Oblomov/teine jagu/X

←IX

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

XI→

EPUB

X

Oblomov oli sellises meeleolus, nagu võiks olla inimene, kes on loojuva suvepäikese pilguga ära saatnud ja maitseb nüüd tema hõõguvate jälgede ilu, pööramata silmi ehakumalt, vaatamata selja taha, kust on tulemas öö, mõeldes ainult homse päeva valguse ja soojuse tagasitulekule.

Ta lamas selili sohval ja maitses eilse kohtumise jälgede magusust. „Armastan, armastan, armastan,“ värisesid tal ikka veel kõrvus Olga sõnad, ilusamad kui ta laul; ikka veel paitas teda neiu sügava pilgu soojendav sära. Ta luges selle pilgu mõtet, püüdis selle järgi armastuse suurust määrata ja pidi juba unne vaibuma, kui korraga…

Järgmisel hommikul ärkas Oblomov tusaselt ja kahvatuna, näol unetuse jäljed, otsaesine kortsus; silmis polnud tuld, polnud soove. Uhkus, tegeva inimese ärgas, rõõmus pilk ja teadlik, mõõdukas liigutuste kärmus — kõik oli kadunud.

Loiult jõi ta teed, ei puudutanud ainustki raamatut, ei istunud laua äärde, süütas mõtlikult sigari ja istus sohvale. Varemalt oleks ta niisugusel puhul pikutama heitnud, kuid nüüd oli ta sellest võõrdunud ja tal polnudki himu pehme padja järele; küünarnuki toetas ta ometi sinna, mis viitas endistele kalduvustele.

Ta ilme oli tusane, ajuti ohkas ta, kehitas siis äkki õlgu ja raputas kurvalt pead.

Miski toimis ägedalt tema sisimas, kuid see polnud armastus. Olga kuju oli ta silme ees, kuid see kadus nagu kaugusse, paistis nagu läbi udu, säratuna, võõrana; Oblomov vaatas teda valusal pilgul ja ohkas.

„Ela nii, nagu jumal käsib, aga mitte nii, nagu sa ise tahad, — see on tark elureegel, aga…“

Ta vajus mõttesse.

„Jah, ei tohi nõnda elada, nagu sa ise tahad, — see on selge,“ hakkas temas kõnelema üks pahur ja kangekaelne hääl, „muidu satud vasturääkivuste segadikku, mida ei selgita ühegi inimese mõistus, olgu see ei tea kui sügav ja julge! Eile soovisid midagi, täna läheb su kirglik soov kuhjaga täide, ja ülehomme sa punastad, et oled seda soovinud, siis nead elu, miks ta su soovi täitis, — näed siis, mis tuleb iseseisvast ja julgest sammuseadmisest, isemeelsest tahtmisest eluteel. Peab käsikaudu minema, nii paljustki kinnisilmi mööda astuma, ja mitte õnnest jampsima, mitte ka nurisema, kui ta käest libiseb, — nõnda on elu! Kelle väljamõeldis see on, et elu on õnn, nauding? Hullumõte! Elu on elu, kohus! ütleb Olga, kohus aga on mõnikord raske. Täidame siis oma kohust…“

Oblomov ohkas.

„Meie ei saa enam Olgaga kokku… Jumal! Sina avasid mu silmad ja näitasid mulle, mis on mu kohus,“ rääkis ta taeva poole vaadates. „Kust võtta jõudu? Lahkuda! Praegu on see veel võimalik, ehk küll valus, selle-eest ei nea sa ennast pärast, et miks sa ei lahkunud. Aga varsti tuleb keegi Olga poolt, ta lubas ju saata… Ta ei tea oodatagi…“

Mis oli kõige selle põhjuseks? Mis tuul oli korraga Oblomovile need mõtted toonud? Mis pilved tema pea kohale ajanud? Alles eile vaatas ta Olga hinge ning nägi seal hiilgavat maailma, hiilgavat saatust, luges enese ja Olga õnne-endeid. Mis oli siis nüüd juhtunud?

Vististi sõi ta õhtust või lamas selili ning luuleline meeleolu andis maad teab mis õudustele.

Nii sagedasti juhtub, et uinud vaiksel, selgel suveõhtul vilkuva tähistaeva all ja mõtled, kui ilus on põld homme puhteaja heledates värvides. Kui hea on metsatihnikusse palavuse eest pakku pugeda!… Ja äkki ärkad vihmarabinast, nukralt hallist pilvisusest; on külm ja rõske.

Nagu ikka kuulas Oblomov õhtul oma südame peksmist, katsus veel mõlema käega, nagu usutades, kas see tihke tomp on kasvanud; lõpuks süvenes ta oma õnne analüüsi, sattus kibedustilgale ja sai mürgituse.

Mürk mõjus tugevasti ja ruttu. Ta laskis mõttes kogu oma elu silme eest läbi: juba sajandat korda võttis kahetsus ja asjatu haledus kõige möödunu pärast tema südames maad. Ta kujutles, kes ta oleks võinud nüüd juba olla, kui ta oleks tiidsalt edasi läinud; kui palju täiuslikumalt ja mitmekülgsemalt ta oleks elanud, kui tal oleks jätkunud aktiivsust; siit jõudis ta küsimuse juurde: mis ta praegu on ja kuidas võib Olga teda armastada, mille eest?

„Ehk on see eksitus?“ sähvas tal korraga välguna peast läbi, ja see välk tabas otse ta südant ning purustas selle. Ta oigas. „Eksitus! Jah… see’p see ongi!“ keerles tal peas.

„Armastan, armastan, armastan,“ kõlas äkki jälle ta mälus ja süda hakkas sellest soojenema, kuid siis puhus uuesti külm iil. Ja see kolmekordne „armastan“ Olga suust — mis see on? Silmapete, alles aheldamata südame kurikaval sosin; see pole armastus, vaid ainult armastuse eelaimdus!

See hääl kõlab veel kunagi, aga siis nii vägevalt, nii müriseva akordina, et kogu ilm vabiseb! Siis saavad teada tädi ja parungi, ning kaugele-kaugele kaigub selle hääle kaja! Ei hiili see tunne hiljukesi nagu rohtu peitupugev oja, mis vaevu kuuldavalt vuliseb.

Praegu ta armastab nii, nagu ta kanvaal õmbleb: loiult tasapisi tuleb ilmsiks muster, veel loiumalt laotab ta selle lahti, vaatleb, paneb siis kokku ja unustab. Jah, see on ainult armastuse ettevalmistus, armukatse, ja tema, Oblomov, on esimene vähegi kõlblik isik, keda võib juhtumisi katsealuseks tarvitada…

Juhus viis nad ju kokku ja lähendas neid. Olga poleks teda muidu üldse märganud: Stolz juhtis ta tähelepanu, pookis noorele, tundlikule südamele osavõtlikkuse külge; siis tärkas neiu südames kaastundmus ja egoistlik püüd laiska hinge unest üles raputada, pärast aga maha jätta.

„Nii on asi!“ ütles Oblomov kohkunult, tõusis asemelt ja läitis väriseval käel küünla. „Midagi rohkemat siin ei ole, pole olnudki! Neiu oli valmis armastust tundma, tema süda ootas pinevalt, ja sel silmapilgul juhtusin mina kogemata tema teele, juhtusin eksikombel… Tuleb mõni teine, ja ta ärkab kohkunult oma eksitusest! Kuidas ta vaataks pärast seda mulle otsa, kuidas ta pööraks silmad kõrvale… hirmus! Mina röövin võõrast vara! Ma olen varas! Mis ma ometi teen, mis ma teen! Kuidas ma nii pime võisin olla! Jumal küll!“

Ta vaatas peeglisse: näost kahvatu, kollane, silmad tuhmid. Talle tulid meelde noored õnnelapsed, kelle vaade on niiskelt looritatud, mõtlik, tugev ja sügav, nii nagu Olgalgi — säde sähvib silmis, võidukindlus naeratuses, käbedus kõnnakus ja kõlavus hääles. Ja tema, Oblomov, ootab, kuni üks nendest ilmub: siis süttib Olga leegitsema, vaatab talle otsa, siis Oblomovile… ja purskab naerma!

Jälle vaatas Oblomov peeglisse. „Niisuguseid ei armastata!“ ütles ta.

Siis heitis ta kummuli ja surus silmad patja. „Jumalaga, Olga, saa õnnelikuks,“ ütles ta lõpetuseks.

„Zahhar!“ hüüdis ta hommikul. „Kui Iljinskite poolt tuleb teener, siis ütle, et mind pole kodus, et ma olen linna sõitnud.“

„Kuulen.“

„Jah… ei, parem ma kirjutan talle,“ ütles Oblomov endamisi, „muidu näib see talle liiga veider, et ma äkki ära kaon. Seletus on paratamatult vajalik.“

Ta istus laua äärde ja hakkas kärsitult, kiiresti, palavikulise õhinaga kirjutama, mitte nõnda, nagu ta mai alguses majaperemehele oli kirjutanud. Kordagi ei sattunud „et-id“ ja „mis-id“ kohatult lähestikku.

„Teile tundub imelikuna, Olga Sergejevna (kirjutas ta), et minu enda asemel saate selle kirja, kui me ometi nii sagedasti kohtume. Lugege kiri läbi, siis näete, et ma ei või teisiti toimida. Oleks pidanudki selle kirjaga alustama, siis oleksime nii mitmestki südametunnistuse etteheitest pääsenud; kuid ka nüüd pole veel hilja. Me hakkasime teineteist nii äkki, nii ootamatult armastama, nagu oleksime mõlemad korraga haigeks jäänud, ja see ei lasknud mul varem toibuda. Pealegi, kes suudaks Teid tundide kaupa vaadates ja kuulates enesele vabatahtlikult rasket kohustust võtta — võlust kaineneda? Kust võtta iga silmapilk ettevaatust ja tahtejõudu, et kallakul peatuma jääda ja mitte mööda mäekülge alla libiseda? Iga päev mõtlesin ma: „Kaugemale ma ei lähe, nüüd peatun, kõik oleneb ju minust!“ — ja läksin ometi; nüüd aga algab võitlus, mispuhul ma Teie abi vajan. Alles täna öösel mõistsin ma, kui kiiresti mu jalad libisevad: eile läks mul korda vaadata sügavamale kuristiku põhja, kuhu ma langen, ja ma otsustasin peatuda.

Ma räägin ainult enesest — mitte egoismi ajel, vaid sellepärast, et kui mina juba kuristiku põhjas laman, lendate Teie ikka puhta inglina kõrguses, ja ma ei tea, kas Te tahategi pilku alla kuristikku heita. Kuulge, ilma igasuguse keerutamiseta ütlen ma lihtsalt ja otsekoheselt: Teie ei armasta mind, ei võigi armastada. Kuulake minu kogemust ja uskuge tõrkumata. Minu süda hakkas juba ammugi peksma: ütleme, ta peksis valesti, mitte õigel ajal, kuid just see õpetas mind õige ja juhusliku südamepeksmise vahel vahet tegema. Teil on võimatu, minul aga võimalik ja koguni kohustuslik teada, mis on tõde, mis

eksitus, ja minu kohus on inimest hoiatada, kui ta pole veel jõudnud vahet tegema õppida. Nõnda ma siis hoiatan Teid: Teie eksite, pöörduge tagasi!

Niikaua kui meie armastus ilmus kerge, naeratava nägemuse kujul, kui ta helises alles „Casta diva’s“, lehvis sirelioksa lõhnas, avaldamata osavõtus ja häbelikus pilgus, ei usaldanud ma teda, pidasin teda kujutlusvõime mänguks ja enesearmastuse sosinaks. Kuid vallatused möödusid; ma jäin armastusest haigeks, tundsin kire tundemärke; Teie muutusite mõtlikuks, tõsiseks, ohverdasite mulle oma vaba aja; Teie ergud hakkasid kõnelema; Te hakkasite ärevust tundma, ja siis, õigupoolest alles siis kohkusin ma ja tundsin, et minu kohus on peatuda ja öelda, mis see kõik on.

Mina ütlesin Teile, et ma armastan Teid, ja Teie vastasite mulle samaga — aga kas Te kuulete, missuguse dissonantsina see kõlab? Ei kuule? Siis kuulete hiljem, kui mina juba kuristikus olen. Vaadake mind, mõelge minu elu üle järele: kas Teie siis võite mind armastada, kas Te armastate mind? „Armastan, armastan, armastan,“ kordasite Teie eile. „Ei, ei, ei!“ ütlen mina kindlalt.

Teie ei armasta mind, kuigi Te ei valeta — ruttan kohe lisama — ega peta mind; Teie ei või „jah“ öelda, kui Teie sisimas kõlab „ei“. Ma tahan Teile ainult tõestada, et Teie tõsine „armastan“ ei tähenda praegust, vaid tulevat armastust; see on ainult alateadlik vajadus armastada, mis tõelise toidu, tõelise tule puudusel põleb külmal valetulel ja mis naiste puhul avaldub lapse või teise naise kallistamises või lihtsalt pisarates ja hüsteerilistes nähtudes. Juba alguses oleksin ma pidanud Teile tõsiselt ütlema: „Te eksite, Teie ees pole see, keda Te olete oodanud, kellest unistanud. Kannatage, ta tuleb, ja siis Te ärkate; Teil on siis häbi ja piinlik oma eksituse pärast, aga minule teeb see häbi ja piin valu,“ — nõnda oleksin ma pidanud Teile ütlema, kui ma loomu poolest oleksin teravama pilguga ja ergema hingega ning lõpuks — kui ma oleksin olnud avameelsem… Ma rääkisin küll, aga Te mäletate, kuidas: kartes, et Te ehk usute; ja et seda ei sünniks, rääkisin ma juba ette kõigest, mida teised võiksid Teile rääkida, et Te ei hakkaks neid kuulama ega

uskuma, ise aga püüdsin läbematult Teiega kokku saada ja mõtlesin: kunagi tuleb küll teine, aga seni olen ma õnnelik. Niisugune on tunnete ja kirgede loogika.

Nüüd mõtlen ma juba teisiti. Aga mis sünnib siis, kui ma kiindun temasse, kui kokkusaamine pole enam elu luksus, vaid muutub tungivaks vajaduseks, kui armastus tungib sügavale südamesse (mitte asjata ei tunne ma seal tihket tompu)? Kuidas saab siis end lahti kiskuda? Kas ma jõuan siis seda valu välja kannatada? Kui halb mul siis on! Praegugi ei suuda ma õuduseta selle peale mõelda. Kui Te oleksite elus rohkem kogenud ja vanem, siis tänaksin ma oma õnne ja annaksin Teile alatiseks käe. Aga…

Milleks ma seda kirjutan? Miks ei tulnud ma ise ütlema, et soov Teiega kokku saada kasvab päev-päevalt, kusjuures me ei tohiks kokku saada? Öelda seda Teile näkku — ons mul seda julgust, mõtelge ise! Mõnikord ma tahaksingi midagi sinnapoole öelda, aga ütlen hoopis midagi muud. Võib-olla oleks Teie näoilmes avaldunud kurbus (kui see tõsi on, et Teil polnud minuga igav) või Te oleksite haavunud, mõistmata minu häid kavatsusi; ma ei suudaks üht ega teist taluda, ma hakkaksin jälle midagi oma tahte vastu rääkima, minu ausad püüded variseksid põrmuks ja kõik lõpeks kokkuleppega homme jälle kohtuda. Praegu, ilma Teieta, on olukord sootuks teine: ma ei näe Teie leebet pilku, Teie head ja armast nägu; paber kannatab ja vaikib, ning mina kirjutan rahulikult (valetan): enam me üksteist ei näe (ei valeta).

Mõni teine lisaks: kirjutan ja valan pisaraid, kuid mina ei teeskle end Teie ees tähtsaks, ma ei ehi end kurbusega, sest ma ei taha valu suurendada, kahetsust ega nukrust süvendada. Kõik see edvistav eneseehtimine varjab harilikult kavatsust tunnete juuri veel sügavamale ajada; mina aga tahaksin nende seemned niihästi enda kui Teie südames hävitada. Ja ka nutt on kohane kas võrgutajatele, kes katsuvad sõnakõlksudega puudutada naisterahva ettevaatamatut enesearmastust, või siis õrnadele unistajatele. Räägin seda jumalaga jättes, nagu jäetakse jumalaga head sõpra, keda saadetakse

kaugele teekonnale. Paari nädala või kuu pärast oleks see juba hilja ja raske: armastus progresseerub uskumatult kiiresti, see on nagu hinge gangreen. Juba praegu ei tea ma enam, mis minuga on, ei arvesta tunde ega minuteid, ei tea päikesetõusu ega loojaminekut, kordan ainult: nägin — ei näinud, näen — ei näe, tuli — ei tulnud, tuleb… See kõik on noortele kohane, kes kannatavad kergesti nii häid kui halbu ärritusi; minule sobib ennemini rahu, olgugi ta igav ja unine, sest ma olen sellega harjunud; tormidega ei tule ma toime.

Paljud paneksid mu tegu imeks: miks ta ära jookseb? ütleksid nad; teised hakkavad mu üle naerma: minugipärast, ma olen sellekski valmis. Sest kui ma kord olen otsustanud Teiega enam mitte kokku saada, siis olen ma kõigeks valmis.

Mu sügavas kurbuses on mulle väikeseks lohutuseks tunne, et see meie elu lühike episood jätab mulle endast alatiseks puhta ja lõhnava mälestuse, nii et temast üksi piisab mulle, et ma ei langeks enam uuesti endisesse hingeuinakusse; Teile aga saab ta, ilma et ta Teile kahju tooks, juhatuseks edaspidises loomulikus armastuses. Jumalaga, ingel, lennake rutem ära, nii nagu lendab hirmunud linnuke oksalt, kuhu ta on eksikombel istunud, lennake niisama kergelt, erksalt ja rõõmsalt nagu tema, sest Teiegi istusite oma oksale kogemata!“

Oblomov kirjutas hingestunult; sulg lendas üle lehekülgede. Silmad särasid, palged hõõgusid. Kiri tuli pikk nagu kõik armastuskirjad: armastajad on hirmsad lobisejad.

„Imelik! Mul polegi enam kurb ega raske!“ mõtles ta. „Ma olen peaaegu õnnelik… Mispärast? Vististi sellepärast, et ma oma hingekoorma kirja panin.“

Ta luges kirja läbi, murdis kokku ja pitseeris kinni.

„Zahhar!“ ütles ta. „Kui teener tuleb, siis anna talle see kiri preili kätte viimiseks.“

„Kuulen,“ vastas Zahhar.

Oblomovi meel läks tõepoolest peaaegu rõõmsaks. Ta istus, tõstis jalad sohvale ja küsis, kas ei saaks midagi hommikueineks. Sõi ära kaks muna ja pani sigari põlema. Ning südames ja peaski polnud tühjust: ta elas. Ta kujutles, kuidas Olga kirja saab ja imestab, mis näo ta teeb kirja lugedes. Ja mis siis tuleb…

Ta tundis head meelt saabuva päeva perspektiivist ja uudsest olukorrast… Hinge kinni pidades kuulatas ta uksest käimist, kas ehk tuleb juba teener, ehk loeb Olga juba kirja. Ei, eestoas valitses vaikus.

„Mis see siis tähendab?“ mõtles ta ärevalt. „Kedagi ei tule: mis see olgu?“

Salajane hääl sosistas talle kohe: „Miks sa närvitsed? Seda sa ju tahadki, et kedagi ei tuleks, et vahekord katkeks.“ Kuid ta summutas selle hääle.

Poole tunni pärast hõikas ta Zahhari õue pealt, kus see kutsariga istus.

„Kas kedagi pole tulnud?“ küsis ta. „Kas keegi pole käinud?“

„Jah, käis küll,“ vastas Zahhar.

„Ja sina?“

„Ütlesin, et teid põle kodu, et sõitsite linna.“

Oblomov vaatas talle suurisilmi otsa.

„Miks sa seda ütlesid?“ küsis ta. „Mis ma käskisin sul teha, kui teener tuleb?“

„Teener põle käind, tuli toatüdruk,“ vastas Zahhar häirimatu rahuga.

„Andsid kirja ära?“

„Ei and: teie käskisite ju esiteks öelda, et põle kodu, ja alles siis kirja ära anda. Kui teener tuleb, küll ma siis annan.“

„Einoh, sa oled… lihtsalt mõrtsukas! Kus kiri on? Anna siia!“ ütles Oblomov.

Zahhar tõi juba tublisti määrdunud kirja.

„Pese käed puhtaks, kuuled sa!“ ütles Oblomov vihaselt ja näitas plekki kirjal.

„Minu käed on puhtad,“ vastas Zahhar kõrvale vaadates.

„Anisja! Anisja!“ hüüdis Oblomov.

Anisja ilmus poolest saadik eestoa ukse vahele.

„Vaata, mis Zahhar on teinud,“ kaebas Oblomov. „Säh, võta kiri ja anna ta teenrile või toatüdrukule, ükskõik, kes Iljinskite poolt siia tuleb… viigu preilile, kas kuuled?“

„Kuulen, pai härra. Küll ma annan.“

Aga niipea kui Anisja eestuppa astus, kahmas Zahhar tal kirja käest.

„Mine, kasi,“ karjus ta, „mine sinna, kus su koht on!“

Varsti tuligi jälle toatüdruk. Zahhar hakkas talle ust avama; Anisja tahtis tema juurde astuda, kuid Zahhar heitis talle maruvihase pilgu.

„Mis sul siia asja on?“ küsis ta kähinal.

„Ma tulin ainult kuulama, kas sa…“

„Eks katsu!“ möirgas Zahhar ja äigas küünarnukiga naise poole. „Käi sinna!“

Anisja muigas ja läks, kuid teisest toast vaatas ta ikka läbi ukseprao, kas Zahhar teeb seda, mida härra käskis.

Kära kuuldes tõttas Ilja Iljitš ise välja.

„Mis on, Katja?“ küsis ta.

„Preili käskis küsida, kuhu te sõitsite. Aga te polegi ära sõitnud, olete kodus. Ma lähen ütlen,“ ütles tüdruk ja tahtis minema lipata.

„Kodus, jah. See muudkui valetab,“ ütles Oblomov. „Säh, vii preilile kiri!“

„Kuulen, kohe viin.“

„Kus preili on?“

„Läks külasse, käskis öelda, et kui raamatu läbi saate, et siis tuleksite parki, kella kahe paiku.“

Tüdruk lahkus.

„Ei, ma ei lähe… mistarvis veel tundeid üles kihutada, kui kõik peab lõppema,“ mõtles Oblomov ja hakkas ise küla poole minema.

Kaugelt nägi ta, kuidas Olga mäest üles läks, kuidas Katja talle järele jooksis ja kirja ära andis; nägi ka seda, kuidas Olga korraks seisma jäi, kirja vaatas, silmapilgu mõtles, siis Katjale noogutas ja parki, puiesteele pöördus.

Oblomov läks ümber mäe, jõudis sama puiestee teise otsa, kõndis puiestee keskkohani ning istus põõsaste vahele murule ootama.

„Ta läheb siit mööda,“ mõtles ta, „ma vaatan siit vargsi, mis ta teeb, ja kaon siis jäädavalt.“

Hinge kinni pidades ootas ta neiu samme. Ei, kõik oli vaikne. Loodus elas toimekat elu; ümberringi kihas nähtamatu pisitöö, ehk küll pealtnäha valitses pühalik rahu.

Rohu sees liiguti, roniti, askeldati. Näe, sipelgad sibavad täis hoolt igasse ilmakaarde, satuvad vastamisi, lähevad uuesti lahku, ruttavad; just nagu vaataks kusagilt kõrgelt turule, kus sõeluvad inimesed; samamoodi salkades, samasugune tunglemine ja sagimine.

Kimalane sumiseb lille ümber, poeb õiekarikasse; kärbsed on kobaras mahlatilga ääres, mis pärna tüvepraost välja pisardunud; kusagil tihnikus kordab lind aina üht ja sama häälitsust, võib-olla kutsub teist.

Kaks liblikat, kes lenneldes teineteist taga ajavad, keerutavad nagu valssi tantsides puutüvede vahel. Rohi lõhnab tugevasti; sealt kostab vaibumatut saagimist…

„Missugune möll!“ mõtles Oblomov, vaadates seda askeldamist ja kuulates looduse tasast müra. „Ja pealtnäha on kõik nii vaikne ja rahulik.“

Kuid samme ei kostnud ikka veel. Lõpuks ometi, näe… „Oh!“ ohkas Oblomov ja lükkas tasakesi oksad laiemale. „Tema, ta… Mis see siis on? Nutab? Mu jumal!“

Olga kõndis vaikselt omaette ja pühkis rätikuga silmi; kuid need läksid aina uuesti märjaks. Ta häbenes seda, neelas pisaraid, tahtis neid pargipuudegi eest varjata, aga ei saanud, Oblomov polnud siiani Olgat nutmas näinud; ta polnud pisaraid oodanud, ja nüüd need otsekui põletasid teda, kuid nõnda, et tal ei hakanud sellest palav, vaid ainult soe.

Ta läks ruttu neiule järele.

„Olga, Olga!“ ütles ta õrnalt, käies tema kannul.

Neiu võpatas, vaatas tagasi, silmitses meest üllatunult, siis aga pööras pea ära ja läks edasi.

Oblomov kõndis nüüd tema kõrval.

„Te nutate,“ ütles ta.

Olga nutt sai uut hoogu. Ta ei suutnud seda enam tagasi hoida, surus rätiku vastu silmi, hakkas nuuksuma ja istus kõige lähemale pingile.

„Mis ma ometi teinud olen!“ sosistas Oblomov kohkunult, võttis Olga käest kinni ja katsus seda silmade eest ära võtta.

„Jätke!“ ütles Olga. „Minge ära! Miks te veel siin olete? Ma tean, et mul pole põhjust nutta: milleks? Teil on õigus: jah, kõik võib juhtuda.“

„Mida küll teha, et neid pisaraid ei oleks?“ küsis Oblomov neiu ette põlvili langedes. „Öelge, käskige: ma olen kõigeks valmis…“

„Teie tegite seda, et need pisarad oleksid, aga neid peatada ei ole teie võimuses… Te pole nii tugev! Laske lahti!“ ütles Olga ja lehvitas rätikuga näole tuult.

Oblomov vaatas teda ja needis mõttes iseennast.

„See õnnetu kiri!“ kahetses ta.

Neiu avas käsitöökorvi, võttis kirja ja ulatas Oblomovile.

„Võtke,“ ütles ta, „viige ta kaasa, et ma ei peaks teda vaadates kauem nutma.“

Oblomov pistis kirja taskusse ja istus longuspäi neiu kõrvale.

„Te hindate vähemalt mu kavatsusi õiglaselt, Olga?“ küsis ta tasa. „See on tõenduseks, kui kallis on mulle teie õnn.“

„Jah, kallis küll!“ ütles neiu ohates. „Ei, Ilja Iljitš, teil hakkas vististi kade meel, et ma nii rahulikku õnne maitsen, ja te lihtsalt pidite seda tegema.“

„Segama! Te pole siis mu kirja lugenudki? Ma kordan…“

„Lõpuni ei lugenud, sest pisarad tulid silma: ma olen ju alles rumal! Aga kõik muu oli niigi aimata: ärge korrake, muidu ma hakkan jälle nutma…“

Juba veeresidki jälle pisarad.

„Eks loobu ma ju teist sellepärast,“ alustas Oblomov, „et ma näen ees teie õnne, et ma toon ennast sellele ohvriks?… Ja kas ma teen seda külmavereliselt? Kas ei nuta minulgi kõik sees? Milleks ma seda siis teen?“

„Milleks?“ kordas Olga, pööras näo Oblomovi poole ja jättis äkki nutu. „Selleks, et põõsasse peitu pugeda ja sealt piiluda, kas ma nutan ja kuidas ma nutan — just selleks! Kui te seda tõsiselt oleksite tahtnud, mis kirjas seisab, kui te oleksite tõesti kindel olnud, et peate lahkuma, siis te oleksite välismaale sõitnud, ilma et te enne oleksite minuga kokku saanud.“

„No on aga mõte!…“ alustas Oblomov etteheitvalt, aga ei ütelnud enam midagi. See oletus üllatas teda, sest äkki tundis ta, et see on tõsi.

„Jah,“ kinnitas Olga, „eile oli teil vaja kuulda, et ma armastan, täna on teil mu pisaraid vaja, homme tahate võib-olla näha, kuidas ma suren.“

„Olga, kuidas te võite mulle nõnda ülekohut teha! Kas te siis ei usu, et ma annaksin praegu pool elu, kui võiksin teid nutmise asemel naermas näha?…“

„Jah, nüüd võib-olla küll, kus te juba nägite, kuidas naine teie pärast nutab… Jah,“ lisas neiu, „teil ei ole südant. Te ütlete, et te pole minu pisaraid tahtnud, aga te poleks seda teinud, kui te poleks tahtnud…“

„Kas ma siis teadsin?!“ hüüatas Oblomov pateetiliselt ja pani mõlemad käed vastu rinda.

„Kui süda armastab, on tal oma tarkus,“ vastas Olga, „ta teab, mida tahab, ja teab juba ette, mis tuleb. Eile poleks ma saanud siia tulla: tulid ootamatud külalised; aga ma teadsin, et te oleksite mind oodates piinelnud, oleksite ehk halvasti maganudki; ja ma tulin, sest ma ei tahtnud, et te piinleksite… Aga teie… teil on hea meel, et ma nutan. Vaadake siis, vaadake, tundke lõbu!“

Ta hakkas jälle nutma.

„Niikuinii magasin ma halvasti, Olga; ma piinlesin kogu öö…“

„Ja teil hakkas kahju, et mina hästi magasin, et mina ei piinelnud — eks ole?“ ütles Olga vahele. „Kui ma poleks nutma hakanud, siis magaksite ka täna öösel halvasti!“

„Mis ma pean siis nüüd tegema: pean ma andeks paluma?“ küsis Oblomov alandliku õrnusega.

„Andeks paluvad lapsed või mõni, kes rahvamurrus teisele jala peale astub, siin vabandus ei aita,“ ütles neiu ja lehvitas endale jälle rätikuga tuult.

„Olga, aga kui see on tõsi? Kui minu mõte on siiski õige ja teie armastus on eksitus? Kui te hakkate mõnda teist armastama ja peate mind vaadates punastama…“

„Ja mis siis?“ küsis Olga ning vaatas Oblomovile nii sügav-iroonilisel ja läbitungival pilgul otsa, et mees kohmetus.

„Ta tahab minust midagi kätte saada,“ mõtles ta. „Hoia end, Ilja Iljitš!“

„Mis siis?“ kordas ta masinlikult, vaatas ärevust tundes Olgale näkku, aga ei saanud aru, mis mõte praegu neiu peas tekkis ja kuidas ta oma „mis siis-i“ kavatseb õigustada, sest on ju võimatu armastuse tagajärgi õigustada, kui see armastus on eksitus.

Olga vaade oli nii teadev ja kindel, küllap ta valitses hästi oma mõtet.

„Teie kardate,“ ütles ta teravalt, „„kuristiku põhja“ langeda; teid kohutab haavav võimalus, et ma lakkan kunagi teid armastamast!… „Kui halb mul siis on!“ — nii te kirjutasite…“

Oblomov ei taibanud ikka veel midagi.

„Aga minul on ju siis hea, kui ma kedagi teist armastama hakkan: niisiis olen mina õnnelik! Ja teie ju ütlete, et te näete ees minu õnne ja olete valmis minu heaks kõike ohverdama, isegi elu?“

Oblomov vahtis ainiti neiule otsa ning pilgutas aeg-ajalt päraniaetud silmi.

„Ah niisugune loogika tuli siit välja!“ sosistas ta. „Pean tunnistama, et seda ma ei oodanud…“

Neiu mõõtis teda mürgisel pilgul pealaest jalatallani.

„Aga õnn, mille pärast te aru kaotate?“ jätkas ta. „Need hommikud ja õhtud, see park ja minu „armastan“ — kas see kõik ei maksa teie silmis midagi, kas selle eest ei tasu mingit hinda maksta, mingit ohvrit tuua, mingit valu kannatada?“

„Ah, kui ma võiksin maa alla vajuda!“ mõtles Oblomov ikka suuremat sisepiina tundes, mida rohkem talle Olga mõte selgus.

„Aga mis siis,“ küsis Olga ägedalt, „kui teie sellest armastusest väsite, nagu te väsisite raamatutest, ametiskäimisest, seltskonnast; kui te kunagi ilma võistlejatagi, ilma uue armastuseta minu kõrval magama uinute, nagu oleksite oma kodus sohval, ja kui minu hääl teid enam ei ärata; kui teil südame paistetus möödub, kui teie öökuub saab teile armsamaks kui mis tahes naisterahvas?…“

„Olga, see on võimatu!“ katkestas Oblomov teda pahaselt ja nihkus temast eemale.

„Mispärast võimatu?“ küsis Olga. „Teie ütlete, et mina praegu eksin ja hakkan kord kedagi teist armastama, mina aga mõtlen vahel, et teie armastus saab lihtsalt otsa. Ja mis siis saab? Kuidas ma siis õigustaksin seda, mida ma praegu teen? Kui ka inimesed ja seltskond kõrvale jätta, siis — mida ma iseendale ütlen?… Ka mina ei saa mõnikord sellepärast magada, aga ma ei tule oma tulevikukahtlustega teid piinama, sest ma usun kõige paremat, õnn saab minu hirmust võitu. Minu jaoks on see väärtus omaette, kui teie silmad hakkavad minu pärast särama, kui te mind otsides mäest üles ronite, unustate laiskuse ja tõttate palava ilmaga linna mulle lillekimpu või raamatut tooma; kui ma näen, et suudan teid panna naeratama, elu ihkama… Mina ootan ja otsin ainult õnne ja usun, et olen ta leidnud. Kui ma eksin, kui see on tõsi, et ma kord oma eksituse pärast nutan, siis tunnen ma vähemalt siin (ta pani käe südamele), et mina pole selles süüdi; siis ei tahtnud seda saatus, ei andnud jumal. Aga ma ei karda tulevasi pisaraid; ma ei nuta siis asjata: midagi olen ma nende pisarate eest juba saanud… Nii hea… oli mul!“ lisas ta.

„Olgu siis jällegi hea!“ palus Oblomov.

„Teie aga näete ees ainult musti värve; õnn ei maksa teie silmis midagi… See on tänamatus!“ jätkas Olga. „See pole armastus, see on…“

„Enesearmastus!“ ütles Oblomov tema eest ja ei julgenud enam Olga poole vaadatagi, ei temaga rääkida ega andeks paluda.

„Minge nüüd,“ ütles Olga vaikselt, „kuhu te minna tahtsite.“

Oblomov vaatas talle otsa. Neiu silmad olid kuivad. Mõtlikult vaatas ta maha ja tõmbas päevavarju otsaga jooni liivale.

„Heitke jälle pikutama,“ lisas Olga pärast pausi, „siis te ei eksi, siis ei lange te kuristikku.“

„Ma olen mürgitatud ja mürgitasin ka teid, selle asemel et olla lihtsalt ja vahetult õnnelik,“ pomises Oblomov kahetsedes.

„Jooge kalja: see ei mürgita,“ torkas neiu.

„Olga! See pole suuremeelne!“ ütles Oblomov. „Nüüd, kus ma olen end juba ise süütunnistusega karistanud…“

„Jah, sõnades te karistate ennast, sõnades tormate kuristikku, annate pool elu, aga siis tuleb kahtlus ja unetu öö: kui õrnaks, kui hoolitsevaks te enda vastu muutute, kui ettevaatlikuks, kui kaugele te ette näete!…“

„Kui õige see on, ja kui lihtne on tõde!“ mõtles Oblomov, kuid häbenes seda valjusti öelda. Miks ei mõistnud ta ise selle peale tulla, miks pidi seda selgitama naisterahvas, kes alles alustab oma elu? Ja kui ruttu see tal läheb! Alles ta oli päris lapse pilguga.

„Meil pole enam millestki rääkida,“ lõpetas Olga püsti tõustes. „Jumalaga, Ilja Iljitš, ja elage… rahus; sest see on teie õnn.“

„Olga! Ei, jumala pärast, ei! Nüüd, kus kõik jälle selgeks sai, ärge ajage mind minema…“ ütles Oblomov neiu käest kinni haarates.

„Mida te siis minust tahate? Te kardate, et minu armastus teie vastu võib olla eksitus: mina ei suuda teie kartusi kummutada; võib-olla ongi eksitus — ma ei tea…“

Oblomov laskis neiu käe lahti. Jälle rippus mõõk tema pea kohal.

„Kuidas te ei tea? Kas te siis ei tunne?“ küsis Oblomov kahtleval ilmel. „Ei aima?“

„Ma ei aima midagi; eile ütlesin ma teile, mida ma tunnen, aga mis aasta pärast tuleb, ei tea. Kas siis tõesti esimesele õnnele järgneb teine, teisele kolmas, ja see on ikka samasugune?“ küsis Olga ning vahtis suuril silmil Oblomovile otsa. „Rääkige, teil on rohkem kogemusi kui mul!“

Kuid Oblomov ei tahtnud enam neiut selle mõtte õigsuses veenda, seepärast vaikis ta ja kiigutas teise käega akaatsiat.

„Ei, armastatakse ainult üks kord!“ kordas ta koolipoisi kombel pähekulunud ütlust.

„Näete, ka mina usun sedasama,“ ütles neiu. „Kui see aga ei ole nõnda, siis võib-olla tuleb aeg, kus ma teid tõesti enam ei armasta ja nii minul kui ka teil on siis eksituse pärast valus; võib-olla lähme siis lahku!… Kaks, kolm korda armastada — ei, ei… Ma ei taha seda uskuda!“

Oblomov ohkas. See „võib-olla“ pööras ta hinge segi ja sügavas mõttes kõmpis ta neiule järele. Kuid samm-sammult hakkas tal kergem; öösel kujutletud eksitus tundus nii kauge tulevikuna… „Kogu elu on ju niisugune, mitte ainult armastus,“ turgatas tal äkki pähe, „ja kui igat juhust eksitusena eemale tõrjuda, kust saab siis see õige juhus tulla? Kus mu silmad on? Justkui pimedaks jäänud…“

„Olga,“ ütles ta ja puudutas kahe sõrmega õige tasakesi tema pihta (neiu jäi seisma), „teie olete targem kui mina.“

Olga raputas pead.

„Ei, ainult lihtsam ja julgem. Mida te kardate? Kas te tõesti arvate, et armastus võib lõppeda?“ küsis ta uhke kindlusega.

„Nüüd ma enam ei karda!“ ütles Oblomov söakalt. „Teiega koos ei tee saatus hirmu.“

„Neid sõnu lugesin ma hiljuti kusagilt… vististi Sue’ romaanist,“ ütles Olga äkki pilkavalt Oblomovi poole pöördudes, „ainult seal ütleb seda naine mehele…“

Oblomovil tõusis veri näkku.

„Olga! Olgu kõik nii nagu eile!“ palus ta. „Ma ei karda enam eksitust.“

Olga vaikis.

„Eks?“ küsis Oblomov arglikult.

Neiu vaikis ikka.

„Noh, kui te midagi öelda ei taha, andke siis muidu märku… kas või sirelioksaga…“

„Sirelid… on möödas, kadunud!“ vastas Olga. „Näete, missugused nad nüüd on: närtsinud!“

„Möödas, närtsinud,“ kordas Oblomov sireleid vaadates. „Ka kiri on möödas!“ ütles ta siis.

Olga raputas pead. Oblomov kõndis ta kannul ning mõlgutas mõtteid kirjast, eilsest õnnest ja närtsinud sirelioksast.

„Tõepoolest, sirelid närtsivad,“ mõtles ta. „Milleks seda kirja vaja oli? Miks ma kogu öö ei maganud ja hommikul kirjutama asusin? Nüüd, kus rinnas on jälle rahulik (ta haigutas)… tahaks kangesti magada. Aga kui kirja poleks olnud, siis poleks ka kõike seda olnud: tema poleks nutnud ja kõik oleks olnud nagu eilegi, oleksime vaikselt siin puiesteel istunud, teineteisele otsa vaadanud ja õnnest rääkinud. Ja täna ka, ja homme samuti…“

Oblomov haigutas suure suuga.

Siis tuli tal äkki pähe: mis siis oleks olnud, kui kiri oleks eesmärgi saavutanud, kui Olga oleks tema arvamust jaganud, eksimist ja kauge tuleviku ohte kartma hakanud, kui ta oleks kuulanud tema nõndanimetatud elutarkust ja kainet meelt ning olnud valmis lahku minema, teineteist unustama?

Jumal hoidku! Jumalaga jätta, linna uude korterisse kolida? Siis oleks järgnenud pikk, veniv öö, igav homme, talumatu ülehomme ja veel rodu päevi, üks kahvatum kui teine…

Seda ei või? See on ju surm! Aga nõnda see ometi oleks olnud! Ta oleks haigeks jäänud. Ta ei tahtnudki lahkumist, ta poleks seda välja kannatanud, oleks tulnud ise kohtamist paluma. „Miks ma ometi selle kirja kirjutasin?“ küsis ta endalt.

„Olga Sergejevna!“ ütles ta.

„Mis on?“

„Kõigile oma süütunnistustele pean ma veel ühe lisama…“

„Millise?“

„Seda kirja poleks tõesti vaja olnud…“

„Pole tõsi, seda oli väga vaja,“ ütles Olga.

Ta vaatas tagasi ja hakkas naerma, nähes, mis näo Oblomov tegi, kuidas ta unisus äkki kadus ja silmad imestusest pärani läksid.

„Oli vaja?“ kordas Oblomov ja sihtis üllatunud pilgul neiu selga. Seal aga polnud muud kui peleriini kaks tupsu.

Mida tähendavad siis need pisarad ja etteheited? Kas see kõik on ainult kavalus? Kuid ta teadis väga hästi, et Olga pole kaval.

Kavaldavad ja kavalust kasutavad üksnes mõnevõrra piiratud mõistusega naised. Sirgjoonelise arukuse puudusel panevad nad kavaluse abil igapäevase, väikese elu vedrusid liikvele, punuvad oma kodust poliitikat nagu pitspaela, ilma et nad tähele paneksid, kuidas kulgevad ümberringi elu peamised teed, kuhu nad suunduvad ja kus ühinevad.

Kavalus on peenraha, mille eest kuigi palju osta ei saa. Nagu peenrahaga saab tund või paar ära elada, nii võib ka kavalusega üht-teist kinni katta, pisut petta või teisendada, kuid tema abiga ei küüni nägema kauget silmapiiri, et viia kokku suure peasündmuse algust ja lõppu.

Kavalus on lühinägelik: hästi näeb ta ainult oma nina ette, ja mitte kaugemale; seepärast langeb ta ise sagedasti lõksu, mille ta teiste tarvis on üles seadnud.

Olga on lihtsalt tark: kas või tänane probleem — kui hõlpsalt ja selgesti ta selle lahendas, nagu iga teisegi küsimuse. Kohe märkab ta sündmuse peamõtet ja asub kõige otsemat teed selle juurde.

Kavalus on aga kui hiir: piirleb ümberkaudu, poeb peitu… Olga iseloom pole üldse niisugune. Aga mis see siis on? Mis uus hoiak siit selgub?

„Mispärast see kiri vajalik oli?“ küsis Oblomov.

„Mispärast?“ kordas neiu ja pööras kiiresti rõõmsa näo Oblomovi poole, tundes lõbu oma osavusest, millega ta võis teise iga silmapilk ummikusse ajada. „Sellepärast,“ ütles ta rõhuga, „et te öö otsa magada ei saanud, kirjutasite mulle kogu see aeg; mina olen samuti egoist! Seda esiteks…“

„Miks te siis mulle enne etteheiteid tegite, kui te nüüd minuga nõusse jäite?“ küsis Oblomov vahele.

„Sellepärast, et teie piinu välja mõtlete. Mina neid välja ei mõelnud, nad tulid ise, ja nüüd on mul hea meel, et nad juba möödas on; teie aga sepitsesite neid ja tundsite ette head meelt. Te olete õel! Seda ma teile ette heitsingi. Peale selle… teie kirjas mänglevad mõte ja tunne… täna öösel ei elanud te oma tavalist elu, vaid nii, nagu tahtis seda teie sõber ja ka mina — see on teiseks. Ja lõpuks, kolmandaks…“

Neiu astus ligemale, nii ligi, et Oblomovil lõi veri pähe ja südamesse; ta hakkas erutusest raskesti hingama. Neiu aga vaatas talle otse silma sisse.

„Kolmandaks sellepärast, et teie kirjast paistab nagu peeglist teie õrnus, teie hool ja mure minu ja mu õnne pärast, et sealt paistab teie puhas südametunnistus… kõik see, millele Andrei Ivanõtš mu tähelepanu juhtis ja mida ma armastama hakkasin, mille pärast ma unustan teie apaatsuse… teie laiskuse… Tahtmatult avaldasite seal, et teie pole egoist, Ilja Iljitš, te ei kirjutanud sugugi selleks, et lahkuda, — seda te ei tahtnud, te kirjutasite ainult sellepärast, et kartsite mind petta… Teis kõneles ausus, muidu oleks see kiri mind sügavalt haavanud ja siis poleks ma uhkuse pärast üldse nutma hakanud! Näete, ma tean, miks ma teid armastan, ja ma ei karda eksitust: mina ei eksi teis…“

Kui ta seda rääkis, oli ta Oblomovi silmis särast ja hiilgusest ümbritsetud. Ta silmis helkis armastuse võidurõõm, oma jõu tunnetamine, palgeil hõõgusid punased laigud. Ja tema, Oblomov, oli kõige selle põhjuseks! Oma ausa südame ajel oli ta heitnud neiu hinge selle tule, selle sära ja hiilguse.

„Olga! Teie olete kõige parem naiste seas, te olete esimene naine maailmas!“ hüüdis Oblomov vaimustudes ja sirutas ekstaasis käed neiule vastu, ise ettepoole kummardudes. „Jumala pärast… üksainus suudlus… kirjeldamatu õnne pandiks,“ sosistas ta nagu jampsides.

Neiu põrkas otsemaid tagasi; pühalik sära ja jume kadus ta palgeilt; silmade leebe tuli muutus ähvardavaks.

„Ei! Mitte kunagi! Ärge tulge!“ ütles ta kohkunult, peaaegu kabuhirmus, sirutas päevavarju ja mõlemad käed ette ning jäi, külg ees, ähvardaval pilgul ja ähvardava hoiakuga sambaks kivinenult seisma, isegi mitte hingates.

Oblomov muutus kohe vaguraks: tema ees ei seisnud leebe Olga, vaid haavatud uhkuse ja viha jumalanna, huuled kokku pigistatud, välgud silmis.

„Andke andeks!“ pomises Oblomov löödult, põrmustatult.

Olga pöördus pikkamisi ja läks, kuna ta ise üle õla kartlikult tagasi piilus, et näha, mis mees teeb. Aga see ei teinud midagi: tuli tasakesi, saba sorus, nagu koer, kellele on peale põrutatud.

Neiu pidi juba sammu kiirendama, kuid Oblomovi nägu nähes hoidis ta naeratust tagasi ja astus rahulikumalt, ainult aeg-ajalt läbis värin ta keha. Õhetuselaik ilmus kord ühele, kord teisele palgele.

Edasiminekul selgines ta nägu, hingamine muutus aeglasemaks ja rahulikumaks, samm mõõdetumaks ja kindlamaks. Ta nägi, kui püha on Oblomovile tema „mitte kunagi“, ja ta vihatuhin vaibus pikkamisi, andes kahetsusele maad. Ta astus ikka aeglasemalt ja aeglasemalt…

Ta oleks tahtnud oma ägedust heaks teha; mõttes otsis ta ettekäänet rääkimiseks.

„Rikkusin kõik ära! See oli nüüd tõeline eksitus! „Mitte kunagi!“ Jumal küll, sirelid on närtsinud,“ mõtles Oblomov longus sirelikobaraid vaadates. „Eilne on närtsinud, kirigi on närtsinud, ja ka praegune silmapilk, kõige parem mu elus, kuna esimest korda elus ütles naine mulle nagu hääl taevast, et minus on midagi head… ja ka see silmapilk närtsis!“

Ta vaatas Olga poole — neiu seisis ja ootas teda mahalöödud silmil.

„Andke kiri mulle,“ ütles ta vaikselt.

„Ta on närtsinud,“ vastas Oblomov nukralt ja ulatas kirja.

Neiu tuli jälle talle õige lähedale ja langetas pea, silmad sootuks maha löönud… Ta vist väriseski. Oblomov ulatas kirja, Olga ei tõstnud pead, ei nihkunud eemale.

„Te ehmatasite mind,“ ütles ta leebelt.

„Andke andeks, Olga,“ pomises Oblomov.

Neiu vaikis.

„See ähvardav „mitte kunagi“!“ ütles Oblomov kurvalt ja ohkas.

„Närtsib ära,“ sosistas Olga vaevu kuuldavalt ja punastas. Ta heitis Oblomovile hea ja häbeliku pilgu, võttis ta mõlemad käed ning pigistas neid kõvasti, siis surus ta nad oma südamele.

„Tunnete, kuidas süda taob!“ ütles ta. „Te ehmatasite mind! Laske lahti!“

Ning mehele otsa vaatamata keeras ta ringi ja pistis rada mööda jooksu, kusjuures ta eest pisut kleiti kergitas.

„Kuhu te nüüd tõttate?“ hüüdis Oblomov. „Ma olen väsinud, ei jõua teile järele…“

„Las ma lähen! Ma jooksen laulma, laulma, laulma!…“ kordas Olga õhetavi põsi. „Rinnas pakitseb, nii et peaaegu valus on!“

Oblomov jäi paigale ja vahtis tükk aega neiule nagu äralennanud inglile järele.

„Kas seegi silmapilk närtsib?“ mõtles ta peaaegu kurvalt, tundmata ise, kas ta läheb edasi või seisab paigal.

„Sirelid… on möödas,“ mõtles ta jälle, „eile on möödas, ka öö oma viirastuste ja ahistusega on möödas… Jah! ja kaob seegi hetk nagu sirelid! Aga samal ajal, kui tänane öö möödus, puhkes juba tänane hommik…“

„Mis see siis on?“ küsis ta valjusti, viibides ise nagu unes. „Kas siis armastus… armastus ka? Mina arvasin, et tema jääb palava keskpäevana armastajate ümber ja miski ei liigu ega lehvi selles õhus; ka armastuses ei ole rahu, ka tema liigub kogu aeg kuhugi, edasi… edasi… „nagu kogu elu“, ütleb Stolz. Ja ei ole veel sündinud Joosuat, kes ütleks talle: seisa paigal! Mis siis homme tuleb?“ küsis ta murelikult ja lonkis sügavas mõttes koju.

Olga akende alt mööda minnes kuulis ta, kuidas neiu pakitsev rind Schuberti helidest kergendust otsis, otsekui nuuksudes õnnest.

Jumal küll! Kui hea on maailmas elada!