Põrgupõhja uus Vanapagan/II
II
Põrgupõhja perenaine istus heledal päikesepaistel toaukse ees pakul ja vaatas, kuidas kassipoeg limpsis piima. Enne maitses ta ise mitmel korral seda valget vedelikku, et kas ta pole ehk öö jooksul hapuks läinud, nii et võiks rikkuda kassipoja kõhu. Aga ei, piim tundus alles rõõsana. Nõnda siis valas Lisete teda veel eelmisest pererahvast siia jäänud lõhkenud savikausi terve poole õõnsusse ja pistis kassipoja ninapidi sisse.
Vana Jürka ise, see Põrgupõhja uus Vanapagan, tuli metsast puukandamiga – teivastega, sest õueaiad olid risakil maas ja nõudsid kohendamist. See oli tal täna juba mõni teab mitmes voor. Esteks tõi ta paar seljatäit tulepuid, siis asus tarvispuie kandmisele. Nähes eite kassipojaga, katsus ta kandami võimalikult vaikselt maha panna, ometi sündis see nii suure kolinaga, et kass oleks pagenud, kui Lisete varmas käsi poleks teda õigel ajal kinni napsanud.
„Ole sind ka oma kolistamisega,“ siunas Lisete, „jälle tahad mul kassi lakka hirmutada.“
„Kae mädandit, või nii pirtsakas teine,“ imestas Jürka ja tuli eide juurde vaatama, kuidas kass hakkas varsti uuesti piima limpsima. Tükk aega istusid nad vaikides kõrvuti. Viimaks kogus Jürka oma mõtted sedavõrd, et sai öeldud:
„Noh, vanamoor, mis sa ka arvad sest asjast ja olemisest? Tulime siia, et ulualust leida, aga nüüd oleme peremees ja perenaine. Kasski on meil juba.“
„Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma,“ arvas Lisete. „Kass meil on, aga kassi piima ei ole. Sina kannad puid, mina piima.“
„Ehk saab Kaval-Antsuga kaubale, siis ehk…“
Just samal silmapilgul astus Ants õue ja ütles Jürka sõnade vahele naljatades: „Tere kah, Vanapagan. Eile käisid sina meie pool, täna tulin mina sinu poole vaatama, kuidas Põrgupõhjas müratakse. Oli metsa kanti niikuinii asja, mõtlesin, pistan jalad korraks sisse, ega pahaks panda.“
„Kuis on põrsaga?“ küsis Jürka.
„Kas nii tuli taga?“ küsis Ants vastu.
„Peremees-Antsuga sai räägitud või?“
„Küllap sai,“ vastas Ants, keda Jürka pidas ikka veel vabadikuks või majuliseks.
„Noh, ja mis?“
„Näh, Ants arvas, et kes seda uut Vanapaganat teab, mis mehi ta on, vana oli tuntud, aga see suri ära. Seda toitsid rohkem loomad ja linnud kui tema neid, peaks ehk sellepärast vaatama, kuis uue Vanapaganaga lugu, et kui annad põrsa, kas ei pea siis ka toidu kaasa andma, sureb muidu nälga. Rääkisid eile hobusest, aga omal värskelt puuvirn õue veetud ning aina ilma ratta ja jalase jäljeta,“ tegi Ants lõpuks muud juttu.
„Seljas,“ seletas Jürka.
„Oled siis aina päevade kaupa talunud?“
„Täna hommikul.“
Ants vaatas, mõtles ja muheles siis:
„Naljamees oled. Endine Vanapagan nalja ei mõistnud.“
„Mina ka ei mõista,“ lausus Jürka.
„Aga ühe hommikuga kannad seljas nii palju puid, et jätkuks kahel hobusenokal puuassi-vankriga päev otsa vedada, mis?“
„Kannan,“ kinnitas Jürka.
„Kuule aga kuule, vaata aga vaata,“ muheles Ants ja sügas oma habemetutti. „Siis on Põrgupõhja tublima Vanapagana saanud, kui oli endine. Mõtled aeda kohendada või?“
„Küllap vist.“
„Aga mis saab põldudega, kui pole hobust?“
„Oleks sahkki,“ arvas Jürka.
„Kabe lugu küll, kui sahka ka ei ole. Aga kuis sa siis koha võtsid, kui sul midagi ei ole?“
„Kass on,“ ütles nüüd Lisete.
„Seda ma näen! Ja isegi piima on potitükis. Külast toodud või?“
„Ega ise lüpsa, kui lehma'i ole,“ tähendas Lisete.
„Ega ise kassipoegagi ilmale kanna,“ arvas Ants, „sellegi peab külast tooma.“
„Kassipoeg võib ise tulla ja ukse taga näuguda, aga piimal pole jalgu all ega häält sees.“
„Nõnda see kuulukse,“ nõustus Ants ja, pöördudes Jürka poole, lisas: „Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene.“
Jürka hirnahtas naerda, nii et Ants jäi talle tõsiselt otsa vahtima. Sellest naerust mõistis ta sedagi, et Põrgupõhja uus Vanapagan võis tõepoolest iseomal turjal selle värske puuvirna õue kanda. Sellepärast küsis ta:
„Kuis siis jääb põrsaga, tahetakse saada või?“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Raha eest või kuidas?“
„Kuis siis veel?“
„Kaubad on mitmesugused,“ rääkis Ants lõuga sügades. „Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, tema kas tõi külimitu teri, koti kartuleid, naela villu, leisika linu, koorimata rahnusid või vedas sõnnikut, võttis kartuleid, peksis rehte, korjas vilja, tegi heina, masindas ja ropsis linu, nii et tasus tööga või andidega. Üks raha ta ju kõik ja tema seda pärisraha, mis kõliseb või krabiseb, ei armastanud, oli seda tõugu mees, vaga ja vaikne. Aga mehi on mitmesuguseid, nii et…“
„Põrsa võtaks ikka raha eest, aga…“
„Aga milleks siis Antsult? Raha eest saab igalt poolt, too või linnast hästi suurt vassongi.“
„Esteks raha eest, pärast muidu,“ seletas Jürka, „sest ega raha kõigeks ulata.“
„Nii et tahad ka lambatalle, lehmamullikat, hobusesetukat, sahka ja vankrit?“
„Küllap vist.“
„Kuluks marjaks ära,“ lisas Lisete omalt poolt.
„Asi laseb Antsuga seada, tema leiab ikka nõu. Temal on ikka kotisopis peotäis jahu, kamalutäis ube või herneid, tünnis tükk pekki, kimbus peo, kaks linu varuks ja majakohas kulub kõike natukehaaval.“
Pika jutu tulemuseks oli, et Põrgupõhja rahvas pidi paari päeva pärast uuesti Kaval-Antsule minema, et seal Antsu endaga rääkida ja oma silmaga vaadata, mis ja kuidas. Aga suur oli Jürka ja Lisete üllatus, kui nad lõpuks teada said, et nad kogu aeg Antsu endaga kõnelnud. Jürkat rabas see nõnda, et ta mõtles kohe otsa ümber pöörata ja koju tagasi minna, sest kui asi algab pettusega, mis võib sellest pärastki head tulla. Aga Ants tõttas teda rahustama, seletades:
„Mängisin pisut pimesikku, tahtsin vaadata, mis rahvaid olete ja kas maksab teiega üldse jändama hakata. Aga nüüd tean, et maksab.“
„Või maksab,“ lausus Jürka.
„Maksab, maksab, tõsi jutt,“ kinnitas Ants.
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Nii et seapõrsa saab?“ küsis Lisete.
„Saab seapõrsa ja muudki, kui soovitakse,“ vastas Ants.
Nõnda see oligi. Sest kui Põrgupõhja omad hakkasid Kaval-Antsult koju minema, oli neil vankrilogu ja selle ees hobusesetukas, vankrile oli pandud sahk, saha aiste vahel määgis lammas tallega põhkudel, pakk-kastis ruugas seapõrsas, kottides leidus nii mõndagi söödavat ja vankri järel lõa otsas ammus lehm – aher küll ja kiitsakas, aga kassile ja põrsale oli piimatilk omast käest. Põrgupõhjalased oleksid pidanud nüüd üpris rõõmsad olema, aga ei olnud ometi.
„Kassipojast oli mul suurem rõõm,“ ütles lõpuks Lisete.
„Küllap vist,“ lausus vanamees mõttes.
„Tema oli meie esimene majavara, sellepärast see rõõm,“ arutas eit edasi. „Tänasest peale saab ta lüpsisooja piima, küll ta meil kosuma ja kasvama hakkab.“
Lisete rääkis kassipojast, nagu oleneks sellest nende majapidamise tulevik, ja Jürka kuulas teda ning nõõtas hobust, nagu jagaks ta oma eide arvamusi.
Aga kassipoeg ei saanud kuigi kaua lüpsisooja piima, sest juba mõne päeva pärast, kui Lisete ajas lehma metsa äärde vana kulu ja kollaseid varsakapju sööma, tuli karu, kes polnud pärast pikka talveund veel süüa saanud, ja murdis perenaise silma all tema supivalguse. Hea, et Lisete ise ühes lamba ja tallega tulema sai. Koju jõudes oli ta hirmust keeletu, vehkles ainult kätega ja näitas metsa poole.
„Mh?“ tegi Jürka.
„Karu,“ sai Lisete viimaks lausutud. „Murdis lehma.“
„Ä'ä latra,“ ütles Jürka.
„Tõsi jutt,“ kinnitas eit. „Kahju, et pole püssi.“
Aga Jürka ajas enda jalule ja võttis oma raske pika varrega kirve ning küsis:
„Kus? Tule näita.“
„Kulla pai vanamees,“ hädaldas Lisete, „ära mine kirvega. Las ta sööb lehma, aga kui lähed sinna, sööb ta ka sinu, me jääme kassipojaga kahekesi järele.“
Aga Jürka ei võtnud eide hädaldamist kuuldavakski, ta viskas kirve õlale ja hakkas metsa poole minema.
„Karu on suur ja must, karvane ja tige, mu põlved värisevad veel praegu suurest hirmust,“ rääkis Lisete, käies vanamehe kannul.
„Näita, kus ta on,“ ütles Jürka.
Aga karu ja lehma polnud enam seal, kuhu nad Lisetest olid jäänud: karu oli lehma padrikusse lohistanud.
Kui Jürka talle sinna järele jõudis, võttis ta tema mõmisemisega vastu. Aga tihnik oli nii paks, et kirvega oli siin raske lüüa. Sellepärast Jürka tegi poolringi ümber karu, et otsida lagedamat teed.
„Mine eemale,“ ütles ta eidele, „naistel pole siin midagi teha.“
„Ei lähe,“ vastas eit, „kui murrab sinu, las murrab ka minu ja kassipoja.“
Alles nüüd märkas Jürka, et Lisetel oli kassipoeg süles.
„Eks lähme siis kolmekesi, mina, sina ja kass,“ ütles Jürka.
„Nemad on kahekesi, karu ja surnud lehm,“ rääkis Lisete, kuna kassipoeg näugus.
„Seisa kaugemal, muidu saad sina kirvega enne kui karu.“
Lisete jäi vanamehest pisut maha, kes lähenes karule, kirves käes löögivalmis. Karu jättis lehma närimise ja tuli mehele lagedale vastu.
„Tule aga tule, et oleks parem lüüa,“ lausus Jürka.
Mees ja karu lähenesid teineteisele. Eit kattis hirmuga iseenda ja ka kassi silmad, et mitte näha, mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud midagi iseäralikku – ainult Jürka lõi karule kirvega pähe ja see langes nagu kott maha, nii et Jürka võis hakata kirvest tema pealuust välja kiskuma.
„Lööd kirve nagu kaalikasse, aga välja ei tule,“ kirus Jürka.
Nüüd kadus Lisetel hirm karu eest ja ta astus vanamehe juurde ning ütles:
„Karu tapmine käib sul ju nagu käkitegu.“
Ja ta võttis kassipoja põuest, pani ta surnud karule kõndima, kuna ta ise seletas:
„Näed sa, mu nirukene, meie olime kolmekesi karust üle.“
Jürka silmitses samal ajal surnud lehma.
„Õieti tapetud,“ lausus ta, „veri ilusasti välja lastud ja kõik. Liha kõlbab väga hästi soola panna ja nahk on ainult kaela pealt pisut rikutud.“
„Aga mis saab karuga?“ küsis eit.
„Nahk maha nagu lehmalgi, mis muud.“
„Kas liha ei kõlba?“
„Küllap vaatame, aga talve otsa ju teine käppa imend.“
Jürka tõmbas pussi vöö vahelt ja hakkas tööle, eit asus talle appi, kuna kassipoeg vaatas eide ja taadi tegevust pealt. Kui loomad kooritud ja tükkideks raiutud, läks Jürka koju, rakendas hobuse vankri ette ning logistas liha ja nahkade järele.
„Meie majavara kasvab,“ ütles Lisete vanamehele, kui see hobuse ja vankriga pärale jõudis, „nüüd on meil juba liha ja nahka.“
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
Järgmisel päeval läks Jürka Antsule teatama, et karu murdis lehma.
„Kas nägid, et karu?“ küsis Ants.
„Nägin,“ vastas Jürka. „Eit nägi ka.“
„Noh, siis on hea. Iseasi, kui oleks murdnud hunt, siis on hoopis iseasi. Kui karu, siis peab riik välja maksma, sest karu on riigi loom, riigi sakste jahiloom. Aga igamees peab ise oma loomad toitma. Ja karul on vaba valik, misukese lehma, härja või hobuse ta nahka paneb.“
Ants teadis väga palju tarka ja huvitavat jutustada jahist, jahiseadusest ja jahipidamisest. Jürkal polnud vaja sõnagi lausuda, kuulas ainult. Nõnda ei saanudki Ants teada, et Jürka oli karu kirvega maha löönud, naha tal seljast koorinud ja seinale kuivama pannud. Asi selgus alles siis, kui Jürkalt tõendusi nõuti, et karu tõepoolest tema lehma murdnud. Sest küsimus oli kõigiti kahtlane. Metsavahtide andmete järele polnud siin ringkonnas ainustki karu olemas, sest muidu oleks talvel tema peale jahti peetud. Ja nüüd korraga karu ja murrab lehma! Pealegi kuidas? Millistel asjaoludel? Keegi ei näinud murtud lehma, see nüliti ja tükeldati enne ülevaatust.
„Nägid sa tõesti oma silmaga karu?“ päriti Jürkalt.
„Nägin,“ kinnitas Jürka.
„Ja lehma murdmist ka?“
„Seda nägi eit.“
„Aga millal siis sina karu nägid?“
„Kui ma ta maha lõin.“
Kõik vahtisid ammuli suuga uskmatult Jürkale otsa.
„Andsin kirvega, kui sõi lehma,“ seletas Jürka.
„Loba!“ hüüdis keegi ja siis hakkasid kõik naerma.
„Nahk ju kodus seinal,“ ütles Jürka.
„Ja siis tuled ise lehma eest kahjutasu nõudma?“
„Keelatud ajal tapad karu…“
„Ma ei saanud ju muidu lehma talt kätte,“ ütles Jürka. „Eit nägi, et karu tuli mulle kallale, mis ma siis pidin tegema. Andsin kirvega korra, ei muud. Mina teda tappa ei tahtnud, mõtlesin ainult hirmutada, aga tema…“
„Hea küll, hea küll,“ öeldi Jürkale. Aga karunahk nõuti talt välja, ja kui lehm tasuti, võttis Ants selle raha endale, kuna ta lehmanaha oli juba ammu enne ära viinud, nii et Jürkale jäid ainult karulihakäntsakad, mis katseks soola pannud, ja lahja lehmaliha; viimane ainult sellepärast, et Ants ütles – ei tema ise ega tema pere söövat karumurtud looma, selle eesõiguse ja erilõbu jätvat ta Põrgupõhja Vanapaganale. Lisete oli üpris nukker, et asjad võtsid sellise pöörde, aga Jürka lohutas teda seletusega:
„Täna jumalat, et nii kergesti pääsesin. Tegin targasti, kui ütlesin, et ega ma karu tappa taht, ainult hirmutada. Aga karu tapmine maksab ka ometi midagi, sest…“
„Ah sakste karu siis hirmutada ikka tohib?“ küsis Lisete vahele.
„Küllap vist.“
„Nii et kui muidu ei karda, siis võib ka maha lüüa.“
„Nii see kuulukse.“
„Aga kust me uue lehma saame, muidu pole meil ju kassile ja põrsale piima?“
„Ants lubas toimetada.“
„Kuldaväärt mees see Kaval-Ants, tema meid hätta ei jäta,“ ütles Lisete tänulikult.
„Ei vist,“ arvas Jürka.
Ja nõnda see oligi: mõne päeva pärast toodi Põrgupõhjale sõna, et nad võivad uue lehma järele minna, kui nad tahavad. Jürka ja Lisete läksidki. Seekordne lehm oli veel hullem kiitsakas kui esimene.
„Mis mõte on teil paremat sinna laande viia, karu murrab ta teil muidugi jälle varsti, sest ega neid seal üks ole. Ainult selle eest hoidke, et hundid lehma kõri kallale ei saa, nende toidu eest ei muretse ükski maine võim, ainult armas jumal taevas.“
„Hundid peletan palja kisaga eemale,“ arvas Lisete.
„Noh, siis pole karta midagi,“ lohutas Ants. „Karu on kasulik loom.“
Selle teadmisega hakkasid Jürka ja Lisete lehmaga koju poole minema: Jürka hoidis ohelikku, Lisete lõi takka ja siunas lehma, kes ei tahtnud kuidagi vanamehele järele minna. Kui ta lehma siunamisest tüdis, küsis ta Jürkalt:
„Mis sa nüüd arvad sest asjast?“
„Mis asjast?“
„Uuest lehmast ja kõigest. Kas karu murrab selle jälle ä'ä, nagu Ants ütles?“
„Küllap vist.“
„Ja kas lööd karu jälle maha?“
„Küllap näis… kui muidu ei karda…“
„Aga kui kardab?“
„Ä'ä latra tühja.“
„Ah sina tahad, et ma pean ainult lehmaga kõnelema?“ küsis Lisete, aga jäi siiski tükiks ajaks vait. Viimaks ütles ta nagu endamisi:
„Varsti peab hakkama Antsule päevi tegema.“
„Käskis juba homme tulla,“ lausus Jürka.
„Armas aeg!“ hüüdis Lisete. „Kuis siis homme, kui pidid alles tuleval nädalal.“
„Juba teine lehm, sellepärast.“
„Tõsi ta on, juba teine,“ nõustus Lisete. „Aga mis mina siin küll üksi peale hakkan! Kass tahab karjatada, põrsas sööta, lehm ja lammas metsa ajada. Ja kes lööb karu maha, kui murrab lehma?“
„Eks tule Antsu juurde mulle järele, mis muud.“
„Ja sa arvad, et karu ootab nii kaua?“
„Küllap ootab, kui lehm näsida.“
Nõnda nende elu algaski nüüd: Jürka oli aina Antsu juures tööl ja eit kopitses üksinda kodus. Oma töö tegemiseks leidis Jürka mahti ainult öösiti ja pühapäeviti. Sellest hoolimata arvas Ants, et Jürka tööst üksi ei jätku võlgade tasuks ja et vahetevahel peaks ka eit appi tulema. Aga see oli võimatu, sest polnud koduhoidjat või nagu Lisete ütles: polnud, kes karjataks kassi. See küsimus pidi siiski lahenema ootamatul viisil. Ühel päeval ilmus Põrgupõhjale nimelt Kase minia, kellelt Lisete kassi saanud, ja tahtis selle tagasi saada.
„Ämm sõimab mind hommikust õhtuni kassivargaks,“ seletas ta. „Oleks veel hobusegivaras, aga kassivaras, kus selle häbi ots!“
„Kust ämm teab, et sina kassi talt üle lõid?“ küsis Lisete.
„Ega ta tea, arvab ainult.“
„Noh, ja kui viid kassi tagasi, siis saabki teada, et sina.“
„Ma viin ju salaja.“
„Mina kassi ei anna,“ ütles Lisete. „Nõua või kohtuga. Kohtus ka ei ütle, et ta sinult sain. Salgan kõik maha, tee mis tahes. Las ämm sõimab, ega see konti riku. Ütle talle, et mul on sihuke hall, nagu oli teilgi, las ta tuleb järele, küll ta siis kuuleb, kust ma oma kassi saand.“
„Mind sa välja ei anna?“
„Ega ma loll ole.“
„Head päeva siis!“ hüüdis minia ja kargas üle aia metsa. „See ämma pärast,“ ütles ta seletuseks, „pärast tuleb tee peal vastu.“
Paari päeva pärast oli ämm Põrgupõhjal.
„Mis küla pool ka kuulukse?“ küsis Lisete peale teretamist.
„Kuulukse, et meie kassipoeg on varastatud ja et just niisuke hallivöödiline olla Põrgupõhjal.“
„Kas niisuke, nagu mul süles või?“
„Just niisuke, nii et see ongi meie oma.“
„Ah ilmas siis rohkem niisukesi ei ole või?“
„Miks ei ole, aga kust sina selle said?“
„Ma ei saanudki. Ise tuli.“
„See kassipoeg tuli ise siia Põrgupõhja?“
„Ega ta siis üksi tulnd,“ seletas Lisete. „Ühes emaga.“
„See on vale!“ hüüdis ämm. „Kus on see ema?“
„Nagu ta tuli, nii ka läks. Leidis pojale paiga ja tegi ise sääred. Aga võib-olla murdsid teise rotid või karu. Näe, karu murdis meil lehma, miks ta siis kassi murda ei või, andis kord käpaga ja oligi valmis.“
„Ütle parem, millal minia tõi selle kassipoja siia?“ küsis ämm.
„Misuke minia?“ küsis Lisete vastu.
„Ah seda sa ka ei tea?! Ei mäleta enam, kes seda kassipoega sulle pakkus? Kui sa teaks, mis inimeseloom see on! Su oma silma all petab su läbi, su oma näppude vahelt kisub sul asjad käest. Mis nende meeste arus küll on, et just niisukesed meeldivad. Ja mis minu pojast küll saab, kui mind enam ei ole valvamas! Usu või ära usu, aga ma ei leia enam ööl ega päeval unerahu, aina käin ja löön silma siia ning sinna. Ometi kaovad asjad, tee mis tahes. Kui ma ometi kätte saaks, millal või kuidas ta selle kassipoja siia tõi!“
„Kase ema, nüüd süüdistad oma miniat asjata; tema näib sul küll heake olema, aga kassipoega pole ta siiski siia toond.“
„Aga kuhu see kassipoeg siis sai, tule jumal appi!“ hüüdis ämm.
„Teil ehk ka rotid siginend nagu meilgi, need murdsid ära.“
„Ega hullu tea,“ lõi ämm kahtlema. „Aga mina pole mitte neid tähele pand. Ja sina võid oma hingeõnnistuse juures vanduda, et see kassipoeg on ise tulnd?“
„Selle kassipoja eest võin ma küll oma hingeõnnistuse anda,“ vastas Lisete. „Tuli teine ise ühes emaga, kust, ei tea, ja kuhu sai ema, ka ei tea.“
Aga kuigi Põrgupõhja eit andis kassipoja eest oma hingeõnnistuse, ometi ei suutnud Kase vanaperenaine teda uskuda, sest tema süda kipitas oma minia pärast ja kõik, mis maailmas läks viltu või tema tahtmise vastu, pidi olema minia süü läbi sündinud. Veel värava tagant tuli ja õue tagasi, et Lisetet usutleda ja kassipoega temale pakkuda, ainult ütelgu, et minia on ta toonud. Aga Lisete vastas:
„Ma andsin juba oma hingeõnnistuse selle eest, et minia pole kassipoega toond, ainult et ta tal õues käes oli, seda ma nägin, rohkem ma ei tea, küsigu või jumal ise.“
„Jumala enda käest peabki küsima,“ ütles ämm. „Tean vaga kaardimoori, kes enne laual käib ja palvetab, kui kaartidelt küsib ja jalgade vahelt vaatab, sinna lähen ma nüüd, sest seda asja ma nõnda ei jäta. Mis inimene külvab, seda tema peab ka lõikama.“
Ütles ja läks. Lisete aga kallistas ja sussutas kassipoega oma suu juures ja rääkis:
„Kuulsid, sa nirukene, et ma oma hingeõnnistuse sinu eest andsin? Aga sinu õige hind on ainult sukanõel. Nii et minu hingeõnnistusel on sukanõela väärtus. Sellest sa näed, kuis ma sind armastan.“