Pildid isamaa sündinud asjust/Wiies pilt

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pildid isamaa sündinud asjust
Jakob Hurt


Wiies pilt.

Suur külaline kaugelt maalt.

Pärast Tartu linna langemist aastal 1224 oliwad Sakslased kõige Eestimaa peremehed, maha arwatud Wiru ja Harju maakond, kus Daanlased walitsesiwad, ja Saaremaa, mis wõitmata ja Eestlaste päralt oli.

Ju enne Eestimaa ärawõitmist oli Liiwi- ja Lätimaa nõnda ära jagatud, et mõlematest kolmas jagu mõõga wennaste ordole oli saanud. Mõõga wennad oliwad, nõnda kui Läti Hindrik ütleb, „ööd ja päewad ennast müüriks Issanda koja ette seadnud, sõdades ja tõiste alaliste tööde kallal päewa palawust ja koormat kannud“ ja saiwad nüüd „trööstimist omast tööst, teenari raha päewapalgaks[1].“ Kaks kolmandikku Liiwi- ja Lätimaast jäi kirikule ehk, mis niisama palju tähendab, Riia piiskopile, kes Maarjamaa pääperemees oli.

Nüüd, pärast Eestlaste waigistamist, jautati ka nende maa kolme jagusse, kellest üks jagu ordole, kaks jagu katoliku kirikule osaks sai. Ordo päralt oliwad nimelt Sakala ja Järwa maakond ja pool Waiga maakonda ja osa Läänemaast, kiriku päralt kõik suur Ugaunia maakond, pool Waigast ja suurem jagu Lääne maakonda[2]. Kui aastal 1227 ka Saaremaa ära wõideti, tõmmati see maatükk walitsemise poolest Läänemaa külge ja sai temast suurem osa kirikule, wähem ordole. Wiru- ja Harjumaa pidiwad weel mõneks ajaks Daanlaste kätte jäetama. Kiriku osast wõttis piiskop Albert mereäärsed maad enese walitsuse alla, omale wennale Hermannile andis ta Tartu linna Ugaunia maakonnaga. Seesama Hermann oli Tartus esimeseks piiskopiks ja tema ehitas wana Eestlaste Taara mäele pea suure ja uhke doomi kiriku, mis pärast kõigist kirikutest Liiwi-, Eesti- ja Kuuramaal kõige nägusam oli ja kellest müürid weel tänase päewani Tartus seisawad. Mäele on wana kiriku järele nimi „doomi mägi“ saanud ja saab nimi ka tulewase aja põlwedele wana aja mälestusseks jääma.

Pärast pitka ja werist taplemist pistis rüütel nüüd oma mõõga tuppe. Suur töö oli ära tehtud ja Eestlaste wastapanemise jõud lõppenud. „Ja Eestlased tuliwad wälja oma linnadest“ – kirjutab Läti Hindrik – „ja ehitasiwad omad ära põletatud külad jälle üles ja omad kirikud. Nõndasamati tuliwad ka Liiwlased ja Lätlased wälja pelgupaikadest metsades, kus nemad ju mitu aastat sõdade ajal warjul oliwad olnud ja igamees tuli tagasi oma külasse ja oma põldude pääle ja kündsiwad ja külwasiwad kartuseta … ja keegi ei teinud neile hirmu. Ja et neile täielikumalt ristiusku õpetati, tunnistasiwad nemad Jeesust Kristust Jumala poega, kes pärast kurbe sõdasid ja pärast suurt tapmist ja pärast katkusid ja palju häda wiimati oma järele jäänud rahwa pääle halastas ja neile rahu ja julget elamist andis. Ja kõik rahwas puhkas Issanda kaitsmise all ja kiitis seda, kes kiidetud on igawesest ajast igawese ajani.“

Kas ja kui palju Eestlased sest kiitusest osa wõtnud, on meil teadmata, niisamati ka, kui julge nende elamise lootus oli. Igamehel on luba, siin ise arwata, mis aja ja asjalugude kohta õige näitab. Aga rahu kattis jälle maad ja aja tuuled hakkasiwad tõisest küljest puhkuma. Piiskop Albert oli nüüd oma suure ettewõtmise korda toimetanud; ta oli Liiwi- ja Eestimaa ära wõitnud ja Rooma kiriku otsatumale wallale mõne pere pääle kaswatanud. Uus asutus oli kiriku oma ja paawst pidi teda nüüd nagu pühitsema ja kinnitama. Selle tarbeks saatis Albert kohe pärast sõa lõpetust ühe oma preestritest, Moorits nimi, Rooma ja palus püha isa, et ta ühe saadiku omalt poolt Liiwi- ja Eestimaale saadaks, kes tema tööd üle waataks ja kinnitaks. Niisugused saadikud oliwad suured mehed ja kõigiti paawsti asemikud. Mis nemad tegiwad ja otsuseks anniwad, tegiwad nemad püha isa nimel ja see oli kindel seadus alamatele ja ülematele. Oma saadikute läbi oli paawst, et küll ihu poolest ise Roomas, siiski waimu poolest nagu kõigis paigus.

Paawst Honoorius III, kes sell ajal Peetruse tooli pääl Roomas istus, kuulis Alberti palwet hää meelega ja saatis aastal 1225 mehe seie maale, kes kõigiti tema täieline ja tark asemik wõis olla. See oli Moodena linna piiskop Willem. Moodena on tuttaw linn põhjapoolses Itaalias ja sääl oli Willem aastast 1222 saadik piiskopiks. Tema teraw waim ja selged silmad saiwad ka kõige segasemaist asjust arwu ja tema oskas igakord kirikule tululist otsust teha. Esimesel Juuli kuu päewal aastal 1225 jõudis piiskop Willem hulga seltsimeestega Riiga ja Riiglased wõtsiwad teda kui püha isa asemikku suure auu ja iluga wasta. Küll oli ka Willemi süda rõõmus. Albert wõis temale kuulutada, et uus maa, mis Maarjamaa nime all kirikule osaks saanud, mitte wähem ei olnud kui kümme päewareisi läbi mõõta, laiuti ja pitkuti, et ta Düüna jõest Soome laheni ja Lääne merest Pihkwa piireni ulatas. Aga et ka ise oma silmaga näha ja oma kõrwaga kuulda, kudas lood Maarjamaal oliwad, käis piiskop Willem Liiwi-, Läti- ja Eestimaa ise pitkuti ja põigiti läbi. Oma tasase meelega ja oma armastaja südamega näitas ta nagu rahu ingel Alberti kõrwal olewat, keda, nõnda kui ju ükskord tähendasime, õigusega „apostliks raudriietes“ on nimetatud. Seesinane reis on ka Eestlaste, Liiwlaste ja Lätlaste kohta wäga tähtis ja tähelepanemise wäärt ja sellepärast tahame siis alamal Läti Hindriku sõnadega täieste lugijale kuulutada, kus piiskop Willem meie maal käinud ja mis ta siin teinud.

„Uute ristilaste eest hoolt kandes kutsus tema Liiwlasi ja muid, kes linnas oliwad, mehi ja naesi, sagedaste kokku, jagas wirgaste Jumala sõna ja kinkis pattude andeks andmist rõõmuga ja rikkalikult. Pärast seda, et ta ka Liiwlasi maal ja ka Lätlasi ja Eestlasi näha soowis, reisis saadik Toreidasse ja oliwad temaga auwäärt Riia piiskop ja Riia praosk Joannes ja palju muid mõistlikka ja tarku mehi. Ja tema tuli esiti Kubesalusse ja pidas sääl Jumala teenistust Liiwlastele ja tegi jutlust õndsuse sõnast, et neid katoliku usus kinnitada. Pärast seda tegi tema niisamati Witisalus ja Letegorwes[3]. Niisamati tegi tema ka Metsapooles ja Idumeas ja Lätimaal[4]. Kõigile külwas ta ewangeliumi seemet ja õpetas neid hääd wilja kandma ja seletas neile hoolega ristiusku. Pärast seda läks ta edasi Ugauniasse ja leidis sääl usklikkude kiriku, niihäste Sakslastest kui ka Eestlastest, ja nägi et sääl Otepää linnas uued asujad elasiwad ja linn kindlaste ehitatud oli, ja kiitis Jumalat, et ta Eestimaal ühe usklikkude kogu leidis. Ja ta õpetas Eestlastele usku Jeesuse Kristuse sisse ja manitses Sakslasi tõe meelega ja juhatas neid, kudas nemad hää wiisiga koos elama pidiwad ja mitte üksteisele paha tegema ja et Sakslased uute ristilaste õlgadele ka mitte liig rasket iket koormaks ei paneks, waid Issanda hääd ja kerget iket[5] ja et nemad neile alati õpetaksiwad usu saladusi. Ja ta õnnistas neid ja reisis Sakalasse, kus tema esimeses kihelkonnas, mis ta leidis, Wõrtsjärwe kaldal, lühikese aja eest ristitud Eestlasi wäga kauniste õpetas ja manitses, et nad ialgi ei taganeks usust Jeesuse Kristuse sisse. Ja säält läks tema edasi Wiljandi linna, mis ordo wennaste päralt on, ja nemad oliwad sell ajal linna ju wäga kindlaste jälle üles ehitanud. Ja ordo wennad läksiwad ka linnast wälja ja läksiwad rõõmuga apostli Peetruse tooli saadikule wasta ja wiisiwad teda oma linna ja jutustasiwad temale kõik hädad ära, mis nemad sääl ristiusu pärast Eestlaste läbi pidanud kannatama. Ja ta kutsus Eestlased kokku, mehed ja naised, nende kirikutesse ja ta läks nende juure. Ja juhatamise sõna hoolega kuulutades, manitses tema neid, et nemad edespidi mitte enam nii suurt kurja tehes ristiusu saladusi ei rikuks. Nõndasamati andis tema sääl ka ordo wennastele hoolega õpetusi ja manitsusi pühast kirjast, et nemad oma alamaid, pöörasid Eestlasi, kümnese wõtmise ega mingisuguse muu asja poolest liiaste ei koormaks, et nemad selle süü pärast jälle pagana aja ebausku tagasi ei langeks. Säälsamas tuliwad Daanlaste saadikud Tallinast tema juure, wõtsiwad teda wasta rõõmuga ja jutustasiwad temale oma hädadest ja sõdadest. Nõndasamati tuliwad ka saadikud Eestlaste poolt ranna mailt, kes alati Daanlastega tülis oliwad, tema juure ja pakkusiwad temale oma maid ja kihelkonda, … kui tema aga neid Daanlaste ja Saarlaste wasta kaitseks[6]. Ja tema wõttis neid wasta. Pärast seda pööras tema ümber ja läks Lätlaste maale. Ja Lätlased kõigest Tolowa maakonnast tuliwad kokku Trikatisse tema juure[7]. Ja tema kuulutas neile Jumala sõna rõõmuga ja tegi seletust kõigist usu saladusist ustawaste ja wirgaste. Ja säält läks tema Wõnnu linna ja wõeti mõõga wennastelt ja muilt sääl asujailt Sakslasilt wäga ausaste wasta. Ja ta leidis säälsamas suure hulga Wõnnu rahwast ja Lätlasi. Kui pärast hommik tuli ja Lätlased kõik koos oliwad, kuulutas tema rõõmuga neile meie Issanda Jeesuse Kristuse õpetust ja sagedaste sellesama Issanda Jeesuse kannatust meele tuletades, rõõmustas tema neid wäga, kiitis nende ustawust ja kindlust, sellepärast et nemad omast wabast tahtmisest ja ilma iga sõa sunnita ristiusku oliwad heitnud ja ialgi ristimist ei rikkunud, nõnda kui Liiwlased ja Eestlased, ja tema kiitis nende alandust ja kannatust. Nemad kautanud küll, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime rõõmuga ka muile rahwaile wälja kandes, hulga inimesi omast rahwast ristiusu pärast, aga need olewat wististe kannatajate hulka läinud. Ka Wõnnu rahwast ei jätnud tema õpetamata ja manitsemata ja ka nende isandatele, ordo wennastele, seletas tema hoolega ette, kudas nemad oma alamatele alati kerget iket pääle pidiwad panema ja leplikult koos elama. Pärast seda tegi tema niisamati Siguldas[8], kus tema Liiwlasi kõige hoolega manitses, et nemad edespidi mitte jälle püha ristimist ei rikuks ja pagana usku tagasi ei langeks. „Ja alati manitses tema ordo wennaksid ja ka muid Sakslasi kõigis maakondades, et nemad Liiwlastele ja Lätlastele ja muile, kes hilja aja eest ristitud oliwad saanud, ristiusku õpetaksiwad, nende õlgade pääle Jeesuse Kristuse kerge ikke paneksiwad ja neile mitte liiga ei pea tegema, ei kümnese poolest ega muidu, et nemad mitte liia raskuse pärast umbusku tagasi ei läheks. Ja kui tema seda kõik ära oli teinud, läks tema Riiga tagasi.“

„Riias tuliwad ka Sakslased ja Liiwlased ja Lätlased tema juure ja otsisiwad õigust mitmesuguste asjade poolest. Ja tema kostis igaühele tema asja ja kaebtuse järele ja tegi mitmele asjale ja riiule otsuse. Ka Wenelased Nowgorodast ja tõised tõistest linnadest, kui nemad kuulsiwad, et üks Peetruse tooli saadik Riias olewat, saatsiwad saadikuid tema juure ja palusiwad temalt kinnitust selle rahule, mis nemad hilja aja eest Sakslastega teinud. Ja tema wõttis nende palwe wasta, kinnitas nende usku mitme manitsuse läbi ja läkitas neid koju nende maale rõõmuga. Ka Semgallide wanem, Westhard nimi, tuli tema kutsumise pääle, keda tema palju waidlemisega ja pitka kõnetega ristiusule ära püüdis wõita[9]. Aga Westhard omas umbusu kalestuses ei saanud õndsuse sõnadest arwu ja ei wõtnud ristimist weel wasta, waid lubas jälle tulewal ajal seda teha, aga ta ei keelanud paawsti saadikut, üht oma preestritest Semgallide maale saatmast. Ja nõnda tuliwad inimesed kõigilt mailt ümberringi Rooma paawsti saadikut waatama, nende hulgas ka Wsewolod, Gertsike kuningas[10] …, Daani piiskopid Tallinast ja Eestlased ranna mailt, kes tema kaitsmise alla heita tahtsiwad ja lubasiwad preestrid wasta wõtta kõige kristliku maksudega, kui tema neid aga Daanlaste päälekäimisest päästaks. Ja tema lubas neid päästa ja läkitas saadikuid Daanlaste ja Eestlaste juure, et nemad sõa maha jätaksiwad, tema rahu wasta wõtaksiwad ja tema sõna kuuldes elaksiwad.“

Septembri kuul sellsamal aastal 1225 läks piiskop tõistkorda Riiast maale. Seekord sõitis ta Düüna kallast pidi kunni Kokenhuusi linnakeseni üles, mis pea sada wersta Riiast eemal seisis, kus nüüd Kokenhuusi kirik ja raudtee jaam leida. Riia ja Kokenhuusi wahel oli neli tähtsamat Liiwlaste kohta: Holm, Üksküla, Lenneward ja Asseraad. Neis pidas piiskop igas paigas kinni ja tallitas oma saadiku tööd. Läti Hindrik kirjutab sest Septembri sõidust nõnda:

„Et piiskop Willem soowis, ka tõisi uusi ristilapsi nähä, siis läks ta Liiwlasi Holmis waatama, pidas sääl suure auuga Jumala teenistust, külwas püha õpetuse seemet wälja ja läks siis Ükskülasse, kus tema esimeste Liiwimaa piiskoppide mälestuseks palwet tegi ja ka säälatsid Liiwlasi õige Jumala teenistuses kinnitas. Pärast seda manitses tema Liiwlasi Lennewardis ja Asseraadis, et nemad ebausust taganeksiwad ja õpetas neid ainust Jumalat auustama. Wiimati jagas tema ka Kokenhuusis niisamati püha kirja manitsusi niihäste Sakslastele, kui ka Wenelastele ja Lätlastele, kes sääl ühekoos elasiwad, „ja igakord manitses tema Sakslasi, et nemad oma alamatele mitte raske koormamise ja waewamise läbi nende maksude ja tööde poolest liiga ei teeks, waid et nemad wirgaste neile ristiusku õpetaksiwad, kristlikka elukombid nende sekka istutaksiwad ja pagana kombid häwitaksiwad ja et nemad neid niihäste hää eesmärgiga kui ka sõnadega õpetaksiwad.“

Kui piiskop Willem Riiga tagasi oli tulnud, sündis sügise suur tüli Eestimaal. Wirumaa Eesti wanemad, Daanlaste meeletuma ja raske walitsuse üle wihased, läkitasiwad saadikud Otepähä Ugaunia maakonda ja kutsusiwad Tartu piiskopi sõamehi, kes Otepääs aset oliwad, appi. Wirulased soowisiwad, et need Daanlased nende maalt ära ajaksiwad ja ennemine Sakslased ka Wirumaa enese walitsuse alla wõtaksiwad. Sakslased Otepää linnast arwasiwad enestel täie õiguse olewat, ka Wirumaad enesele pärida, sest, ütlesiwad nemad, Saksa mõõk ja Sakslaste missionäärid olewat ju enne Daanlasi püha Maarja lipu all senna jõudnud. Nad wõtsiwad kutsumise rõõmuga wasta, läksiwad Wirumaale, wirutasiwad ühes Eestlastega Daanlased wälja, wõtsiwad ise uuest ehitatud lossides ja kindlustes aset ja „hakkasiwad walitsema kõigis Wiru maakondades ja lossides.“

Kui piiskop Willem Riias seda teada sai, ei olnud tema asjaga sugugi rahul. Niisugust omawolilist tallitamist, ilma kiriku ja püha isa asemiku küsimata, ei wõinud tema sallida. Kohe kutsus tema süüalused Sakslased enese ette, nuhtles neid kiriku trahwidega ja nõudis, et nemad Wirumaa paawsti kaitsmise ja walitsemise alla ära annaksiwad. Ühtlasi läkitas tema saadikuid Tallinasse Daanlaste juure ja sundis ka neid niisamati, Wirumaad tema kätte andma. Päälegi pidiwad ka weel tõised maakonnad Eestimaal, mis seni Daanlaste ja Sakslaste wahel riiu alused oliwad, nimelt Harjumaa, wälja antama ja saiwad paawsti ja kiriku omaks mõistetud. Keegi ei julgenud wasta panna, ei Daanlased ega Sakslased, ja seesinane kinkimine sai kirjade läbi kõigiti kindlaks tehtud. Nii ei saanud riidlejatest kumbki Wirust ja Harjust jagu, waid kolmas kogemata külaline.

Et neid uusi kirikule osaks saanud maid ise näha ja walitsust uue korra pääle seada, reisis piiskop uue aasta hakatusel, Januari kuul 1226, Tallinasse ja säält mitmesse paika maale. Läti Hindrik kirjutab sest Willemi kolmandast reisist meie maal nõnda:

„Pärast Kolmekuninga päewa, mill ajal lume ja külma pärast sell külmal maal teed paremad käia on, läks auuwäärt Moodena piiskop Willem, paawsti saadik, preestrite ja sulastega teele ja wõttis Lamberti, Semgallide piiskopi, kaasa ja Joannesse, Riia linna praoski, ka mõne Riia linna kodaniku ja mõne ordo wenna ja weel muid mitu. Liiwimaast läbi sõites, sai tema Lätlaste maale ja Lätlastelt Sakalasse, et ta küll ihu poolest wäga nõrk ja kehw oli. Kui ta Wiljandis kaks päewa oli puhanud, läks ta Järwamaale. Ja kõik Järwlased tuliwad temale wasta Kareda külas ja ta kuulutas ise neile Jumala sõna rõõmuga ja õpetas neile katoliku usku, wõttis neid wasta paawsti käe alla ja reisis edasi Wirumaale esimese lossi juure, Agelind nimi, ja kui tema sääl wäga rõõmsaste ja ausaste wasta oli wõetud, kutsus ta rahwa kokku, andis neile õndsakstegewaid õpetusi igawesest elust ja tegi neid Jeesuse Kristuse nimega tuttawaks. Säält läks tema edasi Tarwanpäässe ja tegi sääl nõndasamati. Ja Daanlased tuliwad senna tema kutsumise pääle. Säälsamas tehti rahu esiti Daanlaste ja Sakslaste wahel, pärast Eestlastega kõigist maakondadest. Pärast seda reisis saadik Tabeli maakonda, kus kõik wanemad Wirumaalt tema jure tuliwad ja tema käest ristiusu õpetust kuulsiwad. Ja ta wõttis kõik paawsti käe alla ja seadis kõigis maakondades wanemateks ja kohtumõistjateks mehi Eestlaste eneste seast. Siis läks tema Tarwanpäässe tagasi. Ja säält reisis tema Daanlaste lossi Tallinasse ja wõeti ka sääl rõõmuga wasta Daanlastelt ja Rootslastelt ja kõigilt, kes sääl elasiwad. Pärast seda nõudis tema nende käest poisid tagasi, keda Wirulased käemeheks oliwad pidanud andma, ja nemad ei tahtnud neid anda tema kätte. Aga piiskop Willem sundis neid kiriku trahwidega, et nemad neid wälja andsiwad, ja tema läkitas need noored käemehed nende wanematele tagasi Wirumaale. Ja ka Warbula Eestlased wõtsiwad auwäärt Rooma saadiku rahu wasta ja tuliwad tema juure Tallinasse. Aga Daanlaste ärda palumise pääle andis tema Warbulased ühes tõiste Harjumaa Eestlastega Daanlastele tagasi. Aga kõige Läänemaa ja Wirumaa ja Järwamaa wõttis tema Rooma paawsti walitsuse alla. Ka Tallina Eestlased saiwad tema ette kokku kutsutud ühtlasi Daanlastega ja hoolega kuulutas tema neile igawese õndsuse sõna ja manitses neid tõeste, et nemad rahulikult üheskoos elaksiwad ja umbusu mõtetest taganeksiwad. Kui tema seda kõik oli teinud, läkitas tema omad preestrid Läänemaale ja pööras ise läbi Sakala maakonna Riiga tagasi[11].

Kui selle pitka reisi loo pääle tagasi waatame, wõime mõnda tähtsat tähele panna. Et piiskop Willem waimuliku seisuse mees oli, siis on see nagu iseenesest mõista, et ta igas paigas Jumala teenistust pidas ja rahwast õpetada püüdis. Et ta ise küll ei Eesti ega Liiwi ega Läti keelt ei mõistnud, siis ei wõi meie muud arwata, et ta kõik tõlgi läbi tallitas ja neid oli meie maal siis ju küllalt. Meie tuttaw Läti Hindrik oli ka tee pääl kaasas ja wõib olla, et tema enam kui ükskord Eestlastele ja Lätlastele ja Liiwlastele ära seletas, mis piiskop Willem jutustas ja õpetas. Hindrik mõistis, seda tunnistawad mitu kohta tema raamatus, kõik kolm meie maa keelt. Missugune see õpetus olnud, ei tea meie lugijale ära ütelda, aga tänuwäärt mälestuseks olgu see meile, et piiskop Willem hoolega meie esiwanemaid õpetada püüdnud ja iseäranis, et ta igas paigas tõeste ja südamest preestrid ja ordo wendi manitses, hoolt kanda rahwa õpetamise eest. Meie näeme sest, et Rooma kiriku ülematel omalt poolt hää ja kindel tahtmine oli, enam, palju enam õpetust anda rahwale, kui preestrid ja muud rahwa juhatajad on annud. Niisamati on paawst ja tema saadikud, nii kui muidu, nõnda ka nüüd aastal 1225 ja 1226, alati rahwa ülemaid ilmlikust ja waimulikust seisusest manitsenud, mitte rahwast liiaste koormata ja waewata. Kiriku ülemate eneste walitsuse all on ka talurahwal pea alati ja igakord keskajal parem lugu olnud kui rüütlite ja muunde ilmliku ülemate walitsuse all. Piiskopid kandsiwad oma waimuliku karjatse ammeti täheks keppi käes, kelle päälmine ots ehk pide kõwerdatud oli. Sellepärast ja et piiskopid ilmaski nii waljud ja kurjad ei olnud, kui ilmlikud isandad, sündis keskajal wanasõna rahwa suhu: „Kõwera kepi all on kerge elada,“ ja oli seesama wanasõna keskajal wäga tuttaw. Piiskop Willem tunnistab oma õiglast ja armastajat meelt ka sellega üles, et ta käemehed, keda Daanlased õiguseta Tallinas kinni pidasiwad, wälja nõuab ja nende wanematele Wirumaale tagasi saadab. Kohtumõistjateks seab ta Eestlastele mehi omast sugust ja teeb ülekohtused Daanlased ammetist lahti. Et kiriku ülemad sedawiisi õiglasemad ja kõigiti inimeselikumad oliwad, sellepärast siis ka rahwas nende walitsust enam soowis, ja kui wõimalik oli, iga tõise ülema waimulikku ülemat wasta ära wahetas. Sellepärast tulewad ka nüüd Eestlased piiskop Willemi ette ja paluwad teda, et ta neid Daanlaste käest päästaks ja oma kaitsmise alla wõtaks. Eestlased oliwad ju sell lühikesel ajal, mis nad rüütlite walitsuse all oliwad ära olnud, täieste tundma õppinud, mis niisugune walitsus keskajal tegi ja tähendas. Aga läheme weel edasi ja waatame, kus piiskop Willem jäi.

Piiskop Willem oli Märtsi kuul aastal 1226 Riiga tagasi jõudnud. Siin ootasiwad teda uued seletamised. Paastu ajal kutsus ta kõik piiskopid, kõik Riia preestrid, hulga ordo wendi ja Riia kodanikkusid kokku ja tegi nende waidlemisele otsusi. Willem tegi piired kindlaks, niihäste maadele kui ka õigustele, mis igalühel seisusel ja peremehel oliwad. Daanlastele jättis tema Harjumaa. Riia linnale mõistis tema hulga maad linna ümber osaks ja päriseks ja tegi Riiglastele seadusi. Ühtlasi kuulutas tema, et Riig ise enese kohta peremees on, nõnda kui piiskopid ja ordogi, ja temal õigus on, kõigest saagist osa wõtta, kui Sakslased uusi maid siin enesele ära wõidawad. Selle läbi sai Riia wõimusele, mis sell linnal tõeste meie maal wanal ajal on olnud, kindel põhi pandud. Riig on mitukord pärast poole piiskoppidega ja ordoga waielnud ja selle juures mees olnud. Wiimati tuliwad weel kõik selle aja Liiwi- ja Eestimaa ülemad Riia Maarja kirikusse kokku, kus piiskop Willem otsused, mis aastal 1215 Roomas suure kontsiiliumi pääl tehtud oliwad, neile teada andis ja siis kuulutas, et neil otsusil ka selle maa kohta täis seaduse jõud on. Nende järele peab, nii lõpetas Willem oma kuulutuse, ka siin maal elatama ja tehtama igawese ajani.

„Aga pärast seda“ – nii loeme Läti Hindriku ajaraamatus reisi loo lõpetuseks – „kui kõik nõnda ära oli tehtud ja lõpetatud piiskop Alberti, preestrite, ordo wennaste ja Riia linna wahel, nii palju kui piiskop Willem sell korral oma wolikirjade mõõdu järele lõpetada jõudis ja tohtis, ja kui tema rikkalikult pattude andeks andmist oli jaganud ja weel lubanud, jättis ta kõik südamelikult Jumalaga, õnnistas neid ja läks tagasi laewade juure, Liiwimaad oma palwetes Jumala püha ema, neitsi Maarja, ja tema Poja, meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse hoole jättes, kes kiidetud olgu igaweste.“

Mai kuu lõpul purjetas Moodena piiskop Willem Riiast ära ja läks läbi Saksamaa Itaaliasse tagasi. Tema on oma seletamise ja kinnitamise läbi paawsti nimel Sakslaste walitsuse meie maal seaduse põhja pääle rajanud. Oleks alati selle põhja pääl seistud, oleks waidlemata ka Eestirahwal lõbusam elu olnud. Aga pea pärast Willemi äraminekut tõusiwad tülid ja riiud Sakslaste ja Daanlaste wahel, niisamati ka Sakslaste eneste wahel, ja et Eestlased mõlemate wahel oliwad, pidiwad nemad palju pigistamist kandma. Kaunid õpetused, mis auus Moodena piiskop siin andis, oliwad ordo wennastel ühest kõrwast sisse, tõisest wälja läinud, ja elu raskus Eestlastel kaswis aast' aastast. Kes wõis nende elu kergitada ehk kuhu pidiwad nemad kaebama? Jumal oli kõrges, kohus kaugel.


  1. Matt. r. 20, 1–16.
  2. Waiga oli, nõnda kui lugijal weel meeles saab olema, maakond Peipsi rannal, Emajõest põhja pool.
  3. Toreida, Kubesalu, Witisalu ja Letegorwe oliwad kohad Liiwlaste maal, tänases Riia kreisis.
  4. Metsapoole ja Idumea oliwad Liiwlaste maakonnad, mere ääres, Pernu jõest kunni Riia kreisini.
  5. Matt. r. 11, 30.
  6. Eestlastel oli, nõnda kui ju ülemal (lehek. 7 ja 8) tähendasime, ka eneste wahel mõnikord tüli. Suure ja pitka sõa ajal rüütlitega unustati kodused tülid ära, aga et randlased nüüd Sakslaste alamateks oliwad saanud, kartsiwad nemad Saarlaste poolt, kes weel wabad oliwad, mõnesugust kiusu. Et saksa ja daani ikke maharaputamine wõimata oli, palusiwad nemad ommeti abigi wägewa külalise käest.
  7. Tolowa oli Läti maakond, tänases Walga maakonnas, Trikati linn tänases Trikati kihelkonnas.
  8. Sigulda oli koht Liiwlaste maal, Koiwa jõe kaldal, kus nüüdki Sigulda kihelkond leida.
  9. Semgallid oliwad Läti sugu rahwas Kuuramaal ja senni weel sõa läbi sundimata ja sellepärast wabad.
  10. Gertsike oli kindel koht Düüna kaldal, arwata poole maa pääl Riiast Dünaburisse ehk enam kui sada wersta Riiast, wähe hommiku pool Kokenhuusist. Gertsikes walitses sell ajal üks iseäraline Wene würst, keda Läti Hindrik siin kuningaks nimetab.
  11. Kohtadest, kuhu piiskop selle talwereisi pääl puutus, on mitu täna tundmata, nimelt: Agelind Wirumaal Järwa piiril, nõndasamati Tarwanpää ja Tabel, mõlemad ka Wirumaal. Warbula oli kuulus Eestlaste linn Harjumaal praeguses Nisi kihelkonnas.