Oblomov/neljas jagu/IX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VIII
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
X

IX

Rahu ja vaikus valitseb Viiburi poolel, tema prügitamata uulitsate, puukõnniteede, kidurate aedade ja nõgestesse kasvanud kraavide kohal, kus ainult mõni kits, katkirebitud nöörijupp kaelas, aia alt hoolega rohtu napsib või tuimal ilmel tukub, lõunaajal mõne kirjutaja kõrged moekontsad kõnniteel kõpsivad, mõne akna ees tüllkardinad liiguvad ja kurereha tagant ametnikunaise pea nähtavale tuleb, või kerkib üle aia korraks rõõsk neiunägu ning kaob järgmisel silmapilgul jälle, siis ilmub ja kaob teine niisama rõõsk nägu, siis uuesti esimene, mis teisega vaheldub; kostab kiikuvate tütarlaste naer ja kiilumine.

Pšenitsõna majas on kõik vaikne. Astud sa hoovi, oled korraga keset elavat idülli: kanad ja kuked hakkavad sinna-tänna jooksma ja põgenevad mõnda hoovinurka varju; koer kukub keti otsas karglema ja haukuma; Akulina jätab lehmalüpsmise, kojamees puulõhkumise, ja mõlemad vaatavad uudishimulikult võõrast.

„Keda te otsite?“ küsib kojamees, ja kui ta Ilja Iljitši või perenaise nime kuuleb, osutab ta vaikides trepi poole ning asub uuesti puid lõhkuma, kuna võõras läheb mööda puhast, liivatatud jalgteed õuetrepi juurde, mille astmetele on laotatud lihtne, puhas vaip, tõmbab kella haljaks hõõrutud vaskkäepidet, mispeale Anisja, mõni laps, vahel ka perenaine ise või siis Zahhar — tema küll viimasena — ukse avab.

Pšenitsõna majast õhkub vastu küllasust ja täit jõudu, nagu seda ka sel ajal ei olnud, kui perenaine alles vennaksega ühes maja pidas.

Köök, sahvrid, puhvet — kõik on täis köögiriistade riiuleid, suuri ja väikesi, ümarikke ja pikergusi liudasid, kastmekanne, kausse, taldrikuvirnu, malm-, vask- ja savipotte.

Kappides seisavad nii Oblomovi hõberiistad kui ka perenaise lauahõbe, mis on ammuilma välja lunastatud ja mida pole enam kunagi uuesti panti viidud.

Seal seisab ridamisi ilmatu suuri, maokaid või pisitillukesi teekanne, mitu rida lihtsaid või kullatud, piltidega, pealkirjadega, lõõmavate südametega ja hiinlastega portselantasse. Suurtes klaaspurkides on kohv, kaneel, vanill; nende kõrval kristallist teetoosid, õli- ja äädikakaravinid.

Mitu riiulit on tuubil täis pakikesi, purke ja karpe koduste tõverohtude, kuivatatud taimede, kompressivedelike, plaastrite, piirituste, kampri, pulbrite ja suitsutusainetega; siin on ka seepi, pitsipuhastamise abinõusid, plekkide väljavõtjaid ja palju-palju muud — ühesõnaga, kõike, mida võib leida igas provintsis iga tubli perenaise kodus.

Kui Agafja Matvejevna niisuguste tarvilike asjade kapi avab, siis ei suuda ta ka ise näkkulöövate narkootiliste lõhnade segu välja kannatada ja pöörab kõigepealt pea korraks kõrvale.

Sahvri laes ripuvad suitsutatud seasingid, et hiired neile kallale ei pääseks, samuti juustukerad, suhkrupead, nööril kuivatatud kalad, kuivatatud seente ja ingerlaselt ostetud pähklite kotid.

Põrandal aga seisavad õlitünnid, suured savist koorepotid, munakorvid ja teab mis kõik veel! Oleks vaja mõne teise Homerose sulge, et täielikult ja täpselt loetleda seda kõike, mis on kogutud selle väikese koduse elu pühamu nurkadesse ja lauditele.

Köök oli suure perenaise ja tema väärilise abilise Anisja tegevuse tõeline pallaadion. Majas leidus kõike ja kõik oli käepärast, kõik omal paigal, kõikjal kord ja puhtus — jah, nii võiks öelda, kui majas poleks olnud ühte nurgakest, kuhu ei tunginud kunagi valguskiir ega värske õhu vool, perenaise silm ega Anisja nobe, kõike puhtaks äigav käsi. See oli Zahhari nurgake, tema pesa.

Tema kambrik oli aknata ja igavene pimedus tegi inimese eluasemest koleda urka. Kui Zahhar leidis sealt vahel perenaise eest, kes oli tulnud mõne uuenduse või koristamise plaaniga, siis teatas ta kindlalt, et pole naiste asi otsustada, kus peavad asuma harjad, viks ja saapad, et kellelgi pole sellega asja, miks tema rõivad põrandal hunnikus vedelevad või miks tema ase on maas, ahju taga nurgas, sest tema ise kannab neid rõivaid ning magab oma asemel, ja mitte perenaine. Ja kui rääkida lehtsest luuast, saelaudadest, kahest telliskivist, vaadipõhjast ja kahest puuhalust, mida ta oma toas hoiab, siis ei saa tema oma majapidamises ilma nendeta läbi — miks ei saa, see jäi seletamata; edasi: tolm ja ämblikud teda ei sega, ühesõnaga — tema ei pista oma nina nende juurde kööki ja sellepärast ei taha ta ka, et temasse puututaks.

Anisjale, kelle ta kord oma urkast tabas, avaldas ta nii suurt põlgust ja ähvardas teda nii tõsiselt küünarnukiga rindu lüüa, et naine ei julgenud enam oma jalga sinna tõsta. Kui asi jõudis kõrgemasse instantsi, s. t. esitati Ilja Iljitšile lahkeks tähelepanemiseks, pidi härra ise minema tuba vaatama, et vastava valjusega korraldusi teha; kuid juba pead ukse vahelt sisse pistes ja silmadel üle kõige selle käia lastes, mis seal näha oli, sülitas Ilja Iljitš ainult ega lausunud sõnagi.

„Noh, saite nüüd?“ ütles Zahhar Agafja Matvejevnale ja Anisjale, kes olid Ilja Iljitšiga kaasa tulnud, lootes tema osavõtul mingisugust muutust korda saata. Ja ta naeratas omal viisil, kogu näoga, nii et kulmud ja põskhabe oma paigast kaugele ära nihkusid.

Teised toad olid kõik valged, puhtad ja tuulutatud. Vanad, pleekinud kardinad olid kadunud, võõrastetoa ja kabineti aknad ning uksed jäid sinise ja rohelise drapeeringu või lainja punase servaga tüllkardinate varju — kõik puha Agafja Matvejevna kätetöö.

Padjad olid valevad nagu lumi ja nende kuhi ulatus peaaegu lakke; voodit katsid tepitud siidised vatitekid.

Nädalaid oli perenaise toas mitu lahtitõmmatud kaardilauda üksteise kõrval ning nende peale olid laiali laotatud need siiditekid ja Ilja Iljitši öökuub.

Agafja Matvejevna lõikas riide ise välja, pani vatti alla ja tikkis läbi, lamades oma pringi rinnaga töö peal, kiindudes sellesse silmadega, isegi suuga, kui oli vaja niiti katki hammustada, nähes vaeva väsimatu usinuse ja armastusega ning saades tagasihoidlikku tasu ükspäinis mõttest, et öökuub ja tekid hakkavad kord katma, soojendama, hoidma ja hellitama toredat Ilja Iljitši.

Oblomov vaatas päevade kaupa sohval lamades, kuidas paljad küünarnukid nõela ja niidiga edasi-tagasi liikusid. Nii mõnigi kord jäi ta nõelapistete nahina ja niidi hammustamise naksatuste saatel magama, nagu see oli omal ajal olnud ka Oblomovkas.

„Aitab juba tööst, väsite ära!“ keelas ta perenaist.

„Jumal armastab tööd ja vaeva,“ vastas see, ilma et ta oleks silmigi tõstnud.

Kohvi serveeriti Oblomovile ikka niisama hoolikalt, puhtalt ja maitsvalt nagu alguses, mitu head aastat tagasi, kui ta siia korterisse kolis. Rupskisupp, makaronid Parma juustuga, kalapirukas, botvinja, omakasvatatud kanapojad — kõik vaheldusid kindlas korras ja mitmekesistasid mõnusalt selle väikese maja ühetoonilist elu.

Päev läbi paistis päike rõõmsalt tuppa, enne lõunat ühest, pärast lõunat teisest aknast, millele miski varjuks ette ei jäänud — tänu köögiviljaaedadele kahel pool maja.

Kanaarilinnud siristasid lustlikult; kurereha ja vahel laste poolt krahvi aiast kaasatoodud hüatsindid levitasid väikeses toas tugevat lõhna, mis segunes meeldivalt ehtsa havanna sigari suitsu, kaneeli või vanilli lõhnaga, kui perenaine energiliselt küünarnukke välgutades uhmris maitseaineid tampis.

Ilja Iljitš viibis otsekui kuldses eluraamis, milles nagu dioraamis vaheldusid ainult harilikud päeva- ja aastaajad; teisi muutusi ei olnud, ammugi mitte suuremaid sündmusi, mis oleksid elusügavusest üles ajanud põhjasetteid, tihtigi mõrudaid ja sogaseid.

Sest ajast peale, kui Stolz päästis Oblomovi vennakse röövvõlgadest ja kui vennas ja Tarantjev kadusid jäädavalt ta elust, kadus tema elust nendega koos ka kõik halb ja vaenulik. Teda ümbritsesid nüüd lihtsad, head ja armastavad inimesed, kes olid valmis oma eluga tema elu ülal hoidma, abistades teda nii, et ta elu üldse ei tundnud ega märganud.

Agafja Matvejevna aga oli oma elu haripunktil: tema elas ja tundis, et ta elab täiemat elu kui kunagi enne, ainult et sõnadega ei mõistnud ta seda nüüdki avaldada, või õigemini — see ei tulnud tal pähegi. Ta palus ainult jumalat, et see pikendaks Ilja Iljitši elupäevi ja päästaks teda „murest, kurjast ja hädast“; kuid iseenda, oma lapsed ja kogu maja jättis ta jumala meelevalda. See-eest vaatas ta näost alati vastu ikka ühesugune rahuldatud õnn, täielik ja soovideta, seega haruldane ja teistsuguse iseloomu juures võimatu.

Ta oli tüsedamaks läinud; rinnad ja õlad särasid samuti küllasusest ja täisjõust, silmis helkis tasasus ja üksnes majapidamise hool. Ta sai tagasi selle auväärsuse ja rahu, millega ta oli omal ajal talle alluvate, Anisja, Akulina ja kojamehe keskel maja üle valitsenud. Jälle veeres ta pigem kui käis — kapi juurest kööki, köögist sahvrisse — ning jagas rahulikult, kiirustamata käske, teades selgesti, mida ta teeb.

Anisja oli veel vilkam kui enne, sest tööd oli ju rohkem: aina ta liikus, toimetas, jooksis ja askeldas, ning ikka perenaise käsul. Silmad olid tal selgemaks läinud, aga nina, see kõnekas nina torkas kogu ta olemisest ikka kõigepealt silma, ikka ta punetas usinusest, mõtetest ja kavatsustest, ikka ta kõneles, kui ka keel vaikis.

Nii perenaine kui tema abiline olid oma au ja ameti kohaselt riides. Perenaise tuppa oli sugenenud suur kapp, siidkleite ja mantleid täis; tanud telliti Neeva teiselt kaldalt, peaaegu et Liteinõilt, kingi ei ostetud enam Apraksini turult, vaid kaubahoovist, kübaraid — mõelge ometi — Morskaja uulitsast! Ja Anisjagi pani, kui köögitööd tehtud, villase kleidi selga, eriti pühapäeva puhul.

Ainult Akulina käis ikka veel, undrukusaba vöö vahel, ja kojamees ei võtnud isegi südasuvisel ajal pihtkasukat seljast.

Zahharist ei maksa mitte rääkidagi: see tegi hallist sabakuuest enesele lühikese kuue, ja võimatu oli öelda, mis karva olid ta püksid või mis materjalist oli ta kaelarätik. Zahhar viksis saapaid, siis magas, istus väravas, vahtides tuimalt üksikuid möödaminejaid, või läks lähemasse poodi istuma ning tegi kõike sedasama ja nõndasamuti, mis ta tegi enne, algul Oblomovkas, pärast Gorohhovaja uulitsas.

Aga Oblomov ise? Oblomov ise oli selle rahu, külluse ja segamatu vaikuse loomulik vastuhelk ja väljendus. Oma eluolu üle järele mõeldes, sellesse ikka sügavamalt pilku heites, sellega ikka enam harjudes leidis ta viimaks, et tal pole enam kuhugi minna ega midagi otsida, et tema elupaleus on teostunud, kuigi sel puudub luule ja kiirgus, millega ta kujutlus kord ehtis härrandlikku, lahedat ja muretut eluvoolu kodukülas, mõisapere ja talupoegade keskel.

Oma praegust eluolu nägi ta endise, Oblomovka oleluse jätkuna, ainult koha ja osalt ka aja koloriit oli muutunud. Nagu Oblomovkaski, läks tal ka siin korda elust hõlpsasti jagu saada, temalt välja kaubelda ja endale kindlustada segamatut rahu.

Sisimas tundis ta võidurõõmu, et ta oli pääsenud elu tüütute, vaevavate nõudmiste ja ähvarduste eest, et ta oli lahkunud sellelt avaralt vaateväljalt, kus sähvivad suurte rõõmude välgud ja kostavad suurte kurbuste äkilised kärgatused, kus käib petlike lootuste ja uhkete õnnenägemuste mäng, kus inimest sööb ja närib omaenda mõte ja tapab kirg, kus mõistus pillerkaaritab ja komistab, kus inimene heitleb pidevas tapluses ja lahkub sõjaväljalt purustatuna ning ikka näljasena ja janusena. Kuna ta polnud maitsnud ränkade võitluste võiduvilja, siis loobus ta neist mõttes ja leidis hingerahu üksnes unustatud paigas, kus ei tuntud liikumist, elu ega võitlust.

Aga kui ta kujutlus ajuti kohuma hakkas, kui ärkasid ununenud mälestused, täidumata unistused või tegi südametunnistus etteheiteid nõnda ja mitte teisiti elatud elu pärast, siis magas ta rahutult, ärkas tihtilugu, tõusis voodist, valas vahel külmi lootusetuse pisaraid alatiseks kustunud heleda elupaleuse pärast, nii nagu nutetakse kallist kadunukest taga selle kibeda teadmisega, et tema heaks pole ta eluajal kõike tehtud.

Siis laskis ta pilgul ringi käia, maitses ajalikku õndsust ja rahunes, vaadeldes mõttes, kui vaikselt ja rahulikult õhtupäike ehahõõgusesse vajub; ning lõpuks jõudis ta otsusele, et tema elu pole tehtud, vaid loodud, otse ette määratud voolama nii lihtsalt, ja mitte keeruliselt: tema peab väljendama inimese ideaalselt rahuliku oleluse võimalikkust.

Teiste osaks on väljendada elu rahutuid külgi, panna liikuma loovaid või purustavaid jõude, mõtles ta; igaühel on elus oma ülesanne!

Ennäe filosoofiat, mis sündis oblomovliku Platoni peas, et äiutada teda kohuse ja eluülesande valjude nõudmiste ja küsimuste keskel magama! Ta polnud sündinud ega kasvatatud gladiaatoriks, areeni tarvis, vaid võitluse rahulikuks pealtvaatajaks; tema arglik ja laisk hing poleks suutnud kanda õnnevapustusi ega elu hoope — järelikult avaldus tema kaudu elu üks külg, ja midagi muuta katsuda, midagi muud püüda või kahetseda oleks asjatu.

Aasta-aastalt ilmusid hingeärevus ja kahetsus ikka harvemini, ning vaikselt ja vähehaaval laskus ta oma ülejäänud oleluse lihtsasse ja lahedasse hauda, mille ta oli oma kätega kaevanud, nagu seda teevad kloostrites vanad mungad, kes elust ära pöördudes endale hauakoopa valmis uuristavad.

Enam ei unistanud ta mõisa kordaseadmisest ja kogu majarahvaga maaleasumisest. Stolzi palgatud valitseja saatis talle korralikult igaks jõuluks kenakese rahasumma, talupojad tõid vilja ja kodulinde ning majas õitses küllus ja rõõm.

Ilja Iljitš muretses endale sõiduhobusedki, aga ettevaatuse mõttes niisuguse paari, kes alles kolmanda piitsalaksuga trepi eest liikuma sai, kuna esimese ja teise löögi peale nõksatas üks hobune ja astus sammu kõrvale, siis nõksatas teine hobune ja astus sammu kõrvale, ja alles siis ajasid nad kaela kenusse, selja ja saba sirgu ning hakkasid ühekorraga liikuma, traavil pead noogutades. Nendega viidi Vanja üle jõe gümnaasiumi ja perenaine ise sõitis vahel üht-teist sisse ostma.

Vastla- ja lihavõttenädalal käis kogu pere, ka Ilja Iljitš, lõbusõitu tegemas ja palagani vaatamas; vahel harva võeti teatriloož ja mindi siis sinnagi kogu perega.

Suvel käidi linnast väljas, eeliapäeva reedel Püssirohuvabrikute aasal, ja elus kordusid harilikud sündmused, mis ei toonud ränki muutusi kaasa, — jah, nii võiks öelda, kui elu hoobid üldse vaikseid, kõrvalisi kolkaid ei tabaks. Aga pikselöök, mis vapustab mägesid tipust jalamini ja tohutu suurt õhuvalda, kõmatab paraku hiireuruski, kui ka nõrgemalt ja summutatumalt, siis ometi küllalt tunduvalt.

Ilja Iljitš sõi palju ja hea isuga nagu Oblomovkaski, kõndis ja töötas vähe ning laisalt — jällegi nagu Oblomovkas. Oma eluaastatele vaatamata jõi ta ikka muretult veini ja sõstralehenapsi ning tegi veel muretumalt pikki lõunauinakuid.

Äkki muutus see kõik.

Kord tahtis ta pärast päevast puhkamist ja suigatust sohvalt üles tõusta, kuid ei saanud, tahtis midagi ütelda — aga keel ei kuulanud sõna. Hirmunult vehkis ta ainult käega, kutsudes abi.

Oleks ta ainult Zahhariga kahekesi elanud, oleks ta võinud kas või hommikuni käega signaliseerida ja lõpuks ära surra, millest alles järgmisel päeval teada oleks saadud; kuid perenaise pilk valvas tema üle nagu jumala silm; mitte mõistust, vaid südant oli tal selleks vaja, et taibata: Ilja Iljitšiga on midagi lahti.

Ja niipea kui see mõte tal peast läbi sähvas, kihutas Anisja voorimehega arsti järele, kuna perenaine ise Oblomovile jääd pähe pani ning salakapist oma piiritused ja kompressivedelikud välja otsis — kõik, mida kogemus ja kuuldud tarkus käskisid tal tarvitusele võtta. Isegi Zahhar sai endale selle ajaga teise saapa jalga ja nõnda ta passiski üheainsa saapaga arsti, perenaise ja Anisja seltsis härra aseme juures.

Ilja Iljitš toodi meelemärkusele, lasti tal aadrit ning öeldi siis, et see oli ajurabandus ja et haige peab oma eluviisi muutma.

Keelati ära viin, vein ja õlu, samuti kohv — peale mõõduka maitsmise väga harvadel puhkudel —, keelati ära kõik rasvased road, lihatoidud ja vürtsid; selle asemel nõuti liikumist iga päev ja magamist ainult öisel uneajal.

Kui poleks olnud Agafja Matvejevna valvavat silma, siis oleks see kõik täitmata jäänud; kuid tema pani arsti ettekirjutused targu sel moel maksma, et allutas nendele kõik teisedki majas, kusjuures ta mõistis kavaluse ja meelitamisega Oblomovit küll viina, küll lõunauinaku, küll rasvase kalapiruka ahvatlevast kiusatusest eemal hoida.

Niipea kui Oblomov tukkuma jäi, läks mõni tool kolinal ümber, lihtsalt iseenesest, või kukkus mõni vana, tarvitamiskõlbmatu nõu teises toas põrandale puruks või hakkasid lapsed mürama, nii et jookse kas või majast välja! Kui see ei aidanud, kostis perenaise vaikne hääl: ta hüüdis Oblomovit ja küsis tema käest midagi.

Aia jalgteed pikendati köögiviljaaeda ja Ilja Iljitš jalutas seal hommikuti ja õhtuti kaks tundi. Teda saatis perenaine ise, aga kui tema ei saanud mahti, siis Maša, Vanja või vana tuttav, vaikiv, kõigele alistuv ja kõigega päriolev Aleksejev.

Pikkamisi astus Ilja Iljitš mööda teed, toetades kätt Vanja õlale. Vanja oli juba peaaegu noormehe kasvu, käis gümnaasiumimundris ja suutis suurivaevu oma tõtlikke, kärsituid samme tagasi hoida, et sobitada neid Ilja Iljitši lonkamisega. Teist jalga ei saanud Oblomov hõlpsasti maast lahti — see oli rabanduse tagajärg.

„Noh, Vanja, lähme tuppa!“ ütles ta.

Nad hakkasid ukse poole minema. Agafja Matvejevna tuli neile vastu.

„Nii vara siis tuppa?“ ütles ta ega lasknud neid sisse.

„Mis vara! Me oleme oma kakskümmend korda edasi-tagasi käinud, ja siit aiani on viiskümmend sülda — kokku kaks versta.“

„Mitu korda te käisite?“ küsis ema Vanjalt.

See viivitas vastusega. „Ära valeta, hoia sa selle eest!“ ähvardas ema ja vahtis poisile silma. „Ma näen kohe ära. Tuleta pühapäeva meelde, ma ei lase sind muidu külla minna.“

„Jah, mamma… päris tõsi… kaksteist korda käisime küll!“

„Ah, sina kelm!“ ütles Oblomov. „Sa näppisid akaatsialehti, aga mina lugesin kõik korrad ära…“

„Noh, käige veel, mul pole suppki veel valmis!“ kõlas perenaise otsus ja uks läks nende nina ees kinni.

Ja tahes-tahtmata luges Oblomov veel kaheksa korda, enne kui ta tuppa sai.

Seal auras suurel ümmargusel söögilaual kalasupp, Oblomov istus oma kohale, üksipäini sohvale, temast paremat kätt istus toolil Agafja Matvejevna, pahemat kätt kõrges kinnises lapsetoolis umbes kolmeaastane laps; selle kõrval istus Maša, ka juba kolmeteistkümneaastane, siis Vanja ja sel päeval juhtumisi ka Aleksejev, üle laua, Oblomovi vastas.

„Oodake, las ma panen teile veel ühe kiisa, juhtus nii hea rasvane!“ ütles Agafja Matvejevna ja pani Oblomovi taldrikule veel ühe kiisa.

„Siia kõrvale maitseks pirukas hea,“ ütles Oblomov.

„Läks meelest, tõesti läks meelest! Eile õhtul veel mõtlesin selle peale, aga nagu peoga pühiti peast!“ luiskas Agafja Matvejevna. „Ja teile, Ivan Aleksejevitš, unustasin ma kotlettide juurde hapukapsaid teha, ärge pange pahaks,“ ütles ta Aleksejevi poole pöördudes.

Ka seda luiskas ta.

„Pole viga: mina võin kõike süüa,“ ütles Aleksejev.

„Tõepoolest, miks talle pole valmistatud sinki hernestega või biifsteeki?“ küsis Oblomov. „Tema armastab…“

„Ma käisin ise vaatamas, Ilja Iljitš, head loomaliha ei olnud! Selle-eest lasksin teile kirsisiirupist kisselli keeta: ma tean, et te seda armastate,“ lisas ta Aleksejevi poole pöördudes.

Kissell ei olnud Ilja Iljitšile kahjulik, niisiis pidi seda ka kõigega rahulolev Aleksejev sööma ja armastama.

Pärast lõunat ei saanud miski ega keegi Oblomovit lamamast takistada. Harilikult heitis ta sinnasamasse sohvale pikali, aga ainult selleks, et tunnike pikutada. Et ta magama ei jääks, tõi perenaine sinnasamasse kohvi ja samas toas põrandavaibal mängisid ka lapsed, nii et Ilja Iljitš pidi tahes-tahtmata kõigest osa võtma.

„Ära narri Andrjušat: ta hakkab nutma,“ tõreles ta Vanjaga, kui see last osatas.

„Maša, vaata, Andrjuša lööb pea vastu tooli ära!“ muretses ta, kui laps toolide alla ronis.

Ja Maša tõttas „vennast“ — nagu ta last nimetas — välja sikutama.

Silmapilguks jäi kõik vaikseks, perenaine läks kööki kohvi vaatama. Lapsed olid vagusi. Toast kostis norisemine, esiteks tasane, nagu sordiini alt, siis valjem, ja kui Agafja Matvejevna aurava kohvikannuga köögist tuli, jahmatas teda kole norskamine nagu postijaamas.

Etteheitvalt kõngutas ta Aleksejevile pead.

„Ma äratasin, aga ta ei kuula,“ ütles Aleksejev eneseõigustuseks.

Ruttu pani perenaine kohvikannu lauale, tõstis Andrjuša maast üles ja pani ta sohvale Ilja Iljitši kõrvale. Laps hakkas mööda magajat ronima, jõudis näoni ja haaras tal ninast kinni.

„Ai! Mis on? Kes see on?“ küsis virguv Oblomov ärevalt.

„Te jäite tukkuma, ja Andrjuša ronis sohva peale, ajas teid üles,“ vastas perenaine lahkelt.

„Millal ma tukkusin?“ püüdis Oblomov end vabandada ja võttis poisi kaissu. „Ma ju tundsin küll, kuidas ta käpuli mulle peale ronis! Ma kuulen kõik! Ah sa vallatu: kohe ninast kinni! Ma sulle teen! Oot-oot!“ rääkis ta lapsega, teda hellatades ja patsutades. Siis laskis ta poisi põrandale ja ohkas, nii et see kogu toas kuulda oli. „Jutustage midagi, Ivan Alekseitš,“ ütles ta siis.

„Kõik on juba ära räägitud, Ilja Iljitš, ei ole enam midagi rääkida,“ vastas see.

„Noo, kuidas siis ei ole? Te puutute ju inimestega kokku: kas ei ole mõnda uudist? Te loete ju ka midagi, ma arvan?“

„Jah, mõnikord loen või loevad teised ja räägivad sellest, mina aga kuulan. Eile näiteks luges Aleksei Spiridonõtši juures tema poeg ette, ta on üliõpilane…“

„Mida ta siis luges?“

„Luges inglastest, et nad on viinud kellelegi püsse ja püssirohtu. Aleksei Spiridonõtš ütles, et tuleb sõda.“

„Kellele nad siis viisid?“

„Hispaaniasse või Indiasse — ei ole meeles, jah, ja saadik avaldas oma tõsist pahameelt.“

„Missugune saadik?“ küsis Oblomov.

„See on meelest läinud!“ ütles Aleksejev, tõstis nina lae poole ja püüdis meelde tuletada.

„Ja kellega sõda tuleb?“

„Vististi Türgi pašaga.“

„Noh, ja mis siis poliitikas veel uut on?“ küsis Oblomov mõne aja pärast.

„Ajalehes oli, et maakera pidada vähehaaval jahtuma: ükskord külmub täiesti ära.“

„Kas sa kuule! On see siis poliitika?“ küsis Oblomov.

Aleksejev kohmetus.

„Dmitri Alekseitš luges esiteks poliitikat,“ õiendas ta, „ja pärast luges muudkui edasi ja ei öelnud, millal poliitika otsa sai. Ma tean, sealt algas juba kirjandus.“

„Mis ta kirjandusest luges?“ küsis Oblomov.

„Luges, et kõige paremad kirjanikud on Dmitrijev, Karamzin, Batjuškov ja Žukovski…“

„Aga Puškin?“

„Puškinit seal ei olnud. Ma mõtlesin ka, et miks teda ei ole! Ta on ju keenjus,“ ütles Aleksejev, hääldades viimast sõna just niimoodi.

Järgnes vaikimine. Perenaine tõi näputöö ja laskis nõelal välkuda, vaadates kord Ilja Iljitši, sestsamast Aleksejevit ja kuulatades kikikõrvu, kas majas on ikka kõik korras, ega Zahhar köögis Anisjaga ei kära, kas Akulina peseb nõusid, kas mitte jalgvärav ei kriiksunud, mis tähendas, et kojamees läheb „joogiasutusse“.

Oblomov vajus vaikusse ja mõtisklusse. See polnud uni ega ärkvelolek: muretult laskis ta mõtetel omapead uita, ei keskendanud neid millelegi, kuulas rahulikult oma südame tasast tuksumist ja pilgutas vahel harva silmi, nagu nad pilguvad, kui inimene otseselt midagi ei vaata. Ta langes kummalisse hajaliolekusse, omamoodi nägemusse.

Inimesel tulevad mõnikord peale erakordsed ja põgusad uneluse silmapilgud, kus talle tundub, nagu elaks ta kusagil varem elatud momenti teistkordselt läbi. Ta ei mäleta, kas ta on seda, mis praegu silme ees toimub, unes näinud või ilmsi vaadanud, aga ta teab, et tema ümber istuvad samad inimesed, kes istusid tookord, ja et praegu räägitud jutt on kord juba enne räägitud; kujutlusvõimel puudub jõud, et veel kord sinna kanduda, mälu ei suuda minevikule elu anda ja sunnib mõlgutlema.

Sama sündis praegu ka Oblomoviga. Tema üle laotus nagu varem kusagil olnud vaikus, seinal tiksus tuttav kellapendel, naksus katkihammustatav niit, kordusid tuttavad sõnad ja sosin.

„Ei saa ega saa niiti nõela taha: säh, Maša, aja sina, sul teravamad silmad!“

Laisalt, hajameelselt, midagi mõtlemata vaatas Oblomov perenaisele näkku ja tema mälupõhjast kerkis esile kusagil varem nähtud kuju. Ta püüdis kätte saada, millal ja kus ta seda enne oli näinud ja kuulnud…

Ja ta nägi suurt, hämarat, üheainsa rasvaküünlaga valgustatud võõrastetuba oma sünnikodus, kus kadunud ema ja tema külalised istuvad ümmarguse laua ääres: nad õmblevad ja on vait; isa käib vaikides toas edasi-tagasi. Olevik ja minevik läksid segi, sulasid ühte.

Ja tal oli tunne, et ta on kätte saanud selle tõotatud maa, kus jõed voolavad piima ja mett, kus süüakse vaevata saadud leiba, käiakse kullas ja hõbedas…

Ta kuulis unenägude jutustusi ja seletusi, taldrikute kõlinat ja nugade täksimist; ta puges hoidjale ligemale ja jäi kuulama tema vanadusest värisevat häält.

„Militrissa Kirbitjevna!“ ütles hoidja ning näitas käega perenaise poole.

Oblomovile näis, et sinises taevas sõuab sama pilv nagu tookord, et aknast puhub sisse sama tuul ja mängib tema juustega, et Oblomovka isakalkun käib ja klugistab akna all.

Ja nüüd hakkas koer haukuma: vististi tuleb võõraid. Äkki tuli Andrei oma isaga Verhljovost? See oleks siis lausa pidupäev! Tõepoolest, ongi vist tema: sammud tulevad lähemale, ikka lähemale, uks avaneb… „Andrei!“ ütleb ta. Ja tõesti, tema ees seisab Andrei, aga mitte enam poisike, vaid täismees.

Oblomov hakkas meelt märkama: see polnud viirastus, ilmsigi seisis tema ees tõeline, olemasolev Stolz.

Perenaine võttis ruttu lapse sülle, kahmas õmblustöö laualt ja viis ka suuremad lapsed minema; Aleksejev lahkus samuti; Stolz ja Oblomov jäid kahekesi ning silmitsesid teineteist vaikides ja liikumatult. Stolz puuris pilgu temast läbi.

„Oled see sina, Andrei?“ küsis Oblomov meeleliigutusest sumbunud häälel, nii nagu küsib armastaja, kui ta oma ihaldatut hulga aja tagant jälle näeb.

„Jah,“ vastas Andrei tasa. „Sa oled elus ja terve?“

Oblomov kaisutas sõpra tugevasti.

„Aahh,“ vastas ta venitades ning valades sellesse ainsasse silpi kogu oma nukruse ja rõõmu, mida ta kaua südames oli varjanud ja mida ta lahusolu ajal polnud võib-olla kellegagi jaganud.

Nad võtsid istet ja silmitsesid jälle ainiti teineteist.

„Oled sa terve?“ küsis Andrei uuesti.

„Jah, praegu küll, jumal tänatud!“

„Aga olid haige?“

„Jah, Andrei, mul oli rabandus…“

„Kas tõesti? Mu jumal!“ ütles Andrei kohkunult ja osavõtlikult. „Aga komplikatsioone ei ole?“

„Ei, ainult vasak jalg ei taha hästi liikuda…“ vastas Oblomov.

„Oh, Ilja, Ilja! Mis sinuga ometi on? Sa oled ju omadega päris läbi! Mis sa kogu see aeg oled teinud? Juba viis aastat pole me kokku saanud, see pole naljaasi!“

Oblomov ohkas.

„Miks sa Oblomovkasse ei sõitnud? Miks sa ei kirjutanud?“

„Mida ma võin vastata, Andrei? Sa tunned mind, nii et ära parem küsi!“ ütles Oblomov kurvalt.

„Ja ikka siin, selles korteris?“ ütles Stolz toas ringi vaadates. „Polegi ära kolinud?“

„Jah, ikka siin… Nüüd ma enam ei koligi!“

„Noo, ja jäädki selle juurde?“

„Jah, Andrei… jään…“

Stolz vaatas ainiti Oblomovile otsa ja hakkas siis mõttes mööda tuba käima.

„Aga Olga Sergejevna? On ta terve? Kus ta on? Kas ta mäletab…“

Oblomov jäi poolelt sõnalt vait.

„Ta on terve ja mäletab sind, nagu oleks teie lahkuminek olnud alles eile. Ma ütlen sulle kohe, kus ta on.“

„Ja lapsed?“

„Lapsed on samuti terved… Aga ütle, Ilja: see pole sul tõsine jutt, et sa siia jääd? Ma tulin just selleks, et sind ära viia, maale, meie juurde…“

„Ei, ei!“ ütles Oblomov häält alandades ja ilmse ärevusega ukse poole vaadates. „Ei, jäta see jutt, ole hea, ära hakkagi rääkima…“

„Miks siis? Mis sul ometi viga on?“ alustas Stolz. „Sa tunned ju mind: ma olen juba ammu teinud selle endale ülesandeks ja sellest ma ei tagane. Mind on siiani mitmesugused asjad mujal kinni pidanud, aga nüüd olen ma vaba. Sa pead meie juures elama, meie läheduses: meie otsustasime Olgaga nõnda, ja nõnda me ka teeme. Jumal tänatud, et ma sind niisuguses seisukorras näen, ja mitte halvemas. Ma ei lootnudki… Noh, lähme!… Ma olen valmis sind kas või vägisi viima! Peab teisiti elama, sa tead küll, kuidas…“

Oblomov kuulas kärsitult seda sõnakõlinat.

„Ära karju, ole hea, räägi tasemini!“ palus ta. „Seal…“

„Mis seal on?“

„Seal kuuldakse… perenaine mõtleb ehk, et ma tõesti tahan ära sõita…“

„Noh, mis sellest siis on? Las mõtleb!“

„Ah, nii ei saa ju!“ ütles Oblomov kähku vahele. „Kuule, Andrei!“ lisas ta äkki täiesti uuel, otsustaval toonil. „Ära tee asjata katset, ära käi peale: ma jään siia.“

Stolz vaatas talle üllatunult otsa. Oblomov vaatas kindlalt ja rahulikult vastu.

„Sa oled hukkumas, Ilja!“ ütles ta. „See maja… see naine… kogu siinne elu… See ei või nii jääda: lähme nüüd, lähme!“

Ta haaras Oblomovil käsivarrest kinni ja hakkas teda ukse poole tirima.

„Miks sa tahad mind ära viia? Ja kuhu?“ küsis Oblomov vastu punnides.

„Siit mülkast, siit poriaugust välja, päikese ja värske õhu kätte, kus on terve ja normaalne elu!“ vastas Stolz validalt, peaaegu käskivalt. „Kus sa oled? Mis on sinust saanud? Võta aru pähe! Kas kõik su elu ettevalmistused olid selleks, et magada siin nagu mutt oma koopas? Tuleta ometi meelde…“

„Ära tuleta meelde, jäta minevik rahule: teda ei saa tagasi tuua!“ ütles Oblomov täie teadmisega, selge mõtlemisvõime ja otsusekindlusega. „Mida sa kavatsed minuga teha? Sellest maailmast, kuhu sina mind tahad viia, olen ma alatiseks lahku löönud; sa ei liida ega jooda neid kahte lahtirebitud poolt enam kokku. Ma olen südamega just selles poriaugus kinni: kui sa katsud mind lahti käristada, on see minu surm.“

„Vaata ometi ringi, kus ja kellega sa elad!“

„Ma tean, ma tunnen… Ah, Andrei, ma tunnen ja saan kõigest aru: mul on juba ammu häbi maailmas elada! Aga sinuga ma ei saa ühes tulla ega sinu teed käia, ka siis mitte, kui ma tahaksin… Võib-olla oleks see veel viimati võimalik olnud. Nüüd aga… (ta laskis pea longu ja jäi korraks vait)… nüüd on hilja… Mine ja ära viida minuga oma aega. Jumal näeb, et ma olen sinu sõprust väärt, aga sinu vaeva ma väärt ei ole.“

„Ei, Ilja, sa räägid küll seda ja teist, aga ei räägi kõike. Ma viin su siiski ära, viin just sellepärast, et ma midagi aiman…“ ütles Stolz. „Kuule, pane endale midagi selga ja sõidame minu poole, istume tänase õhtu koos. Mul on sulle palju-palju rääkida: tead, mis meil praegu teoksil on, ega sa pole kuulnud?…“

Oblomov vaatas talle küsivalt otsa.

„Oh, ma unustasin, et sa ei käi ju inimestega läbi; lähme, ma räägin sulle teel… Kas sa tead, kes mind väravas ootab, istub tõllas… Ma kutsun ta siia!“

„Olga!“ lipsas kohkunud Oblomovil üle huulte. Jume kadus ta näost. „Jumala pärast, ära lase teda siia, sõida minema! Ela hästi, ela hästi, jumala pärast!“

Ta peaaegu tõukas Stolzi ukse poole, kuid see ei liikunud paigast.

„Ma ei või ilma sinuta tema juurde minna; ma andsin sõna, kuuled, Ilja? Kui mitte täna, siis homme — sa lükkad selle ainult päeva võrra edasi, aga minust lahti sa ei saa… Homme või ülehomme, ükskõik, siis saame ikkagi kokku!“

Oblomov vaikis longuspäi ega julgenud silmi tõsta.

„Millal siis? Olga nõuab vastust.“

„Ah, Andrei,“ ütles Oblomov õrnal, paluval häälel, võttis tal ümbert kinni ja pani pea tema õlale. „Jäta mind päriselt rahule… unusta ära…“

„Mis? Alatiseks või?“ küsis Stolz üllatunult, vabastas end tema käte vahelt ja vaatas talle otsa.

„Jah!“ sosistas Oblomov.

Stolz taganes sammu võrra.

„Oled see sina, Ilja?“ ütles ta etteheitvalt. „Sa ajad mind minema, ja kelle pärast — selle naise pärast!… Mu jumal!“ karjatas ta peaaegu nagu äkilisest valust. „See laps, Ilja, keda ma siin nägin… Ilja, Ilja! Põgene siit, lähme, lähme ruttu! Kui sügavale sa oled langenud! See naine… kes ta sulle on?…“

„Minu naine!“ vastas Oblomov rahulikult.

Stolz tardus soolasambaks.

„Ja see laps on minu poeg! Tema nimi on Andrei — sinu mälestuseks!“ ütles Oblomov kõik korraga ära ja tõmbas kergendatult hinge, et ta oli selle koorma oma südamelt maha saanud.

Nüüd kadus jume Stolzi näost ja ta jõllitas oma ümbrust üllatunud, peaaegu sõgenenud silmil. Nende vahel haigutas äkki kuristik, kõrgus müür ja Oblomovit poleks nagu enam olnudki, nagu oleks ta tema silme eest kadunud, sügavikku langenud, ja ta tundis ainult kõrvetavat tuska, mida tunneb inimene, kes tõttab ärevuses üle pika aja sõbraga kokku saama ja saab teada, et teda ei ole ammu enam, et ta on surnud.

„Kadunud!“ sosistas ta masinlikult. „Mida ma Olgale ütlen?“

Oblomov kuulis viimaseid sõnu, tahtis midagi vastata, aga ei saanud. Ta sirutas Andrei poole mõlemad käed, ja nad kaelustasid teineteist vaikides, tugevasti, nagu seda tehakse lahingu või surma eel. See kallistus lämmatas sõnad, pisarad, tunded…

„Ära unusta mu Andreid!“ olid Oblomovi viimased, kustuval häälel öeldud sõnad.

Tummalt ja pikkamisi läks Andrei välja, mõttes ja pikkamisi astus ta üle hoovi ning istus tõlda, kuna Oblomov sohvale istus, küünarnukid lauale toetas ja käed silmade ette pani.

„Ei, sinu Andreid ma ei unusta,“ mõtles Stolz nukralt üle hoovi minnes. „Sa oled kadunud, Ilja: asjata oleks sulle rääkida, et su Oblomovka ei asu enam pimedas kolkas, et nüüd on järg jõudnud tema kätte, et ka tema peale paistab nüüd päike! Ma ei hakkagi sulle rääkima, et nelja aasta pärast on ta raudteejaam, et talupojad ehitavad teetammi ja kord veereb sealt vili raudruunal sadamasse… Ja siis tulevad… koolid, kirjaoskus, ja siis… Ei, sa ehmuksid ära uue õnne koidu ees, hele valgus teeks su harjumatutele silmadele valu. Aga sinu Andrei viin ma sinna, kuhu sa ise ei läinud… ja ma hakkan temaga koos meie kunagisi nooruseunistusi ellu viima… Jumalaga, vana Oblomovka!“ ütles ta ja vaatas viimast korda tagasi väikese maja akende poole. „Sinu ajad on möödas!“

„Mis seal oli?“ küsis Olga südame valjusti pekstes.

„Ei midagi,“ vastas Andrei järsult ja kuivalt.

„Elab ta veel, on ta terve?“

„Jah,“ vastas Andrei vastumeelselt.

„Miks sa nii ruttu ära tulid? Miks sa mind sisse ei kutsunud või teda kaasa ei toonud? Las ma lähen ise!“

„Ei lähe!“

„Mis seal siis sünnib?“ küsis Olga kohkunult. „Või avanes äkki kuristik? Miks sa ei ütle mulle?“

Stolz vaikis.

„Mis seal ometi on?“

„Oblomovlus!“ vastas Andrei tusaselt ja kogu kodutee oli ta Olga pärimise peale vaatamata tujutult vait.