõrvu.

„Näh, kali a’ab teise nüüd puhutama!“ urises Zahhar südametäiega.

„Miks ma olen niisugune?“ küsis Oblomov eneselt peaaegu pisarsilmil ja peitis pea uuesti teki alla. „Miks ometi?“

Otsides asjata seda kurja juurt, mis ei lasknud tal nagu kord ja kohus „teiste“ viisil elada, ohkas ta ja sulges silmad, ning mõne minuti pärast hakkas uni jälle tema meeli vangistama.

„Ka mina… tahaksin…“ ütles ta vaevaga silmi lahti kiskudes, „midagi niisugust… On siis loodus mind päriselt vaeslapseks jätnud… Aga ei, ma ei või kurta… tänu jumalale…“

Sellele järgnes rahunemisohe. Ärevusepingest jõudis Oblomov jälle oma tavalisse olekusse — rahulikku ükskõiksusse.

„Nähtavasti on see mu saatus. Mis saan mina sinna parata?…“ sosistas ta päris une eel.

„„Paari tuhande jägu vähäm“,“ ütles ta valjusti läbi une. „Kohe-kohe, oota…“ — ja ta toibus poolärkvele.

„Siiski… huvitav oleks teada, miks ma… olen niisugune?…“ sosistas ta jällegi. Ta silmalaud vajusid täiesti kinni. „Jah, mispärast?… Vististi… sellepärast,“ püüdis ta veel midagi öelda, kuid ei saanud.

Nõnda ei jõudnudki ta mõttes põhjuseni; suu vakatas poolel sõnal ja jäigi paokile. Sõnade asemel kuuldus veel üks ohe ja siis hakkas kostma muretult magava mehe rahulikku norskamist.

Uni pani tema mõtete laisalt aeglase voolu seisma ja viis ta lennul teise ajajärku, teiste inimeste hulka, teise paika, kuhu ka meie lugejaga talle järgmises peatükis järele läheme.