Oblomov/teine jagu/VI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
V
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
VII

VI

Laisas poosis laisalt lebamise, tuima tukkumise ja hingepalangute vahel oli Oblomov unistanud naisest, eeskätt ikka nagu abikaasast, mõnikord ka nagu armukesest.

Unistustes hõljus ta ees pika, saleda naise kuju, käed rahulikult rinnal vaheliti, pilk tasane, kuid uhke, kord istumas puhkeasendis väätkasvude keskel puiestikus, kord astumas kergel kõnnakul mööda vaipa või liivast alleed, piht painduv, peahoiak graatsiline, näoilme unistav: see oli paleus, kehastunud elu, täis võluvat hellust ja pühalikku rahu, nagu rahu ise.

Algul nägi Oblomov teda lilletatuna ja pika looriga altari ees, siis abieluvoodi peatsis häbelikult mahalöödud silmil, viimaks — emana hulga laste keskel.

Oblomovi unistuses oli tema huultel kiretu naeratus ja silmi ei looritanud himukus; naeratuses avaldus sümpaatia talle, oma mehele, ning heatahtlikkus kõigile teistele; pilk hellitas ainult teda ja oli häbelik või koguni vali kõigi teiste suhtes.

Kunagi ei tahtnud ta kujutleda naist värisemas, kuulda palavaid soove, näha ootamatuid pisaraid, raugust, jõuetust ja seejärel pöörast rõõmutuhinat. Pole vaja ei kuud ega nukrust. Naine ei pea äkki kahvatama ega minestama, ei pea tundma vapustavaid hingetorme…

„Niisugustel naistel on armukesed,“ arutles ta, „ja nendega on palju muret: arstid, tervisveed ja lõpmata palju kõiksugu tujusid. Ei saa rahulikult magamagi jääda!“

Uhkelt häbeliku ja rahuliku sõbranna kõrval magab mees muretult. Ta uinub kindla teadmisega, et leiab ärgates sellesama tasase ja sümpaatiat kiirgava pilgu eest. Ka paarikümne aasta pärast vastaks neist silmist tema soojale pilgule sama tasane, vaikselt vilkuv sümpaatiakiir. Ja nõnda kuni hauani.

„Eks ole lõpuks iga mehe ja naise salajaseks eesmärgiks leida oma sõbra näost muutumatut rahu ja tunnete hoovust, ühtlast ja igavest? See on armastuse normaalolek, ja niipea kui sellest midagi puudub, niipea kui see muutub või jaheneb, algab kannatamine: seega on minu paleus üldine paleus,“ mõtles Oblomov. „Kas ei peaks just see olema kahe soo vastastikuse vahekorra selgumise ja täiustumise kroon?“

Anda kirele seaduslik tee, näidata talle nagu jõele kätte õige voolusäng kogu maa hüveks — see on üldinimlik ülesanne, see on progressi tipp, mille poole ronivad kõik George Sandid, kuid kalduvad teelt kõrvale. Selle ülesande õigel lahendamisel ei oleks enam truudusemurdmist ega jahenemist, jääks ainult igavesti südame tuksumine õndsalikus rahus, seega igavesti täiuslik elu, igavene elu tuum, igavene kõlblas tervis.

Niisuguse õnne näiteid on olemas, kuid harva: neid nimetatakse haruldasteks nähtusteks, öeldakse, et selleks peab inimene sündima. Aga jumal seda teab, võib-olla peab selleks siiski kasvatama, peab ehk teadlikult selle poole liikuma?…

Kirg? See on hea ainult luuletustes ja näitelaval, kus näitlejad käivad, mantel üle õla ja nuga käes, ja niihästi tapjad kui tapetud lähevad pärast koos õhtust sööma…

Hea oleks, kui ka kired nõnda lõpeksid, kuid neist jääb järele üksnes suitsu ja vingu, ja õnne ei ole! Mälestus pole muud kui häbi ja juuste katkumine.

Lõpuks, kui inimest tababki niisugune õnnetus nagu kirg, siis on see niisama hea, nagu satutaks rööplikule, künklikule või läbipääsmatule teele, kus hobused kukuvad ja sõitja ära väntsutatakse, kuna koduküla juba paistab: seda ei maksa siis silmist lasta, ja peab katsuma, nii ruttu kui saab, ohtlikust paigast ära pääseda…

Jah, kirge tuleb abieluga piirata, lämmatada ja kustutada…

Oblomov põgeneks hirmuga naise juurest, kes teda äkki oma silmadega kõrvetaks, suletud silmil ägades tema rinnale langeks ning siis toibudes käed lämmatavalt ümber ta kaela põimiks… See oleks ilutulestiku rakett, see oleks plahvatav püssirohuvaat; ja mis sellest saaks? Lukkus kõrvad, pimestatud silmad, kõrbenud juuksed!

Kuid vaatame nüüd, milline naine oli Olga.

Pärast seda, kui Oblomovil kogemata armuavaldus suust lipsas, läks hulk aega, enne kui nad nelja silma all kohtusid. Nagu mõni koolipoiss hoidus Oblomov kõrvale, kui ta Olgat eemaltki silmas. Olga esinemine oli nüüd teistsugune, kuid ta ei põgenenud, ei käitunud külmalt, oli ainult muutunud mõtlikumaks.

Nähtavasti oli tal lihtsalt kahju, et on juhtunud midagi, mis ei lase tal enam Oblomovit uudishimuliku pilguga piinata või teda südamlikul toonil nokkida tema lamamise, tema laiskuse, tema kohmakuse pärast…

Olga võttis asja humoorikalt, kuid see oli ema humoorikus, kes ei saa kuidagi tõsiseks jääda, nähes poja naeruväärset peorõivastust. Stolz oli ära sõitnud ja Olgal oli igav, sest polnud kedagi, kellele ta oleks võinud laulda; klaver seisis avamata — ühesõnaga, neid mõlemaid koormas sunnitud olek, aheldatus, mõlemal oli piinlik.

Ja kui hästi see ometi algas! Kui lihtsalt nad tutvusid! Kui vabalt nad teineteisele lähenesid! Oblomov oli Stolzist lihtsam ja südamlikum, kuigi ta Olgat nõnda ei naerutanud, või kui naerutas, siis iseendaga, ja andis pilkamise nii kergesti andeks.

Pealegi oli Stolz ära sõites jätnud Oblomovi Olga hooleks, palunud tal oma sõbra järele vaadata, mitte lasta tal kodus istuda. Neiu nägusas, nutikas peakeses oli juba üksikasjaline plaangi valmis, kuidas ta Oblomovi pealelõunasest magamisest ära võõrutab, ja mitte ainult magamisest: päevase sohval pikutamisegi keelab ta ära — võtab talt sõna.

Ta unistas sellest, kuidas ta käsib Oblomovil üht või teist Stolzi jäetud raamatut lugeda, paneb ta iga päev ajalehti jälgima ja laseb endale uudiseid jutustada, sunnib teda maale kirju kirjutama, mõisa uuenduste plaani valmis tegema, välismaasõidu vastu valmistuma — ühesõnaga, Oblomov ei saa tema käe all tukkuma jääda; ta leiab tema juhatusel eesmärgi, hakkab jälle kõigest hoolima, millest ta vahepeal ei hoolinud, nii et Stolz ei tunneks tagasi tulles oma sõpra äragi.

Ja kogu selle ime saadab tema korda, tema, arglik, sõnakehv neiu, keda tänini ükski pole kuulanud ja kes ei ole veel õieti elama hakanudki! Tema on selle metamorfoosi põhjuseks!

See metamorfoos on juba alanud: niipea kui Olga laulma hakkab, pole Oblomov enam endine…

Oblomov hakkab elama, töötama, õnnistab elu ja teda. Anda inimesele elu tagasi — missugune au see on arstile, kui ta päästab surmale määratud haige! Päästa aga kõlblalt hukkuv mõistus ja hing…

Uhkuse- ja rõõmuvärin jooksis Olgal üle keha; ta pidas seda taevast saadetud kohustuseks. Mõttes oli ta Oblomovi oma sekretäriks, oma raamatukoguhoidjaks määranud.

Ja korraga pidi see kõik lõppema! Neiu ei teadnud, millise hoiaku ta peab nüüd võtma, ja vaikis seepärast, kui ta Oblomovit kohtas.

Oblomov seevastu piinles mõtte käes, et ta on Olgat kohutanud või haavanud, ja ootas välkuvaid pilke, külma valjust; ta värises neiut nähes, hiilis tema eest kõrvale.

Vahepeal oli ta just suvemajja kolinud, ja kolm päeva käis ta üksi mättalt mättale hüpates üle soo metsas või külas, kus ta lihtsalt niisama mõne talu väravas istus, vaadates, kuidas lapsed ja vasikad jooksevad ning pardid tiigis lobistavad.

Suvemaja lähedal oli järv ja hiigelsuur park; Oblomov kartis sinna minna, sest seal oleks ta võinud Olgat kohata.

„Et ma ka sõnasabast kinni ei saanud!“ mõtles ta, ilma et ta oleks endalt küsinudki, kas öeldud sõnades peitus tõde või avaldus neis ainult muusika silmapilgumõju.

Piinlikkus, häbi, või nagu tema ise ütles, „pahateo tunne“, mida ta oma sõnadega oli sünnitanud, ei lasknud tal endale aru anda, mis palang see oli ja mida Olga talle üldse tähendas. Ta ei analüüsinud, mis on tema südames uut ja liigset — mis on see tomp, mida enne ei olnud. Kõik tema tunded valgusid kokku üheks suureks häbitombuks.

Kui aga neiu kuju korraks tema silmade ette kerkis, siis asus sinna ka teine kuju — tema unistatud rahu kehastus, eluõnn: see paleus oli täpselt Olga. Mõlemad kujud kattusid ja sulasid ühte.

„Ah, mis ma küll tegin!“ ütles Oblomov. „Hävitasin kõik! Jumalale tänu, et Stolz ära sõitis: Olga ei saanud temale rääkida, muidu poe kas või maa alla! Armastus, pisarad — kus see siis minule kõlbab? Ka Olga tädi ei saada sõna, ei kutsu enam enda poole, vististi on temalegi räägitud… Jumal küll!…“

Nõnda mõtles ta, vargsi parki, selle äärmisele puiesteele kõndides.

Olga ainukeseks mureks oli, mismoodi ta Oblomoviga kohtub ja kuidas tuleb sellest sündmusest mööda minna: kas vaikimisega, nagu poleks midagi juhtunud, või peab Oblomovile siiski midagi ütlema?

Ja mida peab ütlema? Kas teha vali nägu, vaadata talle uhkelt otsa või üldse mitte vaadata, öelda ainult kõrgilt ja külmalt, el tema küll niisugust käitumist ei oodanud, sest kelleks teda õige peetakse, et julgetakse olla nii jultunud?… Nõnda ütles Sonetška masurka ajal ühele lipnikule, ehk ta küll ise kõigest väest püüdis noormehe pead segi ajada.

„Mis jultumus see oli?“ küsis neiu endalt. „Kui ta tõepoolest seda tundis, miks ei pidanud ta siis seda ütlema?… Ainult et nii äkki, alles me saime tuttavaks… Keegi teine poleks seda öelnud, kui ta on naist alles paar-kolm korda näinud; ja keegi poleks ka nii ruttu armastama hakanud. Seda võis ainult Oblomov…“

Kuid neiu mäletas kuulnud ja lugenud olevat, et armastus tuleb mõnikord väga äkki.

„Ja temal oli see ka meeleliigutus, ekstaas; nüüd ei näita ta nägugi: tal on häbi; nii et see polnud jultumus. Aga kes on süüdi?“ mõlgutas ta edasi. „Muidugi Andrei Ivanõtš, sest tema sundis mind laulma.“

Kuid Oblomov ei tahtnud ju alguses kuulata ja temal, Olgal, oli paha meel, aga ta… püüdis kõigest väest… Olga punastas tugevasti — jah, ta oli tõepoolest püüdnud kõigest väest Oblomovi südant liigutada.

Stolz oli Oblomovi kohta öelnud, et ta olevat apaatne, et teda ei liiguta enam miski, temas on kõik juba kustunud… Ja Olga tahtis siis näha, kas Oblomovis on tõesti kõik kustunud, ja ta laulis, laulis… nii, nagu ta enne kunagi polnud laulnud…

„Mu jumal! Mina olengi süüdi: ma palun temalt andeks… Aga mida?“ küsis ta kohe. „Mis ma talle ütlen? Musjöö Oblomov, mina olen süüdi, mina avatlesin… Oh, mis häbi! See pole tõsi!“ ütles ta ägestudes ja jalga vastu maad lüües. „Kuidas võib nii mõelda!… Kas ma siis teadsin, mis sellest tuleb?… Aga kui seda poleks olnud, kui see sõna poleks tal suust lipsatanud… mis siis?“ küsis ta. „Ei tea,“ mõtles ta.

Sellest päevast peale on nii imelik tundmus rinnas… vististi on see suur solvumus… isegi kuumad hood käivad, palgeil hõõgub kaks tillukest punast laiku…

„Ärritus… väike palavik,“ ütles arst.

„Millega see Oblomov küll valmis sai! Oo, talle peab õpetust andma, et see edaspidi enam ei korduks! Palun, et ma tante teda enam vastu ei võtaks: mees ei tohi end unustada… Kuidas ta ometi julges!“ mõtles Olga puiestikus jalutades; ta silmad kiiskasid…

Äkki kuulis ta kedagi tulevat.

„Keegi tuleb,“ mõtles ka Oblomov.

Ja juba nad sattusidki silm silma vastu.

„Olga Sergejevna!“ ütles Oblomov ja värises ise nagu haavaleht.

„Ilja Iljitš!“ vastas Olga areldi, ja mõlemad jäid seisma.

„Tere,“ ütles Oblomov.

„Tere,“ vastas Olga.

„Kuhu te lähete?“ küsis Oblomov.

„Jalutan…“ vastas Olga silmi tõstmata.

„Ma segan teid?“

„Oh ei, mitte sugugi…“ vastas neiu ja heitis Oblomovile vilka, uudishimuliku pilgu.

„Tohin ma kaasa tulla?“ küsis Oblomov äkki ja vaatas talle uurivalt otsa.

Nad astusid vaikides mööda teed. Ei koolmeistri joonlaud ega direktori kulmud ega üldse mitte miski elus polnud Oblomovi südant nõnda kloppima pannud nagu praegu. Ta tahtis midagi öelda, püüdis endast võitu saada, kuid sõnagi ei tulnud tal suust; ainult süda peksis koledal kombel nagu mõne suure õnnetuse puhul.

„Olete Andrei Ivanõtšilt kirja saanud?“ küsis Olga.

„Jah,“ vastas Oblomov.

„Mis ta kirjutab?“

„Kutsub Pariisi.“

„Ja mis teie teete?“

„Sõidan.“

„Millal?“

„Varsti… ei, homme… niipea kui asjad joones.“

„Miks nii ruttu?“ küsis neiu.

Oblomov ei vastanud.

„Kas suvituskoht ei meeldi või… Öelge, miks te tahate ära sõita?“

„Häbematu! Nüüd tahab ta ära sõita,“ mõtles neiu seejuures.

„Ei tea, miks, aga mul on valus, piinlik, nagu kõrvetaks,“ sosistas Oblomov, ilma et ta Olga poole oleks vaadanud.

Neiu vaikis, murdis sirelioksa ja nuusutas seda, varjates nõnda oma nägu.

„Nuusutage, kui hea lõhn!“ ütles ta ja kattis sama sirelioksaga ka Oblomovi näo.

„Näe, maikellukesed! Oodake, las ma nopin,“ ütles Oblomov ja kummardus maha. „Need lõhnavad veel paremini — neil on aasade ja metsade lõhn, neis on enam loodust. Sirel kasvab ainult maja ümber, oksad tükivad aknast sisse, ja lõhn on imal. Näete, maikellukesed on alles kastest märjad.“

Oblomov andis Olgale mõned maikellukesed.

„Aga kas te reseedat armastate?“ küsis Olga.

„Ei: liiga tugev lõhn; reseedat ega roose ma ei armasta. Ma ei armasta üldse lilli; aasal veel, aga toas… kui palju tüli… prahti…“

„Teile meeldib, et tuba oleks puhas?“ küsis neiu, Oblomovile kelmikalt otsa vaadates. „Te ei salli prahti?“

„Jah, aga mul on niisugune teener…“ pomises Oblomov. „Oh, kui õel!“ mõtles ta seejuures endamisi.

„Kas te sõidate otse Pariisi?“ küsis neiu.

„Jah, Stolz ootab mind juba ammu.“

„Viige talle mu kiri kätte, ma kirjutan valmis,“ ütles neiu.

„Andke ta siis veel täna minu kätte; homme ma kolin linna.“

„Homme?“ küsis Olga. „Miks nii ruttu? Nagu ajaks teid keegi taga!“

„Ajabki…“

„Kes siis?“

„Häbi…“ sosistas Oblomov.

„Häbi!“ kordas Olga masinlikult. — „Nüüd ma siis ütlen talle: musjöö Oblomov, ma poleks tõesti uskunud, et teie…“

„Jah, Olga Sergejevna,“ ütles Oblomov lõpuks endast võitu saades, „te vististi imestate… olete pahane…“

„Noh, nüüd on paras aeg… õige silmapilk,“ mõtles neiu. Ta süda peksis tugevasti. „Ei suuda, jumal küll!“

Oblomov püüdis Olgale näkku vaadata, et teada saada, mis ta mõtleb, kuid neiu nuusutas sirelit ja maikellukesi ega teadnud isegi, mis ta mõtleb… mis ütleb või mis teeb.

„Ah, Sonetška oskaks kohe midagi välja mõelda, aga mina olen nii rumal — ei oska… küll on piin!“ mõtles Olga.

„Ma olen selle sootuks unustanud…“ ütles ta

„Uskuge mind, see tuli tahtmatult… ma ei suutnud end valitseda,“ hakkas Oblomov julgust saades seletama. „Kui ka pikne oleks sel hetkel kärgatanud või kivi oleks mulle pähe kukkunud, ma oleksin ikkagi öelnud. Mingi jõuga poleks seda saanud tagasi hoida… Jumala pärast, ärge mõelge, et ma tahtsin .. Mõni minut hiljem oleksin ma teab mida andnud, et ettevaatamatut sõna olematuks teha…“

Neiu kõndis longus päi ja nuusutas lilli.

„Unustage see,“ jätkas Oblomov, „unustage ära, seda enam, et see pole tõsi…“

„Pole tõsi?“ kordas Olga, ajas end äkki sirgu ja pillas lilled käest.

Ta silmad läksid pärani ja neis helkis üllatus…

„See siis polegi tõsi?“ kordas ta.

„Jah, jumala pärast, unustage see ja ärge olge pahane! Ma vannun, see oli silmapilgu meeleolu… muusika mõju.“

„Ainult muusika mõju?“

Neiu nägu muutus: kaks punast laiku kadusid paletelt ja silmad tuhmusid.

„Ja polegi midagi! Ta võttis ettevaatamatu sõna tagasi ja nüüd pole enam vaja pahane olla!… Nüüd on kõik hästi… nüüd võib muretu olla!… Võib jälle rääkida, naljatada…“ mõtles ta ja rebis mööda minnes puult oksa, oksalt huultega lehe ning viskas siis nii lehe kui oksa teele maha.

„Te ei ole siis pahane? Oletegi unustanud?“ küsis Oblomov tema poole kummardudes.

„Mis see ometi olgu? Mida te palute?“ vastas neiu ärritatult ja peaaegu pahaselt, kuna ta ise näo kõrvale pööras. „Mul on kõik meelest läinud… ma unustan kergesti!“

Oblomov oli vait ega teadnud, mis teha. Ta nägi ainult äkilist pahameelt, aga ei näinud selle põhjust.

„Mu jumal!“ mõtles Olga. „Kõik on nüüd jälle korras; seda stseeni poleks nagu olnudki, ja jumal tänatud! Mis siis ikka!… Oh, jumal küll! Mis minuga lahti on? Ah, Sonetška, Sonetška! Kui õnnelik sa oled!“

„Ma lähen koju,“ ütles ta äkki, kiirendas sammu ja keeras teisele teele.

Tal olid pisarad kurgus. Ta kartis, et nutt tuleb peale.

„Mitte sinna, siit on lähem,“ ütles Oblomov. „Loll,“ sõitles ta end mõttes nukralt, „oli mul vaja seletama hakata! Nüüd haavasin teda veel rohkem. Poleks maksnud meelde tuletada: see oleks niisama mööda läinud, iseenesest ununenud. Nüüd ei aita muud, kui peab andeks paluma.“

„Mul on kindlasti sellepärast meel paha,“ mõtles Olga, „et ma ei saanud öelda: musjöö Oblomov, ma poleks tõesti uskunud, et teie julgete… Tema jõudis minust ette… Ja polegi tõsi!… Ole lahke, ta valetas! Kuidas ta ometi julges?“

„Kas te tõesti olete unustanud?“ küsis Oblomov tasa.

„Olen muidugi, kõik!“ vastas Olga kähku ja tal oli kiire koju minna.

„Andke käsi… selle märgiks, et te pole pahane.“

Silmi tõstmata ulatas neiu oma sõrmeotsad, aga niipea kui Oblomov neid puudutas, tõmbas ta käe järsult tagasi.

„Ei, te olete pahane!“ ütles Oblomov ohates. „Kuidas ma küll saaksin teid uskuma panna, et see oli ainult meeleolu, et ma muidu poleks võinud end nõnda unustada… Jah, olgu sellel lõpp, ma ei hakka enam teie laulu kuulama…“

„Jätke need kinnitused, mul pole neid vaja,“ ütles neiu kiiresti. „Mina ise ei laula teile enam!“

„Hea küll, ma olen vait,“ ütles Oblomov, „ainult ärge lahkuge nõnda, jumala pärast, muidu jääb mul kivi südamele…“

Olga aeglustas sammu ja kuulas pinevalt mehe sõnu.

„Kui see on tõsi, et te oleksite nutma hakanud, kui ma poleks teie laulu kuuldes „ah!“ öelnud, siis on ka see tõsi, et kui te nüüd niimoodi ära lähete, ilma et te naerataksite või sõbralikult kätt annaksite, siis jään mina… halastage, Olga Sergejevna! Ma jään haigeks, mul värisevad põlved, ma seisan vaevu jalul…“

„Mispärast?“ küsis neiu kiiresti ja vaatas talle otsa.

„Ei tea,“ vastas Oblomov, „häbi on nüüd juba möödas: mul ei ole oma sõnade pärast häbi… mul on tunne, et nendes…“

Jällegi oleksid nagu sipelgad tal rinnas siblinud; jälle tundus seal midagi liigset; jälle hakkas neiu lahke ja uudishimulik pilk teda kõrvetama. Nii graatsiliselt pöördus ta Oblomovi poole ja ootas nii kannatamatult vastust.

„Mis nendes on?“ küsis Olga kärsitult.

„Ei, ma kardan öelda: te panete jälle pahaks.“

„Öelge!“ ütles Olga käskival toonil.

Oblomov oli vait.

„Noh?“

„Jälle tahaksin ma teid vaadates nutta… Näete, mul pole enesearmastust, ma ei häbene oma südant…“

„Mispärast te nutta tahate?“ küsis Olga ja ta paletel hakkasid hõõguma kaks punast laiku.

„Ikka kuulen ma teie häält… ja tunnen jälle…“

„Mida?“ küsis Olga, ja pisarad ei pitsitanud tal enam kurgus; ta ootas põnevusega.

Nad jõudsid trepi ette.

„Tunnen…“ tahtis Oblomov kõik ruttu ära öelda ja jäi seisma.

Pikkamisi, nagu suure vaevaga, astus Olga trepist üles.

„Tunnen jälle sedasama muusikat… sedasama… meeleliigutust… sedasama… andke andeks, andke andeks — jumala pärast, ma ei saa enesest jagu…“

„Musjöö Oblomov,“ alustas Olga karmilt; siis korraga valgustas naeratus tema nägu, „ma ei ole pahane, ma annan andeks,“ lisas ta leebelt, „ainult et edaspidi…“ Ümber pööramata ulatas ta tagaspidi mehele käe; Oblomov haaras sellest kinni ja suudles peopesa; tasakesi pigistas käsi suudlevaid huuli, ja järgmisel silmapilgul lipsas neiu klaasuksest sisse, kuna Oblomov rabatuna seisma jäi.