Põrgupõhja uus Vanapagan/XXI
XXI
Jürka hakkas pikkade sammudega toa poole minema. Teised vaatasid talle nagu arusaamatuses järele. Toa juurde jõudnud, tõmbas Jürka räästast peotäie tulikuivi õlgi ja murdis need kahekorra kokku. Siis hakkas ta taskust midagi kobama.
„Ta tahab tuld teha,“ sosistasid mehed Antsule.
„Ei ta tee,“ venitas see lõuga ettepoole ajades läbi hammaste, mis hoidsid kustunud piipu.
Jürka leidis taskust räni, räksi ja taela ning hakkas rahulikult tuld taguma.
„Usu, ta pistab tule katusesse,“ rääkis Peeter Antsule.
„Ei ta pista,“ venitas see endiselt, lõug ettepoole.
Jürkal oli tuli juba taelas ja pani selle õlgede vahele, et tuule käes vehkida ja sädet leegiks muuta. Suitsusaba käis õletuusti kannul. Äkki ilmus õlgedesse leek ja järgmisel silmapilgul oli see räästas. Küll sööstsid mehed Jürka poole, et teda takistada, aga kõik oli hilja.
Muidugi, Ants oli algusest saadik kohe aimanud, mida Jürka kavatseb, aga ta teeskles uskmatut, sest tal oli kasulik, et hooned tuleroaks saaksid: nad olid täie hinna eest kinnitatud ja jäid ainult tüliks maa peal, kui Peeter võtab need oma kätte. Et mehed viimsel silmapilgul ometi mõtlesid Jürkat takistada, siis see tuli osalt loomusunnilisest hirmust tule ees, osalt õigest kaalutlusest, et nõnda on hea ja ilus pärast seletada, kui puhtast ja õiglasest südamest nemad talitanud. Ants arvas endamisi, et tema mängis kogu asja nii hästi, et viimselpäeval pole jumalalgi talle midagi ette heita.
Iseasi on muidugi, kas seegi midagi oleks aidanud, kui nad teisiti oleksid talitanud. Kas oleks võimalik olnud Põrgupõhja hooneid päästa, kui teised oleksid algusest peale kohe Jürkat katsunud tema kavatsuses takistada? Hilinenud takistus näis tõendavat vastupidist. Sest kõigepealt haaras Jürka Antsu kraest kinni ja oleks selle vististi siinsamas vagaseks teinud, kui teised kaks poleks talle appi tõtanud. Aga nüüd viskas ta tema kui takutordi üle aia ja vististi juhuslikult kivihunniku otsa, kuhu ta jäi lamama mõranenud pealuuga. Kõige südimale kahest, Peetrile, sai Jürka ainult ühe korra rusikaga anda ja juba leidis see enese aia äärest nõgesepõõsast. Kolmas mees ei julenud nüüd enam üldse Jürkale läheneda ja nõnda võis see takistamatult ka aidale ja laudale tule otsa panna. Pärast seda läks ta õueväravast välja ja seadis sammud naabritalu poole. Peeter jooksis mööda põldu, et Jürkale oma koju ette jõuda, kui see peaks mõtlema ka sinna minna tuld sütitama. Kaitseks haaras ta raske kirve kätte ja seisis toanurga varjul oodates. Nagu Peeter kartnud, nõnda oligi: Jürka pöördus neile sisse. Peeter kargas talle ülestõstetud kirvega teele ette.
„Kui tuled, siis sured!“ karjus ta hirmsas vihas.
Aga enne kui Peeter jõudis talle kirvega lähedale, haaras Jürka aialt tubli roika ja nõnda polnud kirves talle enam põrmugi kardetav. Peeter pidi taganema, sest muidu võis ta Jürka käest roikaga pähe saada. Ta jooksis tuppa ja kirus:
„Kurat võtku, et püssi ei ole! Nüüd teeb kõik tuhaks!“
„Kes?“ küsis naine, kel laps parajasti rinna otsas ja kes veel millestki midagi ei teadnud, sest Peeter oli ju esteks kirve pinumaalt pihku saanud.
„Vanapagan, kes muu,“ vastas Peeter.
„Kus?“ päris naine arusaamatuses edasi.
„Omal ja meil!“
„Ä'ä lodise!“ ütles naine ja läks lapsega õue, kes rinna otsa magama jäänud. Aga ta pidi tahes-tahtmata kiljatama, sest Põrgupõhja hooned olid juba elus tulemeri. Jürka aga seisis keset nende õue, õletuust kaenlas, ja raius räksiga ränist taela külge tuld. Perenaine astus rinna otsas magava lapsega tema juurde ja ütles:
„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?“
„Mis laps?“ küsis Jürka ja vaatas perenaist, siis tema paljast rinda, mida hoidis ikka veel uinuva lapse suu.
„Sinu oma laps – Riia?“
„M-mh!“
„Helde jumal, Jürka, kus ta on sul?!“ küsis perenaine juba pöörases hirmus.
„Lammaste juures.“
„Ja kus need siis on?“
„Põllul.“
„Jumal tänatud!“
Aga Jürka sõrmede vahel suitses juba taelaraas. Ta vaatles teda nagu mõtlikult, tõstis siis silmad naisele ja lapsele, heitis pilgu uuesti suitsevale taelaraasukesele, sülitas paar korda sellele, pani ta maha ja hõõrus teda jalaga, kuni suits oli kadunud. Siis pöördus ümber ja läks kiiresti minema, õletuust kaenlas. Perenaine vahtis talle järele, mõeldes, et Jürka läheb koju, aga ei, tema tõttas küla poole.
„Hulluks läind teine,“ ütles Peeter, kes oli ilmunud naise kõrvale.
„Mis te talle tegite seal mitmekesi?“ küsis naine.
„Ei kedagi. Ants ütles talle üles, et peab Põrgupõhjalt ära minema.“
„Mis siis ime, kui ta hulluks läheb.“
„Tast pole ju enam rendimaksjat.“
„Aga sinust on, eks?“
„Ega ma ise, Ants kutsus kaasa, et…“
„Kus see nüüd ise on?“
„Lõhkise peaga kivihunniku otsas.“
„Muidugi, ega enne kuula, kui pea lõhki. Ime, et sinul veel terveks jäi.“
„Ime jah,“ nõustus Peeter. „On sel Vanapaganal rammu!“
„See'p see häda tal ongi, et karu jõud, aga lapse süda ja aru.“
„Arvad või?“
„Muidu vist tahab nii väga õndsaks saada.“
Peeter oleks ehk oma naisega veel kauem Jürka asja arutanud, aga hüüded hakkasid kostma Põrgupõhja poolt – seal kutsuti abi. Peeter tõttas sinnapoole, naine läks tuppa last magama panema.
Põrgupõhjal polnud enam tule vastu midagi parata, see oli neelanud kõik. Haohunnikki oli süttinud ja eluhoonetest eemal seisev heinaküün, mis oli ehitatud ärapõlenud vana asemele, võttis tuld, sest et asus alltuule. Suure vaevaga oli Antsu juurde jäänud mees selle saanud tule piirkonnast välja viia, muidu oleks temagi põlenud. Oli veel ainukeseks küsimuseks: mis teha Antsuga nüüd? Peeter tahtis minna hobust vankri ette rakendama, aga teine mees arvas, et vankri raputamine ja põrutamine tähendaks haavatule kindlasti surma. Nõnda siis võeti Ants kätele ja kanti Peetri juurde; seal aitas Peetri naine kaks teivast ühendada vöödilise vaibaga, nii et Antsu võis vaibale panna, padi pea alla ja meeste kantuna algas ta oma teekonda kodu poole, kus oleks arstiabi kättesaadavam.
See kõik nõudis hulk aega. Põrgupõhja hooned ja nende lähedased aiad ja väravad põlesid samal ajal omasoodu rahulikult edasi. Kui Peetri naine oleks mahti saanud sinnapoole minemiseks, hakkas laps kambris häält tegema, sest selle päevane uinak oli läbi. Lapse toimetamine nõudis ka pisut aega ja sellepärast, kui perenaine viimaks teele asus, olid juba suured leegid vaibunud – katused ühes sarikate ja lagedega sisse langenud, rehetoa kõrge keregi juba uppi ja muud seinad risakil. Perenaine, laps süles, ei läinudki otseteed tulekahju juurde, vaid tüüris mööda põllupeenart sinna, kus pidi olema Riia lammastega – teda tahtis ta leida ja oma juurde võtta, sest polnud ju teada, millal tuleb Jürka tagasi. Lambad leidiski perenaine, aga tütarlast ei kusagil. Ka vastust hõikamisele ei tulnud. Sellest tärkas perenaisel kuri aimdus, et Jürka ehk ei rääkinud tõtt, kui ta ütles, et Riia on lammastega, ja raske südamega pöördus ta lootusetult tulekahju juurde. Siin ta siis seisis tüki aega ja istus lõpuks tulest parajasse kaugusse kivi otsa, et lapsele rind suhu panna. Aga nüüd äkki ilmus Riia, kass süles; ta tuli alt-tuule, kus hõljus suits ja lendasid sädemed.
„Püha taevas!“ hüüdis perenaine, nagu näeks ta viirastust. „Kust sina siis oma aruga tuled?! Sädemete alt! Kas tuli sinusse ei hakand?“
„Seal ei olnd tuld,“ seletas Riia, „ainult paks suits läks kõrgelt üle pea.“
„Ja sädemed?“
„Läksid ühes suitsuga. Nagu tähed taevas, kui on pime, ainult et lendasid, ja tähed ei lenda. Päike oli kollane, kollane, kollane, nagu läheks keset taevast looja.“
„Millal sa sinna suitsu alla läksid?“
„Oo, ma olin juba ammust aega seal. Kord kuulsin, et keegi nagu kusagil hüüab, aga tuli pragises ja vuhises nõnda, et mitte midagi ei saand aru. Kui suits hakkas kaduma, läks palavaks ja nõnda tulin ära, sest kass ei taht enam seista.“
„Kass oli siis küll targem kui sina.“
„Ma ju tahtsin seda suurt suitsu näha, sellepärast läksin, pole veel eluilmas nii suurt suitsu ja tuld näind. Nii kui hakkas paistma lammaste juurde, tulin kohe siia, ja et kedagi polnd näha, siis läksingi suitsu alla, nagu oleks must katus pea peal.“
Aga samal ajal, kui naabriperenaine Põrgupõhja Riiaga tule ääres nõnda vestles ja oma last imetas, läks Peeter ühes teise mehe, meelemärkuseta Antsu ja kanderaamiga kiiret käiku küla poole. Nad olid veel tükk maad Antsu kodust eemal, kui sealtpoolt hakkas tõusma paks suits.
„Ei tea kas õige Jürka või?“ ütles Peeter oma kaaskandjale.
„Ega hullu tea,“ vastas see ja kiirustas sammu.
Kui nad pärale jõudsid, oli juba Antsu eluhoone tules. Nõutult vahtisid nad ringi, et kuhu küll haavatud peremees panna. Ja ei leidunud lõpuks paremat paika kui see väike majake põllu ääres, mida Ants ise oli pakkunud Jürkale peavarjuks, kui ta heaga loobuks Põrgupõhjast, sinna siis nüüd kanti peremees ise, sest majake seisis peal-tuule ja temal polnud tuleohtu karta.
Antsu hoonete ümber oli juba tükk aega puhas põrgu keenud, Jürka oli siin samuti talitanud nagu koduski: ta oli räksiga ränist taela külge tuld löönud, selle siis õletuusti pannud, mis tal kaenla all oma naabritalust saadik, ning leegitseva õletuusti esimesse katusesse pistnud, enne kui ükski teadis, oskas või jõudis takistada. Oleks Ants ise seda toimingut pealt vaadanud, ta oleks ehk samuti mõtelnud nagu Põrgupõhjalgi, et – las põletab, kõik ju tule vastu soodsalt kinnitatud. Pealegi vajas ta juba ammugi uusi moodsamaid ja mugavamaid hooneid. Ja kuna tulekinnitus on ühiskondlik ettevõte, Ants aga läbi ja läbi ühiskondlik loom, siis oleks nii loomulik, et just tulekinnituse kaudu tõuseksid tal uued hooned, liiatigi kui tule põhjuseks on hull inimene, sest see on sama hea, nagu oleks sütitajaks jumal ise oma piksega. Hull või pikne – jumala sulased on nad mõlemad. Ja ei ole ühiskonnal suuremat ülesannet, kui võidelda jumala tahtmise ehk jumala õnnetuste vastu isegi siis, kui need toovad mõnele üksikule õnne.
Et Ants ise lamas põlluäärses majas meelemärkuseta ja ootas arsti, siis polnud kedagi, kes oleks ühiskondlike küsimuste üle õieti järele mõtelnud ja sellepärast astuti pärast esimese hoone süttimist kohe Jürkaga võitlusse. Aga siin kordus seesama mis Põrgupõhjalgi – keegi ei saanud Jürkast jagu. Ka kõige tugevamad langesid uimasena maha paljast rusikahoobist. Siis lasti kaks suurt hoovikoera talle kallale, aga esimese neist lõi ta teibaga maha ja teine põgenes kolmejalgsena. Et loomalaut oli ka tuld võtnud, siis pidi sealt tigeda sugusõnni välja tooma, ning selle asemel et ta eemale viia, juhiti ta Jürkale vastu, lootuses, et millega ei tulnud toime mehed ja koerad, sooritab möirgav härg. Aga võitlus sellega näis veel lihtsamana kui meeste ja koertega, sest enne kui härg jõudis oma sarved tööle panna, oli Jürka neis kinni ja järgmisel silmapilgul lajatas looma raske keha maha. Nüüd oli igasugune lootus kadunud Jürka märatsusele piiri panna. Aga samal ajal oli tekkinud hulk inimesi, kes hoidusid juba oma südames Jürka poole. Sest palju oli neid, keda Antsu tigedad koerad karistamatult olid purenud – soo, jumal tänatud, nüüd nad olid ometi kord oma jao saanud! Kuidas oli hirmu tuntud selle möirgava ja möriseva, kraapleva ja mühiseva sugusõnni ees ja nüüd oli ta naiste ja laste eeski selili, nagu oleks ta tall, keda viiakse tappa, või utt, kelle seljast pügatakse villa. Sellepärast siis, kui ühed karjusid:
„Tooge püss ja laske ta maha!“
Vastasid teised:
„Mis tast veel tappa, kõik juba tules!“
Tõepoolest nõnda oligi: tuli oli sütitatud pealt-tuule ja nõnda kandus ta varsti ka kõigile teistele hoonetele. Aga seda ei pandud esiotsa nagu tähelegi, sest kõigi silmad rippusid Jürka küljes, kui see hilbutas mehi, materdas koeri ja veeretas tigedat sugusõnni üle selja, nagu laseks ta oma ratsahobust pärast sõitu piherdada. Eriti olid kaasa kistud naised. Nii mõnigi oleks tahtnud oma pruunid või valged käsivarred Jürkale ümber kaela heita, et näha, kas ta ka nendest sama kergesti võitu saab kui tugevatest meestest, tigedatest koertest ja mörisevast härjast. Kui selline katse jäi tegemata, siis mitte sellepärast, et naiste vaim oli küll valmis, aga liha nõder, vaid et selleks polnud vähematki aega ega võimalust, sest vaevalt oli Jürka oma vastastest võitu saanud, kui ta juba edasi tormas, nagu poleks teisi inimesi olemaski. Ta sööstis elumaja juurde, et ka sellele tuli otsa panna, aga nähes, et see juba leekides ja et püütakse päästa majakraami, peksis Jürka silmapilkselt kõik eemale ja hakkas ise sees lõhkuma, purustama, käristama, murdma ja tükeldama, nagu kardaks ta, et tuli ei saa muidu Antsu varandusest võitu.
Leegid võtsid ikka enam võimust. Jürka sattus tulemöllus ikka enam raevutsemishoogu ja rahvast jooksis ikka suuremal hulgal kokku. Juba ilmusid ka tuletõrjujad ja politseinikud. See oli just samal silmapilgul, kus keegi oli heale mõttele tulnud Jürka poeg Kusta kohale tuua, et ehk oskab ja suudab tema oma isa taltsutada. Kusta tungis ühes tuletõrjujatega põlevasse majja, aga Jürka peksis tuletõrjujad sealt silmapilk välja ja tahtis Kustaga sedasama teha. Viimases hädas ei osanud see muud kui karjuda:
„Isa, isa! Jäta nüüd ükskord ometi, nad on juba küllalt saand: mina uputasin noore Antsu!“
„M-mh!“
„Usu ometi, isa! Oma kahe käega tegin seda, me oleme tasa. Emale ütlesin ka enne surma, nii et ta teaks taevas jumalale ja Maiale rääkida.“
Kuna isa ja poeg nõnda keset leeke jutlesid ja nad tähele ei pannud, mis nende ümber sündis, hiilisid mõned tuletõrjujad ja politseinikud nende juurde, ja niipea kui olid kuulnud Kusta sõnad, kargasid kallale, vallutasid poja ja vedasid ta põlevast majast välja, kuna aga selleks jõudu ei jätkunud, et isaga sedasama teha. Ühe kallaletungija viskas Jürka läbi akna ühes selle raami ja klaasidega hirmsa kolinaga välja, kust ta suure vaevaga suudeti tulesurmast päästa; teise ründaja lõi ta uimaseks põlevasse majja, sest see oli tõmmanud revolvri taskust, kolmas ründaja oli Jürkat mitmel korral tulistanud ja siis ise välja karanud; neljas ja viies andsid väljast läbi akna Jürka pihta tuld, üks neist politseinik, teine eraisik, kes oli sattunud võitlushullustusse.
Kogu asi oleks võinud jumal teab milleks välja kujuneda, kui leegid poleks matnud endasse kogu maja, sest juba olid paljudel käes mustad või haljad tuleriistad, et sihtida selle pihta, kelle peale ei hakanud ühegi jõud või hammas. Paljud kahetsesid, et politsei polnud varem kohale jõudnud, sest siis oleks ehk saanud igaüks oma käega katsuda, kas Põrgupõhja Jürka oli tõeline Vanapagan või pidas ta ainult ise end selleks: kui oli Vanapagan, siis hakkas tema peale ainult hõbekuul ning seegi üksnes siis, kui talle rist otsa lõigatud.
Aga leidus ka neid, kes arvasid, et nikkelkuul on sama hea kui hõbedanegi, ja nõnda tekkis siinsamas suur vaidlus, mis oleks võinud lööminguks või laskmiseks areneda, kui poleks äkki märgatud, et üks politseinik vajaka. Keegi ei teadnud temast midagi, pika järelkuulamisega selgus ainult niipalju, et ta ühes teistega läinud majja Jürkat ja Kustat tabama. Anti käsk maksku mis maksab veel kord sisse tungida, sest politseinik pidi majas olema. Aga just samal silmapilgul heideti mees läbi purustatud akna välja.
„Ta elab alles!“ karjus üks, mõeldes Jürkat.
„Ta elab tules!“ karjus teine.
„Ta on tõesti Vanapagan!“ karjus kolmas ja sellele kolmandale karjusid kõik oma südames kaasa. „Issand jumal, ta oli tõesti Vanapagan!“ värises iga elava inimese hinges. Esiteks värises nõnda hing vanadel naistel, kes polnud lapsi ilmale kandnud, siis neil, kelle rinnad olid imetanud; vanadele naistele järgnesid vanade meeste hinged oma värinaga ja siis tulid noored naised ja noored mehed ning lõpuks lapsedki, kelle südamed värisesid sellepärast, et nad nägid ja kuulsid kõigi teiste värinat. Silmapilguks valdas kõiki nagu kangestus, siis aga kõlas komando, mis ühendas kõik veejoad sellele paigale, kust oli aknast paisatud uimaseks löödud politseinik. Ei töötatud mitte ainult pritsidega, vaid ka vannide, toobrite, pangede, kruuside, kannude, toopide ja tassidega. Igaüks tuli oma piskuga, et jumalgi taevas võiks näha, kui ligimesearmastaja ja halastaja on inimene, olgu noor või vana, mees või naine – Vanapaganatki püüab ta tulesurmast päästa.
Ometi ei õnnestunud see: tuli oli tugevam kui inimeste kantud vesi. Kõik langes põlevateks rusudeks kokku. Aga neile rusudelegi kallati aina vett ja vett, nagu oleks kogu õndsus selles. Lapsed, kes tule kustutamisest osa võtsid või muidu pealt vaatasid, ei saanud kuidagi aru, miks täna vesi tulele midagi ei tee, nagu süttiks ta ise ühes palkidega põlema.
„Aga kas jumal saaks niisukese tule ära kustutada?“ küsis üks tütarlaps oma emalt.
„Pea oma suu,“ sosistas see. „Mõni viimaks kuuleb, kui rumal sa oled.“
„Miks see rumal on, kui ma küsin, et…“
„Sellepärast, et üks loll võib rohkem küsida kui üheksa tarka vastata.“
Natukene suurem poiss, kes seda juttu pealt kuulas, tõmbas tütarlapse kõrvale ja ütles talle:
„Ä'ä ole rumal, et emalt lähed niisukest asja küsima.“
„Miks mitte?“
„Ema kardab jumalat, sellepärast.“
„Mis ta tast kardab, ega jumal seda tuld pole teind.“
„Kes siis?“
„Jürka! Põrgupõhja Jürka.“
„Aga kes saatis Jürka?“
„Ta tuli ise, ta on ju Vanapagan.“
„Ja sina usud, et Vanapagan saab tulla, kui jumal ei lase?“
„Kas siis ei saa?“
„Kuis ta siis saab! Tuli ei hakka põlemagi, kui jumal ei lase.“
„Aga miks siis jumal laseb?“
„Miks… Miks ta kõik laseb.“
„Mis kõik?“
„Noh, et Jürka lõi selle tigeda koera maha ja keeras sugusõnni selili.“
„Kas ikka tõesti keeras?“
„Nii et karkäntsti! Iseoma silmaga nägin. Sugusõnn oleks võind Jürka soolikaid ka kõik kohad täis vidada nagu karjaselgi, aga näe, ei vidand, Jürka keeras tal kaela keerdu.“
Sellega pidi olema küsimus lahendatud, kas jumal saaks tänase tule kustutatud või mitte, ja nõnda võidi päevakorras edasi minna – vaadata, kuidas kustutavad inimesed sellist tuld, millest ei saa ehk jumalgi jagu.