Pikad sammud/2

Allikas: Vikitekstid
1
Pikad sammud
A. H. Tammsaare
3

2.

Kui Heinrich järgmisel hommikul üles tõusis, siis oli ta wäsinud, pää — uimane ja raske. Terwel ööl ei saanud ta magada. Ta unistas, kujutas kõiksugu koledusi ja iludusi omale ette ja püüdis selle küsimuse pääle wastust anda, millega ta juba eila õhtul ennast waewas. Ta oli aga täna hommikul niisama kaugel kui eilagi.

Hommiku kohwi tuues ütles emand Martin:

„Te magasite täna öösel wist halwasti?“

„Miks te seda arwate?“

„Ma kuulsin, te wisklesite ühtepuhku asemel ja pöörasite teist külge. Wahel olite nii wakka. Mina ei saanud ka magada, wanamees kögises alatasa“.

Kui Heinrich selle pääle midagi ei wastanud, ütles emand:

„Ega te haige ei ole? Nägu on nii kahwatu. Te istute wäga kaua ööseti ülewal. Päewal ei käi teie jalutamas. Wõeraid ei käi ka teil, kes teie aega lõbusalt mööda saadaksiwad. Ennemalt oliwad mul siin nooredmehed korteris, neil oli üks lilla alati. Te elate nagu naisterahwas“.

„Kas siis naisterahwad kõik nii waikselt elawad?“ küsis Heinrich.

„Nojah, mis neil siis teha on?“

„Aga meil elab ju siin hoowi pääl üks, see pole sugugi nii waikne, sel käib alatasa wõeraid“.

„Ah, herra Orisoo! kas te siis seda naisterahwaks peate?“

„Mis tema siis on?“ küsis Heinrich wastu.

Emand Martin waatas kahtlewa pilguga nooremehe pääle, nagu tahaks ta küsida, kas see nalja heidab wõi tõtt räägib. Ja et ta mingisugusele otsusele ei suutnud tulla, siis ütles ta:

„Näe, teised üürilised käinud peremehe juures kaebamas, et ta siit wälja aetaks. Lapsed näewad ja kuulewad seda prassimist. Ma olen oma tütart alati keelanud, et ta alla ukse pääle wahtima ei läheks“.

„Laske ta ometi waatab, õpib elu tundma“.

Emand Martin waatas hargliselt ukse poole, kas see kinni on, ja rääkis tasasema häälega:

„Jumal hoidku selle õppimise eest. Mis peab tema niisugustest asjadest teadma. Tema aastates! Küllap ta pärast kõik tundma õpib“.

Wiimaste sõnade juures langes ta mõttesse ja sai kurwaks. Ja nüüd hakkas ta wanal tuntud wiisil:

„Kui minu mees alles terwe ja noor oli…“

Ta rääkis ja walas pisaraid. Heinrich jõi aga kohwi ja mõtles. Waewalt pani ta ainustgi sõna emanda jutustusest tähele, mida ta juba nii mitu korda oli kuulnud. Ehk mis pidi ta kellegi teise noorusest midagi teadma, kui ta praegu iseenese noorust tundis, kui ta tema pärast terwel ööl silma kinni ei saanud, kuna kohwi ja sai kuidagi mekkida ei tahtnud! Emand rääkis aga kõige suurema magususega. Ja iga kord arwas ta midagi uut sellest meelde tuletada wõima, mis ta ükskord läbi oli elanud. Ta rääkis oma mehe patustusi ja lootis, et Heinrich nad hukka mõistab ja tema kannatusi ning andeksandmisi õigel wiisil hindab. Ta tahtis, et keegi seda talle sagedasti kordaks. Just sellepärast ta jutustasgi.

„Ja nüüd… juba kaheksas aasta saab lõpule. Kudas mina tema eest olen muretsenud. Pesu olen ma pesenud, nii et käed rakkus, ja õmmelnud, kuni silmad ära kustuwad. Aga kas ta nüüdgi minuga rahul on. Alles minewal aastal lõi ta mind weel. Öösel pärast nuttis ta. Ta mõtles, et ega mina ei kuule. Aga kui ta mulle üheainukese hää sõna ütleks, andeks paluks. Aga ei. Ta on mees, naisepää“. Nõnda umbes lõpetas emand Martin. Lõpusõnadest ei kostnud aga mingisugust etteheidet. Igasugune süüdistus ja karedus kadus silmapilk ta healest ära, kui ta seda oli ütelnud, et mees öösel salaja oli nutnud. Ta arwas, et mees oma löömist kahetsedes härdaks oli saanud ja pisaraid walanud. Ja sellest arwamisest oli küll, et kõik talle andeks anda. Ta ei püüdnud aga ialgi teada saada, kas ta wast oma arwamises ei eksinud.

Pääle kohwijoomist läks Heinrich kohe tööle. Sääl oli ta seisukord kõige raskem. Ta pidi mitu korda seda läbi lugema, mis ta walmis kirjutas. Kõik kippus tal segamini minema — pääs, rinnas, paberi pääl kirjutades.

Õhtupoolikul saatis ta ekspressiga kirja ära. Wastus ei lasknud kaua enese pääle oodata. Ta oli lühike, soe, kuid eitaw. Olga wabandas, et ta täna mitte kudagi wälja tulla ei saa. Ta soowitas järgmist õhtut. Weel pidi Heinrich ühe öö ja päewa nõnda mööda saatma.

Kui ta asemele pikali wiskas ja natukene aega maganud oli, äratas ukse pääle kloppimine ta ülesse. Ta tundis seda kloppimist.

„Mis sa jälle tahad“? küsis ta. Selle juures ruttas ta aga ust lahti tegema, sest tal oli hää meel, et Otto tuli: Nüüd wõis ta ometi sellega pääle hakata, mis ta oma pääs wälja oli haudunud.

„Ma segasin su und“? küsis Otto sisse astudes ja lisas juurde: „Parem ongi, mis sa öösel tegema hakkad, kui sa päewa magad“.

„Minewal ööl ei saanud ma silmagi kinni“, wastas Heinrich.

„Närwid. Rohkem pead jalutama, wähem lugema, see pole ju kellegi inimese elu“.

„Ma jalutasin eila küll; kuni kella kümneni hulkusin ma wäljas“.

„Üksipäinis? Wõi juhtusid temaga kokku“?

„Ei. Aga tead, midagi huwitawat küsin ma sinult. Sa pead aga õige wastuse andma, mulle on see wäga tähtjas. Lubad“?

Otto waatas suurel silmil Heinrichi pääle, kelle näos midagi iseäralikku paistis; nagu äritust ja wärinat luges ta säält.

„Kui ma wõin, miks ei“, wastas ta siis.

„Wõid küll, kui sa aga tahad. Olid sa eila õhtul „Kolmes kuradis““?

„Kust sa selle pääle tuled“? Otto silmad awaldasiwad selle küsimise juures imestust.

„Ma ei tea isegi. Kui ma aga eila õhtul säält mööda tulin, siis tundsin ma, et sa sääl olid. Ma waatasin ülesse walgustatud akna poole, sel oliwad kardinad ees“.

„Imelikud tundmused on sul mõnikord. Sa oled aga siisgi õieti trehwanud“.

„Sa olid temaga“?

„Jah“.

„Pidasite matused ära“?

„Ei“.

„Kudas nii? Sa lubasid ju“.

„Lubada on kergem, kui täide saata“. Neid sõnu ütles Otto mõteldes. Tema silmadesse ilmus unistaw läige.

„Kui imelik“, rääkis ta siis. „Ma arwasin, et ma ennast wäga hästi tunnen, kuid eilasest õhtust saadik on lugu teisiti. Ma tahtsin ju kõik lõpetada. Tüdimust tundsin ma. Kui me aga juba kord kahekesi sääl olime ja ma tema pääle waatasin, terwe meie minewiku, mis me üheskoos mööda olime saatnud, silmade ette lasksin tõusta, siis polnud ma enam nii wäga kindel. Midagi walusat oli rinnas. Nüüd tunnen ma aga jällegi, et mu süda palju kergem oleks, kui ma eila kõik oleksin lõpetanud. Ja ma oleksin seda tingimata teinud, kui mitte tema ise sellest rääkima poleks hakanud“.

„Oli siis tema ka sellessamas arwamises“? küsis Heinrich huwitusega.

„Sääl see konks just ongi. Ta ütles mulle lihtsalt ja otsekoheselt, nagu seda süüta laps teha wõib, et meie aeg möödas on. Põhjus olla wäga lihtne: ta olla omale uue leidnud“.

Kõneleja peatas. Heinrich ei seganud teda oma sõnadega, sest Otto nägu oli tõsiseks, isegi kurwaks muutunud. Tema otsaesisele ja suu ümber tekkisiwad kerged walujooned, mida Heinrich ialgi enne polnud tähele pannud.

„Nii see on“, hakkas Otto natukese aja pärast edasi kõnelema. „Mina olen ennemalt teistele öelnud, et aeg lõpetada on, ja ma pole sääl juures midagi tundnud. Ainult — koormast sain ma lahti, mis mulle juba rõhuwaks hakkas minema. Mind ei huwitanud ialgi see, mis nende süda sel korral tundis. Harilikult ei nutnud nad. Nad saiwad isegi rõõmsamaks, naersiwad, hullasiwad. Aga kas see kõik nutmise asemel ei sündinud? Kas nad wast naermise asemel kõigest südamest karjuda ei tahtnud — walu pärast? Mul tuleb üks nendest meelde. Nagu pöörane oli ta wiimasel korral. Ja ta suudles mind, palju, palju; wahetpidamata. Ta tahtis mu silmad pääst wälja imeda, mu mokad weriseks närida. Ja ise naeris ta. Ja mis kõige imelikum: mina tundsin eila midagi sellesama sarnast. Ära oleksin ma ta kägistanud, suudlemistega ära lämmastanud, kui ta mulle teisest rääkis. Waata, kas mu mokad wast weel praegu ülespondunud pole? Nõnda suudlesin ma teda. Ta pani esiteks mulle nagu wastu, teisele tahtis ta oma huulte palawust hoida, kuid wiimaks — pehmeks, pehmeks ja hääks muutus ta. Me olime jällegi endised. Ja mulle näis, nagu oleksime me esimest korda üheskoos, nagu näeksime me esimest korda üksteise silmi. Pisikesed oliwad ta silmad, kokku pigistatud, kuid sügawad. Ma waatasin, ja mu pea hakkas ringi käima, meeled läksiwad segamini. Me unustasime kõik, ka iseendid. Ja kui ma täna selle pääle mõtlesin, siis ei saanud ma kudagi aru, kust see kõik tuli. Oli siin põhjuseks tõeste see, et temal keegi teine on? Kas ma wastasel korral wast temast niisama külmalt poleks lahkunud, nagu teistestgi? Ennast uurides näib mulle, nagu oleksin ma temast endist wiisi tüdinenud, temast wäsinud, ainult kadedus, kadedus tundmata teise wastu äritab mind. Mul on nagu oleksin ma midagi lõpmata kallist temasse järele jätnud, mille omanikuks teine saab. Ja nüüd hakkan ma isegi arwama, nagu poleks ta ialgi täitsa minu oma olnud. Seekord polnud tal paremat, kohasemat käepärast ja nii wõttis ta minu. Aga ma tahaksin, et ta täitsa minu oma oleks, nagu mina tema oma olin. Mul pole ühelegi naesterahwale midagi muud suuremat, kestwamat ja pühamat wiia, kui ma temale andnud olen. Aga tema! kudas on temaga lugu? See on küsimus, mis mind waewab. Ta puurib mulle kui palawa raudoraga pähe ja südamesse. Pikkamisi pööratakse sääl seda rauda ringi ja näidatakse mulle teda igast küljest. Kuid targemaks ei saa ma siisgi“.

Otto waatas tõsisel pilgul sõbra pääle. See oli ennast seljakile wastu lauda toetanud, käed sügawale püksitaskutesse surunud ja wahtis põrandale. Mida kauem Otto kuulas, seda külmemaks muutus ta süda ja tumedamaks nägu. Piinaw kahtlus wõttis ikka enam maad.

„Kas see tõepoolest tema oli“? küsis ta iseeneselt selle naesterahwa pääle mõteldes, kellele ta eila õhtu silmnäos järele oli käinud. Ühes sellega oli tal aga ka enese ees häbi. Ta ei sallinud niisugust salajat luuramist; otsekoheselt tahtis ta asja ajada. Ta surus aga häbitundmuse igakord uue jõuga maha, kui ta küsimise pääle: „Kas nemad tõeste kahekesi ühes oliwad“? wastust otsis. Ja ta otsustas wiimaks nuuskuri ametit edasi pidada: salajasel wiisil tõe juurde pääseda. Sellepärast püüdis ta hooletult naeratada, kui ta sõbrale ütles:

„Kui luulelikuks sa üle-öö oled muutunud! Nagu oleks mai-kuu. Romantika ajajärkku oled sa sattunud. Kuhu oled sa oma elumeheliku tarkuse ja külmuse pannud“?

„Ah, pagan wõtku! Üks asi piinab mind kõige rohkem: kes on temal küll see teine? Kui ma seda ometi teaksin. Kui ta keegi hale, wiletsakene oleks, siis… siis oleks ehk kõik peagi möödas. Niisuguse wastu ei tunneks ma ometi mitte kadedust“.

„Selle wastu, sinu kadedus peaks niisugusel korral seda suurem olema“, seletas Heinrich. „Otse haawaw wõiks see sulle olla, kui keegi niisugune sinu õnnelik wastane oleks“.

„Mitte sellest küljest ei waata mina asja pääle. Lugu on hoopis teisiti. Kui ta minu juurest ära läheb, et kedagi wiletsakest oma wõrku wedada, siis langeks tema wäärtus minu silmis kohe. Ma waataksin warsti põlgtusega tema pääle alla, et ta nii rumal ja wäikene on. On aga mu wastasel wäärtus, siis küsin ma kohe iseeneselt: mis peab küll temas olema, et niisugused mehed tema wõrku kinni jääwad? Ma otsiksin seda ligitõmbamise saladust ja ei tahaks teda kudagi enne minna lasta, kui ta kui läbiloetud raamat minu ees seisaks. Minu wastane wõiks ju pilkawa naeratusega minu pääle alla waadata, kui ta tema kõrwal mulle uulitsal wastu tuleb. Tema aga wõiks sääl juures minu kohta, kelle juurest ta wabatahtlikult ära läks, kibedaid märkusid teha. Aga seda ma ei kannata, sa tunned ju mind. Ta wõib pärast mind kellegi omaks saada, kuid see keegi olgu niisugune, et mina tema pääle ülewalt alla wõin waadata ja temale öelda: „nüüd wõid sa tema ju wõtta, mina ei tarwita teda enam“.

Otto wahtis nende sõnade juures määramata pilgul ühe koha pääle, mis näitas, et ta pää kõige jõuga töötas, et ta aru püüdis saada, mis tema hinges sündis. Need seletused tegiwad aga Heinrichi hinge uusi walusaid pisteid juurde ja tal tuli ette, nagu poleks ta Ottot ialgi enne näinud ja nagu oleks ta temale täiesti tundmata. Selle pääle waatamata tahtis ta aga, et sõber edasi räägiks, lootes, et ta suust üks wõi teine ütelus wälja lipsab, mis tema kahtlemisesse selgust wõiks tuua.

„Aga mis siis, kui tal mingisugust teist ei ole“? küsis ta järsku Otto poole pöörates. Tema nägu näitas, et ta uue mõtte pääle oli tulnud. Ta isegi tundis selle üle rõõmu, sest see wõis tema kahtlusi wähendada, kõige­wähemalt nende juurde wäikese küsimise­märgi panna.

„Aga ta ütles seda ise kõige selgemal sõnal, isegi mitu korda kinnitas ta seda mulle“.

„Ta wõis wandudagi, see ei tõenda weel midagi. Kas wähe walet wannutakse. Aga ütle ometi: kas ei oleks wõimalik, et ta sinu külmenemisest juba ammugi aru sai ja arwatawa teise selleks wälja mõtles, et sind uuesti oma külge siduda? Naesterahwad peaksiwad ju ometi kõige paremine teadma, missugune mõju kellegi teise olemisel on, kuigi see ainult wäljamõtelus oleks“.

Otto näost paistis imestus.

„Selle pääle pole mina weel ialgi tulnud. Aga kas see ialgi wõimalik wõiks olla“? küsis ta nagu abi otsides. „Siis oleks kõik pettus? Ja mina oleks kui rumal poisike tema ees. Pagan teab! See oleks aga siisgi täitsa wõimalik, isegi loomulik. Aga missugune lollus! Mina oleksin siis kellegi pääle kade, keda olemasgi pole. Ma wiiksin oma õrnused, oma tundmused sellepärast temale, et ta mind nii ilusasti petab. Kas ka need tundmused wiimaks pettus pole, mis ainult pettuse waral hinges seisawad? Kuid ma tundsin, et ma tundmustes eila ennast ei petnud. Midagi hirmsat ja suurt, suutuks uut tundsin ma. Aga tema ise oli endiseks jäänud, miks ei tundnud ma seda enne? Mis on siin wiimaks tundmuste põhjuseks? On see tema wõi see keegi teine, keda ma ei tea ega tunne ja keda, wõib olla, olemasgi pole“?

Heinrich waatas oma sõbra näo pääle, mille joonesid ta weel waewalt seletada wõis, sest waheajal laotas sügise õhtu oma tumedad tiiwad terwe linna üle laiali. Otto silmad aga hiilgasiwad ka pimeduses palawuslise helgiga.

„See asi on aga iseenesest wäga huwitaw“, ütles Heinrich. „Ma tahaksin häämeelega seda naesterahwast näha, isegi tundma õppida, kes sinusuguse mehe nõnda kepsu paneb lööma“,

„Minule on ta enam kui huwitaw. Minewal ööl ei saanud ma magada ja täna ei saa lugu sugugi parem olema. Ma wõiksin teda sulle ju näidata. Aga sa oled wististe teda ennegi juba näinud, sa ei tea ainult, et see tema on. Juba ammu oleksin ma temast sinule rääkinud ja teda sulle näidanud, kuid me tegime isekeskis maha, et üksgi meie wahekorrast midagi ei tohi aimata. Mitte keegi! Ja tänini on see meie arwates wäga hästi õnnestanud. Kokkusaamise korral paneb ta omale wõõrad riided selga ja nõnda lähme üksikult“. Kõneleja peatas natukene. Kuulaja oli rõõmus, et toas juba pimedik walitses, muidu oleks wõinud tema nägu teda ära anda.

„Teisiti on wõimata, kui naesterahwas auusaks tahab jääda ja kui ta ei taha, et ta pääle näpuga näidataks“, lisas Otto natukese aja pärast juurde.

Heinrich ei öelnud selle pääle midagi. Tal oli sellest küll, et ta süda rinnas waljuste ja walusaste peksma hakkas. Nüüd ei arwanud ta enam mingisugust põhjust kahtlemiseks olema. Siisgi, ta oleks tahtnud ikka weel kahelda, loota. See oli nii hää.

Otto selle wastu oleks tahtnud kahtlemisest lahti saada. Ta polnud ialgi enne niisugustes asjades kahelnud. Alati oli see talle nii lihtne ja loomulik, iseenesest arusaadaw olnud. Tõusiwad tundmused, kiskusiwad teda kaasa, walmistasiwad talle lõbusaid silmapilkusid. Pärast kustusiwad nad pikkamisi ära ja kadusiwad seks korraks täieste. Külmalt, osawõtmatalt lahkus ta sellest, kes talle niipalju oli kaasa toonud, armastuse altarile andeid ohwerdanud. Hingepiina polnud tal ialgi olnud.

„Wanaks hakkan jääma“, sähwas Otto pääst mõte läbi. Warsti püüdis ta aga iseenesele selgeks teha, et see arwamine põhjendamata on. Kahekümneseitsme aastaselt ei kardeta ju weel wanadust.

„Lähme wälja“, ütles ta Heinrichile. „Hulgume niikaua, kuni me enam jalga jala ette ei jaksa tõsta, muidu ei saa öösel silmagi kinni“.

„Mul on niisugune tuju, et ma mitte kusagile minna ei taha“, wastas Heinrich.

„Mis sa kodus tegema hakkad“?

„Mitte midagi“.

Heinrich tundis esimest korda, et tal Otto juuresolek nagu wastumeelseks sai. Ta tahtis wõimalikult ruttu üksi jääda, ainult siis lootis ta ennast rahustada wõima. Ennemalt oli tal aga kõige paremaks südame kergituseks alati see olnud, kui ta terwelt oma sõbrale wälja sai puistata. Ja ialgi polnud ta tema eest midagi warjanud. Ta ei teadnud isegi, kudas see oli tulnud, kuid nendest tundmustest, mis tal Olga wastu oliwad, ei olnud ta Ottole ial sõnagi lausunud. Need tundmused oliwad tal liig lähedased ja waiksed, kui et ta nendest rääkida tihkas. Wiimastest rääkimistest sai ta aru, et ka Otto tema wastu terwet oma südant polnud awanud ehk ta küll seda nii sagedasti tõendas. Mõlematel oli oma wäike nurgake hingepõhjas, millest nad wastastikku midagi ei teadnud. Nende saladused näisiwad nii wäikese tähtsusega olema, et raske aru saada oli, miks nad just neid asju üksteise eest oliwad warjanud. Ja ometi oliwad nad niipaljugi seda, millel päält näha palju sügawam tähtsus oleks pidanud olema, põhjani wastastikku wälja puistanud. Sellepärast arwasiwadki nad, et nad üksteist täitsa tunnewad.

„Pean ma siis üksinda minema“? küsis Otto. „Aga ma ei tahaks praegu üksinda olla. Ma tahaksin selle äraneetud küsimuse kallal kahekesi juurdleda, tahaksin mõtlemise abil tõe jälgile jõuda“.

„Seda ei suuda sa kunagi“, wastas Heinrich.

„Kui sa wõimalikult ruttu asja jälgile tahad jõuda, siis uuri teda, seda minule tundmatat. Tema on kõige parem objekt uurimiseks“.

„See on tõsi küll, kuid ma ei jõua oodata. Ma pidin alles ülehomme temaga kokku saama“.

„Aga sa wõid talle ju ekspressiga kirja saata. Ka postiga läheb talle homme parajaks ajaks kiri kätte“.

„Ah ja. See on tõsi. Anna mulle sulge ja paberit. Pane lamp põlema, ma kirjutan kirja siinsamas walmis“.

Warsti põles lamp ja Otto kirjutas. Ta pidas esiteks aru, millal ta küll trehwamiseaja peaks määrama. Wiimaks kirjutas ta kell seitse. Kui kiri walmis oli, läks ta ära. Ta tundis nüüd rahu südamesse tagasi tulema ja mõtles warsti koju minna.

„Mis pean siis mina nüüd tegema“? küsis Heinrich iseeneselt, kui ta sõbra järel ukse lukku oli keeranud. „Pean ma talle kirjutama ja teda homme õhtul wälja kutsuma“?

Ta kahtles kaua aega. Tuhanded mõtted poolt ja wastu jooksiwad pääst läbi. Kuigi tal kõik näis segamine minema, siisgi oli tal üks selge: midagi suurt ja sügawat oli sündinud, mis tuntawad jäljed järele peab jätma. Mis ta enesele kõik ette oli kujutanud! Ta oli arwanud, et ta oma ideali oli leidnud. Ja kui kaua oli ta otsinud! Kindla põhjusmõtte, wäljatöötatud teoria järele oli ta talle lähenenud, esiteks kui inimesele, siis kui naesterahwale. Ta lähenes temale esiteks kui tundmata loomale, kelles kõik wõõras on. Katsete ja tähelpanemise abil püüdis ta seda tundmatat tema tõsisest küljest tundma õppida. Kõik näis nõnda minema, nagu ta seda soowis. Ja nüüd korraga! Tema teoria, katsed, tähelpanemine — kõik on wale! Mida ta tõeks pidas, on otsani eksitus. Ja talle tuliwad need suured, tõsised lapsesilmad meelde, mis nii otsekohesest loomusest rääkima näisiwad. Ta arwas praegu tema naeru kuulma, mis talle süütalt ja lapselikult oli kõlanud. Kõrwad ja silmad pidiwad teda aga petnud olema. Aga mis pidi ta siis nüüd tegema? Pidi ta arwama, et tal enam mingisugust kahtlust ei ole wõi pidi ta weel selgemaid tõendusi otsima? Ja jälle puges kahtlus uueste ta rinda, jälle püüdis ta ennast sellega trööstida, et ta eksituses on. Tal on waja ainult temaga kord kokku saada ja siis on kõik jälle hää.

Ja selle hää lootusega asus ta laua äärde, et temale kirja kirjutada, millega ta teda homseks kokkusaamisele kutsub. Kõik läks kuni aja äramääramiseni hästi. Siis jäi ta mõtlema. Korraga wälgatas uus mõte ta pääst läbi. Ja siis määras ta kokkusaamise niisamuti kella seitsmeks, nagu Ottogi. See läbi pidi kõik awalikuks tulema. Jääb ta tulemata, siis on ta Otto juures; tuleb ta aga, siis peab ta Otto juures puuduma, kui neil ühe ja sellesamaga tegemist on. Heinrich tõmbas kergendatud südamega hinge tagasi. Homme pidi siis kõik lõpulikult selgeks saama. See kindel teadmine oli talle sedawõrd rahustaw, et ta täna õhtul õige wara magama läks ja peagi unewaiba alla wajus. Hommikul tundis ta enese õige wärske olema. Ka töötegemine läks tal harilikul wiisil korda. Pääle lõunat aga, kus määratud tund lähenema hakkas, kippus aeg wäga pikaks wenima. Mitte millegagi ei osanud ta teda mööda saata.