Oblomov/esimene jagu/XI
←X
|
Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare |
I →
|
XI
Kell oli juba viie peal, kui Zahhar lükkas tasakesi, kolinat tegemata kojaukse lahti ja hiilis kikivarbail oma tuppa; seal astus ta härra kabineti ukse juurde, pani kõigepealt kõrva vastu ust ja kuulatas, siis kükitas maha ja vaatas lukuaugust sisse.
Kabinetist kostis ühtlast norskamist.
„Magab,“ sosistas Zahhar. „Peab üles ajama, varsti on kell pool viis.“
Ta köhatas ja astus kabinetti.
„Ilja Iljitš! Kuulge, Ilja Iljitš!“ algas ta tasakesi, seistes Oblomovi peatsis.
Norskamine kestis edasi.
„Küll aga tõmbab!“ ütles Zahhar. „Nagu kivilõhkuja! Ilja Iljitš!“
Ta puudutas kergelt Oblomovi varrukat.
„Tõuske üles: kell on pool viis.“
Selle peale pomises Ilja Iljitš midagi, aga üles ei ärganud.
„Tõuske ometi üles, Ilja Iljitš! Päris häbi kohe!“ ütles Zahhar häält tõstes.
Ei mingit vastust.
„Ilja Iljitš!“ kordas Zahhar, mitu korda isanda varrukat puudutades.
Oblomov pööras pisut pead ja tegi suure vaevaga Zahhari-poolse silma lahti; pilk oli liikumatu, nagu halvatud.
„Kes siin on?“ küsis ta kähinal.
„Mina olen. Tõuske üles!“
„Mine minema!“ pomises Ilja Iljitš ja vajus uuesti sügavasse unne.
Norisemise asemel kostis nüüd nina vilistamine. Zahhar tõmbas magajat hõlmast.
„Mis sa tahad?“ küsis Oblomov kurjalt ja tegi korraga mõlemad silmad lahti.
„Te käskisite end äratada.“
„Jah, ma tean. Sa oled oma kohuse täitnud ja mine nüüd minema! Muu on minu oma asi…“
„Ei lähe,“ vastas Zahhar ja puudutas jällegi ta varrukat.
„Kuule, ära puutu!“ ütles Ilja Iljitš vaikselt ja surus näo patja, et edasi magada.
„Ei või, Ilja Iljitš,“ vastas Zahhar, „ma laseks häämeelega, aga ei või!“
Ja puudutas veel kord härrat.
„No kuule, ole nüüd hea ja ära sega,“ ütles Oblomov manitseval toonil ning avas silmad.
„Jah, aga kui ma nii hää olen, siis saan pärast teie käest pahandada, et ma teid üles ei ajand…“
„Oh jumal küll! Mis inimene sa oled!“ ütles Oblomov. „Las ma tukun minut aega veel! Mis see üks minut loeb! Ma tean ise…“
Ilja Iljitš jäi vait, sest uni võttis korrapealt võimust.
„Muud ei ole, kui et saaks aga põõnutada!“ ütles Zahhar, olles kindel, et härra ei kuule. „Lamab kui puupakk! Milleks sa siia jumala maailma oled sündind? Tõuse ometi üles, kui sulle öeldakse!…“ möiratas ta peaaegu.
„Mis? Mis?“ küsis Oblomov ähvardavalt ja kergitas pead.
„Ma ütlesin, et miks te ometi ei tõuse, härra,“ teatas Zahhar nüüd mahedalt.
„Ei, kuidas sa seda ütlesid, mis? Kuidas sa julged niimoodi rääkida, mis?“
„Kuidamoodi?“
„Nii jämedalt?“
„Te kuulsite seda unes… jumala eest, see oli unes…“
„Sa arvad, et ma magan? Ma ei maga, ma kuulen kõik…“
Aga samas uinus ta juba uuesti.
„Oeh,“ ütles Zahhar meeleheitel. „Oh, seda häda! Mis sa lamad nagu nott? Paha pääle vaadatagi! No näete nüüd, hääd inimesed!… Ptüi!… Tõuske üles, tõuske üles!“ ütles ta siis äkki kohkunud häälel. „Ilja Iljitš! Vaadake, mis meie ümber sünnib…“
Oblomov tõstis ruttu pead, vaatas ringi ja langes sügava ohkega uuesti pikali.
„Jäta mind rahule!“ ütles ta mõjukal toonil. „Ma andsin sulle käsu mind äratada, aga nüüd ma võtan selle käsu tagasi, kas kuuled? Ma ärkan, millal ma ise tahan.“
Mõnikord jättiski Zahhar ta sel puhul rahule, öeldes: „Noh, põõna, kurat võtaks!“ Aga teinekord ei jätnud ta oma jonni ja ei jätnud ka nüüd.
„Tõuske üles, tõuske ometi!“ karjus ta täiest kõrist ja haaras ühe käega härral varrukast, teisega hõlmast kinni. Oblomov kargas sedamaid jalule ja tormas Zahharile kallale.
„Oota, küll ma sulle näitan, mis tähendab härra rahu rikkuda, kui härra tahab magada!“ ütles ta.
Zahhar andis päkkadele valu; kuid juba kolmandal sammul lahtus Oblomovi uneuim; ta hakkas ringutama ja haigutama.
„Anna… kalja,“ ütles ta haigutuste vahele.
Sel silmapilgul pahvatas keegi Zahhari selja taga heledasti naerma. Mõlemad vaatasid sinnapoole.
„Stolz! Stolz!“ hüüdis Oblomov suure vaimustusega ja tõttas külalisele vastu.
„Andrei Ivanõtš!“ ütles ka Zahhar, nägu naerule tõmmates.
Stolz lagistas ikka veel: ta oli tervet äratamise-stseeni pealt näinud.