Põrgupõhja uus Vanapagan/VII
VII
Aga just nüüd läks seisukord kõige hullemaks. Sest kas õpetaja näpunäitel või omast peast ja tarkusest, aga ka politseil oli äkki selge, et Jürkal on võltsitud isikutunnistus. Muidugi, Jürka ju sellest ei muutunud, oli tal õige või vale isikutunnistus või oli ta hoopis ilma tunnistuseta, aga häda oli selles, et kõik arvasid – nemad ei saa Jürkast põrmugi aru, kui nad õieti ei mõista tema isikutunnistust. Aga kuis sa mõistad valetunnistust õieti!
Nii siis algas Jürka pinnimine küll kodus, küll politseis. Seletagu ta, mis tunnistus see on, kellelt ta tema saanud ja kes tema ise õieti on. Peale selle, kas see Lisete-nimeline naine, kes nii imelikul viisil suri ja kelle ta veel imelikumal viisil mattis, oli ikka tõesti tema naine, või kui ta ei olnud, kes ta siis oli?
Viimasele küsimusele vastas Jürka:
„See oli minu eit.“
„Mis tõendused sul selleks on?“
„Ta läks ju otseteed põrgu.“
„Peab siis sinu naine minema otseteed põrgu?“
„Aga kuhu siis?“
„Miks mitte taeva?“
„Peetrus ei lase teda sisse.“
„Miks sa seda arvad?“
„Ega see Peetrus loll ole, et ta minu vanamoori taeva laseks.“
„Oli ta siis nii kuri ja õel?“
„Mispärast?“
„Aga miks sa siis arvad, et ta taeva ei saa?“
„Ta läks ju otseteed põrgu, kuis siis ka taeva.“
„Sa ju ise ütlesid, et Peetrus ei lase sisse.“
„Ega ei lasegi.“
„Aga miks? seda tahaksin teada. Mis on see põhjus, et ta ei pääse taeva?“
„Õpetajale seletasin, tema ei uskund, änam ei seleta, sest ega keegi teinegi usu,“ ütles Jürka nüüd.
Ja küsis ametnik mis küsis, ähvardas mis ähvardas, Jürka jäi eneses kindlaks: teist korda ta enam ei seleta, sest keegi ei saa aru ja sellepärast ei usu, nagu oleneks usk puhtpaljast arusaamisest. Ei jäänud lõpuks muud abinõu Jürka mõistmiseks, kui pidi pastori üle kuulama. Et ametnikul kerkisid ses asjas teatud kahtlused, siis küsis ta Jürkalt:
„Käisid sa õpetaja juures pihil?“
„Ma käisin oma kaksikuid hingekirja panemas.“
„Nii et oma pattude pärast sa ei käinud?“
„Misukeste pattude pärast?“
„Tähendab, ei käinud pattude pärast.“
„Ma ju ütlesin, et kaksikute pärast.“
„Hea küll, hea küll,“ rahustas ametnik Jürkat, kes muutus juba kärsituks, et temale aina küsimusi ette laotakse, milledele vastused iseenesestki teada. Õieti oleks võinudki asi seks korraks sinnapaika jääda, sest ametnik teadis juba, et Jürka seletused polnud pihil antud, nii et vaimulikul nende avaldamisel ei tekkinud raskusi. Aga ametnikku huvitasid äkki Jürka kaksikud, sellepärast küsis ta:
„Kellelt need kaksikud, kui eit surnud?“
„Need on Juulaga, mitte surnud eidega,“ vastas Jürka.
„Kes see Juula siis on?“
„See on see, kelle käest surnud eit põrgu läks.“
Kuna ametnik oli alles hiljuti teenistuse huvides siia vahetatud, siis oli talle Jürka eide suremise- ja matuselugu pealiskaudselt tuttav ja ta oleks tahtnud sellest Jürka enda suust lähemalt kuulda, aga see loobus peagi vastuseid andmast. Ka siin tõi ta põhjuseks oma seletused õpetajale, mida keegi ei usu, nii et pole mõtet suud kulutada. Nõnda siis ei jäänud ametnikul ikkagi muud üle, kui pidi õpetaja poole pöörduma, kes jutustas talle kõik, mis ta teadis Jürkast kui Vanapaganast ja Peetrusest kui võltsitud isikutunnistuse väljaandjast. Need olid ametniku arvates igatahes väga tähtsad ja iseloomustavad andmed Jürka kohta, ainult küsida tuli, kas needki polnud meelega võltsitud. Õpetaja arvates rääkis Jürka omateada tõtt, iseküsimus oli see, kas ametnikule sellest tõest piisab või õigem – kas see tõde ei vii ametnikku liiga kaugele. Sest Jürka tõde on nii-öelda usutõde, millest on mõnele liiga vähe, mõnele liiga palju. Jürka usub, ta on Vanapagan, kes inimesena tulnud maailma, et õndsaks saada. Kas ei kajastu või peegeldu selles ajamärgid? Isegi see, kes peab end Vanapaganaks, januneb õndsuse järele! Isegi see, kes vaevalt taipab, et tal on elav ja igavene hing, tunneb loomusunnilist iha surematuseks! Mõistmatu loomgi igatseb süütust, kuna samal ajal meie ilmalik tarkus ei tunne põrmugi huvi ei pattude ega nende andeksandmise vastu! Aga mis on hingekarjane, kui pole enam pattu? Ametnik, nagu tuhanded teisedki, ei midagi muud. Sellepärast arvas õpetaja, et Jürka on nagu särav täht pilkases pimeduses, ainult et ta valgus paistab pisut viltu. Tuleks uurida, mis on kallutanud selle jumaliku sära õigelt teelt. Õpetaja arvates ei sobinud siin niipalju karistused kui õpetused, juhatused, seletused, manitsused.
Kui ametnik oli õpetaja arutlust küllalt kuulanud, ütles ta:
„Mulle näib, et Jürka aru on pisut nõrk.“
„Õige,“ kinnitas õpetaja, „arult nõder, aga usult vägev, see ongi see imelik ajamärk.“
Aga ametnikul olid oma arvamused ja nende kohaselt tahtis ta Jürkaga talitada. Teda ei huvitanud see, kelleks inimene end ise peab, vaid kes ta tõepoolest on. Sellepärast siis, kui ta Jürka uuesti käsile võttis, ütles ta:
„Sa oled õpetajale rääkinud, et oled Vanapagan. Mängid sa lolli või usud seda tõesti?“
„Mis seal uskuda,“ vastas Jürka.
„Ja sinu eit oli põrguvanamoor?“
„Aga kes ta siis oli?“
„Tead, Jürka, ma annan sulle nõu – jäta need lollused ja ütle, kes sa oled ja kust said oma isikutunnistuse, kes võltsis ta sul?“
„Ma ju õpetajale ütlesin.“
„Tähendab, Peetrus või ingel?“
„Aga kes siis?“
„Ja sina usud seda?“
„Küllap vist.“
„Kas sa siis tõesti ükskord ei taipa, et see on võimatu!“ hüüdis ametnik. „Et taevast pole ju olemas, on ainult sinine õhk. Kuidas said sa siis taeva Peetruse juurde, kui taevast ei ole?“
„Kui ei usu, siis ei ole,“ ütles Jürka rahulikult. „Kuis ta siis on, kui ei usu.“
„Käi põrgu oma usuga!“ hüüdis ametnik ja mõtles jätkata, aga Jürka jõudis temast ette ja ütles:
„Lähengi, aga enne tahan õndsaks saada.“
„Tahad õndsaks saada, et põrgu minna!“ karjus ametnik. „Kas sa ise mõtled ka, mis sa räägid?“
„Mis seal mõelda.“
„Õndsad lähevad ju taeva, kui nad üldse lähevad.“
„Ja kui ei lähe, siis lähevad põrgu,“ lausus Jürka.
„Kui pole taevast, siis pole ka põrgut.“
„Põrgu on.“
„Oled seal käinud?“
„Tulin sealt inimeseks, et õndsaks saada.“
„Jälle see vana joru,“ lausus ametnik pahaselt endamisi ja vaikis siis tükk aega, et mõtelda, millest peale hakata. Tegi lõpuks mitmesuguseid katseid, aga ikka jõudis välja taevani, põrguni, Peetruseni ja inglini. Ainult niipalju kuulis uut, et Jürka kauemat aega Antsu juures töötanud; nõnda tekkis lootus, et ehk saab selle kaudu mingile otsale. Peaasi, kui võiks kogu kupatise kuidagi viisakalt ära lõpetada, sest on ju ükskõik, kes niisuke mühakas tõepoolest on või kust ta oma tunnistuse saanud.
Aga Antsule tegi ametniku häda ainult nalja.
„Jürkaga peab oskama,“ ütles ta ja lubas ise ta käsile võtta, lootes varsti kõik selgitada.
„Jah, imelik küll,“ rääkis ametnik, „just nendega peab eriti oskama, kes ise midagi ei oska.“
„Sellepärast peaksidki inimeste kasvatajad ja juhtijad kõigepealt õppima loomi kasvatama ja juhtima, aga meie teeme nagu lihunikud – õpime esimeseks härja saba murdma,“ arvas Ants.
Ja jäänud Jürkaga üksi, küsis ta temalt, et mis hädad tal ametivõimudega õieti on.
„Nad ei usu kedagi ja ei saa sellepärast õhkagi aru,“ seletas Jürka kõhklemata.
„Sa räägid tõtt, sellepärast,“ seletas Ants.
„Mis ma siis pean tegema?“ küsis Jürka arusaamatuses.
„Pead valetama.“
„Kas siis usuvad ja saavad aru?“
„Siis kohe.“
„Aga ma ei oska valetada.“
„Pead õppima, mis inime sa muidu oled.“
„Ma tahan õndsaks saada, kas valega saab?“
„Miks mitte, kui õieti…“
„Ants, õpeta mind siis õieti valetama.“
Ja Ants õpetas, sest ta oli harjunud Jürkat kui oma kodulooma armastama, ning kuna see endale oma sõnadega augu kaevanud, kust ta omal jõul ja nõul enam välja ei pääsenud, siis pidi ju talle nii või teisiti appi kargama.
„Sa oled õpetajale seletanud, et oled Vanapagan,“ rääkis Ants sissejuhatuseks, aga Jürka pistis häbematult vahele:
„Ma olen ju.“
„Sest pole ühti, et oled, aga ära ütle seda ja ära ole ka seda, sest inimene ei pea kunagi seda olema, mis ta tõepoolest on. Inimene peab enda iga päev uuesti ümber valama, ta peab uuesti sündima, et kohaneda ümbrusele ja oludele.“
„Aga ma polegi ju sündinud, ma tulin niisama.“
„Siis sünni nüüd, et saada tõeliseks inimeseks. Kui oled tõesti Vanapagan ja tahad põrgu, siis pane käed kokku ja vahi taeva poole. Kui sul on kehas karujõudu, nagu sul tõesti on, siis seleta – see tuleb kindlast usust ja lootusest jumalale. Kui põletad oma sulase, siis ütle, et sulane on seda ise teinud. Kui tapad oma eide, siis ütle, et eit tappis ise enda Juula kaksikute pärast.“
„Mina pole oma eite tapnud.“
„Ega ma ei ütle, et oled, vaid et kui oled.“
„Aga kui ma ei ole, kas siis pean ütlema, et olen?“
„Kui tahad Juulat kaksikute pärast päästa, siis muidugi.“
„Aga kui ka Juula ei ole, mis ma siis ütlen?“
„Siis ära ütle midagi. Selle asemel leina eite, kuigi südames rõõmustad, et said tast lahti. Ja nüüd pane hästi tähele, mis ma sulle ütlen. Sina tulid otseteed põrgust…“
„Tulin.“
„Aga sellest ära lausu enam sõnagi. Kui küsitakse, miks enne rääkisid, ütle: vist sellest, et tapsid pussiga karu ja see tõmbas sul lihalatakad küljelt. Ütle: küljekondid tulid liha alt välja, sellest põrgu ja kõik. Ja lisa sellele kohe, et tulid salaja Venemaalt ning et sulle löödi seal pähe, ütleme puskaripudeliga, kaalupommiga või aiaroikaga, nii et ikka sellega, mis raske ja kõva. Tunnistus on sul muidugi ka Venest, mitte Peetruselt ega inglilt, mõistad. Peetrus salga maha, nagu tema ise salgas oma Issanda, ütle, et sa pole temast kunagi kuulnud ega teda näinud, ei tea üldse, et ta olemas. Sedasama ütle ka ingli kohta, kes sulle tunnistuse kätte tõi. Kui küsitakse, kust võtsid Peetruse nime, siis ütle, et Venes oli niisuke papp või sepp. Miks tulid Venest ära? Kirikud pandi kinni ja sa kartsid oma hingeõnnistuse pärast, tulid siia, et õndsaks saada, sest siin on kirikud ja iga päev ehitatakse uusi juurde, nii et on õndsus. Miks enne tõtt ei rääkinud? küsitakse. Kartsin, vasta, kartsin, et saadetakse Venemaale tagasi, kus pole kirikuid ega õndsust. Nii kui nõnda ütled, arvavad kõik oma tarkuses – sest inimene on oma meelest tark – arvavad, et, ahah, tähendab, Venemaa ongi see põrgu, millest sa enne rääkisid, ja Peetrus, noh, see on mõni politseinik või piirivalve.“
„Aga kes on ingel?“
„Inglit pole vajagi, kui pole Peetrust.“
„Ja mis saab tunnistusega?“
„Ütle: ostsin, muud midagi, ostsin juudilt, ütle, sest see meeldib tänapäev, et juudilt. Ka muud asjad võid juudi kraevahele pista, kui vaja. Ja kui nõnda küsitakse, et ei oska vastata, siis ütle: ei mäleta ning lisa: eit mäletas, aga tema suri ära. Ei võinud enam elada, sest et mäletas. Ja pea ühte meeles: mida vähem räägid, seda parem, sest inimene mõistab sõnu enamasti võõriti. Ta mõistab ka vaikimist võõriti, aga seda vähem, nii et vähem on parem. Ainult oma õndsakssaamisest võid sa niipalju rääkida, kui süda kutsub, sest selles ei võta sind keegi tõsiselt.“
„Aga mina ise võtan.“
„Sest pole ühti, et ise võtad, teised peavad seda ainult heaks tooniks. Tõepoolest on aga nõnda, et õndsakssaamine on tänapäev häbiasi nagu näpuga nina nuuskamine.“
„Aga mina nuuskan.“
„Mina ka,“ kinnitas Ants. „Aga mitte kõik pole äravalitud nagu meie. Mina tahan ka õndsaks saada nagu sinagi, aga ega sellepärast teised. Nüüd usub kogu maailm, et mida rohkem põrgut kütad, seda lähemal on taevariik. Ja nõnda siis kuumutatakse suurte ja väikeste rahvaste juures…“
Kui Jürka Antsuga jutuajamise lõpetas, pöörles tal pea otsas: kuidas küll kõike seda meeles pidada! Aga ta rahustus kohe, kui talle meenus Antsu tähtsaim õpetus: kui ei oska vastata, siis ütle – ei mäleta. Eit mäletas, aga suri ära, sest et mäletas. Nõnda võis ta julgesti ametniku ette astuda, liiatigi et Ants lubas omalt poolt mõned sõnad sellele seletuseks ütelda. Ametniku nägu oligi üsna naerul, kui Jürka sisse astus, ja ta ütles üsna muhedalt:
„Viimati jäi meil asi pooleli, täna saame loodetavasti teineteisest paremini aru. Nii siis esimeseks: ehk sa ütled mulle, kust sa said oma isikutunnistuse?“
„Ostsin.“
„Kellelt?“
„Juudilt.“
„Peetruselt või?“
„Ei mäleta.“
„Aga eelmisel korral sa ju ütlesid, et Peetruselt.“
„See pole see Peetrus.“
„Missugune siis?“
„See Peetrus oli papp või sepp.“
„Ja sellelt ostsid oma isikutunnistuse?“
„Tunnistuse ostsin juudilt.“
„Aga Peetrus on ju juut.“
„Seda Peetrust mina ei tunne ega mäleta.“
„Aga missugust siis?“
„Kes on papp või sepp.“
„Ma ei saa millestki aru,“ ütles ametnik. „Sa ütled, et ostsid oma isikutunnistuse juudilt, ja eile ütlesid, et selle juudi nimi oli Peetrus. Nüüd edasi: ostsid sa oma tunnistuse Peetruselt või ei?“
„Ei, vaid juudilt.“
„Aga Peetrus on ju juut.“
„See pole see juut.“
„Missugune juut siis?“
„Ei mäleta.“
„Mida sa ei mäleta?“
„Nime ei mäleta.“
„Ah sa ei mäleta selle juudi nime, kellelt sa ostsid oma tunnistuse?“
„Ei mäleta. Eit mäletas, aga tema on surnd.“
„Niinii, nüüd hakkan mõistma. Aga kus see juut elas?“
„Ei mäleta.“
„Kas siis seda ka ei mäleta, kus maal ta elas?“
„Venemaal.“
„Tulid sa siis Venemaalt ühes eidega?“
„Küllap vist.“
„Miks sa kohe seda ei öelnud?“
„Löödi pähe, sellepärast.“
„Kes lõi?“
„Ei mäleta.“
„Kus löödi?“
„Ka ei mäleta. Eit mäletas, aga tema suri ära, et mäletas.“
„Aga seda sa ometi mäletad, kus see oli, siin või Venes?“
„Venes.“
„Miks sa sealt ära tulid?“
„Tahtsin õndsaks saada.“
„Kas seal polnud võimalik saada?“
„Kirikud pandi kinni.“
„Aga kust sa teadsid, et siin on kirikud lahti?“
„Ei mäleta. Eit ehk mäletas, aga tema on surnd.“
„Nii et tulite eidega hingeõnnistuse pärast?“
„Sai tuldud.“
„Kust võtsid alguses selle põrgu ja Peetruse?“
„Kartsin, et saadetakse Venemaale tagasi.“
„Ja selleks tegid Venemaast põrgu?“
„Küllap vist.“
Ametnik hõõrus rahuldunult käsi, mõtles natukene ja ütles siis:
„Noh, näed, Jürka, lugu polegi nii hull, see on juba päris inimese jutt. Ainult üks asi huvitab mind veel, nimelt: kas sinu võltsitud tunnistusel on su õige nimi või on see ka vale?“
„Seal seisab ju Jürka.“
„Seisab küll, aga oli sul Venemaal sama nimi?“
„Ei mäleta. Eit mäletas.“
„Kas vene keelt mõistad?“
„Ei mäleta.“
Ametnik hakkas vene keeli kõnelema, aga Jürka ei vastanud.
„Mis keelt sa siis Venemaal rääkisid?“
„Mis keelt ikka.“
„Tähendab, emakeelt?“
„Küllap vist.“
Igasuguste ristküsimustega selgitas ametnik Jürka asja sel määral, et võis ülemusele teatada: valetunnistusega salaja üle piiri sisse tulnud. Ainukeseks kahtlaseks punktiks jäi küsimus: kui Jürka tõepoolest Venemaal on elanud, kas on siis võimalik, et ta vene keelt sugugi ei mõista, või kui ta seda on mõistnud, kas on siis võimalik, et ta selle sootuks unustas, kui karu teda lahkas või kui talle mõne kõva ja raske asjaga pähe löödi?
Esimene osa sellest küsimusest vastati ilma pikemata jaatavalt, sest kõigile oli teada, et meil on küllalt venelasi, kes kogu oma ea siin elanud, siiski maakeelt ei mõista, miks siis ükski meie mehi samaga ei või toime tulla Venemaal, kui tema nimi on Jürka ja ta on nii tugev, et maadleb karudega.
Küsimuse teine pool oli keerulisem. Seda ei julgenud ametkond muidu otsustada, kui küsis ameerika eriteadlaste arvamust. Oli muidugi natuke imelik, et Jürka asi ulatus niikaugele, aga see ei sündinud ilma põhjuseta. Sest Ameerika teati olevat see maa, kus kõige sagedamini armastatakse tugevatele meestele seni pähe taguda, kuni nad igasuguse aru kaotavad. Isegi Euroopa saadab oma tugevad mehed sinna uimaseks lüüa, kui ise enam sellega hakkama ei saa. Nõnda siis pidi just seal kõige paremini teatama, kas aru kaotuse tagajärjeks võib olla ka mälu kaotus.
Aga ameeriklased kaabeldasid Inglismaale ja palusid meilt järele küsida, millega on Jürkale pähe löödud, kas kõva või pehme asjaga? Kui kõvaga, siis neil pole kogemusi, sest nemad taovad omad ja ka võõrad, kes seda vabatahtlikult soovivad, ainult pehme asjaga uimaseks. Ei jää muud üle, kui platsi pidid astuma meie omad eriteadlased. Ja Jürka järelvaatusel selgus, et temale on vististi ikkagi kõva asjaga pähe löödud – kas kaks korda sama asjaga ja sama kõvasti või üks kord kaheharulise asjaga, nii et tekkis kaks täpselt ühesugust vigastust pealael või lagipeal, kui ehk nõnda on arusaadavam. Oli raske kindlaks määrata, kas hoop oli pealuud vigastanud või ainult põrutanud, sest löögipaika oli tekkinud kaks surnuluud, nagu seda näeb vahel hobuste jalgade küljes. Võhik oleks võinud kergesti neid mügerikke sarvemüksudeks pidada. Kui Jürkalt küsiti, kas need mügerikud vahel ka valu teevad, vastas tema, et kihelevad enne sadu ja tormi. Sellest võis järeldada, et mügerikud on saadud ebaloomulikul teel, sest miks nad muidu loomuliku nähtuse eel kihelevad.
Sellest kõigest teatati Inglismaale ja sealt kaabeldati Ameerikasse. Ka ameeriklased nõustusid surnuluu sünni tagajärjel meie asjatundjatega, et Jürkale on vististi kõva asjaga pähe löödud, sest nemad, kes nad taovad inimestele pehmete asjadega pähe, pole veel kordagi märganud surnuluu tekkimist ei pealael ega lagipeal, ei lõuapäradel ega palenukkidel. Sellepärast teatasid nad Inglismaale, et asi ei kuulu nende kompetentsi ja et Euroopa kui vanem kultuurimaa tunneb ehk ise paremini pealuude vigastamist. Edasi-tagasi kaabeldamisel ja kirjutamisel oli ainult üks tulemus: me jõudsime otsusele, et pealuude vigastamises ei olegi paremaid asjatundjaid, kui oleme ise. Ja kuigi polnud tänini sellist mälukaotust märgatud, nagu oli Jürka vene keele unustus (muidugi, kui ta teda üldse kunagi oli mõistnud, nii et oli, mida unustada), siis ometi tunnistati see võimalikuks ja tõenäolikuks lootuses, et niisugused teaduslikult huvitavad juhud leiavad kordumist ja tõestavad selle, mida praegu oletame.
Asi äratas tähelpanu ka väljaspool eriteadlaste ringkonda. Sõna võtsid paljud avalikud tegelasedki. Eriti tuleks mainida seda arvamust, mis ütles, et antud korral on meil tõenäolikult tegu imelise näitega, kui vägev on inimeses vere hääl emakeele suhtes. Inimene unustab kõik, oma nimegi, aga emakeel leegitseb tema hingest kui tulilind üles. See arvamus oli seda põhjendatum, et ta tuli inimeselt, kes oma naise ja lastega rääkis kodus alati võõrast keelt.
Nõnda siis oli tõenäolik ja usutav, et Jürka oli Venemaalt tulnud, kus talle mingi kõva asjaga pähe löödud, ja et ta tahab õndsaks saada. Sellepärast võttis ametnik tema valetunnistuse ja kirjutas talle uue, kuid täpselt endiste andmetega, sest uusi polnud kusagilt võtta: Jürka ju ei mäletanud midagi ja teised ei teadnud, või kes oleks võinud teada ja mäletada, see oli surnud. Uut isikutunnistust Jürkale kätte andes ütles ametnik rahuldunult:
„Soo, nüüd on siis see asi lõpetatud ja sinul õige tunnistus taskus.“
„Nimeks jäi ikka Jürka või?“
„Ikka Jürka.“
„Mõtlesin, et kui pole õige, nii et…“
„Ah, Jürka, arvad sa tõesti, et on igakord nii kerge öelda, mis õige, mis vale või on see nii tähtiski teada?“
„Ei vist,“ lausus Jürka veendunult.
„Seda arvan ka mina. Aga kui näed Antsu, siis täna teda, et pani sulle õigel ajal õige aru pähe, muidu oleks sind vintsutatud kas või surmalaupäevani.“