Oblomov/esimene jagu/X

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IX
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
XI

X

Niipea kui Ilja Iljitši norin Zahhari kõrvu kostis, tuli ta kohe tasakesi, ilma kolistamata ahju pealt maha, astus kikivarbail kotta, keeras härra luku taha ja läks õueväravasse.

„Hoo! Zahhar Trofimõtš: tere-terekest! Pole teid tükk aega näinud,“ kostis läbisegi kutsarite, teenrite, naiste ja poiste suust.

„Kus teite härra on? Läks välja või?“ küsis kojamees.

„Põõnab,“ vastas Zahhar pilves näoga.

„Tohoh?“ küsis kutsar. „Oleks nagu varavõitu veel… Kas tervis on paha või?“

„Häh! Tervis paha! Tõmbas toru täis!“ ütles Zahhar niisugusel toonil, nagu oleks ta selles kindel, mis ta räägib. „Te ei usu? Üksipäini kallas poolteist pudelit madeirat hinge alla, kaks toopi taari veel otsa ja nüüd siis viskas end pikali.“

„Kae!“ ütles kutsar kadedalt.

„Mispuhul ta täna siis vinditama kukkus?“ küsis üks naine.

„Ei, Tatjana Ivanovna,“ vastas Zahhar, heites talle oma küljeti-pilgu, „mitte ainult täna: ta on üldse käest raisku läind… paha kohe rääkidagi!“

„Ju siis nagu minugi preilna,“ ohkas naine.

„Kas ta täna kuhugi sõidab ka, Tatjana Ivanovna?“ küsis kutsar. „Mul oleks vaja kuskil ära käia.“

„Kuhu ta enam läheb,“ vastas Tatjana. „Istub muudkui oma kallimaga, ja ei saa neil teineteise vahtimisest himu kord otsa.“

„See saks käib ka õite sagedasti teil,“ ütles kojamees, „õhtul tüütab kohe ära: kõik on juba ära läinud või koju tulnud — tema on ikka viimane, ja sõimab ka veel, et miks paraaduks lukus on… Hakkan mina tema pärast trepil vahti pidama!“

„Ta on igavene loll, teate!“ ütles Tatjana Ivanovna. „Teist niisugust annab otsida! Mis ta meie preilnale kõik kingib! Ja see käib ka, tähtis nägu peas, ehib end nagu vau; aga kui keegi vaataks ka, misukesi undrukuid ja sukki ta kannab — päris häbi kohe! Kaela peseb kord kahe nädala takka, aga nägu muudkui võõpab… Mõnikord lihtsalt teed seda pattu ja mõtled, et: oh, sind hädapilli! Paneksid parem rätiku pähe ja läheksid palverännakule, kloostrisse…“

Peale Zahhari hakkasid kõik naerma.

„Oi seda Tatjana Ivanovnat, iga sõna läheb märki!“ kuuldus heakskiitvaid hääli.

„No tõesti!“ jätkas Tatjana. „Kuidas küll härrad niisukese õnge lähevad?“

„Kuhu te minema ehite?“ küsis keegi. „Mis pamp see teil käes on?“

„Viin kleidi õmbleja juurde; meie suurdaame saatis: kurdab, et keskelt lai! Aga kui meie hakkame Dunjašaga tema keret peenemaks sikutama, siis ei saa kolmel päeval enam midagi teha: käed on kui puutükid! Noh, ma siis lähen! Seniks jumalaga!“

„Jumalaga, jumalaga!“ vastasid mõned.

„Jumalaga, Tatjana Ivanovna!“ ütles kutsar. „Tulge siis õhtu videvikus!“

„Ei tea nüüd, võib-olla tulen ka, aga… noh, jumalaga!“

„Jumalaga,“ vastasid kõik.

„Jumalaga… elage seni hästi!“ ütles ta juba minnes.

„Jumalaga, Tatjana Ivanovna!“ hüüdis kutsar talle veel järele.

„Jumalaga!“ hõikas Tatjana eemalt heledasti vastu.

Kui ta oli läinud, arvas Zahhar, et nüüd on tema kord rääkida. Ta istus värava kõrvale malmposti otsa ning hakkas jalgu kõlgutades tusaselt ja hajameelselt möödaminejaid vahtima.

„Noh, mis see teie härra täna tegi ka, Zahhar Trofimõtš?“ küsis kojamees.

„Nagu ikke: hea põlvega pööraseks läind,“ ütles Zahhar. „Ja just sinu pärast, sinu armust olen ma täna kõvasti kannatada saand: ikke see korter! Karjub kui pöörane: ei taha kolimisest kuuldagi…“

„Kas mina süüdi olen?“ vastas kojamees. „Minupärast elagu siin kas või surmatunnini; nagu oleks mina siin peremees… aga mina ei ole ju peremees…“

„Mis ta’s teeb, sõimab või?“ küsis üks teine kutsar.

„Sõimab nii, et annaks jumal jaksu seda välja kannatada!“

„Noh, mis see teeb? See ju hea härra, kes kogu aeg sõimab,“ ütles üks teener ja tegi aeglaselt kriuksuva ümmarguse tubakakarbi lahti: peale Zahhari sirutusid kõigi käed tubakat võtma. Algas üldine nuuskamine, aevastamine ja sülitamine. „See on hea, kui sõimab,“ jätkas see teener. „Mida rohkem sõimab, seda parem: siis vähemalt ei peksa, kui sõimab. Aga mina olen kord ühe juures olnud: sa ei teagi veel mispärast, — juba on ta sul karvus kinni!“

Zahhar ootas põlgliku näoga, kunas teine oma jutu lõpetab, ja jätkas siis kutsari poole pöördudes:

„Teotab inimest asja ees, teist taga, see põle tema käes midagi!“

„Ei saa tema tahtmist või?“ küsis kojamees.

„Uuhh!“ kähises Zahhar vastuseks ja pigistas silmad kinni. „Mitte ei saa, päris häda kohe! Ei kõlba see ega kõlba teine, ei mõista sa käia, ei mõista sa midagi tuua, kõik lõhud ära, ei puhasta, varastad, pistad kõik nahka… Ptüi, pagan võtaks!… Täna hüppas jälle pääle: häbi kuulata! Ja mille eest? Mineva nädali sees jäi tükk juustu järele — häbi oleks nisukest raasu koeralegi visata, aga ei, inimene ei tohi seda ära süüa! Küsis — muidugi „ei ole söönd“, ja kus siis hakkas: „Sind tuleks üles puua, kuuma tõrva sees keeta, tuliste pihtidega näpistada; sind tuleks teibasse ajada!“ Ja ise tükib muudkui kallale, muudkui tükib… Mis te ütlete selle kohta, vennikesed? Paari päeva eest kõrvetasin ma tal jala keeva veega ära — pagan teab, kuidas see juhtus, — no küll karjus! Ja kui ma põleks õigel ajal eemale karand, ma oleks rusikaga otse rinnaauku saand… just sinna ta sihtis! Hirmsa tou oleks saand…“

Kutsar kõngutas pead ja kojamees ütles:

„Kae, kus käbe härra! Ei hellita!“

„Noh, kui sõimab, siis on tore mees,“ ütles see endine teener jälle flegmaatiliselt. „Mõni on hullem, ei sõima: vaatab, vaatab — ja äkki on sul karvus kinni, ja sa pole arugi saand, mis eest!“

„Ja ilmaaegu,“ ütles Zahhar, ilma et ta vahelerääkiva teenri sõnadest väljagi oleks teinud, „jalg põle küll veel praegastki ära paranend, määrib teist mingi sodiga, noh, ja las määrib!“

„Kange härra!“ ütles kojamees.

„Jumal hoia!“ jätkas Zahhar. „Lööb su veel viimaks maha, jumala eest, lööb inimese surnuks! Ja iga tühja asja pärast kipub sind sõimama kiilaspäiseks… ma ei hakka kõiki sõnu kordama. Täna mõtles siis uue sõna välja, ütles, et: „mürgine“. No kuidas ta sihukesi sõnu suust välja saab!…“

„Noh, mis sest siis on?“ küsis jälle see endine teener. „Kui sõimab, siis jumal tänatud, annaks issand talle tervit!… Aga kui ta kogu aeg vait on… sa lähed mööda, tema vaatab, vaatab — ja korraga on sul karvust kinni, nagu see, kelle juures mina kord teenisin. Aga mis siis viga, kui ainult sõimab…“

„Ja paras sulle,“ kähvas Zahhar tigedalt, vihastades palumata vastuvaidlemise üle, „mina teeksin sulle hullemini tuupi.“

„Mis „kiilaspäiseks“ ta teid sõimab, Zahhar Trofimõtš?“ küsis viieteistkümneaastane kasakariietes poiss. „Kiilaspäiseks kuradiks või?“

Zahhar pööras pikkamisi pea küsija poole ja peatas oma tuhmi pilgu poisi näol.

„Vaata ette,“ ütles ta siis teravalt. „Nii noor, vennas, ja nii ninakas! Mina ei hooli, et sa kindralit teenid: mina võtan tukast kinni! Kebi kaugemale!“

Kasakas astus paar sammu eemale, jäi seisma ja vahtis muiates Zahhari.

„Mis sa veel irvitad?“ kähises Zahhar tulises vihas. „Oota-oota, küll ma teen sulle uued kõrvaluugid, eks siis näe, kas sa veel irvitad!“

Sel silmapilgul jooksis paraaduksest välja hiigelkasvu toapoiss, akselbantidega livreefraki hõlmad eest lahti ja kamassid jalas. Ta astus kasaka ette, andis talle vastu kõrvu ja nimetas teda siis lollpeaks.

„Mis see tähendab, Matvei Mosseitš, mis eest?“ küsis häbistatud poiss kohmetult, pilgutades kramplikult silmi ja surudes kätt vastu palet.

„Ah sa hakkad veel suud pruukima?“ vastas toapoiss. „Mina otsin sind terves majas taga, ja sina vahid siin!“

Ta võttis poisil ühe käega juustest kinni, surus tal pea maha ja andis talle teise käe rusikaga parajate vaheaegade järel kolm ühetugevust hoopi vastu kaela.

„Härra helistas viis korda!“ lisas ta moraalilugemise korras juurde. „Ja mina saan sinu, kutsika pärast sõimata! Kasi!“

Ta viipas käskivalt trepi poole. Poiss jäi veel arusaamatuses natukeseks seisma, pilgutas paar korda silmi, vaatas toapoisile otsa, kuid nähes, et sellelt midagi muud loota ei ole kui karistuse kordamist, raputas ta oma juuksetutti ja läks nagu vettekastetu trepi poole.

Oli see aga Zahharile rõõm!

„Anna talle, anna tublisti, Matvei Mosseitš! Veel, veel!“ ütles ta kahjurõõmsalt. „Ääh! Vähe sai! Tubli, Matvei Mosseitš! Aitäh! Muidu läheb liiga ninakaks… See oli nüüd sulle „kiilaspäine kurat“! Irvita veel!“

Kõik naersid ja kõik elasid kaasa niihästi peksjale toapoisile kui ka kahjurõõmsale Zahharile. Ainult väikesele kasakale ei tundnud keegi kaasa.

„Vat just, just samasugune, võta või jäta, oli ka minu endine härra,“ alustas jälle seesama teener, kes kogu aeg oli Zahharile vahele rääkinud. „Sa pead aru, kuidas saaks väikselt lõbutsema minna, aga tema nagu mõistaks su mõtteid, läheb mööda ja kargab sulle äkki karvu kinni, just samamoodi nagu Matvei Mosseitš Andrjušale. Aga mis sest tühjast, kui ta ainult sõimab! Mõni asi nüüd, et sõimab sind kiilaspeaga kuradiks!“

„Sinu karvust võtaks ehk tema härra ka kinni,“ ütles kutsar ja näitas siis Zahhari peale, „sul ju sihuke sakrus pea otsas! Aga millest ta peaks Zahhar Trofimõtšil kinni hakkama? Sel ju pea nagu kaalikas… Noh, võiks ju tal habet katkuda: sealt jääks juba midagi pihku!“

Kõik pahvatasid naerma ja Zahhar sai nagu nuiaga pähe, sest siiani oli ta just ainult kutsariga sõbralikku juttu ajanud.

„Küll ma ütlen härrale,“ kähises ta vihaselt kutsari peale, „küll ta leiab sul ka millestki kinni napsata! Soeb su habeme siledaks, muidu on ta sul puhta purikates!“

„Su härra on siis kena mees küll, kui ta võõrastel kutsaritel hakkab habemeid siluma. Muretsegu endale kutsar ja silugu siis tema habet, muidu oleks see lahkus nagu liiast!“

„Kas ta peaks sind, masuurikat, kutsariks võtma või?“ kähises Zahhar. „Sind ei kõlba minu härrale vankri ettegi rakendada!“

„No on sul aga härra!“ tähendas kutsar mürgiselt. „Kust sa niisuguse välja oled koukinud?“

Kutsar ise, kojamees, habemeajaja, toapoiss ja sõimamise-süsteemi pooldav teener — kõik pahvatasid naerma.

„Naerge aga naerge, küll ma räägin härrale ära!“ kähises Zahhar. „Ja sina,“ pöördus ta kojamehe poole, „peaksid neid kõrilõikajaid taltsutama, aga mitte kaasa naerma! Milleks sind siia on palgatud? Korda looma! Aga mis sina teed? Küll ma ütlen härrale, oota aga, siis sa alles saad!“

„Noh, aitab, aitab, Zahhar Trofimõtš!“ ütles kojamees, katsudes teda rahustada. „Mis ta sulle siis ikka tegi?…“

„Kuidas ta julgeb minu härrast niiviisi rääkida?“ vastas Zahhar ägedalt, näpuga kutsari peale näidates. „Kas tema teab, kes minu härra üldse on?“ küsis ta härda aukartusega. „Sa pole niisukest härrat uneski näind,“ ütles ta siis kutsarile. „Hää inimene, tark, ilus! Sinu oma on nagu mõni nälgind setukas! Häbi vaadatagi, kui te oma kõrvi märakronuga välja sõidate: justkui kerjused! Sööte rõigast ja rüüpate taari peale. Vaata, misuke vammus sul seljas on — aukusid ei jõua ära lugedagi!“

Peab tähendama, et kutsari vammus oli täiesti terve.

„Jah, teist niisukest juba ei leia,“ vastas kutsar ja rapsas Zahhari katkisest kuuekaenlast paistva särgi rohkem välja.

„Küll, no aitab juba,“ ütles kojamees ja sirutas käed nende mõlema vahele.

„Ah sa hakkad mu rõivaid kiskuma!“ karjus Zahhar ja tõmbas särgi veel rohkem välja. „Oota, ma näitan härrale! Nägite, vennad, mis ta tegi: kiskus mu kuue lõhki!“

„Jaah, või mina!“ ütles kutsar pisut nagu kartma hakates. „Nähtavasti on su oma härra sind tuuseldanud…“

„Oma härra ei tuuselda!“ ütles Zahhar. „Nisuke hää hing! Puhas kuld, annaks jumal talle tervist! Ma elan selle härraga kui taevas: ei tunne millestki puudust; põle ta mind eluilmas lollpääkski nimetand; elan rahus ja hääs läbisaamises: söön temaga ühte toitu; lähen, kuhu tahan — niisuke elu on mul… Maal on mul veel omaette maja, oma köögiviljaaed, prii leib; kõik talupojad kummardavad mind! Ma olen mõisas valitsejaks ja majaülemaks! Teie aga olete oma…“

Suurest vihast jäi tal häälest puudu, et vastast lõplikult hävitada. Ta jäi silmapilguks vait, et jõudu koguda ja hästi mürgist sõna leida, kuid ei leidnud keema hakanud sapi pärast.

„Ja oota, küll me veel näeme, mismoodi sul see riietekiskumine lõpeb: kisu siis veel!…“ ütles ta lõpuks.

Tema härra au riivamine riivas ka teda ennast tugevasti. Sedamaid ärkas nii auahnus kui ka enesearmastus; sedamaid tuli truudus ilmsiks ja avaldus kogu jõuga. Ta oli valmis oma sappi välja valama niihästi kutsari kui ka tema isanda ja koguni isanda tuttavate ja suguseltsi peale, ehk ta küll õieti ei teadnudki, kas tal sugulasi on või ei ole. Imestamisväärse täpsusega korrutas ta nüüd ette kõik keelepeksu ja laimu härraste kohta, mis ta varemalt kutsari enese suust oli kuulnud.

„Teie aga olete oma isandaga paljad hilpharakad, neetud itskid, hullemad kui sakslased!“ ütles ta. „Ma tean väga hästi, kes teie vanaisa oli: poesell täiturul! Eile õhtul tulid teie juurest külalised välja, ma vaatasin: sulide kamp on kokku tulnud; hale vaadata! Ja ema müüs tal kah täiturul varastud ja pruugitud riidekraami!“

„Aitab, aitab juba!“ püüdis kojamees teda vaigistada.

„Jah,“ ütles Zahhar. „Minu härra on, jumalale tänu, põline mõisnik, tema sõbrad on kindralid, krahvid ja vürstid. Ja igat krahvi ta ei lasegi oma lauda sööma: mõni tuleb ja konutab asjata eestoas… Ja igasugused kirjamehed käivad…“

„Mis kirjamehed need on, kuule, vennas?“ küsis kojamees, et tüli lõpetada. „Kas ametimehed või muud niisukesed?“

„Ei, need on niisukesed härrad, kes ise kõik välja mõtlevad, mis neil vaja on,“ seletas Zahhar.

„Ja miks nad siis teil käivad?“ küsis kojamees.

„Miks… Üks küsib piipu, teine šerrit,“ ütles Zahhar ja jäi vait, märgates, et peaaegu kõik muigavad.

„Aga teie olete kõik lontrused, niipalju kui teid siin on!“ pahvatas ta, lastes oma küljeti-pilgul üle koosolijate libiseda. „Võõraid rõivaid käristama! Ma lähen ütlen härrale ära,“ lisas ta ja läks ruttu ukse poole.

„Jäta ometi! Oota! Pea kinni!“ hüüdis kojamees. „Zahhar Trofimõtš, lähme parem õllepoodi, no tule, lähme…“

Zahhar jäi seisma, keeras kähku tagasi ja tormas kojamehe poole vaatamata uulitsale. Nõnda, kellegi poole silmi tõstmata, läks ta üle uulitsa õllepoe ukseni; alles seal vaatas ta tagasi, heitis kogu kambale tusase pilgu, viipas veel tusasemalt käega, et teised talle järele tuleksid, ning astus uksest sisse.

Teised läksid laiali: kes õllepoodi, kes koju; ainult too teener jäi üksi paigale.

„Mõni häda nüüd, kui ta ka härrale ütleb,“ arutles ta flegmaatiliselt omaette ja avas aeglaselt tubakakarbi. „Tal on hea härra, nagu kõigest näha, ainult sõimab! Mis sest on, las sõimab! Aga mõni teine, vaatab, vaatab — ja kohe karvu kinni…“