Oblomov/neljas jagu/V

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IV
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

Jumal küll! Kui kõle ja kurb nägi Oblomovi korter välja poolteist aastat pärast seda nimepäeva, kus Stolz kogemata tema pidulauda sattus! Ilja Iljitš ise oli rasva läinud; silmisse oli sööbinud igavus ja sealt vahtis vastu nagu mingi tõbi.

Oblomov kõndis ja kõndis mööda tuba, heitis siis pikali ja vahtis lakke; võttis raamatu riiulilt, luges mõne rea, haigutas ja hakkas sõrmedega vastu lauda trummeldama.

Zahhar oli nüüd veel kohmakam ja kasimatum kui enne, küünarnukid lapitud; ta nägi nii armetu ja näljane välja, nagu oleks ta saanud halvasti süüa, vähe magada ja kolme mehe eest tööd teha.

Oblomovi öökuubki oli kulunud, ja kui hoolega tema auke ka ei nõelutud, ikka lagunes ta igast otsast ja rebenes igast õmblusest: juba ammu oleks olnud uut vaja. Ka voodivaip oli kulunud, mõnest kohast lapitud; aknaeesriided olid täiesti ära pleekinud, ja kuigi nad olid puhtad, tuletasid nad siiski närusid meelde.

Zahhar tõi vana laudlina, laotas selle Oblomovi kõrvale üle poole laua, tõi siis ettevaatlikult ning keelt hammaste vahel hoides kandikul napsikaravini ja leivataldriku ning läks.

Pererahvapoolne uks avanes ja sisse astus Agafja Matvejevna, käes särisev pann munaroaga.

Ka Agafja Matvejevna oli tugevasti muutunud, ja mitte enda kasuks. Ta oli kõhnaks jäänud. Polnud enam valgeid, punastamatuid ja kahvatamatuid ümarikke palgeid; hõredad kulmud ei läikinud enam, silmad olid aukus.

Seljas oli tal vana sitskleit; käed olid kas päevitunud või lihtsalt tööst, tulest ja veest karedaks läinud, võib-olla nii üht kui teist.

Akulinat ei olnud enam majas. Anisja töötas köögis ja aias, hoolitses kanade eest, pesi põrandaid ja pesu; ta ei suutnud üksi tööle vastu saada ja Agafja Matvejevna pidi tahes-tahtmata ise köögitööd tegema: tampida, sõeluda ja riivida oli tal nüüd vähe, sest vähe kulus ka kohvi, kaneeli ja mandleid; ning pitsidest oli ta unustanud mõeldagi. Nüüd lõikas ta enamasti sibulaid peeneks, riivis mäerõigast ja muid seda laadi maitseaineid. Ta näost paistis sügav nukrus.

Kuid ta ei õhanud mitte enda pärast, mitte oma kohvi pärast, ei kurtnud mitte sellepärast, et tal puudus võimalus suurejooneliselt maja pidada ja askeldada, kaneeli tampida, vanillikastet teha või paksu koort keeta, vaid sellepärast, et juba teist aastat ei söönud Ilja Iljitš midagi selletaolist, et kohvi ei ostetud enam puudakaupa kõige peenemast ärist, vaid kümne kopika haaval siitsamast poest; koortki ei toonud enam ingerlane, vaid seda muretses seesama poodnik; et mahlaka kotleti asemel viis Agafja Matvejevna Oblomovile nüüd hommikueineks munarooga, mis oli tehtud vintske, poes tulitanud singiga.

Mis see siis tähendas? Aga seda, et juba teist aastat läksid Stolzi korrapäraselt Oblomovkast saadetud summad võlakirja maksmiseks, mille Oblomov oli perenaise nimele teinud.

Vennakse „seaduslik asi“ läks üle ootuste hästi korda. Tarantjevi esimese skandaalivihje peale läks Ilja Iljitš näost punaseks ja sattus segadusse; siis jõuti kokkuleppele, joodi kolmekesi koos ja Oblomov kirjutas võlakirjale alla, mille tähtaeg pidi nelja aasta pärast kätte tulema; kuu aega pärast seda kirjutas Agafja Matvejevna samasugusele võlakirjale alla — vennakse nimele, ilma et tal oleks aimugi olnud, mis kiri see on ja milleks on tema allkirja vaja. Vennas ütles, et see on tarvilik majapaber, ja käskis kirjutada: „Sellele võlakirjale on oma käega alla kirjutanud see ja see (tiitel, nimi ja priinimi).“

Agafja Matvejevna kõhkles ainult sellepärast, et nii palju tuli kirjutada, ja palus vennast, et see paneks Vanja seda tegema, sest „poiss kirjutab juba päris kärmesti“, kuna tema rikub viimati midagi ära. Kuid vennas nõudis tingimata tema oma kätt, ja nõnda kirjutas ta suured kõverad tähed tiideviltu alla. Hiljem sellest enam juttu ei tehtud.

Oblomov lohutas end alla kirjutades osalt sellega, et raha läheb lese laste heaks, aga järgmisel päeval, kui ta oli pea selgeks saanud, tuletas ta seda tegu häbenedes meelde ja püüdis seda unustada, hoidudes vennaksega kohtumast; ning kui Tarantjev sellest rääkima hakkas, ähvardas ta kohe korterist lahkuda ja maale kolida.

Pärast aga, kui ta maalt raha sai, tuli vennas ise tema juurde ja seletas, et Ilja Iljitšil on kõige parem võlamaksmisega juba praegu algust teha, et siis on võlakiri kolme aastaga kustutatud; aga kui tähtaja kättejõudmist ootama jääda, siis võib asi kohtusse minna ja mõis läheb avalikul pakkumisel müügile, sest nii suurt summat sularahas Oblomovil ju ei ole ega tule.

Alles nüüd, kui Stolzi saadetud raha kõik võla maksmiseks läks ja ainult väike osa talle äraelamiseks jäi, sai Oblomov aru, missuguste pihtide vahele ta oli sattunud.

Vennas kiirustas, katsudes seda vabatahtlikku tehingut oma võlgnikuga paari aasta jooksul lõpetada, et midagi ootamatut vahele ei tuleks; ja seepärast sattus Oblomov üpris raskesse seisukorda.

Alguses ei olnud seda nii väga märgata, sest Oblomovil polnud kunagi kombeks teada, kui palju tal veel raha taskus on; aga siis otsustas Ivan Matvejevitš ühe viljakaupmehe tütre ära kosida, üüris endale eraldi korteri ja kolis sinna.

Agafja Matvejevna majapidamise lai haare lõppes paugupealt: sammakala, lumivalge vasikaliha ja kalkunid rändasid teise kööki, Muhhojarovi uude korterisse.

See säras õhtuti tuledes, seal istusid koos Ivan Matvejevitši tulevased sugulased ja Tarantjev; kõik läks nüüd sinna. Agafja Matvejevna ja Anisja seisid äkki ammuli sui ja rippuvi käsi oma tühjade pottide-pannide juures.

Esimest korda elus sai Agafja Matvejevna teada, et temal on ainult maja, juurviljaaed ja kanapojad ning et tema aias ei kasva kaneeli ega vanilli; peagi märkas ta, et turukaupmehed ei koogutanud ega naeratanud talle enam ning et need koogutused ja naeratused said nüüd osaks vennakse uuele paksule kabedale köögitüdrukule.

Oblomov andis kõik raha, mis vennas oli talle elamiseks jätnud, perenaise kätte, ja see jahvatas suure õhinaga kolm-neli kuud endist viisi puudakaupa kohvi, tampis kaneeli, tegi vasika- ja kalkunipraadi, seda kõike ühe ilusa päevani, kus ta viimased seitsekümmend kopikat välja andis ja Oblomovile ütlema tuli, et raha on otsas.

Oblomov keeras selle teate puhul kolm korda sohval teist külge ja vaatas siis oma laekasse: seal polnud enam midagi. Ta hakkas meelde tuletama, kuhu ta raha on pannud, aga midagi ei tulnud meelde; ta kobas käega laual, et ehk on seal mõni vaskraha, küsis Zahhari käest: see polnud rahast undki näinud. Agafja Matvejevna läks venna juurde ja ütles naiivselt, et majas ei ole enam raha.

„Kuidas sa oma mõisahärraga need tuhat rubla, mis ma talle elamiseks andsin, nii kähku magama panid?“ küsis vennas. „Kust mina raha võtan? Sa tead, ma astun seaduslikku abiellu: kaht perekonda ma toita ei suuda, teie aga seadke oma härraga suu sekki mööda!“

„Mis sa, vennas, mulle härrat süüks paned?“ ütles Agafja Matvejevna. „Mis kurja ta sulle on teinud? Kellessegi ta ei puutu, elab vagusi omaette. Mina pole teda meile korterisse meelitanud, vaid sina ja Mihhei Andreitš.“

Vennas andis õele kümme rubla ja ütles, et rohkem tal ei ole. Aga kui ta oli vaderiga koos „joogiasutuses“ aru pidanud, otsustas ta, et õde ja Oblomovit ei saa nõnda ilma hooleks jätta, sest asi võib muidu Stolzi kõrvu ulatuda: see kargab sisse, hakkab uurima, ja mine tea, mismoodi ta asja käänab, nii et võlg jääb sisse nõudmata, olgu peale, et „seaduslik asi“; sakslane on ju kurja moodi kaval!

Vennas hakkas igas kuus viiskümmend rubla andma, lootes seda võlga kolmandal aastal Oblomovi sissetulekutest kätte nõuda; ise tõendas ta õele jumala nimel, et ta ei saa kopikatki rohkem anda, tegi eelarve, mida nad pidid sööma, et väljaminekuid vähendada, määras isegi kindlaks, millal missuguseid toite valmistada, arvutas välja, kui palju õde võib teenida kanapoegade ja kapsastega, ning leidis, et kõigega kokku võib ilusasti ära elada.

Esimest korda elus ei mõelnud Agafja Matvejevna mitte majapidamisele, vaid millelegi muule, esimest korda ei nutnud ta mitte viha pärast, et Akulina jälle mõne nõu katki oli teinud, mitte ka vennakse sõimamise pärast, et kala on tooreks jäänud; esimest korda elus seisis ta silm silma vastu kohutava puudusega, ja see polnud kohutav talle, vaid Ilja Iljitšile.

„Kuidas hakkab see härra äkki spargli asemel sööma naereid õliga, laanepüü asemel lambaliha, Gatšina forellide ja kollase samma asemel soolatud koha ja võib-olla isegi poest ostetud sülti?…“ arutas ta.

Kole! Agafja Matvejevna ei julgenud edasi mõelda, pani end kärmesti riidesse, võttis voorimehe ja sõitis mehe sugulaste juurde — mitte lihavõtteks või jõuluks perekondlikule lõunasöögile, vaid varahommikul, suure murega, erakordse jutu ja küsimusega, mis nüüd teha, ning kavatsusega võtta neilt raha.

Neil on ju seda palju: nad annavad kohe, kui kuulevad, et Ilja Iljitšil on tarvis. Oleks tal endal olnud vaja kohvi ja teed osta, lastele rõivaid, kingi või muud tühja-tähja muretseda, siis poleks Agafja Matvejevna niitsatanudki, aga praegu on ju viimane häda käes: Ilja Iljitšile peab ostma sparglit, küpsetama metspüüsid, pakkuma aedherneid, mida ta nii väga armastab…

Kuid seal imestati, raha ei antud, vaid öeldi, et kui Ilja Iljitšil on ehk mõningaid asju, olgu kullast või hõbedast, isegi karusnahast, siis võiks need panti panna, sest olevat ju niisuguseid häid inimesi, kes on valmis andma kolmandikku palutud summast niikauaks, kui ta maalt jälle raha saab.

Mõni teine kord oleks see praktiline õpetus geniaalsel perenaisel ühest kõrvast sisse ja teisest välja lennanud, ilma et midagi oleks meelde jäänud, ja mingil moel poleks seda saanud talle pähe pista; aga nüüd võttis ta seda nagu südamega kuulda, pidas aru ja kaalus… oma pärlikeed, mille ta oli kaasavaraks saanud.

Midagi aimamata jõi Ilja Iljitš järgmisel päeval sõstralehenapsi, maitses suupisteks suurepärast lõhekala, sõi armastatud linnumaksa ja valget, värsket laanepüüliha. Agafja Matvejevna ja tema lapsed sõid teenijate kapsasuppi ja putru, ainult Ilja Iljitšile seltsiks olles jõi perenaine kaks tassi kohvi.

Pärlikeele järgnes salalaekast peagi kalliskividest kaelaehe, siis hõbeasjad, siis soe mantel…

Siis jõudis kätte aeg, kus Oblomov maalt raha sai; Oblomov andis kõik perenaise kätte. See lunastas pärlid välja ning maksis kaelakee, hõbeasjade ja karusnahkse voodriga mantli eest protsendid ära; jälle valmistas ta Oblomovile sparglit ja laanepüüd, kuna ta ise ainult moe pärast kohvi kaasa jõi. Pärlid asusid jälle oma kohale.

Päevast päeva, nädalast nädalasse pingutas ta, et ots otsaga kokku saada, rabeles ja nägi vaeva, müüs oma piduliku salli ära, saatis müügile ka oma paremad kleidid ja jättis järele ainult argipäevased sitskleidid, mis jätsid küünarnukid paljaks; pühapäeviti aga kattis ta kaela vana, kulunud rätikuga.

Sellepärast ta oligi kõhnaks jäänud, sellepärast olid silmad aukus ja sellepärast tõi ta ise Ilja Iljitšile hommikueine lauale.

Tal jätkus siiski jõudu rõõmsat nägu teha, kui Oblomov talle teatas, et homme tuleb tema juurde lõunale Tarantjev, Aleksejev või Ivan Gerassimovitš. Lõunasöök oli maitsev ja korralikult serveeritud. Agafja Matvejevna ei teinud peremehele häbi. Aga kui palju muret, jooksmist, poodides mangumist, uneta öid ja isegi pisaraid see hoolitsemine talle maksis!

Kui sügavale eluvintsutustesse oli ta nüüd sukeldunud, kui põhjani õppinud tundma õnnelikke ja õnnetuid päevi! Kuid ta armastas seda elu: mure ja pisarate kibedusele vaatamata ei oleks ta praegust elu vahetanud endise, rahulikult voolava elu vastu, kus ta veel Oblomovit ei tundnud ja kus ta auväärselt valitses täielt särisevate ja susisevate pottide, kastrulite ja pannide keskel, jagades Akulinale ja kojamehele käske.

Ta võpatas hirmust, kui tal korraga surmamõte pähe tuli, ehk küll surm oleks hoobilt teinud lõpu tema lakkamatutele pisaratele, igapäevasele jooksmisele ja igaöisele unetusele.

Ilja Iljitš sõi hommikust, kuulas siis Maša prantsuse keele lugemist, istus Agafja Matvejevna toas ja vaatas, kuidas ta Vanja jakki parandas, pöörates seda mitmendat-setmendat korda, kuna ta vahepeal kööki lippas, et näha, kas lambapraad saab lõunaks valmis ja kas pole aeg kalasuppi tulele panna.

„No mis te küll kogu aeg askeldate?“ ütles Oblomov. „Jätke vahel järele!“

„Kes siis askeldab?“ vastas Agafja Matvejevna. „Ajan siia veel need kaks lappi ja siis panen kohe kalasupi keema. Küll see Vanja on halb poiss! Alles mineval nädalal parandasin jaki ära, nüüd on ta jälle puruks rebinud! Mis sa naerad,“ pöördus ta poisi poole, kes särgi ja lühikeste pükste väel laua ääres istus, üksainus traksiharu üle õla. „Vaata, kui ma ei parandagi enne ära kui homme hommikuks, siis ei pääse sa uulitsale jooksma. Muidugi rebisid teised poisid lõhki, sa kaklesid jälle — eks ole?“

„Ei, mamma, see läks ise katki,“ ütles Vanja.

„Või ise! Oleksid parem kodus istunud ja õppetükke korranud, selle asemel, et uulitsal joosta! Kui Ilja Iljitš veel kord ütleb, et sul pole prantsuse keele tükk selge, siis ma võtan sul saapad ka ära, siis pead ikka raamatu juures istuma, tahad või ei taha!“

„Mulle ei meeldi prantsuse keelt õppida.“

„Miks?“ küsis Oblomov.

„Prantsuse keeles on palju inetuid sõnu…“

Agafja Matvejevna punastas. Oblomov pahvatas naerma. Küllap neil oli ennegi olnud juttu „inetutest sõnadest“.

„Ole vait, rumal poiss!“ ütles ema. „Pühi parem nina puhtaks, kas sa ise ei näe?“

Vanja luristas ninaga, aga pühkima ei hakanud.

„Kannatage, kui ma saan maalt raha, siis lasen talle kaks ülikonda õmmelda,“ võttis Oblomovgi jutust osa, „sinise jaki ja tulevaks aastaks vormikuue; ta astub ju gümnaasiumi.“

„Oh, vana käib veel küll,“ ütles Agafja Matvejevna, „raha kulub majapidamiseks ära. Muretseme soolaliha varuks, ma keedan teile moose… Lähen vaatan, kas Anisja tõi hapukoort…“ Ta tõusis püsti.

„Mis täna lõunaks saab?“ küsis Oblomov.

„Kiisasuppi, lambapraadi ja kohupiimakäkke.“

Oblomov vaikis.

Äkki sõitis lahtine tõld maja ette, keegi koputas jalgväravale, algas koera haukumine ja keti otsas karglemine.

Oblomov läks oma tuppa, arvates, et keegi tuleb perenaise poole: võib-olla lihunik, aedviljakaupmees või mõni muu seda sorti asjamees. Niisugune külastus tähendas harilikult ikka rahapalumist, perenaise äraütlevat vastust, siis kaubapakkuja ähvardust, siis juba perenaise palvet rahaga oodata, lõpuks lahkuja sõimu, uste ja värava paugutamist ning koera pöörast haukumist ja keti otsas rappimist — ühesõnaga, piinlikku stseeni. Kuid nüüd sõitis tõld värava ette, mida see võiks tähendada? Lihunikud ja aedviljakaupmehed tõllaga ei sõida.

Kohe tormas perenaine kohkunult Oblomovi tuppa.

„Teile tuli külaline!“ ütles ta.

„Kes ta on: Tarantjev või Aleksejev?“

„Ei, ei, see, kes eeliapäeval lõunal käis.“

„Stolz?“ küsis Oblomov ärevalt ja vaatas ringi, kuhu pugeda. „Jumal küll! Mis ta ütleb, kui ta seda kõike näeb?… Öelge, et ma olen ära sõitnud!“ ütles ta ruttu ja läks perenaise tuppa.

Anisja jõudis veel õigel ajal võõrale vastu: Agafja Matvejevna oli talle härra käsu edasi öelnud. Stolz uskus, ainult imestas, et Oblomovit korraga kodus ei ole.

„Noh, siis ütle, et ma tulen kahe tunni pärast lõunale!“ käskis ta ja läks lähemasse linnaparki.

„Tuleb lõunale!“ teatas Anisja hirmuga.

„Tuleb lõunale!“ kordas kohkunud Agafja Matvejevna Oblomovile.

„Peab uue lõunasöögi valmistama,“ ütles Oblomov, kui ta oli natuke aega mõelnud.

Perenaine vaatas talle üpris jahmunud pilgul otsa. Tal oli ainult viiskümmend kopikat veel järel, ja kuu esimene päev, millal ta vennakse käest pidi raha saama, tuleb alles kümne päeva pärast. Võlgu ei anna keegi midagi.

„Ei jõua enam, Ilja Iljitš,“ tähendas ta arglikult, „las sööb seda, mis on…“

„Ta ei söö seda, Agafja Matvejevna; ta ei kannata kalasuppi silmaotsaski, isegi sterletisuppi mitte; ja lambaliha ei võta ta ka suu sisse.“

„Vorstipoest võib keelt osta!“ ütles perenaine ootamatult nõu leides, „see on siin lähedal.“

„Seda võib, see on hea; ja laske mingit aedvilja tuua, värskeid ube näiteks…“

„Oad maksavad kaheksakümmend kopikat nael!“ oli perenaisel juba keelel, kuid üle huulte see ei tulnud.

„Hea küll, ma teen seda…“ ütles ta ja otsustas ubade asemel kapsaid teha.

„Laske veel nael šveitsi juustu osta!“ käskis Oblomov, kellel polnud perenaise majanduslikust seisukorrast aimugi. „Ja muud pole vaja. Ma vabandan, ütlen, et ei teadnud oodata… Ja kui saaks veel mingit puljongit!“

Perenaine hakkas minema.

„Aga vein?“ tuli Oblomovile äkki meelde.

Perenaine vastas jälle jahmunud pilguga.

„Peab „Lafitte’i“ tooma,“ otsustas Oblomov külmavereliselt.