Pikad sammud/3

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
2
Pikad sammud
A. H. Tammsaare
4

3.

Wäljas sadas peenikest wihma, kui Heinrich määratud paigale hakkas minema. Aeg oli alles warane. Heinrich tahtis aga ennem oodata, kui ennast oodata lasta. Nii kudas määratud aeg lähemale jõudis, nõnda hakkas ka ootaja süda waljumine rinnas lööma. Ühest löögist kostis nagu „ta tuleb“, teisest — „ei tule“. Kuid ta tuli — harilikul kergel sammul, tõsiste silmadega, naeratawa suuga. Heinrich waatas uuriwa pilguga tema pääle. Neiu arwas sellest aru saama ja ta tundis eneses kerget kohmetust. Naeratused muutusiwad nagu sunnituks. Nooremehe südamest ei olnud kahtlus kaugeltgi weel ära kadunud. Selle hulka segas ennast weel walus joon, et ta üleüldse kahelda wõib, et ta teda niisamuti ei usalda, nagu waremalt. Ta ei teadnud millest rääkida. Iga sõna, mis ta ütles, kostis talle enesele wõõras, otsitud. Midagi muud oleks pidanud ta ütlema, midagi muud tahtis ta ütelda. Aga mida siis? Pidi ta kõik oma kahtlemised tema ette wälja walama ja tema käest aru pärima? Ja talle näis, et see kõige õigem tee tõe juurde jõudmiseks, igasuguse kahtluse kaotamiseks oleks. Wõimata, et tema salata wõi waletada wõiks. Siisgi oli aga põhjuseid, kuigi tumedaid, miks Heinrich kudagi kõike rääkida ei tahtnud.

Kui nad nõnda edasi läksiwad ja piina tundes asjata sõnu jutuajamiseks otsisiwad, ütles Olga:

„Olge nii hääd, waadake, mis kell on, mul ei ole täna palju aega“. Tema häälekõla ütles, et põhjus mitte ajapuuduses ei seisnud; midagi muud pidi olema. See küsimisetoon tegi nooremehele wäikese piste südamesse, ja pikkamisi näis ta sügawamale tungima, rohkem mõjuma hakkama. Korraga tuli noorelmehel tahtmine neiut täna õhtul wõimalikult kaua kinni pidada. Ta hoidis ennast temale lähemale, püüdis tema käest kinni wõtta ja ütles kurwal toonil, millest kahetsus ja ka iha wälja pidi kostma:

„Nii ruttu?! Aga me pole ju weel midagi rääkinud. Mälestate, kui kaua me waremalt mõnikord jalutasime“.

„Siis oli rohkem aega“, wastas neiu tumedalt ja tagasihoidlikult.

Heinrich waatas uuriwalt talle silma. Nendest ei paistnud praegu mitte tõsidus ja otsekohesus, waid küsimine.

„Mis teil täna wiga on?“ küsis Heinrich.

„Seda tahtsin ma teie käest küsida“, wastas neiu ja see wastus, mis nii julgeste ja otsekoheselt kõlas, awaldas nooremehe pääle hääd ja kaasakiskuwat mõju.

„Juba alguses panin ma midagi tähele“, rääkis Olga edasi. „Te waatasite nii iseäralikult. Nõnda pole Te weel ialgi waadanud. Mu süda hakkas sees wärisema“.

„Süda hakkas wärisema“, püüdis Heinrich naeratada, aga ta tundis, et naer õudselt kõlas ja et ta neiu sõnu ainult tõendada aitas, kuna tal enesel wärinad pääle kippusiwad. Terwesse kehasse tungisiwad nad. Siisgi külma ta ei tundnud, paks palitu oli tal ju seljas.

„Noh, waadake, Te naerategi täna iseäraliselt“, seletas Olga. Ja ta püüdis ennast nähtawaste nõnda hoida, et ta millegagi nooremehe külge ei puutuks.

„Te panete mind imestama“, ütles Heinrich ja püüdis oma häälele tõsist kõla anda. „Kui hästi Teie mind juba tundma olete õppinud. Siisgi, kas Te ei wõi öelda, miks Te arwate, et mul midagi wiga on“? See küsimine kostis uuriwalt ja eksameneeriwalt.

„Nagu mina seda teaksin“, wastas neiu wähese äritusega. „Ma ei tea ju midagi, ma tunnen ainult. Juba Te käepigistuses oli midagi, ma ei tea mida. Ja kui Te nii uuriwalt mu pääle waatasite, siis näis mulle, nagu tahaksite mind läbi ja läbi waadata“.

„Kardate Teie siis seda? Ma olen ju ikka öelnud, et ma Teid täieste tundma õppida tahan“.

„Oh ja, seda ma mäletan wäga hästi. Aga ma pole ialgi tundnud, et Te tundmaõppimine niisugune oleks, nagu ta täna on. Waremalt polnud mul ialgi tänast tundmust. Mul on, nagu peaksite Teie mind täna asjaks,

mida Te igast küljest waatate ja hindate, kuipalju Teie temast maksta wõite. Külmalt, ärilikult teete seda. Ja seda kardan ma. Aga Te ei tohi pahandada, et ma nõnda räägin. Te ütlete sagedaste, et Teie muidu ei saa, kui peate kõik wälja ütlema; minul on praegu niisama. Wõib olla, et ma seda Teist olen õppinud“.

Heinrich tundis, et neiu hääl rääkides soojemaks, hingelisemaks, lähedamaks muutus. See wähendas neid külmawärinaid, mis tal terwes kehas tuntawaks saiwad, muutis neid soojemaks. Kahtlus taganes kaugemale; ta hakkas selle üle isegi häbi tundma. Ja ainult häbitundmus keelas teda kõike üles tunnistamast. Ta ei tahtnud kudagi awalikult näidata, kui wäiklane ja madal ta on. Talle puges tundmus rinda, nagu awaldaks Olgas ennast täna midagi uut, mis tema wäärtust ainult tõsta wõib. Kaswanud oli ta, nagu Heinrich ka ennast tema mõjul täienema tundis. Olgaga läbi käies, temaga juttu ajades, tekkis ta rinnas alatasa uusi tundmusi, mis talle tänini täitsa wõõrad oliwad; tundmuste kannul käisiwad uued mõtted, mis talle waremalt tundmata oliwad. Ta hakkas iseenesest kui ka teistest kord-korralt ikka rohkem aru saama. Ja seda ainult selle neiu läbi, kelle pärast ta niisugust kahtlusepiina kannatas. Ta arwas aga juba ette ära, et kahtlus niisama ruttu kaduma saab, nagu ta elule tõusis. On aga waja ainult Olgat näha, tema häält kuulda. Ja nüüd oli see silmapilk käes.

„Teil on täiesti õigus, kui Teie minu uuriwast pilgust räägite“, ütles Heinrich neiule wastuseks. „Ja mis tõde on, selle juures wõiksin ma waewalt midagi pahaks panna. Tõde wõib walu sünnitada, aga sellepärast ei tahaks ma teda enesest kui kutsumata külalist eemale tõugata“.

Ja nüüd pihtis ta kõik, mis teda oli piinanud. Sellest aga, kust tema piin ja kahtlus põhjuse oli saanud ja mis teda oli kaswatanud, ei lausunud ta sõnagi. Ta rääkis oma walust, uneta ööst, tööwõimatusest, unenägudest. Neiu kuulas. Ja mida kauem Heinrich rääkis, seda soojemaks, südamlikumaks muutus ta hääl ja seda lähemale nihkus talle Olga. Kui ta wiimaks lõpetas, siis sammusiwad nad külg külje wastu hoides mööda puiesteed edasi. Mõlemad tundsiwad, kudas ka läbi paksude riiete nende kehad tuksusiwad, palawust wälja kiirgasiwad, üksteist wastastikku soojendasiwad; kudas tundmused tumedaks, uimastawaks muutusiwad, pääd segasemaks kippusiwad minema. Terwele linnale oli nagu tume loor üle tõmmatud. Gaasituled laternates helkisiwad pehmelt ja heitsiwad nagu läbi udu wõi läbi walgete kewadepilwede walgust poriste uulitsate ja puiestee pääle.

Kui nad nõnda edasi sammusiwad, tuliwad neile inimesed wastu. Esiteks ei pannud nad neid tähelegi. Mõne aja pärast aga muutusiwad nad jällegi kainemaks ja neiu nihkus noorestmehest natuke eemale. Ta paledel mängis kerge puna. Silmad oliwad nagu wäiksemaks läinud ja tõsiduse asemel waatas säält unistus wastu.

„Aga miks Te sel õhtul ei tulnud?“ küsis Heinrich korraga, kelle pää uue jõuga töötama hakkas. „Ma ootasin Teid kaua, kaua“.

„Meile tuliwad ju wõõrad ja ma ei saanud nendest kudagi lahti. Te wõiksite ju mind ometi uskuda“, wastas Olga pehmelt ja meelitades. „Ja siis weel. Mul näis Teile tulemine esiteks nii lihtne asi olema. Kui ma aga pärast selle üle järele hakkasin mõtlema, siis sai ta õige keeruliseks. Ma hakkasin kartma. Pärast näeb keegi ja siis oleks warsti terwe linn kõla täis. Kus wõiksin ma ennast siis weel näidata. Ka wanemad wiskaksiwad mind uksest wälja“.

„Aga Teid poleks ju keegi näinud. Päälegi, minu juures käib ühte puhku naisterahwaid ja nende kohta ei räägi keegi midagi; nemad ise ei karda seda ka sugugi“.

„Mistarwis kutsute Teie siis mind, kui Teil teisi muidugi käib?“ küsis Olga ja selles küsimuses kõlas wäike etteheide ja aimataw walu. Heinrich arwas sellest aru saama.

„Kudas pean ma seda seletama“, wastas ta. „Teised käiwad… Nemad tulewad ise, nad tahawad tulla, pakuwad oma tulemist mulle. Nad ei leia selles ka mingisugust iseäraldust. Teile oleks see aga uudis…“

„Aga ma ei taha seda uudist, ma kardan teda“, rääkis neiu wahele.

„Lubage mind ometi lõpetada. Teie ütlete, Teie ei taha. Kas see aga tõsi on? Teie ise usute seda kõige wähem. Et Te seda uudist kardate, see on loomulik. Palju on uudiseid, mida kardetakse… kardetakse ja siisgi tahetakse, isegi ihatakse. Ja keda Te kardate? Mind? Aga teate, kui Teie mind kardate, siis ei tahaks ma ialgi Teiega kokku saada. Te kardate juttusid? Aga ma tõendan, et keegi teid ei näe, sissekäik on niisugune. Ja olete Teie kord minu juures, siis ei sega meid keegi. Teie pole ju ialgi kuulnud, et meesterahwas ja naesterahwas inimesed on. Teile on ikka ja alati kinnitatud, et kui naesterahwas auus tahab olla, siis peab ta tingimata ennast meesterahwa eest hoidma. Jumal hoidku selle eest, kui keegi neiu julgeb poismehe korterisse minna. Mina aga tahaksin Teid õpetada teist wiisi asja pääle waatama. Ma tahaksin teile näidata, et naesterahwas wäga hästi ka poismehe korterisse wõib minna ja et see tema wäärtust sugugi ei wähenda; see peaks selle asemel tema iseteadwust ja lugupidamist enese wastu tõstma. Ta harjub enese pääle mitte ainult kui emase looma pääle waatama, waid õpib eneses inimest tundma, kes meesterahwale kui üheõigusline wastus seisab. Ja siis weel. Te ütlete, teised käiwad muidugi. Aga ma ütlesin juba Teile, et ma neid ialgi pole kutsunud. Ja kui ma Teid kutsun, siis tähendab see, et midagi on, mis mind Teid kutsuma sunnib. Ma tahaksin Teile lähedal seista ja hellitan eneses lootust, et ka Teie midagi sellesarnast tunnete. Wõi ei wõi ma seda“? Heinrich peatas natuke, nagu ootaks ta wastust. Ja ta arwas wastuse saama: Olga pää langes wäikese nõksaku alla poole ja puna tungis uue hooga paledesse.

„Aga kudas wõime meie üksteisele läheneda, kui meil wastastikune usaldus puudub. Teie ei usalda mind niigi palju, et minu korterisse tulla, nagu oleksin ma mõni kiskja. Mul näib isegi, et Te minu korterit nii halwaks peate, et Teil sinna sisse ei sünni astuda“…

„Ah, seda mitte“, rääkis Olga wahele, „aga Teie ei wõi enesele ette kujutada, kudas ma kardan. Kui ma Teie juurde tulemise pääle mõtlen, hakkab mu keha üleni wärisema. Näe praegugi, ma lõdisen, hambad hakkawad suus lõgisema, nagu külmaga“.

„Aga mistarwis Te siis nii harg olete, julgemaks peate saama, peate ennast selleks kaswatama, harjutama. Ma tahaksin ju, et Te tugewamaks saaksite. Te ei wõi arwata, missuguse õnnega ma seda silmapilku ootasin, kus Teie minu toa uksest sisse astute. Mul ei ole naesterahwaste seas ialgi häid tuttawaid olnud, sõpradest pole rääkidagi. Ma ei oska, ei saa, ei taha nende wastu küllalt meesterahwas olla ja inimest otsiwad wähed. Teid arwasin ma nende wäheste sekka ja sellepärast kutsusingi ma Teid. Ma mõistan ju neid raskusid, mis Teil ära wõita on, aga ütelge ometi, kas Teie ialgi sellepärast minu juurde ei tule, mulle seda rõõmu ei walmista, et teatud raskused ees on. Need raskused pole ju nii suured, et nendest üle ei saa; ainult tahtmist on waja. Kui Teil aga tahtmist ei ole, siis ei kutsugi ma Teid. See oleks püüdmine Teid sundida, Teie tundmuste kallal wägiwalda tarwitada. Selle wastu olen ma aga alati“.

„Ärge rääkige enam“, palus Olga ja waatas Heinrichile lähenedes silma. „Ma tahan ju tulla, seda Te teate. Aga ma kardan, ja ma ei saa enesest wõitu. Aga teate. Teie peate mulle wälja wastu tulema ja siis lähme ühes, Teie wiite mind, muidu jooksen ma ära. Te tulete, eks“? Wiimase küsimise juures pööras ta oma näo nooremehe poole. Tema palaw hinge-aur puutus Heinrichi nägu.

„Ma tulen ju“, wastas Heinrich ja wõttis neiu käest kinni, mida see wastupanemata sündida laskis. Ja nüüd leppisiwad nad kokku, et laupäewal see õnnelik silmapilk pidi olema. Täna oli neljapäew. Kui nad wiimaks lahkusiwad ja Heinrich üksipäinis kodu poole läks, siis oleks tahtnud ta rõõmu pärast kisendada, kõigest jõust karjuda. Nagu ilmatu koorma oli ta oma päält ära weeretanud, mis paar päewa teda rõhus. Kõik oli jälle endist wiisi. Kui aga esimene rõõmutuju juba möödas oli ja kui Heinrich kodus laua taga istus ning kõige üle, mis täna sündinud oli, kainemalt järele mõtles, siis tuli talle korraga meelde, et ta kaugeltgi oma eesmärgil pole ja et asi sugugi weel selgeks pole tehtud. Wõib ju olla, et täna õhtul Otto asjata ootas?

Õhtul magama minnes oli endine rõõm ja kerge tundmus, mis ta hinge alguses täitis, pea täitsa kadunud. Külmus wõttis selle asemel maad. Ta tahtis homse päewa ära oodata, siis pidi ta Otto käest teada saama, kudas temaga lugu on. Ootamine ei teinud talle aga suurt pääwalu, sest ta uskus oma tundmuste ja Olga otsekohesuse sisse liiga kindlaste. Kui aga Otto järgmisel päewal uksest sisse astus, siis oli esimene küsimine Heinrichi poolt:

„Noh, kudas kurs seisab? Kas said eila kokku“? Otto oli kaunis tusane ja rõhutud, wastas aga siiski kohe:

„Muidugi sain“.

„Miks sa siis sääl juures nii kibeda näo teed“?

„Kurat teab“, wastas küsitaw tooli pääle langedes.

„Tähendab — oled petetud? Minu arwamine on õige? Tal pole kedagi teist“?

„Pagan temast aru saab, kuid tüdinenud olen ma. Mitte midagi ei taha ma teha ja mitte kedagi näha“.

Heinrichile oli sõbra meeleolu kaunis arusaamata, kuid ta ei pannud selle pääle mingisugust rõhku. Temale oli sellestgi küll, et nüüd igasugused kahtlused häwitatud on.