Põrgupõhja uus Vanapagan/XX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XIX
Põrgupõhja uus Vanapagan
A. H. Tammsaare
XXI

XX

Saadigi hakkama niihästi Malle palga kui ka Antsu rendiga, aga mitte nõnda, nagu Jürka oletanud. Või õigem: Jürka ei oletanud üldse midagi, sest Antsu seletusist hoolimata puudus tal asjast õige ettekujutus. Ants rääkis kohtust, aga Jürka oli ju millalgi ammu kohtus käinud ja seal ei sündinud midagi iseäralikku. Tehti küll mingisugune otsus, aga selle täitmist pole Jürka tänapäevani näinud, või kuigi on täidetud, siis nõnda, et Jürkal pole sellest olnud sooja ega külma. Tahetakse veel kord kohtusse kaevata, kaevaku, mis Jürkal sellest. Ja mis peaasi – aeg annab arutust, milleks mõtetega asjadest ette jõuda.

Nõnda elas Jürka Põrgupõhjal päev-päevalt edasi, ilma et isegi oleks õieti teadnud, kuidas või milleks. Kui ta toamailt lahkus, jäi seitsme-kaheksane Riia üksinda koduhoidjaks, ainukeseks seltsiliseks must kass. Oli Riia karjamaal lehmi vaatamas, siis olid Põrgupõhja hooned sootuks omasoodu, ainult kukk kahe kanaga kõndis õues. Aga siis hakkasid sündima mingisugused imelikud asjad. Kui Jürka koju tuli, leidis ta, et seale oli värsket rohtu kitkutud.

„Kes seda tegi?“ küsis Jürka Riialt.

„Mina, isa. Kitkusin kapsast.“

Jürka oleks tahtnud midagi öelda, aga sõna ei tulnud suust. Ometi oli tal üpris hea meel, et lapsest hakkab juba abi olema. Järgmisel korral leidis ta puhta piimapüti, mida tema oma teada polnud pesnud. Või oli ta siiski ja pärast unustanud? Mitte ei mäletanud. Siis leidis ta kord, et Riia juukseid on kammitud. Jällegi küsis ta lapselt:

„Kes seda tegi?“

„Mina ise,“ vastas laps. „Leidsin vana kammi ja…“

Jürka ei osanud muud teha, kui laskis oma suure käe paar korda üle lapse juuste käia.

„Sinust saab Põrgupõhjale perenaine,“ ütles ta viimaks.

Aga ühel päeval leidis ta, et lapsel on puhas särk seljas. Jürka jäi pärani silmil vahtima ja alles tüki aja pärast küsis ta:

„Kes pesi su särgi puhtaks?“

„Mina ise,“ kõlas harilik vastus, „nühkisin seebiga ja lõin kurikaga peale, päikese käes kuivas ära, nii et võisin selga panna.“

Mõne päeva pärast leidis Jürka, et temagi särk on puhtaks pestud. Nüüd istus ta hulk aega tummalt, ja kui Riia tema juurde tuli, ütles ta sellele:

„Sa juba oskad valetada, mu purulõug.“

„Jah, isa,“ kõlas lapse vastus.

„Kes õpetas?“

„Naabritädi.“

„Misuke naabritädi?“

„See, kel väike tita.“

Nüüd mõistis Jürka, et jutt on naabriperenaisest, kes pidi Mallele pekitüki ja kõriseva niidikera eest õmblema ilusat tikitud särki.

„Mis tema siit otsib?“

„Ei kedagi. Tuli vaatama, kas ma süüa olen saand.“

„M-mh!“

„Ma võtsin taskust leivatüki ja näitasin. Küsis, kas mul piima ka on peale rüübata.“

„M-mh!“

„Ma näitasin talle sahvris piimapütti.“

„Miks sa siis esteks valetasid?“

„Naabritädi käskis.“

„Miks?“

„Et sa ehk paned pahaks, kui tema käib siin vaatamas, kuidas ma perenaist mängin. Ta ütles, et kodust käib ta salaja, las siis siingi olla salaja, nii et sina ka ei tea.“

Kui Jürka kohe ei vastanud, rääkis Riia edasi:

„Tite pani õue maha, ma mängisin sellega, kui tädi tegi ja toimetas. Ja tead, isa, mis ta mulle ütles: et kuule, sa väike perenaine, sa elad siin nagu väike notsu. Ja siis…“

Ja siis jutustas Riia, kuidas naabritädi õpetanud teda üht-teist tegema: ennast riietama, pead kammima, silmi ja käsi pesema, seale kapsast ja lehmale kartulist rohtu kitkuma, tuba ja õue pühkima. Jürka kuulas, nagu ei kuuleks ta midagi, Jürka mõtles, nagu ei mõistaks ta midagi, sest ta oli äkki nagu näljane koer, kellele keegi andnud pala leiba ja silitanud käega paar korda üle pea. Sellepärast siis, kui laps lõpuks küsis, kas naabritädi tohib veel titega tulla, kuna ju Jürka nüüd teab, vastas see:

„Sa ju oskad valetada.“

„Oskan, isa. Tädi õpetas ilusti.“

„Noh, siis ütle tädile, et ma ei tea, et sa pole mulle rääkind.“

„Aga kui tädi ei usu nagu sina?“

„Siis sa ei oska veel õieti valetada.“

„Nii et pean õppima õieti?“

„Nii et pead õieti.“

Aga Riia oskusel õieti valetada polnud varsti enam mingit mõtet, sest asjad võtsid teise pöörde: Jürkale toodi kohtukutse. Õieti öelda toodi Jürkale kaks kohtukutset, sest ühes Malle palganõudmisega esines ka Ants oma rendinõudmisega, nii et kõik läks just nõnda, nagu Ants oli varemalt seletanud. Jürkal polnud muud teha, kui ainult imestada, kui selged on tema sõbral Antsul ilmaasjad – täpipealt oskab ette kuulutada nagu pühakiri. Jürkat huvitas tõsiselt ainult üks küsimus: kohtu tähtpäev ja selle laskis ta endale mitmel korral ette lugeda, et mitte unustada. Aga seegi oli ehk asjata vaev, sest Antsult oleks ta võinud seda niikuinii järele küsida, kui see tuli järgmisel päeval pärast kohtukutse saabumist teda külastama.

„Ma sain kohtukutse,“ ütles ta mureliku näoga.

„Mina ka,“ lausus Jürka.

„Mis sa nüüd arvad sest asjast?“

„Mis seal arvata.“

„Aga kui mõistetakse välja, siis su loomad müüakse ära.“

„Mille?“

„Mall nõuab aastapalka, nagu ma kuulsin. Ja ma juba seletasin, et kui tema nõuab, siis pean ka mina nõudma. Sest mis sõprus see on, kui Mall saab oma palga kätte, aga mina oma renti ei saa. Meie sõpruse kaitseks pean ka mina nõudma. Ja sellepärast panen ma sulle veel kord südame peale: lepi Mallega enne kohut kokku, sest siis…“

„Vargaga ei lepi,“ kõlas vastus.

„Vargaga just peabki leppima, sest muidu ta tõendab, et ta pole varas.“

Sellest ei tahtnud Jürka kuidagi aru saada, kuigi Ants püüdis talle seletada. Õieti oli nõnda, et Jürka arusaamisel oli teatud raske takistus ees. Sest mis või kuidas Ants asja valgustas, ikka tuli nõnda välja, et Jürkal pidi olema kõige kasulikum, kui ta jätab Põrgupõhja sinnapaika ja kolib Antsu juurde. Kui Mallega leppimine oleks võinud selle tulemuse ära hoida, siis oleks Jürka olnud süle ja seljaga nõus, aga nõnda polnud asjal ei nii ega teisiti mõtet ja sellepärast oli ükskõik, kas Ants seletas või mitte.

Ja nõnda tuli kõik, nagu tulema pidi: Mall ja Ants tõendasid kohtus, mida vajasid, Jürka ei suutnud midagi oma kasuks tõendada. Mall ütles otseteed, et kui ta oleks tahtnudki midagi varastada, siis polnud, sest hiired ja rotidki kadunud Põrgupõhjalt nälja pärast. Salaja pidi ta viimsed toiduraasukesed lapse tarvis hoidma, sest muidu oleks see lutikate ja kirpude kätte nälga surnud. Tema mõtelnud alguses oma palga kinkida, sest mis näljaselt ikka võtta, aga kuna tema puhast nime püütakse vargusega määrida, siis nõuab tema terve aasta eest. Ja Mall oli väga kuri oma ausa nime retsimise pärast.

Kui Jürkalt küsiti, mis temal selle kohta öelda, seletas ta, et tema ei saa põrmugi aru Malle kurjusest. Tema, Jürka, pole ju midagi halba rääkinud, vaid ainult seda tähendanud, et mis palka see Mall veel nõuab, kui ta selle endale juba kätte varastanud. Ja vargus ei olevat miski halb asi, kui seda tehakse õieti ja õigel määral. Seda võivat tõendada tema sõber Ants. Rööviminegi olevat hea asi, nagu on seda metsast seente ja marjade korjamine ja lehma lüpsmine või tema seljast naha võtmine.

Sellise targa jutu peale ei osatud kohtus muud teha, kui pead vangutada ja öelda:

„Vanapagan ta on ja Vanapaganaks ta jääb.“

Endastkimõistetavalt sai Mall oma palga ja õiguse seda teatud aja jooksul seaduslikus korras sisse nõuda. Samasugune otsus langetati ka Antsu rendinõudmise suhtes. Kõik sündis üsna lihtsalt ja kergelt, sest Jürka ei vaielnud ju kummagile nõudmisele vastu. Tema ütles ainult: „Nojah, kui kohus nõnda arvab“ või: „Küllap vist.“ Nõnda siis kohus arvaski, nagu Mall ja Ants nõudsid. Aga Jürka võttis kohtuotsuse üsna rahulikult vastu, nagu oleks ta kõigega päri või nagu ei taipaks ta hästi, mis sünnib. Peale kohut tuli Ants tema juurde ja ütles:

„Mall oleks valmis nüüdki veel leppima ainult väljateenitud palgaga, kui ta selle kohe kätte saaks.“

„Mul pole kohe maksta,“ vastas Jürka.

„Ma võiks sulle selle raha laenata.“

„Oled sina küll üks kullavend, Ants.“

„Aga mul on üks tingimine.“

„Misuke?“

„Tule Põrgupõhjalt ära, nii et võime ta mõnele võõrale rendile anda, kes maksab kahekordselt. Tule minu juurde, kus…“

„Ei, Ants, Põrgupõhjalt ma ära ei tule.“

„Pole siis parata.“

„Ei vist.“

Nõnda läks Jürka koju ja hakkas seal rahulikult edasi töötama, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. See kestis seni, kui ühel ilusal päeval ilmus ametnik, kes tuli vaatama, mida oleks võimalik üles kirjutada, et seda väljamõistetud summade katteks ära müüa. Aga toas ja aidas ringi käies tuldi otsusele, et surnud inventari üleskirjutamisest oleks vähe tulu. Nõnda siis asuti elava inventari kallale. Kõigepealt pandi hobune kirja, siis kaks lehma ja lõpuks kolm lammast. Kuke ja kahe kana juures peeti aru, aga löödi viimaks käega, sest kes neid tiivulisi hakkab püüdma.

„Kas mind, last ja kassi kirja ei panda?“ küsis Jürka.

Ametnik jõllitas talle üle prillide natukene aega vastu ja ütles siis:

„Mul pole aega naljatada. Ainult juhin te tähelpanu sellele, et üleskirjutatud hobust, kahte lehma ja kolme lammast ei tohi müüa, tappa ega pantida.“

„Aga kui mõni upub?“ küsis Jürka.

„Kuhu ta upub?“ küsis ametnik.

„Kust mina tean kuhu. Loomad ju upuvad vahel või lähvad orgi otsa.“

„Selle eest vastutate teie.“

„Ei mina vastuta. Mina pole oma loomade eest kunagi vastutand.“

„Panen veel kord teile südame peale, et üleskirjutatud loomi ei tohi tappa ega müüa.“

„Ei tohi tappa ega müüa,“ kordas Jürka.

Nõnda lahkusid ametnikud, kui olid kinnitanud oksjonikuulutuse väravaposti külge. Jürka vaatas seda toimingut pealt ja küsis:

„Mis see on?“

„Oksjonikuulutus.“

„Selle võite ära võtta, meil ei oska keegi lugeda.“

„Küll teised loevad,“ ütles ametnik.

„Kes teised?“

„Ei mina tea kes.“

Nõnda lahkus ametnik ja Põrgupõhjal elati jälle endiselt edasi; Jürka rägus isegi padrikut, et uut põldu juurde teha, nagu ta sellega harjunud juba ammust ajast. Aga ei kestnud kuigi kaua see rahulik elu. Varsti ilmus loomade üleskirjutaja ametnik uuesti ja temaga olid kaasas Ants, naabriperemees ja mõned võhivõõrad. Alguses ei saanud Jürka kuidagi aru, mis need inimesed Põrgupõhjalt otsivad, aga siis meenus talle kohus, loomade üleskirjutamine ja paberilipakas väravapostis ning ta taipas, et need asjad seisavad tingimata kuidagi ühenduses. Nõnda oligi. Sest varsti tehti enampakkumisega algust. Et aga rahvast oli vähe, siis pakkujaid veel vähem ja nõnda müüdi loomad nii-öelda muist muidu, muist poole hinnaga. Hobuse ja ühe lehma sai Ants rendi katteks endale, teise lehma ostis naaber ja selle hind tasus Malle palga. Ametnik ei saanud muidu asjatoimetuse kulusid tasa, kui pidi müüma veel suurima lamba. Selle hinnast jäi mõni kross üle ja see pidi Jürkale endale jääma, et temalgi oleks tulu oma loomade müügist. Kaks järelejäänud lammast anti vabaks ja öeldi Jürkale, et nüüd võib ta neid jälle müüa, tappa ja pantida.

„Küllap vist,“ lausus Jürka ametniku sõnade kinnituseks.

Aga kui inimesed, kes loomad ostnud, nendega minema hakkasid, jooksis Riia Jürka juurde ja küsis nutuse häälega:

„Isa, ae, isa, miks nad me loomad ära viivad?“

Aga laps ootas asjata vastust, sest isa ei kuulnud ta küsimustki. Viimaks haaras laps tema varrukast kinni, raputas kõigest jõust ja kordas:

„Miks nad viivad me loomad ä'ä?“

„Sest et Mall käis, käed põlle all,“ vastas Jürka viimaks. Riia vahtis hulk aega juhmilt isale otsa ja küsis siis uuesti:

„Kuhu nad viiakse?“

„Kes neilt küsis.“

„Millal nad tagasi tuuakse?“

„Kui ise järele lähme.“

„Millal lähme?“

„Aega on.“

Jürka oleks parema meelega vaikinud, aga et laps küsis, siis pidi midagi vastama. Vaikides sündis Jürkas midagi, mis oli mõtlemise ja mälestamise segu. Ta otsis nagu lohutust või seletust. Asi polnud sugugi veel nii hull. Kui ta Põrgupõhjale tuli, polnud tal peale eide midagi, aga muidugi, eit oli tal ja see oli ka ometi midagi. Esimeseks elusloomaks said nad siis kassi, sellegi jumalamuidu ning pettusega. Ja kuidas tuli kõik muu neil majja? Antsu abiga. Noh, Ants elab alles, mis siis nii väga muretseda. Pealegi, praegu on Jürka paremas seisukorras kui alul: tal on kesik, kaks lammast, kaks kana ja kukk, kass, Riia ja hulk igasugust majakraami, mis aastate jooksul nagu iseenesest tekkinud. Heinu on tal rohkem, kui kaks lammast jõuavad talve jooksul süüa, nii et võiks kohe hobusenoka ja lehmamullika muretseda või, kui seda ei saa, siis võib ülearu heinad ära müüa ja ilusasti ületalve elada, sest kartulitest ja leivast jätkub. Hobust oleks muidugi vaja, et üht-teist vedada, aga küllap saab ka muidu hakkama nagu alguseski, sest ahjuküte on enamasti kodus ja lambaheinad toob kotiga seljas.

Aga kogu selle lootusrikka tuleviku-väljavaate viskas uppi Ants, Jürka parim sõber, kellelt ta oli lootnud uue elu alguseks abi nõu ja jõuga. Algas sellega, et Ants tuli jällegi Põrgupõhjale ja mitte üksinda, nagu varemalt, vaid kahe teise saatel, ning ta teatas tunnistajate juuresolekul, et kuna nende vahel Jürkaga on aastane rendileping, siis tema seda enam ei pikenda, nii et Jürkal tuleb tuleval kevadel Põrgupõhjalt ära minna.

„Kuhu?“ küsis Jürka.

„Seda pead ise teadma,“ vastas Ants.

„Mina jään Põrgupõhjale.“

„Noh, kui sa ei lähe siit heaga, siis lähed kurjaga: lasen su politsei poolt välja tõsta ja minema ajada.“

„Sa oled ju mu sõber.“

„Muidugi olen, aga kui sa oma sõbra nõu kuulda ei võta, siis…“

„Mis nõu sa mulle annad?“

„Tule minu juurde sinna väiksesse majja ja…“

„See pole sõbra jutt.“

„Muidugi on see sõbra jutt, sest…“

„Mina tahan Põrgupõhjale jääda.“

„Sellest ei tule midagi välja, sa ei jõua renti maksta.“

„Jõuan, kui sa mu otsa peale aitad nagu alguses.“

„Siis olid sa noor ja…“

„Noorus ei loe.“

„Mis siis loeb?“

„Et olen Vanapagan ja et…“

„Põrgupõhjal oled sa inimene, Jürka, sest sa tahad õndsaks saada.“

„Aga kuis ma siis saan, kui sa mu siit ära ajad?“

„Õndsaks võid ka mujal saada.“

„Mina mitte. Ainult Põrgupõhjal. See maa on siin minu haritud.“

„Aga see maa on minu.“

„Mets ja padrik on sinu, põld minu. Oma kümne küünega olen ta teind.“

„Jürka, mu vana sõber, kuula, mis ma sulle ütlen: mul on uus rentnik valmis ja see maksab kaks korda rohkem renti kui sina, sellepärast pole mul enam kasulik sind siia jätta.“

„Kas tema ka uut maad juurde teeb?“

„Ei, seda pole enam tarvis, sest mets, mis on, jääbki metsaks.“

„Nii et minu haritud maal hakkab elama teine?“

„Nii et teine hakkab…“

„Kuule, Ants, sina oled mu vaenlane.“

„Vaenlane või sõber, peaasi, et oleks kasulikum.“

„Sinusuguse peaks maha lööma.“

„Pole sellest kasu, kallis Vanapagan,“ naljatas Ants, „teised inimesed, kes järele jäävad, on samasugused.“

„Ikka võetakse sellelt, kes teinud ja?…“

„Ja kõige paremini sööb see, kes midagi ei tee,“ lõpetas Ants. „Sina oled oma elueal teinud kümne eest, nüüd kutsun sind oma juurde häid päevi pidama, aga sina ei…“

„Ma ei usu sind, Ants.“

„Milleks ma peaks sulle valetama.“

„Sina tahad, et annan sulle oma kätega haritud maalapi.“

„Selle võtan niikuinii ja annan teisele, kes…“

„Kes on see teine?“

„Näe, siin ta seisab, tema maksab kahekordselt.“ Ants näitas naabriperemehele, kes seisis siinsamas ja küsis sellelt: „Peeter, on see tõsi?“

„Jah, mina maksan kahekordset renti,“ vastas see.

„Mis see kolmas mees tahab?“ küsis Jürka.

„See on tunnistajaks, et me tõtt räägime,“ vastas Ants.

„Ja et sa mu siit ära ajad?“ küsis Jürka edasi.

„Et sa siit minema pead, kas heaga või kurjaga. Sest mina ei taha enam Vanapaganat, vaid inimest, kes tuleb ühes minuga taeva.“

„Põrgu tulete kõik,“ lausus Jürka veendunult.

„Kui oleme Vanapaganast lahti, siis saame taeva.“

„Ja sina, Peeter, saad ka taeva, kui võtad minu käest maa, mis ma oma kätega harinud?“ pöördus Jürka naabri poole.

„Kui ei võta mina, võtab mõni teine, kaup on kasulik,“ seletas Peeter.

„Maa tahtjaid on küll,“ kinnitas Ants.

„Ja sina, Ants, ei taha enam mu sõber olla?“

„Pole enam kasulik olla,“ muigas see ja teised kaks naersid laia lõuaga.

„Hea siis küll,“ lausus Jürka ja tõusis rahulikult püsti, nagu oleksid asjad kõige paremas korras. „Meie vahekorrad on selged: mina olen Vanapagan, teie inimesed. Mina tahan õndsaks saada, teie põrgu minna, sellepärast teete mu paljaks. Antski räägib sõprusest, aga ta on vaenlane.“