Oblomov/neljas jagu/XI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
X
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

XI

Kord lõuna paiku läksid kaks härrat Viiburi poolel mööda puukõnniteed; nende järel sõitis tasakesi kaless. Üks neist härradest oli Stolz, teine tema sõber — kirjanik, paks, apaatse ilmega, unistavate, just nagu veidi uniste silmadega mees. Nad jõudsid kiriku juurde; jumalateenistus oli parajasti lõppenud ja rahvas valgus kirikust välja; kõige ees tulid kerjused. Nende kollektsioon oli rikkalik ja mitmekesine.

„Ma tahaksin teada, kustkohast need kerjused tulevad,“ ütles kirjanik kerjuseid silmitsedes.

„Kustkohast? Ronivad igasugustest urgudest ja urgastest kokku…“

„Ma ei küsi seda,“ vastas kirjanik, „ma tahaksin teada, kuidas saadakse kerjuseks, kuidas jõutakse niisugusesse olukorda. Kas see sünnib ootamatu õnnetuse läbi või jõutakse järk-järgult nii kaugele, kas see on tõeline häda või pettus…“

„Milleks sul seda vaja on? Mõtled ehk kirjutada „Mystères de Pétersbourg“?“

„Võib-olla…“ vastas kirjanik laisalt haigutades.

„Paras juhus: küsi mõne käest, hõberubla eest müüb igaüks neist sulle oma eluloo; sina paned kirja ja müüd vaheltkasuga edasi. Näed seda vanameest: tavaline kerjus, kõigiti paslik tüüp. Hei, vanamees! Tule siia!“

Hüüde peale keeras vanamees ringi, võttis mütsi peast ja tuli lähemale.

„Armulised härrad!“ kähises ta. „Aidake vaest santi, ma olen vana sõjamees, kolmekümnes lahingus haavata saand…“

„Zahhar!“ hüüdis Stolz üllatunult. „Sina siin?“

Zahhar jäi paugupealt vait, siis varjas ta käega silmi päikese eest ja vaatas hoolega Stolzi.

„Andke andeks, kõrgeausus, ei tunne… ma olen puhta pimedaks jäänd!“

„Sa ei tunne oma isanda sõpra Stolzi ära,“ ütles Stolz etteheitvalt.

„Ui-ui, isake Andrei Ivanõtš! Ossa heldus, näe, mis pimedus teeb! Isake, kullapai!“

Ta püüdis Stolzi kätt oma pihku saada, sai aga hoopis kuuehõlma ja suudles seda.

„Et issand mulle, vanale krantsile, veel seda rõõmu laskis osaks saada…“ ulgus ta pooleldi naerdes, pooleldi nuttes. Tema nägu otsmikust lõuani kattis nagu punane pitsatilakk. Ninal oli peale selle veel sinakas varjund. Pea oli nüüd täiesti paljas, põskhabe aga endiselt suur, ainult et pulstunud ja tokerdanud kui vilt; kummaski habemepooles valendas just nagu käputäis lund. Seljas oli tal räbaldunud ja õige luitunud sinel, millel puudus teine hõlm; palja jala otsas olid vanad kalossid; käes hoidis ta väga kulunud karvamütsi.

„Ossa armuline jumal! Tegi mulle täna pühade puhul hääd meelt…“

„Mis on sinuga juhtunud? Miks sa niisuguses seisukorras oled? Kas sul häbi ei ole?“ küsis Stolz validalt.

„Oh, isake Andrei Ivanõtš! Mis parata!“ ütles Zahhar raskelt ohates. „Kust ma süüa saan? Kui Anisja veel elas, siis ma ei hulkund ringi, siis oli leib omast käest, aga kui ta koolerasse suri — olgu issand talle armuline! — ei taht proua vennas mind enam majas pidada, sõimas söödikuks. Mihhei Andreitš Tarantjev katsus ka iga kord, kui temast mööda läksin, jalaga tagumikku anda; see põld enam miski elu! Muudkui kuula seda tänitamist! Uskuge, härra, leivapalagi ei läind enam suust alla! Kui prouat põleks — andku jumal talle tervist,“ ütles Zahhar risti ette lüües, „siis oleks ma juba ammu kõngend nälja ja külma kätte. Tema andis ikke talveks riided selga ja leiba nii palju, kui süda kutsub, ja sooja aseme ahju pääl — kõik südamehäädusest. Aga eks ta sai ka kõik see aeg minu pärast näägutada, ja ma tulin jumala abiga tulema! Juba teist aastat söön sandileiba…“

„Miks sa endale kohta pole otsinud?“ küsis Stolz.

„Isake Andrei Ivanõtš, kust sa praegusel ajal kohta leiad? Katsusin kahes kohas õnne, ei jäädud rahule. Põle enam endine aeg: kõik on halvemaks läind. Teenrilt tahetakse kirjaoskust, ja isegi suurtsugu sakstel põle enam seda moodu, et eestuba oleks teenreid paksult täis. Ikka üksainuke teener, harva kaks. Härrad tõmbavad endal ise saapad jalast: olla kohe sihuke masin välja mõeldud!“ jätkas Zahhar masendunult. „Häbi ja teotus, õiget härraelu varsti enam põlegi!“

Ta ohkas.

„Noh, sain siis ühe saksa kaupmehe juurde koha pääle, pidin eestoas istuma: kõik oli hästi, aga ta pani mind puhvetisse tööle… kas see on siis minu amet? Kord läksin riistu viima, böömi klaasid, või mis nad olid… põrand igavene sile ja libe, et pagan võtaks! Äkki mul jalad laiali — ja riistad tükkis kandikuga põrandal maas: ja aetigi mind minema! Noh, siis hakkasin ma välimuse poolest ühele krahviprouale meeldima; ütles, et „auväärt välimus!“ — ja võttis mu uksehoidjaks. Hää vanaaegne amet: istu aga toolil ja tee tähtis nägu ette, viska jalg põlvele ja kiiguta muudkui seda, ja ära tee kohe välja, kui mõni tuleb, esteks mörise pisut ja lase alles siis sisse või anna kuklasse, nii nagu asi nõuab; aga häädele külalistele, muidugi mõista, viipad niimoodi, näe, teed!“ Zahhar näitas käega, kuidas uksehoidja peab oma pika kepiga teed juhatama. „See on meelitav, mis sääl rääkida! Aga proua juhtus piriseja olema — jumal temaga! Kord viskas pilgu minu kambrisse, nägi lutikat; kus hakkas jalgu trampima ja karjuma, justkui mina oleks lutikad välja mõeld! Misuke majapidamine saab lutikateta läbi!… Teine kord läks minust mööda ja tema meelest oli mul just nagu viinalehk juures… jah, nii pire oli! Ja laskis lahti!“

„Aga ongi ju viinalehk juures, päris kõvasti kohe,“ ütles Stolz.

„Suurest murest, jumala eest, isake Andrei Ivanõtš, suurest murest,“ kähises Zahhar ja krimpsutas haledalt nägu. „Katsusin siis voorimeheks hakata. Sain peremehe juurde koha, aga külm võttis jalad ära: põle enam jaksu, vanaks olen jäänd! Kangesti tõrges hobune juhtus ka kätte, ükskord jooksis tõlla ette, pidi mind äärepäält vaeseomaks tegema; teine kord ajas vanaeide alla; mind viidi politseisse…“

„Noh, hea küll, ära hulgu ega joo enam, tule minu juurde, ma annan sulle peavarju, sõidame maale, kas kuuled?“

„Kuulen, isake Andrei Ivanõtš, jah…“

Zahhar ohkas.

„Ei tahaks siit ära minna, hauast eemale! Meie kallis leivaisa Ilja Iljitš,“ ulgus ta, „tänagi veel tuletasin teda meelde, olgu jumal talle armuline! Nii hää härra võttis jumal meilt ära! Tema elas inimestele rõõmuks, oleks võind sada aastat elada,“ nuuksus ta nägu krimpsutades. „Ma käisin täna ta haual; alati, kui siiapoole tulen, siis lähen ikke sinna ka, istun sääl; ja nutt tuleb pääle… Teinekord jään tükiks ajaks mõttesse, siis jääb kõik nii vakka, ja ma kohe kuulen, nagu hüüaks keegi: Zahhar, Zahhar! Kananahk tuleb ihule! Ei näe me silmad enam nisukest härrat! Ja kuidas ta veel teid armastas — issand, tuleta tema hingekest taevariigis meelde!“

„Noh, tule siis Andrjušatki vaatama: ma lasen sulle süüa anda, annan riided selga, ja tee siis, nagu heaks arvad!“ ütles Stolz ja andis vanamehele raha.

„Tulen; Andrei Iljitši peab küll vaatama tulema! Eks ta ole juba suureks sirgund! Issand! Misukest rõõmu ta ikke laskis mulle veel osaks saada! Tulen, isake, andku issand teile tublit tervist ja pikka iga…“ pomises Zahhar ärasõitvale kalessile järele.

„Noh, sa kuulsid selle kerjuse lugu?“ ütles Stolz oma sõbrale.

„Kes see Ilja Iljitš on, keda ta nimetas?“ küsis kirjanik.

„Oblomov: ma olen sulle temast küll ja küll rääkinud.“

„Ah jaa, tuleb meelde: see oli sinu sõber ja ülikoolikaaslane. Mis temast sai?“

„Hukka sai, otsa sai — asja ees, teist taga.“

Stolz ohkas ja vajus mõttesse.

„Ja ometi ei olnud ta teistest rumalam, ta hing oli puhas ja selge nagu klaas: õrna südamega, hea ja aus inimene — aga hukkus!“

„Miks? Mis põhjusel?“

„Mis põhjusel? Põhjuseks oli… oblomovlus!“ vastas Stolz.

„Oblomovlus?“ kordas kirjanik aru saamata. „Mis see on?“

„Kohe räägin: las ma kogun mõtteid ja tuletan meelde. Ja sina pane kirja: ehk kõlbab mõnele lugeda.“

Ja ta jutustas loo, mis siin kirjas.

1857—1858