Põrgupõhja uus Vanapagan/VI
VI
Jürkal läks süda suure hulga kergemaks, kui ta kuulis, et tema eide kadumiselugu olevat ametlikult lõpetatud. Kergendus ei tulnud mitte tema enda, vaid teiste pärast. Eriti tegi Juula Jürkale muret, sest tema oli kahtlema hakanud, kas Lisete ikka tõepoolest otseteed põrgu läinud; võib-olla ei leidnud ta teed sügava lume ja tuisuga, eksib niisama mööda metsa ümber ja hakkab viimaks kodu käima, nagu teevad seda needki, kes pandud hauda mulla alla.
„Ehmatus rikub piima rinnas ära, laste kõhud jäävad haigeks,“ seletas Juula oma kartust.
„Mis sa siis tühja kohe ehmatad,“ rääkis Jürka. „Ei kart teist elavalt, maksab siis surnultki.“
„Õrn veri, mis muud.“
Need sõnad hakkasid Jürka südamesse kõige enam kinni. Mõtle ometi – nii tugev ja tubli naine nagu Juula, aga õrn veri. Nii et ta ise peab ikka ka natukene õrn olema – see oligi, mis hakkas Jürka südamesse kinni. Sellepärast ütles ta:
„Ära karda! Mina oma eite tunnen, läks tema jalamaid põrgu, ei kuhugi mujale. Kui tuleb tagasi, siis otseteed põrgust, aga siis on tal minuga tegemist.“
Juula süda ei saanud ometi rahu, aina kipitas teine. Sellepärast küsis ta Jürkalt:
„Kas sa ei tahaks korraks surnuaiale minna?“
„Mis sinna?“ küsis Jürka vastu, ja kui Juula piinlikult vaikis, lisas: „Eks võiks korraks ka.“
Nüüd tegi Juula teist juttu, öeldes:
„Küll need inimesed on õige naljakad!“
„Misukesed inimesed?“ küsis Jürka.
„Noh, eks ikka politsei ja teised. Nemad ju uskusid, et mina saatsin su eide teise ilma.“
„Mis neist nüüd rääkida,“ ütles Jürka halvustavalt. „Nad uskusid ju sedagi, et need olid Lisete luud-kondid.“
„Aga ehk olidki, ä'ä ole nii hirmus kindel.“
„Sa siis arvad ka, et?…“
„Ei mina arva kedagi, aga ma muidu niisama, et kui ehk ometi, siis oleks hea, kui sina läheks surnuaiale, ikka ju käiakse haudadel, läheks ja teeks jalakannaga hauajalutsisse kolm auku ja sülitaks iga auku kolm korda, iga läraka vahel lausudes: ei sa tõuse, ei sa tõuse, ei sa tõuse. Ma läheks muidu ise, aga minu abi ei aita, sina pead, sest sinu eit, sinu liha ja veri, sina ka arbitad.“
Jürka kuulas ammuli suuga: tal polnud tänini vähematki aimu, et Juula nii tark. Kord-korralt ikka enam taipas mees, missuguse aarde ta oli leiutanud selle naisega.
„Nii et kui lähen teen, sülitan ja ütlen, siis enam välja ei saa?“ lausus ta nagu endamisi.
„Pole teised saand ega saa temagi,“ kinnitas Juula. „See on ammugi järele proovitud.“
„Aga ta ju ei olegi…“ katsus Jürka seletada.
„Muidugi ei ole,“ rääkis Juula vahele, „aga see oleks selleks, et kui oleks ja kui ta tahaks, siis ta ei saaks. Sest teised ju kõik usuvad, nagu oleks, ja kui kõik nii kangesti usuvad, siis nagu olekski, sellepärast. Ja sa ju ometi võid seda meie laste pärast.“ Seda rääkides pani Juula lapsed üks ühe, teine teise rinna otsa. See mõjus Jürkasse nõnda, et ta ilma pikemata ütles:
„Hea küll.“
„Nii et sa lähed siis?“
„Küllap vist.“
„Siis pole poistel enam rohelist kõhtu karta,“ naeratas Juula imevatele lastele.
Ja nüüd algasid Põrgupõhjas rahulikud ja võiks ütelda muretud aastad. Mitte, et siin poleks enam tööd tehtud või vaeva nähtud. Üht kui teist jätkus Jürkale kui ka Juulale, eriti viimasele, sest tööst hoolimata kandis ta last vahetpidamata kas rinna otsas või rinna all, ajuti siin kui ka seal. Aga Juula ei mõistnud, kuidas see võikski teisiti olla. Kogu maailmas polnud ta enese ümber muud näinud, kui et kõik sigis ja poegis. Muidu polnud ju elu üldse olemas.
Jürka töötas esiotsa enamasti ikka veel Antsule, tasus vana võlga. Ja et vanade võlgade asemele tekkisid aina uued, siis paistis, nagu ei saaks Jürka Antsu orjusest enam kunagi vabaks. Kui nõnda edasi kestis, siis oleksid ka Jürka lapsed pidanud Antsu orjama. Ants juba ütleski millalgi Jürkale, nähes tema esimesi kaksikuid:
„Kasvatad mulle karjased.“
See oli esimene kord, kus Põrgupõhja Vanapagan tundis rinnas torget.
„Kuluvad vist omale ä'ä,“ lausus ta.
„Üks sulle, teine mulle,“ muigas Ants.
Aga Jürka ei suutnud enam unustada, et Ants juba nii varakult heidab silma tema poistele, tema esimestele. Need olid tal millegipärast eriti südame lähedal. Ja kui ta millalgi Juula kõrval ukselävel istus, kuna poisid nende ees murul mängisid, ütles ta:
„Ants viskab silma poistele.“
„Meie omadele või?“ küsis Juula.
„Aga kellele siis?“
„Mis ta neist tahab?“
„Karjast.“
„Meil omal kari.“
„Seda minagi.“
Nad vaikisid ja poisid rullisid end murul. Maailm ulatus neil alles ema kapsaaiani ja isa ilmus vahetevahel sealtpoolt maailmaotsa ning kadus jällegi sinna.
„Pead Antsuga rääkima, lasku sind koju,“ ütles Juula.
„Rääkisin; ei lase.“
„Saada talle sulane.“
„Ütleb: pole minusugust sulast.“
„Pole sinusugust peremeestki. Ja sellepärast pead teda orjama?“
„Küllap vist.“
„Me ei tohi Antsult enam laenata.“
„Kui nõnda saaks.“
„Saab. Peab saama,“ ütles Juula. „Laenuga ta orjastab sinu. Sinu lapsed on orjalapsed.“
„Ma olen peremees.“
„Sa oled Antsu ori. Mina olen orja naine.“
Jürka ei osanud Juulale musta ega valget vastata. Alles hulga aja pärast küsis ta:
„Kust sina seda tead?“
„Ma orjasin ise Antsu, sellest.“
Nii tähtsaid ja suuri asju polnud Põrgupõhja rahvas isekeskis veel kunagi arutanud. Nad nagu ei teadnudki tänini, et niisugused asjad olemas. Aga sellest silmapilgust peale ei andnud Jürka Antsule enam hingerahu, aina nõudis ja nõudis enda kojulaskmist. Viimaks lepiti nõnda kokku, et Jürka hakkas Antsu orjama sulasega vaheldumisi – üks nädal üks, teine nädal teine. See oli suur samm edasi. Nüüd sai kodune töö varsti teise hoo ja Juulagi nagu teise näoilme. Teoorjust aga hoopis sulase kaela veeretada – see ei õnnestunud, Ants ähvardas käemeeste ja tunnistajate väljakutsumisega, kui Jürka muidu oma jonni ei jäta.
„Kes sulle need sipelgad pähe ajab, et nii tõrksaks lähed, Juula või?“ küsis Ants.
„Lapsekari kasvab,“ vastas Jürka.
„Mis sest, et kasvab. Peabki kasvama, töölisi on vaja. Oled ise tubli, Juula on tubli, tulevad ka lapsed tublid.“
„Tublid, aga orjavad nannipunne.“
„Vaata aga vaata, kuula aga kuula, mis Põrgupõhja Vanapagan välja ei mõtle,“ muheles Ants nagu endamisi. „Oled seda minu juures õppind või?“
„Küllap vist.“
„Kui nõnda edasi läheb, saab sinust mässaja.“
„Kui saaks peremeeski.“
„Sa oledki peremees.“
„Aga orjan teist peremeest.“
„See on siinilmas ikka nõnda,“ seletas Ants, „et väiksem orjab suuremat, nõrgem tugevamat, rumalam targemat. See on jumalast nõnda seatud, ja kes astub selle vastu, see astub jumala vastu, aga kes astub jumala vastu, seda ootab hukatus, pea seda meeles, Jürka, ja õpeta seda maast madalast ka oma lastele, siis on su koda kaljule ehitatud ja su karjad leiavad toitu lopsakail rohumail.“
Jürka kuulas ja lausus endamisi:
„Igal pool on jumal põiki ees ja ikka on ta suurema, tugevama ja targema poolt.“ Ja kui ta oli hulk aega mõtelnud, meenus talle tema võitlus karuga ning ta ütles: „Siis oli jumal minu poolt, sest mina olin targem kui karu. Minul oli kirves ja kirvel pikk vars, see oli minu tarkus; karul olid hambad ja küüned, aga need olid ilma varreta, see oli tema rumalus. Nõnda võitsin mina.“
Aga Jürka pidi varsti nägema, et mõnikord on raske otsustada, kelle poolt on jumal. Eriti tundis ta seda, kui uss hammustas rukki ääres tema kolmeaastast last, nii et see suri. Koer, kes jaole sai, kiskus küll ussi silmapilkselt tükkideks, aga see ei aidanud, laps suri siiski. See oli esimene raske kaotus Vanapagana elus. Kõige hullem oli see, et ta ise ei saanud kuidagi aru, miks tundis ta seda nii raske kaotusena. Tal jäi ju veel lapsi järele küllalt ja iga aasta, poolteise järel tuli mõni juurde. Ometi läksid Jürkal silmad märjaks, kui ta oma lapse puusärgi hauda laskis ja labidatega pillutud muld krobinal kaanele langes. Kõik olid Jürka pisaraid tähele pannud, seda eriti sellepärast, et kõigile oli see uskumatu. Niisuke mehemürakas, niisuke möirakaru ja tema ka nutab!
„Lapse surm võttis Vanapaganalgi veed lahti,“ naerdi naljatades.
„Oli kahju teist mulla alla panna, mis muud, oleks taht teise samuti otseteed põrgu saata, nagu saatis eide,“ seletati irvitades.
Jürka ise, kes ei teadnud neist naljadest midagi, logistas oma setukaga kodu poole ronida. Ja et vankrivahe oli kitsas ja nemad Juulaga mõlemad tublid inimesed, siis ei pääsenud nad kõrvu istuma, vaid istusid seljad vastastikku – Jürka silmad hobust juhtides ettepoole, Juulal tahapoole. Harilikult Juula lõgistas kirikuteel sukavardaid, aga täna seisid tal käed. Sukk oli küll rüpes, aga vardad ei lõgisenud. Selle asemel nad oleksid võinud juttu vesta, aga ka see ei sobinud. Isegi kodus, kui Jürka istus pingile ja Juula kössitas enda tema kõrvale, ei lausunud nad teineteisele ainustki sõna, istusid ainult mõni aeg, kuni pidid tõusma ja minema, sest elu läks edasi.
Üks oli nüüd Jürkale selge: lapsed olid midagi muud kui lambatalled ja lehmavasikad laudas, linnupojad pesas, tärkav puuvõsu ja rohi metsas, haljendav oras põllul. Nende pärast polnud ta kunagi silma vesistanud. Eriti tundis ta seda järgmisel suvel, kui ta ühes Juula ja lastega oli metsas marjul. Nad olid parajasti raiesmikul päikesepaistel, kui sinna ilmus ka emakaru oma kahe pojaga. Juulal oli laps rinna otsas ja ta istus kännul. Suuremad lapsed jooksid karu märgates hirmunult ema ümber kokku. Jürka, kes oli pikutanud, tõusis püsti.
„Lähme ära,“ ütles Juula vanamehele tasa.
„Karu pärast või?“ küsis see.
„Kelle pärast siis?“
„Ei,“ ütles Jürka otsustavalt. „Olgu siin päikese käes, kui tahab, mina jään.“
„Tuleb ehk kallale.“
„Mul on puss,“ ütles Jürka ja lisas: „Kahju, et pole pika varrega kirvest.“
„Jah, kui oleks see kirves,“ arvas Juula.
Karu ei pannud nagu inimesi mikski, vaid rühkis lähemale. Jürka tegi hurjutades oma kõmisevat häält ja ka Juula ning lapsed karjusid kõigest jõust. Karu mõmises ja lähenes endiselt pikkamisi.
„Lähme eest ära,“ ütles Juula veel kord.
„No ei lähe,“ vastas Jürka juba vihaga ja võttis pükste pealt pika rihma, mida hakkas ümber pahema käevarre mässima, randmest peale ülespoole. Oli see tehtud ja karu ikka veel lähenes, hakkas ta karule vastu minema, tõmmates puusalt pika pussi, mis läikis päikese käes.
„Vanamees, ära mine,“ palus Juula ja lapsed hakkasid karjuma. Aga Jürka läks edasi. Nüüd võttis Juula lapse rinna otsast, pani ta kännu äärde samblale ja tõusis püsti. „Kui lähed sina, siis tulen ka mina.“
Aga enne kui Juula Jürkale järele sai, võttis see maast paraja kaika ning tabas sellega eemalt karu pähe. See ajas looma vihale ja, lõuad laiali, sööstis ta mehe kallale. Aga Jürka lõi talle oma pahema rusika sügavale kurku ja hakkas pussiga hoope jagama. Mees ja karu pöörlesid maas. Loom hingeldas, sest mehe käsi oli tal ikka alles kurgus. Aga parem käsi oli pussi maha pillanud. Selle võttis Juula ja surus kõigest jõust karule külje sisse, kus arvas olema südame. Tundes valu, karu jättis mehe murimise ja kahmas käpaga valutavat külge, tabas aga pussipead ja lõi selle üleni iseendale rindu. Sündis järsk nõksak ja karu liikmed läksid üleni lõdvaks. Aga mehe käe ajas ta endal kurgust välja, jättis üldse mehe sinnapaika ja läks poegade juurde, nuusutas neid, limpsis paar korda oma verise keelega ja pöördus siis uuesti oma vaenlaste poole. Aga vaevalt sai ta paar sammu astutud, kui varises kokku ja ei tõusnud enam. Pojad vänderdasid tema juurde ja pistsid ninad ema sooja verre. See oli täiesti uus kogemus nende elus.
Verine oli ka mees, sest ümbermässitud rihma kaitsest hoolimata oli karu ta pahemat käevart murinud, kuna küüned käristasid riided ja naha jalgelt ning küljilt. Kõige raskem vigastus oli pahemal pool rinnal: siin oli ühes nahaga purustatud ka liha, paiguti luieni.
Suuremad lapsed jooksid vanemate juurde asja lähemalt vaatama.
„Jumal oli meie poolt,“ ütles Jürka end maast üles ajades.
„Karu oli üksi, meie kahekesi,“ arvas Juula. „Meil oli puss.“
„Aga karul hambad ja küüned.“
„Isa oli karust üle,“ rääkisid esimesed kaksikud isekeskis. Nad oleksid ehk veelgi midagi tähtsat öelnud, kuid ema võttis nad kordamööda kinni ja pani nad isa haavadele märga tegema, sest see pidi hea olema, parem veel kui ämblikuvõrk ja verihein. Peaaegu sama hea kui puskar. Poisid tundsid end oma talituses väga tähtsaina ja arvasid hiljem, et nemad päästsid oma isa elu. Ainult ühest oli kahju: neil ei tulnud nii pikka oja, nagu ema oli tahtnud, mitte ei tulnud.
Kui Jürka haavad kuidagi kinni seotud, küsis Juula: „Aga mis saab karuga ja tema poegadega?“
„Las nad jääda,“ vastas Jürka. „Mis tast nülgida, nahk võetakse niikuinii meie käest ära. Ja pojad ammugi.“
„Kuidas me oma pussi kätte saame?“
„Las jääda ka see, siis nähakse, et meie tapsime.“
„Kas siis muidu ei usta?“
„Kes neid teab, mis nad usuvad.“
„Sa oled ju puru.“
„Jah, suur kirves peab metsas kaasas olema.“
Äkki meenus Juulale väike laps. Kus see on? Kuhu poisid selle jätnud? Aga poisid ütlesid, et ega siis nemad muidu niisama siia tulnud, neid oli ju siin tarvis. Jajah, neid oli hädasti tarvis, muidu jumal teab, mis isast oleks saanud.
Aga väiksega polnud midagi, tema vähkres kännu ääres päikesepaistel ja ajas pöidlaid suhu ning silma. Tema kohal ülal oli sinine taevas ja mõni harv helevalge pilveräbal, aga tema ei teadnud veel, et sinine on taevas ja valge pilved. Ta ei teadnud isegi seda, et need asjad üldse olemas, ja sellepärast rahuldus ta oma pöidlatega, mis kippusid suhu ja silma.
„Karu, reo, ei lasknud esteks lapsel kõhtu täis süüa,“ ütles Juula väikest samblalt sülle võttes.
„Selle eest sai ta oma palga,“ lausus Jürka.
„Said ka sina,“ arvas Juula.
„No sain.“
„Kas lähed ikka oma jalaga koju või?“
„Küllap vist.“
See harilik sõnakõlks oli Juula südamele nagu palsam. Kui mees veel nõnda võib rääkida, pole siis katki midagi, mõtles ta. Ja ega olnudki. Tulid üheskoos kenasti koju ja seal Jürka pani enda pikali ning varsti kostis vali norin. Juula aga tõttas lähema metsavahi juurde teatama, mis sündinud. See viis sõnume silmapilk edasi ja õhtueeli olid mehed Põrgupõhjal, et neid viidaks sündmuspaigale. Polnud muud minejat kui jällegi Juula, nõnda läks pool päeva karu nahka.
Metsas karupojad mängisid surnud ema juures, üks istus ema peal, teine katsus teda sealt maha ajada. Nõnda kordamööda. Lõbu oli laialt. Sest kuigi ema oli tänini kõik nende vallatlused kannatlikult talunud, täna ta otse ületas iseenda oma pika meelega. Ainult nälg hakkas näpistama ja toitu polnud kusagilt võtta: ema nisad oli tühjad ja imelikult külmad. Ema oli juba üleni külm, niisugust asja kogesid pojad esimest korda. Nad pistsid vahetevahel ninad kokku ja nuusutasid, nagu tahaksid nad vastastikku veenduda, kas ka nemad pole külmad, aga ei, nemad olid mõlemad soojad, ema üksi oli külm, soojast päikesest hoolimata.
Kui tulid mehed, katsusid karupojad põgeneda, aga siis selgus, et tulijaid oli igas kandis: karupojad olid ümber piiratud. Polnud parata, nad võeti kinni. Ja otse nende silma all nüliti nende must ja karvane ema valgeks ja läikivalt siledaks. Ning mis veel imelikum – ema ei hakanud vastu, ei liigutanudki ennast. Tehti ja talitati ning häälitseti, nagu ei pandaks nende ema mikski. Karupojad ei teadnud, et on olemas jumal, kes oli nende ema ja ka neid maha jätnud, sest tema hoiab tugevama poole.
Juula vaatas meeste talitust pealt, kuni sai oma pussi kätte, mille pühkis vastu sammalt karuverest puhtaks, siis läks ta oma teed kodu poole. Temal polnud siin enam midagi teha, sest nemad olid Jürkaga juba oma jao saanud: nad olid karu tapnud.
Aga ometi ei pääsenud nad nii kergesti. Mõne päeva pärast ilmus Põrgupõhja ametnik, kes tahtis täpsemalt kuulda, kuidas just karu tapmine oli toimunud. See, et Jürka oli rihma ümber pahema käsivarre mässinud, enne kui läks karule vastu, äratas ametnikus kahtlust. Ta tahtis kõnesolevat rihma näha, ja kui see talle kätte anti, ütles ta:
„See on ju sedelgarihm.“
„Ongi,“ vastas Jürka.
„Milleks see sul kaasas oli?“
„Pükste peal oli.“
„Sedelgarihm pükste peal?“ imestas ametnik.
„Muud rihma pole.“
„Ja pole olnudki? Või oli püksirihm, aga enam ei ole, mis? Kadus ära, eks?“
„Misuke püksirihm?“ küsis Jürka.
„Seda ma just küsingi, et kas oli või ei olnud, kas kadus või ei kadunud?“
„Mis asi?“
„Millest me siis kogu aeg räägime?“
„Kust mina seda tean.“
„Ma küsin: kas sul oli kunagi püksirihm või ei olnud, kas ta kadus või ei kadunud?“
„Kus kohal?“
„Siin, Põrgupõhjas.“
„Kuis ta siis kadus, kui ei olnud.“
„Tähendab – ei olnud?“
„Siin ei olnud.“
„Kus siis oli, kui siin ei olnud?“
„Antsu juures.“
„Aga kus see on, kuhu see sai?“
„Ants teab.“
„Nii et see rihm jäi Antsu juurde?“
„See on ju Antsu.“
„Ja käib sinu pükste peal?“
„Käib.“
„Aga täna ei olnud?“
„Ega siis kahte rihma pükste peale panda.“
„Aga miks siis just täna, kui läksid karu tapma, oli sul sedelgarihm?“
„Ma läksin marjule, mitte karu tapma.“
„Aga ometi tapsid ja mässisid selleks sedelgarihma ümber käsivarre.“
„Mis ma siis pidin tegema?“
„Karu mitte tapma.“
„Tema oleks tapnud siis minu.“
„Läind eest ära.“
„Väikesed lapsed olid, ei saand minna.“
„Ja karul olid pojad, see ei saanud sellepärast.“
„Küllap vist.“
„Aga ma ei saa ikka aru, miks sul just täna oli sedelgarihm pükste peal.“
„Mis ma pidin siis panema?“
„Selle õige või päris-püksirihma.“
„See on ju Antsu.“
„Kuis nii Antsu? Sinu püksirihm ja Antsu?“
„See pole ju minu püksirihm.“
„Aga kelle siis, kui sina teda kannad?“
„Ma ju ütlesin, et Antsu.“
„Nii et sina kannad Antsu püksirihma?“
„Mina kannan Antsu rihma.“
„Aga miks sa siis ei kandnud, kui läksid karu tapma?“
„Ma ei läinud ju hoopiski karu tapma, vaid karu tahtis mind tappa.“
„Vaat see ongi küsimus, mis nõuab selgitust, et kas karu tahtis sind või sina karu tappa. Mina saan asjast nõnda aru: sina panid täna meelega sedelgarihma pükste peale, et oleks hea pikk ümber käe mässida, sest sa vist teadsid, kus karu oma poegadega oli ja arvasid juba ette, et kui talle vastu minna ja teda ärritada, siis ta tuleb tingimata kallale ja sina võid ta ära tappa. Nii see ka sündis.“
„Miks ma siis kirvest kaasa ei võtt?“ küsis Jürka.
„Esimene kord tapsid kirvega, see oli liiga lihtne, andsid korra ja oligi valmis. Sellest ei tundnud sa kuigi palju lõbu. Nüüd läksid pussiga ja sedelgarihmaga. Sa pidid oma rammu peale küll väga julge olema. Mina usun peaaegu, et kolmas kord lähed sa karule palja käsi kallale, ei võta enam sedelgarihma ega pussigi.“
„Ei lähe. Sellegi karu tappis Juula, mitte mina.“
„Kuis nii Juula?!“ hüüdis ametnik suurimas üllatuses.
„Võttis pussi ja torkas ning pärast karu ise aitas.“
„Sinu jutu järele tappis karu siis ise enese.“
„Küllap vist.“
„Sa räägid ju muinasjutte!“ hüüdis ametnik.
„Võib Juulalt küsida, kui muidu ei usu.“
Nüüd hakati Juulat küsitlema ja alles sellelt saadi teada, kuidas asi õieti sündinud, kui verine vanamees karu all olnud, kui sügavad haavad siin või seal ja mis nad pidid tegema, et verejooksu sulgeda. Õigel ajal jõudsid ka kaksikud pärale, et hüüda:
„Ja meie tegime ojad peale!“
Need sõnad pidid lõplikult selgitama kõik, nii et ametnik oleks sunnitud taipama, kui vähe tähendust oli püksi- või sedelgarihmaküsimusel karu tappes. Jürkal oli aga ainukeseks südamesooviks: kui ta ometi kord saaks rahu!