Oblomov/neljas jagu/IV

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
III
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
V

IV

Nüüd peame mõttes minema natuke maad tagasi, sellesse aega, mis oli enne Stolzi sattumist Oblomovi nimepäevale, ja teise paika, mis on Viiburi poolest õige kaugel. Seal kohtab lugeja tuttavaid isikuid, kellest Stolz mine tea mis erilistel kaalutlustel sugugi Oblomovile kõike ei rääkinud, mida ta teadis, võib-olla ka sellepärast, et Oblomov kõike ei küsinud, seda ehk samuti erilistel kaalutlustel.

Kord läks Stolz mööda üht Pariisi bulvarit ning silmitses põgusalt, hajameelselt vastutulijaid ja kaupluste silte. Kaua aega polnud ta Venemaalt, ei Kiievist, Odessast ega Peterburist kirja saanud. Tal oli igav, ta oli viinud veel kolm kirja posti ja oli nüüd koduteel.

Äkki jäi ta pilk üllatunult pikemaks ajaks peatuma, siis aga kadus üllatus ta silmist. Kaks daami olid keeranud bulvarilt kõrvale, ühte ärisse.

„Ei, see ei või olla,“ mõtles ta, „lihtsalt rumal mõte! Ma oleksin ju siis teadnud! Need ei olnud nemad!“

Siiski astus ta äri vaateakna ette ja vaatas sisse: „Midagi ei näe, nad seisavad seljaga siiapoole.“

Stolz läks ärisse ja hakkas midagi ostma. Üks daamidest pööras näo valguse poole — Stolz tundis ja ühtlasi ei tundnud Olga Iljinskajat ära. Ta tahtis tema juurde tormata, kuid jäi seisina ja teda ainiti vaatama.

Mu jumal! Milline muutus! See oli tema ja ei olnud ometi! Tema näojooned küll, aga nägu oli kahvatu, silmad veidi nagu auku vajunud; lapselik naeratus, naiivne ja muretu ilme olid kadunud. Kulmude kohal liikus nagu mingi oluline või murelik mõte, silmad kõnelesid nii mõndagi, mida nad enne ei kõnelnud ega teadnudki. Vaade ei olnud enam nii avameelne, selge ja rahulik; kogu nägu varjutas nukruse või hajalioleku pilv.

Stolz astus tema juurde. Neiu kulmud tõmbusid pisut kipra; silmapilgu vältel vaatas ta meest arusaamatuses, siis tundis ära: kulmude pinevus kadus, nad asusid sümmeetriliselt oma paigale, silmist helkis vastu vaikne, mitte äge, vaid sügav rõõm. Iga vend oleks võinud õnnelik olla, kui armastatud õde oleks tema pärast nõnda rõõmustanud.

„Mu jumal, kas tõesti teie?“ ütles neiu hingeõrnuseni küündiva rõõmuga.

Tädi pöördus ruttu ümber ja kõik kolm hakkasid korraga rääkima. Stolz heitis neile ette, et nad polnud talle kirjutanud; nemad kaitsesid end. Nad on alles kolmat päeva siin ja otsivad teda igalt poolt taga. Ühes korteris öeldud neile, et ta olevat Lyoni sõitnud, ja nemad ei teadnud, mis teha.

„Kuidas see teil korraga pähe tuli? Ja mulle ei teatanud sõnagi!“ ütles Stolz etteheitlikult.

„Me asusime nii kähku teele, et ei hakanud teile kirjutama,“ ütles tädi. „Olga tahtis teid üllatada.“

Stolz vaatas Olgale otsa: tema nägu ei kinnitanud tädi sõnu. Stolz vaatas teda veel tähelepanelikumalt, kuid neiu ilme oli ligipääsmatu, läbinähtamatu.

„Mis on temaga juhtunud?“ mõtles Stolz. „Varemalt võisin kõik ta mõtted ära aimata, aga nüüd… milline muutus!“

„Küll te olete palju muutunud, Olga Sergejevna, täis kasvanud, küpseks saanud,“ ütles ta siis. „Ma ei tunne teid äragi! Ja ainult aasta oleme teineteisest eemal olnud. Mis te olete vahepeal teinud, mis teiega on olnud? Rääkige, jutustage!“

„Ah… ei midagi iseäralikku,“ ütles neiu riidekangast silmitsedes.

„Kuidas edeneb laulmine?“ küsis Stolz ja jätkas selle uue Olga tundmaõppimist, püüdes võõrast ilmemängu lugema harjuda; kuid see ilme tuli korraks nagu välk ja kadus jälle.

„Pole ammu laulnud, juba kaks kuud,“ vastas Olga ükskõikselt.

„Ja mida teeb Oblomov?“ küsis Stolz äkki. „On ta elus? Miks ta ei kirjuta?“

Nüüd oleks Olga ehk tahtmatult oma saladuse välja andnud, kui tädi poleks õigel ajal appi jõudnud.

„Mõelge ometi,“ ütles ta äriuksest välja astudes, „ta käis peaaegu iga päev meil — ja siis äkki kadus. Meie pidime reisi vastu valmistuma, ja ma saatsin talle sõna: öeldi, et ta on haige, ei võta vastu; nii me ei saanudki enam kokku.“

„Ja teie ka ei tea?“ küsis Stolz murelikult Olga käest.

Olga silmitses läbi lornjeti möödasõitvat tõlda.

„Ta jäi tõesti haigeks,“ ütles Olga ja vaatas ikka veel teeseldud huviga mööduvat sõidukit. „Vaadake, ma tante, need olid vist meie kaasreisijad, kes mööda sõitsid!“

„Ei, andke mulle Ilja kohta täpsemalt aru,“ käis Stolz peale, „mis te temaga tegite? Miks te teda kaasa ei toonud?“

Mais ma tante vient de dire,“ vastas Olga.

„Ta on kole laisk,“ ütles tädi, „ja hirmus seltsimatu: niipea kui kolm-neli inimest meil olid, läks ta kohe ära. Mõelge ometi: ta aboneeris ooperipileti, aga jättis pooled õhtud teatrisse tulemata.“

„Rubinitki ei kuulanud,“ ütles Olga.

Stolz vangutas pead ja ohkas.

„Kuidas te nii ootamatult tulite? Kas kauaks? Kuidas see mõte teil nii äkki tuli?“ küsis ta.

„Tema pärast, arsti soovitusel,“ ütles tädi Olga poole noogutades. „Peterburi õhk mõjus tema tervisele ilmselt halvasti, ja me otsustasime talveks ära sõita, ainult et me ei tea veel, kuhu me läheme, kas Nizzasse või Šveitsi.“

„Jah, teie olete väga muutunud,“ ütles Stolz mõtlikult, vaadates Olgale silma, püüdes pilguga ta sisimasse jõuda, igat joonekestki uurida.

Pool aastat elasid Iljinskid Pariisis; Stolz oli nende ainsaks teejuhiks ja jutukaaslaseks.

Olga hakkas silmanähtavalt paranema; kurvameelsuse asemele tuli rahu ja ükskõiksus, vähemasti väliselt. Mis tema sisimas sündis — jumal seda teab, kuid vähehaaval sai ta Stolziga endist viisi sõbraks, ehk ta küll enam endiselt valjusti, lapselikult ja hõbedaselt ei naernud, vaid ainult naeratas tagasihoidlikult, kui Stolz nalja tegi. Mõnikord oli ta nagu tusanegi, et ta üldse naerma pidi.

Stolz taipas peagi, et Olgat ei maksa enam naerutada: tihtipeale kuulas neiu tema vigurijuttu tõsisel pilgul, kurd ebasümmeetriliselt seisvate kulmude kohal, ja ei naeratanudki, vaatas vaikides talle otsa, nagu teeks ta etteheiteid kergemeelsuse pärast, või esitas naljakohase vastuse asemel äkki kärsitult mõne sügava küsimuse, millega käis kaasas nii tungiv pilk, et Stolzil hakkas oma tühise ja mõtlematu kõneaine pärast piinlik.

Mõnikord oli neiu inimeste igapäevasest sagimisest ja lobisemisest oma sisimas nii tüdinud, et Stolz pidi ootamatult sinna sfääri rändama, kuhu ta naistega üpris harva ja vastu tahtmist läks. Kui palju mõttejõudu ja mõistuse paindlikkust kulus tal üksnes selleks, et Olga sügavat, küsivat pilku selgima ja rahunema saada, et ta küsides ei januneks ega otsiks midagi veel kaugemalt, vastajast mööda minnes.

Kuidas Stolz ärevusse sattus, kui Olga pilk mõtlematu seletuse tagajärjel kuivaks ja kalgiks muutus, kui ta kulmud kipra tõmbusid ja üle näo libises tumma, sügava rahulolematuse vari! Stolz pidi mõnikord paar-kolm päeva ennast pingutama kõige rafineeritumaks mõistusemänguks, pidi appi võtma koguni kavaluse ja tulisuse, kogu naiste kohtlemise oskuse, et vaevaga ja pikkamööda meelitada Olga südamest näole selguse koitu ning silmadesse ja naeratusse leplikkuse tasasust.

Õhtul tuli ta mõnikord sellest võitlusest lausa ärapiinatuna koju, aga ta oli õnnelik, kui ta oli võitjaks jäänud.

„Mu jumal, kui küpseks on ta muutunud! Kuidas see laps on arenenud! Kes oli küll tema õpetaja? Kellelt on ta tunde võtnud? Parunilt? Seal on kõik sile, tema galantsetest fraasidest pole midagi ammutada! Ega ometi Iljalt?…“

Ta ei suutnud Olga mõistatust lahendada ning tõttas järgmisel päeval jälle tema poole, luges aga nüüd juba ettevaatlikult ja teatava kartusega tema nägu, peatus sagedasti raskuste ees, ning ainult kogu oma tarkuse ja elutundmise tõttu sai ta jagu küsimustest, kahtlustest ja nõudmistest — kõigest, mis tuli Olga ilmes nähtavale.

Kogemustule valgusel laskus ta neiu mõistuse ja iseloomu labürinti ning avastas ja õppis seal iga päev uusi jooni ja fakte tundma, aga ikka veel ei näinud ta põhja, vaid jälgis imestuse ja ärevusega, kuidas see mõistus nõuab oma igapäevast leiba, kuidas see hing ei vaiki, vaid ihkab kogemusi ja elu.

Stolzi oma tegevusele, oma elule tuli veel lisaks võõras tegevus ja elu: ümbritsedes Olgat lillede, raamatute, nootide ja albumitega, jäi ta rahule, sest ta arvas, et nüüd on sõbranna vaba aeg kauaks ajaks täidetud; ja ta asus tööle või sõitis vaatama mõnda kaevandust, mõnda eeskujulikku mõisa, käis seltskonnas, et tutvusi soetada, et uute või silmapaistvate isikutega kokku puutuda; siis tuli ta väsinult Olga juurde, et tema klaveri kõrvale istuda ja tema laulu kuulates puhata. Kuid samas nägi ta neiu näol juba uusi valmis küsimusi ja pilgus aruandmise nõudmist. Ja tahtmatult, seda ise tähele panemata, puistas ta vähehaaval neiu ette kõik, mis ta oli näinud ja milleks vaatamas käinud.

Mõnikord avaldas Olga soovi seda kõike oma silmaga näha ja tundma õppida, mida Stolz oli näinud. Siis pidi Stolz oma tegevust kordama: ta sõitis koos Olgaga ehitust, maakohta või masinat vaatama ning iidsetelt müüridelt ja kividelt muistseid sündmusi lugema. Vähehaaval harjus ta neiu kuuldes valjusti mõtlema ja tundma, ning korraga jõudis ta põhjaliku enesekontrolli järel äratundmisele, et ta ei ela enam üksi, vaid kahekesi, ja et seda uut elu on ta elanud Olga siiasõidust peale.

Peaaegu alateadlikult, nagu endamisi omaette, hindas ta Olga kuuldes omandatud vaimuvara ja üllatas nii iseennast kui ka neiut; siis uuris ta hoolikalt järele, kas neiu pilgus pole veel mõnda küsimust, kas helgib ta näol rahuldatud mõtte kuma ja kas saadab ta pilk teda kui võitjat.

Kui see kinnitust leidis, läks ta uhkelt ja südamevärinaga koju ning valmistus öösel salaja hoolega homseks ette. Isegi kõige igavamad vajalikud teadmised ei olnud tema meelest tuimad, vaid lihtsalt tarvilikud: nad tungisid nüüd sügavamalt elulõimesse, elukoestikku; mõtted, vaatlused ja nähtused ei kuhjunud tummalt ega ükskõikselt mälu arhiivi, vaid andsid igale päevale ereda värvingu.

Milline kuum õhetus levis Olga kahvatul näol, kui Stolz ruttas tuliselt ja energiliselt tema ette laduma oma uut varu, uut materjali, ilma et ta oleks neiu küsivat ja janunevat pilku ootama jäänud!

Ja kui täiuslikult õnnelik oli Stolz, kui neiu mõistus samasuguse hoolsuse ja armsa alandlikkusega tõttas püüdma tema pilku ja iga tema sõna, kui nad mõlemad silmitsesid teineteist: Stolz selleks, et teada, kas neiu pilgus ei põle veel mõnd küsimust, Olga aga selleks, et teada, kas Stolz ehk midagi ütlemata ei jätnud, midagi ei unustanud, või mis veel hullem, jumal hoidku! — kas ta viimati hoolimatusest ei jätnud talle mõnda ähmast, arusaamatut nurgakest avamata, ei arendanud oma mõtet lõpuni.

Mida tähtsam ja keerulisem oli küsimus ja mida täpsemalt Stolz seletust andis, seda kauemini ja tähelepanelikumalt peatus tal Olga tänulik pilk ning seda soojem, sügavam ja südamlikum see oli.

„Olga, see laps!“ mõtles Stolz imestunult. „Ta kasvab ju minust üle!“

Ja ta juurdles Olga üle, nagu ta veel kunagi polnud millegi üle juurelnud.

Kevadel sõitsid nad kolmekesi Šveitsi. Juba Pariisis jõudis Stolz selgusele, et tal on võimatu ilma Olgata elada. Selgusele jõudnult pidi ta kohe küsima, kas Olga ilma temata võib elada. Kuid see küsimus oli märksa raskem.

Pikkamisi, ümber vaadates ja ettevaatlikult lähenes ta sellele, kord kobamisi, kord julgemalt, ja mõtles nii mõnigi kord, et nüüd on ta kohe eesmärgil, et kohe tabab ta mõne kaheldamatu tundemärgi — pilgu, sõna, igavuse- või rõõmuilme: oleks veel vaja üht väikest joonekest, vaevu märgatavat kulmude liikumist, üht ohet neiu rinnast — ja saladusekate langeb: teda armastatakse!

Ta luges Olga näost lausa lapselikku usaldust enese vastu; ajuti vaatas Olga talle niiviisi otsa, nagu ta kellelegi ei vaadanud — vahest ainult emale oleks ta võinud nõnda silma vaadata, kui tal ema oleks olnud.

Stolzi külaskäike, tema vaba aja ning tervete päevade kulutamist neiu tahtmiste täitmiseks ei pidanud Olga mitte vastutulekuks, armastuse meelitavaks ohvrianniks või südameheaduseks, vaid lihtsalt kohuseks, nagu oleks Stolz tema vend, või isa, või koguni mees: aga seda on palju, see on juba kõik. Ning Olga ise oli sõnas ja teos tema suhtes nii vaba ja avameelne, nagu oleks sõbral tema silmis vaieldamatu autoriteet.

Stolz teadis, et tal see autoriteet on; Olga kinnitas seda iga silmapilk, ütles, et ta usub ainult teda, et ta söandab üksnes temale pimesi toetuda, ja mitte kellelegi teisele maailmas.

Stolz oli selle peale muidugi uhke, kuid sellega oleks võinud uhkustada ka mõni elatanud, tark ja elukogenud onu, isegi parun, kui tal oleks olnud selge pea ja kindel iseloom.

Nüüd pidi küsima: kas see autoriteet tuli armastusest? Kas selles autoriteedis oli pisutki armastuse nõiduslikku pettust, seda ahvatlevat pimestust, mille tõttu naine on võimeline rängalt eksima ja eksituseski õnnelik olema?…

Ei, Olga allus Stolzile täiesti teadlikult. Jah, ta silmad süttisid küll, kui Stolz mõnda mõtet arendas või tema ees oma hinge paljastas; ta kallas Stolzi pilgukiirtega üle, kuid alati oli näha, mille eest; mõnikord ta koguni nimetas põhjuse. Armastuse puhul aga võetakse teise tegu pimesi päi, enese teadmata vastu, ning selles pimesipäisuses ja teadmatuses peitubki õnn. Kui neiu haavus, siis oli kohe näha, mispärast.

Kunagi ei tabanud Stolz äkilist punastamist, rõõmujahmatust ega rauget või leekivat pilku; ja kui ka midagi selletaolist juhtus, kui neiu nägu paistis valu pärast moonduvat, nagu sel korral, kui Stolz teatas, et ta neil päevil Itaaliasse sõidab; ja kui Stolzi süda kippus juba seisma jääma ja veretulvast paisuma nende kallite ja haruldaste silmapilkude pärast, siis kadus äkki kõik nagu loori varju: Olga ütles vaid naiivselt ja otsekoheselt:

„Kui kahju, et ma teiega kaasa sõita ei saa, tahaksin küll kangesti! Aga te jutustate mulle pärast kõik, ja nii elavalt, nagu oleksin ma ise seal käinud.“

Ja oligi võlu hävitatud selle selge, kõigile mõistetava sooviga ning labase, formaalse kiitusega ta jutustamisoskusele. Vaevalt jõudis Stolz vähimadki joonekesed kokku korjata, vaevalt läks tal korda neist kõige peenemat pitsimustrit kududa, kus oli vaja veel lõpetada üksainus silm — nüüd kohe, iga silmapilk…

Ja äkki oli neiu jälle rahulik, tasakaalukas ja lihtne, mõnikord isegi külm. Istus, tegi näputööd ja kuulas teda vaikides, tõstis aeg-ajalt pead, heitis mehele uudishimuliku, küsiva, otse asja sisusse tungiva pilgu, nii et Stolz viskas mõnigi kord raamatu käest või katkestas seletuse, kargas püsti ja läks ära. Vaatas tagasi: neiu saatis teda imestunud pilgul; siis hakkas Stolzil häbi, ta tuli tagasi ja mõtles enese vabanduseks midagi välja.

Neiu kuulas selle nii lihtsalt ära ja uskus. Puudus isegi kahtlev ja kelmikas naeratus.

„Armastab või ei armasta?“ keerles mehe peas alatasa küsimus.

Kui ta armastab, miks on ta siis nii ettevaatlik, nii kinnine? Kui ei armasta, miks siis nii lahke ja allaheitlik? Stolz pidi nädalaks Londonisse sõitma ja ei tulnud sellest Olgale enne teatama kui alles sõidupäeval.

Kui Olga oleks nüüd korraga kohkunud või näost muutunud, siis oleks kõik selge, saladus oleks käes ja Stolz õnnelik! Aga neiu surus tal tugevasti kätt, nukrutses natuke — Stolz oli meeleheitel.

„Mul hakkab hirmus igav,“ ütles Olga, „ma hakkan nutma, ma jään nagu vaeslapseks! Ma tante! Kuulge, Andrei Ivanovitš sõidab ära!“ lisas ta nutuselt juurde.

Stolzi katse oli läbi kukkunud.

„Pöördus tädi poole!“ mõtles ta. „See veel puudus! Ma näen, et tal on kahju, et ta võib-olla… armastab… aga seda armastust võib osta nagu börsikaupa nii- ja niipalju aja, tähelepanu ja teenistusvalmiduse eest… Ma ei tule tagasi!“ mõtles ta tusaselt. „Palun väga, Olga — laps, kelles kõik oli kunagi sirge ja selge! Mis temaga lahti on?“

Ja Stolz vajus sügavalt mõttesse.

Mis oli siis Olgaga lahti? Stolz ei teadnud seda tühist asja, et neiu oli kord juba armastanud, et ta oli omamoodi juba läbi põdenud selle neitsiliku ajajärgu, kus ei osata enese üle valitseda, — äkilise punastamise, halvasti varjatud südamevalu, armastuse palavikusümptoomide, tema esimese lõõsa perioodi.

Oleks Stolz seda teadnud, siis kas ta just selle saladuse jälile oleks jõudnud, kas Olga teda armastab või mitte, aga igatahes oleks talle selgeks saanud, miks tal on nii raske aimata, mis Olga südames sünnib.

Šveitsis käisid nad kõikjal, kus reisijad ikka käivad. Kuid enamasti ja parema meelega peatusid nad vaiksetes, üksildastes kohtades. Neid, igatahes Stolzi, huvitas nende „oma asi“ sedavõrd, et nad reisimisest väsisid ja selle kõrvaliseks asjaks jätsid.

Stolz käis neiuga mägedes, vaatas kuristikke ja jugasid, ja igas raamistuses oli Olga ikka esiplaanil. Tädi istus ja ootas all sõidukis, kui nemad kahekesi mööda kitsast mägirada üles läksid; Stolz pidas salakesi hoolega silmas, kuidas neiu seisatab, hinge tõmbab ja millise pilguga ta teda vaatab, kõigepealt tingimata ikka teda: selles oli Stolz nüüd kindel.

See oleks ju hea: südames hakkab soe ja selge, kuid siis libistab neiu pilgu üle maastiku ja tardub, unustab end vaatama — ja Stolzi poleks nagu olemaski.

Niipea kui Stolz end liigutab, enesest märku annab, mõne sõna ütleb, ehmatab neiu, mõnikord karjatabki: täiesti selge, et ta oli unustanud, kus Stolz on, kas siin või kusagil kaugel — ja kas teda üldse maailmas on.

Selle-eest aga räägib ta pärast kodus akna all või rõdul ainult Stolziga, ja räägib kaua, arutleb kõiki hinge kogunenud muljeid, kuni viimaseni, ja räägib tuliselt, innukalt, peatub aeg-ajalt sobivat sõna otsides ja haarab lennult Stolzi leitud väljenduse, kuna ta pilgus välgatab tänutundmus antud abi eest. Või ta istub vahel väsimusest kahvatuna suurde tugitooli, ja ainult janunev, väsimatu pilk tõendab, et ta tahaks nüüd Stolzi kuulata.

Ja kuulab ta vaikides, ei lase ainustki sõna, ainustki pisiasja tähele panemata mööda. Kui aga Stolz vait jääb, siis kuulab ta edasi, tema silmad küsivad lisa, ning Stolz alustab selle tumma nõude peale jälle uue jõuga ja uue hooga oma muljete avaldamist.

See oleks ju hea: selge ja soe tunne, süda tuksub; see tähendab, et Olga elab oma mõtete ja tunnetega siin, et tal pole midagi muud vaja; siin on tema valgus, teda soojendav tuli ja mõistus. Kuid äkki tõuseb ta väsinult ja siiani küsinud pilk palub meest ära minna, või ta tahab korraga süüa ja sööb hea isuga…

See kõik oleks ju kena: Stolz polnud unistaja; tema poleks tahtnud tormakat kirge, nagu see oli Oblomovilegi vastumeelt, kuigi teistel põhjustel; aga Stolz tahtis vähemalt, et tunne järgiks oma ettenähtud voolusängi, et ta algul, lättesilmas pulbitseks ägedalt, et sealt võiks ammutada ja oma janu kustutada ja pärast kogu eluaeg teada, kust see õnneläte purskab…

„Armastab või ei armasta?“ küsis ta endalt piinavas erutuses, peaaegu viimase jõuga, peaaegu nutt kurgus.

Ikka põletavamaks muutus see küsimus, haaras teda nagu laustuli, aheldas ta tahte: see polnud enam armastuse, vaid elu küsimus. Mitte millelgi muul polnud enam tema hinges ruumi.

Selle poole aastaga olid nähtavasti tema sisimas kokku kuhjunud ja lõkkele löönud kõik armastuse hädad ja piinad, millest ta oli siiani naistega kohtudes osanud hoiduda.

Ta tundis, et isegi tema terve organism ei suuda seda vastu pidada, kui see mõtete, tahte ja närvide pinge veel mitu kuud kestab. Ta mõistis nüüd seda, mis seni oli talle võõras: kuidas inimese jõud saab otsa hinge ja kire varjatud võitluses, kuidas südamesse lüüakse veretuid, kuid parandamatuid haavu, mis panevad oigama, ja kuidas lõpuks jäetakse elugi.

Pikapeale kadus tema kõrk usk oma jõusse; enam ei heitnud ta kergemeelset nalja, kui talle räägiti, kuidas mõned aru kaotavad või kidunevad mitmesugustel põhjustel, muu seas ka… armastuse pärast.

Tal hakkas hirm.

„Ei, ma teen sellele lõpu,“ ütles ta. „Ma vaatan talle hingepõhja, nagu vanasti, ja juba homme — saan kas õnnelikuks või sõidan ära!… Mul pole jõudu!“ ütles ta siis ja vaatas peeglisse. „Mul pole enam mingit nägu peas… Nüüd aitab!…“

Ta läks otse eesmärgi poole, s. o. Olga juurde.

Ja Olga? Kas ta ei märganud mehe seisukorda või oli ta tema vastu ükskõikne?

Võimatu oli seda mitte märgata: isegi vähem tundlikud naised kui Olga oleksid osanud vahet teha sõbraustavuse ja -teenete ning teistsuguse tundmuse õrna avaldumise vahel. Arvestades tema tõsist, teesklematut ja ilma teiste sisenduseta omaksvõetud suhtumist kõlblusse, ei saanud temast ka edvistamist oletada. Sellest labasest nõrkusest seisis ta kõrgemal.

Jääb ainult arvata, et Stolzi-taolise mehe pidev austus, täis vaimu ja kirge, meeldis talle, seda ilma igasuguse praktilise tagamõtteta. Muidugi meeldis: see austamine aitas jalule tema haavatud enesearmastuse ja tõstis selle vähehaaval samale kõrgusele, kust see oli kukkunud; vähehaaval ärkas tema uhkus uuesti ellu.

Aga mida ta mõtles: millega pidi see austamine lõppema? Ega siis see Stolzi uurimine ja temapoolne visa vaikimine ei saanud igavesti kesta. Kas ta vähemalt aimas, et see võitlus pole asjatu ja et Stolz jääb võitjaks selles lahingus, kus ta nii palju tahte- ja iseloomujõudu kulutab? Kas ta siis muidu raiskaks seda tuld ja sära? Kas upub selle sära kiirtesse Oblomovi kuju ja armastus tema vastu?…

Olga ei saanud kõigest sellest aru, ei mõistnud seda selgesti ja võitles nende küsimustega meeleheitlikult oma sisimas, teadmata, kuidas sellest padrikust välja pääseda.

Mis teha? Kauemaks kahevahele jääda on võimatu: rinda surutud tundmuste tumm mäng ja heitlus jõuab viimaks sõnadeni — mida ta peab siis mineviku kohta ütlema? Kuidas ta seda nimetab ja mis nime annab ta sellele, mida ta Stolzi vastu tunneb?

Kui ta Stolzi armastab, mis oli siis eelmine armastus — edevus, kergemeelsus või midagi veel halvemat? Selle mõtte juures valgus talle kuum häbipuna näkku. Niisugust süüdistust ta enese vastu ei tõsta.

Aga kui see esimene oli puhas armastus, mis on siis tema vahekord Stolziga? Kas jälle mäng, pettus ja peenike kaalutlus, et meest kosima avatleda ja nõnda oma käitumise kergemeelsust katta?… Selle mõtte juures jooksis tal külmavärin üle ihu ja ta läks näost kahvatuks.

Aga kui see pole mäng, pettus ega kaalutlus — kas see on siis… jälle armastus?

See oletus ajas teda hoopis segadusse: teine armastus — seitse-kaheksa kuud pärast esimest! Kes teda usuks? Kuidas võiks ta sellest hingatagi, välja kutsumata imestust või koguni… põlgust! Ta ei või sellest mõeldagi, tal pole selleks õigust!

Ta soris oma kogemustes: seal ei leidunud teise armastuse kohta mingeid andmeid. Ta tuletas meelde tädide, vanapiigade, paljude tarkade naiste, kirjanike, „armastuse filosoofide“ autoriteetseid arvamusi — kõigi suust kõlas halastamatu otsus: „Naine armastab tõsiselt üksainus kord.“ Samasugune oli olnud ka Oblomovi arvamus. Talle tuli Sonetška meelde, et mis tema teisest armastusest arvaks, kuid Venemaalt tulnud tuttavad teadsid rääkida, et sõbrannal on juba kolmas käsil…

Ei, ei, ta ei armasta Stolzi, ei võigi armastada, otsustas Olga. Ta armastas Oblomovit ja see armastus on surnud, eluõilmed on igaveseks närtsinud! Teda seob Stolziga ainult sõprus, mis rajaneb Stolzi hiilgavatel vaimuomadustel ning tema tähelepanelikkusel ja usaldusel.

Nii tõrjus Olga tagasi isegi mõtte armastusest või armastuse võimalusest oma vana sõbra vastu.

See oligi põhjuseks, miks Stolzil ei läinud kunagi korda neiu näol või sõnades mingit märki tabada, ei täielikku ükskõiksust, ei tunde silmapilkset välgatust ega sädetki, mis kas või juuksekarva võrra oleks üle ulatunud sooja ja südamliku, kuid hariliku sõpruse piiridest.

Et seda kõike korraga lõpetada, ei jäänud Olgal muud üle kui Stolzi tärkava armastuse sümptoome märgates võimalikult ruttu ära sõita, et armastusele kasvamiseks mitte toitu ega ruumi anda. Kuid ta oli lasknud õige aja mööda: see oli juba ammu sündinud; pealegi oleks ta pidanud ette nägema, et Stolzi tunne muutub kireks, et siin pole Oblomoviga tegemist: Stolzi eest on võimatu ära sõita.

Ja kui see ka füüsiliselt oleks võimalik olnud, siis oli Olgal nüüd moraalselt võimatu lahkuda: esiotsa oli neiu kasutanud üksnes endise sõpruse õigusi ja leidnud Stolzis nagu ennegi kord ülemeeliku, teravmeelse ja pilkehimulise jutukaaslase, kord õiglase ja sügava elusündmuste lahkaja, kes lahkas kõike, mis nende enestega või nende ümber sündis ja mis neid huvitas.

Kuid mida sagedamini nad kokku said, seda enam lähenesid nad teineteisele hingeliselt ja seda elulisemaks muutus Stolzi osa: sündmuste lahkajast sai märkamatult sündmuste tõlgendaja, Olga teejuht. Stolzist sai pikapeale tema mõistus ja südametunnistus, ning sellest tekkisid uued õigused, uued salasidemed, mis köitsid Stolziga kogu ta elu — kõik peale ühe salajase nurgakese, mida ta mehe vaatluste ja arvamuste eest hoolega varjas.

Ta oli nõus oma südame ja mõistuse kõlbla eestkostmisega ja nägi, et ka temal endal on mõju Stolzi peale. Nad vahetasid õigused; neiu leppis tähelepandamatult ja vaikides selle vahetusega.

Kuidas nüüd äkki kõike seda tagasi võtta?… Ja pealegi on selles nii palju… põnevust… lõbu, mitmekesisust… elu… Mida hakkab ta tegema, kui see kõik korraga puudub? Ja nüüd, kus tal viimaks põgenemismõte tärkas, oli juba hilja: ta ei suutnud seda enam teoks teha.

Iga päev, mille ta Stolzist lahus mööda oli saatnud, ja iga mõte, mida ta polnud temale usaldanud või temaga jaganud, kaotas tähenduse ja värvi.

„Mu jumal! Kui ma võiksin olla Stolzi õde!“ mõtles ta vahel. „Küll oleks õnn saada jäädavalt õiguse selle mehe peale — mitte ainult tema mõistuse, vaid ka südame peale, tunda avalikult, seaduslikult head meelt tema ligiolekust, ilma et selle eest peaks taluma raskeid ohvreid, kurvastust ja piinlikkust armetu mineviku pärast. Aga mis olen ma nüüd? Kui Stolz ära sõidab, pole mul õigust teda kinni hoida, vaid ma pean tema lahkumist koguni soovima; kui ma aga teda tagasi hoian, mida ma talle siis ütlen, missuguse õigusega tahan ma teda iga silmapilk näha ja kuulata?… Ainult sellepärast, et mul on igav, et ta mind õpetab, et ta mind lõbustab, et ta on mulle kasulik ja et ta mulle meeldib?… See on muidugi põhjus, aga mitte õigus. Ja mida annan mina temale vastu? Õiguse mind omakasupüüdmatult vaadata, ilma et tohitaks kunagi vastastikusest tundest mõelda, kuna nii paljud teised naised peaksid end õnnelikuks…“

Olga piinles ja mõtles, kuidas sellest seisukorrast pääseda, kuid ta ei näinud mingit eesmärki ega lõpplahendust. Ees oli ainult Stolzi pettumus ja jäädav lahkumine. Mõnikord mõtles ta Stolzile kõik ära rääkida, et sel kombel järsult enda ja tema vahelisele võitlusele lõppu teha, kuid hing jäi tal alati kinni, niipea kui mõte sellel peatus. Tal oli häbi ja valus.

Kõige imelikum oli see, et ta ei vaadanud enam oma minevikku hardusega, et ta hakkas seda isegi sest ajast peale häbenema, kus ta Stolziga lahutamatult koos oli ja kus kogu tema elu oli Stolzi mõjuvõimu all. Kui näiteks parun või mõni teine oleks tema loo teada saanud, siis oleks ta muidugi segadusse sattunud ja tal oleks piinlik olnud, aga see poleks talle teinud niisugust tuska kui mõte, et Stolz sellest kuuleb.

Hirmuga mõtles Olga, mis näo Stolz sel puhul teeks, kuidas ta talle otsa vaataks, mis ta ütleks või mis ta pärast mõtleks. Kui tühiseks, nõrgaks ja madalaks muutuks ta korraga Stolzi silmis! Ei, ei, mitte mingi hinna eest!

Ta hakkas end analüüsima ja avastas kohkumusega, et ta ei häbene mitte ainult oma möödunud armulugu, vaid ka armuloo kangelast… Samas kõrvetas teda küll kahetsus, et ta ei osanud tänulik olla oma endise sõbra ääretu truuduse eest.

Võib-olla oleks ta harjunud oma häbiga, selle ära kannatanud — sest millega inimene küll ei harjuks! —, kui tema sõprustunne Stolzi vastu oleks vaba olnud igasugusest omakasumõttest ja soovidest. Aga kui ta südames lämmataski kavala ja avatleva sosina, siis ei suutnud ta ometi unistusi ohjes pidada: sagedasti kerkis ta silme ette vastu ta enda tahtmist selle teise armastuse hiilgav kuju; ikka ahvatlevamaks kasvas toreda õnne unistus, mitte koos Oblomoviga, mitte laisas tukkumises, vaid mitmepalgse elu suurel areenil kogu tema ilus, tema sügavuses ja kurbuseski — õnn koos Stolziga…

Niisugusel silmapilgul kastis ta oma minevikku pisaratega, aga ei suutnud teda minema uhtuda. Ta kainenes unistustest ja puges veel enam läbitungimatu vaikimise ja sõbraliku ükskõiksuse varju, mis Stolzi piinas. Unustades innustus ta vahel omakasupüüdmatult sõbra juuresolekust, oli võluv, lahke ja usaldav, kuni unistus keelatud õnnest, millele tal polnud enam õigust, talle jälle meelde tuletas, et tulevik on tema jaoks kadunud, roosilised unistused seljataga ja eluõilmed varisenud.

Aastate jooksul oleks ta vististi oma seisukorraga leppinud, oleks tulevikulootustest lahti öelnud, nagu seda teevad kõik vanapiigad, oleks langenud külma ükskõiksusse või hakanud heategevusega oma elu täitma; aga äkki võttis keelatud unistus ohtlikuma kuju, kui ta paarist Stolzi suust lipsanud sõnast selgesti taipas, et sõber on kadunud ja tema asemele on astunud kirglik austaja. Sõprus uppus armastusse.

Sel hommikul, kui see talle selgus, oli ta kahvatu, jäi terveks päevaks oma tuppa, oli endast väljas, võitles iseendaga ja mõtles, mis ta peab tegema, mis on tema kohus; aga ta ei suutnud midagi välja mõelda. Ta needis iseennast, et ta kohe alguses polnud oma häbist võitu saanud ja Stolzile kõike ära rääkinud, sest nüüd pidi ta veel hirmust võitu saama.

Ajuti tuli talle peale otsustavuse tuhin, kui ta süda kippus valust lõhkema, kui hinges pakitsesid palavad pisarad; ta tahtis Stolzi juurde joosta ja mitte sõnadega, vaid härda nutu, krampide ja minestuse keeles rääkida talle oma armastusest, nii et see tema silmis lunastust leiaks.

Ta oli kuulnud, kuidas teised niisugusel juhul talitavad. Sonetška näiteks ütles oma peigmehele, et tema olla kornetit kui poisikest ninapidi vedanud, et ta lasknud teda meelega õues talvekülmaga oodata, kuni ta ise välja tuleb ja tõlda istub, jne.

Sonetška oleks ka silma pilgutamata Oblomovi kohta öelnud, et ta enda lõbuks temaga nalja tegi, et Oblomov on naeruväärne, et ega siis „niisugust unekotti“ armastada ei saa, et seda ei usu ju keegi. Kuid niisugust teguviisi võis heaks kiita ainult Sonetška mees või mõni teine temataoline, mitte aga Stolz.

Selle loo oleks võinud ka paremasse valgusse tõsta, öelda, et tema püüdis Oblomovit kuristikust päästa ja võttis selleks nii-öelda sõbraliku edvistamise appi… et sel kombel kustuvat inimest ellu äratada, pärast aga taganeda. Kuid see põhjendus oleks liiga otsitud, pingutatud ja igal juhul vale… Ei, pääsu ei ole!

„Jumal küll, missuguses kimbatuses ma olen!“ piinles Olga endamisi. „Kõik ära rääkida!… Ah, ei, ei! Parem on, kui ta sellest nii pea, mitte kunagi teada ei saa! Aga mitte rääkida — see oleks niisama hea kui vargus. See sarnaneb pettusega, meeldimispüüdega. Jumal, aita mind!…“

Kuid abi ei tulnud.

Kui väga ta ka Stolzi lähedusest rõõmu tundis, oleks ta aeg-ajalt ometi soovinud, et nad enam ei kohtuks, et ta Stolzi selget ja mõistlikku elu oma lubamatu tundega ei tumestaks, vaid tema elust ainult vaevu märgatava varjuna läbi libiseks.

Ta kurvastaks ehk mõni aeg oma nurjunud armastuse pärast, valaks pisaraid möödunule mõeldes ja mataks hinges oleva mälestuse maha, ja siis… siis leiaks ta võib-olla „viisaka partii“, nagu neid küllalt on olemas, ning temast saaks hea, tark, hoolitsev naine ja ema; minevikku peaks ta neiupõlve unistuseks, mistõttu ta elu poleks küll elu, vaid kannatus. Kõik elavad ju nõnda!

Aga küsimus ei ole ainult temast, siin on mängus teine inimene, ja see teine on pannud tema peale oma parimad ja kestvad elulootused.

„Miks ma küll… armastasin?“ piinles Olga, ja talle tuli meelde see hommik pargis, kus Oblomov tahtis põgeneda, tema aga kartis siis, et Oblomovi põgenemisega langeb tema avatud eluraamat jäädavalt kinni. Nii kergelt ja julgelt otsustas ta siis armastuse ja elu probleemi; kõik tundus talle siis nii selgena — ja ometi on nüüd kõik lahtipäästmatult sõlmes.

Ta oli tahtnud tark olla, oli mõelnud, et kui asju lihtsamalt vaadata ja neile otse ligi minna, siis laotub elu kuulekalt ja siledalt su jalgade ette, nüüd aga… Ja kellelegi polnud süüd veeretada: tema üksi oli kõiges süüdi!

Stolzi tuleku põhjust aimamata tõusis Olga muretu ilmega, pani raamatu käest ja läks talle vastu.

„Ega ma teid ei sega?“ küsis Stolz ja istus toa järvepoolse akna alla. „Te lugesite?“

„Ei, ma just lõpetasin lugemise: pimedaks hakkab minema. Ma ootasin teid!“ ütles Olga leebelt, sõbralikult ja usaldavalt.

„Seda parem: mul on vaja teiega rääkida,“ teatas Stolz tõsiselt ja nihutas ka neiule tugitooli akna alla.

Olga võpatas ja jäi tummalt seisma. Siis võttis ta masinlikult istet, laskis pea longu ning jäi silmi tõstmata piineldes istuma. Hea meelega oleks ta tahtnud sada versta eemal olla.

Kohe sähvatas minevik välgu eredusega talle meelde. „Kohtumõistmise tund on tulnud. Eluga ei saa mängida nagu nukkudega!“ kostis ta kõrvus nagu kellegi võõra hääl. „Ära naljata eluga — selle eest peab maksma!“

Nad vaikisid mitu minutit. Stolz kogus end nähtavasti. Olga vaatas areldi tema kõhnaks jäänud nägu, kortsus kulme ja otsustavalt kokkusurutud suud.

„Nemesis!…“ mõtles neiu südamevärinaga. Mõlemad valmistusid nagu kahevõitluseks.

„Te kindlasti aimate, Olga Sergejevna, millest ma rääkida tahan?“ ütles Stolz ja vaatas küsivalt neiule otsa.

Nad istusid nõnda, et aknast tulev valgus otse Olga näole langes, kuna Stolzi nägu akende vahekohas varju jäi, seega võis Stolz neiu näoilmest tema mõtteid lugeda.

„Kuidas võiksin ma seda teada?“ küsis Olga tasa.

Praeguse ohtliku vastase ees polnud tal enam seda iseloomu tugevust ega tahtejõudu, läbinägelikkust ega enesevalitsemise oskust, mida ta oli Oblomovi puhul alatasa mängu pannud.

Ta sai aru, et kui tal on tänini korda läinud Stolzi terava pilgu eest kõrvale hoiduda ja temaga edukalt lahingut lüüa, siis polnud selle põhjuseks sugugi mitte tema jõud, nagu Oblomoviga võideldes, vaid Stolzi kangekaelne vaikimine, tema kinnine käitumine. Lagedal võitlusväljal polnud Olgal ülekaalu loota ja seepärast tahtis ta küsimusega „kuidas võiksin ma seda teada?“ natukenegi ruumi ja aega võita, et vastane oma sepitsused selgemini paljastaks.

„Teie ei tea?“ küsis Stolz väga lihtsalt. „Hea küll, ma ütlen siis…“

„Ah, ei!“ lipsas neiul üle huulte.

Ta haaras Stolzi käest kinni ja vaatas talle niisuguse näoga otsa, nagu paluks ta halastust.

„Näete nüüd, ma aimasin, et te teate!“ ütles Stolz. „Miks siis see „ei“?“ küsis ta kurvalt.

Olga vaikis.

„Kui te ette aimasite, et ma kunagi selle avaldusega tulen, siis on teil muidugi ka oma vastus teada?“ küsis Stolz.

„Aimasin ja piinlesin!“ ütles Olga ja nõjatus toolileeni vastu, et nägu varju jääks, kuna ta mõttes õhtupimedust appi kutsus, et mees ei saaks tema näol häbi ja tusa võitlust näha.

„Piinlesite? See on hirmus sõna,“ ütles Stolz õige tasa, „see on Dante „kõik lootus jäta jäädavalt“. Mul pole siis enam midagi öelda: ongi kõik! Aga tänan teid sellegi eest,“ lisas ta raskelt ohates, „ma olen nüüd umbpadrikust ja pimedusest pääsenud, igatahes ma tean nüüd, mis teha. Ainuke võimalus on — ruttu põgeneda!“

Stolz tõusis püsti.

„Ei, jumala pärast, ei!“ ütles Olga kohkunult ja paluvalt ning haaras toolilt üles karates jälle mehe käest kinni. „Halastage mu peale: mis siis minust saab?“

Stolz istus uuesti, Olga samuti.

„Aga mina armastan teid, Olga Sergejevna!“ ütles Stolz peaaegu karedalt. „Te näete, mis minuga selle poole aasta jooksul on sündinud! Mis te veel tahate: täielikku triumfi? Et ma päris otsa lõpeksin või hulluks läheksin? Tänan väga!“

Olga näoilme muutus.

„Sõitke siis ära!“ ütles ta väärikalt, mis pidi haavumust maskeerima ja ühtlasi sügavat kurbust varjama, kuid ei suutnud.

„Andke andeks, ma olen süüdi!“ vabandas Stolz. „Asja ees, teist taga, läksime riidu. Ma tean, et te seda ju ei taha, aga te ei suuda ennast ka minu seisukorda kujutleda ja peate seepärast minu esimest reageeringut — põgenemist — imelikuks. Inimene muutub vahel enese teadmata egoistiks.“

Olga nihutas end närviliselt tugitoolis, nagu poleks tal olnud mugav istuda, kuid ei vastanud midagi.

„Noh, ja kui ma jäängi siia: mis siis?“ jätkas Stolz. „Teie pakute mulle muidugi sõprust, aga see kuulub ju nagunii mulle. Ma sõidan ära, ja aasta või paari pärast kuulub ta ikka mulle. Sõprus on hea asi, Olga Sergejevna, kui ta tähendab armastust noore mehe ja naise vahel või selle mälestust vanas eas. Aga jumal hoidku selle eest, kui ta ühelt poolt on sõprus ja teiselt poolt armastus! Ma tean, et teil pole minuga igav, aga kuidas pean mina ennast teie seltsis tundma?“

„Jah, kui lugu on nõnda, siis sõitke ära, ja jumal kaasa!“ sosistas Olga õige tasa.

„Siia jääda,“ arutas Stolz kuuldavalt, „tähendab noateral käia — mis sõprus see oleks?“

„Kas siis minul on kergem?“ ütles neiu ootamatult.

„Mis siis teil on?“ küsis Stolz pinevalt. „Teie… teie… ei armasta ju…“

„Ma ei tea, ma vannun jumala nimel, ma ei tea! Aga kui teie… kui minu praegune elu mingil moel muutub, mis minust siis saab?“ ütles Olga kurvalt peaaegu iseenesele.

„Kuidas ma pean seda mõistma? Seletage, jumala pärast!“ ütles Stolz, nihutades oma tooli Olgale lähemale ning muutudes murelikuks neiu sõnadest ja sügavast, tõsisest toonist, millega need sõnad olid öeldud.

Ta püüdis neiu näoilmest läbi näha, Olga vaikis. Ta südames hõõgus soov Stolzi rahustada, oma sõna „piinlesin“ tagasi võtta või seda teisiti seletada, kui Stolz seda mõistis; aga ta ei teadnud isegi, kuidas seda seletada, tundis ainult hämaralt, et neid mõlemaid painab vale vahekord, see saatuslik teadmatus, millest mõlemal on raske, ja et ainult Stolz või õigemini tema Stolzi abiga võiks siin nii möödunusse kui ka praegusesse olukorda selgust tuua. Kuid selleks peab ta üle kuristiku astuma, avaldama Stolzile kõik, mis temaga oli sündinud; kuidas ta seda ihkas ja ometi kartis — Stolzi kohtumõistmist!

„Ma ei saa isegi aru; mina olen hullemas umbpadrikus ja pimeduses kui teie,“ ütles ta.

„Kuulge, kas te usaldate mind?“ küsis Stolz neiu käest kinni võttes.

„Täielikult, nii nagu oma ema — te teate ju seda,“ vastas Olga jõuetul häälel.

„Rääkige siis mulle, mis juhtus teiega sel ajal, kus me kokku ei puutunud. Teie olete praegu läbinähtamatu, aga enne võisin ma kõiki teie mõtteid näost lugeda; see on nüüd vististi ainuke abinõu teineteise mõistmiseks. Olete nõus?“

„Oh jaa, see on möödapääsmatu… kuidagi peab ju selle lõpetama,“ ütles Olga, ahastades ülestunnistuse paratamatuse pärast. „Nemesis, Nemesis!“ mõtles ta pead longu lastes.

Ta lõi silmad maha ja vaikis. Tema lihtsatest sõnadest, veel enam aga tema vaikimisest puhkes Stolzi südames hirm.

„Ta piinleb! Mu jumal! Mis siis temaga juhtus?“ mõtles ta ja tundis, et ta otsaesine tõmbub külmaks, et ta käed ja jalad kipuvad värisema. Ta kujutlusse kerkis midagi väga hirmsat. Neiu aga vaikis ikka veel ja võitles nähtavasti iseendaga.

„Niisiis… Olga Sergejevna…“ õhutas teda Stolz.

Olga vaikis, tegi jälle mingi närvilise liigutuse, mida pimedas näha ei olnud, kuuldus ainult siidkleidi kahinat.

„Ma kogun julgust,“ ütles ta viimaks, „kui te teaksite, kui raske see on!“ lisas ta ja pööras näo kõrvale, püüdes endast võitu saada.

Ta oleks tahtnud, et Stolz ei saaks seda kõike mitte tema käest teada, vaid mingi ime läbi. Õnneks läks ikka pimedamaks ja ta nägu jäi varju, ainult hääl võis teda reeta, ja sõnad ei tulnud üle huulte, nagu ei suudaks ta otsustada, millisest noodist alata.

„Jumal küll! Mu süü peab tõesti suur olema, kui mul on nii häbi ja nii valus!“ vaevles ta sisimas.

Aga ammuks see oli, kui ta ääretu kindlusega oma ja võõrast saatust juhtis, kui ta oli nii tark ja tugev! Nüüd oli tema käes kord väriseda nagu nooruke tütarlaps. Häbi möödunu pärast, enesearmastuse piinav hirm praeguse pärast ja vale vahekord — kõik see tegi haiget… Väljakannatamatult!

„Ma aitan teid… teie… armastasite?…“ ütles Stolz suure vaevaga — nii valus hakkas tal omaenda sõnadest.

Neiu vaikimine kinnitas seda. Stolzi südames puhkes jälle hirm.

„Keda? Või on see saladus?“ küsis ta, püüdes kindlal toonil rääkida, kuid ta tundis, et huuled värisevad.

Olga piin oli veel suurem. Ta oleks tahtnud mõnd teist nime öelda, teist lugu välja mõelda. Ta kõhkles natuke aega, kuid midagi polnud teha: nagu inimene, kes äärmises hädaohus kaldajärsakult alla hüppab või tulle tormab, ütles ta lõpuks:

„Oblomovit!“

Stolz jahmus tummaks. Paar minutit kestis vaikus.

„Oblomovit?“ kordas Stolz üllatunult. „See pole tõsi!“ ütles ta siis häält alandades, kuid kindlalt.

„On küll tõsi!“ vastas neiu rahulikult.

„Oblomovit!“ kordas Stolz veel kord. „Ei või olla!“ lisas ta jälle täie kindlusega. „Siin on midagi valesti: teie kas ei mõistnud iseennast, Oblomovit või siis armastust!“

Olga vaikis.

„See polnud armastus, vaid midagi muud, ütlen ma teile!“ kinnitas Stolz tungivalt.

„Jah, ma koketeerisin temaga, vedasin teda ninapidi, tegin ta õnnetuks… ja nüüd siis võtsin teid käsile, nagu teie arvate!“ ütles neiu haavumuspisaratest lämbuval häälel.

„Armas Olga Sergejevna! Ärge pahandage, ärge rääkige nõnda: see pole teie moodi. Te teate ju, et ma midagi niisugust ei arva. Aga mulle ei mahu see lihtsalt pähe, ma ei mõista, kuidas Oblomov…“

„Oma sõpruse vääriliseks te teda ometi peate, hindate ei tea kui kõrgelt; miks ta ei peaks siis armastust väärima?“ kaitses end Olga.

„Armastus on vähem nõudlik kui sõprus, ma tean,“ ütles Stolz, „ta on pahatihti isegi pime, armastus ju teenetest ei küsi — seda küll. Aga armastuseks on vaja midagi muud, mõnikord on see midagi tühist, mida ei saa kindlaks määrata ega nimetadagi ja mida minu võrratult kenal, kuid kohmakal Iljal ei ole. Seepärast ma imestangi. Kuulge,“ ütles ta innukalt, „nii ei jõua me kunagi lõpuni ja ei saa teineteisest aru. Ärge häbenege üksikasju, olge enda vastu pool tundi halastamatu ja rääkige mulle kõik ära, siis ma ütlen teile, mis see oli, ja võib-olla isegi seda, mis tuleb… Mul on ikka veel tunne, et siin on midagi, mis ei ole… päris õige. Ah, kui see oleks tõsi!“ lisas ta õhinal. „Kui see oleks olnud Oblomov, ja mitte mõni teine! Oblomov! See tähendab ju siis, et te ei kuulu minevikule ega armastusele, et te olete vaba… Jutustage nüüd, jutustage kohe!“ lõpetas ta rahunenult, peaaegu rõõmsal häälel.

„Jah, jumala pärast,“ vastas neiu usaldavalt, olles rõõmus, et pooled ahelad on juba langenud. „Üksi võib end hulluks mõtelda. Kui te teaksite, kui haletsusväärses seisukorras ma olen! Ma ei tea, kas ma olen süüdi või ei ole, kas ma pean oma minevikku häbenema või kahetsema, meelt heitma või tulevikule lootma… Te rääkisite oma piinlemistest, aga minu omi te ei aimanudki. Kuulake mind siis ära, aga mitte mõistusega: ma kardan teie mõistust; kuulake parem südamega: võib-olla tema mõistab, et mul pole ju ema, et ma ekslesin nagu metsas…“ lisas ta vaikselt ja õnnetult. „Ei,“ parandas ta end samas, „ärge andke mulle armu. Kui see oli armastus, siis… sõitke ära.“ Ta vaikis mõne silmapilgu. „Ja tulge alles siis tagasi, kui hakkab jälle kõnelema ainult sõprus. Aga kui see oli kergemeelsus ja edvistamine, siis karistage mind, põgenege võimalikult kaugele ja unustage mind! Nüüd aga kuulake!“

Vastuseks surus Stolz kõvasti tema käsi.

Algas Olga pihtimus, pikk ja põhjalik. Sõna sõna järel ladus ta viimseni oma mälust teise mällu kõik, mis teda nii kaua oli purenud ja punastama pannud, millest ta kord oli hardunud ja õnnelik olnud, siis aga kahtluste ja mure küüsi sattunud.

Ta jutustas jalutuskäikudest, pargist, oma lootustest, Oblomovi ülestõusmisest ja langemisest, isegi suudlemisest. Ainult lämmatavast õhtust pargis läks ta vaikides mööda, vististi sellepärast, et ta polnud ikka veel selgusele jõudnud, mis hoog see tal tookord peale tuli.

Alguses kostis ainult tema häbelik sosin, kuid mida kauem ta rääkis, seda selgemaks ja vabamaks muutus ta hääl, sosinast sai poolihääli kõne, kuni see paisus loomulikuks rinnahääleks. Ta lõpetas rahulikult, nagu jutustaks ta mõnda võõrast lugu.

Tema endagi pilgu eest langes kate, ja minevik, kuhu ta tänini polnud julgenud otsesilmi vaadata, rullus tema ees lahti. Ta silmad avanesid nii mõndagi nägema, ja nüüd oleks ta võinud julgelt kuulajale otsa vaadata, kui seda poleks takistanud pimedus.

Olga jutt lõppes ja ta jäi kohtuotsust ootama. Kuid vastuseks oli hauavaikus.

Mida mõtleb Stolz? Ühtki sõna, ühtki liigutust, isegi hingamist pole kuulda, nagu polekski enam kedagi toas…

See tummus tõi neiu kahtlused jälle tagasi. Vaikimine kestis. Mida see tähendas? Missugune otsus oli valmimas maailma kõige läbinägelikuma ja armulisema kohtuniku peas? Kõik teised oleksid ta halastamatult hukka mõistnud, ainult Stolzi võis ta endale kaitsjaks valida… Stolz mõistab, kaalub ja teeb tema kasuks otsuse, parema kui ta ise! Aga ta vaikib! Kas asi on tõesti kaotatud?

Olgal hakkas jälle hirm…

Uks läks lahti ja toatüdruku toodud kaks küünalt valgustasid nüüd nende nurka.

Neiu heitis mehele argliku, kuid läbematult küsiva pilgu. Stolz pani käed risti, vaatas teda ja rõõmutses tema häbelikkusest; ning ta vaade oli tasane ja aval.

Olga süda sai sellest sooja, läks kergemaks. Ta ohkas rahunenult ja oleks äärepealt nutma hakanud. Silmapilkselt tulid tagasi nii leebus enda vastu kui ka usaldus Stolzi vastu. Ta oli õnnelik nagu laps, kellele on andeks antud, keda on rahustatud ja lahkelt koheldud.

„On see kõik?“ küsis Stolz vaikselt.

„Jah!“ vastas Olga.

„Aga tema kiri?“

Olga võttis mapist kirja ja andis Stolzi kätte. See astus küünla juurde, luges kirja läbi ja pani lauale. Aga ta pilgus, mis nüüd Olga poole pöördus, oli jälle see tuttav säde, mida neiu polnud enam ammu näinud.

Tema ees seisis jälle enesekindel, pisut irooniline ja lõpmatult hea, hellitav sõber. Tema näol ei olnud enam kannatuse ega kahtluse jälgegi. Ta võttis Olga mõlemad käed, suudles neid vaheldumisi ja vajus siis sügavalt mõttesse. Olga vaikis samuti, ei pilgutanud silmagi ja jälgis mõtte liikumist mehe näol.

Siis tõusis Stolz püsti.

„Jumaluke, oleksin ma seda teadnud, et tegemist on Oblomoviga, kas ma siis nõnda oleksin piinelnud!“ ütles ta ja vaatas nii hellalt ja usaldavalt neiule otsa, nagu poleks seda hirmsat minevikku olemaski.

Olga südamesse asus suur rõõm, päris pühapäev. Tal oli kerge olla. Nüüd oli selge, et tal oli ainult Stolzi ees häbi, aga Stolz ei karista teda ega põgene tema eest! Mis puutub temasse veel maailma kohtumõistmine!

Stolz oli jälle rõõmus ja ennast valitsev; kuid Olgale polnud sellest küllalt. Ta nägi juba, et teda on õigeks mõistetud, aga kohtualusena tahtis ta ometi otsust kuulda.

Stolz võttis kübara.

„Kuhu te lähete?“ küsis Olga.

„Te peate nüüd erutusest puhkama!“ ütles Stolz. „Homme räägime.“

„Te tahate, et ma öö otsa magada ei saaks?“ ütles Olga, võttis tal käest kinni ja pani ta uuesti istuma. „Tahate ära minna, ilma et te mulle ütleksite, mis see oli… mis ma nüüd olen… mis minust saab. Halastage, Andrei Ivanõtš: kes seda mulle siis veel ütleb? Kes karistab mind, kui ma seda väärt olen, või… kes annab andeks?“ lisas ta ja vaatas Stolzile nii õrna sõbrapilguga otsa, et Stolz heitis kübara käest ja oli valmis iseennastki neiu jalgade ette heitma.

„Minu — lubage nõnda öelda — ingel!“ ütles ta. „Ärge ilmaasjata piinelge: teid pole vaja karistada ja teile pole vaja ka armu anda. Mul pole midagi teie jutustusele juurde lisada. Mis kahtlused teil võiksid veel olla? Te tahate teada, mis see oli, kuidas seda nimetada? Te teate seda juba ammugi… Kus on Oblomovi kiri?“

Ta võttis laualt kirja.

„Kuulake siis!“ Ja ta luges: „„Teie tõsine „armastan“ ei tähenda praegust, vaid tulevat armastust; see on ainult alateadlik vajadus armastada, mis tõelise toidu… puudusel… avaldub naiste puhul lapse või teise naise kallistamises või ka lihtsalt pisarates ja hüsteerilistes nähtudes!… Te eksite (luges Stolz viimast sõna rõhutades): Teie ees pole see, keda Te olete oodanud, kellest unistanud. Kannatage, ta tuleb, ja siis Te ärkate; Teil on siis häbi ja piinlik oma eksituse pärast…“ — Näete, kui õige see on!“ ütles ta. „Teil on häbi ja piinlik… eksituse pärast. Siia pole enam midagi juurde lisada. Temal oli õigus, aga teie ei uskunud, ja see ongi kogu teie süü. Te oleksite pidanud siis lahku minema; aga teda oli vallutanud teie ilu… kuna teid liigutas tema… tuviõrnus!“ lisas ta veidi irooniliselt.

„Ma ei uskunud teda, ma arvasin, et süda ei eksi.“

„Eksib küll, ja kui hukutavalt mõnikord! Aga teil ei jõudnudki asi südameni,“ arvas Stolz, „ettekujutus ja enesearmastus ühelt poolt, nõrkus teiselt poolt… Ja teie kartsite juba, et teist pühapäeva elus enam ei tulegi, et ainult see kahvatu kiir valgustas korraks teie elu, ja siis algab igavene öö…“

„Aga pisarad?“ küsis Olga. „Need olid ju ometi südamest, kui ma nutsin? Ma ei valetanud, ma olin aus…“

„Jumaluke! Naiste nuttu nüüd! Te ju ise ütlete, et teil oli kahju sirelioksast ja armastatud pingist. Lisage sellele juurde petetud enesearmastus, nurjunud päästjaosa, pisut harjumust… Küllalt põhjust pisarateks!“

„Ja meie kohtumised, jalutuskäigud — kas needki on eksitus? Te mäletate ju, et ma käisin… tema kodus…“ ütles neiu kohmetult ja oleks tahtnud ise oma sõnad summutada. Ta püüdis end ainult selleks süüdistada, et Stolz seda tulisemalt teda kaitseks, nii et ta tema silmis ikka õigem ja õigem oleks.

„Teie jutustusest oli näha, et viimastel kohtumistel polnud teil enam millestki rääkida. Teie niinimetatud „armastusel“ ei olnud enam toitu: kaugemale ei suutnud ta minna. Te olite juba enne lahkuminekut lahus ja te ei jäänud truuks mitte armastusele, vaid tema viirastusele, mille te ise olite välja mõelnud, — see on seletus.“

„Aga suudlus?“ sosistas Olga nii tasa, et Stolz seda pigem huulte liikumisest aimas kui kuulis.

„Oo, see on väga tähtis,“ ütles Stolz naljatleva tõsidusega, „selle eest oleksite pidanud… lõunalauas ühest roast ilma jääma.“ Ta vaatas neiule otsa ikka suurema õrnusega, suurema armastusega.

„Nali ei vabanda niisugust „eksitust“,“ ütles Olga tõsiselt, haavununa mehe ükskõiksest ja üleolevast toonist. „Mul oleks kergem, kui te mind mõne valju sõnaga karistaksite, kui te nimetaksite minu eksitust õige nimega.“

„Ega ma ei naljatakski, kui jutt poleks Iljast, vaid mõnest teisest,“ õigustas end Stolz, „siis oleks eksitus võinud lõppeda… õnnetusega; aga ma tunnen Oblomovit…“

„Mõni teine — mitte kunagi!“ hüüdis Olga punastades. „Ma õppisin teda paremini tundma kui teie…“

„Näete nüüd!“ kinnitas Stolz.

„Aga kui ta oleks muutunud, ellu ärganud, mind kuulanud ja… kas ma siis ka poleks teda armastanud? Kas see siis ka oleks olnud eksitus ja vale?“ küsis Olga, et asja igast küljest selgesti näha, et ei jääks enam ainustki tumedat kohta ega mõistatust.

„See tähendab — kui tema asemel oleks olnud mõni teine mees,“ ütles Stolz vahele. „Kahtlemata, siis oleks teie vahekorrast saanud armastus, tunne oleks kindlamaks muutunud ja siis… Aga see oleks siis hoopis teine lugu ja teine kangelane, kes meisse sugugi ei puutu.“

Neiu ohkas, nagu langeks ta hingelt viimane raskus. Mõlemad vaikisid.

„Ah… mis õnn on… jälle terveks saada,“ ütles Olga pikkamisi, nagu õitsele puhkedes, ja pööras mehe poole nii sügava, palava ja tänini tundmatu sõpruse- ja tänupilgu, et Stolz arvas seal välgatavat seda sädet, mida ta peaaegu aasta oli asjata otsinud. Rõõmuvärin läbis teda.

„Ei, hoopis mina saan terveks,“ ütles ta ja jäi mõttesse. „Ah, kui ma oleksin aimanud, et selle romaani kangelaseks oli Ilja! Kui palju aega on raisatud, kui palju südant valutatud! Mispärast? Mistarvis?“ kordas ta peaaegu pahaselt.

Kuid samas ta nagu kainenes oma meelepahast, toibus raskest mõtisklusest. Otsaesine silenes, pilk muutus rõõmsaks.

„Aga nähtavasti oli see paratamatu: selle-eest — kui rahulik ma nüüd olen ja… kui õnnelik!“ lisas ta joovastuses.

„Nagu unenägu, nagu polekski midagi olnud!“ ütles Olga mõtlikult, vaevu kuuldavalt, imestades oma ootamatu uuestisünni üle. „Te vabastasite mind häbist ja kahetsusest, võtsite mult isegi kibeduse ja valu — kõik… Kuidas te seda tegite?“ küsis ta tasa. „Ja kas see läheb täiesti mööda, see… eksitus?“

„Ma arvan, et ta ongi juba möödas!“ ütles Stolz esimest korda neiule kirgliku pilguga otsa vaadates, ilma et ta seda oleks varjanud. „See tähendab — kõik see, mis oli.“

„Aga mis tuleb… kas see pole eksitus… vaid tõde?“ küsis neiu.

„Siin seisab kirjas,“ ütles Stolz uuesti kirja kätte võttes, „„…Teie ees pole see, keda Te olete oodanud, kellest unistanud… ta tuleb, ja siis Te ärkate…“ Ja hakkate armastama, lisan ma omalt poolt, hakkate nõnda armastama, et mitte ainult aastast, vaid tervest elust ei jätku selleks armastuseks… ainult et ma ei tea… keda?“ küsis ta lõpuks ja ta pilk kiindus Olga silmadesse.

Olga lõi pilgu maha ja pigistas huuled kokku, kuid läbi laugudegi tungis sära, ja huuled, mis püüdsid naeratust tagasi hoida, ei suutnud seda. Ta vaatas mehele otsa ja hakkas südamepõhjast naerma, nii et isegi pisarad tulid silma.

„Ma ütlesin teile, mis teiega oli, ja ka seda, mis tuleb, Olga Sergejevna,“ ütles Stolz. „Aga teie pole veel midagi vastanud minu küsimusele, mida te mul lõpetada ei lasknud.“

„Mida ma võiksin vastata?“ küsis Olga kohmetudes. „Kui ma võiksin seda öelda, mida te nii väga ootate ja mida te ka… väärt olete, kas oleks mul siis selleks õigust?“ sosistas ta ja vaatas häbelikult Stolzile otsa.

Neiu silmis arvas Stolz jälle nägevat senitundmatut sõprusesädet; jälle võpatas ta õnnest.

„Ärge rutake,“ ütles ta. „Öelge mulle siis, mida ma väärin, kui teie südame leinaaeg on möödas, nagu viisakus seda nõuab. Ka see aasta on mulle midagi öelnud. Nüüd otsustage ainult küsimus, kas ma pean ära sõitma või siia jääma?“

„Kuulge; te lihtsalt edvistate?“ ütles Olga nüüd rõõmsalt.

„Oh ei!“ vastas Stolz kaalukalt. „See pole enam see endine küsimus, nüüd on sellel juba teine mõte: kui ma jään, siis… missuguste õigustega?“

Neiu kohmetus jälle.

„Näete nüüd, et ma ei edvista,“ naeris Stolz heast meelest, et ta oli neiu kimbatusse ajanud. „Pärast tänast kõnelust peame ju hakkama teineteise vastu teisiti olema: me pole kumbki enam samad, mis eile.“

„Ma ei tea…“ sosistas Olga veel suuremas kohmetuses.

„Lubate ehk endale nõu anda?“

„Rääkige… ma kuulan teid pimesi!“ ütles neiu peaaegu kirgliku allaheitlikkusega.

„Tulge niikauaks mulle naiseks, kui „tema“ ilmub!“

„Ei julge veel…“ sosistas Olga õnnelikult, käsi erutusest silme ette pannes.

„Miks ei julge?“ küsis Stolz sosinal vastu ja kallutas ta pead enda poole.

„Aga minevik?“ sosistas Olga jälle, pannes pea mehe rinnale, nagu oleks see tema ema.

Tasakesi võttis Stolz neiu käed silme eest, suudles ta otsaesist ning vaatas kaua heal meelel tema kohmetust ja silmisse nõrgunud, kuid sinna pidama jäänud pisaraid.

„Närtsib nagu teie sireliokski!“ lõpetas Stolz. „Te saite õppetunni; nüüd on aeg seda õpetust kasutada. Algab elu: usaldage oma tulevik minu kätte ja ärge mõelge millelegi — mina vastutan kõige eest. Lähme tädi juurde!“

Sel päeval läks Stolz hilja koju.

„Leidsin oma õnne,“ mõtles ta ja vaatas armunult puid, taevast ja järve, isegi vee kohale kerkivat udu. „Lõpuks ometi! Nii palju aastaid kannatlikkust, tunnete janu ja hingejõu hoidmist! Nii kaua olen ma oodanud — nüüd siis on tasu käes: see ep ongi inimese kõige suurem õnn!“

Õnn varjas nüüd tema silme eest kõik muu: kontori, isa vankri, seemisnahksed kindad, võidunud arved— kogu ta argielu. Mälestusse kerkis üksnes ema hästi lõhnav tuba, Herzi variatsioonid, vürsti pildigalerii, sinised silmad, puuderdatud kastanpruunid parukad — ja üle kõige selle hõljus Olga õrn hääl: kõrvus helises tema laul.

„Olga on minu naine!“ sosistas ta kirgliku värinaga. „Mu õnn on leitud, pole enam vaja midagi otsida ega kuhugi minna!“

Ja õnneuimas läks ta koju, märkamata sedagi, mis teed mööda, mis uulitsaid pidi…

Kaua saatis Olga teda silmadega, siis avas ta akna ja hingas mõni aeg ööjahedust; erutus vaibus vähehaaval, rind hakkas rahulikus rütmis hingama.

Ta pööras pilgu järvele, kaugusse, ja jäi vaikselt nii sügavasse mõttesse, nagu oleks ta magama uinunud. Ta tahtis jälgida oma mõtteid ja tundeid, kuid ei saanud. Mõtted voogasid ühtsoodu nagu lained ja veri tuikas tasakesi soontes. Ta tundis õnne, aga ei suutnud kindlaks teha tema piire ja seda, mis ta on. Ta mõtles, miks on tema südames korraga niisugune vaikus ja rahu, miks on tal nii rahulik ja segamatult hea olla, kui ta ometi…

„Ma olen tema mõrsja,“ sosistas ta.

„Ma olen mõrsja!“ mõtleb iga neiu uhkusevärinaga, kui see silmapilk on kätte jõudnud, mis säratab kogu tema edaspidist elu, ja ta sirgub kõrgusse ning vaatab kõrgelt selle hämara teeraja poole tagasi, kus ta alles eile üksi ja tähelepandamatult kõndis.

Aga miks Olga ei värisenud? Ka tema oli käinud üksi oma tähelepandamatut teerada, ka talle tuli ristteel vastu „tema“, kes andis talle käe, kuid ei viinud teda pimestavasse valgusesärasse, vaid üle kallaste tõusnud suurele jõele, avaratele väljadele ja sõbralikult naeratavatele kinkudele. Ta silmad ei pidanud harjuma heleda valgusega, süda ei seisatanud, kujutlus ei pahvatanud põlema.

Vaikse rõõmuga puhkas ta pilk elu suurvetel, tema avaratel väljadel ja haljendavatel kinkudel. Tal ei jooksnud värinaid üle selja, ta pilk ei lõõmanud uhkusest; ainult siis, kui ta oma silmad väljadelt ja kinkudelt selle poole pööras, kes talle käe andis, tundis ta, et mööda palet veereb tasakesi pisar…

Ikka veel istus ta nagu magades — nii vaikne oli tema õnneuni: ta ei liigutanud, ei hinganudki. Selles eneseunustuses tuli ta vaimusilme ette vaikne siniöö, mida täitsid mahe valgus, soojus ja lillelõhn. Õnneunistus lehvitas oma laiu tiibu ja sõudis aeglaselt nagu pilv taevalaotuses tema pea kohal…

Selles unes ei näinud ta end paariks tunniks looride ja siidpitsidega ehituna, misjärel tulevad argipäevased hilbud elu lõpuni. Ei unistanud ta toredast pulmapeost, tulede särast ja rõõmsast hõilamisest; ta unistas õnnest, mis oli nii lihtne ja ehtimata, et ta veel kord ilma uhkusevärinata ja ainult sügavas härduses sosistas: „Ma olen tema mõrsja!“