Prohwet Maltswet/11
11.
Waewalt oli Maltswet Kolga-Kiius asupaika wõtnud, kui tema õpetuse seeme, mida ta agar ja wäsimata külwama oli, ka Harju rannamail jõudsasti idanema hakkas. Warsti oli „lugeja papa,“ nagu teda muu seas kutsuti, Kuusalu, kui ka naabri-kihelkondades kuni „taga Tallinna,“ niisama tuttaw nagu Järwamaal, ning igal pool tekkis temale wähemal wõi suuremal arwul usklikka poolehoidjaid. Oli paikasid, nagu näituseks Leesi küla Kolgas, kus peaaegu kõik elanikud tema järelkäijateks heitsiwad, ühed suurema, teised wähema õhinaga. Nagu Järwas, nii tekkis ka siin leigemate sekka waimustatud, joowastatud liialdajaid, kes liikumisele oma poolt, igaüks oma lähemas ümbruses, hoogu aitasiwad anda.
Maltsweti sõnakas suu tegi ka rannarahwa seas imet, pani ka siin lõdwemad pead kihama. Leidus ka siin inimesi, kes wiina, tubaka, sealiha ja wärwikad riided maha jätsiwad, wargused üles tunnistasiwad, oma ihu ja hinge Maltsweti seaduste alla painutasiwad. Maltsweti wägew sõna pannud isegi Eeriku Jaanil, kellest naerdi, et ta muud ei kartwat, kui suurtüki-kuuli ja sea kisa, „räästad tilkuma,“ kui ta seda Suugu-Tõnu talus, Leesi külas, esimest korda kuulnud. Ja üks naine wisanud Uuri küla wäljale oma willase suurerätiku maha, hüides: „Mis ma sellega enam teen, kui ta ütleb, et inimesel muud tarwis pole, kui puhas särk puhta hinge peal!“ Ja Tammiku Jaan tundnud, kui ta Lõpeweskil prohweti sõna läbi ärkamist saanud, enese hinge nii põrutatud olewat, et ta Maltsweti ette ilmunud ja temale wana süi üles tunnistanud, mis ta Jumala mehe enese wastu teinud, kui see weel Lool kõrtsmikuks oli. Ta warastanud tol ajal Juhan Leinbergi tagant raha ära, mis see hobuse-paristamisel peale saanud. Nüid, kus Maltsweti jutlused ta südames piinatule põlema süidanud ja ta hinge oma usu poole pööranud, läinud ja wiinud ta warguse kahjusaajale kopika peal tagasi.
Aga mitte ainult prohweti sõna ei teinud imet, waid ka prohwet ise. Wähemast tõendawad seda tänapäewani rahwa suus liikuwad legendad, millede tuum seda tõenäolisem on, et tähendatud imeteod loomulikul alusel põhjenewad. Lapselik-sõge usk, mille Maltswet harimata rahwa seas enda prohweti-omaduse kohta äratanud, nõudis temalt imetegusid. Ime on usu armsam laps. Mis usulooja, mis prohwet, mis Jumala ärawalitud ja walgustatud healekandja see siis on, kes imet ei oska teha! Seisad Kõigewägewamaga otsekoheses ühenduses, kõneled temaga suud-suud wastu, ilmutad tema käskusi ja tahtmisi, oled jumalik käskjalg Johannes II. — ja ei suuda imet teha! Ning Maltswet, kes ihu ja hingega oma ülesande külles oli, ei wõinud usklikkude nõuet täitmata jätta, kui ta peaasjale, oma usu-uuenduse tööle, mille wajaduse, tõsiduse ja pühaduse sisse ta uskus, kahju ei tahtnud teha, kahju oma tööle ja kahju oma autoriteedile, mida tal tööks tarwis oli. Pisut waga pettust kulus seks muidugi ära, aga küllap Jumal seda, otstarbe pühaduse peale waadates, andeks annab!…
Maltsweti imeteod oliwad wäikesed ja lihtsat laadi. Oma wanapõlwes, kui ta enam prohweti-ametit ei pidanud, sest et „waim temast lahkunud olla,“ waatas ta naeratades nende peale tagasi ja jutustas neist õiglase ülestunnistusega ühele heale sõbrale Ambla kihelkonnas, kelle lähedal ta oma wiimased elupäewad mööda saatis.
Säherduse ime saatnud Maltswet Kolga rannas oma kainuse-töö tuluks toime. Seal elanud joodik perekond. Maltswet, kes majas tuttawaks saanud, hakanud mehe ja naise kallal kohe paranduse- ja pööramise-tööle. Naisega olnud tal õnne, see heitnud warsti uue usu poole ja jätnud wiina maha, aga mees lasknud prohweti sõnad kõrwast sisse, teisest wälja ja teeninud wiina kuradit edasi.
Kord juhtunud Maltswet jälle nende poole minema. Mees olnud kodust ära. Naine toonud parajasti aidast leiwajahu. Maltswet astunud temaga aita. Seal tunginud wiinahais prohwetile ninasse. „Teil on siin wiina!“ tähendanud ta terawal toonil perenaise wastu. See püidnud esmalt küll salata, aga kui Maltswet talle meelde tuletanud, et Jumala ees midagi nägemataks ei jää, tunnistanud ta üles, et mees alles eila ankru wiina koju toonud — wiin oli tol ajal odaw, ankur maksis ainult rubla — ja et patune kaup aida nurgas seista.
„Naine, wala wiin ankrust maha!“ käskinud Maltswet seepeale.
Naine hakanud wastu puiklema, et kuda tema seda tohtida teha! „Tuleb mees koju ja leiab ankru tühja olewat, siis lööb mu surnuks!“
„Ütle, et mina sind käskisin ja et Jumal temale kahju ära tasub kolmekordselt!“ wastanud Maltswet.
Kui aga naine weelgi wastu pannud ja wiina-ankrut hoidnud, kahmanud Maltswet wiimase nurgast kaenla alla ja kallanud õues sea künasse tühjaks. Kutsunud sead künale ja naise waatama, kuna ta ankru aita tagasi wiinud.
Sead seerinud küll röhitsedes ümber küna, aga nina sisse pole pistnud. Maltswet hüidnud koera künale, kuid ka see põrganud pead wäristades tagasi.
„Kas näed nüid,“ öelnud Jumala mees perenaisele, „siga ei söö ja koer ei laku, aga sinu mees uhab seda põrguwett omale kurku ja sina ise oled sedasama teinud! Kas sa ei teeks hästi, kui sa wiina igakord maha walaksid, kui su mees seda jälle toob? Ära karda, et seeläbi kahju saad. Küll sa näed, Jumal tasub seda teile kolmewõrra ära.“
Öelnud, lükanud wiinaküna jalaga ümber ja läinud oma teed.
Koju jõudes leiab peremees warsti, et wiina-ankur tühi, ja hakkab naise silmile: „Kuhu sa, kurat, wiina panid?“
Ega naisel muud ühti, kui tunnistab üles, kuhu wiin jäänud.
Mees kirunud prohweti kuni teise hommikuni, siis hakanud Wiitna laadale minema. Aidas kuube selga tõmmates leiab ta selle taskust oma imestuseks kolmerublase paberiraha. Ta ei mälesta raha ialgi kuue-taskusse pannud olewat, ja küsib naise käest, kas wahest see pole pannud. Ei ka mitte. Nüid tulewad aga naisele Maltsweti sõnad meelde, mis ta naeruks pidas ja mehele ei rääkinudgi, ning kaht kätt kokku lüies hüiab ta: „Eks ta öel’d jo, et Jumal meile kahju kolmewõrra tagasi annab! Wiin maksis rubla ja nüid on kolm rubla asemel!“
Kui Maltswet mõne aja pärast sinna tulnud, et oma imeteo tagajärge tähele panna, jutustatud raha-lugu ka temale. Muidugi kinnitanud ta taga, et raha otsekohe Jumala käest tulnud, nagu tema ette kuulutanud, mida mees ja naine siis ka uskuma jäänud. Ja et prohwet neile ka edaspidiseksgi kolmekordset kasu Jumala poolt tõotanud, kui nad wiina ja kõik muu kurjuse maha jätawad, siis kadunud wiin sealt majast sedamaid ära ning asemele wõetud Maltsweti usk. Imetegijat aga, kes selle rõemustawa tagajärje tõttu oma kolme rubla wististi mitte ei kahetsenud, oodatud sinna alati, kui tõsist Jumala sulast ja armast külalist. Selles peres pidanud Maltswet hiljem sagedasti lugemist ja seletanud pühakirja.
Rahwa usk tema sisse sundis teda wahel ka haigete terweks-tegemisega õnne katsuma. Wähemast ühest loost on ta ise pärast jutustanud.
Kusgil mõisas olnud kutsari naine haige. Ei ole tohtrid ega rohud tema haigust suutnud parandada. Kuuldud siis, et Maltswet imetegusid pidada tegema. Kohe hakanud haige tema järele igatsema ja lasknud ta enda juurde kutsuda. Prohweti tulekut saadud teada. Seepärast olnud palju rahwast haige juurde kokku kogunud, kui ta sinna jõudnud. Teda nähes sirutanud haige naine talle käed wastu ja hüidnud: „Oh, sina suur prohwet ja Jumala mees! Ma pole sind küll eluilmas oma silmaga näinud, aga ma tunnen sind kohe, et sa see prohwet Johannes oled, kes minu terweks teeb!“
Maltswet tõstnud käed õnnistades haige poole ja ütelnud rahwale: „Minge wälja!“ Ja kui rahwas toast wälja olnud läinud, lasknud ta suure pesuriistaga sooja wett tuua, pannud aknatele katted ette ja jäänud haige naisega hulgaks ajaks üksinda. Ta pesenud tõbise „seest- ja wäljast poolt kurjast waimust puhtaks,“ nagu ta ise pärast seletanud.
Ja tõesti — naine saanud terweks! „Tema usk oli teda aidanud.“ Kõik kiitnud Jumalat ja tema suurt prohweti, kes oma nimele jälle uut hiilgust juurde wõitis…
Kord jälle pidanud ta ühes peres rahwale lugemise tundi, kus ta iseäranis usu ja palwe wäge seletanud. Ta ütelnud, et kes Jumalalt tõesti kõigest hingest ja kindlas usus midagi palub, selle palwet ei jätwat Jumal mitte täitmata, sündigu see kas wõi imeteo näol. „Kui meie Jumalat nõnda wiisi palume ja ta meie palwet kuulda wõtab, siis ta wõib meile siia selle talu õue alla wihmaloiku kalu saata meile maitswaks roaks!“ hüidnud prohwet oma kõnes. Nüid hakanud kõik paluma ja palunud kaua aega, et Jumal neile tähendatud loiku kalu saadaks. Kui juba küllalt olnud palutud, läkitanud prohwet paar meest waatama, kas Jumal juba palwet on täitnud. Ja ennäe imet — loik kubiseb kaladest! Mehed keeletud, wahiwad ristis kätel seda õnnistust! Püitud siis kalad loigust kätte ja walmistatud pidusöök, millest kõik kõhud täis söönud.
Et aga prohwet eelmisel öösel salaja koti-täie wärskelt püitud kalu sinna loiku lahti oli lasknud, seda ei teadnud muidugi ime-uskujatest keegi[1]…
Nagu Maltsweti enese, nii läks ka tema koguduse olek walitsewa kiriku wastu ikka wäljakutsuwamaks. „Maltswetid“ käisiwad küll weel kirikus — eemale hoidsiwad nad palwemajadest, — aga näis, nagu ilmuksiwad nad sinna ainult, et oma waenu seal pruugil olewa kultuse wastu meeleawaldusena üles näidata. Iseäranis pahandasiwad nad õpetajaid ja kiriku-kogudust seega, et nad palwetamise puhul enam põlwili ei lasknud, ei „Issa meie,“ ei muu palwe, ei ka pihti patutunnistuse lugemise ajal. „Kui keik koggodus ennast Jummala ette alandab“ — kirjutas „Perno Postimees“ neist kirjutades — „siis jäwad hallikue mehed, musta mütsi eided ja walge waiba plikkad püsti seisma, ei tahha ennam pattustega ühhes palluda. Au kitusse laulo piddawad nemmad walleks ja pattuks, sest kuida wõida Jummalal meist pattustest mele hea olla, ja kos olla rahho ma peal? Pihtil ei tunnista nemmad ennast ka mitte pattuseks, waid ütlewad selle assemel: „Kristus om minno ello!“… Jummala armo wõttes ei lasse nemmad mitte põlwili, ei tänna ka perast selle eest, waid lähwad ommas juhmusses naggo põrsad mollilt omma teed. Kui õppetaja koggodust õnnistab, siis pöörwad nemmad selga; se neile ei kõlba…“
Muidugi ei jätnud ka õpetajad neid kantslist noomimata. Seda sündis iseäranis Kuusalus ja Madises mõnda korda. Aga et nad wastupanekut leidsiwad, siis oli seda suurem segadus tagajärjeks. Leesi kabelis ähwardas õpetaja Ahrens kord, et kui maltswetid põlwili ei lase, siis ta Issa meiet ei loe. Nõudis kolm korda, et kõik põlwili laseksiwad. Asjata! Siis käskis wihaselt neid, kes põlwili ei lase, kirikust wälja minna. Mindi ka wiimaks, aga üks wahwa naine, kabeli wöörmündri Suugu Tõnu teine pool Eewa, jäi üksi weel seisma. Õpetaja lõkendawal näol kantslist maha. Kutsub wöörmündrit appi, wastast wälja ajama, aga — wastane ju selle oma naine! Mõne teise mehe abiga tõrjus papp siis wisa wastase pühast kojast wälja, kuna Suugu peremees Tõnu Salström warsti wöörmündri-ametist lahti lasti.
Juba järamisel pühapäewal oli kabelis seesama segadus. Jutlust luges sel päewal õpetaja asemel „laulumees“ Jaan Tootsel. Tal oli kirikherra Ahrens’i poolt kõwa käsk, „seadusele wastupanemist“ mitte sallida. Jälle jäänud maltswetid palwe ajal püsti. Sedamaid hakkawad walmis tellitud mehed neid wälja ajama. Klaukse Jakob, hea kõriga mees, awab ukse ja käratab: „Kasige, sead, wälja!“ Pikema ajamise peale saadi siis ka seekord maltswettidest lahti.
Õpetaja Ahrens’i süda oli Maltsweti peale täis, et ta Klaukse Jakobile, kes prohwetiga wahel waidlemas käis, kõwasti ära keelas temaga tegemist tegemast.
Weel tüsedamat laadi oliwad uue-usuliste waenulikud meeleawaldused Madise kirikus, milledeks seal weel järgmine lugu wälise põhjuse andis.
1860. aasta suwel parandati ja kohendati Madise kirikut. Kaunistuseks pandi aknatele ülemisteks ruutudeks wärwilised klaasid sisse. Seda pidasiwad maltswetid, kelle silmas iga wärwiline ehe jõle oli, muidugi raskeks patuks, ja wihane ärewus peasis nende seas lahti. Weel rohkem äritas neid aga teine muutus. Kantsli kõrwal, kiriku suure ruumi ja altari-koori wahel, oli siiamaani palk olnud, mille peal risti poodud Kristuse puust nikerdatud kuju seisis. Sellest kujust oliwad Maltsweti järelkäijad alati suurt lugu pidanud ja sügawa aukartusega tema poole üles waadanud. Parandamise puhul wõeti nüid see kuju ühes teiste nikerdustega, mis kiriku nii umseks tegiwad, et „altarit laulukoori peale sugugi ei paistnud,“ maha ja wiidi kabelisse seisma. Ühtlasi kinkis endine Albu baron kirikule altari-ehteks Kristuse hõbedase, ülekullatud kuju.
Kõik see sünnitas maltswettide seas maru. Nüid olewat kirik ebajumala tembliks tehtud — seletasiwad nad, — ja sinna Kristuse asemel Aaroni kuldwasikas üles seatud. Rahwast sunnitawat hõbedat ja kulda kumardama, mitte enam puust risti poodud Õnnistegijat, kellest lauluraamatus seisab: „Su risti alla langen ma seks nuttes ennast põlwili.“
Oma protesti awaldasiwad nad nüid seega, et nad palwetamise ja pihti ajal kõik püsti jäiwad, hoolimata kirikupapi kõwast käsust ja noomimisest. Ühtlasi paniwad nad — enamisti naisterahwad — iga pühapäew wäikese usurändamise kirikuaia kabelisse toime, et sinna kolisse wisatud puust kujule oma austamist awaldada. Ja kui see soowitawal sihil weel ei mõjunud, hakkasiwad nad ähwardades õpetaja peale käima. Nad lubasiwad tal sõja-risti kaelast ära kiskuda, kui mitte puust kuju kirikusse tagasi ei tooda. „Ega õpetaja sõjamees ei ole, et temal sõja-rist kaelas on, ja ega meie sõjamehe ja kuldse Kristuse ees hakka kumardama,“ ütlewad nad Pärnu Eesti ajalehe järele. Oma kõnet toetasiwad nad lõpeks weel seega, et enam armulauale ei läinud. „Neile ei kõlbada sõjamehe õnnistuse-jagamine, liiategi weel altari ees, mille peal kuldne Kristus seisab!“
Õpetaja Hirschhausen andis neile niiwõrt järele, et ta puust kuju jälle kirikusse laskis tuua; ühtlasi teatas ta aga segadustest konsistoriumile, ja selle mõjul rõhus ilmalik ülemus warsti jälle oma käpa Maltsweti usuliikumise peale. Maltswettidele keelati kooskäimine ja lugemise-tundide pidamine ära; neid, kes oma majas säherdusi koosolekuid salliwad, ähwardati karistusega. Kõigewägewama haagikohtu poolt ilmus käsk, Maltswetti sedamaid kinni wõtta, kui ta kusgil palwetundi tahab pidada. Arwati nimelt, et Juhan Leinberg isiklikult kõik tõusnud segadused toime pani, oma kogudust ise igal pool kiriku-seadustele wastu hakkama ässitas. Sel arwamisel oli ka sedawõrt põhja, et Maltswet waenulikkude meeleawalduste wastu ei seisnud, ei Kuusalus ega Madises. Ta käis Kiiust nii mõndagi korda oma Järwamaa kogudust waatamas, ka Madise segaduste ajal, aga ta ei keelanud ega laitnud säherdusi waenu-awaldusi, oli siis nendega nõus.
Politsei keelul oli aga see tagajärg, mis tal loomulikult olema pidi. Maltswetid tundsiwad endid oma usu pärast taga kiusatud olewat, tõusiwad enda meelest wagade usukannatajate kilda, ja — liikumine wõttis seda wõimsamat hoogu. Palwe-koosolekuid hakati nüid öösetel salaja pidama, ja see andis neile rahwa silmas seda saladuslisema ning seega ligitõmbawama mõju. Tabas kedagi ilmalik karistus, siis kiitis niisugune ennast õnnelikuks ja ehtis oma pead püha martri auwalgusega.
Peale Maltsweti enese, keda tema karja talled kohtu püidmiste eest suure enesesalgamisega warjasiwad ja kaitsesiwad, oliwad iseäranis agarad säherdusi öösiseid koosolekuid pidama tema juhtiwad jüngrid rahwa seas. Neid oli tal mõlemast soost. Ühed saiwad oma kõneanni, usu-agaruse ja kihutuse-wirkuse läbi laiemalt tuttawaks, üle maa niikaugele kui liikumise laened ulatasiwad, teistel oli ainult kohalik tähtsus oma lähemas ümbruses. Esimeste kilda tuli iseäranis eespool kirjeldatud Ants Kõrget, ehk „Paide Antsu“ lugeda, siis ühte meest, keda „Kerna möldriks,“ ning ühte tüdrukut, keda „lugeja Mariks“ hüiti. Päris apostli-ametisse, nagu Maltsweti awalikkudeks asemikkudeks, hakkasiwad nad küll alles siis, kui wana prohwet kodumaalt ära läks; aga õhutawat ja juhtiwat tööd rahwa seas tegiwad nad tema abilistena juba ta sealolemise ajal, iseäranis liikumise hoowõtmise järgul. Piibli-tundmise ja kõne-osawuse poolest jäiwad nad oma meistrist muidugi maha, aga teatawa usulise luulelennu ja wäsimata kihutuse-töö läbi wõitsiwad nad omamõtteliste seas rohkesti lugupidamist.
Palwemees, keda Kerna möldri nime all tunti, oli keegi Kaarel Kustaw Silejew, Tallinna „alt-linna prii.“ Ta mängis ka maltswetlaste Krimmi rändamises hiljem juhtiwat osa.
„Lugeja Mari“ — selle nime sai ta küll alles pärast Maltsweti Krimmi rändamist — tegi iseäranis naisterahwaste seas wagusal wiisil „äratamise“- ja „peastmise“-tööd. Ta oli Kurisoo walla sepa Jüri Kusnetsi tütar ja alles 18 aastat wana, kui ta Orgmetsa wallas, kus ta peremeest teenis, oma kirglik-ärda hingega uue usu mõju alla sattus. Igal koosolekul, igal palwetunnil püidis ta olla, ja et see tal kui teenijal korda läks, tuli ainult sellest, et ka ta leiwawanemad Maltsweti usulised oliwad. Sellewastu pidi Mari oma usu pärast omakeste kiusu kannatama. Tema wanem õde Kai oli kindlal arwamisel, et Mari ära on nõiutud. Maltswet oli tütarlapsele lauluraamatu kinkinud — ise ei jõudnud ta waesuse pärast osta. Ühel pühapäewal sünnitas Madise kiriku ukse ees wäike juhtumine selle raamatu pärast tähele panemist. Kai püidis õe käest kalliks peetud raamatut wägise ära kiskuda, et seda ära põletada, sest just selle raamatuga pidi waleprohwet Mari äranõidunud olema! — Et Maltswet paljudelegi laulu- ja katekismuse-raamatuid kinkis, siis leidus säherdust arwamist ka teiste, uuest usust puutumata jäänud inimeste juures, ning mõnigi, kelle omakstest keegi Maltsweti nõiduse alla sattunud, püidis kingitud raamatut kui nõiduse abinõu kõrwale toimetada.
Et liikumine ikka enam märatsewa laadi omandas, niihästi üksikute kui ka hulkade juures päris waimuhaige olekuna nähtawale ilmus, seejuures polnud Maltswet ise muidugi mitte süita. Sattus ta ju ise ikka sügawamale pühakirjalise luuletumeduse sisse ja püidis, nii öelda, keelt kõneleda, mida ta ei mõistnud. Ikka julgemalt hakkas ta muu seas maailma warstist otsa ette kuulutama kõigi nende koledate eelnähtustega, mis ta Piibli luuletajate kirjadest leidis, nagu werewihmad ja rohutirtsud, sõjad, katkud ja näljahädad. Kuna ühelt poolt tõendatakse, ta olewat maailma otsa ja wiimase kohtu wastu, mis salaja ja ootamata tulewat nagu waras öösel, ainult walmis olla käskinud, sest et see ligidal olla, räägiwad teised, et ta mitmel puhul ka aja kindlasti ära määranud, ja mitte ainult aasta ja kuu, waid ka päewa ja tunni pealt. Kui ettekuulutus täide minemata jäänud, siis põhjendanud ta seda mitmel wiisil, muu seas ka sellega, et ta patustele pööramiseks armuaja pikendust palunud, mida Jumal kuulda wõtnud. Kindel on igatahes, et mitmed usuhaiged wiimast päewa kõiksugu weidratel kombetel ja oludel päewa ja tunni pealt, nuttes ja huludes, ootasiwad, millest nii mitmed lood rahwa suus weel praegu liiguwad.
Balti kultura-kandjad aga, need, kes rahwa walgustamise eest nüid kärinal tänu ja kiitust nõuawad, kes ajaloosse wägise hiilgawat peatükki oma suurest rahwahariduse-tööst püiawad kiilida — papid ja mõisasaksad — nad lõiwad silmi pööritades käed risti rahwa rumaluse üle ja rahetelesiwad talle kõige mustemat sõimu kaela. Kirikuherrad tegiwad seda kantslist, sakste tindi-toapoisid ajalehtede weergudes. Ja „isa“ Jannsen oli wirk neid sõimukirju järel trükkima ja neile oma poolt weel õige jämedat pipart juurde lisama. „Waata, mis rumalus teeb!“ oli ühe pika sõimu- ja hurjutuse-artikli wariseerlik pealkiri, mis maltswettide kiriku-segaduste puhul „Perno Postimehes“ ilmus. Selle asemel, et rumaluse karjuwaid, päikeseselgeid põhjuseid kõnesse wõtta ja nende kõrwale-heitmist nõuda wõi wähemast soowitada, — selle asemel, et majanduslise häda olude kõrwal waimuwalgustuse täielise puuduse peale näidata ja sellekohaseid parandusi ja uuendusi tarwiliseks tunnistada, oli lehel, mis rahwahealekandja, rahwa sõber ja nõuandja tahtis olla, süda, temale rumalust, laiskust, tuimust, sõnakuulmatust jne. silmi pilduda! Kunagi ei astunud Jannsen, see „rahwa isa,“ saksa lehtede süidistuste ja teotuste wastu wälja, ta ei seletanud, ei wabandanud midagi, ei kaitsnud rahwast kõige ülekohtusemate etteheidete eest. Ta tunnistas kõik süidistused pimesi õigeks, ja kus ta ise otsekohe kaasa ei hurjutanud, seal lõi ta silmad taewa poole ja õhkas: „Paraku, paraku on see nii! Aga nüid wõtke ometi mõistus pähe ja parandage endid, et sakstel enam asja ei oleks teie üle pahandada ja kaebada!“
Weel kuuekümnendatel aastatel ja hea tükk hiljem ei olnud Eestimaal nende poolt, kelle käes maa igapidine walitsus seisis, rahwa hariduse eest niihästi kui midagi tehtud, ehk küll 1856 a. talurahwa-seadus üleüldse kooliõpetuse määrusega hiilgas. Oli ridamisi terweid kihelkondasid, kus ainust kooli ei leidunud, ja need kihelkonnad jagunesiwad õnnelikkude sekka, milledes kaks wõi kolm wallakooli töötasiwad.
Ja mis koolid needgi siis oliwad! Tarkuse-õpetajateks oliwad enamisti inimesed, kes ise waewalt lugeda ja wahel ka waresejalgu teha oskasiwad — mõni endine wanaks jäänud mõisakokk, toapoiss, kutsar wõi kärnal.
Peetri kiriku juures Järwamaal, wäikses Atlasti mõisas, asus küll kubermangu kohta üks seminari-nimeline koolmeistrite-kool; aga palju ei wõinud neid õpejõudusid olla, keda see asutus soetas, sest neid polnud naljalt kusgilt leida, ja needgi, kes sealt wälja tuliwad, ei ulatanud oma teadmisega lugemise- ja puudulikust kirjutamise-oskamisest kaugemale. Muidugi tuubiti selleaegsetes koolides üksnes pühakirja lugemist, waewast, wiletsat, masinlikku weerimist ja päheõppimist. Ainust ilmalikku kooliraamatut ei olnud. Kõik „teadus“ pigistati ainult aabitsast, katekismusest ja kiriku-lauluraamatust wälja. Masingi Piibli loodgi, mis oma waimulikkude jutukestega lugemise wähegi huwitawamaks oleksiwad teinud, polnud weel kohustusliste kooliraamatute hulgas. Kirjutus ja rehkendus oliwad kõrwalised, mitttesunduslised asjad, kõik muud õpe-ained täiesti tundmatad.
Mis ime siis, et rahwal iga wähem kui silmaseletus, kõige lihtsam arusaamine, teda ümbritsewa looduse ja terwe ilmaliku elu-walla kohta puudus! Mis ime siis, et ta selles ebausu-pimeduses, millega ametlikult ja süstemaatlikult ta aju täideti, sõgedalt ümber kobas ning wahel oma hinge ahastuses tiritamme kaswatas ja muid narritempa tegi, mida ta kaswatajad siis hirwitasiwad ja rumaluseks hurjutasiwad, Mis ime siis, et leerilaste seas ikka ainult mõned üksikud oliwad, kes lugedagi oskasiwad, kuna suur hulk kirjatähte ta wälise kujugi järele ei tundnud!
Kirikupapp noomis niisugust muidugi mehe moodi läbi ja jättis nad karistuseks „kinni“, kuna ta silmateener küllalt teadis, et lugu teisiti ei wõinud ollagi, sest ega inglid taewast tulnud talupoegi lugema õpetama! Aga ta ei soowinudgi, et see teisiti oleks, et kõik leerilapsed lugeda oskaksiwad. Keda ta oleks siis omale kolmeks nädalaks pikemalt tööle jätnud! On ju papid alati wäga praktikalise meelega majapidajad olnud, kes aatelist külge ainelisega ime-osawasti ühendada oskawad. Ja ühes mõisnikuga oli ta ju rahwa ilmaliku tarkuse, tema teaduslise hariduse põhjusmõttelik wastane, kes selles wäga õieti oma piirita meelewalla ja piiraramata walitsuse kadu rahwa üle nägi, mis aga midagi wähemat ei tähendanud, kui ilmajäämist alandlikust sõnakuulelikust, palgata orjast.
Oi, kuis sattusiwad nad juba ärewusesse, kui neile warsti sellesarnane majandusline hädaoht üsna wähesel määral ja ajutise, möödaminewa nähtusena teisest küljest lähenes!
- ↑ Lood J. Freymanni käsikirjast „Prohwet Maltsweti kolm wiimast eluaastat.“