Pisuhänd/III
| Pisuhänd Eduard Vilde Kolmas waatus |
Ajalehed ja raamatud on istmetelt ja laudadelt ära koristatud.
Westmann ja Laura, mõlemad üleriieteta, kuid wiimasel muhw käes, astuwad eeskojast sisse; nende kannul ilmub uksele Liina.
Tagasi, herra Westmann! Ja unigi juba wälja magatud. Praegu tõusewad kohwilauast üles.
Soo, soo. Mõtlesin juba, et rongike ehk jälle kord hiljaks jäi — on ju öösi natuke tuisku olnud.
Kas pean ütlema, wõi astuwad saksad tahapoole? — Aga mis teil seal on, preili?
Üks lapsuke. Minu Aurora wiies äbarik. Ma tõin ta oma õele kaswandikuks.
Oh sa jumaluke — nina teisel punane peas — ja — ja —!
Tema wennad ja õed olen kõik juba ustawaisse perekondadesse paigutanud, ühe kiitsin sügise kellegile wanapoisilegi kaela.
No, see saab wist nälgida!
Ei, see elab toredamini kui teised. — Selle eest, Liina, katsuge teiegi hoolt kanda.
Mille ümber tema mõttekesed keerlewad, kuna meie pead kõigil uut ehitust täis on!
Seda ma märkan: sa näed alles nüüd, mis mul muhwis oli!
Laura ja Liina kassiga taharuumi, kus Sander neile wastu tuleb, ja sealt ära; wiimane wahetab Lauraga mööda mines lühikese teretuse ja astub weidi kõheldes töötuppa.
Na, terwisega tagasi?
Ja, papa.
Liikudest natuke peawalu?
Uneta öö.
Kas sa siis magamiswagunis ei sõitnud? Kodus puhkasid ka juba?
Ja, aga silma kinni ei saanud.
Rõõm, rõõm! Wõin ju arwata. Saanud isegi unega täna öösi hästi hakkama. (Muigades.)
Na, Rönne poolt palju terwiseid?
Seda küll.
Ja ilus paber? (Sirutab käe wälja.)
Paber — — ja — — waata, papa — — selle paberiga — —
Mis sellega siis on?
Selle paberiga on nii, et — et — — seda ei ole —
Mis see tähendab? Ära kaotasid?
Ei, aga see paber — — seda paberit — — sest paberist — — Papa, püüa asja peale kainelt ja külma werega waadata —
Ostuleping — sedamaid!
Minul süüd ei ole! Seda oleks igale teisele niisama wõinud juhtuda!
Ostuleping!
Papa, luba. et ma rahulikult seletan. Äkilise meelega pole siin midagi ära teha. Hea oleks, kui sa istet wõtaksid. (Mehinedes.)
Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette.
See näib wõimata, on aga siiski õige: napilt tund aega enne mind müüs parun majad teisele — selle aja sees, kui mina tshekki pangas rahaks wahetasin. See teine pakkus talle mõne tuhande rohkem — sinu kaup oli parunikesel kohe unustatud.
Sa waletad! Keegi wõõras ei teadnud asjast!
Seda arwasin minagi, kuni Rönne juures selgus, et eksituses olime. Pole ka mõni igapäine wõistleja, kes meile selle wingerpussi mängis, waid keegi, kelle ees saladusi ei ole, kes wanakawala endaga näib ühenduses seiswat. — Ja mõtle, papa: meie sõidame ühes rongis — istume ühes wagunis ja ühel istmel — ajame kogu tee teineteisega sõbralikult juttu! Peterburi waksalis jätame jumalaga — üks ei tea teise ettewõttest — tema istub autole ja ostab mul majad nina eest ära — nina eest, papa!
Mis on selle lurjuse nimi?
Piibeleht. Sa nägid teda paari päewa eest siin toas.
Mis ta siit otsis?
Küsis niisama ühte ja teist — ehitusmaterjalide hindasid, tööpalkasid, tööliste saadawust — — meie oleme kooliwennad.
Ma murran ta ära! — — Ma teen ta tuhaks! — — Ma häwitan ta sugu maa pealt — —!
Ta on poissmees.
See on wargus — see on rööwimine — see on awalik riisumine! — Rönne krunt on minu — minu on ta — minu! Ma ei anna teda kellegile — ei jumalale, ei kuradile! — Kes teda minu käest tahab ära wõtta, peab mu enne surnuks lööma! — — Teine meist taganeb, aga mitte mina (lööb rusikaga joonistuslaua pihta) — mitte mina!
Papa, papa — püüa ennast rahustada!
Oleks siis rahakahju üksi! — See on suur — ja — päratu suur — nii suur, et ta mul mitmeks aastaks unerahu wõtab. — Aga see pole mitte üksi. Weel enam maksab minu au. Ma tahtsin nüüd alles näidata, kes Westmann on! Linnale — kubermangule — kogu ilmale! — Ma tahtsin näidata —
Tean, papa, tean: passash poeridadega, — hotel — kafee — warietee — kino — —
— ma tahtsin näidata, et Westmann Westmanni uulitsast enam on kui Westmann Westmanni uulitsast. Ja kui sa teele olid läinud, pistsin süütenöörile tule otsa ja pomm lõhkes. Eilsest saadik teab iga ärihing linnas, et Westmann kulda hakkab kaewama ühest kohast, kuhu ligi pääseda ühelgi teisel nuppu ei olnud. — — Sa oleksid nende nägusid pidanud nägema (kätega näidates) — nii pikad — ja nagu tohletanud nairid —
Seda wõib arwata! Ja nüüd tuleb see tundmata isik kusagilt kolkast, waatab wõõras linnas paar korda ringi, tuhnib kullaaugu üles ja tahab midagi taewa poole paisata, mille kõrwal sinu kawatsetud ehitus walla-waestemajaks kahaneb!
Sa tead, mis ta tahab ehitada?
Ja. Koduteel sõitsime jälle ühes, nagu tema soowil kokku olime leppinud. Nüüd ei pidanud ta enam suud. — Tema plaan on umbes seesama, mis sinulgi, kuid wõrdlemata suurem, julgem, ja seejuures poole odawam!
Soo — kudas siis?
Amerika süstem. — Kõige uuem. — Ehitustehnika wiimane sõna. — Muidugi rauakonstruktsion. — Wähe tööd, wähe materjali. — Ja mis peaasi (käsi kõrgesse ajades) õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!
Wiiekümne wersta peale! — — Sina kurat — sina wiimane kurat! — — Kas tal siis nii palju kapitali on?
Seda mitte. Ta pani oma raha wiimase rublani krundi sisse. Kapitali järgi tahab ta nüüd ringi waadata, ja küllap seda leidub.
Sa ütlesid, et ta poissmees on?
Ta on poissmees.
Siis ta peab naise wõtma!
Arwad?
Ja minu tütre peab ta wõtma!
Wõi nii?
Mis on selle rööwlipealiku telewoninummer?
Sa tahad talle oma tütart telefoni kaudu —?
Ka seda, kui tarwis! Siin ei ole häbenemist, siin ei ole kõhklemist — siin on hoida, et Westmanni nimi naeruks ei saa, ja muret kanda, et pilwelõhkuja perekonda jääb! — Ma tahan küsida, kas ma temaga kohe wõin kokku saada. Ja siis tahan talle isu teha!
Ta lubas kell kümme minu poole tulla (taskukella waadates) — puudub ainult paar minutit.
Seda parem. — Ma mängin talle muusikat, mis ta weel pole kuulnud, ma panen tal suu ja silmad wett jooksma!
Laura on wiimaste sõnade puhul saali ilmunud, kus ta midagi näib otsiwat.
Tüdruk, tule natuke siia!
Ja, papa. (Astub uksele.)
Siia tuleb warsti üks herra. Et sa ta wastu wiisakas ja lahke oled!
Üks herra —?
Ja. Üks herra Piibeleht. — Wiisakas ja lahke — pea meeles.
Eks ma siis katsu wiisakas ja lahke olla herra Piibelehe wastu!
Koputamine külgukse pihta.
Ahaa — ehk ongi! (Laurale.)
Mine nüüd jälle tagasi, praegu pole sind weel waja.
Ma hüüan sind, kui tarwis; tulles katsu ka kabedamalt kõndida.
Sander on koputamist kuuldes kohe ukse juure rutanud, mille ta pooliti awab, nii et sisseastuw Piibeleht ja ta ise Westmanni poole silmapilguks warjatud on.
Kontraht! (Seepeale waljusti ja sõbralikult.)
Piibeleht ise — tere tulemast! — Na, reisiwäsimus ka juba wälja puhatud? — Ja — see Peterburi! Ta peaks meile ärimeestele tõesti pisut ligemal olema! (On ukse kinni pannud ja astub külalisega edasi.)
Küll ta ligemale nihkub, kui äri-ilm weduritele wiimäte tugewama tossu pääle sunnib.
Jaa, kui meie äri-ilm aina Piibelehtede ja Westmannide käes oleks!
Kuulen wäimehelt praegu, kudas Piibeleht Westmannile „lilled“ on teinud, nagu kaardilauas ütleme. See on meistritükk! Nii peab olema! Nõnda edeneb kodumaa majandus. Kord on Westmann all ja Piibeleht peal — kord Piibeleht all ja Westmann peal, aga ikka suuresti, ikka julgelt, see on peaasi! — Soowin teile südamest õnne, noor ametiwend — ei ma wõiks oma lihasest lapsest tõsisemat rõõmu tunda! (Pikk, soe käeraputamine.)
Tenän, herra Westmann. Massa suurt kõnelda. Algaja edimine katseke.
Mitte nii alandlik, herra Piibeleht! Kes esimese oina nii puhtaks niidab, see oskab ametit, selle tulewik on kindel.
Aga istume parem — olge nii lahke! Piibelehe herraga äriasjus pisut mõtteid wahetada, see on mulle otse kosutuseks!
Ja minä heidan häämeelega Westmanni-herra õpilaseks.
Wõtawad istet: Westmann ja Piibeleht sohwal ligistikku, Sander tugitoolil.
Et mitte sõnu ja aega raisata: kas herra Piibeleht ei soowiks Westmanniga weidi õnne katsuda?
Oleks mulle suureks auks.
Waadake, armas sõber (paneb käe Piibelehe põlwele): ma olen loomu poolest natuke jonnakas. Wana Eesti tõug. See suur ehitus — ta on mulle nii omaks saanud nagu silm peas ja nina näos — ma ei tahaks teda jätta! Ja et ma — tänu jumalale — jonnida jõuan —: mis oleks, herra Piibeleht: wiiskümmend protsenti kasu?
Aga sada?
Hm, siin oleks juba küsida, kas te targu nii tüür olete. Teie tahtsite minust õppida, armas poeg. Mina teie asemel lööksin plaksti sisse! (Hoiab talle lahtise käe ette.)
Ma wõtan ainult hääd õppust, herra Westmann.
See on hea — teie wõite mind uskuda! Ärge unustage, et ehitamine meie päiwil suure riisikuga on ühendatud: töölised ahned ja rahutud — streigid igapäised nähtused — palgad wõiwad äkki tõusta, materjalide hinnad niisama — sõdagi pole wõimata —
Maawärisemine ka mitte —
Minupärast seegi. — Nõnda aga: nagu maast leitud — üle öö — kõrt liigutamata — palja Peterburi sõidu eest — — palja Peterburi sõidu eest terwe würstlik warandus —!
Ma olen maiam.
Ja kui siis ehk weel nõnda juhtub olema, et ehitusekapital napipoolne on, et seda peab laenuks otsima —
Toda pole mul wiil puult tengägi —
Seal ta on! Ja teie tahate pilwelõhkujat hakata ehitama! Pilwelõhkujat, herra, mida wiiekümne wersta peale peab nähtama!
Ent raha pole ilmast kadunud, herra Westmann. Ma tean hallikaid.
Soo? Kas tohiks küsida, mihukesi?
Rikkaid äiasi.
Aa! Mitut koguni?
Jumalale tenu! Püüan ennegi wällä nuhki, kes noist kõige willakam.
Mõni siit linnast?
Siit kah.
Ehk wõiksite nimetada?
Üits istub minu kõrwal ja tahab mind pügädä.
Kas kuuled, poeg, kudas niisuke lihwitud, poleeritud, rahwineeritud äriwaim töötab! (Piibelehele.)
Nähtawasti pole teie oma nuhkimisega aga weel mitte kaugel, sest muidu kõneleksite sellega, kes teie kõrwal istub, juba teist keelt.
Soo?
Teie ütleksite umbes nõnda: „Herra Westmann, minu uurimise järgi olete teie kui äiapapa tuhat wersta ümberringi wõistluseta — mul on au teie tütre kätt paluda!“
Teil om õigus: nii kaugel ma wiil ei ole.
Teie näete asjata waewa. — Mis teil minu raskusest teada on?
Umbes kõik.
Aga mõtteid te lugeda ei oska.
Ega tiiä.
Siis ütelge, mis ma oma raskusega teen, kui noorema tütre mehele panen?
Jaotate tütarde wahel pooleks.
Wale! — Ma annan oma noorema ainult mehele, kes mulle rõõmu teeb, kelle ees seistes ma isegi pean mõtlema: saab näha, kust ta mul seekord jälle naha üle kõrwade tõmmab! Ja kui ma sihukese olen leidnud — tal wõiwad minu pärast laenatud püksid jalas olla —: ma määran talle kõik, mis mul nüüd, ja kõik, mis mul pärast on anda.
Kudas seda tuleb mõista?
Seda tuleb nii mõista, armas poeg, et luuletajal juba luuletaja-osa käes on. Sest saab ta priskesti elada, priskemini kui luuletajad kunagi on elanud.
See on aga hoopis imelik uudis!
Et lapse kätte raha ei usta, millega ta midagi peale ei tea hakata? Ma arwan, see on üsna igapäine uudis! — Raha on jumal neile loonud, kes teda oskawad sigitada. (Piibelehele.)
Nõnda, herra Piibeleht, on mõtted, mida teie ei mõistnud lugeda.
Mõtted on muutlikud.
Siis mitte, kui nad notariuse juures on kinnitatud. See aga wõib juba täna ja kohe sündida.
Tuu kõne nakab mulle joba meeldimä.
Ainult üks tingimine oleks mu uuel pojal täita, kui ta nimi Piibeleht on: see muidugi, et tema suur ehituse-ettewõte Westmanni wirma all teele läheb. Selle eest maksab äi talle pulmapäewal tütre kaasarahaks summa wälja, mis ostetud immobili hinnast kuus korda üle ulatab. See on hunnik kapitali, noormees, millega ühe Piibelehe ajunupp maakerale kohati teise näo wõib anda, iseäranis, kui ta wana Westmanni kolukesega ühes töötab.
Na, mis oleks, armas kompanjong, kui me selle, siis weel paar majakest Westmanni uulitsast ning jaotamata päranduse ilusti kirja laseksime panna?
Ma usun, siin on minul ja Mathildel ka weel sõnake kaasa rääkida!
Ei, pojuke, teil on minu asjus aina wait olla. (Piibelehele.)
Noh, kas käsi?
Mja — ma ei taha salata: kaubal on jumet —
Ah soo — ma unustan hoopis! Teie ei ole minu tütart weel ehk näinudki? — — See wõib kohe sündida — ta on siin. (Tõuseb üles ja pöörab waheukse poole.)
Saali on sel silmapilgul Mathilde Sander ilmunud.
Mathilde, ole hea laps, saada meile Laura siia!
Ja, papa! (Kuna ta kõrwale astub, kuulukse teda hüüdwat.)
Laura, papa kutsub sind!
Laura ja tema järgi Mathilde, wiimane aeglasemalt, astuwad ette; Mathilde jääb esiotsa läwele waadeldes seisma.
Mul on siin üks külaline, Laura, kes sinuga soowib tuttawaks saada — herra Piibeleht on ta au wäärt nimi.
Meie tunneme tõinetõist joba, herra Westmann.
Soo? Wõi juba üle waadatud! (Wäristab naeratades pead.) Et sel inimesel aga ka kõik peensused plaanis on!
Ma tunnen toda preilit õkwa niikaugelt, et temaga söandaksin abielusse heita.
Prawoo! Siis on ju kõik korras!
Tütar, siin seisab minu wäi ja sinu mees! Wõid mind tänada — see ei ole mitte kõige pahem äri, mis ma sinu heaks olen sirgu ajanud! (Paneb nende käed kähku kokku.) — Minu õnnistus!
Mis on siin sündinud?
Herra Westmann on minu wäärtuse ära tunnud.
Ja, seda ma olen! — Ja nüüd, lapsed: kõik, mis teil üksteisele on öelda, seda öelge lühidalt, mind ja minu uut poega ootab ametlik talitus, mis mul wäga südame peal kipitab ja milleks mul praegu just aega on.
See ametlik talitus jääb tegemata!
Kas see luuletaja seal jälle riidu norib?
Luuletaja on seal — siin seisab insener Sander!
Kõik jääwad tema peale wahtima: wäike waheaeg.
Kadedus on wist inseneri-herra kupli wiltu ajanud!
Ei, see seisab loodis, aga ma ei lase ennast ja oma naist paljaks riisuda!
Mis siin on? Mis see tähendab? Kes tahab meid paljaks riisuda?
See hulgus siin, kellel minu ostetud püksid jalas! See sulenärija, keda sinu isa suureks äri geeniuseks peab, kes aga ärist niigi palju ei tea, kui mina luuletamisest! „Pisuhänna“ on see kaabakas kirjutanud, mitte mina!
Mõistmata waikimine: kõigi pilgud on Piibelehe poole pöördud.
Mis — — kudas — — kes — —?
Ma ei wõi kauemini waikida! — Siin on piir, millest ma üle ei astu! — See inimene tarwitas minu häda, et mulle lõõga kaela heita ja minu kallal ilmkuulmata nöörimist toime panna! — Ta müüs mulle ühe oma jutukäsikirja, mille ma enda nime all wälja andsin —
Aaa — — ooo — —
Jaa — nüüd sa ägad aa ja oo! Aga kes oli see, kes mu wägise kirjutama pani, kes sule pihku sundis mehele, kelle waim luulelistest kalduwustest mitte wähem puhas ei ole kui tema äia oma —!
Aga sinu peiupõlised sonetid — kas need on ka tema —?
Ei, need oliwad suurtelt meistritelt, mitte mõnelt pisuhänna-wusserdajalt! — —
Ja kui siis raamat on trükitud ja wälja kiidetud ja auhinnaga kroonitud, siis tuleb see — see luuletaja ja paneb mulle pistoli rinna peale: „Westmanni noorem tütar saagu minu naiseks, wõi „Pisuhänna“ õige autor seisab homme ajalehtedes!“
Tiit, mis tema kõneleb?
Tõtt, aga mitte täit: oma püksid ostsin „Pisuhänna“ honorariga esi — temä ostis mulle majad.
Majad?
Majad?
Ma — — majad?
Ja — majad! Rönne majad! See oli selle wõllaroa ettepanek ja nõue. Ma pidin ta äia silmis hinda ajama. Ja nõnda sõitsin Peterburi.
Ku — kust sa raha said?
Raha andsid sina mulle! (Pöörab kõrwale ja astub joonistuselaua taha warjule.)
Pikk põnew waikus.
Sa tuled minu tütrele mu oma waraga kosja?
Ja, mul endal es ole.
Niisugust masuurikut näeb minu silm esimest korda.
No, no — kõrd om Westmann all ja Piibeleht pääl, kord jälle Piibeleht all ja Westmann pääl.
Ja sa julged ise mulle weel näkku wahtida!
Äri ei anna häbeneda.
Kas tead ka, mis ma sinuga nüüd teen?
Ei midägi paha: mul on kondraht taskus.
Siin seisab Westmanni poeg! Westmann oleks lambapea, kui ta sihukest kahe käega kinni ei hoiaks! Tiit, meie läheme notariuse juure!
Teiste tegelaste tumm juhmus; Sander laua taga maigutab abitult suud.
Aga ta on ju luuletaja!
Seda on ta ka. Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päiwil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk wõtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu „Pisuhänna“ läbi ja õpin sealt tarwilikud kriukad kätte.
See on ju hullus — — see on ju — —
Wait sina seal laua taga! (Astub siis Piibelehe ette; hädaldawal ärewusel ja paluwalt.)
Ärge pange tema jämedusi tähele!
See skandal aga — see hirmus skandal — — herra, ma sureksin, kui see nende seinte wahelt wälja ulataks! Teie peate mulle wanduma, et see meie wahele jääb, et „Pisuhänna“ sünniloost ükski hing peale meie perekonna ei kuule —
Olge üsna mureta, prowwa. (Tõmbab taskust pitserdatud pakikese ja annab tema kätte.)
Siit leiate „Pisuhänna“ originali — minu ainukese tunnistuse tema õige isa kohta.
Aa — Jumalale tänu! Ma lasen ahju kohe küdema panna. (Annab Piibelehele kähku kätt.)
Nüüd wõin sulle ka õnne soowida, õemees Piibeleht!
Wäega helde.
Aga kui nüüd — hm — Ludwig peaks ju edasi luuletama, kui „Pisuhänna“ kuulsus kord kahwatama lööb — — Kas wõiksid teda ehk tulewikuski — nii kälimehe poolest — mõne uue romaniga aidata —?
Häämeelega, kui mul mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et teda auhind ähwardab.
Aga see paljaks-riisumine — mis on siis sellega? — Ma ei suuda uskuda, et teie — et sina meile miskit kahju wõiksid teha tahta — ma pean sind aumeheks, läbi ja läbi aumeheks, armas õemees!
Siss lät sinu arwamine papa omast lahku: tema piäb mind masuurikuks. — Aga tuu paljaks-riisumine polegi minu otsustada — tu om Laura asi.
Laura?
Minu? Keda ma tahan paljaks riisuda? (Astub Piibelehe ette.)
Ma mõistan mõndagi, aga mitte kõik. Kas ei oleks juba aeg, et sa mulle enam selgust annaksid!
Sul on õigus. Kae, latseke — loo sõlm on selles, et ma jänest läksin laskma, aga lasksin põdra. Ma tahtsin sinule ennegi wõimalust nõutada oma öökulli meheks wõtta, ilma et tolle iist tarwitseksid ohwrit tuua. Minu nõutamise wiis meeldib aga sinu isale nii wäega, et ta pääle suure kaasaraha ka wiil terwe oma päranduse meile tahab määrata —
Aa — selle pärast Ludwigi meelepaha! — Aga seda ei wõi meie ometi mitte wastu wõtta!
Minul ei ole siin ligi kõnelda, sest mul ei ole Westmanni-herralt midagi saada — ma olin ainult sinu wahetalitaja. Rönne majade iist wäljakaubeldu kaasaraha kirjutame notariuse man muidugi sinu nime pääle. Mis aga minusse puutub — ma tahaksin endale nüüd seda toredust lubada, et luuletajaks, aina luuletajaks jään, lootes, et naine mind hädäkorral toetab: ta wõlgneb mulle kassi kostiraha.
Mind tahad kassiga üle lüüa? — Tiit, ma hakkan nüüd ka uskuma, et sa suur ärimees oled!
Sulemeheks tahad jääda, wennas? Westmanni firmasse ei mõtle sa astuda?
Ei. Seks minu äriwaim ei jatku. Suurte waranduste sinna- ja tänna-lükkamisest nende omanikkude wahel wõin antud puhul küll hea tagajärjega osa wõtta, iseäranis kui tüssatu seejuures minu äiapapa on. Aga ma jääksin jänni ärimasinat juhtides, mis wäikestest ja kõige wäiksematest warandustest peab suuri kokku mätsima. Tolle ameti tarwis on sinul, Sandri, kahtlemata enämb taipu.
See tunnistus teeb sulle au! Õnn kaasa siis luuleteele!
Tuu soow näis sul südamest tulewat!
Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus wigur warjul! Neile lapsukestele wõid ju hambasse puhuda, mis tahad — aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiatagi, kui tal taskud raha täis on!
Eesriie.