Pikad sammud/7

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
6
Pikad sammud
A. H. Tammsaare
8

7.

Pime ja pilwes, sumpas ja soe. Sügise sosistab puiestikus surmasõnu; meri ohkab talle tasakeste wastu ja kuulda on, kuidas ta pisaratelained kiwa mööda loksudes kõrgemale tõusewad ja siis jõuetult tagasi langewad.

Sadama tuled waatawad üle mere ja näewad kahte inimest mööda kallast edasi sammuwat. Mõlemad näiwad puiestiku sosistamist ja merepisarate tasast ohkamist kuulatama. Mitte esimest korda pole nad täna siin. Oli kord aeg, kus puud neile palawusest õõgades häälitsesiwad ja kus merewool kõik raskused ära näis uhtuma ning midagi teadmata suurt ja kallist oma õõtsuwal pinnal kätte kandma. See aeg on aga juba ammu möödas. Ja mida sagedamine nad nüüd mereäärde tulewad, seda kibedamaid pisaraid kannab meri ja seda walusamalt õhkab puiestik.

Jalutajad waikiwad! Nad on kaua ja sagedaste nõnda waikinud. Nad teawad juba ette ära, et nad kokku saades waikiwad, nad tulewad aga siisgi jällegi, et seda waikimise piina tunda. Nad tahaksiwad wastastikku tähele panna, kudas see sureb, mis nendes nii lootusrikkalt elule oli ärkanud. Päewade kaupa on noormees järele mõteldes ennast piinanud, aga ikka pole julgenud ta wiimast sõna öelda. Nõrkust, julgusepuudust ja ka walusat kahetsust tunneb ta eneses. Ta loodab aga peagi tugewamaks saada ja kõik teha, mis tumeda aimamisena talle rinda puges ja mis sääl alatasa kangemaks kaswab. Ta arwab, et ta ükskord nii tugewaks saab, et ta ütelda ja näidata julgeb, kui imenõrk ta on. Siis wõiks ta enesest weel wähegi lugu pidada. Ja seda tahaks ta, sest muidu on kõik otsas. Ta tunneb seda.

Neiu näib kõike seda aimama. Ta paneb päew päewalt tähele, kudas tema endine kangelane wäiksemaks ja nõrgemaks jääb ja kuidas endine kindel usk tema sisse kõikuma lööb, tükk tükilt ära puruneb. Südamepisarad uhuwad äramurenenud raasukesed ikka kaugemale ja sulatawad nad lõpuks täiesti ära. Ainult lõpmata raskus ja tühjus asub sinna asemele. Ja mida tühjemaks süda muutub, seda raskemaks saab ta. Waewalt suudab ta teda weel kanda. Mõni silmapilk näib talle, nagu peaks ta selle tühjuse raskuse all kokku langema. Aga siis trööstib ta ennast, et ikkagi weel kõik kaduma pole läinud, et weel kõik hääks wõib pöörda: ta wõib oma usu tema sisse tagasi saada. Pikkamisi, päew päewalt kaob aga uue lootuse kiir jäljetult. Wana usku ei suuda enam keegi tagasi anda. Ilma usuta ei suuda ta aga elada. Ja nii hakkab uus tekkima, tumedalt, arusaamatalt; usk iseenese sisse. Ja nüüd tunneb ta, et tühjusekoorem teda enam kokku ei suuda wajutada. Aga kahju on tal siisgi, kahju sellest ilusast unenäost, mida ta olewaks oli pidanud, uskunud, kaljukindlaks aluseks pidanud. Sellele unenäole näibgi mets surmasõnu sosistama, kuna meri temale hauda pisaraid järele walab. Kuid soolased, soolased on need pisarad! Ka wanade, peaaegu kinnikaswanud haawade pääle langedes sünnitawad nad leegitsewat walu.

„Kui kaua me waikime?“ küsib noormees wiimaks tasakesti.

„Mispärast sa seda küsid?“ wastab neiu.

Ja jälle waikiwad nad ja kuulawad oma südamete piinlikwalusat tuksatamist ning puude kohisemist.

„Mul on, nagu peaksime meie midagi rääkima“, sõnab noormees natukese aja pärast. „Kas meie ei istu siia pingi pääle?“

„Istume,“ oli neiu nõuus.

Kui nad pingi pääl istet oliwad wõtnud, küsis noormees:

„Mäletad sa weel seda ohwrit, mis sa mulle lubasid tuua?“

„Mäletan“, wastas neiu sõnakehwalt.

„Ja sa tahaksid teda ikka weel tuua?“ Neiu tundis, et see küsimine teda walusalt puutub. Ja wähe puudus, siis oleks ta kangekaelselt eitawa wastuse tahtnud anda.

Tal tuli nagu halemeel selle nõrga kahtleja pärast ja sellest kippus põlgamine wälja kaswama. Siisgi teised tundmused oliwad tugewamad ja ta wastas:

„Sa küsid weel? Kas sa ikka weel ei usu?“

„Aga kas sa oled hästi järele mõtelnud, mis sa sellega teed? Sa tegid seda ju teatud õhinas; ma arwasin, et sa pärast teisele arwamisele tuled“.

Nendest sõnadest arwas neiu midagi wälja lugeda wõima ja ta küsis:

„Aga mis siis, kui ma tõepoolest oma sõnu tagasi tahaksin wõtta?“ Ja nüüd ootas ta hirmuga kõigele lõppu.

Küsitaw ei wastanud. Ta püüdis oma endiseid mõtteid edasi jatkata.

„Sa tahad nii suurt ohwrit tuua. Oled sa aga hästi seda tundma õppinud, kellele sa selle ohwri tood? Sa ei wõi ju aimatagi, missugune mina olen. Ma olen weel neil päiwil, kus ma ainult sinu oma tahtsin olla, ka kellegile teisele sedasama olnud“.

„Heinrich!“ kostis neiu huultelt ja selles kõlas walu kui ka rõõm. Ja ta haaras nooremehe käest kramplikult kinni. Oma silmi tema omade juurde wajutades, tundis ta jällegi, kuidas endine usk talle tagasi tuleb, kuidas endised tundmused piirita tungiga rinna pakitsema panewad.

„Siis oleme meie ühesugused patused“, sosistas ta palawalt. „Kas sa ka nüüd endist wiisi mind usaldada ei suuda? Ma mõtlesin mitu korda, et kui hää see oleks, kui sa wäärataks, siis sa ometi tunneks, kui nõrgad meie mõnikord oleme ja siis oleks minul ka sinule midagi andeks anda“.

Nende sõnade juures tundis noormees, kuidas kaks paenduwat käewart ta ümber kaela endid kokku lõiwad ja kuidas neiu huuled tema omasid otsisiwad.

„Mu ainukene! Mu ainukene!“ sosistasiwad õõgama lööwad huuled. Nüüd oleme meie ühesugused… patused. Wastastikku tasume üksteise wõlad“.

Heinrichile oli niisugune pööre täiesti ootamata. Ta kahetses oma sõnu. Seda ei olnud ta mitte tahtnud. Ta tundis aga, kuidas neius leekiwad tundmused ka teda soendama hakkasiwad. Ta ei pannud õrnustele wastu, waid hakkas neid tagasi andma. Ja weel kord oliwad nad õnnelikud. Neiu arwas, et nüüd kõik hääks pöörab. Nooremehe rinnas asus endist wiisi õudne tundmus, kuigi üürike kiredemäng ta silmapilguks ära lämmatas. Ta nägi enese weel raskemasse seisukorda sattuma. Uut elujõudu oli ta nõrgenewatele tundmustele ja tumenewatele lootustele andnud. Neid kustutada oli raske. Aga ta pidi seda tegema, sest ta ei tahtnud ennast enam nende juures soendada. Wõib olla, kui nende wahekord teistsugune oleks olnud, kui ta temast igal silmapilgul ilma südametunnistuse piinata lahti oleks wõinud öelda, siis oleks ta ehk teisiti arwanud. Talle tuliwad paksud, pehmed käewarred, mopsinägu, kahekordne lõuake ja hiilgawad pilussilmad meelde. Ta teadis, et ta kõike seda peagi põlgama hakkab, et ta seda juba peaaegu nüüdgi teeb. Siisgi — see põletas ta närwisid, uimastas teda, ja ta tahtis niikaua sellest uimastuse­karikast juua, kuni ta talle wastikuks saab. Siis heidab ta tema enesest eemale ja mõtleb osawõtmatalt kõige pääle tagasi.

Kui nad wiimaks pingi päält üles tõusiwad, et puiestiku kaudu linna tagasi minna, hoidis Olga ennast nooremehe ligi, nagu kataks jällegi õrnuseloor terwet ilma. Henrich laskis seda wastupanematalt sündida. Ta tundis, kuidas neiu jalad astumisel nõtkusiwad ja kuidas ta, nagu kokkuwajumist kartes, ennast tema käe najale toetas.

Raatuse kell lõi kaksteisikümmend, kui Heinrich koju poole sammudes säält üksipäinis mööda läks. Ka tema tundis eneses wäsimust. Kodus uinus ta kohe magama. Pererahwa toas põles alles tuli. Kui Heinrich ennast pimedas toas tasakesti riidest lahti wõttis, kuulis ta Leenit köhatama.

„See walwab minu järele“, mõtles ta asemele heites ja tundis hääd meelt, et keegi olemas on, kes teda silmas peab ja teda ootab, kuna tema sellest ootajast ainult niikaua midagi tunneb, kuni ta tema juures on. Weel wälgatasiwad tema unises pääs mõned endised idealid, kuid need oliwad kaugel, kaugel; waewalt pani ta neid weel tähele.

Järgmisel hommikul tahtis emand Martin teada saada, kuidas Leeni mandoline

mängimine edeneb, ja kaebas selle üle, et ta himu juba mängimisest otsa saada. Heinrich püüdis Leenit wabandada, sest ega alatasa mängida ei wõida. Niisuguses asjas olla wabadus pääasi. Kunst nõuda wabadust. Selle seletusega oli emand nähtawasti wäga rahul.

„Aga ega ta Teid wäga sagedasti tülitama ei käi?“ küsis emand. „Ma pole ise ühtepuhku kodus ja kardan, et mõni teab, mis rumalusi ta wõib teha“.

„Oh ei ole wiga, ta on ju selleks liig suur ja mõistlik“, wastas Heinrich. Emanda näole ilmus õnnelik naeratus.

„Nojah, ma arwasin kohe, et wanamees tühja räägib. Tema tahaks ju, et keegi ühtepuhku tema juures seisaks, kardab teine surma. Juba umbes aasta otsa on nõnda. Tema hakata üksi surma kartma. Ma ütlesin talle, et ega sa ometi ei taha et mina wõi Leeni ühes sinuga surma peaks minema. Me kõik peame üksi surema, üks warem, teine hiljem. Surmas ei ole seltsimeest. Wõi kas kahekesi kergem on? Eks sõjawäljal sure neid palju, aga ikka on walus ja karjuwad. Aga tema ei taha üksi. Wahel ütleb teine, et ega ta surma karda, aga tema tahaks enne mulle midagi öelda ja kardab, et ta ei saa. Aga aegsaste ei taha teine ka ära öelda. Ja sellest räägib ta juba ammugi. Ise waatab siis nii iseäraliselt minu pääle“. Emand pühkis silmi, sääl õõgus kustuw elutuli; ükskord oli ta sääl loitnud. Aga kes jõuab need pisarad üles arwata, mis selle loitwa tule kustutamiseks ära oliwad walatud!

Tänane päew läks Heinrichil niisamuti mööda kui mitmed teised tema eelkäijad: wisalt, pikkamisi, raskelt. Kui ta pääle lõunat koju tuli, tundis ta enese õige wäsinud olema ja wiskas asemele pikali. Waewalt oli ta seda teinud, kui juba toaukse pääle tasakeste koputati. Heinrich tõusis asemelt ülesse ja ütles:

„Olge hääd“.

Uksele ilmus Leeni. Ta oli tusane ja kohmetu. Heinrich sai aru, et ta millegagi rahul ei ole. Aga mis wõis tal ometi olla?

„Ma segasin Teid, Te tahtsite puhata“, ütles neiu nagu etteheitwalt.

„Ei ole wiga, ma muidu niisama pikutasin“.

„Ma mõtlesin, et Te wäsinud olete, Te tulite eila hilja koju“.

„Ja, Te olite ülewal, ootasite mind?“ küsis Heinrich.

„Ei… ma magasin“, wastas neiu järele mõteldes.

„Aga ma kuulsin Te köhimist ja see kostis nõnda, nagu oleksite Teie alles ülewal. Rääkige õigust. Te olete pahane? Waadake nüüd, kas minu Leeni wõib pahane olla?“

„Minu Leeni, minu Leeni, aga õhtul tulete kell kaksteistkümmend koju. Siis on ükskõik, kas mind on wõi mitte“. Ta hakkas nutma. Heinrich ruttas ta juurde ja püüdis teda waigistada.

„Kas ma ei tea, kus Te olite. Jällegi selle juures, kes paar korda siin käis. Ta on ju ilusam kui mina. Aga Teie ei teagi, kes ta on. Enne käis ta kellegi teisega, kõik teawad seda, aga mina pole kellegiga enne olnud“. Ta nuttis edasi. Tema ümargused õlanukid liikusiwad.

„Mis sa ometi räägid“, hakkas Heinrich neiule „sina“ üteldes, mis läbi ta tema pääle mõjuda püüdis. „See oli ju wiimane kord, enam ma ei lähe ialgi. Wõta käed silmade eest ära, nõnda“, ta wõttis neiul käed silmade eest ära, „ja pühime silmakesed ilusaste kuiwaks“, ta hakkas neid rätikuga kuiwatama. Leeni huultele ilmus juba naeratus. „Nojah, waat’ nõnda“, rääkis Heinrich ja lisas iseäralisel toonil juurde: „nüüd naerame ja hakkame jällegi mandolinet mängima“. See pani neiu täitsa naerma, kuigi silmad alles pisaratest hiilgasiwad. Ta waatas nõretawal pilgul nooremehe pääle, kes tema ees kumardas ja ikka weel ta silmi kuiwatas. Heinrich tundis, et see waade talle ei meeldinud, et temast tühine, pääliskaudne hingelik ilm ja tujulik iha wastu peegeldas. Aga ta wajutas selle tundmuse maha ja rääkis meelitusesõnu, silitas neiu ümargusid palesid ja pehmeid käsi. See oli sellega rahul ja õnnelik. Muud ei soowinudgi ta.

„Ma kardan, et Te minu maha jätate ja tema juurde lähete“, rääkis Leeni, kui ta paled juba õõgades punetasiwad. „Kas tema siis Teie meelest nii ilus on? Ma ei tea, mis need meesterahwad temas leiawad. Ta on ju wana, ta on minust mitu aastat wanem“.

„Ma tean ju seda, minu Leeni ei waleta“, wastas Heinrich, kuna ta ise oma sõnade üle häbi tundis. Ta imestas sääl juures, kuidas ta nõnda rääkida wõis. Kui ta aga neiu hiilgawaid ja ihaldawaid silmi nägi, milledesse waadates tema oma pilk niisamasuguseks muutus, siis arwas ta aru saama, kuidas see kõik nõnda sündida wõis. Kõige parem oli tal aga, kui tal midagi waja rääkida polnud. Waikides mõistsiwad nad üksteist weel paremine kui rääkides. Heinrichile tuli ütelus meelde, et naesterahwad siis kõige meeldiwamad olla, kui nad suudlewad, sest siis waikiwad nad, ja ta arwas tundma, et selles üteluses sügaw tõde peituda wõib. Ta tundis seda tõde ja maitses tema joowastawat wilja.

Kui Leeni ära läks, wahtis pimedus aknast sisse. Heinrich süütas lambi põlema, et midagi lugema hakata. Juba ammugi polnud ta seda teinud. Laua pääl seisiwad tal kaks raamatut lahti: Marcel Prévost’i roman „Tugewad naesed“, ja Bebeli „Naesterahwas ja sotsialismus“. Need raamatud tõiwad talle endise elu nii selgeste meelde. Weel terwe rida kirjatöösid tõusis talle silmade ette, kus naesterahwa küsimust harutatakse. Ka nägi ta neid ideesid oma silmade eest mööda minema, mida ta omale elujuhtnööriks nendest raamatutest oli omandanud. Aga kuhu oli see kõik jäänud? Kes oli seda kõik ära häwitanud? Ta hakkas selle üle järele mõtlema. Raamaturiiulilt waatasiwad talle tuttawad seltsimehed wastu, kes teda nii kaua oliwad juhatanud. Ta oli nende waral omale nii ilusa elutee walmis teinud. Ja ta tundis, et see õige tee on; weel praegu sai ta sellest aru. Ja waewalt suutis ta arwata, et ta millalgi teisiti mõtlema hakkaks. Waluga mõtles ta walmistatud tee ja selle pääle, mida mööda ta käima oli sattunud ja millest pääsemine tal nii raske näis olema. Ta oli mõtelnud, et tema kindlal sammul seda teed mööda astub; nüüd trööstis ta ennast aga sellega, et küllap ükskord mehed tulewad, kes niisamasuguse tee walmis teewad ja seda mööda ka käiwad, teisi nõrgemaid enesega kaasa wiies. Siis hakkas ta aga kahtlema, et kas mehed üleüldse seda suudawad. Kas nad mitte kõik niisamasugused pole, nagu temagi? Aga kes ehitawad seda teed siis? Tugewad naesed ehk? Wõi peame kõik üheskoos tööle hakkama? Ja ta mõtles selle pääle, kui palju tema kaasa on aidanud wedada. Elawate idealide surnud kaugus paistis talle silma ja teadmata, arusaamata iseenesele hakkas ta improwiseerima: „Kuhu on kõik lilled kadunud?“ See kõlas nii kurwalt, kurwalt. Ta oleks tahtnud kaua aja tagant jälle kord wiiulit mängida. See ootas teda niisamuti, nagu pooleli läbiloetud raamatudgi laua pääl. Sel silmapilgul koputas Otto ukse pääle. Kui ta sisse astus, lähenes ta lauale ja ütles raamatuid waadates:

„Tugewad naesed“.

„Laua pääl“, wastas Heinrich.

„Mitte ainult laua pääl, ka elus“.

„Tunned sa neid?“

„Muidugi. Sina mitte?“

Heinrich näis pääd raputama.

„Imelik“, tähendas Otto.

„Kõik on nad ühest kohast nõrgad“.

„Nad armastawad meid liig palju. Selle asemel peaksiwad nad endid rohkem armastama“.

„Wististe. Siis hakkaksime ehk ka meie neid rohkem armastama“.

Sõbrad waikisiwad.

„Tead sa uudist?“ küsis Otto natukese aja pärast. „Linnas teati mulle rääkida, et Olga sinu pool käia. Terwel jutul on teatud maik juures“.

Heinrichi näole asus tume wari.

„Tean juba. Aga teist uudist pole sa kuulnud?“ wastas ta.

„Missugust?“

„Et Olga sinuga „Kolmes kuradis“ on käinud“.

Otto tegi suured silmad.

„On see wõimalik?“ küsis ta ehmatanult. Ja kui Heinrich selle pääle ainult tähendusrikkalt waikis, ütles Otto mõttes põrandale waadates:

„Soo, wõi niikaugel oleme juba… Ja missugusele otsusele sina oled jõudnud“?

„Weel mitte mingisugusele“.

„Kas sa üleüldse jõuad?“

„Ma loodan… lähemal ajal“.

Otto waatas uuriwa pilguga sõbra pääle. Ta ei mõistnud tema näost aga midagi wälja lugeda. Siis wõttis uus lootus ta rinnas maad. Ta tundis, nagu hakkaks ta Heinrichile lähemale nihkuma. Ja tal tuli tahtmine sügawamalt sõbra hingesse waadata. Sellepärast ütles ta:

„Ma olen risti ja põigiti selle asja üle järele mõtelnud. Wahel näib ta mulle kõik nii arusaadaw olema. Sestsamast ei mõista ma midagi ja küsin: mis on ja mis ei ole mitte? Tundsid ja auustasid sa temas inimest ning pidasid teda kalliks, wõi nägid sa temas ainult naesterahwast, nagu minagi? Kui sa temas inimest otsisid ja teda säält leidsid, kuhu on ta siis nüüd saanud? Miks hakkad sa kahtlema? Kuigi ta sind kord petnud oleks, mis siis? Ka sina petsid teda. Kaks petist wõiksiwad kahekesi auusaste elada“.

Siin juures tuliwad Heinrichile wiimased päewad meelde ja ta rõõmustas, et Otto nende sündmusi ei teadnud.

„Wõi arwad sa, et ainult sinul õigus petta on?“ rääkis Otto edasi. „Aga nõnda ei wõi sa ometi mõelda. Kui ma ometi sind mõista suudaksin!“

„Nagu ma isegi sellega toime saaksin“, wastas Heinrich. „Aga kui ma selle pääle mõtlen, mis teised rääkida wõiwad, kuidas nad tema pääle waatawad, ja minu üle halatsedes õlasid kehitawad, siis ei tea ma, mis minuga sünnib. Ma hakkan teiste silmadega tema pääle waatama. Mul on, kui oleks ta niisugune, kes õhtutel uulitsal meesterahwastele silmi pilgutab ja paljulubawalt wastu naeratab“.

„Heinrich! Ma ei tunne sind ära! Mis on sinuga sündinud?“ hüüdis Otto walusalt. Tema silmis oli see naesterahwas peaaegu pühaks puutumatuseks muutunud ja nüüd pidi ta oma sõbra suust niisuguseid sõnu kuulma.

„Mitte midagi iseäralikku“, wastas Heinrich. „Aga kui ma nõnda küsin: kes on need uulitsal naeratajad? siis wastan ma: iseenese müüjad. Aga kust hakkab see müümine pääle? Kus on piir? Ostetakse maiustusi, pidupiletisi, kingitusi. Nõnda algab nii sagedaste. Aga kas juba siin enesemüümise algus iduna olemas pole? küsin ma“.

„Mitte see pole tähtjas, mis ostetakse, waid — missuguse mõttega, missuguse eesmärgiga“, rääkis Otto wahele.

„Mõte… eesmärk… Ütleb keegi oma maiustuste ja kingituste eesmärki? Nimetab ta neid õige nimega? Kui nüüd sind ja teda wõtta: Oled sa talle midagi ostnud?“

„Mõnda wäikest tühja-tähja, aga sellest ei maksa ju rääkida“, sõnas Otto piinlikult.

„Ja ta wõttis wastu?“

„Jah, mälestuseks“.

„Aga sa ise ju oled praegu arwamisel, et ta sulle surnud on, sind ialgi mälestada pole tahtnudgi“.

Sõbrad waatasiwad tummalt üksteise pääle.

„Waata, niisugused mõtted tõusewad mu pääs ja südamesse poeb külm“, rääkis Heinrich.

„Aga see on ju liialdus“, püüdis Otto seletada. „Sinu arwates ei tohiks meesterahwad ialgi naesterahwastele mingisugust meelehääd teha, kuigi see puhtast südamest tuleb?“

„Aga kes teab wõi saab aru, millal süda puhas on, wõi millal sääl juba midagi idanemas on. Selles see asi ongi“.

„Suuremalt osalt teewad ju meesterahwad seda sellepärast, et neil suurem wõimalus on raha wälja anda: neil on suurem sissetulek“.

„Nüüd leidsid ehk päris soone ülesse. Sellepärast arwangi ma, et niikaua kui naesterahwas mehe näppude wahelt on sunnitud ootama, ta ennast iga sammu pääl müüb“.

„Ja sellepärast kahtled sa Olga juures?“

„Ah ei! Ma ei tea. Aga siin on midagi“, ütles Heinrich rinna pääle näidates. „Ma ei tea mis. Sõnu ei ole awaldamiseks. Aga midagi on“.

„Sääl…“ sõnas Otto. „Ainuõigust, monopoli nõuab see sääl. Ma tunnen teda. Sina aga rääkisid ennemalt alati midagi muud, sundisid ka mind uskuma. Sa rääkisid tõest ja otsekohesusest, hingest ja arusaamisest. Nüüd tuleb aga wälja, et sellest küll ei ole“.

„Mitte just nõnda. Mull on sellest ka praegugi küll, kuid ma ei tahaks, et ka teised sedasama tõde teaksiwad. Meie kahekesi peaksime ainult seda teadma. Nüüd räägitakse sellest tõest aga juba terwes linnas“.

„Aga sa kinnitad ju alati, et tõde kõige wähem usutakse. On waja ainult tõde kuulutada ja siis ütleb igaüks: olen ma loll, et ma seda uskuma peaksin. Tõekuulutajad lähewad kõik enne hauda, kui nende tõde uskumist leiab. Mispärast arwad sa siis nüüd loo teisiti olema? Ainult julgust on waja, julgust tõekuulutamiseks ja siis ei usu sind enam keegi. Wõi puudub sul see julgus? Mina olen sind aga ikka julgeks pidanud. Wõi kardad sa, et see kõik tõsi pole, mis mina wõi tema ise sulle rääkis? Ma ütlen sulle: see on tõsi“.

Heinrich ei püüdnudgi sõbrale wastata. Ta tundis, et ta ikkagi seda ei ütleks, mis ta ütlema peaks. Ka sai ta aru, et tema rinnas uus tõde walminemas oli. Tal polnud aga praegu weel julgust teda teistele kuulutada. Kuid ta arwas, et ta peagi selle julguse saab. Siis tahtis ta oma uut tõde kuulutada, kuigi teda seal juures keegi ei usuks.