Pisuhänd/II
| Pisuhänd Eduard Vilde Teine waatus |
Laudadel ning mõnel istmel, ka sohwa peal, üksikuid „Pisuhänna“ raamatu ühekarwalisi eksemplarisid silmapaistwate kaantega, samuti ajalehti ja ajakirju üksikult ja korratute riidakeste kaupa siin ja seal.
Ludwig Sander, sigar suus, istub sohwa peal, proua Mathilde tema põlwedel. Sanderi olekust ja toonist kõneleb suur iseteadwus, Mathilde on õrnus ise.
Minu Ludwig!
Wõi sinu Ludwig!
Minu luuletaja!
Wõi sinu luuletaja!
Minu kuulus mees!
Kuula, aga kuula! Sinu õrnus näikse ju iga päewaga kaswawat — ma ei tunne sind enam äragi!
Sest et mina sind ikka enam tundma õpin!
„Pisuhänna“ kriitikatest alles!
Aga kust siis mujalt, kallike — see on ju sinu esimene trükitud teos!
Minu loomusest, minu kõrgemast olemisest pidid mu ära tundma — isegi minu kokkulangenud ehitustest —
Neist ka?
Muidugi! Loojal, kellele aatelised loomiseained osaks on antud, ei wõi ometi õnne olla lubja, sawi ja betoniga! Need ained on kehastatud kainusele omased.
Minu looja!
Mõru on mõtelda kõigi nende hallide aastate peale: ei wähemat kui aimu sinu sügawamast minast sellel, kellega sa käsikäes eluteed rändad ja kelle päralt sinu igatsustes pakitsew hell süda on!
Aga Luike, sinu sügawam mina oli liig sügawasti „Pisuhänna“ sees! Nüüd on ta mul käes, ja ära karda, et ma teda kaotan.
Aga kas sa tänaseid lehti juba waatasid? (Tõuseb üles ja toob joonistuselaualt paar lehte.) Neis on jälle midagi sinu romanist.
Ikka weel? — Na, ma arwasin ju kohe, et ma neile kogu aastaks lehetäidet annan!
Ja wäga ilusat ja armast seisab siin. (Istub tema kõrwale.) Kas ma pean sulle ette lugema?
Ei, kulla laps, mind ei huwita nii palawalt, mis need lehe-Lüllid minust kõnelewad.
Nii blaseritud juba?
Blaseritud? — Kõik see kiidukahin ei üllatanud mind ju sugugi; ma ei kahelnud kunagi, et minu raamat laineid-lööwaks sündmuseks saab. Sest kui Ludwig Sander lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi — siis kirjutab Ludwig Sander midagi!
Nüüd pead aga ka teenitud palga wastu wõtma.
Ja, ja — aga kui sa juba nädalate kaupa saad lugeda kõiki neid arwustusi, neid kõnede ja läbirääkimiste referatisid, neid följetonisid, neid —
Aga see’p see õndsus ongi! Oma pühitsetud nime igast lehest leida, igast suust kuulda (ülewoolawalt) — Ludwig, ma olen sinuga rahul!
Seda ma arwan! Ka sina kannad ju Sanderi nime.
Ja rahul olen weel sinu pühendusega, mida siin täna kui „Eesti perekonna-meele kaunist ja kallist ilmutust“ nii soojalt kiidetakse! (Peast deklamerides.)
„Oma armastatud naisele ja oma kallile äiale abikaasa- ja poja-truuduses Ludwig Sander“ — tõesti, ses kahekordses pühenduses on „õnnerütmust ja rahumuusikat“, nagu arwustaja nii luulelikult tähendab!
Wõi rahumuusikat! Kui ta mehike teaks, mis muusik siin enne „Pisuhända“ mängis!
Post, herra! (Paneb nad kirjutuslauale ja läheb tagasi.)
Kirjanduseselts? (Awab ühe kirja, loeb lendamisi ja ulatab ta siis suurepäralise shestiga Mathildele.)
Siin, madame!
— — Kirjanduseselts — — „Pisuhänd“ — — auhind — — kõige kõrgem auhind — — — ooo! (Laseb kirja kukkuda ja jääb tummalt mehe otsa wahtima.)
Minu Ludwig! — — Minu Poeta laureatus! — —
Kas sul nüüd weel mingit soowi südame peal on?
Üksainus weel!
Ja see on?
Et „Pisuhänd“ ilmakirjandusesse pääseks!
Tema paik on seal! Ma kahtlen ainult, kas leidub tõlkijat, kes niisugust teost mõistab ümber panna.
Ta peab leiduma! (Tema kaelast lahti lastes.)
Aga Ludwig, kas me ei peaks seda üllatawat sündmust suurema koduse piduga mälestama? Ma wõiksin kutsed kohe laiali saata.
Üllataw? See auhind? — Mis poolest? — — Minule ei ole siin midagi üllatawat ega pidustatawat. — Aga sa wõiksid mulle klaasi konjakit tuua, ja nimelt sel asjalikumal põhjusel, et sinu tänane lõuna jälle kord liig weikekodanlik raswane oli.
Raswane?! — — (End kähku taltsutades.) Sul wõib õigus olla — see uus wilumata köögitüdruk —
Ja, ja — köögitüdruk! — (Käskiwalt.)
Mathilde, too mulle klaas konjakit!
Kohe, Luike! (Keskuksest rutates ära.)
Nüüd käsutame meie! Siin on wolikiri. (Tõstab kirja maast üles ja loeb ta rõõmsalt weel kord üle.)
Terwiseks, Ludwig!
Ilma kompwekita?
Kompwekki ka? — Wabanda! (Paneb tableti kirjutuslaua äärele ja tõttab tagasi.)
— — Ja, ja — nii oleme siis kroonitud luuletaja! —
Wäike waheaeg.
Külguksest ilmub wana Westmann, külmakohmetuid käsi hõõrudes, keskuksest samal pilgul Mathilde kompwekkidega.
Ennäe — papa! Tere tulemast! — Külm wäljas? — Ehk soowiksid ka klaasikest konjakit juua?
Tänan, ei! Ärimees ei wõta tööpäewal alguhooli. (Riiwab pilguga Sanderi klaasi.)
No, no — Ludwig joob ainult natuke liiku!
Soo? Mis kauba peale?
„Pisuhänna“ auhinna peale, papa! Mõtle: esimene auhind! Praegu tuli teade.
Siin, papa!
Usun ilma tähetagi, kulla poeg.
Ja soowid pojale õnne?
Seda wõin ka teha. (Patsutab talle pilkamisi kergesti õla peale.)
Ja mis tänased lehed Ludwigist jälle kirjutawad, papa!
Ja, Laura näitas mulle wist midagi.
See on kuulsus, papa!
Soo, soo, wõi see ongi kuulsus.
Ole nüüd õiglane, papake: sinu põue paisutawad hoopis õnnelikumad tundmused, kui sa tihkad näidata! Mitte igal äial ei ole wäimeest, kes oma aust ka temale jõuab osa anda.
Ei, pojuke! Wana Westmannil pole laenatud au tarwis, wana Westmannil on omal au ja kuulsust küllalt, ja see ei ole mitte paberist, waid palju kindlamast materjalist.
Aga see sureb temaga.
Küllap sellegi wastu nõu leidub. Kui seesinane wana Westmann näituseks mõne palee üles tõmmab ja linnale kingib — mõne kooli- wõi haigemaja — ja ülespidamise-kapitali juure lisab: mis sa arwad, wäimes-poeg — see igaks ometi põlwesid ära, ja tänulik kogukond leiaks wististi ka platsi, kus kinkija enam kui elusuuruselt kranidi otsas seisaks ja wiimse-päewale malmist rahuga wastu waataks. Ma usun, see wanamees ei pruugiks siis mitte kade olla, kui ta mõne sulemehe kipsi-peakest kuskil seltsimaja saaliseinal teab tolmuwat.
Aga see maksaks sul jäledasti raha!
Mis sest! Aina oma raha. Hakka nüüd kuulsust teisega kahasse tegema! Ja mine tea, kas see sul, pojuke, kipsist rinnakujuni ulatabki. Pisuhännad olla petlikud — järgmised wõiwad sul nurja minna.
See ei wähenda esimese wäärtust.
Ega tea, ehk juurdub sellegi wäärtus osalt äiapapa wäärtuses.
Papake, ma leian, et sa Ludwigi wastu ülekohtune oled, kuigi tahtmata. See tuleb sellest, et sa kirjanduse peale lugupidamata silmaga waatad. Sinule oleks muidugi enam meeldinud, kui Ludwig oma auhinna mõnelt ehitusplaanide wõistluselt oleks toonud. Minule, papa, aga seisab luule kõrgemal kui kõik muu maailmas.
Ani sööb ka ennem muru kui pipstükki.
Sa kõneled nii halwakspanewalt meist luuletajatest — wast on meil aga sinulegi midagi head ja kaunist öelda. Wasta, papa: kas oled „Pisuhända“ lugenudki?
Mina? (Puhkeb naerma.) Mitmes konjak see sul juba on? — — Ei, poeg, mina loen ajalehte, see on ainus kirjandus, mis mulle midagi mõistlikku ütleb. Aga sa eksid, kui arwad, et ma luuletajatest sugugi lugu ei pea. Kui mõni sihuke oskab lapse-aruga inimestele nii osawasti pilli puhuda, et nad kepsu hakkawad lööma, siis ütlen talle (lööb wäimehele õlale) heameelega maladets, aga ega ma sellepärast iseennast lase ninapidi wedada!
Papa, ega sa sarnaseid mõtteid ometi teiste haritud inimeste kuuldes ilmuta! Pea meeles, „Pisuhänd“ on ka sinule pühendatud.
Seda ma lugesin: „Kallile äiale pojalikus truuduses.“ Oleks aga parem ära wõinud jääda. Sõbrad küsiwad juba, kas ma weel ühe maja wäimehe nimele kirjutasin.
Spiesserlik meelemadalus! (Joob oma konjaki ära.)
Sa andsid neile ometi nina peale?
Tegin mis tegin — kes ilma suud jõuab sulguda.
Aga ma tulin asja pärast. Ludwig, warusta ennast teekonna wastu, õhtuse rongiga sõidad Peterburi. Praegu sain Rönne käest telegrammi.
Mis! Juba joones?
Joones! Wist on parunil hea käputäis „auwekslid“ jälle protesti minemas — kohe hakkas õnge!
Ja minu saadad kontrahti tegema?
Sellega pole ju miskit kunsti. Enam aega on sul kah kui minul.
See on uudis! See on tõesti ilus uudis! Mathilde, kas kuuled, papa on Rönnega kaubal.
Soowin õnne, papa! Sinu käes sobib aga ka kõik!
Ja, lapsed, see on wirak, mida mulle igamees nii kergesti järel ei tee. Kewadepoole, Ludwig, kui ehitusega peale hakkame, mõtlen sullegi jälle tööd anda, mida ma ka ise tööks wõin lugeda. (Wõtab põuetaskust kõhuka taskuraamatu ning selle seest paberi, mille ta Sanderile ära annab.)
Siin sinunimeline panga-sekk ostusumma peale. See wõiks korda wiis suurem olla — wõidu mees oleksin siiski. (Minekul.) Waata, et sa rongile hiljaks ei jää!
Ole mureta! Sinu asi on minu asi.
Kas Laura täna siin käis?
Mina näen teda wiimasel ajal ka kaunis harwa. Tal on sügisest saadik nii palju käikusid, et kahtlus tekib, kas sest mitte mõni teine wäimees wälja ei poe.
Arwad?
Arwata ju ainult wõingi, sest ega see tüdruk oma asjust kellegile hinga. — Na, hoidku taewaisa, et see wäljapugeja jälle mõni luuletaja ei ole!
Koputatakse ukse pihta.
Sisse!
Tiit Piibeleht ilmub: ta on uues ja heas riides.
Tere! Ma olen kohe waba. (Esiteledes, pealiskaudselt).
Herra Piibeleht — minu abikaas — minu äi, herra Westmann.
Wist jälle mõni kirjandusesõber, keda minu mehe roman huwitab?
Herra Piibeleht on ärimees.
No, on ju ärimehigi, kes luulet armastawad.
Kahjatsen wäega, prowwa, minu pää om nii äri täis, et luulet sinna enämb ei mahu. (Pöörab Westmanni poole.)
Wastus meeldib mulle. Tutwus rõõmustab mind. Mul on tõsine meelehea niisugusest noorest ärimehest —
Kui ta mitte konkurrent ei ole.
Kongurendist pole ka häda, kui ta wähegi piiri peab. — — Kas ehk tohiks küsida, mis asja pärast —?
Herra Piibeleht tuleb ühe ehituse pärast.
Soo, soo. Arwasin isegi juba. Ja, ehituse-asjanduses on meil hoogu märgata. — — Ärge pange pahaks: kõdistaks nagu teada saada, mis liiki ja laadi —?
Saladus, herra Westmann.
Aa! Kinnisest suust tunned õiget ärimeest! Ja, ja. Olgu siis minugi suu pärimistele lukus. (Talle kätt andes.) Auru ettewõttele ja nägemiseni, herra Piibeleht!
Tütreke, sa wõiksid mind tagapool pisut kehakinnitusega wõõrustada — siin oleme muidugi üleliigsed.
Ja, papa, tule aga! Ma tahaksin siis kohe wälja minna.
Usun küll, sul on ju nüüd jälle uudist külasse wiia.
Sa mõtled „Pisuhänna“ auhinda, papa? — — Head päewa, herra Piibeleht! — — (Minnes.) Oh, see ei tulnud meile ju mitte nii ootamata. Ma teadsin ette: kui Ludwig lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi, siis ta ka kirjutab midagi!
Mõlemad saali kaudu ära. Sander tõmmab seepeale uksetiiwad kokku.
Sa oskad ju üsna ilusti näidelda, wennas!
Mul om hää näitejuht.
Toeta kuhugile! Ma pole sind ammugi enam näinud. (Wõtab leentoolil istet.)
No, mis sa „Pisuhänna“ kriitikatest arwad?
Need on wennalikud —
Wälja arwatud paar näägutust lehtedes, mida parem seltskond ei loe.
Ja, pääle nende om kõik harmonia, ennegi moodu peräst siin ja sääl noodike dissonantsi wahel. Minule komponeriti suutuks wastupiti.
Mis ma sulle ütlesin!
Aga tu polegi sinu „Pisuhänd“, midä nemä arwustewä.
Kudas nii?
Ei, nemä om egaüits esi omale „Pisuhännä“ tennü ja arwustewä palehigin toda.
No, kuis nad siis ühtemoodi wõiwadki kirjutada — ega nad kokku ole rääkinud! Ja täiesti teise sõnu korrata, see ei lähe ju ka mitte.
Ei, siss ei saaks tõist toote sügawama mõistmise poolest kuidagi üle trumbata.
No, olgu kuda on — peaasjaks jääb, et raamat nii hiilgawalt läbi lõi. Ja seks ei aidanud mitte wähe kaasa need minu retsepti järel tehtud parandused. Kas näed, kui õigel teel minu kunsti-instinkt oli, kui ta käskis realismusele ajakohast romantikat hulka segada! Nüüd on teosel oma sügawus —
Mis tuukritele tööd annab.
Wäga õige. — Niisama õnnelik wõte oli minu kirjutatud lõpp, mis jutule õige tendentsi annab, kuigi alles eelwiimasel leheküljel. Peaasjalikult selle lõpu teenus on auhind, mida praegu kuulsid nimetatawat. (Triumferides.) Waata siia, Tiit (pakub talle kirja) — kõige kõrgem tänawune! Ja loe, kui kõlawalt minu lõppu kiidetakse!
Lugesin hommiku joba ühest wälisest lehest.
Soo — juba lehes? Ma pole tänaseid weel kõiki waadanud. — Jah, wennas, see auhind — see paneb hoonele nagu kupli peale!
Lühidelt: sa oled oma pisuhännaga rahul?
Täiesti! Minu prestige perekonnas on kindlustatud, mul on jälle rahu ja elust täit maiku. Mathildele olen nüüd olewus, kes temastki kõrgemal seisab, ja see tähendab sündinud Westmanni kohta palju, ning wanamehele isik, kellele ta jälle oma ärilist usaldust kingib, ja see tähendab wana Westmanni kohta weelgi enam.
Muidugi tuleb silmas pidada, et aeg minu nimbust tumestab, et teda tarwis on mõne uue meistritööga haljastada, aga see ei tee mulle niipea muret: nüüd ei lase ma endale enam tähtaegu dikterida, ja muret ei tee see mulle niikaua ülepea mitte, kui mul mu wana hea Piibeleht ustawaks sootsiuseks on.
Sinu rahulolek rõõmustab mind, Sandri; nüüd wõiksid minule weidi abiks olla.
Abiks? Heameelega, wennas! Aga milles?
Mul on ustawat inimest waja.
Isameest?
Õkwa nii.
Kosja tahad minna? — Sina?
Mes sääl siss imestada? Sina käisid jo kah kõrd.
Ja — soo — — Aga milleks sul siis „isameest“ tarwis on?
Mmja — kae, — minu mõrsja — sel om serände rikas ja kange pääga papa — tolle man pole ilma osawa wahemeheta midägi ärä tettä.
Aa, — ja seesuguseks wahemeheks pead mind?
Ja, Sandri. Ning tõiseks tunned sa minu tulewast äia kõige paremini.
Mina?
Ja, sest lugu om tu: ma tahaksin sinule käliks tulla.
Meie Laura?!
Meie Laura.
Ja — — ütle ometi — — kus — — kudas —?
Oo, to läits meite wahel nii oma pääd — es pane esi tähelegi.
Kui ma ta tu kõrd auto eest ärä kisksin ja kätel hoidsin — süda liglet tõsel nagu tsirgupojal ja silmist paistis sinine hirm ja nii lämmi oli tõne rinna wastu — siss mõtlin kohe: Tskae, tolle wõiksid endäle kodu wiia! Ning sest mõttest es saagi enämb lahti.
Ja tema?
Temä? Oo, temä om endä öökulliga wäega rahul.
Ja see sobis salaja, wanamehe ja meie kõigi selja taga?
Meil es ole niikawwa nõuandjaid tarwis — saime esi kõigega toime.
See on ju — — aga sa teed ju ainult nalja!
Mesperäst nalja?
Aga kulla mees — see on ju meeletu mõte!
Mesperäst meeletu?
Pea ometi aru, wennas: sa oled ju paljas poiss!
Ega tost kedägi ole — miu tulewasel naisel on raha küllalt.
Sa spekulerid Laura raha peale!
Iks kah. Miä leian, raha om wäega tarwilik asi elon.
Kae, Sandri, ma olen kehw poiss nigu sinagi enne naisewõtmist, aga elu mõistmise poolest mitte enämb pää pääle kukkunud sest saadik, kui ma sinuga tutwust uuendin. Nüüd ütlen endale: Kirjanikupõli on mõnus põli, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siss puhuwa sul eloaig taiwa tuuled jalge alt läbi, kui sa mitte Westmanni tõist tütart ära ei kosi. No, ja nii kosin ta hää latse üten rahaga ärä.
Aga raha on Westmanni käes!
Eks siss olnud kah, kui sina wanema tütre wõtsid.
Ja, kullake, minuga oli märksa teine lugu: mul oli amet, mille peale äi lootusi wõis panna! Sina aga kui kodukoolmeistrike ja sulemeheke — kui luuletaja, wennas, kelle profession wana Westmanni silmis mitte rohkem ei maksa kui leierkastimehe wõi balagani-weiderdaja oma — kudas tahad sina sihile jõuda! Liiategi nüüd, kus wanamees näeb, et ta esimese wäiga mööda püksa on saanud! Kahte luuletajat ei wõta see mees ilma peal perekonda. (Tõuseb naerdes üles.)
Ma usun, Tiit, kui sa oma kosjajutuga tema ette astud — ta pistab sulle sõnalausumata rubla näppu ja tähendab peaga ukse poole.
Tolleperäst mul „esämiist“ omgi waja.
Mis aitab siin isamees! Isamees wõib sind wanamehele ausaks, kaineks, anderikkaks poisiks kiita — ja seda tegema oleksin ju walmis, kulla Tiit — aga ta ei wõi pihust suhu elawat tindi-proletarlast rikkaks meheks moondada! Kui sul mõni majalokski pea peal oleks, wõi ribake ehituskrunti kasulikus kohas!
Mis seks tarwis läheb, et Tiit Piibeleht Westmanni isanda wäimeheks saaks — tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tetta, minä end tollesse ei sega.
Kudas? — Mis sa sellega tahad öelda?
Kae, Sandri, — sõprus om sõpruse wäärt ja üits käsi peseb tõist. Minu „Pisuhänd“ päästis sinu suurest hädäst, ai su perekonna-õnne jälle õilmele ja tegi su kuulsaks kirjanikuks — nüüd pead ka minu õnne-süskä äiapapa Skyllast ja Charibdisest mööda awitama. Mul on sinu sõna.
Minu sõna?
Ja. „Pisuhänna“ kaupa tehes ütlid mulle: „Tiit, armas weli, kui sul pääle honorari wiil soowisid om, mida mina suudan täita: siin mu käsi, nad on täidetud!“
Armas sõber, kas sa sonid wõi! Niisama hästi wõiksid minult ju soowida, et ma wana Westmanni ära kägistaksin!
Minä ei soowi wõimatut, Sandri. Sa nimetid majaloksu wõi krundiriba kasulikus kohas — nuu om ju saadawad.
Ja need peaksin mina sinule muretsema?
Kas sa siis —? Mis sul wiga on, wennas?
Minä kahtlen ennegi, kas serände majaloks wõi krundiriba Westmanni herrale küllalt imponerib —
Selles kahtlen mina ka! Ma nimetasin neid üksnes sel mõttel, ei sulle siis ehk unes tohiks julgus peale tulla oma kosjaloost wana Westmanni ees suud lahti teha. Et sellega ilmsi temale läheneda, seks, armas wend, kulub hästi rohkem ära!
Otse minu arwamine.
Kae, Sandri, ma tahan sulle õigust öelda: Miä ei olegi nii ahne tolle Westmanni papa raha pääle, ma wõiksin oma tüdreku ilma isa loata ära wõtta ja meil kummalgi poleks raske kaasawarast ja pärandusest suud puhtaks pühki —
See on juba mõistlikum jutt!
Kuid lugu om tuu, et minu tulewane rikka elukorraga on harjunud —
Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal.
Igatahes serätsel, et Laura minu man pitsitusi saaks kannatada, iseäranis, kui meil rohkemb perekonda tekib; minu koolimehe-amet ei tõota palju, sest ma pole midagi wähemb kui karjäritegija, ja sulega teenitud lisa ei paisutaks meie kukurt ka mitte liiasti.
Kui armastus kaasasid ühendab, siis õitseb õnn ka kehwas kodus!
Ent minä ei näe ärä, mesperäst ma oma naise waranduse sinule peaksin pärida jätma.
Aa — wõi nii! — Ma poleks uskunud, et sina ka kade wõid olla! (Sunnitud naeruga.)
Siis on aga sinust päratu naiwne, minult selle waranduse kättesaamiseks wennalikku abi paluda!
Ma ei palu, ma nõuan.
Nõuad?
Nõuad — — mida sa nõuad?
Et sina mind Westmanni papale sõnalausumata wastuwõetawaks wäimeheks teed.
Ma peaksin wist oma majad ja kõik muu sinule kinkima?
Kui tuu küünib.
Ja kui ei küüni?
Noh, sul om hää kredit — sinu allkirja nähes öeldakse rahaasutustes (Sanderi toonil): „Ludwig Sander — ahaa!“
Ja kui ma ei taha?
Sa pead.
Kes mind sunnib?
Pisuhänd.
Missugune pisuhänd?
See siin. Sest tarbekorral wõid homme lehest lugeda, kes tema tegija om ja kes mitte.
Piibeleht, mis on sinust saanud!
Ärimees.
Sina — keda ma nagu wenda usaldasin — — sina tahaksid — — sina wõiksid — — (Wajub teise sohwanurka; korraga kergelt ja rahuga.)
Aga sul pole tunnistusi.
Kas mõtled siis salata?
Jah, wennas — ma salgan! Ma ajan waleks — otsekohe waleks!
Siss mul om tunnistus.
Missugune? Sinu käsikirja häwitasin ümber kirjutades leht-lehelt ära.
Kuid must käsikiri on mul alles.
Soo? (Huuli hammustades.) Seda raibet polnud mul meeles! (Mõtleb.) Aga see ei loe. Selle wõisid omale trükitud raamatu järgi wõltsida, et katset teha minult raha wälja nöörida. Olukord oli sulle päri: ma pole enne midagi kirjutanud — kaheldi, kas oskangi kirjutada — töö oli pikale wiibinud —
Selle ewentualitedi tarwis on mul kah tunnistus. Niipea kui ma muudetud käsikirja sinule ära andsin, deponerisin notarius Annoki man pitseri all täiendatud mustaltkirjutuse ja lasin endale tolle pääle tähe anda.
Seda tegid? — — See — see on ju siis algusest peale päris kawatsetud riisumise-plaan!
Ei, Sandri. — Käsikirja Annoki juure wiies es ole mul wiil mingit plaani; ma mõtlin ennegi: Kui no tõesti nii läheb, nigu Sandri ette kuulutab, et toosama romani-tutsak temä nime all ilmudes tähtsaks teoseks tõuseb, et tost imelikust asjast peaks jääma dokument perrä — üitskõik mes ettetäädmata juhtumiseks. Alles hildam tuli mulle mõte „Pisuhända“ endä kosjawankri ette rakendada.
Sinu tüdruk teab sellest?
Ei, sest ei tiiä üitski heng.
Mis sa oma käsikirja eest nõuad?
Sa kuulsid joba.
Ma pakun wiissada rubla.
Miä pole sahkerdaja.
Ma pakun sulle tuhat rubla.
Minu kaubal om kindel hind: Westmanni papa ja-sõna.
See on hullus. Nii palju mul ei ole.
Leidub, Sandri, leidub!
Ma lasen su maha — ma kägistan su ära — ma teen su siinsamas pihuks ja põrmuks —!
Kas to’s odawamb oles?
Wereimeja — kõrilõikaja — — kuradi pisuhänd — —!
Laura Westmann, täies talweriides, ilmub pahemalt poolt ja peatab imestades sammu.
Mis siin on?
Meie — —
Meie soowime tõnetõsele õnne.
Ja — ja muidugi, Laura — — ma soowisin sinu peigmehele — ainult õnne!
Ludwig teab?
Miä ilmutin prõlla. Ta om jo meie weli. Ta lubab meid papale soojalt soowitada.
Ja — ja muidugi — miks mitte — — ma tahan teid wäga soowitada — — Õnne ka sinule, Laura! (Annab talle kätt.)
Tänan sind, Ludwig! Kui hea sa oled!
Aga sul om temälegi õnne soowi: „Pisuhänd“ on talle kalli auhinna toonud.
Auhinna ka weel!
Sa imestad? Kas ta ei meeldi sulle?
Paiguti — ja, paiguti nii hästi, et (naeratades ja pilguga Piibelehte riiwates) minu Tiitki need kohad wõiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik pisuhänd, ja siis see lõpp —
Aga nii on korras, nagu auhinnast näed.
Siis soowin sulle õnne — ma ei kõlba wist arwustajaks.
Aga kudas sa meie eest papa juures õieti mõtled kosta, Ludwig? Sa tead, ilusate sõnadega pole seal midagi ära teha.
Ma — ma katsun siiski!
Ah ja — ma tean ju, kudas lugu läheb! Meie tee on meile ette märgitud. (Paneb käed Piibelehe õladele.) Ühel heal päewal seome pambud ja rändame! Nii kaugele kui tahad. Muret mul ei ole.
Aga kahju?
Kahju —? (Elawalt.) Kahju tasud sina!
Wahwa tüdruk! — Kuid ootame wiil. Mul ehk kooleb täna-homme koski rikas tsõdse ärä, siss saame kahjust kah üle.
Ära sa talle minu pärast rebasekakku saada!
Ja sina ärä meie asjast wiil muile kõnele — ainus teadja olgu meie sõber Ludwig.
Panen tähele. (Sanderi poole.)
Aga ma tulin ju papat otsima, Ludwig; teda ootab üks ärisõber kodus ja meie apparat on parandusel.
Ma usun, ta on Mathildega weel söögitoas.
Ei, Liina ütles, ta olewat juba ära läinud — ühes Mathildega; kas sa ei tea, kuhu?
Seda ei wõi ma sulle mitte öelda.
Siis lähen jälle. — Wabandage — eksitasin teid wist palawas diskussionis „Pisuhänna“ üle! (Lööb pilgu seejuures Piibelehe krawati peale ja hakkab seda kohendama. )
Kas tu mul wiltu olli?
Ei, liig otsekohe — nii ei sünni sulle. (Tema taskute peale tähendades.) Ka tundub mulle puudusena, et sa talwel oma paberiladu ühes ei wea.
Ent wilja-ait on mul üten — ehk soowid? (Hoiab seemnetasku lahti.)
Tänan. Ja head päewa teile! (Külguksest ära.)
Pikem waheaeg. Sander, kes Laurale ukseni wõõriti pilgu järgi saatis, hakkab hämaral meelisklemisel waikides edasi-tagasi sammuma; Piibeleht istub sohwale tagasi, wõtab ajalehe kätte ja loeb seemneid hammustades rahulikult. Sanderi silm riiwab teda taoti uuriwalt.
Ma olen otsusele jõudnud: sa wõid oma ilmutuse lehtedesse panna.
Adieu, Sandri, — terwiseid abikaasale!
Piibeleht!
Midä wiil?
Kuhu sa’s joosed! Mis rutt sul on! Ma pole sulle ju ainust halba sõna öelnud!
Aga oma otsuse ütlid.
Ja sul oleks tõesti süda rinnus, minna ja mind ilmapilaks teha, ei asja ees, teist taga! Siitsamast minna ja awalikult kuulutada, et Ludwig Sander — —! Ei, Tiit, seda sa ei tee, seks oled läbi ja läbi aumees, seks on meie sõprus liig wana ja meile mõlemile kallis, kälideks saamas oleme ka weel! — Tule, Tiit, püüame teineteist mõista, otsime üheskoos wennalikult nõu, kudas sinu asja ajada ja sihile wiia. — — Siia istu — soo! (On tema käistpidi sohwa juure talutanud, mille peal nüüd mõlemad kõrwuti istet wõtawad.)
Kui sul nõust puudus — toda wõin sulle anda.
Seda parem, armas Tiit, seda parem! Ja ma ei kahtle, et sinu nõu niisugune on, et ta mind mitte just õnnetuks ei tee — et ta inimlik, et ta kristlik on —
Täitsä. Ta ei nõwwa sinult enämb, kui mes ligimene ligimesele sundimatagi teeks. Sa pead mulle raha laenama — laenama, Sandri, mitte kinkima — sest mul om kullasoon leitus, midä tahan hakata eksploaterima.
Kullasoon?
Ja. Wäega wõimalik, et ma ettewõtte aktsiaseltsiks teen, kuid enne peab maapind minu olema, ning tolle omandamiseks on mul kapitali waja.
Tiit, mis nali see’nd jälle on!
To ei ole nali.
Neil päiwil sures siin üks elatanud Saksa preili ärä, kes muu seas kompleksi keskaigseid wiilkatusega maja-tsuharikka awara krundi pääl maha jättis, mida ta oma eluaigu pietetlikul jonnakusel kellegile ei tahtnud müüa. See krunt ongi minu kullasoon. Ta saisab südäliinan kõige paremal ärikohal, kate eläwä uulitsa wahel, ja kisendab ettewõtliku mehe perrä, kes poollagunenud elumajad maha kisub ja mõne suurepäralise äripalee asemele ehitab. Tu miis tahan mina olla. Tõise ei tiiä wiil, et see immobil nüüd saada ja wõileiwa iist saada om.
Missugusest immobilist sa kõneled?
Tema pärija, keegi õndsa preili sugulane, on kaardiwäe ohwitser Peterburis, suur elomiis ja õnnemängija, kel alati peenike peos ja kes päranduse wäärtust ainult naeruwäärt kasina üüri järgi teab, sest näinud pole noor parun Rönne preili won Mensenkamffi majasid ja krunti kunagi.
Inimene, see on ju wana Westmanni ettewõte!
Saab aga nüüd minu ettewõtteks. Mis sa arwad, Sandri: serätse wäimehe wastu poleks wanal wist midägi?
Kes selle saladuse sinule kõrwa pistis? Sest teadis üksipäini meie perekond!
Üks perekonna-liige — minu tulewane naine. Temä jutustab mulle wahel kodusist asjust ütte ja tõist.
Sa tahad siis oma tulewast äia — üle lüüa?
Ja. Kõik äri om ülelüümine. Ma tahan teda üle lüüa, et ta oma nooremat tütart ei saaks üle lüüa.
See on ju tema oma wara!
Westmanni esä wara om ennegi tuu, mes ta esienda elamiseks tarwitab.
Aga parun Rönne lased üle lüüa?
Mul pole asja kedägi ülelüümise iist hoida, kes waiwas ei wõta ütte pilkugi tolle pääle heita, mes temä omma om. Ka ei liiguta mind sugugi, kas müügihind parunile wiieks wai kümneks lõbusaks ööks jatkub.
Ja sina arwad, et minu südametunnistus mind lubab sinule abiks olla selles ilmkuulmata tükis, mis sa wanamehele tahaksid mängida?
Arwan küll. Sul on solidne, hästi träneritud südametunnistus. Tuu lubas sul omaaigu wanamehele lootusrikast inseneri ja tema tütrele südant-sulatawat luuletajat ette mängi, see lubas sul alles hiljuti wanamiist, enda naist ja kogu ilma wõõra waimutööga tüssata, see lubas sul praegu ka keelt nilbata oma nadu waranduse järgi. Sa wahetad ennegi kaks mõistet teineteisega ärä: südametunnistuse ja argpüksuse.
Kui sa teaksid, kui wäga wanamehe hing selle ettewõte küljes on, kui õnnelik ja uhke ta oli, et tal korda läks wanapreili testamendi-määrust enne wõistlejaid wälja nuhkida, ja kudas ta rõõmustas pärijalt täna telegrammi saades, et see tema pakutud hinna wastu wõtab! — Passash poeridadega — hotel — kafee — warietee — — kino — — (Ohkab.)
Ei lähe jo midagi kaotsi — kõik jääb ilusti perekonda.
Mina pidin tema wolinikuna täna õhtu Peterburi sõitma kaupa küpseks tegema, ja nüüd —
Nüüd sõidad minu wolinikuna just sedasama tegema.
Aga kust ma selle raha wõtan?
Oma raha-hallikaid tunned esi wistist’ paremini kui minä.
Mul on küll kahe mehe kredit, aga seda ei saa ma ometi mõne tunnikesega sulaks teha!
Sa wõtad ju äiapapa ostusumma üten.
Tema rahaga — —?!
Selle saab ta jo kätte. Sest kui sa ostulepinguga tagasi tuled, siss sul om juba kolme mehe kredit: Westmann, Sander, Piibeleht. (Wõtab taskust ühe paberi ja ulatab temale kätte.) Siin wõlatäht — kondrahi tood mulle wastu. (Tõuseb aeglaselt üles ja patsutab Sanderile mööda minnes isalikult õla peale.)
Hääd tiid siss, ja ole reisul rahaga ettewaatlik. (Pahemale poole ära.)
Kui see karutükk wälja tuleb, siis tõmmab wanamees mu oksa!
Eesriie.