Pikad sammud/6

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
5
Pikad sammud
A. H. Tammsaare
7

6.

Heinrich tundis enese wäsinud olema, waimliselt ja kehaliselt. Magada ei saanud ta öösel siisgi. Talle näis, nagu oleks ta nõnda wäsinud, et ta enam magada ei jaksa. Ja kui ta hommikul niisama raske pääga kui südamegagi sängist wälja tuli, tõusis terwe asi kõigis oma mööda­minematuses tal silmade ette. Waremalt oli ta nii sagedaste Olga pääle mõtelnud, tema seisukorda enesele ette kujutanud, nüüd seisis tal ainult tema ise meeles. Ta arwas, et Olga kõigega walmis saab; sellel oli midagi, mille abil ta kõik raskused ära suudab wõita. Aga mis pidi tema tegema? Selle pääle waatamata, et ta Olgat püüdis oma silmis alandada, pidi ta ometi tunnistama, et ta tema silmis alatasa kaswama näis. Ja just seda kartis ta nüüd kõige rohkem, see läks tal otse wastumeelseks. See tuli wististe sellest, et ta iseennast selle wastu wähenema nägi. Kadunud oliwad endised kõrged idealid, usk iseenese sisse, järele näisiwad olema jäänud ainult kired. Ja nendes arwas ta midagi madalat nägema. Midagi ei olnud neile püha, midagi jäädaw. Kõik, mille järele nad ahnitsesiwad, muutus pärast nende täitmist läilaks, wastikuks. Kuhu oli see kõrge inimlus jäänud, millest ta Olgale nii kõlawal keelel oli kõnelenud ja naesterahwa wahel unistama pannud? Kas ei olnud ta ise sedasama teed käinud, mida mööda ikkagi harilikult astutakse, kui naesterahwas ennast natuke unustab? Kas wõis ta isennast weel endisel wiisil auustada? Küll püüdis ta iseennast sellega wabandada, et Olga ju „niisugune“ olnud, aga see aitas wähe. Sõna „niisugune“ ajas talle häbipuna palesse, kui ta selle pääle mõtles, kuidas ta ise Olgale enne „niisugustest“ oli rääkinud. Siis oli ta kõrgeloomuline ja andeksandmine ise inimlikkude nõrkuste wastu. Ka ei suutnud see teda rahustada, et Olga teda petnud oli. Ta pidi isegi tunnistama, et ta waewalt pettusest wõis rääkida. Wõi kas ta ei olnud walmis kõike arwatawat halbtust kõige suuremate ohwritega lunastama? Kas ei waletanud ta oma hinge põhjani wälja? Mida kauem Heinrich harutas, seda kindlamine jõudis ta otsusele, et ta midagi polnud jõudnud teoks teha, millest ta nii ilusaste oli rääkida mõistnud. Tegeliku eluga kokku puutudes tundis ta enese lõpmata nõrga ja nende köidikutega kinni mässitud olema, milledest ta teisi oma sõnadega wabastada oli püüdnud. Raske ja walus oli tal oma nõrkust tundma õppides. Mis pidi ta oma jõuetusega pääle hakkama?

Mõtted, mis talle ööl ega päewal rahu ei tahtnud anda, saiwad talle ristiks. Ja tal oli hää meel, kui emand Martin kohwi tuues midagi rääkima hakkas. Kui aga Heinrich emanda pääle oleks waadanud, siis oleks ta näinud, missuguse uuriwa pilguga see teda silmitses, ja see pilk poleks juba talle enam kergitust toonud. Kui emand esiteks siit ja säält juttu oli otsinud, ütles ta wiimaks, nagu mööda minnes:

„Teil käis eila õhtul külaline“.

„Jah, üks tuttaw naesterahwas“, wastas Heinrich osawõtmatalt.

„Leeni rääkis mulle jah, ‚et üks naesterahwas‘ olnud. Tema tundwat teda. Juba teist korda olnud ta siin“.

Need sõnad paniwad Heinrichi mõtlema, walasiwad rinda uut raskust juurde. Ta püüdis aga siisgi näidata, et temal ükskõik on ja ütles:

„Soo, wõi Leeni tunneb teda“.

„Temale seletanud keegi sõbranna, kes ta on. Leeni rääkis, et ta olla ilus. Ma wastasin talle, et ega siis herra Orisool ometi halb maitse ole. Tema paneb ju kõik tähele, kes Teie juures käiwad. Ma ütlen talle küll, et mis sinul sellega asja on, kuid kas tüdruk hull siis kuulab. Ajas teine juba ammugi pääle, tahtis mõnda mänguriista saada. Klaweritunda wõtab, aga sellest on wähe, tahab kodus midagi mängida; kuuleb ju, et Teie wiiulit mängite. Ta on alati rõõmus, kui Te mängima hakate. Ma ostsin teisele wiimaks mandoline. Wanamees oli küll wastu, kuid mine jõua nüüd tema tahtmist teha. Noorte inimeste asi. Tema sureb muidugi warsti ära, saab teine waewast lahti. Nojah, ostsin teisele mandoline, aga ei oska häälde panna. Ma ütlesin teisele, et mine palu herra Orisood, aga tema ütleb: ‚Ma ei julge, kardan. Herra Orisoo on alati nii tõsine. Ialgi ei naerata ta, kui ta mulle wastu tuleb wõi kui ma midagi tema tuppa wiin. Ta nagu ei näegi mind‘. Ma ütlesin talle, et oled ikka ka loll. Mis see herra Orisoo sinust siis nägema peab. Aga mis sa teed, tütarlapse asi. Ja nüüdsed inimesed ongi hoopis teised. Kes meie ajal seda kuulis. Nagu minewal nädalalgi. Te palusite mind oma kuuele paari nööpi ette ajada; ma wõtan kuue ja hakkan ajama. Tema juhtub koju tulema ja kohe minu kallale: anna aga kuub tema kätte, tema ajab nööbid ette. Ma ütlen küll, et sa ei oska. Aga ei kedagi! Poolwägise kisub minu käest kuue ära ja hakkab õmblema. Ja nõnda ajasgi tema need nööbid ette. Ei tea, kuidas nad ees ongi, ma ei saanud ise järele waadata, tõi ju teine kuue enne Teile ära. Enne aga waatas teise igalt poolt läbi, kas ta wast kusagilt parandada ei taha. Taskud katsus ka läbi. Ma ütlesin talle küll, et ta taskust midagi kaduma ei tohi lasta minna. Ega teda hullu uskuda ole. Ma ütlen ikka alati, et ta päriselt isasse on. Seesama palaw weri. Ja mis ta tahab, seda wiib ta läbi, maksku mis maksab. Wanamees oli niisamatu“. Ja nüüd hakkas emand oma wanamehest jutustama, et selle läbi seletada, missugune Leeni on. Heinrich waikis, nagu harilikult, ja mõtles emanda sõnade üle järele.

Elawalt tõusis Leeni paks ümargune mopsinägu, pilukil hiilgawad silmad, pehme, kahekordne lõuake, paksud lihawad käewarred, niisamasugune piht ja puusad ning pool lodew wõi sulaw käik silmade ette. Ta arwas kõigest sellest alles täna esimest korda midagi aru saama, liiategi; kui ta tema häbelikku, siisgi nii pääletungiwat naeratust meelde tuletas.

Kui emand Martin tükk aega oli jutustanud, arwas ta, et selleks korraks küll saab ja lisas lõpetades juurde:

„Ärge pahaks pange, aga mul pole ju kedagi muud, kellega ma räägiksin. Te olete nagu oma inimene, me oleme ju niikaua üheskoos hästi läbi saanud. Sellepärast ma Leenitki mandolinega Teie juurde julgesin ajada. Ega Te seda pahaks pane?“

„Oh ei, laske ta tuleb aga päälegi. Kui mul aega on, häämeelega juhatan“.

„Aga Teil on ju alati niipalju tegemist. Leeni ütleb ikka; muidu läheksin ma küll, aga herra Orisoo on alati ametis. Ja kui tal tööd ei ole, siis on tal wõõrad. Ma olen talle ikka wastanud, et eks sul ole aega oodata“.

„Täna ehk homme pääle lõunat saab mul wististe aega olema“, ütles Heinrich.

„Tänan wäga, ta saab wäga rõõmustama“, wastas emand ja kadus peagi ukse taha. Tema jutustus, mis ta tütresse puutus, jättis nooremehe rindu imeliku tundmuse järele. Selles oli midagi piinlikku ja ka kõdistawat. Nüüd, kus ta ühelt poolt enese jõuetust ja peaaegu alatust tundis, walati tema enesearmastusele ja lugupidamisele uut õli tulesse juurde. See polnud ju küll mitte see õli, mida ta ennemalt oli igatsenud, kuid õli oli ta siisgi, sest ta tundis, kuidas ta midagi leegitsema pani. Need oliwad needsamad leegid, mis temas siis loitma oliwad löönud, kui ta esimest korda Olga pääle, kui patuse keha pääle oli waadanud.

Terwe pool päewa täitis see imelik tundmus ta rinda ja kui ta pääle lõunat koju tuli, siis hakkas ta juba ootama, millal Leeni mandolinega tema tuppa astub. Waremalt oli tal küsimus meeles seisnud, et kas Otto täna teda waatama tuleb; nüüd oli ta seda juba unustanud.

Leeni ei lasknud enese järele kaua oodata. Warsti pääle koju tulemist kuulis Heinrich oma ukse pihta tasakesti koputatawat. Ja kui ta ennast toolil ümber pöörates „olge hääd“ ütles, ilmus Leeni ukse läwele. Ta oli oma juuksed üles kamminud ja jaki selga pannud, mille käiksed waewalt üle küünarnukkide ulatasiwad ja pooled käewarred paljaks jätsiwad. Terwest tema olewusest paistis äritus. Kogeledes hakkas ta rääkima, mis ta soowib ja punastas sääl juures ära. Heinrich palus teda istet wõtta ja hakkas mänguriista häälele panema. Kui ta sellega toime sai, katsus ta mängida ja ütles:

„See on kõik, mis ma teha wõin, mängida ei oska ma“.

„Te ehk oskate natukenegi, teate, kuidas ta kätte peab wõtma“, rääkis Leeni. „Mina ei tea temast midagi, aga mulle meeldib ta. Kuidas sõrmed pääle tulewad panna, Te ehk wõite näidata?“ küsis ta mandoliinet kätte wõttes. Ta läks kord korralt julgemaks. Heinrich tõusis üles, astus temale lähemale ja püüdis teda juhatada. Nähtawasti ei saanud neiu aga tema seletustest midagi aru; ta pidi wiimaks selle käest kinni wõtma ja sõrmed ümber mandoliine kaela seadima. Ta tundis, et need käed palawad oliwad ja tuksusiwad. Ka kerget wärisemist arwas ta nendes tundma. Pärast pidi ta aga weel mitu korda sedasama kätt seadma, neidsamu sõrmi ükshaawal keelte pääle panema. Ja ikka palawamaks näisiwad sõrmed minema. Teadmata, kuidas wõi mis põhjusel, kuid kord juhtus Heinrich Leenil käewarrestgi kinni wõtma. Leeni paled hakkasiwad õhetama, aga sõrmede keelte pääle panemist ei saanud ta kuidagi selgeks. Kui ta wiimaks oma tuppa läks, jäi Heinrich talle järele wahtima. Natukese aja pärast awanes aga uks jällegi ja Leeni tuli tagasi. Mänguriist oli häälest ära läinud, ta palus teda uuesti häälde panna.

„Andke andeks, et ma Teid eksitan“, palus ta. „Aga ma tahaksin mängima õppida. Kui mamma kodus oleks olnud, ega ma siis poleks tohtinud uueste tagasi tulla, kuid tema on kodust ära, läks sugulaste poole“.

Nende sõnade juures lõi rääkija silmad häbenedes maha ja õõgawatelt palgedelt jooksis puna kõrwalestadele.

Heinrich pani jällegi mänguriista häälde ja küsis:

„Aga kuidas sõrmede päälepanemisega lugu on?“ Ja nüüd algas jällegi sõrmede päälepanemine. Wiimaks oli Heinrich nii lahke, et ta mandoline häälest ära keeras ja siis neiut käskis katsuda häälde panna. Kaua, kaua harjutasiwad nad. Iialgi ei wõinud Heinrich arwata, et Leeni nii lõbus tütarlaps on. Ta julges pärast naerdagi, isegi liiga palju naerda, mis tema paled weel punasemaks tegi. Ka Heinrich hakkas naerma ja naljatama. Nad istusiwad üksteise wastus tooli pääle ja mänguriist käis käest kätte. Nii mõnigi kord puutusiwad nende käed see juures kokku. Neile enestele oli täitsa teadmata, millega see lõbus tund oleks lõppenud, kui mitte Otto koputamine wälimise ukse pääle neid poleks seganud.

„Tohin ma Teid teine kord weel tülitada?“ küsis Leeni oma toa ukselt naeratades.

„Iseenesestgi mõista“, wastas Heinrich niisamuti naeratades ja pääd nokutades ning astus neiule sammu lähemale, nagu tahaks ta temale midagi salajat tasakeste öelda. Leeni kadus aga oma õhetawate paledega ja korratusesse sattunud juukstega ukse taha, kuna Heinrich wälimist ust awama tõttas. Sel ajal kui Heinrich seda tegi, pani Leeni mänguriista käest ära ja astus ennast peegli ette waatama. Ta puutus oma palesid ja sõnas õnnelikult naeratades:

„Kui palawad!“

Otto oli täna tõsine. Ka Heinrich sai selleks, kui ta sõbra nägu nägi, sest see tõi talle jällegi kõik meelde, mis ta üürikeseks ära oli unustanud. Ja kui sõbrad üksteise pääle waatasiwad, siis tuli neile mõlemile meelde, kui rõõmsad nad alles hiljuti üheskoos oliwad olnud. Esiteks otsisiwad nad asjata, millest rääkida. Nad walisiwad sõnu ja lauseid, nagu kardaksiwad nad üksteisele oma mõtteid awalikult wälja öelda. Wiimaks küsis Heinrich:

„Kuidas su meeleolu täna on?“

„Halb“, wastas Otto. „Aga sinul?“

„Niisamuti“.

„Kaugel sa oma asjaga oled?“

„Säälsamas, kus ennegi“.

„Kuidas säälsamas?“

Nüüd hakkas Heinrich jutustama, esiteks nagu wastumeelt, kuid kord korralt muutus ta keel lahkemaks ja sõnad tuliwad ilma raskuseta kuuldawale. Wiimaks tundis ta oma rinnas kergitust, et ta kõik säält wälja puistata sai. Kõike ei rääkinud ta siisgi Ottole ära. Midagi jättis ta südamenurka warjule ja see tegi sääl endist wiisi haiget. Otto nägu näis kuulates weel tumedamaks minema. Sõbra sõnad paniwad teda sügawaste järele mõtlema. Mõnikord waatas ta niisugusel pilgul rääkija pääle, nagu ei usuks ta oma kõrwu, nagu kuuleks ta midagi, mida ta Heinrichi suust kuidagi kuulda poleks lootnud ega tahtnud. Kui see lõpuks oma tundmustest rääkima hakkas, nagu püüaks ta ennast wabandada, ütles Otto:

„Ühe sõnaga — kõik on lõpetatud wõi õigem: kõik läheneb lõpule“.

„Ma ei tea“, wastas Heinrich õlasid kehitades.

„Mina tean“, kinnitas Otto. „Mina olen midagi sellesarnast läbi elanud ja siis oli igakord lõpp lähedal“.

„Aga mis wõin ma sinna parata, kui ma teisiti ei saa?“ küsis Heinrich ennast wabandada ja kaitsta püüdes.

„Oh ja! Ma mõistan sind“, wastas Otto ja tema hääles kõlas kibedus ning etteheide. Ja kui ta natuke aega sõpra oli silmitsenud, nagu puuriks ta teda oma waatega läbi, kõngutas ta kurwalt pääd ja ütles:

„Kui nõrk sa oled! Seda ma enne ei teadnud“. Ja Otto tundis, kuidas Heinrich tema silmas madalamale hakkas langema. Talle tegi see haiget. Heinrichile torkasiwad aga sõbra ütelused kõige walusama paiga pääle, mida ta kõikide eest wõimalikult kaua warjata oleks tahtnud. Sellepärast püüdis ta ennast kaitsta.

„On see nõrkus, et ma niisugust pettust temale andeks ei suuda anda?“ ütles ta äritatult. „Minu enese wäärtusetundmus käseb seda. Ma ei wõi ennast ometi alandada ei iseenese ega ka teiste ees“.

„Aga milles seisab siis see pettus? Teadis tema, missuguste mõtetega sa temale lähenesid? Ja kui ta seda teada sai, kas ei katkestanud ta siis kõik“?

„Aga minu ees jättis ta kõik saladuseks. Päälegi oli ka sinule see teadmata, mis tal minuga oli. Nii pettis ta kahte korraga: mind ja sind. See on ometi päewaselge“.

„Minule mitte. Mina ei nõudnud temalt ialgi, et ta minule kõik peaks pihtima. Ka ei keelanud ma ialgi teda teistega läbi käimast. Ainus tingimine oli: ta ei tohi kellegiga nii lähedas tutwuses olla kui minuga. Ja seda ei ole ta ka olnud. Mina ei heida talle midagi ette. Mis sellesse puutub, et sinule midagi saladuseks jäi, siis oleks wõinud ju weel kõik hääks saada: ta oleks wõinud ise sulle kõik üles tunnistada, nagu ta seda rääkis. Wõi ei usu sa teda? Mina usun. Ma usun teda sellest silmapilgust saadik, kus ta mind waikida palus. Aga sa ei läbenud oodata, sa tormasid tema kallale“…

„Läbesid sa oma sõna pidada“? küsis Heinrich terawalt wastu. „Sa wandusid talle ju waikimist. Miks sa ei waikinud? Mina pidin jõudma waikida, aga sina ei suutnud“!

See oli hoop naelapää pihta. Ta trehwas seda haiget kohta Otto hinges, mida ta paar päewa nii hellalt oli rawitseda püüdnud ja mida ta siisgi ära parandada ei oskanud. Heinrich sai sellest aru ja tal oli hää meel. Ta tundis see läbi nagu oma seisukorda paranewat.

„Sul on õigus“, sõnas Otto waikselt. „Nüüd mõistan ma wäga hästi, mis ma teinud olen. Ma wandusin talle nende õnnelikkude silmapilkude juures, mis me kahekesi mööda olime saatnud. Ja mis tegin ma? Kohe murdsin ma oma wande, tallasin need õnnelikud silmapilgud porisse, häwitasin nad ära. Mina olen petis, mitte tema. Ehk kui ma tõsine sõber tahtsin olla, miks ei nõudnud ma tema käest, et ta ise sinule kõik ära räägiks? Aga ei. Selle asemel tegin mina seda. Mul näib, nagu oleksiwad mind selleks kõige alatumad tundmused kihutanud. Sa ära pahanda, ära saa minu pääle wihaseks, aga ma ei wõi teisiti, ma pean kõik ära ütlema. Asi on liig tõsine. Kuidas ma nüüd kõik tahaksin seda olemataks teha! Ma tahaksin, et ta ise sinule kõik ära oleks rääkinud, et sa tema otsekohesust ja auusust tundma oleksid õppinud. Ja ta oleks seda teinud, kui ta oleks wõinud“. Rääkija peatas. Natukese aja pärast hakkas ta aga alandatud häälega uueste:

„Mõnikord tõuseb mul aga mõte, et kuigi ma kõik oma eksitused tagasi suudaksin wõtta, see asja sugugi paremaks ei teeks. Sellest poleks mingisugust kasu, et ta ise sulle kõik ülesse wõiks tunnistada; sina jääksid ikkagi endiseks. Mitte usaldus tema wastu pole sul kaduma läinud, waid midagi muud on sündinud. See on see wana tuntud enesearmastus, egoismus, mis ütleb: ‚ainult minu‘! Puutumatust otsib see egoismus. Naesterahwa käest nõuab ta puutumatust. Mul on walus nende mõtete juures. Ma mõtlesin, et sa sellest üle oled kaswanud. Aga ma otsustasin ju sinu sõnade järele. Ja nüüd arwan ma, et ma eksinud olen. Aga ma ei tahaks seda. Ma tahaksin, et sa nõnda teeksid nagu me kahekesi rääkinud oleme. Ma tahaksin näha, et sa harilikust hulgast üle oleksid sirgunud. Sa ei wõi wast aimatagi, mis see mulle tähendaks. Ka mina ise ei saanud sellest ennemalt aru. Nüüd tunnen ma seda. Ja tema on seda wäärt. Ta on suur armastuses, enese ärasalgamises. Sellest sain ma wiimasel korral aru. Niisugusena ilmus ta mulle siis. Mul oli, nagu näeksin ma naesterahwast esimest korda. Ja häbi oli mul tema ees. Ja weel siis, kui ta põlwili langes, mind palus. Mulle tuli ette, nagu wõiksiwad ainult suured südamest kedagi paluda ja nagu paluksiwad nad alati wäikseid, keda nad suureks on hakanud pidama“.

Heinrichi rinnas wõttis raske piinlik tundmus maad. Ta oleks tahtnud sõbrale nii mitu korda wastata, kuid sõnad ei tulnud suust wälja.

„Ehk ütle mulle, oled sa ise temale kõik üles tunnistanud“? küsis Otto korraga sõbra pääle waadates.

„Mul ei ole midagi tunnistada“, wastas Heinrich. Ta sai aga aru, et see mitte nii ei ole ja lisas wabanduseks juurde: „Ta pole ju minu käest midagi nõudnud“.

„Pole nõudnud… Aga miks nõuad siis sina temalt? Missuguse õigusega, kui tema seda ei tee? Sul pole midagi… Sa oled wististe ära unustanud, mis sa mulle kõnelenud oled“…

„Ah, see oli ju ometi ammu enne meie tuttawaks­saamist“, wastas Heinrich ja lõi sõbra ees silmad maha.

„Ammu… Aga kas see asja olemataks teeb? Kas ammuaegse salgamist salgamiseks ei wõi pidadagi? Waata, tema tunnistas sulle ka seda ülesse, mis enne seda oli olnud, kui mina temaga tuttawaks sain. Ta tahtis, et sa teda põhjani tunneksid ja ta tegi õigeste nõnda, nagu sina teda olid õpetanud. Ta tuli kõige sügawama usaldusega, kõige suurema otsekohesusega sinule wastu, lootes, et sa sellest lugu oskad pidada, mida sa sõnades kõrgeks kiitsid. Ma tahaksin sulle siin kohal öelda: mine ja tee sina nõndasamuti, nagu sa teda tegema õpetasid ja te saate õnnelikuks“.

„Ma ei tea, ma ei saa. Mul poeb õudne tundmus rinda, kui ma kõige selle pääle mõtlen. Ma pidasin teda enne kättesaamata kõrguseks, nüüd näib aga, nagu wõiks teda ka igaüks teine minu asemel kätte saada ja nagu oleks tema kättesaamine kerge naljamäng. Kui ta wiimast korda siin toas oli, siis tulin ma selle mõtte pääle“.

Wiimaste sõnade juures kostis Heinrichi häälest midagi iseäralikku wälja, mis Otto kõrwadest mitte mööda ei läinud. Ta waatas umbusklikult, sõbra pääle ja küsis:

„Ega ometi?“…

Heinrich tegi liigutuse, mis kõik ütles.

„Sõnad, sõnad, sõnad“, kordas Otto kurwameelselt. Isegi pisaraid tundis ta kurgu poole pugewat. Ta mõtles sääl juures selle pääle, mis Heinrich ennemalt nii sagedaste oli rääkinud. Nüüd arwas ta ka aru saama, miks sõber õudsest tundmusest rääkis.

„Ja nüüd tahad sa teda eemale tõugata?“ küsis ta. „Kas sa mälestad, et sa ise seda waremalt alatuks nimetasid“.

„Ma ei ole igatahes mitte alatum kui sina ja paljud teised“, wastas Heinrich wähe äritatult.

„Kes teab. Mina olin tema wastu otsekohene, ütlesin, et tal minust midagi loota ei ole, sina aga lubasid alatiseks tema omaks saada“.

Heinrich ei leidnud wastust.

„Ma ei tea, kudas see tuli, kuid usu ometi, ma kahetsen seda kõigest südamest, mõistan ennast hukka“, ütles ta wiimaks.

„Sa suur wäetike!“ wastas Otto pead kõngutades. „Mitte see pole kahetsemise wäärt, et see kõik nõnda tulnud on; ainult selle üle tunnen ma kahetsust, et sa nüüd ta enesest eemale tõukad. Ma tunnen ju, et sa teda ainult niikaua püüdmise­wääriliseks pidasid, kuni sa teda kätte ei saanud. Nüüd aga… nüüd wahid sa kohe ümber, et uut püüdma hakata. See on ju kõik nii tuttaw, ainult sinust ei oodanud ma seda. Ja see teeb mulle haiget. Mina sinu asemel teeksin praegu teisiti“.

Kui Otto wiimaks sõbra juurest wälja hakkas minema, kutsus see ta ukse päält tagasi.

„Korraga tuli mulle midagi meelde“, ütles ta. „Sa mälestad ju weel, et ühel neljapäewa õhtul, kus mina Olgaga kokku sain, sina ennast ka omaga ütlesid kokku saanud olema. Kellega said sa siis kokku, Olgaga wõi kellegi teisega?“

Otto jäi mahalöödud pilgul ukse alla seisma. Nüüd oli see silmapilk käes, mida ta kohe arwas tulema, niipea kui ta uksest sisse astus.

„Mina… sel õhtul… Ma waletasin sulle sel korral“.

See oli walus niihästi rääkijale kui ka kuulajale.

„See on sõprus ja otsekohesus“, mõtles Heinrich.

Otto silmist paistis tumm piin ja häbi.

„Sa ei saanud siis kellegiga kokku?“ küsis Heinrich.

„Ei“.

„Ja miks ei öelnud sa mulle seda, siis oleks kõik tulemata jäänud! Seda laupäewa õhtut poleks mul olnud“. Ja ta surus oma käed otsaette ja hoidis seda kramplikult kinni, nagu kardaks ta selle lõhkemist.

„Ma häbenesin seda sulle öelda, uhkus keelas. Ma ootasin teda ju kui poisike, kui narr. Üle tunni wahtisin ma. Ma tulin nii loll ja rumal enesele ette, nagu kunagi enne“.

Mõlemad waikisiwad.

„Nüüd oled sa muidugi pahane“, sõnas Otto natukese aja pärast.

„Pahane… Mis aitab siin pahandamine. Aga kes pagan ajas sind sel korral mulle waletama. Mind häbenesid sa! Aga mis pean siis mina tegema? Pean ka mina ennast häbenemisega wabandama? Kelle ees? Sinu ees? Selle pääle kõngutaks sa ju ainult pääd“. Ta surus käed silmade ette ja langes toolile.

Ja kui sõbrad wiimaks lahkusiwad, siis tundsiwad nad, et kõik see, mis mitme aasta jooksul nende wahele oli tekkinud, kõwaks kaswanud, korraga rebenema lööb. Langewad hoobid näisiwad kerged, tähtsuseta olema, kuid neil oli imesuur jõud. Sõbrad muutusiwad üksteisele wõeraks, ei saanud üksteisest enam aru. Ja kuidas oli see ometi wõimalik olnud? Otto rinnas wõttis peaasjalikult kahetsus ja piin maad; Heinrichi hinge puges wiha, kuigi ta Ottot kudagi kaotada poleks tahtnud. Wiimaks lõi ta aga käega ja pomises:

„Ükskõik“.

Warsti pääle seda koputas keegi teisest toast tasakeste ukse pääle. Läwele ilmus Leeni.

„Wabandage, mammat pole kodus, sellepärast tahtsin ma järele küsida, kas õlist täna õhtuks saab?“

„Mis siis? Tahate Teie hakata õli lampi walama?“ küsis Heinrich naeratades.

„Nojah, ega ma seda esimest korda tee“, wastas neiu uhkustades.

„Aga Te rikute ju oma ilusad käed ära, petroleumi hais jääb külge; kudas Te siis weel mandolinet mängite. Ka sellele jääb petroleumi hais külge. Ja wiimaks lõhnawad ka mandoline hääled ainult petroleumist“, naljatas Heinrich.

„Eks ma pese nad puhtaks, ma pesen neid ju mitu korda päewas. Waadake, kui puhtad nad on“, ütles neiu tuppa astudes ja oma käsi nooremehe poole sirutades.

„Ongi puhtad! Ja kui pehmed“, imestas Heinrich wälja sirutatud kätest kinni haarates ja neiut oma poole tõmmates, kuna see häbelikult naeratades wastu pani. Sellest naeratusest arwas aga Heinrich wälja lugeda wõiwat:

„Tõmba aga päälegi, ma tahan ju seda. Ma panen ju muidu, niisamuti moodi, lõbu pärast wastu“.

Ja noormees tõmbas ning hoidis neiu pehmetest kätest kõwaste kinni. Wiimaks seisis neiu otse tema ees, kuna tema ise tooli pääl istus.

„Laske lahti, mamma pärast tuleb, siis saan ma tapelda“.

„Ei lase, tulgu. Las’ mamma näeb, mis sellest on. Mammat ma ei karda ja papa on haige, see siia ei saa“.

„Ta hakkab warsti surema, oigab ühtepuhku“.

„Ja mina pean Teid sellepärast lahti laskma, et papa surema hakab? Mis? Kelm!“

Leeni naeris.

„Kuidas mängima-õppimine edeneb?“

„Laske ma toon mandoline ära, Te panete ta häälde, juba jälle läks teine häälest ära“, rääkis neiu ja tõmbas oma käed nooremehe peost lahti. Ta lipsas oma tuppa. Warsti tuli ta mänguriistaga tagasi.

„Lubage, et ma kardina aknale poolest saadik ette tõmban“, ütles ta.

„Aga siis on ju pime“, naeratas Heinrich.

„Aga nõnda wõidakse meid näha, tõusewad tühjad jutud“, wastas neiu.

„Kui tark Te olete“, imestas Heinrich.

Neiu naeratas õnnelikult ja tõmbas kardina ette.

Nüüd algas jälle mänguriista häälde seadmine ja sõrmede päälepanemine. Küll ei tahtnud õppimine hääste edeneda, aga õppimise kui ka õpetamise tahtmine näis hää olema. Waimustusega oldi asja juures. Korraga aga sündis midagi, mis mandoline mängimisega häästi kokku ei tahtnud käia. Neiu kähupää sattus nooremehe kätte wahele ja kuna silmad kinni wajusiwad, jõiwad mõlemad uimastawat nektari. Ja kui nad pärast silmi awades üksteisele otsa waatasiwad, siis tundsiwad nad, et nad weel, ikka weel janunewad. Näis, nagu oleksiwad nad juba ammugi janunenud, oma janu aga kaua aega wastastikku maha surunud. Nüüd ometi ükskord! Ja nad tahtsiwad lõpmata juua. Mandoline sai aru, et temal kui kolmandal siin midagi enam teha ei ole ja ta hüppas neiu põlwedelt kolinal põrandale. Talle näis, nagu oleksiwad need kaks teda ainult selleks tarwitanud, et üksteist leida. Need aga ei pannud mänguriista tähelegi, ei mõtelnud kordagi tema pääle. Ja kas nad üleüldse mõtlesiwad? Kas tundmuste juures ialgi midagi mõeldakse? Mõtted tulewad alles pärast. Nad on tõrwalondid, mille saatel tundmustele haua läwele teed walgustatakse. Surres armastawad nad selgust, walgust, sündides ja kaswades tumedust, pimedust.