Põrgupõhja uus Vanapagan/XXII
XXII
Kui lõpuks saadi tulest võitu, leiti Jürka surnult palgi- ja plangujätiste ning igasugu puru seest. Ta oli pisut kõrbenud, mitte põlenud, ja üleni märg, nagu oleks teda tabanud uppumissurm. Kuna Jürka ise ja paljud teisedki pidasid teda Vanapaganaks, siis kerkis kohe küsimus, mis oli õieti talle surma toonud, kas tuli, vesi või kuulid? Tulesurma usuti kõige vähem, sest mis suudab tuli Vanapaganale! Või polegi ehk põrgus nii hirmsat lõõma, kui tekitas Antsu-taolise eeskujuliku inimese eluhoone põlemine? Seda küsimust ei võinud keegi vastata, sest ei leidunud ainustki inimest, kes oleks põrgust maa peale tagasi tulnud. Samal põhjusel ei teatud ka seda, kas põrgus vett on ning kas Vanapagan vees upub või mitte.
Surma põhjuse selgitamiseks lahati Jürka kõrbenud keha. See toiming valmistas kõigile pettumuse, sest lahkaja väitis, et Jürka pidi hukkuma ei tulest, veest ega kuulidest, vaid hoobist pähe. Kuulihaavu leiti tal kehast mitu, aga ükski neist polnud surmav. Sellest võis järeldada, et surmava haava oleks võinud tuua ainult hõbekuul, mida aga kellelgi polnud. Hoop pähe pidi aga olema nii raske, et võis tuua uimastuse ja selle tagajärjeks oli lämbumine suitsus ja tules.
Tõusis küsimus: kuidas sai hukkunu või kes andis talle selle raske hoobi? Kas lööjaks võis olla politseinik, kelle Jürka viskas viimsena põlevast majast läbi akna välja? Kas Jürka üldse oli viskajaks või mis põhjus oli temal kui Vanapaganal päästa ristiinimene, pealegi veel politseinik?
Oli neid, kes armastavad oma kaaskodanikest rääkida ainult head ja kes arvavad, et võimu esindaja on ikka kangelane. Need püüdsid asja nõnda seletada, et kaoks arutu juhus ja ilmuks elava inimese sihikindel tahteavaldus. Küsimusele, kuidas sai Jürka uimastava hoobi pähe, oli nende arvates ainult üks loomulik ja tõenäolik vastus: hoobi andis põlevas majas asuv politseinik, kes, tulles meelemärkusele, ajas enda jalule. Kuna Jürka tahtis talle uuesti kallale karata, haaras politseinik laest rippuvasse kroonlühtrisse kinni, lõi selle kõikuma, tõmbas jalad üles, sihtis otseteed Jürka pihta ning paiskas selle peadpidi millegi kõva vastu, kuna ta ise kõikus kroonlühtril rippudes tagasi ja lendas täis hooga läbi akna välja, sest et käed läksid lahti. Nõnda oleks politseiniku tegelikuks väljaviskajaks ja päästjaks politseinik ise, mitte aga Vanapagan, nagu alguses oletatud.
Oli veel teine võimalus Jürkal saadud hoobi seletuseks: talle ei löödud, vaid talle langes midagi pähe. Mis nimelt? Noh, kas või sama kroonlühter, millest politseinik kinni hoidis. Aga selle oletuse puhul tekkis raske ülesanne: kuidas teha kindlaks, kumb langes enne põrandale, kas kroonlühter või Jürka? Sest kui Jürka langes esimesena, siis ei saanud kroonlühtri langus olla tema languse põhjuseks. Langes aga kroonlühter enne Jürkat, siis võis tema languse tulemuseks olla ka Jürka langus ja uimastus. Sellest peaks siis tahes-tahtmata järeldama, et tuli hakkas Jürka peale alles siis, kui ta oli kaotanud meelemärkuse, milline asjaolu lubaks oletada, et tema oli ehk ometi Vanapagan.
Sinnapoole viipas ka viimsena aknast nii või teisiti välja lennanud politseiniku seisukord. Esmaabi tagajärjel ajas ta varsti silmad lahti, nii et võis loota, temalt saab kõige kohta õige seletuse. Aga siis ilmnes, et ta on kaotanud kõnelemisvõime. Kui talle anti pliiats ja paber, tegi ta ainult mõne arusaamatu varesejala. Nõnda siis oli kindel: politseinik pidi põlevas majas midagi ennekuulmatut ja -nägematut kogema ja see võis ainult Jürkaga ühenduses seista. Temaga pidi midagi hoopis teist olema kui teiste inimestega. Tema nagu ei kuulunudki surelike kilda. Seda kinnitas teda lahkaja arstki, sest ta ütelnud, et sellist nüsib ta oma elus esimest korda. Kõik panid endale kõrva taha, et arst tarvitanud sõnu „sellist nüsib“ ja kõik mõistsid ilma pikemata, et niisugused ebatavalised sõnad peavad ometi midagi tähendama. Oleks arst ütelnud, „sellist keha, sellist meest“ või midagi selletaolist, siis oleks olnud arusaadav, aga öelda ainult „sellist“ ja siis lisada „nüsib“, see ajas inimestele, kes mõistsid taibata sõnade salajast tähendust, hirmujudinad kehale. Oli enam kui selge, et arst tahtis toonitada ainult ühte: inimesel ei ole niisugust keha.
Seda harukordsust aitas suurendada veel see, et peahaava uurides arst leidis paksude juuste seest mingisugused mügerikud, mis meenutasid väikesi sarvemükse. Nõnda ujus uuesti vee peale kogu see uurimus, mida toimetati aastakümnete eest Jürka pealuu kallal ja mis pidi tõendama, et saadud vigastuse tagajärjel Jürka peas on tekkinud surnuluu. Aga nüüd ei uskunud enam keegi asjatundjate arvamust ega oldud sellest enam huvitatudki, sest kõik olid veendunud, et Jürkaga on ainult sellepärast nõnda, et ta oli Vanapagan. Tema tugevus ja suuruski seletub ainult sellega, sest jumal on igavesest ajast igavesti kindlaks määranud, et Vanapagan, kui ta tuleb maa peale inimeste sekka, ei tohi kogult ületada viiekoormast heinakuhja ega end väiksemaks teha, kui on seda paras lutikas. Noh, neid tingimusi polnud Jürka oma ajalikus elus rikkunud, niipalju kui teda oli võidud ja teatud tähele panna. Et ta aga kogu eluea niisuguse mürakana maa peal oleks liikunud, nagu ta praegu kõrbenuna lamas, seda ei uskunud enam keegi. Lahtiseks jäi muidugi küsimus, kui väikeseks ta enda oli vahepeal moonutanud. Igatahes üks oli kindel, et esimesel ööl pärast Jürka surma oli nähtud mingit imelikku pisitillukest looma ringi jooksmas – must, pika sabaga – ja keegi ei kahelnud, et see loom polnudki loom, vaid surnud Jürka.
Kõike eelmist näis kinnitavat ka see, et kui Jürkat taheti maha matta, siis ei leidunud midagi, millega seda teha. Needki riidenärud, mis tal elusalt olid seljas, hävinesid tules. Põrgupõhjal leidus ainult tuhahunnik.
„Tule jumal appi!“ hüüdsid kõik nagu ühest suust. „Ei ole võimalik, et õige inimene oleks nii paljas. Õige inimene kas või varastabki endale midagi, kui ta tööga ei viitsi teenida.“
Aga lõpuks leiti, et Jürkal on järele jäänud kaks noort lammast, kaks kana, kukk, kass ja laps. Nõnda siis müüdi lambad, kanad ja kukk, et saada matuseraha. Oleks ehk müüdud ka laps ja kass, aga neid ei tahtnud keegi, sest üks oli solgutatud ja teine tüdruk, mis tühjadega teha. Isegi muidutahtjaid ei leidunud, nõnda et nad jäid sinna, kus nad olid – naabri Peetri ja tema naise juurde.
Puusärgiks löödi hööveldamata laudadest kast kokku ja sinna pandi Jürka, nagu ta oli, ainult Peetri naine andis tüki riiet pealelaotamiseks. Aga see leiti Vanapagana tarvis liiga hea olevat ja nõnda vahetati ta närude vastu ümber. Närudega kaetuna heitiski Jürka oma laudkasti.
Oli lahendamata kaks olulist küsimust: kuhu Jürka matta ja kes lähevad teda matma? Alguses valitses üldine arvamine, et Jürkat ei või mingil tingimusel õnnistatud mulda, s.t surnuaiale, matta, vaid ainult surnuaia taha. Oli isegi neid, kes arvasid, et on üsna asjata vaev teda surnuaia tahagi vedama hakata, kõige õigem ja lihtsam oleks siiasamasse Antsu maa peale auk kaevata ja ta sinna sisse lükata.
Kuid siis astusid naised Jürka eest välja. Ei olevat mingit põhjust temaga sellepärast kui loomaga ümber käia, et ta oli tugevam kui tema matjad. Ja isegi kui ta olekski olnud Vanapagan, siis oleks ta maailma tulnud jumala tahtmist mööda, ei muidu. Seda pidi tõendama seegi, et ta käis lauakirikus ja kõik. Tema elas nagu iga teinegi ristiinimene ja sellepärast tuleb ta matta mitte surnuaia taha, vaid surnuaiale. Ja kui õpetaja peaks selles takistusi tegema, siis…
Aga õpetaja ei teinud selles mingeid takistusi, sest Jürka polnud ju enesetapja, vaid tulekahju ohver.
„Kas siis õpetajahärra ei mäleta, et Jürka ei tahtnudki taeva saada, kuidas võib teda siis õnnistatud maale matta?“ küsis kiriku vöörmünder.
„Jürka kinnitas alati, et tema tahab õndsaks saada, sellest piisab,“ vastas õpetaja.
„Aga ta tahtis ju õndsaks saada selleks, et põrgut edasi pidada.“
„Mis sest, armas hing, põrgu on jumalast seatud.“
„Aga kui ta oli ometi Vanapagan, nagu paljud märgid tõendavad ja ta ise uskus, mis siis?“
„Selle peale, armas hing, võin ma öelda: ärgem sõdigem jumala armunõu vastu. Kui jumal arvas heaks kuradi inimesena maailma saata, nagu ta varemalt saatis oma poja, siis ei ole meil surelikkudel selle kohta miskit ütlemist. Me peaksime ainult oma südamed ja neerud läbi katsuma, kas me ei talitanud elava kuradiga sama mõistmatult nagu jumala pojagagi. Kõige õigem oleks siiski öelda: Jürka ainult uskus, et ta on Vanapagan, ja see usk oli tal nii kindel, et ei mina ega ükski teine suutnud seda kõigutada. Selleski näeme jumala seletamatut armunõu: ebausu teeb ta ikka kindlama kui õige usu. Me tõstaksime tõepoolest mäed paigast, kui meil oleks nii kindel õige usk, kui oli seda Jürka ebausk. Sellepärast, armas hing, me kõik peame minema Jürkalt, sellelt Põrgupõhja Vanapaganalt, õppima, kuidas tuleb uskuda: pimesi, ilma arutamata, ilma mõtlemata, nagu oleksime alles lapsed. Jürka oli meie usu õige laps, kuigi tal oli ebausk.“
Õpetaja pühkis silmi: ta sai iseoma sõnadest liigutatud, nagu see juhtus nii sagedasti. Ka vöörmünder võttis oma punase taskurätiku välja ja teeskles silmade pühkimist, tõepoolest aga polnud tal midagi pühkida, sest vähe mõistis ta vana õpetaja sõnadest, veel vähem tema meeleliigutusest. Ainult üks oli tal selge: Jürka tuli matta õnnistatud maale ja see ei meeldinud talle põrmugi, sest ta teadis, et selle mõtte taga seisid peaasjalikult naised, kes olid näinud, kuidas Jürka oli käänanud tigeda sugusõnni kaela. Naiste suhtes oli aga vaga vöörmünder Õnnistegijaga ühel arvamusel, kui see ütles: naine, mis mul sinuga tegemist. Samuti ei tahtnud ka vöörmünder, et temal oleks naistega tegemist, kui on käsil usuasjad. Aga õpetaja oli otse vastupidises arvamuses, selles oli häda.
Nõnda siis oli matusepaiga küsimus otsustatud. Palju täbaramaks kujunes matjate leidmine, sest siin puudus see üksik, kes oleks kõikvõimsalt otsustanud. Ants ehk oleks võinud seda teha, aga tema mõistus hõljus ikka veel taeva ja maa vahel. Ajuti olid teisel küll nagu pisut selgemad silmapilgud, aga siiski ei vastanud ta ühelegi küsimusele, vaid sonis üksisõnu: „Las põleb, las põleb, raha tuleb! Las põleb, las põleb, raha tuleb!“ Sellest tegid mõned järelduse, et Jürka põletas Antsu hooneid mitte raevust ega hullumisest, vaid kokkuleppe tõttu: mõni teab mis Ants Jürkale selle eest oli lubanud. Nutikamad arvasid, et Ants polnud tänini Jürkale millegi eest tasunud ega oleks tasunud ka nüüd. Kui tulesütitamine sündis tõepoolest teadlikult, siis seda ainult Antsu suhtes, Jürka polnud muud kui pime abinõu, millega jõuti soovitud eesmärgile. Aga saatus määras ometi kõik teisiti: eesmärk oli saavutatud, aga eesmärgitaotleja ise hukkunud, sest ka Antsust ei lootnud enam keegi elulooma.
Matjate-küsimus oleks olnud palju lihtsam lahendada, kui Kustagi, Jürka poeg, oleks olnud käepärast. Aga see istus vahi all, sest põlevas majas oli ju kuuldud, kuidas ta raevutsejale isale oli öelnud, et tema uputanud noore Antsu. Kuna Kustalt nende sõnade kohta aru päriti, seletas ta, et see kõik on tühine väljamõeldis isa rahustamiseks. Temal, Kustal, olnud ema kaudu teada, kuidas Jürka kahtlustanud noort Antsu oma esimese tütre Maia hukutamises ja kuidas ta ähvardanud niihästi vanal kui ka noorel Antsul kaela käänata, niipea kui ta asja jälile saab. Kusta arvanud, et Jürka tänane raevutsemine põhjeneb suurel määral Maia surmas, ja kuna ta jõuga isale vastu ei saanud, siis läks ta oma väljamõeldisega – tema uputanud noore Antsu. See rahustanudki Jürkat sel määral, et Kusta oleks võinud ta ilusasti põlevast majast välja tuua, kui mitte tuletõrjujad ja politseinikud poleks vahele seganud. See rikkunud kogu asja, muidu oleks võidud praegu Jürkat ennast üle kuulata ja kõige kohta selgust saada.
Kuigi Kusta seletus oli tõenäolik, ei lastud teda ometi vabaks ja nõnda pidid Jürka matma võhivõõrad. Et ükski nendest, kes pidasid end paremaks, ei tahtnud seda teha, siis leiti viimaks üks kraavikaevaja, üks turbalõikaja, üks kivilõhkuja ja üks mustusevedaja, kes olid valmis Jürka maha viima, aga needki tingimusel – iga mehe peale pool toopi puskarit, mis antakse hommikul enne teeleasumist kätte. Neli meest kulus sellepärast ära, et Jürka pidi maetama surnuaiale, kus puusärk tuli köitega ilusasti hauda lasta, nii et ta jääks püsti, mitte küljeli või selili, mis raskendaks või takistaks viimselpäeval ülestõusmist. Oleks Jürka maetud surnuaia taha, siis poleks vaja olnud ülestõusmist arvestada, sest sealt ei tõuse niikuinii enam keegi kunagi, ja nõnda oleks matmiseks piisanud kahest mehest küllalt.
Kuna nüüd matuselisi oli neli, siis oleks neil ühehobuse-vankris olnud ühes puusärgiga kitsik või osa mehi oleks pidanud kordamööda maas käima. Nõnda siis anti kahehobuse-vanker, kuhu pandi tublisti õlgi, et oleks pehmem sõita niihästi surnul kui ka elavail. Ja et ei sünniks õnnetust, rakendati vankri ette kaks vana väsinud tööruikat, kel seljad sedelgate alt kärnas ja kaelad rangide alt verised, jalad kanged ja kõverad, pead ripakil ja kõrvad lontis.
Kui kõik oli juba valmis minekuks, puusärk vankris, kaks meest juba tema kaanel istumas, üks vankri eesotsas õlgedel, neljas ohje pihku võtmas, saabus Peetri Viiu Riiaga, kellele ta oli oma vana suurräti ümber sidunud, et tal poleks külma karta.
„Kas võtate selle pisikese kaltsukubu ka peale, et oleks ükski oma inimene matusel?“ küsis Viiu meestelt.
„Mis see on, poiss või tüdruk, mitte ei saa aru?“ küsis turbalõikaja vastu, kes istus kraavikaevaja kõrval kirstul.
„Kes siis poisile suurrätikut hakkab ümber siduma,“ lausus kraavikaevaja ja sülitas lirtsti ülalt alla.
„Oleks poiss, siis teine asi, aga tüdruk, see ju…“ arutas kivilõhkuja, kes hoidis ohje.
„Mis sel tüdrukul siis on, et ta ei või isa matusele,“ ajas Viiu vastu.
„Tule ise ka, siis teine asi,“ ütles turbalõikaja.
„Mina ei saa, mul omal väike piripill kodus,“ seletas Viiu.
Peeti nõutult aru. Mustusevedajagi pöördus vankri eesotsas õlgedel ümber, et vaadata, misuke see uus matuseline õige on. Natukese aja pärast küsis ta Riialt:
„Mis sul seal rätiku all on?“
„Näe!“ hüüdis Riia ja tõmbas kollaste silmadega musta kassi pea rätiku alt välja.
See otsustas asja. Sest mustusevedaja armastas kõiki loomi ning see oli õieti tema ainuke õige armastus.
„Tule siia, ma võtan su oma jalge vahele õlgedele, siin sul hea pehme,“ ütles mustusevedaja Riiale ja Viiu tõstis ta määratud paigale, nii et matuserong võis hakata liikuma. Aga kui juba kivilõhkuja songutas ohje ja vehkis vemblaga hobuste kohal – vehkis sellepärast, et loomad kartsid küll löömise ähvardust, mitte aga löömist ennast, sest nad mäletasid, et millalgi oli olnud valus, kui neid löödi –, hüüdis mustusevedaja äkki:
„Tpruu, kurat! Pea oma sugutäkud kinni!“
Ja kui hobused uuesti seisid liikumatult paigal, tõmbas mustusevedaja puskaripudeli taskust, ulatas selle Viiule ja ütles:
„Matuseliiku!“
„Mina ei võta kunagi, ainult vanamees…“ katsus Viiu vastu ajada.
„Eks siis saat vanamees lapsega siia,“ ütles mustusevedaja. „Kuidas siis matusele, kui ei võta matuseliiku.“
Ja kartes, et muidu ehk tõstetakse Riia ühes kassiga vankrilt maha, võttis Viiu pudeli vastu ja tegi suu seks. Nüüd võttis mustusevedaja pudeli ja pakkus ka Riiale.
„Mis sa siis, pime loom, sellepärast lapsele!“ hüüdis Viiu.
„Ta ju isa matusel,“ vaidles mustusevedaja vastu. „Ega ma palju, ainult piisakene.“
Ja ei aidanud midagi, ka Riia pidi maitsma puskaripudelist, kuigi Viiu kaasabil, et ta teeks ainult huuled niiskeks.
„Aga et te jumala pärast lapsele tee peal enam rohkem ei anna!“ vannutas Viiu mehi.
„Ega meil täigi anda, kulub omal ära!“ karjusid kõik neli kooris vastu ja nagu oma sõnade tõenduseks haarasid nad pudelid, tõstsid suule ja jõid loginal. Peale seda hakkasid hobused liikuma ja vanker logises minema.
„Päris häbi, et inimest nõnda maetakse,“ ütles keegi naine.
„Aga kust sa tead, et ta inime oli?“ küsis keegi mees vastu.
„Inime, inime,“ kordas keegi kolmas peagu mõnitavalt, „nagu ei tea mis see inime ära ei ole!“
Matuselised seda tühja targutust enam ei kuulnud, nemad liikusid kiriku poole. Lagedale teele jõudnud, lullitasid nad aeg-ajalt igaüks oma pudelist, nii et juba ammu enne kiriku juurde jõudmist jörisesid nad laulda, muidugi mitte kiriku lauluraamatust. Mustusevedaja katsus alguses teisi talitseda, sest laps oli tema jalge vahel õlgedel ühes kassiga magama jäänud, aga teised tõstsid nagu kiuste veel enam häält. Nõnda siis jörises lõpuks ka mustusevedaja teistega kaasa. Igal pool, kus seda jörinat kuuldi, tuldi välja vaatama, mis pillerkaar nüüd õige lahti on, ja kõigile, keda matuselised juhtusid tähele panema, viipasid nad käte või ka mütsidega ja karjusid kärisevail häälil:
„Me matame Vanapagana-maita! Me matame Vanapagana-maita!“
Kiriku juures läks muidu kõik hästi, aga kui köster lauluotsa lahti tegi, siis panid neli matuselist niisuguse joru jooksma, et köster vaevalt-vaevalt jõudis neid vaos hoida. Siiski, kõik jäi viisakuse piiridesse, nii et kellelgi polnud midagi ütlemist. Mustusevedaja sai isegi sellega toime, et võttis lapse ühes kassiga seniks sülle, kui vaimulik talitus mööda ja muld riputatud. Tuikus teine küll jalul ja lehkas puskarist, aga lapsel-nääpsukesel oli tema tugevate käte vahel hea olla, hea kuulda ja hea näha, mis tehti ja räägiti, ning suurrätiku all kassi varjata.
Õpetaja sõnad olid lihtsad, kuid südamlikud. Muuseas ütles ta:
„Sa olid omasuguste seas üks viletsamaid ja vaesemaid, aga ometi tundsid end suure ja rikkana, sest sul oli su kindel usk. Meie keskelt lahkud sa sama lihtsalt, nagu sa siin elasidki, aga selle eest särad sa seda heledamalt seal, kuhu sa ükskord jõuad.“
Nende viimaste sõnade kohta ütles mustusevedaja teistele väljas:
„Kuulsite, mis õpetaja ütles? Ta ei lubanud teda taeva.“
„Jah, vaid – kuhu ta jõuab. Aga kuhu siis? Teadagi kuhu,“ rääkis kivilõhkuja.
Ja nad võtsid oma pudelid ning jõid mitu korda järjestikku kõigi silme all, et kinnitada oma südant. Siis istusid kivilõhkuja ja kraavikaevaja vankrisse kirstu otsa, kuna turbalõikaja ja mustusevedaja tahtsid oma kangete kontide pehmendamiseks jala surnuaiale minna, kuhu oli ehk pool kilomeetrit maad. Laps oma kassiga unustati hoopis. Aga see ei teinud sellest suuremat välja, sest ta oli nii harjunud kaksi olema oma kiisu-miisuga. Nõnda siis mindi nüüd: hobused vankri, kirstu ja kahe mehega ees, turbalõikaja ja mustusevedaja keset tolmavat teed kaelastikku nende järele, sest neist olid saanud matusel suured sõbrad. Natukese maa peal neist läks Riia oma kassiga, ka keset teed, aga jalgu järele vedades, sest nõnda oli tolm kõige suurem ja kõndimine kõige huvitavam. Alguses turbalõikaja ja mustusevedaja ajasid suure häälega juttu, aga kui need mehed, kes istusid vankris kirstukaanel, tegid laulu lahti, siis ei võinud ka nemad muidu, kui pidid kaasa laulma, mitte küll sama laulu ja mitte isegi kahekesi ühte laulu, vaid igaüks iseseisvalt oma sõnu ja joru.
Aga sellel üldisel laulul, millest ainult Riia oma kassiga osa ei võtnud, olid saatuslikud tagajärjed. Oleksid mehed vaikinud või ainult jutelnud, siis oleksid tee kõrval asuvate elamute koerad nad tülitamata mööda lasknud, sest siin logises alati nii palju igasuguseid vankreid läbi, et ükski arukas koer ei viitsinud nende peale haukuda ega võtnud isegi vaevaks vaatama minna, kes sõidab või mida ta veab. Aga niipea kui nad kuulsid matuseliste laulu, tulid nad kõik kohe vaatama, mis on maanteel lahti. Uudishimuliste seas oli ka üks vana toakoer, kes väga vähe tundis õuekoerte kombeid, see siis oligi esimene, kes arusaamatuses ja puhtast lollusest ajas nina vastu taevast ja katsus haukuda, ning kui see hääle kähisemise tõttu hästi ei õnnestunud, hakkas ta haledast südamest ulguma, nagu läheks ta meel meeste laulust härdaks. Nüüd ei võinud ka teised koerad enam vaikida, sest nende komme nõuab, et mida teeb üks ees, seda peavad ka teised järele tegema, kuigi see üks oleks nende seas see kõige rumalam. Kust koerad selle kombe võtnud, pole uurijad veel lõpuni lahendanud, aga mõned avaldavad arvamist, et selle kombe on koerad saanud inimesilt, oma peremeestelt. Sest olevat tähele pandud, et ükski jabur või nõdrameelne ei suutvat nii suurt totrust leiutada, mida kõik need kohe ei jäljendaks, kes peavad end ise ja keda peavad ka teised targaks.
Siiski, olgu selle koerte kombe algupäraga kuis tahes, penide kontsert oli täielik, nii et sumbutas isegi meeste laulujörina. See hirmus kisa tekitas Riia kassis uudishimu ja hirmu, ja enne kui laps üldse midagi taipas, oli kass suurrätiku alt väljas ja lidus, niipalju kui jalad andsid, laulvatest meestest ja hobustest mööda, ikka selle puu poole, mis kasvas eespool teeääres. Riia jättis silmapilkselt oma tolmutamise ja jooksis kassile karjudes järele. Kui ta jõudis turbalõikaja ja mustusevedaja juurde, pidas viimane ta kinni ja küsis, milles häda. Riia ei saanud suust muud sõna välja, kui lõugas ühtesoodu, käed ettepoole õieli:
„Kass! Kass!“
„Mis on kassiga?“ küsis mustusevedaja.
„Jooksis sinna!“
„Kuhu sinna?“
„Puu otsa.“
„Kuhu puu otsa?“
„Sinna!“
Lõpuks ometi oli mustusevedajal selge, milles asi, ja ta hüüdis kirstulistujaile:
„Hei, küüdimehed! Jätke jörin ja pidage oma suguruunad kinni!“
Ja kui ta neile oli seletanud, mis õnnetus last tabanud, kobis ta ühes turbalõikajaga vankrisse, sest ta arvas, et kui kirstukaanele ronida, siis ulatub kassi puu otsast kätte saama, kuhu see koerte eest jooksnud. Aga kuna see oli meestel sootuks uus ja ootamatu ülesanne, siis pidid nad enne oma pudeleist südamekinnitust võtma, alles pärast seda ajasid nad end neljakesi vankris püsti, et oleksid kohe valmis kirstukaanele tõusma, niipea kui vanker jõuab puu alla, kus haukusid koerad.
„Hoidke nüüd teineteisest kõvasti kinni, ma teen hobustele tuld takka,“ käsutas kivilõhkuja.
„Aja või umbnelja, me ei kõssagi!“ karjuti talle vastu.
Vanker hakkas liikuma ja lähenes puule. Kõik mehed olid huvitatud, kui kõrgel kass on ja kas ulatub teda kätte saama. Nõnda ei pannud õieti keegi tähele, kuidas vanker puu alla jõudes sõitis ühe rattaga raksatades kivi otsa, kuna teine ratas läks teeveerde nõkku. Kallutus ja vapustus olid nii järsud ja ootamatud, et kõik mehed lendasid uperkuuti ülalt alla. Ainuke õnn, et jumal oli andnud hobustele rahuliku ja targa meele: märgates õnnetust, nad peatusid silmapilkselt. Nõnda said mehed aega maast üles kobida, üks naerdes, teine kirudes, kolmas imestades, kuidas see küll nõnda võis sündida, on ju nemad kõik täies kuraasis mehed ja küllalt sõnnikut vedanud ning püsti sõitnud, ilma et keegi kunagi oleks kukkunud.
Aga neljas mees, mustusevedaja, ei teinud katsetki tõusmiseks, tema lamas teekraavis, pea vastu kivi. Kui teised ta ühisel jõul vankrisse õlgedele asetasid, leiti, et tal pea verine ja meelemärkus kadunud. Sellest ei tehtud alguses suurt numbrit, vaid kõigepealt hakati puu otsast kassi otsima, sest keegi ei tahtnud lapse nuttu kuulda. Aga nagu nüüd selgus, kassi puu otsas ei olnud. Et laps oma silmaga võiks puu läbi otsida, tõusti kirstukaanele püsti, tõsteti laps kõrgele puuokstesse ja näidati temalegi, et seal tõepoolest kassi ei ole. Ka koerad, kes esteks puu all haukusid, olid kuhugi kadunud, nagu poleks neid kunagi olnudki. Kõik oli nagu elus silmaviirastus. Ei jäänud muud üle, kui asuti mustusevedajat turgutama. Kõige paremaks rohuks peeti viina. Nõnda siis võeti tema enda taskust pudel ja kallati talle selle põhjast viimne piisk suhu. Ja kui see ei mõjunud, anti teistest pudelitest lisa, kuni mees ajas lõpuks silmad lahti.
„Kuule, mõistad sa, va vennike, kassi ei ole puu otsas!“ karjuti, niipea kui ta paotas silmad.
„Ma tean,“ vastas mustusevedaja, nagu oleks ta äkki kaineks muutunud.
„Kust sina, sunnik, seda tead, sa ju magasid?“
„Ma nägin.“
„Mida sa nägid?“
„Kas teie siis ei näind?“
„Mida?“
„Ta tõstis ju kaane üles, tõusis püsti ja võttis kassi ära.“
„Kes tõstis kaane üles?!“
„Vanapagan, kes muu,“ ütles mustusevedaja üsna rahulikult, kuigi teised olid jahmatusest oimetud.
„Mis sa jaburdad!“ karjusid teised nagu eneste julgustuseks mustusevedajale.
Aga vastuse asemel ajas see enda õlgedelt üles, ronis kirstule, pani oma pahema silma vastu pragu, mis jäänud kahe hööveldamata laua vahele, ja piilus hulk aega sisse. Kui ta lõpuks oma pea tõstis, ütles ta üsna rahulikult ja asjalikult:
„Vaadake ise, seal ta istub, ainult et kollased silmad on pimedas sinised.“
Värisevate südametega lähenesid teised kirstupraole. Esimesena vaatas kivilõhkuja ja ütles siis:
„Nagu tulekivi sädemed.“
„Nagu linaõilmed mustal rabaveel,“ lausus järgnev turbalõikaja.
„Nagu sinised tähed pimedas taevas,“ kinnitas kraavikaevaja.
Nüüd polnud enam kahtlust, et mustusevedajal oli õigus, ja kõigi hinge langes pime hirm.
Aga Riia, kes seisis maas ja sirutas oma kaela üle vankri otslaua, vaadeldes meeste toimingut, hüüdis oma heleda häälega meeste hirmu sekka:
„Ma tahan ka näha!“
Need lihtsad sõnad vapustasid kõiki, sest laps oli üldises jahmatuses ununenud ja keegi ei teadnud, kust tuli hüüe või kes oli hüüdja. Kõige enne toibus kivilõhkuja, sest ta märkas lapse pead, mis upitas end vankri otslaua taga, ja nagu julgust otsides hüüdis ta:
„Sindrinahk! See ju va plika vankri otslaua taga.“
„Näidake mulle ka!“ vastas Riia sellele hüüdele.
Ja nüüd tõsteti laps vankrisse, näidati talle kirstupragu ja õpetati, kuidas ta peab vaatama. Riia katsus vaadata, aga ütles, et tema ei näe midagi.
„Ega siis lapse silm võta,“ arvas kivilõhkuja.
„Küllap võtaks, aga ta, rumal, ei oska ju vaadata,“ ütles kraavikaevaja.
„Vaata hoolega ja hästi kaua,“ õpetas mustusevedaja.
Riia tegi, nagu mustusevedaja õpetanud, ja ütles siis:
„Esteks on must ja pärast läheb siniseks, nii et sätendab.“
„Tunneb nooti,“ lausus kraavikaevaja mõistu oma kaaslastele ja lisas: „Istuge kõik kõvasti kaanele.“
Ja kui olid neljakesi kirstul istet võtnud, otsisid nad taskust oma viinapudelid välja ja jõid need tilgatumalt tühjaks. Mustusevedaja, kelle pudel juba enne tühi, tõstis ta siiski suule ja nõrjutas teda, nagu oleks tal tõepoolest veel midagi ühes teistega juua. Peale seda tehti hobustele jalad alla ning mindi niisuguse vutiga surnuaiaväravasse, et Riia taga vankriotsas õlgedel oma kassi üürikeseks unustas ja laginal naeris.
„Jääge istuma,“ käsutas kivilõhkuja teisi, kui juba vanker seisis. Ja ta võttis köie, mis kaasas kirstu hauda laskmiseks, ja sidus selle esteks ühe puusärgiotsa ümber, laskis siis mehed üksteise järel püsti tõusta ja mässis kogu kirstule köie ümber.
„Soo, nüüd pole enam keda kuraditki karta,“ ütles ta siis ja teised, kes ka lõpuks taipasid, milleks see ebaharilik sidumine hädavajalik, kiitsid kivilõhkuja ettevaatuse üksmeelselt heaks. Nõnda seotult võeti kirst õlgadele ja kanti haua juurde. Saatjaks oli ainult üks inimene, seegi väike Riia, kes juba jällegi nuttis oma kassi taga. Aga kirikumehe naine, kes täna oma abikaasa kohuseid täitis, arvas, et Riia nutab oma isa pärast, keda joobnud mehed kannavad hauda, läks tükk maad silmnäos nutvale lapsele järele ja ei saanud muidu, kui pidi ka oma pisaraid pühkima, kuna ta ise haletsedes kordas:
„Oh sa mu kubujussike, oh sa mu väike kubujussike!“
Haua juures oli meestel ainukeseks mureks: kuidagi saada köis kirstu ümbert kätte, kui see juba hauas. Aga kivilõhkuja leidis õige lahenduse, kui ta ütles:
„Las ta, kurat, läheb ühes Vanapagana ja kassiga.“
„Las läheb jah,“ kinnitasid kraavikaevaja ja turbalõikaja.
„Niikuinii pole see änam kellegi ristiinimese riist,“ lausus mustusevedaja omalt poolt.
Nõnda siis lasti köiega mässitud kirst ilma pikemata hauda ja mehed haarasid juba labidad, et muld peale ajada, aga äkki meenus mustusevedajal midagi ja ta hüüdis: „Pidage!“ Ta lõi oma labida mullahunnikusse püsti, võttis Riial käest kinni, viis ta hauakaldale, näitas, kuidas ta peab kolm korda mulda võtma ja selle hauda viskama, kuna ta ise samal ajal ühes lapsega pikkamisi luges:
„Peotäie mulda minult katteks saad.“
Kivilõhkuja tahtis oma mütsilotigi peast võtta, aga turbalõikaja sõitles teda ja ütles:
„Mis, kurat, sa sest mütsist kisud, ega see ole jumalasõna.“
Nõnda pani kivilõhkuja oma mütsi pähe, nagu oli ta mustusevedajalgi, kes toimetas lapsega haua ääres, ometi seisid kõik üürikeseks norus peadega, nagu loeksid nad „Issameiet“. Aga kui laps oli oma mulla visanud ja ühes mustusevedajaga kaasaskäivad sõnad lugenud, heitis ta viimse pilgu hauda. Äkki sirutas ta karjudes oma käed suurräti alt ammutava avause poole, nagu oleks seal midagi erilist näha. Lapse kisast võpatasid kõik neli meest loomusunnilikult. Mustusevedaja, kes lapse kõrval haua äärel, pidi tahes-tahtmata pilgu alla köiega mässitud kirstule heitma, aga ta pea tõmbus nagu ussist nõelatult tagasi: kirstukaanel istus väike, must, pika sabaga loom, kelle ümarikus peas helendasid taevasinised silmad, mis vahtisid pärani pilgul ülespoole, otse mustusevedajale vastu. See muutus hirmust tummaks, tõmbas karjuva lapse hauast eemale ja haaras oma labida, et hakata mulda kühveldama. Teised mehed järgnesid tema eeskujule. Aga esimesed labidatäied polnud veel kirstule kobisenud, kui hauast kargas must loom, kel taevasinised silmad ja pikk kõver saba, ning pistis vilama haudade vahel, kadudes järgmisel silmapilgul viirastusena. Järele jäi ainult sinine suitsujuga, mis haihtus sama ruttu, nagu ta tekkinudki.
Laps karjus ikka veel heleda häälega, sirutades käsi kas haua poole või üle haua taevasiniste silmadega loomale järele, ükski ei saanud sellest õieti aru. Mustusevedaja oletas viimast, ja kuna ta nüüd jällegi vabanes oma keelekidast, ütles ta:
„Kas nägite?“
Teised kas ei pannud tema küsimust tähele või oli hirm ka nemad tummaks muutnud, igatahes ükski ei lausunud midagi, kõik pildusid ainult nagu südametäiega mulda, kuni haud kuhjas täis. Aga kui visati labidad selga, et minema hakata, oli laps nagu tina tuhka kadunud: tööhoos polnud keegi tähele pannud, kuhu ta saanud. Mehed arvasid alguses, et küllap on ta ees vankri juurde läinud, aga ka seal ei olnud seda. Nüüd jäid mehed üksteise otsa tõtt vahtima, kuni kõigi südamesse langes suur hirm. Neid kõiki valdas ühine soov: saaks võimalikult ruttu siit minema! Ja kribinal-krabinal tõttasid nad hobuseid lahti päästma ning vankrisse ronima.
Kuid just samal silmapilgul tuli kirikumehe naine ja küsis:
„Kus laps on?“
Mehed tegid, nagu ei kuulekski nad naise küsimust, sellepärast ütles see uuesti:
„Teil oli ju laps kaasas, kuhu see jäi?“
„Läks loomale järele,“ vastas nüüd mustusevedaja, kelle pea kinni mässitud.
„Mis loomale?“ küsis naine arusaamatuses.
„Sellele, kel taevasinised silmad,“ seletas mustusevedaja.
„Kuulge, mehed, see pole õige asi, ütelge, kuhu panite lapse?“ päris naine ikka tungivamalt, kuna endal hirm rinnas aina kasvas.
„Ma ju ütlesin – läks loomale järele,“ kinnitas mustusevedaja.
„Jah, meie rohkem ei tea,“ toetas mustusevedajat ka kivilõhkuja.
„Te olete hulluks läind!“ karjus naine nüüd. „Kui te kohe ei ütle, mis tegite lapsega, teatan politseile.“
Aga mehed olid juba vankrisse roninud ja hakkasid oma setukaid vemmeldama, et neile jalgu alla teha – nõnda kihutasid nad mürinal surnuaiaväravast minema.
Naine vahtis neile tükk aega pärani silmil järele ja läks siis areldi haua poole, mille mehed just praegu kinni ajanud – areldi sellepärast, et ta kartis midagi näha, millest ta võiks ehmatada ja villi või roosi saada, sest nende hädade eest olid teda hoiatanud niihästi käetark-mustlaseit kui ka suguõde-kaardimoor.
Ometi polnud värske haua juures midagi kohutavat märgata, nii et naisel polnud muud teha, kui surnuaiavärava poole tagasi pöörduda. Et oma jalavaeva vähendada, valis ta otsese tee haudade vahelt, arutades samal ajal endamisi, kuhu võisid küll mehed lapse panna. Aga äkki jäi ta seisatama ja sosistas üllatunult:
„Näe, kus teine!“
Riia magas sirelipõõsa all suurimas rahus, pea rohtunud hauakünkal. Naine silmitses teda natukene aega naeratades. Aga siis meenus talle lapse hiljutine nutt surnuaiaväravas ja tema enda meeleliigutus ning ta kordas oma endiseid sõnu, ainult hellemalt ja rõõmsamalt:
„Oh sa mu kubujussike, oh sa mu väike kubujussike!“
Ja ettevaatlikult korjas ta magava lapse põõsa alt üles ning kandis ta koju.