Oblomov/neljas jagu/X

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IX
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
XI

X

Viis aastat on jälle möödas. Nii mõndagi on muutunud ka Viiburi poolel: Pšenitsõna maja juurde viiva tühja tee äärde on ehitatud suvemajad, mille hulgast kerkib kõrgemale pikk kroonu kivimaja, laskmata rõõmsat päikest paista laiskuse ja rahu vaikse pelgupaiga akendesse.

Majake ise on pisut raamas ja näeb lohakas ja kasimatu välja nagu mõni inimene, kellel silmad pesemata ja habe ajamata. Värv on paiguti maha tulnud, vihmaveetorud mitmest kohast katki: seepärast püsivad ka hoovil porilombid, millest nagu omal ajalgi viib üle kitsas laud. Kui mõni võõras jalgväravast sisse astub, siis ei kargle vana muri enam elavalt keti otsas, vaid haugub kähinal ainult paar suutäit, ilma et ta oma kuudist välja roniks.

Aga kui suured muudatused on veel maja sees! Seal valitseb võõras naine, hullavad võõrad lapsed. Jälle näitab siin aeg-ajalt oma metsikut, punast, ärajoodud nägu Tarantjev ja enam pole siin näha vaikset, vagurat Aleksejevit. Pole ka Zahhari ega Anisjat: uus paks köögitüdruk talitab köögis, täites rohmakalt ja vastumeelselt Agafja Matvejevna tasaseid käske; aga sama Akulina, undrukusaba vöö vahel, peseb künasid ja savipotte; ning sama unine kojamees, kes käib ikka sama kasukaga, saadab oma päevi putkas logeldes surma poole. Kindlal kellaajal, hommikul ja lõunatunnil, vilksatab aialippide tagant jälle „vennakse“ kuju mööda, suur pakk kaenla all ning talvel ja suvel kummikalossid jalas.

Ja mis on Oblomovist saanud? Kus tema on? Kus? — Lähema surnuaia vaikses nurgas, põõsaste vahel puhkab tagasihoidliku hauaurni all tema põrm. Sõbrakäega istutatud sirelite oksad suiguvad haua kohal, segamatult lõhnab koirohi. Näib, nagu valvaks vaikuseingel ise tema hauaund.

Nii teraselt, kui armastava naise silm valvaski Oblomovi järele igal ta elumomendil, panid igavene rahu, igavene tegevusetus ja laisk ühest päevast teise roomamine ometi elumasina pikkamisi seisma. Ilja Iljitš suri nähtavasti valudeta ja piinadeta: nagu oleks kell seisma jäänud, mida on unustatud üles keerata.

Keegi ei näinud tema viimseid silmapilke, ei kuulnud tema surmaeelset ägamist. Rabandus tabas teda aasta pärast veel kord ja läks jälle õnnelikult mööda: Ilja Iljitš jäi ainult kahvatuks, jõuetuks, sõi vähe, käis harva aias jalutamas, muutus ikka vaiksemaks ja mõtlikumaks ning nuttis koguni aeg-ajalt. Ta aimas surma lähenemist ja kartis.

Mitu korda hakkas tal halb, aga see läks üle. Kord hommikul tahtis Agafja Matvejevna talle harilikul ajal kohvi tuua ja leidis ta nii rahulikult igaveses unes puhkavat, nagu magaks ta ajalikku und, ainult pea oli veidi padja pealt ära nihkunud ja käsi oli kramplikult südamele surutud, kuhu veri oli nähtavasti kokku voolanud ja seisma jäänud.

Agafja Matvejevna on juba kolmat aastat jälle lesk: selle aja sees on kõik endiseks muutunud. Vennas oli podrätsikuks hakanud, kuid selle tööga üsna vaeseks jäänud, kuni ta mingil moel, igasuguste kavaluste ja kummarduste abil, sai tagasi endisele kirjutajakohale, „kus talupoegi kirja pannakse“, ning jälle läheb ta jalgsi ametisse ja toob sealt koju viieteistkümne-, kahekümne- ja kahekümne viie kopikalisi, mida ta hästi ärapeidetud laekasse kogub. Menüü on nüüd jälle valimatult lihtne, kuid rammus ja rikkalik, nagu ta oli enne Oblomovi tulekut.

Esimest viiulit majas mängib vennakse abikaasa Irina Pantelejevna, see tähendab, et ta on võtnud endale õiguse hommikul hilja tõusta, kolm korda päevas kohvi juua ja kolm korda kleiti vahetada, majapidamises aga ainult ühe asja järele valvata — et ta undrukud oleksid hästi tärgeldatud. Miski muu ei lähe talle korda, ja nii on Agafja Matvejevna endist viisi maja elav pendel: valvab köögi ja toitude järele, teeb kogu majarahvale teed ja kohvi, õmbleb kõigile rõivad, vaatab pesu, laste, Akulina ja kojamehe järele.

Miks siis nõnda? Ta on ju ometi proua Oblomova, mõisnikuemand; ta võiks ju omaette ja iseseisvalt elada, ilma et ta kellestki või millestki puudust tunneks? Mis sunnib teda võõra majapidamise koormat enda peale võtma, võõraste laste eest hoolitsema, kõiki neid väikesi kohustusi täitma, millele naised end muidu ohverdavad kas armastuse, perekonnasidemete püha kohuse või igapäevase leiva pärast? Kus on Zahhar ja Anisja, kes peaksid õiguse järgi olema tema teenijad? Kus on lõpuks see elav armastuse pant, mille mees on talle jätnud, — kus on väike Andrjuša? Ja kus on lese lapsed esimesest abielust?

Lapsed on tal koha peal, see tähendab, et Vanja lõpetas õppimise ja astus teenistusse; Mašenka läks mingi kroonuasutuse inspektorile mehele, Andrjušat aga käisid Stolz ja tema naine endale kasupojaks palumas, ja temast sai nende perekonnaliige. Agafja Matvejevna ei võrrelnud ega seganud Andrjuša saatust kunagi teiste laste omaga, kuigi ta ehk südames loomusunniliselt kõigile ühesugused õigused andis. Kuid Andrjuša kasvatuse, tema eluviisid ja tuleviku hoidis ta kuristikulaiuselt Vanjuša ja Mašenka elust lahus.

„Mis nemad ka on? Samasugused tuhkapusijad nagu ma isegi,“ ütles ta oma esimese abielu laste kohta, „nemad on sündinud mustast ihust, aga see,“ ütles ta Andrjuša kohta peaaegu austusega, kuna ta ise teda nagu natuke areldi või vähemalt ettevaatlikult hellatas, „see on mõisaverd! Vaata, kui valge ta on, nii klaari jumega; kui väikesed käed ja jalad, ja juuksed on kui siid. Täitsa kadunukese moodi!“

Seepärast oli ta sõna lausumata, isegi teatava rõõmuga Stolzi ettepanekuga päri — anda poeg talle kasvatada, sest Agafja Matvejevna leidis, et seal ongi tema õige paik, mitte aga siin, „mustuses“, kasimata vennalastega ühes majas.

Pool aastat elas Agafja Matvejevna pärast Oblomovi surma murest murtuna Anisja ja Zahhari seltsis. Ta tallas mehe hauale teeraja, nuttis silmad peast, ei söönud peaaegu midagi, jõi ainult teed, ei saanud öösiti sagedasti sõba silmale ja jäi päris otsa. Ta ei kurtnud kellelegi ja paistis, et mida kaugemale jäi mehe surm, seda rohkem süvenes ta iseendasse, oma kurbusesse, sulgus kõigi ees, isegi Anisja ees. Keegi ei teadnud, mis ta hinges toimub.

„Teie perenaine nutab ikka veel meest taga,“ rääkis poemees, kelle käest toiduaineid osteti, turul köögitüdrukule.

„Ikka leinab veel meest,“ rääkis surnuaia-kiriku vöörmünder kirikuleibade küpsetajale, sest lohutamatu lesk käis seal iga nädal palvetamas ja nutmas.

„Ikka veel heidab meelt,“ räägiti vennakse majas.

Kord ilmus ootamatult tema juurde kogu vennakse pere ühes laste ja Tarantjeviga, et talle kaastundmust avaldada. Järgnesid labased trööstisõnad ja nõuanded „end mitte murega tappa, ennast laste pärast hoida“ — kõik sama jutt, mis viisteistkümmend aastat tagasi esimesegi mehe surma puhul ja mis avaldas tol korral soovitud mõju, nüüd aga hakkas millegipärast vastu ja tegi ainult tusaseks.

Tema süda läks palju kergemaks, kui hakati muudest asjadest rääkima ja kui öeldi, et nüüd võiks õde-venda jälle üheskoos elada, et temal oleks omaste keskel „kergem oma leina kanda“, kuna neil oleks hea põli, sest nii hästi nagu tema ei oska keegi maja pidada.

Ta palus mõtlemiseks aega, piinles siis veel paar kuud ja leppis sellega, et nad ühes elama asusid. Just sel ajal viis Stolz Andrjuša enda juurde ja Agafja Matvejevna jäi üksi.

Nüüd käib ta nagu vari, tumedas kleidis, must villane rätik kaelas, toast kööki, avab ja suleb jälle kapiuksi, õmbleb, triigib pitse, kuid teeb seda tasakesi, loiult; räägib vaikselt ja nagu vastu tahtmist; ta silmad ei libise enam endise kergusega ühelt asjalt teisele, vaid neil on süvenenud vaade, sisimas keskendunud mõtte pitser. See pitser jäi nähtamatult tema näole sellest momendist peale, kui ta kaua ja pinevalt surnud mehe nägu vaatas, ja sest ajast ei ole see mõte ta näolt enam lahkunud.

Ta liikus majas ringi ja ta käed tegid kõik, mis vaja, kuid mõte ei võtnud sellest osa. Mehe kaotamisel, tema surnukeha juures hakkas ta nähtavasti korraga oma elu mõistma, tema tähenduse üle järele mõtlema, ja selle järelemõtlemise vari langes alatiseks ta näole. Kui siis kõrvetav kurbus oli välja nutetud, jäi veel üksnes teadmine kaotuse suurusest: kõik oli tema jaoks surnud, peale väikese Andrjuša. Ainult teda nähes ilmutas ta veel elumärke: näojooned elustusid, silmadesse ilmus rõõmus helk ja siis valgusid nad täis mälestuste pisaraid.

Kõik muu tema ümber ei läinud talle korda: kas vihastas vennas asjata raisatud või mahatingimata jäetud rubla pärast, kõrbenud prae või mitte küllalt värske kala pärast, kas mossitas vennanaine liiga vähe tärgeldatud undrukute või lahja ja külma tee pärast või ütles paks köögitüdruk jämedusi — Agafja Matvejevna ei pannud midagi tähele, nagu ei puutuks see kõik üldse temasse, ei kuulnud isegi mürgist sosistamist: „Emand, mõisnikuproua!“

Kõigile vastas ta kurbuse väärikusega või alandliku vaikimisega.

Seevastu jõulu ja lihavõtte ajal või vastlanädala pidustuste puhul, kui kogu majarahvas rõõmust rõkkas, sõi, jõi ja laulis, hakkas tema äkki keset üldist lustipidu palavaid pisaraid valama ja kadus oma tuppa.

Peatselt sai ta aga oma keskendunud ilme tagasi ning vaatas vahel vennast ja tema naist koguni nagu uhkelt või kaastundlikult.

Ta mõistis, et tema elumäng, tema hiilgeaeg on möödas, et jumal oli tema elule hinge andnud ja selle nüüd tagasi võtnud, et selles elus oli kord päike säranud ja siis jäädavalt kustunud… Kustunud jäädavalt, seda küll; kuid selle-eest oli tema elu alatiseks oma mõtte leidnud: ta teadis nüüd, milleks ta oli elanud ja et ta polnud elanud asjata.

Ta oli armastanud nii tugevasti ja jäägitult: armastanud Oblomovit kui armukest, meest ja isandat; aga nagu varemaltki, ei mõistnud ta sellest kellelegi rääkida. Ja keegi ta lähikonnast poleks temast ka aru saanud. Kust oleks ta selleks keele võtnud? Vennakse, Tarantjevi ja vennanaise sõnavaras ei leidunud seesuguseid sõnu, sest seal polnud neid mõisteidki; ainult Ilja Iljitš oleks teda mõistnud, aga temale ei olnud ta sellest kunagi rääkinud, sest siis ei mõistnud ta ka ise seda veel, ei mõelda ega välja öelda.

Aastate jooksul hakkas ta minevikust ikka rohkem ja selgemini aru saama ja seda ikka sügavamalt varjama, muutudes aina sõnakehvemaks ja endassesulgunumaks. Need silmapilguna möödavilksatanud seitse aastat kiirgasid kogu ta elule vaikset valgust, ja tal polnud enam midagi soovida ega kuhugi kippuda.

Ainult kui Stolz talviti maalt linna tuli, käis ta nende pool ja vahtis ahnel pilgul Andrjušat, hellatas teda argliku õrnusega ja oleks heal meelel Andrei Ivanovitšile midagi öelnud, teda tänanud, talle koguni kõik ära rääkinud, mis oli kogunenud ta südamesse ja ei pääsenud sealt kuidagi välja. Stolz oleks sellest aru saanud, kuid Agafja Matvejevnal ei olnud sõnu, ta sööstis ainult Olga juurde, suudles tal käsi ja valas palavaid pisaraid, nii et Olgagi tahtmatult temaga koos nutma hakkas, Andrei aga meeleliigutuses teise tuppa ruttas.

Neid kõiki sidus ühine armastus, ühine mälestus kadunukese kristallpuhtast hingest. Nad keelitasid Agafja Matvejevnat nende juurde maale, Andrjuša juurde elama asuma, aga tema kinnitas ikka: „Kus inimene on sündinud ja oma ea elanud, seal peab ta ka surema.“

Asjata andis Stolz talle mõisa valitsemisest aru ja saatis talle kuuluva osa sissetulekutest; tema andis kõik tagasi ja palus Andrjušale hoida.

„See on tema raha, mitte minu oma,“ kordas ta kangekaelselt, „tal läheb seda tarvis, tema on härra; aga mina elan oma elu niisamutigi ära.“