Prohwet Maltswet/10

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
9
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
11


10.

Hind.

Waene Kiisa Elts sai nädala-päewad salaja wäriseda. Seks oli tal kaks põhjust. Esiteks kartis ta, et lobasuu Wikerpuur, kui mitte kainelt, siis ometi nokastanud peaga, külarahwale kihwa pistab, kuda ta Kiisa neitsikest noore baroniga metsas näinud „kamandawat“ — rohkem ei wõinud ta ilma waleta wist mitte tõendada —, ning teiseks näris hirm ta hinge, et kas mõisast ka tõesti käsk tuleb, kas noorherra ei unusta sõna pidamast.

Mitu korda tundis ta tungi, Seenepalule Aadu juurde jooksta — küirakas rätsepp oli nüid seal pikemaks ajaks asupaika wõtnud — ja teda paluda, et ta suud peaks. Aga igakord jättis ta nõu jälle katki. Tal oli wõimata selle mehe ette astuda, tema waate alla sattuda. Ta süda hakkas tuksuma, kui ta selle peale ainult mõtles, ta tundis pühapäewast põgenemise-kribinat oma jalgades, kui ta omale küiraka kahte silma ette kujutas. Õnneks kartis ta asjata. Päew läks päewa järele mööda, ja Elts ei kuulnud kellegi suust mingit pühapäewast juhtumise poole sihtiwat tähendust, ei sõprade, ei wastaste poolt. Ja mida rohkem päiwi mööda läks, seda enam hakkas ta kartus kahwatama, seda kindlam julgus juurdus talle südamesse, et lobasuu Wikerpuur mitte ei lobise. Seda asja mitte. Ja wiimaks pidi ta iseenese üle imestama, kuda ta seda ülepea wõinud karta. Kuda ta Wikerpuurist seda wõinud mõtelda. Poisist, kes — kes… Jah, noh — Elts ei teadnud tõesti mitte sõnadega öelda, miks inimene, keda ta lobasuuks nimetas, tema asja ei wõinud wälja lobiseda, kui ta kõik muud ilma ette kandis. Ja wiimaks ei teadnud Elts enam, miks ta Wikerpuuri üleüldse lobasuuks pidanud. See usaldus wäikse topsiwenna ja wiguriwända wasta asus mõne päewa jooksul nii kindlasti Else südamesse, et tal nüid weel ainult selle teise kartusega tegemist oli.

Aga asjata oli, Jumal tänatud ka see. Käsk tuli. Noorherra, aus mees, pidas sõna. Käsk tuli laupäewa õhtul, Kiisa Elts olgu esmaspäewa hommikuks mõisas. Saksad olla Elsast head kuulnud ja nimetawad ta armulikult — on umbes kuuldus käskjala aukartlistest sõnadest wälja — noore baroni herra toatüdrukuks. Noor baroni herra kihutanud senise tüdruku ära — läinud teine hooletuks ja wastaseks. Kas Kiisa peremees oma last ja teenijat ära tahab anda, sellest mitte sõna.

Elsel oli tegemist, et rinda kergendawat hüiet, mis tal silmist helkis, teiste eest warjata, kui wahimees käsu kuuldawale toonud. Ja kui siis, pärast käskjala äraminekut, Kiisa talus torm lahti peases, pool waimlik, pool ilmlik torm mõisa wanema hoolimata käsu üle; kui isa ja ema üksteise wõidu tütre hinge pärast hädaldasiwad, mis mõisas, kus Maltsweti õpetust nii wäga wihati ja põlati, tingimata kuradi küisi pidi minema, ja kui nad oma häda kaebasiwad, mis kahe tugewa käe kaotus nende majapidamisele toob, siis ei tunnud Elts, üleanetu see üle muud midagi, kui selget puhast kahjurõemu, aina hästitawat ja parastawat südame lõbu. Nagu wang, kes põgenema peasenud, oma waljude wahtide ahastusest lõbu tunneb. Need wanemad oliwad oma usu-wiha tõbes õnnelikult nii kaugele jõudnud, et nende lihane laps suuremat rõemu ei tundnud, kui neist lahti saada, nendest eemal olla, ja et ta selle rõemu eest naeratades kõige kõrgema hinna maksis, mis tema sugusel maksta oli.

Kiisa Mihklil oli esimese tuhinaga nõu, mõisa minna saksu paluma, et nad oma käsu tagasi wõtaksiwad ja Else asemele mõne teise waliksiwad. Aga nõu jäeti küpsema kaalumise järele katki. Mihkel, kes mõisaga oma waesuse ja oma usu tõttu põnewal jalal elas, kartis saksu wihastada; tema palwet oleks mõisawanemad käsule wastupanemiseks wõidud pidada, ja siis oli weel pahemat karta, kui tütrest ilmajäämist. Nad tundsiwad oma herraseid. Lõhmuse Taaweti lugu oli neil ju ka weel wärskelt meeles.

Elts pidi minema. Aga et weel peasta, mis peasta wõimalik, et tütre hingele wõimalikult wastupidawat kilpi kaasa anda, et tema patusele lihale tubli waimulikku soomussärki ümber tõmmata, tehti tütrega enne, kui ta lahkus, weel seitse usu- ja palwe-imet ära. Terwe pühapäew, mis mõisa käsu ja Else lahkumise wahel oli, pühendati sellele nii kibedale tööle. Weel kunagi enne polnud tütarlaps nii palawas palweleilis olnud, weel kunagi enne polnud teda usulisel tapapingil nii armuta waewatud ja kurnatud, kui sel päewal. Isa lõpetas, ema algas. Nad lasksiwad teda põlwili ja püsti, kummuli ja istukili Issanda poole hüida; nad topisiwad talle kõik oma maanitsuse- ja noomimise-tagawara nagu pulgaga kõrwadest sisse, nad sundisiwad teda kõiksugu pühalikka tõotusi andma ja wandeid wanduma. Kui tütarlaps wiimaks peases, oli ta nõrk nagu narts, ära puretud, rusuks pekstud, luuta ja üdita. Wiimast korda oli ta püha piinaratta alt läbi käinud. Hirmus pühapäew jõudis ometi wiimaks mööda ja järgnew öö oli lühikene.

Esmaspäewa hommikul wara kõmpis Elts, wäikene pamp käewarrel, jala Tagura mõisa poole. Niipea, kui ta Kiisa wärawast wäljas oli, hakkas ta tõttama, nagu kardaks ta, et teda kodupiiril weel kudagi kinni wõidaks pidada. Tiina ja Lüll, kes teda saatma tulnud, jäiwad wainule warsti maha ja ainult Mikk, kes wikat õlal, heinamaale läks, sammus temaga pikema tüki teed kaasa — tummalt, tuhmilt, kortsus kulmude alt järjest maha wahtides. Sõnalausumata, palja käeandmisega tahtis ta ka, teisale pöörates õde jumalaga jätta, aga seal tuli tal midagi meelde, mis ta posase suu awas.

„Ega teil mõisas wa’ kibedast puudust ole — hoia minu tarwis… Saksad põletawad ka head tubakat ja peeneid sigarid — pane tallele!“

Ta seisis longus peaga, pool-wiiliti, kulmude alt piiludes, õe ees. Selles kehaseisus, tema terwes olekus oli midagi, mis hingesse lõikas, mis südant kaastundmusega näpistas.

Else ripsmete wahele tikkus märga.

„Mikk, sa ära joo nii palju!“

Aga sedamaid pööras poiss talle selja. Ta lükkas oma jändriku kogu lähema põesa taha ja kadus.

„Hea küll, Mikk, ma muretsen sulle, mis soowid!“ hüidis Elts talle järele, kahetsedes, et ta teda haawanud.

Weel ühe jumalaga-jätjaga puutus ta teel mõisa poole kokku. See näis teda oodanud olewat. Ta istus kuusiku wahel tee ääres kännu otsas ja popsis piipu. Hommikune päike paistis talle puude wahelt serwiti selga ja tikkis ta küiru peale wärisewaid rõngaid. Teda nähes, peatas Elts tahtmata sammu ja kuum hoog käis tal selgroost läbi.

Aadu Wikerpuur jäi tee äärde wagusi istuma, nagu teaks ta, et Kiisa neid temast peatamata mööda ei lähe. Ja tõesti astus Elts, kui ta silmapilk, nagu kutset oodates, seisatanud, ka ilma kutseta tema juurde.

„Juba mõisateel?“

„Jaah.“

„Kuulsin neh, et Kiisa põrgust Tagura taewasse lähed.“

„Kas pilkama hakkad wõi?“

Aadu tõusis künka pealt ülesse ja pistis tüdrukule käe pihku.

„Kui pilkasin, siis mitte paha pärast… Mul sust kahju, Elts…“

„Miks?“

„Noh, et külast ära lähed… ja koa muidu…“

„No, ega ma wõeralemoale lähe… Kus ilma-ots see Tagura siis nii on!…“

Wikerpuuri nirgi silmad waatasiwad mõttes maha. Ta suu ümber tuksus midagi, ta näo üle roomas midagi kramplikult wärisewat.

„Wõeralemoale? lähed küll wõeralemoale… Ja kes teab, kuda su käsi seal käibgi… Ehk näed, et pihtide wahelt tangide wahele läksid —“

„Wõi see mu oma minemine oli,“ püidis Elts tasahiljukesti wahele heita, ta jättis sõna punastades pooleli.

Aadu kulm oli kortsu läinud; ta wäristas kergesti pead ja tegi käega nagu keelawa liigutuse.

„Olgu kuda on, ja tulgu mis tuleb —“ ta lõi silmad äkitselt laia ja sügawa waatega tütarlapse näo peale — „aga ja seda tulin sulle just ütlemagi — kui sul kord head nõu tarwis läheb, ää siis Aadust mööda mine! Wõid julge olla, et sul sõbraga tegemist on.“ Ja ilma teise wastust ära ootamata, pigistas ta Else kätt ja lisas naeratamisega, mis nagu märja sees ujus, juurde: „Mine aga siis nüid peale, — wiimaks jääd weel hiljaks ja saad uute leiwawanemate käest tapelda!“

Else meelest oli, kui peaks ta temale nende sõnade peale midagi ütlema, midagi wäärilist, midagi tänulist pakutud sõpruse, midagi usalduslist kingitud usalduse eest. Aga ta ei saanud midagi kõlbawat, sündsat suust. Mis talle meelde tuli, oli nii tühjake ja lapselik. Tal oli tundmus, kui lasuks tema peal mingi sellest wäikesest wigasest mehikesest tulew wajutis, mis teda wabalt ja julgelt ja ladusalt ei lubanud mõtelda ega suud tarwitada. Ta ei mõistnud siis muud teha, kui weel weidikene peatada, oma jalaotsa peale maha waadata ja köhatada.

„Na, Jumalaga siis,“ pidi ta wiimaks ütlema, leidis aga ka sellest sõnast midagi wäga labast, mispärast ta temale waikides ainult käe wastu sirutas, seda teist korda pigistada laskis ja siis ruttu üles tolmuse tee poole pööras.

Näis korraks, nagu tahaks Aadu teda saatma minna; aga et ta nii wäga tõttama hakkas, siis istus Wikerpuur kännu otsa tagasi ja waatas talle, käega silmi päikese eest warjates, nii kaua järele, kui neiu suur, täidlane kogu teekäänaku taha kadus. —

Mõisas algas Elsele hoopis isewärki elu. Ta ei leidnud ennast mitte ainult wõeralmaal olewat waid peaaegu uues ilmas. See elu oli unenäo, raske wiirastuslise unenäo sarnane, meeli nõiduw, tema terwet sisemist elu uimastaw. Ilma wastupanekuks jõudu ja nimelt tahtmist leidmata sattus ta esimesest päewast, esimesest ööst saadik nagu joobnud olekusse, ja see olek kestis edasi, ilma kainendawat waheldust, ilma ärkamist toomata.

Noor baron lõikas ta haruldase osawusega kaheks inimeseks, kaheks pooleks inimeseks. Päewal oli ta tema teenija, öösel tema naine. Õiguse pärast oli ta küll ka öösel ainult tema teenija, tema ori, aga Elsele ei saanud see tuntawaks ega teatawaks, wähemast esimesel ajal mitte. Sest noor elumees oli osaw tema pilku pimestama. Kuna ta päewal, teiste nähes ja kuuldes, tema wastu täielise peremehe ja herra-oleku wälja pööras, mida Elts ka wäga loomulikuks ja tarwiliku leidis olewat, kallas ta tema peale öösel, k»i nad üksina tema toas oliwad, nii rohke karika õrnust, päris wiisakat õrnust, wälja, kinnitas temale nii ustawa suuga oma sooje tundmusi, et tänulikule tütarlapsele esimesest päewast saadik midagi südamesse lõi, mis tõsisest armastusest kaugel ei olnud. Ta oli ju nii noor, ja seepärast rikas, põhjatu rikas armastusest! Tal oli teda ju oma terwes, õitsewas ihus nii palju, et ta sellest küllalt raisata wõis! Baron Hektor aga teadis, mis ta tegi. Ta teadis, et kingitud ihu magusam on, kui ostetud, kui wägise wõetud. On rohkem luulet asjal juures, kui tundmused kaasa mängiwad — prael on pipart peal. Wõib olla, et tal silmapilkusi oli, kus ka tema noor süda ilusa, terase, puhta hingelise nii rikkumata lapse wastu õiglast, ausat soojust tundis — säherdusi silmapilkusi oli isegi üdini rikutud, tüdinenud elumaitsjatel. Aga suuremalt osalt oli tema õrnus, mis wahel koguni tormilikuks wõis minna, mängitud, näideldud, kui ka imehästi, imeloomulikult näideldud. Kui osaw näitleja ta oli, tuli ka selles nähtawale, kuda ta, et saladust kodakondsete eest warjata, Elsega teiste sakste nähes ümber käis. Ta wõis tema wastu nii kõrk, ninakas ja kare olla, et Elts wahel arwatagi ei mõistnud, et seesama mees on, kes teda, kui nad salaja üksinda oliwad, nii õrnalt kaelustas, nii palawalt musutas, talle nii meelitawaid sõnu kõrwa sisse sosistas.

Noorherra elas üksinda mõisa teisel korral, kahes suures kambris, mille kõrwal olewad teised ruumid wõeraste tarwis tühjad seisiwad. Et tema päralt olew teenija igal ajal ta kella-helistamist kuuleks, oli wiimase tarwis alumisel korral, aga trepi kõrwal wäike poolpime kambrike, kuna teised tüdrukud ja wanadlane peremamsel alumise korra teises otsas, trepist kaunis kaugel, elasiwad. Else ja Hektori öösine kooskäimine oli siis, kui ka mitte just ilma takistusteta, siisgi kaunis lahe. Nende lihtlabane mahategemine oli: kui külalist majas ei ole ja kui alumisel korral kõik magawad, siis ilmub Elts. Leiab ta noorherra ukse lahti olewat, siis on ta soowitaw — ta wõib sisse astuda. On uks lukus, siis on noorherra wäsinud wõi halwas tujus — Elts wõib tagasi minna. Tabab teda keegi sel käigul, siis ütleb, ta käinud lampi noorherra eeskojas ära kustutamas. Õiguse pärast tuli piinlikum ette waatus ainult Else poolt, kes saladuse ilmsile-tulemist nagu tuld kartis. Noorherra waataa asja peale kaunis muretalt. Kui ta kedagi tõsiselt pelgas, siis oma ema ja õdesid, wana baronit juba wähem ja teenijaid kõige wähem.

Ja kõik läks hästi.

Elts ilmus, leidis ukse lahti olewat ja tohtis sisse astuda. Ehk: Elts ilmus, leidis ukse lukus olewat ja pidi tagasi minema. Kõik nii nagu „herrad käskinud,“ nagu peremees ette kirjutanud, nagu saks seaduseks teinud.

Nagu tumedale aimdusele oma seisukorra kohta, pisut nagu unisele arusaamisele oma ja noore baroni wahekorra üle jõudis waene orjalaps alles mõne aja pärast. Siis, kui tema isand ja käskija, tema ihu ja hinge peremees, tema kallal oma esimest himu-tuhinat juba täitnud, tema lihast oma esimest isu juba kustutanud. Siis, kui õgija enese seda puhku täis tundis olewat ja roog tema maiust enam küllalt ei kõdistanud. Siis, kui ta oma isu kunstliselt hakkas erutama ja kõrgendama, kui ta oma orjalt tegusid nõudis, tema keha kallal talituisi toime pani, mille peal wiimane kainetel silmapilkudel kombelise jälkusega mõtles. See kõrgesti sündinud ja kõrgesti haritud inimene, kelle perekonnas ja terwes seltskonnas nii mõndagi loomulikku asja nimetadagi ei tohitud, kus juba teatawaid ihukatteid häbenemise-wääriliseks peeti, kus naesterahwas hommiku-riides ja meesterahwas westi wääl — täiesti kaetud ihuga — ennast üksteisele kombelistel põhjustel näidata ei wõinud — see komblusega imetatud ja suureks kaswatatud inimene tarwitas siis, kui teda ei nähtud, loomu- ja kombe-wastaseid toorusi, millele see madal, jäme harimata inimeselaps, keda ta neid toorusi kannatama sundis õiget nime ei mõistnud anda — inimeselaps, kes elus naljalt asja ei leidnud, mida ta poleks wõinud suhu wõtta, kes külas meestega koos saunas käinud, ilma sellest midagi karskuse- ja puhtuse-wastast leidmata. Silmapilkudel, kus Elsele säherdused jäikused meelde tuliwad, nagu kurgust üles kerkisiwad, tundis ta aimamisi, mis ta nüid õieti oli. Ta tundis, et ta mitte selle mehe naine, mitte tema armuke, mitte tema origi ei olnud, waid — waid midagi palju madalamat, alatumat. Siis nuttis ta ja tundis õudu tema ja iseenese eest. Aga sellest meeleolust peasis ta oma kergesti painduwa, alatasa wedrutawa, mõjudele lõdwalt järele andwa iseloomu tõttu warsti jälle üle, ta suutis ruttu unustada, ennast unustama sundida, ja nõnda elas ta edasi selles põlwes, mis madalam ja alatum oli kui ihulik ja hingelik pärisorjus.

Ta suutis ka weel rohkem kanda ja kannatada. Ta suutis oma ihu weel rohkem häbistada, oma hinge weel rohkem rüwetada lasta, ilma põrgust, kuhu ta teisest põrgust sattunud, peasemise-teed otsimata, ilma otsimiseks tüsedat tahtmist ja jõudu leidmata.

Kui noor baron Kempen sügisel Tartusse läks ja proua mõlema tütrega talweks Tallinna Toompeale elama kolis, päris isa pojanaise ja orja kõigi õigustega omale. Ta tuli ja wõttis. Ei seal olnud küsimist ega kosimist. Tuli ja wõttis nagu isewalitseja ja orjaperemees. Proowiwaid pilkusid oli ta juba suwel noore, rõõsa tütarlapse peale heitnud, pilkusid, mis Else peale mõjusiwad, nagu oleks temasse jultunult puudutatud ja talle ühtlasi näosse sülitatud. Aga kaugemale wanamees weel ei tikkunud, seks oli liig palju silmi majas. Wõib ka olla, et ta, pahandust kartes, poja armukadedust ei tahtnud äratada, kelle saladus tema eest warjule polnud jäänud. Aga niipea kui õhk puhas ja ori jõude, pani ta temale oma käe peale. Nüid oled minu! Nüid oled päris peremehe oma! Ta leidis selle nii iseenesest mõistetawa olewat, et ta tüdruku esialgsest wastuseismist enam imeks, kui pahaks pani. Ning selles ei leidnud ta midagi näotut, midagi musta, et ta oma lihase lapsega ühte ihu jagas ja et ta seda warastades tegi, hoopis rääkimata olukorrast, millesse ta oma abikaasa kohta astus. Aga ta sai weelgi rohkemaga walmis. Ta jagas saaki pojaga ka siis, kui wiimane jõuluks koju tuli, jagas seda temaga, nii öelda, ööde-kaupa, waheldamisi, — esiotsa salaja, siis kui noor baron päewaks wõi paariks kodust ära oli, kusgil naabrimõisas wõerusel, wõi lühikeseks ajaks Tallinnas ema juures. Ja kui asi pojale awalikuks sai, kui wiimane kahtlaste märkide tõttu Else käest tunnistuse wälja pitsitanud, jõudsiwad mõlemad aumehed, isa ja poeg, oma kombelises wabameelsuses wiimaks nii kaugele, et nad tumma kokkuleppimise järele üksteise wõistlust wagusalt sallisiwad…

Oli Else wahekorda noore baroni kohta tundmuste peale põhjenew õhuke luuleloor ühekülgseltgi katnud ja kaunistanud, oli Hektori wälispidine, kosiw wiisakus tema puhtuse-tundmust wähegi hoidnud, tema pilku inetustest üle aidanud libistada, siis seisis see temale peale sunnitud olek wanamehe kohta igast warjawast ja wabandawast kattest paljas, hirwitas talle kõige oma mustuse ja roppusega halasti wastu. See inimene tuli palja toore omawoliga, tuli ainult, peremehelise wägiwallaga, nõudes, käskides, sundides. Nüid alles hakkas tütarlaps sopa-mülgast, mille sisse ta siin majas sattunud, seletama — mülgast, milles ta nii hästi isa kui ka pojaga püherdas. Jah, ka pojaga — selle pojaga, kes tema ihu mitte üksnes oma lõbuks kõiksugu kirjeldamata wiisidel ei rüistanud, waid seda ka teisega — ja kellega weel! — ilma kahju- ja kadeduse-tundmuseta suutis poolitada!

Aga läks weel aega ja läks weel midagi muud tarwis, enne kui Elts sellest selgusest, millele ta jõudnud, tegelikka järeldusi hakkas tõmmama ning silmad abi poole ringi lõi.