Pildid isamaa sündinud asjust/Kuues pilt

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pildid isamaa sündinud asjust
Jakob Hurt

Kuues pilt.

Kudas Saarlased Saksa walitsuse alla saiwad.

Kewade aastal 1226 purjetas Moodena Willem Liiwimaalt Saksamaa poole. Aga enne kui piiskop suure mere pääle sai, pidi ta weel hulga aega rahulikult Liiwi rannal ankurdama. Tuul oli üsna wasta ja laewad ei saanud kaua paigastki. Nõnda mõnusamat tuult oodates, nägi ta jau Saarlasi mööda purjetawat, kes parajaste Rootsimaalt suure saagiga ja hulga wangidega tagasi tuliwad. Eestlased oliwad Rootsi naabrile jälle palju kahju teinud, maad riisunud, kirikuid põletanud, preestrid surmanud ja muud werist tööd teinud. Kõik sai Moodena Willemile teada, meie ei tea, kudawiisi. Ta tõutas Saarlasi karistada lasta.

Wiimati tõusis parem tuul ja piiskop Willem wõis oma reisi edasi ajada. Gootlandi saarel tee pääl astuti maale. Kohe tegi Willem nüüd Wisbi linnas ristisõidu jutlust Saaremaa Eestlaste wasta, see on: ta kuulutas kõigile pattude andeks andmist, kes püha risti tähe all Saaremaale sõidawad ja Eestlasi sõaga karistawad, kättemaksmiseks kõige kurja eest, mis nad ristirahwale Rootsimaal teinud. Aga Gootlandi kaupmehed ja Daanlased, kes Wisbis oliwad, ei wõtnud piiskopi jutlust kuulda. Nad tundsiwad oma naabrid Eestlasi wäga häste ja soowisiwad nendega ennemine rahu pidada kui sõda hakata. Üksi Saksa kaupmehed, kes Wisbis nagu külalised elasiwad ja kauplesiwad ja kellel sellepärast Eestlasi nii palju karta ei olnud, oliwad walmid, risti tähte wõtma ja meie maale purjetama. Kohe muretseti hobusid ja sõariistu, nii palju kui tarwis, ja mindi Riiga.

Riiglased wõtsiwad tulijaid rõõmuga wasta, sest paremat aega, ka Saarlasi Sakslaste walitsuse alla sundida, ei wõinud tulla. Kutsumata oliwad abimehed neile koju tulnud, neid tagasi saata oleks ju rumal ja tänutu asi olnud. Et Saarlased tublid meremehed oliwad, ei usaldatud suwel nendega tüli teha. Arwati paremaks, talwe ära oodata ja siis üle jää sõawäega Saaremaale minna. Nii tehti ka. Suwel muretseti kõik sõa tarwitused ette ära ja Daanlastega Tallina maal, kellega kohe pärast Moodena piiskopi äraminekut jälle suur tüli oli sündinud maade pärast, tehti rahu. Süda talwel, Januari kuul 1227, kui kange külm merele kõwa kaane pääle oli tõmmanud ja sood ja rabad nagu kiwiteed käia oliwad, koguti Saksa sõawägi kokku ja hakati Saaremaale minema, et ka Eestlaste wiimist waba maakonda ristiusu nimel ilmliku ikke alla painutada.

„Kui Jõulupüha ja Kolmekuninga päew möödas oliwad,“ – kirjutab Läti Hindrik – „kattis lumi maid ja jää laenid, sest Liiwimaal sünnib sügawusele kindel kaas ja wesi läheb kõwaks nagu kiwi ja sünnib jää ja siis on tee wee pääl parem kui kuiwal maal. Kui sedawiisi tee üle mere oli saanud, saatsiwad Riiglased kohe sõakuulutuse wälja, sest et nemad igatsesiwad, Saaremaa paganaid, kes mere saare pääl elawad, püha ristimise weega siputada, ja nemad kutsusiwad kõik Ema jõe kaldale kokku. Kui Waabiaani Sebastiaani päew (20. Januar) möödas oli, tuliwad kõik kokku, Sakslased, Riiglased, Liiwlased Lätlastega ja Eestlased kõigist maakondadest ja läksiwad auuwäärt Liiwimaa piiskopiga teele. Ühes temaga oli ka Semgallide piiskop, ordomeister Wolkwiin oma ordowennastega ja ristisõitjatega, ja kõigil oli oma moon ja sõariistad kaasas. Kui palwet oli tehtud, läksiwad nemad jääd mööda Saaremaa poole. Ja see sõawägi oli suur ja kõwa ja oli arwata kakskümmend tuhat meest koos. Nad astusiwad üksikute troppide kaupa edasi ja igal tropil oli oma iseäraline lipp. Kui nad ratsa ja wankritega mere jää pääle saiwad, sünnitasiwad nemad suure mürina nagu suurest pitksest. Sõariistad kõlisesiwad kokku, wankrid liikusiwad ja tegiwad kõminat, meeste ja hooste hulgas sündis kära, kes siin ja sääl maha kukkusiwad ja jälle üles tõusiwad jää päält, mis nilbe ja selge oli kui peegel, sest lõuna tuuled wihmaga oliwad teda laenetama pannud ja oli siis kange külm tulnud. Suure waewa ja wäitamisega läksiwad nemad üle mere ja jõudsiwad wiimati rõõmuga Saaremaa randa.“

Rand, kuhu Albert oma sõawäega jõudis, ei olnud weel päris Saaremaa ehk Kuresaare rand, waid Muhu saar. Läti Hindrik ei tee omas raamatus wahet Kuresaare ja Muhu saare wahel, waid arwab pisemat Muhu saart Kuresaare iseäraliseks jauks. Weel pärast õpiti tundma, et mõlemad oma kohta iseäralised saared on. Otse säälsamas, kus maale astuti, seisis Eestlaste Muhu linn, kellest praegugi weel Muhu saarel waremed näha, arwata kaks wersta Weikesest Wäinast, mis Kuresaart ja Muhu saart lahutab. Linna paika nimetab rahwas meie ajal Linnusse linnaks, wistist Linnusse küla järele, mis linna waremete ligi leida.

Üheksas päew pärast teele saamist oli käes. Eestlased Muhu linnas katsusiwad osiotsa kawalust. Nad lubasiwad rahu pidada ja pärast ennast ka ristida lasta. Sakslased mingu rahuga neist mööda ja ajagu oma teekäiki Saaremaa poole edasi. Aga Sakslased saiwad pea arwu, et see kõik tühi tõutamine oli ja Eestlastel tõe poolest see mõte oli, pärast neile Saaremaale järele minna ja Saarlastega ühes neid jõudsamalt üle jää jälle tagasi ajada. Seda ära tundes, wõeti nõu, linna ära wõtta. Aga see ei olnud kerge. Eestlased paniwad, nii kui alati, nõnda ka nüüd, mehisel wiisil wasta ja talwe aeg tegi weel linna piirajatele mõnda isesugust raskust, nõnda kui kohe Läti Hindriku jutustusest kuulda saame.

„Esiti kippusiwad Sakslased linna wallile kallale,“ – jutustab Hindrik – „ja lootsiwad linna sisse ronida. Aga Saarlased ajasiwad neid kiwa ja odasid wisates tagasi. Sellepärast pidiwad nemad kunstiga ja wäe kaupa wõitlema. Nad ehitasiwad masinaid, wiskasiwad paterellidega kiwa linna, Saarlaste paterellidele wasta, ja walmistasiwad ühe põrsa[1], kelle warjul nad linna mäge alt ära kaewasiwad, kunni nemad wallile ligi saiwad. Siis tõmbasiwad nemad põrsa tagasi ja seadsiwad ühe kõwa puust torni asemele. Wahwad mehed sõamundris ja kiwiwiskajad asusiwad torni otsa ja wiskasiwad säält sõariistu, piikisid ja odasid Saarlaste pääle, kes linna kaitsiwad. Need jälle wiskasiwad kiwa ja odasid wasta.“

Sedawiisi tapeldi neli päewa ja Küündlapäew tuli kätte. Et see päew katoliku rahwal suur kiriku püha, nimelt Maarja puhastamise püha on, siis puhkasiwad Sakslased sell päewal.

„Aga kui kuues piiramise päew koitis, see oli esimene päew pärast Maarja puhastamise päewa (ehk 3. Weebruar), sest puhastamise päewa ei tahtnud nemad roojastada inimese werega, siis läks taplemine kibedaks ju hommiku wara, nii et nemad ühe kõwera rauaga ehk raudse haagiga ju linna kindlusi lõhkusiwad ja suuremaid puutükka, mis kindlusi koos pidasiwad, üksikult wälja tõmbasiwad, nii et üks jagu linna kindlusist juba maha kukkus. Ristirahwa sõawägi sai rõõmsaks, hõiskas ja tegi palwet. Ka Eestlased hõiskasiwad ja oliwad rõõmsad omas ebajumalas Taarapitas. Nemad hüüdsiwad puutüki poole, ristiinimesed Jeesuse poole, kelle nime auuks nemad wahwaste üles ronisiwad ja walli kõrguseni üles jõudsiwad. Aga Eestlased ajasiwad neid wäga wapraste tagasi. Kes kõige esiti üles ronis, seda rõhuti raskeste odade ja kiwide wiskamise läbi, siiski hoidis Jumal teda wigastamata alale nii mitme wihase waenlase wahel. Sest kui tema üles ronis, sai tema kohe ühelt waenlaste hulgalt tagasi tõugatud, ja nii sagedaste kui tema jälle üles ronis, ajasiwad waenlased teda tagasi, kunni wiimati seesama Sakslane oma pitka mõõgaga waenlaste odad eest ära peksis ja nagu Jumala ingli kätte pääl üsna üles kõige kõrgema kaitsmiseks tehtud ehituse pääle sai, mis weel üle waenlaste pää ulatas. Et waenlased teda mitte alt odadega ei haawaks, pani ta oma kilbi jalgade alla ja nõnda kilbi pääl seistes taples ta aina üksi waenlastega, kunni Jumal temale ühe tõise ja siis kolmandama seltsi saatis. Aga kahju, kolmas sai jälle tagasi tõugatud ja kukkus kõrgest maha. Aga siiski paniwad need kaks waenlaste hulgale wasta. Wiis Saarlast ronisiwad nende selja taga kindluse kõige kõrgema tipu otsa ja wiskasiwad odasid nende pääle. Aga tõine Sakslane lõi esimese mehe odaga tagasi, haawas teda mõõgaga ja mees kukkus ja suri, tõised taganesiwad ise. Tõised Sakslased tuliwad järele ja ronisiwad julgeste üles, et esimestele appi minna. Et küll wihased waenlased neid wapraste tagasi ajasiwad ja mitu neist haawatud, mõned jälle surmatud saiwad, siiski tungisiwad nemad wiimati ommetigi Issanda pääle lootes kindluse kõige kõrgema ääre pääle, suure waewaga waenlaste hulka tagasi tõugates. Aga seesinane ülesronimine oli wäga raske ja ähwardas otsa teha, sest see mägi oli kõrge ja külmanud ja kiwine müür mäe pääl nagu jäetis, nii et nemad kuhugi kindlaste jalga ei wõinud panna. Aga mõned saiwad redeli pääl üles, mõned köit pidi, ja tungisiwad kõigilt poolt waenlaste pääle, kes pakku läksiwad. Nüüd tõstsiwad ristiinimesed rõõmu ja hõiskamise häält. Nüüd kuuldi Raama häält[2]. Paganad nutsiwad ja ulusiwad nagu meelt ära heites ja hukatust ette nähes. Sakslased tungisiwad linna ja surmasiwad rahwast. Nad ei annud armu Saaremaa paganaile, waid murdsiwad neid muist maha, muist wõtsiwad nemad neid wangi. Liiwlased ja Lätlased säädsiwad ennast ümber linna ja ei lasknud kedagi ära põgeneda. Kui waenlased wõidetud oliwad, rõõmustasiwad wõitjad ja laulsiwad Jumalale kiituse laulu. Nad korjasiwad linnas enesele saaki, riisusiwad wara ja kallid asju, ajasiwad hobused ja lojuksed ära; mis järele jäi, see põletasiwad nemad tulega ära. Tuli neelas Saarlaste linna, aga ristiinimesed wõtsiwad rõõmuga saagi kaasa.“

Kui Muhu linn sedawiisi tuha unikuks oli tehtud, mindi Weikesest Wäinast üle ja päris Saaremaa poole edasi, nimelt ja otsekohe kõige kindlama Saaremaa linna ette. Kuresaarlasil oli üleüldse seitse linna, aga kõige kindlam neist oli Waljala linn, kelle aset rändaja weel tänapäew Waljala kihelkonnas leida wõib, arwata üks werst Waljala kiriku mõisast lõune pool. Läti Hindrik kuulutab linna piiramisest ja lühikesest wõitlemisest sääl nõnda:

Waljala on kõigist Saarlaste linnadest kõige kindlam ja Sakslaste sõawägi lõi leeri üles tema ees ja seadis sõariista kokku, nimelt paterellisid ja weel ühe suure masina, pääle selle suuri pedakaid ja kuuski, et üht torni teha linna kindluste wasta. Aga Liiwlased ja Lätlased ja Eestlased[3] ja ka mõned Sakslased käisiwad kõik maakonnad läbi, tõiwad hobusid ja häid lojuksid kokku ja palju saaki, palju wilja ja muud sellesarnast ja paniwad kõik külad põlema. Aga et Waljala rahwas kiwide wiskamist ära ei jõudnud kanda, sest neid oli linnas wäga palju, ja kui nemad neid riistu nägiwad, mis weel ehitati, kellega kerge oli linna ära wõtta, siis tuli kartus Jumalast nende pääle ja nemad palusiwad rahu. Et nemad wahest ka hirmu täis oliwad nende pärast, kes Muhu linnas surma oliwad saanud, siis alandasiwad nemad oma meelt, pajatasiwad rahu sõnu ja palusiwad, et neile ristimise sakramenti saaks antud. See oli ristiinimestele suur rõõm. Issandale lauldi kiituse laulu ja rahwale anti rahu. Kõige ausamate Saarlaste pojad nõueti käemehiks, Saarlased, kes enne kõrkuse lapsed oliwad olnud, saiwad nüüd sõnakuulmise lapsiks. Kes enne kiskuja hunt oli olnud, sai nüüd wagaks talleks, kes ristiinimeste tagakiusaja oli olnud, sai nüüd kaaswennaks Kristuses, temale anti rahu, ta ei pannud wasta ja ta andis käemehi, palus usklikult ristimist ja ei kartnud alalist maksu enese pääle wõtmast. Nemad andsiwad kõige ausamate wanemate lapsed käemehiks. Kõige esimest nende hulgast õpetas auwäärt Riia piiskop rõõmuga ja suure hoolega ja ristis teda püha ristimisega. Preestrid ristisiwad tõisi. Rõõmuga saiwad nemad linna wiidud ja Taarapita, kes Saarlaste Jumal oli, wisati linnast wälja. Ja linna keskes pühitsesiwad preestrid ühe hallika, täitsiwad ühe tõrre wet täis, õpetasiwad esiti Eestlaste wanemaid ja ausamaid mehi, siis ristisiwad nemad muid mehi ja naesi ja lapsi. Selle juures sündis suur meeste ja naeste ja laste murd, kes kõik hüüdsiwad: „Risti mind ruttu.“ See tuuris sedawiisi hommikust õhtuni, nii et preestrid ise, keda pea wiis, pea kuus tallitamas oli, ristimise tööst ära wäsisiwad. Nõnda ristisiwad preestrid suure wagadusega mitu tuhat Saarlast, kes suure rõõmuga püha ristimise tallitusele rühkisiwad, ja preestrid ise oliwad ka täis rõõmu, sest nemad lootsiwad, et seesinane töö ka neile enestele pattude andeks andmiseks saab olema. Mis nemad ühe päewaga ära ei jõudnud teha, seda tegiwad nemad tõisel ja kolmandamal päewal. Kui need pühad tallitused Waljala linnas Saaremaal sündinud ja ära tehtud oliwad, tuliwad saadikud kõigist Saaremaa linnadest ja kihelkondadest, soowisiwad rahu ja palusiwad püha ristimist. Sakslaste sõawägi oli rõõmus, käemehed wõeti wasta ja lubati rahu ja wennaliku armastust. Saarlastele anti käsk, wangi wõetud Rootslasi, mehi ja naesi, lahti ja priiks lasta. Nad kuulsiwad sõna, lubasiwad neid wälja anda, wõtsiwad preestrid oma linnadesse, et nemad Kristust kuulutaksiwad, Taarapita ja muud pagana jumalad wälja wiskaksiwad ja rahwast püha ristimise hallikast niisutaksiwad. Ja preestrid ristisiwad kõigis Saaremaa linnades kõige rahwa ära, mehed ja naesed, suure rõõmuga ja rõõmu pisaratega, sest et nemad Issandale mitu tuhat last sünnitasiwad uuekssündimise pesemise läbi, ühe uue armastatud pruudi Issandale pagana rahwa hulgast. Hallikast niisutasiwad nemad paganaid, pisaratega oma silmnägu.“ –

Nõnda saiwad Saarlased ristitud, nõnda saiwad wiimsed Eestlased Saksa Walitsuse alla. Sakslaste rõõm oli suur. Nad oliwad nüüd ka Läänemere peremehed ja kartuseta wõisiwad nende kaubalaewad sest ajast saadik Liiwimaalt Saksamaale ja Saksamaalt Liiwimaale purjetada. Pääle selle sai Maarjamaa hää jau suuremaks, terwe maakond tuli temale juure. Esimesed maksud, mis Saarlased kohe pärast ristimist maksma pidiwad, saiwad kolme jagusse jäutatud; üks jagu sai Albertile, tõine ordole, kolmas Riia linnale. Maast sai suurem osa kirikule, wähem ordole. Walitsuse poolest tõmmati Saaremaa ja Läänemaa ühte ja tehti mõlematest üks ja uus piiskopkond. Piiskopi elupaigaks waliti Lihula ja senna ehitas uus Saaremaa piiskop enesele kindla lossi, keda Lihula linnaks kutsuti.

Et Saarlased, kes muidu nii südakad ja iseäranis wahwad oliwad, nii kergeste ennast wõita lasiwad ja Sakslaste walitsuse wasta wõtsiwad, ühes ainsas Waljala linnas wähe wasta paniwad, tõised kuus linna mõõga hoobita kätte andsiwad, on meil esiotsa wõõras ja ime kuulda. Aga asi saab ruttu selgeks ja kõik ime kaub, kui selle pääle mõtleme, mis kuustõistkümmend aastat otsa suurel maal oli sündinud ja mõne päewa eest weel Muhu linnas sündis. Wastapanemine suuremale sõakunstile oli asjata olnud. Kudas wõis Saarlaste wägi ainaüksi nüüd wõitu loota, kui kõik ühendatud Eesti jõud seda rõõmu näha ei saanud? Saarlastel pidi, suuremaa sündimusi meele tuletades, weri külmemaks minema ja külmem weri sundis tunnistama, et nende wastasõdimine asjata werd walab ja maad muljub ja päälegi waenlase ja wõitja wiha wiimati suuremaks ja nõudmised raskemaks teeb. Et asi nii olnud, tähendab ka Läti Hindrik lühidelt, Waljala linna lugu jutustades. Saaremaa mehed arwasiwad, et nemad werisele waidlemisele Eestlaste ja Sakslaste wahel mõistlikuma otsuse teewad, kui oma mõõga tuppe pistawad ja ennast rahulikult ristida lasewad. Waenu wiimne ots oli selgeste ette ära näha, tema wiiwitamine tõutas enam kahju kui kaswu. Mida rutemine ots tuli, seda parem ja selgem näitas asi. Sellepärast ka Saarlased nii kibedaste ristimisele ruttasiwad, et wiiel kuuel preestril mitu päewa järgimööda hommikust õhtuni ristides tööd oli.

Saarlaste ristimisega lõpetab Läti Hindrik oma ajaraamatu ja meie jätame teda tänades siin Jumalaga. Oleks Hindrik oma raamatu kirjutamata jätnud, meie teaksime wanast Eestirahwast ja nende tegudest pea niipalju kui mitte midagi. Kes wana aja teaduste hinna ära tunneb, saab wistist meiega auwäärt preestrile kät lööma ja Jumalaga jättes ütlema: „Ole terwe!“ –


  1. Põrsas, kellest siin jutt, oli keskajal üks iseäraline masin, kelle abiga linna piirajad mäge ära kaewasiwad, et laskmise masinaid ja sõamehi wallile ja wastapanijatele õige ligi tallitada. Wõis niisugune põrsas õige orikas küll olla, et lühikese ajaga kauni mäe laiale tõngus.
  2. Jerem. raam. 31, 15.
  3. Eestlased, kellest siin jutt ja kes nüüd Sakslasi awitawad, oliwad suurelt maalt. Nad oliwad, nõnda kui teame, ju ära wõidetud ja peawad nüüd ka Saksa sõateenistusse astuma. Aga et Sakslased neid weel häste ei uskunud, näeme sest ära, et Muhu linna juures, pärast linna ärawõtmist, mitte Eestlasi ümber linna wahiks ei panda, waid üksi Liiwlasi ja Lätlasi. Eestlased oleksiwad wististe salamahti sääl mõne ära põgeneda lasknud.