Oblomov/teine jagu/IX

Allikas: Vikitekstid
VIII
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
X

IX

Sellest ajast peale ei ilmnenud Olga juures enam äkilisi muutusi. Tädiga koos ja seltskonnas oli ta ikka ühteviisi rahulik, kuid üksnes Oblomovi läheduses elas ta ja tundis, et elab. Enam ei küsinud ta kelleltki, mis teha või kuidas olla, ja mõtteski ei võtnud ta enam Sonetškat eeskujuks.

Sedamööda, kuidas avanesid ta ees elu uued ilmumid, s. o. tunded, pani ta kõiki nähtusi hoolega tähele, kuulas erksalt oma loomusunni häält, võrdles kõike uut tasapisi oma seniste nappide tähelepanekutega ja astus ettevaatlikult edasi, kobades jalaga teed, mida mööda tal nüüd tuli minna.

Nõu küsida polnud kelleltki. Tädilt? Tema libises neist küsimustest nii kergelt ja osavalt üle, et Olgal polnud kunagi korda läinud tema arvamustest mõnd mõttetera kätte saada, mida endale mällu vajutada. Stolzi ei olnud siin. Oblomovilt? Oblomov oli nagu Galatea, kellele Olga ise pidi hakkama Pygmalioniks.

Olga elu täidus nii vaikselt ja teistele märkamatult uue sisuga, et ta võis selles uues ilma nähtavate häirete ja tormideta elada, ilma et see teistele oleks silma torganud. Teiste meelest tegi ta kõike seda, mis ennegi, aga ometi tegi ta nüüd kõike teisiti.

Ta käis ikka Prantsuse Teatri etendustel, kuid näidendis nähtu seostus nüüd mingil moel tema eluga; ta luges raamatut, kuid seal leidus tingimata mõni rida, kus välgatas tema enda mõte, lõõmatas tema enda tunnete leek ja olid kirjas tema enda eile öeldud sõnad, just nagu oleks autor salaja tema südamepõksumist kuulanud.

Metsas kasvasid ikka samad puud, kuid nende kohinal oli nüüd teine mõte: nende ja tema vahel oli tekkinud elav kokkukõla. Linnud ei sidistanud ega sädistanud enam lihtsalt niisama, vaid ajasid isekeskis juttu; ja kõik muu kõneles ümberringi, vastas tema enda meeleolule; lill pakatas, ja tema nagu kuulis selle hingamist.

Ka unenägudes ilmnes omamoodi elu: neis elasid mingisugused viirastused, unekujud, kellega ta mõnikord valjusti kõneles… nad jutustasid talle midagi, aga nii segaselt, et ta ei saanud aru; ta püüdis nendega kõnelda, midagi küsida, kuid kõneles samuti arusaadamatult. Ainult Katja rääkis talle hommikuti, et ta olevat öösel jampsinud.

Talle tulid Stolzi ennustused meelde: Stolz oli talle mitmel korral öelnud, et ta ei olevat veel elama hakanudki, ja mõnikord oli Olga seda pahaks pannud, miks teda alles plikaks peetakse, kuigi ta on juba kakskümmend aastat vana. Nüüd mõistis ta, et Stolzil oli tol korral õigus: alles nüüd oli ta elama hakanud.

„Oodake, niipea kui elujõud teie organismis käärima hakkab, lööb ka elu teie ümber kihama, siis näete seda, mille vaatamiseks teie silmad praegu alles pimedad on, kuulete seda, mida te muidu ei kuule: hakkab helisema erkude sümfoonia, te kuulete sfääride muusikat, kuulatate rohu kasvamist. Kannatage, ärge kiirustage, küll see kõik tuleb!“ ennustas Stolz.

See oligi tulnud. „Vististi käärib nüüd elujõud, organism on virgunud…“ kordas neiu sõbra sõnu, kuulatades erksalt tundmatut värinat ning jälgides teraselt ja pelglikult ärkava vastse jõu iga uut eluavaldust.

Ta ei langenud unistuste võimusesse, ei heitnud end lehtede ootamatu habina, öiste viirastuste ja saladusliku sosina meelevalda, kui keegi unes nagu tema kohale kummardus, et talle midagi segast ja arusaamatut kõrva sosistada.

„Närvid!“ kordas ta mõnikord läbi pisarate naeratades, vaevaga hirmust jagu saades ning ärkavate tungide ja karastamata erkude võitlusele vastu pannes. Ta tõusis voodist, jõi klaasi vett, avas akna, lehvitas rätikuga näole tuult ja vabanes unelusest nii unes kui ilmsi.

Oblomovil aga oli hommikul ärgates esimese pildina vaimusilma ees Olga elusuuruses kuju, sirelioks käes. Ka magama uinus ta temale mõeldes; läks jalutama või luges — ikka oli Olga kaasas.

Mõttes rääkis Oblomov temaga vahetpidamata, olgu ööl või päeval. „Avastuste ja leiutiste ajalugu“ täiendas ta pidevalt mõne uue avastusega Olga välimuses või iseloomus, üha leiutas ta uusi ettekäändeid, et Olgaga ootamatult kokku saada, talle mõnd raamatut saata, mingit üllatust valmistada.

Juttu, mis kokkusaamisel pooleli jäi, jätkas ta kodus, nii et mõnikord, kui Zahhar sisse astus, ütles isand talle väga õrnal ja mahedal toonil, nii nagu ta mõttes Olgaga rääkis:

„Kuule, sina kiilaspeaga sarvik, jälle andsid sa mulle ennist viksimata saapad jalga: vaata, kui võtan su veel käsile…“

Kuid Oblomovi muretus oli sest päevast peale läinud, kui Olga talle esimest korda laulis. Ta ei elanud enam endist elu, kus tal oli ükskõik, kas ta pikutab sohval ja vahib lakke, kas istub tema juures Aleksejev või istub ta ise Ivan Gerassimovitši pool, kuna ta päevalt ja öölt mitte midagi ega kedagi ei oodanud.

Nüüd oli päeval ja ööl, igal hommiku- ja õhtutunnilgi oma ilme; see oli täis vikerkaare helki või oli tuhm ja värvitu, vastavalt sellele, kas see täidus Olga lähedusest või möödus temast lahus ning möödus seega loiult ja igavalt.

See kõik peegeldus kogu tema olemusest vastu: ta pead täitis iga päeva, iga minuti arutluste, kujutluste, aimuste, ootuste ja teadmatuse piinade rägu, ja kõik olenes küsimusest: kas ta näeb Olgat või ei näe? Mis Olga ütleb ja mis ta teeb? Kuidas ta vaatab, mis ta küsib, mida laseb tal teha, on ta rahul või mitte? Kõik need muutusid üpris olulisteks küsimusteks tema elus.

„Oh, kui võiks tunda ainult armastuse soojust ja jätta tema hädad tundmata!“ unistas ta. „Jah, elu käib pinna peale, mine, kuhu tahad, ikka kõrvetab! Kui palju uut liikumist, uut tegevust surub korraga peale! Armastus on hirmus raske elukool!“

Oblomov oli juba mitu raamatut läbi lugenud: Olga palus tal nende sisu jutustada ja kuulas uskumatu kannatlikkusega mehe juttu. Oblomov oli maale mitu kirja kirjutanud, pannud ametisse uue külavanema ja astunud Stolzi kaudu ühe naabermõisnikuga ühendusse. Ta oleks isegi maal ära käinud, kui ta oleks võimalikuks pidanud Olgast lahkuda.

Õhtust ta ei söönud ja juba kaks nädalat ei teadnud ta, mis tähendab lõunauinak.

Paari-kolme nädalaga olid nad kogu Peterburi ümbruse läbi sõitnud. Olga ja tädi, parun ja Oblomov käisid vabaõhukontsertidel, suurtel rahvapidudel. Räägiti koguni sõidust Soome, Imatrale.

Mis Oblomovisse puutub, siis tema poleks sammugi pargist kaugemale läinud, aga Olga leidis ikka midagi uut, ja niipea kui Oblomov vastas tema ettepanekule kuhugi sõita väikese viivitusega, võeti kavatsetud sõit tingimata ette. Ja siis polnud Olga naeratustel lõppu. Viie versta kaugusel suvilast polnud ainustki mäenukki, kuhu Oblomov poleks mitu korda roninud.

Vahepeal aga kasvas nende sümpaatia, arenes ja avaldus oma vääramatute seaduste järgi. Tunnete puhkemisega puhkes ka Olga õitsele. Silmisse tuli sära juurde, liigutustesse graatsiat; rind paisus toredasti ja õõtsus rütmiliselt.

„Sa oled suvitades nii kenaks läinud,“ ütles tädi Olgale. Paruni naeratuses avaldus sama meelitus.

Punastades pani Olga pea tädi õlale; see patsutas teda põsele.

„Olga, Olga!“ hüüdis Oblomov kord vargsi, peaaegu sosinal mäe all, kus nad pidid jalutuskäiguks kokku saama.

Vastust ei tulnud. Oblomov vaatas kella.

„Olga Sergejevna!“ hüüdis ta juba valjemini.

Vaikus.

Olga istus mäe otsas, kuulis hüüdu, kuid oli naeru pidades vait. Ta tahtis Oblomovit sundida mäest üles ronima.

„Olga Sergejevna!“ hüüdis Oblomov, kes oli põõsaste vahelt juba poolde mäkke jõudnud ja vaatas ringi. „Ta käskis poole kuueks tulla,“ arutas ta endamisi.

Neiu ei suutnud enam naeru pidada.

„Olga, Olga! Ah te olete seal!“ ütles Oblomov ja ronis mäe otsa. „Uuh! Et teil ka himu on mäe otsa peitu pugeda!“ Ta istus neiu kõrvale. „Selleks et mind piinata, piinate ka iseennast.“

„Kust te tulete? Otse kodunt?“ küsis Olga.

„Ei, ma käisin teil; seal öeldi, et te olevat välja läinud.“

„Mis te täna tegite?“ küsis Olga.

„Täna…“

„Pragasite Zahhariga,“ ütles neiu talle ette.

Oblomov naeris, nagu oleks neiu midagi üsna võimatut oletanud.

„Ei, ma lugesin „Revue’d“. Aga kuulge, Olga…“

Kuid ta ei öelnud enam midagi, istus ainult neiu kõrval ja süvenes tema profiili, pea ja käeliigutuste vaatlemisse, kui too nõela kanvaasse pistis ja jälle välja tõmbas. Süüteläätsena suunas ta oma pilgu Olgale ega suutnud seda mujale pöörata.

Ta ise ei liikunud, liikus ainult ta pilk, vasakule, siis paremale, siis alla, nagu liikus neiu käsi. Tema sisimas käis aktiivne töö: kiirenenud vereringlus, kahekordistunud pulsisagedus ja südame vasardamine — selle mõjul hingas ta pikkamisi ja raskesti, nagu hingatakse surmanuhtluse eel või õrnuse haripunktil.

Ta oli tumm ega suutnud sõrmegi liigutada, ainult heldimusest niisked silmad viibisid ainiti neiul.

Aeg-ajalt heitis Olga talle sügava pilgu, luges tema näost sinna selgesti kirjutatud mõtet ja lausus endamisi:

„Jumal küll! Kuidas ta armastab! Kui õrn ta on, nii õrn!“ Ja heal meelel vaatles ta teda, oli uhke, et see mees tema enda võimuse läbi nüüd ta jalge ees lamab.

Sümboolsete vihjete, tähendusrikaste naeratuste ja sireliokste aeg oli jäädavalt möödas. Armastus muutus tõsisemaks, nõudlikumaks, hakkas mingiks kohustuseks muutuma; tekkisid vastastikused õigused. Mõlemad pooled avasid end ikka täielikumalt: arusaamatused ja kahtlused olid kadunud või andnud aset selgematele ja olulisematele küsimustele.

Olga torkis Oblomovit kerge pilaga asjata raisatud aastate pärast, mõistis teda armutult hukka ja nuhtles tema apaatiat sügavamalt ja mõjuvamalt kui Stolz; hiljem, suurema läheduse sugenedes asendas ta pilkesõnad Oblomovi loiu ja lodeva oleku kohta despootlike tahteavaldustega, tuletas talle visalt meelde elu eesmärki ja kohustusi, nõudis validalt liikumist, avatles lakkamata tema mõistust välja astuma, mässides teda mõnesse peenesse, talle endale tuttavasse eluküsimusse või küsides omakorda nõu mõnes segases või mõistetamatus asjas.

Ja Oblomov maadles, murdis pead ja rabeles, et neiu silmis mitte madalale langeda ja et talle abiks olla mõne keerdsõlme harutamisel või siis selle kangelaslikul katkiraiumisel.

Kogu Olga naiselik taktika nõretas hellast poolehoiust; kõik Oblomovi püüded neiu mõistusele järele jõuda õhkusid kirge.

Enamasti aga rauges Oblomov, heitis neiu jalgade ette, pani käe südamele ja kuulas, kuidas see peksab, ilma et ta oleks oma ainitist, imetlevat ja ihalevat pilku Olga näolt pööranud.

„Kuidas ta mind küll armastab!“ kinnitas neiu sellisel silmapilgul, teda heal meelel vaadeldes. Kui ta mõnikord Oblomovi hinges endisi peitupugenud jooni märkas — ta mõistis juba väga sügavale vaadata —, kui ta nägi vähimatki väsimust, vaevu aimatavat eluuinakut, sadas mehe pihta etteheiteid, millesse vahel harva segunes kahetsuse kibedust, eksituse kartust.

Mõnikord, kui Oblomov tahtis haigutama hakata ja avas juba suu, tabas teda kohe neiu üllatunud pilk: sedamaid pani Oblomov suu uuesti kinni, nii et hambad kokku laksatasid. Vähimatki unisuse ilmet Oblomovi näol kiusas neiu taga. Ta ei pärinud ainult, mis Oblomov tegi või teeb, vaid ka seda, mis ta mõtleb teha.

Veel enam kui etteheidetest ärkas Oblomovi erksus, niipea kui ta märkas, et Olga on tema väsimusest ise ka väsinud, muutunud külmaks ja hoolimatuks. Sel juhul sai Oblomov elevuse, elujõu ja aktiivsuse palaviku, ning varjud kadusid ja poolehoiu selge allikas hakkas jälle jõuliselt pulbitsema.

Kuid kõik need mured ei ulatunud siiani armastuse nõiaringist väljapoole; Oblomovi tegevus oli alles eitav: ta ei maganud, ta luges, mõnikord mõtles hakata oma plaani kirjutama, käis ja sõitis palju ringi. Elu edaspidine suund, elu mõte, töö — see püsis alles kavatsustes.

„Mis elu või tegevust see Andrei veel tahab?“ arutles Oblomov pärast lõunat, hoides vägisi silmi pärani, et mitte magama jääda. „Kas see ei ole siis elu? Kas armastus ei ole teenimine? Proovigu seda kord ise! Iga päev — kümme versta maha kõmpida! Eilse öö magasin linnas, viletsas trahteris, täies riides, ainult saapad tõmbasin jalast, Zahhari ka ei olnud — ja seda kõike Olga korralduste täitmiseks!“

Kõige piinlikum oli Oblomovil siis, kui Olga talle mõne erialase küsimuse esitas ja temalt nagu mõnelt professorilt rahuldavat vastust nõudis; seda juhtus sagedasti, ja mitte sugugi Olga pedantlike kalduvuste tõttu, vaid lihtsalt sellepärast, et ta tahtis asjast aru saada. Ajuti unustas ta, mis eesmärk tal Oblomoviga oli, sest küsimus ise kiskus teda kaasa.

„Miks meile seda ei õpetata?“ ütles ta mõtlikult ja pahaselt, kui ta oli teadmisjanuselt kuulanud katkendlikku seletust mõne küsimuse kohta, mida naisterahvale tarvilikuks ei peetud.

Kord nõudis ta Oblomovilt äkki seletust kaksiktähtede kohta: ettevaatamatult oli Oblomov Herschelit nimetanud, ja nüüd pidi ta linna sõitma, raamatu läbi lugema ja Olgale kõik ära rääkima, kuni see rahule jäi.

Teine kord pillas ta paruniga juteldes jällegi ettevaatamatult paar sõna maalikunsti koolkondade kohta — ning jälle jätkus tööd terveks nädalaks: lugeda ja jutustada; pärast sõideti veel Ermitaaži, ja seal pidi Oblomov näidete varal seda kinnitama, mida ta raamatust oli lugenud.

Ütles Oblomov midagi huupi, pani neiu seda kohe tähele ja hakkas sõnast kinni.

Siis pidi Oblomov nädal otsa kauplustes käima, et paremate maalide koopiaid otsida.

Kord pidi vaene Oblomov ammuõpitut kordama, kord raamatukauplustesse tormama, et uusi teoseid muretseda; mõnikord ei maganud ta öö otsa, luges ja tuhnis raamatutes, et hommikul nagu kogemata meelde tulnud teadmistega eile esitatud küsimusele vastata.

Neid Olga küsimusi ei ajendanud mitte naiselik hajameelsus ega silmapilgutuju seda või teist teada saada; neiu tegi seda tungivalt, kannatamatult ja karistas Oblomovit vaikimise puhul pika, uuriva pilguga. Kuidas see pilk mehe värisema pani!

„Miks te midagi ei räägi, miks te vaikite?“ küsis neiu. „Võiks arvata, et teil on igav.“

„Ah!“ vastas Oblomov nagu uimastusest ärgates. „Kuidas ma teid armastan!“

„Kas tõesti? Aga kui ma poleks küsinud, poleks seda sugugi märgata olnud,“ ütles Olga.

„Kas te siis tõesti ei tunne, mis minus sünnib?“ alustas Oblomov järjekordselt. „Teate, mul on isegi raske rääkida. Näete, siin… andke käsi… midagi rõhub, siin lamab midagi rasket, nagu kivi… just nagu suure mure puhul; imelik, niihästi murele kui ka õnnele reageerib organism ühtemoodi: raske, peaaegu valus on hingata, nutt kipub peale! Kui ma tõesti nutma hakkaksin, oleks mul nagu muregi puhul kohe kergem…“

Neiu vaatas teda vaikides, just nagu kontrollides tema sõnu, võrreldes neid sellega, mis ta näoilmest lugeda võis, ja naeratas: tulemus rahuldas teda. Olga näol lehvis õnnehingus, kuid see oli rahulik õnn, mida nähtavasti miski ei võinud segada. Oli näha, et temal ei olnud rinnas raske, oli kerge ja lahe, nagu oli looduski sel vaiksel hommikul.

„Mis on minuga?“ küsis Oblomov mõtlikult, just nagu iseendalt.

„Kas ütlen või?“

„Ütelge!“

„Te olete armunud.“

„Jah, muidugi,“ kinnitas Oblomov, võttis neiu käe õmblustöölt, surus ta sõrmed oma huultele, ilma et oleks suudelnud, ja mõtles neid nähtavasti kaua nõnda hoida.

Neiu püüdis kätt tasahilju vabaks saada, kuid mees hoidis kõvasti kinni.

„Noh, laske lahti, aitab küll,“ ütles Olga.

„Aga teie?“ küsis Oblomov, „teie ei ole… armunud?…“

„Armunud… ei… mulle see sõna ei meeldi: ma armastan teid!“ ütles Olga ja vaatas Oblomovile pikalt otsa, just nagu iseennast proovile pannes, kas ta ikka tõesti armastab.

„Ar…mas…tan!“ kordas Oblomov. „Armastada võib ka ema, isa, hoidjat, isegi koeranässi: see kõik on kaetav ühise üldmõistega „armastan“ nagu vana…“

„Öökuuega?“ ütles Olga naerma hakates. „À propos — kus on teie vana öökuub?“

„Mis öökuub? Mul pole seda kunagi olnud.“

Neiu vaatas talle etteheitva naeratusega otsa.

„Teie räägite vanast öökuuestl“ ütles Oblomov. „Ma ootan kärsitult hinge kinni pidades, et teie südamest tundmuselaine esile murraks, tahaksin kuulda, mis nime teie sellele annate, aga teie… Jumal, halasta küll, Olga! Jah, mina olen teisse armunud ja ütlen, et ilma selleta pole ka tõelist armastust: isasse, emasse ja hoidjasse ei armuta, neid võib ainult armastada…“

„Ma ei tea,“ ütles neiu mõtlikult, nagu püüaks ta iseendasse tungida ja mõista, mis tema sisimas sünnib. „Ma ei tea, kas ma olen teisse armunud; kui ei ole, siis võib-olla on see silmapilk alles ees; ma tean ainult üht — nõnda pole ma armastanud ei ema, isa ega hoidjat…“

„Ja milles on vahe? Kas te tunnete midagi erilist?…“ päris Oblomov.

„Teie tahaksite seda teada?“ küsis neiu kelmikalt.

„Jah, jah, jah! Kas teie ei tunne siis tungi seda avaldada?“

„Ja miks te tahate seda teada?“

„Et iga silmapilk ainult sellest elada: täna, terve öö, homme… kuni ma teid jälle näen… Ainult sellest ma elangi…“

„Näete, teil on vaja iga päev õrnuste tagavara uuendada! See ongi armunu ja armastaja vahe. Mina…“

„Teie?…“ ei läbenud Oblomov oodata.

„Mina armastan teisiti,“ ütles neiu pingi seljatoe vastu nõjatudes ja lastes pilgul rändavates pilvedes uita. „Mul on ilma teieta igav, üürikeseks ajakski teist lahkuda — kahju, kauemaks ajaks — valus. Ma olen alatiseks teada saanud ja mõistnud ning usun, et te armastate mind, ja olen õnnelik, kui te ka enam kunagi ei kordaks, et te mind armastate. Rohkem ja paremini ma armastada ei mõista.“

„Need on nagu… Cordelia sõnad,“ mõtles Oblomov, vaadates kirglikult Olgale silma.

„Kui te sureksite…“ jätkas neiu viivitades, „siis kannaksin ma igavesti leinarüüd ja ei naerataks enam kordagi elus. Kui te hakkate teist armastama — siis ei nea ma teid ega nurise, vaid soovin teile vaikselt õnne… Minule on see armastus sama, mis elu… elu aga…“

Neiu otsis õiget sõna.

„Mis on siis teie arvates elu?“ küsis Oblomov.

„Elu on kohus, kohustus, niisiis on ka armastus kohus: selle oleks mulle nagu jumal saatnud,“ lõpetas Olga silmi taeva poole tõstes, „ja käskinud armastada.“

„Cordelia!“ mõtles Oblomov kuuldavalt. „Ja ta on ainult kahekümne ühe aastane! Ah siis see on teie arvates armastus!“ lisas ta mõtlikult juurde.

„Jah, ja mul leidub vististi jõudu elada ja armastada elu lõpuni…“

„Kes on talle küll selle pähe pannud?“ mõtles Oblomov, peaaegu hardalt neiut silmitsedes. „Ega ometi kogemused, piinad, tuli ja suits pole teda selle lihtsa armastuseni ja elu mõistmiseni viinud?“

„Aga on olemas elav rõõm, on olemas kirg,“ alustas ta.

„Ei tea,“ ütles Olga, „ma pole seda tundnud ja ei tea, mis see on.“

„Oo, kuidas kõik mulle nüüd selgeks saab!“

„Võib-olla saan ka mina seda aja jooksul tunda, võib-olla siis mässavad ka minus samad tormid, mis teis, siis hakkan ma kokku saades samuti teile otsa vaatama ja ei usu hästi, et te ilmsi minu ees seisate… Aga see peaks väga naljakas olema!“ lisas neiu naerdes. „Missugused silmad teil mõnikord on: ma kardan, et ma tante hakkab seda märkama…“

„Milles peitub siis teile armuõnn,“ küsis Oblomov, „kui teil puudub see elav rõõm, mida mina tunnen?…“

„Milles? Näete, milles!“ ütles Olga ning osutas temale, iseendale ja üksildasele paigale nende ümber. „Kas see pole õnn? Kas ma olen varem kunagi nõnda elanud? Enne poleks ma siin puude all veerandit tundigi üksi ilma raamatuta või muusikata istunud. Iga meesterahvaga, peale Andrei Ivanõtši, oli igav rääkida, ei leidnud juttugi: mõtlesin kogu aeg, kuidas üksi jääda… Nüüd aga… kahekesi on vaikidagi lõbus…“

Ta laskis pilgul üle puude ja muru käia, peatas selle siis Oblomovil, naeratas ja andis talle käe.

„Arvate, et mul pole valus, kui te ära lähete?“ ütles ta. „Et ma ei tõtta kähku magama, et igavat ööd unes mööda saata? Et ma ei läkita teile homme kohe käskjalga? Et ma…“

Iga uue „et-iga“ lõi Oblomovi nägu ikka rohkem särama, ta pilk süttis

„Jah, jah,“ kordas ta, „ka mina ootan hommikut, ja öö on mulle igav, ja järgmisel päeval saadan kedagi teie poole, mitte asja pärast, vaid ainult selleks, et veel kord öelda ja kuulda teie nime, et kuulda ükskõik kui väikest üksikasja teie käekäigust ja kadetseda teenrit, kes teid juba nägi… Meie mõtleme, ootame, elame ja loodame ühteviisi. Andke mulle mu kahtlused andeks, Olga: ma hakkan uskuma, et te armastate mind nii, nagu te pole armastanud oma isa, tädi ega…“

„Koeranässi,“ ütles Olga ja hakkas naerma. „Uskuge mind ometi,“ ütles ta lõpetuseks, „nagu mina teid usun, ja ärge kahelge, ärge pelutage seda õnne tühiste kahtlustega, muidu lendab ta ära. Ma ei anna seda enam tagasi, mida ma kord olen omaks nimetanud, ehk olgu siis, et see mult vägisi võetakse. Ma tean seda, mis sellest, et ma alles noor olen, aga… teate,“ ütles ta kindlal häälel, „selle kuu kestel, mis ma olen teiega tuttav, olen ma palju järele mõelnud ja palju kogenud, just nagu oleksin ma mõne suure raamatu vähehaaval ja omaette läbi lugenud… Ärge siis kahelge…“

„Ma ei saa sinna midagi parata,“ ütles Oblomov vahele, „ärge nõudkegi seda. Praegu, teiega koos olles, olen ma kõiges kindel: teie pilk, teie hääl ütleb mulle kõik. Te vaatate mulle otsa, nii nagu te räägiksite: sõnu polegi vaja, ma oskan teie pilkudest lugeda. Aga kui teid ei ole, algab piinav kahtluste ja küsimuste mäng, ja jälle pean ma teie juurde tõttama, jälle teile otsa vaatama, muidu ma ei usu. Mis see tähendab?“

„Aga mina usun teid: mispärast?“ küsis neiu vastu.

„Miks te ei peaks uskuma! Teie ees seisab hullumeelne, kirest haige! Küllap te näete minu silmis ennast kui peeglis. Pealegi olete teie kahekümneaastane; vaadake end ise: kuidas saab mees, kes teid näeb, jätta oma ohvriandi imetluse altarile toomata… kas või pilguga? Aga teid tunda, kuulata, teid pikka aega vaadata, armastada — oo, sellest võib hulluks minna! Teie olete nii püsiv, rahulik; ja kui möödub päev või paar, ilma et ma kuuleksin sõna „armastan“… hakkabki siin ärevus…“

Oblomov osutas oma südamele.

„Armastan, armastan, armastan — sellest jätkub teile kolmeks päevaks,“ ütles neiu pingilt tõustes.

„Teie ainult naljatate, aga mis pean mina tegema!“ tähendas Oblomov ohates, kui nad mäest alla läksid.

Nõnda kordus nende vahel sama teema mitmes variandis. Kohtumised, vestlused — see kõik oli sama viis, samad helid, sama heledasti põlev valgus, mis murdus ja killunes vaid rohelisteks, roosadeks ja helekollasteks kiirteks ning väreles ümberringi õhus. Iga uus päev, iga uus tund tõi uusi kõlasid ja kiiri, kuid sama tuli jäi põlema, helises sama korduv viis.

Nii Oblomov kui ka Olga kuulasid neid helisid, ja neid tabades püüdis kumbki omal viisil kuuldud muusikat teisele ette kanda, aimamata, et homme kõlavad juba teised helid, ilmuvad teised kiired, ning unustades järgmisel päeval, et eile oli laul teistsugune.

Olga ehtis oma südamepuistamisi nende värvidega, milles ta kujutlusvõime parajasti kiirgas, ja ta uskus, et need värvid on loomutruud, ning ruttas süütus, alateadlikus edevuses selles kaunis pidurüüs oma sõbra palge ette.

Oblomov uskus seda enam neid nõiduslikke helisid, seda võluvat valgust, ning ta tõttas neiu ette täies kirerelvastuses, näitama selle tule jõudu ja sära, mis ta hinge põletas.

Nad ei valetanud endale ega teineteisele: nad avaldasid seda, mida süda neile ütles, kuid selle hääl kostis läbi nende kujutlusvõime.

Oblomovil oli ükskõik, kas Olga oli Cordelia ja jäi sellele kujule ustavaks või asus ta uuele rajale ja omandas uue kuju, kui ta ainult oleks ilmunud nendessamades värvides ja kiirte helgis, nagu ta tema südames elas, nii et temal oleks olnud endiselt heal

Olga ei püüdnud teada saada, kas tema kirglik sõber võtaks tema kinda üles, kui ta selle heidaks lõvi lõugade vahele, kas ta oleks valmis tema pärast kuristikku tormama, — kui ta ainult nägi selle kire tundemärke, kui mees ainult jäi ustavaks tema mehepaleusele, oli see mees, kelle tema oli ellu äratanud; kui ainult tema pilgust, tema naeratusest süttis mehe südames söakuse tuli ja kui mees ei lakanud temas nägemast oma elu eesmärki.

Nõnda peegeldus Oblomovi kiretules ning vilksatavas Cordelia kujus ainult armastuse üks üürike hetk, üks põgus hingus, tema üks hommik, üks tema tujukas ornament. Homme aga, homme helgib juba midagi muud, võib-olla midagi niisama ilusat, kuid ometi midagi muud…