Põrgupõhja uus Vanapagan/I

Allikas: Vikitekstid
Põrgupõhja uus Vanapagan
A. H. Tammsaare
II

I

Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes see keegi õieti oli, see ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus Põrgupõhja uus peremees. Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägi ja võimus, temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras: nimi Jürka, kristlikus abielus Lisetega, ilma lasteta.

„Kes andis luba Põrgupõhjale asuda?“ küsiti Jürkalt.

„Taevas tahtis,“ vastas see.

„See pole ju taeva talu.“

„Aga kelle siis?“ küsis Jürka.

Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naise Lisete kohta, et nad on mingisugused lahkusulised ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Nii siis – üsna õiged elanikud Põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi.

„Kust sa teadsid, et Põrgupõhja on tühi?“ päriti Jürkalt.

„Seal polnud ju inimesi sees,“ kõlas vastus.

„Jah, mujal olid teised ees,“ seletas eit.

„Ja seal meeldis?“

„Küllap vist,“ vastas Jürka.

„Talu nimi meeldib ka?“ muigas ametnik.

„Nimi veel rohkem,“ vastas Jürka tõsiselt.

„Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa Põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu Vanapagan oma eidega mürada, keegi ei tule sind sinna segama.“

„Nagu Vanapagan oma eidega,“ kordas Jürka ja hakkas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist. Ametnik jäi naerjale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulis ta sellist naeru: see ei tulnudki nagu inimese suust.

Aga Jürkat vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad! Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar.

„Teil pole lapsi,“ ütles ametnik lõpuks. „Lapsed peaks olema, muidu pole kohal ega tööl mõtet.“

„Eks nad jõua tulla,“ lausus Jürka.

„Kui leiba jätkub, siis tulevad,“ täiendas Lisete vanamehe sõnu.

„Kas siis tänini pole jätkunud?“ küsis ametnik.

„Ju siis pole, kui lapsi ei ole,“ vastas eit.

„Ju siis jah,“ müsas ka Jürka habemesse.

„Annab jumal lapsed, annab ka leiva,“ jätkas ametnik.

„Küllap vist,“ lausus Jürka vastuseks.

Asja vormilik lahendus võttis pisut aega, aga aega näis ka olevat uuel Põrgupõhja rahval: ta ei kiirustanud ega kibelenud, vaid istus ja ootas kannatlikult. Vahetevahel katsus eit vanamehega juttu teha, kuid iga kord lõikas see ta sõna pooleks, öeldes:

„Ä'ä latra, las saksad.“

Nõnda vaikselt istudes kippus vanamehel kangesti uni peale, aga kui ta parajasti sinnamaale jõudis, et norin oleks võinud lahti minna, sai ta eidelt küünarnukiga küljekontide vahele ühes tõrelemisega:

„Mis sa siis, hull loom, kohe norinal, kas sa ristiinimese viisil põrmugi ei või.“

„Missee?“ küsis Jürka ja ajas silmad ebaloomulikult pärani.

„Ä'ä larista, ütlen ma.“

Viimaks ometi oli kõik lõplikult korras, nii et Põrgupõhja rahvas oleks võinud minna, aga vanamees istus uuesti toolile, nagu meeldiks tal siin nii väga, et ta ei tahagi enam lahkuda. Eit seisis natukene aega tema juures ja ütles siis:

„Noh, eks teeme minekut, kodu ootab.“

„Küllap vist,“ lausus vanamees vastuseks, aga jäi ometi rahulikult istuma.

„Näh, aja end siis ükskord jalule, mis aru sa veel pead,“ sundis eit, ja kui vanamees end ei liigutanud, haaras tal kuuekäisest kinni ning sakutas, lisades: „Võta jalad alla, tee tahab käia.“

„Küllap vist,“ lausus vanamees ja ajas enda toolilt üles.

Vanamees ees, eit järele, kobisid nad kahekesi uksest välja. Samuti teineteise sabas kõndisid nad teelgi. Tükk aega ei lausunud kumbki sõna, siis arutas eit:

„Näh, ulualune on meil nüüd, aga seapõrsas, lambatall, lehmamullikas ja kanad-kuked puuduvad. Kui saaks esteks seapõrsagi, kes ruugab aias.“

Vanamees vaikis ja astus kodu poole. Aga kui neile vastu tuli võõras eidekene, pidas Jürka ta kinni ja ütles:

„Minu eit ajab seapõrsast peale.“

„Kulla taat, ei ole minul, vaesekesel, põrsast ega kedagi,“ vastas eidekene. „Kümne aasta eest oli mul viimane, aga seegi suri kõhuelitinga ja ei tõusnud änam.“

„Kas siis vahel tõuseb?“ küsis Jürka.

„Peremehel tõusis: õhtul oli surnud, aga hommikul sõi mollil. Kõik olid hirmu täis, et viimnepäev vist ligi, sest kui tõusevad juba loomad surnust, ega siis inimestelgi see päev änam kaugel ole.“

„Nii et sinu põrsas ei tõusnud,“ lausus Jürka.

„Ei ole tõusnud tänapäevani, kulla taadikene,“ vastas eit.

„Head päeva siis,“ ütles Jürka ja pöördus minema, eit kannul, kuna võõras vahtis neile järele.

Järgmisena tuli neile vastu vanamees, kellele Jürka ütles endiselt:

„Minu eit ajab seapõrsast peale, nii et…“

Külamees vahtis Jürkale tükk aega küsivalt otsa, nagu ei mõistaks ta hästi selle sõnu, ja usutles siis:

„Tahad põrsast osta või?“

„Küllap vist,“ vastas Jürka.

„Kaugelt mehi olete?“ päris võõras.

„Kaugelt… eidega.“

„Pererahvaid või?“

„Küllap vist.“

„Omal emist ei ole?“

„Ei vist.“

„Kas suur talu?“

„Küllap vist.“

„Mis nimeline?“

„Põrgupõhja.“

„Nii et sina oled see uus Põrgupõhja peremees?“

„Küllap vist.“

„Ja otsid seapõrsast?“

„Sedamoodi kuulukse.“

„Kas lehm on juba?“

„Ei ole.“

„Aga hobune?“

„Ka ei ole.“

„Lammas?“

„Lammast ei ole.“

„Mis sa siis selle seapõrsaga peale hakkad, kui sul muud midagi ei ole. Kust võtad talle ninaesise? Enne lehm, siis seapõrsas, enne kana kõõrutama, siis kukk laulma.“

Nõnda õpetas võõras mees, soovis siis head päeva ja läks oma teed. Jürka vahtis talle järele, nagu ootaks ta tema ümberpöördumist, ja küsis lõpuks selja tagant:

„Aga kuis jääb siis seapõrsaga?“

Nüüd seisatas võõras, vaatas tagasi ja ütles:

„Ei ole minul seapõrsast, mul on ainult hobune, selle müüks hea hinna eest.“

Ütles ja läks edasi. Aga kui ka Jürka oma eidega minekut tegi, hüüdis võõras neile tüki maa pealt omakorda tagant järele:

„Sa siis hobust osta ei taha?“

Nüüd jäi ka Jürka seisma, vaatas tagasi, mõtles ja vastas:

„Ei vist.“

Ütles ja läks edasi, eit kannul.

„Lollisti teed, et ei osta!“ hüüdis võõras neile järele, aga Jürka ei pannud tema sõnu enam mikski. Alles natukese aja pärast tähendas ta eidele:

„Kena ja lahke mees, ajab juttu ja kõik, aga põrsast ei ole.“

„Muidugi kena ja lahke, kui sokutab oma setukat teisele,“ vastas eit.

„Küllap vist,“ lausus Jürka nõustuvalt.

Nüüd polnud hulk aega muud kuulda kui aga raskemate sammude aeglane kimps-komps, kimps-komps ja sinna vahele tihedamalt tips-tops, tips-tops, kuni lõpuks tuli vastu noor ja käbe naine, kellele Jürka ütles:

„Minu eidele kuluks põrsas ä'ä.“

„Ah põrsaid otsite? Meie üleaedsel on ilus emis ja hulk põrsaid tõi teine ka, vist inimese või kuradi tosina. Hästi ilusad põrsad olid teisel, lust vaadata kohe,“ seletas naine.

„Nii et sealt võiks saada,“ arvas Lisete.

„Kus nüüd seda!“ hüüdis naine. „Minagi käisin paari, kolme endale nõutamas, aga kõik jäi seks, tõin lõpuks laadalt, sest mis ikka teha, kui tuntud kohast ei saa.“

„Nii et jäeti kõik iseomale,“ lausus Jürka.

„Mis ta ise niipaljuga teeb!“ kilkas naine. „Hea, kui paarilegi on midagi ette anda. Sest ega siis seapõrsas oma nõu ja jõuga kosu ega kasva, see tahab ju aina käest saada, küll piima- ja supitilgad, küll jahud ja kartulid. Isegi pesema peab teist roju nagu inimeselast, muidu, vaata, jääb teine kängu, ei kasva ega sirgu enam õhkagi. Sest…“

„Nii et sealt pole loota?“ küsis Lisete naise jutu vahele.

„Ei sel ega vist ka tuleval ega ületulevalgi aastal, kui nad uut emist ei muretse. Ja vanamees ei muretse, seda pole lootagi, see on juba niisuke mees, et kui ütleb ei, siis selle juurde ka jääb. Ja minule endale ütles ta kõigi kuuldes: magagu ja tallaku ta neid niipalju kui tahab, mina sellest ei hooli, viin ta uuesti kuldi juurde. Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks, eks siis seal pisutki aru juurde ei tule, nii et ta ise oma põrsaid enam ära ei talla ega maga.“

„Ah siis ema ise!“ imestasid Jürka ja Lisete nagu ühest suust.

„Ema ise,“ kinnitas naine, astus sammu lähemale ja rääkis vaiksemalt ja nagu saladuslikult: „Kellele jalaga peale, kellele magades otsa, nõnda kõik läbi. Viimne ainult suri vist ise, perenaine ütleb, kurvastusest teiste järele või liigsest toidust, sest ema on suur ja nisad olid piima täis, kõik ühe tarvis, sest teisi enam ei olnd. Aga ega sellest tohi õieti hingatagi, sest mõned arvavad, et emis on ä'ä tehtud, ning perenaine ütleb, et kui ä'ä tehtud, siis meie poolt. Tule jumal appi, kuis siis meie poolt, kui peale minu pole põrsaid keegi näindki! Aga perenaine ütleb, et minu ämm näind emist just enne poegimist ja öelnud moka otsast, et küll teil ilus emis, varsti saate hulga ilusaid põrsaid. Noh, nüüd ollagi need ilusad põrsad käes! Sinu ämma nahas nad on, ütleb perenaine minule, ja kui sa oma ämma kaitsed, siis oled ise samasugune nagu su ämmgi. Aga mina temale vastu, et mis sel minu ämmal siis viga on, ta on ju kena inimene, me saame kahekesi väga hästi läbi. Kuid emise perenaine: või kena inimene, kui pruunid silmad. Nojah, ütlen ma, pruunid silmad on tal küll, ja kui see on viga, siis muidugi, aga…“

„Jah, head päeva siis,“ ütles Jürka minekut tehes.

„Teist teile ka,“ vastas naine juttu poolitades ja lisas: „Aga kui põrsast ei saa, kas te ei tahaks omale siis kassipoega võtta? Meil on ilusad hallid. Vanal oli teisi viis, kolm uputasime solgiämbris ära, kaks on veel järel, teise võiks ära anda, jumalamuidu võiks anda, kui saaks heade inimeste kätte. Kus on lapsed, seal solgutatakse rojuks, ainult vanainimeste juures saab kassist õige kass. Ei tea, kui palju külarahval lapsi on?“

„Ei olegi veel,“ ütles Lisete.

„Noh, siis olete meie kassi pererahvaks nagu loodud. Tahate, lähme meile, võtke teine kassipoeg kaasa, ega tast midagi kanda saa.“

„Mis sa arvad, eit?“ küsis Jürka.

„Kui ehk põrsast ei saa, asjaks oleks siis kassipoegki,“ arvas Lisete.

Nõnda mindi üheskoos pisut maad tee kõrvale kassipoja järele ja Lisete rõõmustas juba ette, et saab ometi midagi elavat toanurka peale iseeneste. Aga asi kujunes pisut teiseks, kui Jürka oma eidega arvanud või kui pere minia rääkinud. Sest nagu selgus, oli ämm majas otsaline, kuigi tema poeg nimeliselt peremees. Jutukal minial oli õigus ainult rääkida, teotseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. See aga, niipea kui aru käes, milleks võõrad tallu tulnud, küsis kohe:

„Kas teil lehm on?“

„Ei vist,“ vastas Jürka.

„Kuis nii: ei vist. On või ei ole?“

„Ei veel,“ ütles nüüd Lisete.

„Aga mis te siis kassipojaga peale hakkate, see tahab ju rõõska piima, ei tast muidu elulooma tule.“

„Eks piima võiks ju külast tuua, paljuke see kassipoeg limpsib,“ arvas Lisete.

„Küla on ju Põrgupõhjast kaks, kolm kilomeetrit eemal,“ ütles ämm.

„Mis sest,“ lausus nüüd Jürka, „minu eidel head vändad all.“

„Ei sest tule midagi välja,“ arvas ämm. „Muretsege enne lehm, tulge siis kassipoja järele.“

„Küllap vist,“ lausus Jürka ja mõtles minekut teha, kuid Lisete ei tahtnud ämmale nii kergesti alla anda. Ta hakkas seletama, kui üksi ta päevad otsa peab kodus olema ja kui väga ta kassipoega armastaks ning tema eest hoolitseks.

„Ma võtan ta kaasa, kui lähen piima järele, lasen talle kohe lüpsisooja anda, limpsigu ta just niipalju kui süda kutsub. Usu, perenaine, kuldsemat põlve ei leia ükski kassipoeg terves ilmas kui meie juures,“ lõpetas Lisete oma pika jutu.

Ämm pidas pisut aru ja pöördus siis minia poole küsimisega:

„Leeni, mis sina arvad, kas õige anda või?“

„Mina annaks, kui oleks minu teha.“

„Noh, eks sa siis anna,“ ütles ämm lõpuks, sest võõras oli teda, mitte miniat perenaiseks nimetanud ja minia oli võõraste juuresolekul mõista andnud, et tema, ämm, on majas otsaline. „Pane ta ilusasti korvi, aga säti midagi pehmet ja sooja talle alla.“

Silmapilguga oli kõik tehtud, ainukeseks takistuseks oli, millega korv pealt kinni siduda. Minia ei leidnud ju ühtegi sellist räbalat, mida ämm oleks raatsinud kassipojale ja vanale korvile kaasa anda, sest kes neid võhivõõraid inimesi teab, kas neilt midagi veel tagasi saab või ei. Aga Lisetel tuli parajal ajal hea mõte ja ta ütles:

„Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud kassikorvi sidumiseks, tume ja võidund teine.“

Aga kui Jürka alles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta, asus Lisete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õieti taipaski, mis temaga sündis.

„Sa mu kallis rojukene, mu silmaterakene, küll saab sul meie juures põli olema!“ rääkis Lisete rätikut sidudes. „Linnud laulavad sul toaukse all, püüa ainult, hiired jooksevad krabinal üle põranda, pole muud kui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et…“

Lisete ei jõudnud oma lauset lõpetada, enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassikorvi käest, ise karjudes:

„Mis?! Teil on rotid ja te tahate, et mina lasen oma kassipoja sinna viia! Eluilmaski mitte! Need, sindrid, pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas. Leeni, säh kassipoeg, vii pesasse tagasi.“

Nii see sündiski: minia võttis kassikorvi ja läks.

„Tule jumal appi, kus ma siis ise olen, kui rotid lasen kassi kallale!“ hüüdis Lisete.

Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata. Polnud parata, Põrgupõhja omad pidid teele asuma kahekesi – ei põrsast ega kassi.

„Hullud inimesed,“ kirus Lisete õueväravast välja minnes. „Et on hiired ja rotid, siis ei anna kassi. Lehm olgu, siis annaks. Nii et las kass istub aina lehma all ja limpsib.“

„Ä'ä latra,“ lausus vanamees. „Ise ütlesid et toas jooksevad hiired ja rotid, ega teised teand.“

„Pidin ma siis ütlema, et toas jooksevad karud?“ küsis eit.

„Küllap vist,“ vastas Jürka, „karu kassi ei murra, liig tilluke, sulle endale paneb käpa pähe.“

Viimaste sõnade juures vaatas Lisete vanamehele otsa ja küsis: „Kuhu sa, logask, oma rätiku kaelast oled pand?“

„Ise sidusid ju kassi ümber,“ vastas Jürka.

„On need vast inimesed!“ hüüdis Lisete. „Kassi ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et sa rätikule järele ei lähe,“ pöördus ta vanamehe poole.

„Ei mina,“ vastas see.

„Tahad oma rätikust ilma jääda või?“

„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult.

„Siis lähen ma ise toon rätiku ära,“ otsustas Lisete.

„Kui aga antakse,“ kahtles Jürka.

„Kui ei anta, siis võtan.“

Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati: Lisete tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes ämmast mööda, kes seisis keset õue, ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt:

„Külarahvas, külarahvas! Te unustasite oma rätiku maha.“

Suure ajuga tuli ta Lisetele värava vahele vastu, pistis talle rätiku pihku ja ütles tasakesti:

„Säh, võta, ühes kassipojaga, ega ämm siiamaale näe. Teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest.“

Lisete ei saanud sõnagi suust, katsus ainult oma kalli koormaga minema. Minia, kes jäi õueväravat kinni panema, hüüdis naerdes talle järele:

„Kui oled oma rotid tapnud või kodumailt peletanud, tule siis kassi saama!“

Ämm, kellele minia sõnad väga meeldisid, lisas omalt poolt:

„Ja piimatilk olgu omast käest, kui tahad kassi kasvatada.“

„Kenad inimesed,“ naeris minia sõbralikult ämmale.

„Või kenad,“ vastas see. „Tobedad!“

„Muidugi tobedad,“ naeris minia, nii et see kostis põrgupõhjalaste kättegi, ja ämm naeris ühes miniaga.

„Kõkutavad,“ lausus Jürka halvakspanevalt.

„Ongi põhjust,“ ütles Lisete.

„Küllap vist,“ arvas Jürka.

„Sa ju ei tea põhjust. Näe, siin on põhjus,“ seletas Lisete ja võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja, sest enam ei paistnud taluõuele. „Seda naerdakse.“

Jürka oli kogu oma tüseduses ainult paljas „mhh“ ja seda tükiks ajaks. Aga kui eit oli talle asja seletanud, siis naeris ka tema ja see võis pisut kaugemale kosta kui minia ja ämma naer.

„Meil peaks niisuke minia olema,“ arvas ta natukese aja pärast, kui nad kõmpisid juba kodu poole.

„Soo, või niisuke,“ ütles eit. „Kingib ja varastab su sinu enda silma all paljaks.“

„Aga kui ta nõnda naerab,“ arvas Jürka.

„Naerab ju seda, keda varastab.“

„Küllap vist.“

Jah, alles nüüd taipas Jürka õieti, et minia polnud naernud neid, vaid oma ämma ja ämmgi oli naernud ainult iseennast. See andis nagu uut julgust ja jõudu. Eidel oli kassipoeg põlle all ja küllap nad leiavad lõpuks seapõrsagi. Nõnda mõtles Jürka. Ning et asi oleks kindlam, tegi ta iga vastutulijaga seapõrsast juttu. Ühe tütarlapsega, kes hoidis tee ääres karja, sobis jutt eriti hästi. Jürka kui ka Lisete arvasid juba, et nad on sattunud õigesse paika, aga lõpuks selgus ometi, et on juhtunud väike eksitus: talus on küll paar põrsast, aga need kuluvad marjaks iseomale, ülearused on juba ammu ära jagatud. Aga sest polnud midagi, sest nad olid saanud tütarlapse juures mättal pisut istuda ja jalgu puhata.

Nõnda põrsast küsitades ja vastutulijatega juttu vestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas, rätsep või kingsepp, raske oli otsale saada, seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki.

„Nii et temalt saab ka põrsa?“ küsis Jürka.

„Ka põrsa,“ vastas küürakas ja lombak, kingsepp või rätsep.

„Ja lehmi on tal ka?“

„Lehmi ka.“

„Ja hobune?“

„Ka hobune.“

„Kes ta siis ise on?“ küsis Jürka.

„Mis mehi siis sina oled, et sa Kaval-Antsu ei tunne?“ küsis küürakas vastu.

Nad vahtisid üksteisele otsa, Jürka kui jõmm, küürakas putukana tema vastas.

„Kui minna siit otse,“ hakkas küürakas seletama, „ja pöörata esteks seda kätt ja pärast teist kätt, siis jõuad suure kaheharulise kase juurde, vaat sealt on veel natukene maad, enne kui Kaval-Antsu maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina tead, kui oled kord käind.“

Jürka, eit kassipojaga kannul, läks suurt kaheharulist kaske otsima. Kõik oli, nagu küürakas ütelnud: esteks tee seda kätt, siis teist kätt, pärast kask ja lõpuks Kaval-Antsu maja teeääres, Ants ise väravas. Aga Jürka ei teadnud, et see on Ants ise, sellepärast ütles ta:

„Siinpool pidi Kaval-Ants elama, minu eit ajab põrsast peale.“

„Nii-nii,“ muheles Ants. „Mis eitedel muud, kui aga seapõrsast ja lambatalle.“

„Lehmamullikas kuluks ka marjaks ära,“ lisas Jürka.

„Kuis muidu, kuis muidu,“ muheles Ants. „Ja ega hobusesetukaski liiga teeks, mis?“

„Ei vist,“ lausus Jürka.

„Kust mehi oled?“

„Põrgupõhja omi.“

„Siis sinu suits käibki seal toaunkast välja, rahvas räägib?“

„Küllap vist,“ ütles Jürka. „Eit tossutab,“ lisas ta seletuseks.

„Nii-nii,“ lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõuaotsas. „Paberid korras?“ küsitles.

„Selleks sai täna käidud.“

„Kuule aga kuule. Või Põrgupõhjas uus pererahvas. Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, eks näeb, kuis sinuga jääb, kas astud vana jälgedesse?“

„Mis nimest, kui aga saaks seapõrsa,“ ütles Jürka.

„Endine Põrgupõhja Vanapagan lõpetas põrsata, uus algab põrsaga,“ muheles Ants. „Aga jäksi sul vist on, pane või päris Vanapaganaga rindupidi kokku. Niisukest peremeest on Põrgupõhjale vaja, ei vähemast seal aita. Endine oli nääpsuke.“

Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõpuks Jürka küsimisega:

„Ei tea, kudas siis jääb põrsaga?“

„Nii et lambatallest ega lehmamullikast ei hooli?“ küsis Ants vastu.

„Oleks esteks seapõrsaski,“ arvas Jürka.

„Jah, ruugaks seegi aias,“ lausus Lisete.

„Nojah, eks ta ole, või ta vale,“ muheles Ants ja lisas siis: „Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toamail, nii et…“

„Antsu või?“ küsis Jürka.

„Aga keda siis?“ küsis Ants ise vastu. „Teda te ju otsite, nagu kuulukse.“

„Aga kelleks sind pidada, sulaseks või?“ huvitus Jürka.

„Ennem vabadikuks või muidu majuliseks,“ seletas Ants.

„Nii et oleme ikka õiges kohas,“ rõõmustas Jürka.

„Õiges,“ kinnitas Ants. „Ja põrsaga jäägu nõnda, et las mina katsun peremehega ääri-veeri asjast rääkida, ja kui kuidagi sobib, siis saadan või toon sõna, lühendan teie jalavaeva. Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte otse edasi, nagu tulite, sest see on ringi, vaid kura kätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päristeele välja, mis viib Põrgupõhja. See on otse ja endine Vanapagan tuli ja läks ikka seda mööda, kui käis Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on.“

Jürka võttis Antsu nõu kuulda, ja kui jõudis tagasi suure kase alla, pöördus mööda jalgrada pahemale, eit kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda:

„Kena ja lahke mehike oli, tea'p misuke see Ants ise peaks olema.“

„Küllap näed, kui lähed põrsa järele,“ arvas Lisete.

„Ega tea ühtigi,“ lausus Jürka.

„Mis sul seal teadmata on?“ küsis Lisete.

„Et kas põrsast saab,“ seletas Jürka.

„Mis sul siis Antsust, kui põrsast ei saa.“

„Noh, see seal, see vabadik või majuline, rääkis ka lambatallest, lehmamullikast ja hobusenokast.“

„Ja sina kohe uskuma, mis? Suu hakkas juba vett jooksma, eks? Oota enne, kas saad põrsagi. Täna taevast, et kassipoegki süles, olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varssi ajades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg.“

Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid Põrgupõhja omad ilusasti päristeele välja ja seda mööda koju. Aga siin alles tuli Lisetel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmas ta vanast kiluriistast valmistatud nöörsangaga piimanõu, võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehele pihku ja pani sellele südame peale väetikest õrnalt hoida, aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab.

„Ole mureta, eit,“ julgustas vanamees Lisetet, „kuhu kassiroju mehe käest pääseb.“ Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesti, ise muheledes:

„Oh sind nirukest, pisi piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnn-nõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks…“ Jürka tahtis öelda „neljas“, aga ei saanud, sest enne oli kass tal peolt läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb piimaga koju? Kõige hullem on häbi: suur, tugev mees, aga ei saa kassipoegagi kinni hoitud. Nagu oleks arust või jõust puudu.

Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel oleks kergem ronida ja pugeda, kui ehk vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones.

Aga lakas märkas Jürka, et asi pisut täbaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistelt tulles tundus siin pimedana, pisinatukene helkis valgust ainult ungastest ja ulualuseilt. Et kambrilakka pääseda, kuhu kass oli roninud, pidi esteks minema mööda reiaaluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki, või oli keegi parred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsmine oli üpris täbar: igal sammul karda, et lendad puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savipõrandale.

Ei aidanud muud, Jürka pidi neljakäpakil ronima kambrilaka poole. Rehetoa kõrge, nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees, temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. See viis ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuustakud, mis täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu, need äigasid tal üle näo ja valgete särgikäiste. Aga Jürka ei hoolinud, puges läbi ja jõudis kambrilakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi, kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus. Tema ees pimedas säras kaks silma kui tulesütt. Kass pidi seal olema.

„Oh sa reo,“ sosistas Jürka, „kui ulataks mütsi peale panema, siis oleks käes.“

Ta roomas põlevatele silmadele lähemale, müts peos, et sellega kassi tabada. Aga äkki kustusid silmad ja vastu ulualust paistis, kuidas kass jooksis teiselt poolt toakere reiaaluse laudi poole. Polnud parata, Jürka pidi sinna järele – jälle ulu alt läbi, kus sai õletuustakuilt uue noosi tolmu ja tahma. Jõudnud reiaaluse kohta välja, selgus, et siinpool küljes polnud üldse laudit peal inimese liikumiseks, ainult kass võis siit läbi pääseda.

Jürka ronis kambrilakka tagasi, et teiselt poolt toakere tuldud teed mööda laudile saada. See kõik võttis nii palju aega, et kassipoeg võis vahepeal jumal teab kuhu kaduda. Aga ei, kui Jürka jõudis uuesti laudile, kus pisut valgem, nägi ta, et kassipoeg istub redeli juures laudiotsal ja vahib alla, nagu oleks seal ei tea mis huvitavat näha. Jürka võttis mütsi ja viskas kassi, et ehk saaks ta lakast maha, sest seal lootis ta tema kergemini kinni võtta. Aga müts lendas mööda ja kass jooksis teise laudiotsa, kuhu Jürka suure vaevaga talle järele pääses, sest harvad parred veeresid tal põlvede ja käte all. Kassipoeg puges pimedasse ulualuse-nurka ja Jürka sai talle sinna järele.

„Noh, va vennike, nüüd sa änam ei pääse,“ rõõmutses Jürka ja puges kassipojale lähemale. Aga kui sirutas käe, lipsas kass läbi kitsa ulualuse, nagu tahaks ta maha karata, aga lähemal vaatlemisel selgus, et toa taga seina ääres on mingi kõrvalhoone, mille lakk on heaks peidupaigaks, sest inimene ei pääse sellele kusagilt ligi, ainult pika ja peene puuga võis pilu vahelt torkida. Seda Jürka tegigi, kuid ilma tagajärjeta. Maast udimise tulemuseks oli, et kass puges läbi ulualuse uuesti laudile. Läks Jürka teda sinna kimbutama, lipsas ta kohe oma endisesse peiduurkasse tagasi.

Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja otsustas toatagust kõrvalhoonet lõhkuma hakata, sest kassipoja pidi ta ju kätte saama. Ta ragistas parajasti esimeste latiotste kallal, kui toa eest kostis eide hääl:

„Vanamees! Vanamees, ae! Too kassipoeg siia, piim on kodus!“

Polnud parata, hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatus töös ja pidas pisut aru, kuis olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale.

„Tohoo peletis!“ hüüdis Lisete vanameest nähes. „Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin ta sulle helevalgelt selga.“

Jürka ei saanud sõnagi suust.

„Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?“

„Küllap vist,“ lausus Jürka lõpuks.

„Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!“ ohkis Lisete. „Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?“

„Lakas.“

„Ja sa käisid teda seal taga ajamas?“

„Küllap vist.“

„Kätte ei saand?“

„Ei vist.“

„Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta!“ hüüdis Lisete. „Ja mis sa toa taga tegid?“

„Lõhkusin, et…“

„Et kassi kätte saada?“

„Küllap vist.“

„Sa heldene taevas,“ hüüdis Lisete, „tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.“

„Aga kui muidu kätte ei saa.“

„Kus ta siis on sul?“

Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuis ta sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõtelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea kui kass nägi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.