Prohwet Maltswet/13

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
12
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
14


13.

Jumala ilmutus.

Prohweti wennapoeg, terane noormees, oli tõesti märganud ja õieti aimanud: Maltswet lahkus Orgmetsast tiine peaga ja tema tulewane mõtte-sünnitus pidi wäljarändamise ning Krimmi poolsaarega ühenduses seisma.

Oma usulaste seas nüid laialt ringi käies, ei wõinud Maltswetile nende meeleolu salajaks jääda: ilmalaste seas elule tärganud elukorra muutmise-mõte oli ka neile wägewasti külge hakanud. Maltswet pidi ära nägema, et tema wastuseismine sellele wõimsale woolule pika peale ometi ette ei löö. Ja et ta woolu põhjuseid kuidagi maha ei saanud salata, Piiblist ka midagi ei leidnud, mis rahwastele ära keelaks oma asupaika muutmast — hoopis selle wastu pühakiri kõneleb ju suurtest rahwarändamistest prohwetide ja muude usklikkude wägimeeste juhatusel — siis oli waja aega tähele panna ja tekkinud woolule alla heita. Kuid nõnda, et usk ja prohweti au selle all ei kannata. Tarwis woolus usu roobastesse juhtida, teda teisest, ilmalikust woolusest eraldada ja oma prohwetlise juhatuse alla wõtta. Tarwis temast jumalik, Jumala poolt määratud ja ainult Jumala ärganud lastele juhatatud ettewõte teha. Samara asemele Krimm. Samara ilmalastele, Krimm uuendatud usu tallekestele.

Seks on Jumala ilmutust waja.

Mida imelisem, mida saladuslisem see ilmutus on, seda parem usule, seda parem prohweti lugupidamisele.

Ja ilmutus ei jäänud tulemata.

Ning imeline ja saladusline oli ta ka…

Mõni nädal pärast seda, kui prohwet Järwamaal käinud, tuli tema käest korraga päratumat põnewust ja ärewust sünnitaw kutse, tulgu kõik tema usulapsed 19. Mihkli-kuu päewaks Harjumaale, Ranna walda, Tiskre külasse kokku; Kõigewägemama waim saawat neile seal ühe waga naesterahwa läbi tähtsaid, kõigi koguduse liikmete elusse puutuwaid asju kuulutama.

Lühikene, aga sisurikas. Saladusline ja palju-tõotaw.

Kahinal käis prohweti ja koguduse-pea kutse usklikkude seas ringi, sinna ja tänna sähwides, nagu wälgu säde. Kiirkäskjalad kandsiwad teda wallast walda, külast külasse. Ja igal pool, kuhu ta jõudis, hakkasiwad südamed tuksuma, rahutuses, põnewuse-ärituses, ja pead pisteti kokku ja suud pandi harutama, mõistatama, pärima. Midagi iseäralist, midagi suurt oli tulekul, seda aimas igaüks, ja et kedagi ei olnud, kes wähematki seletust oleks wõinud anda, siis puhus ja paisus waba luulewõim oodetawa weel suuremaks, kuni ta oma suurusega maa ja taewa ära täitis.

Muidugi ei jätnud keegi kindla usuline, kellel see wähegi wõimalik oli, kes mitte wigane, haige wõi wanadusest liig wäeti ei olnud, prohweti kutset täitmata, mis ju ühtlasi Jumala kutse oli. Päris õiget laadi usurändamine algas Järwamaa küladest Tallinna kaudu Tiskre ranna poole, mille Kõigewägewam oma ilmutuse-paigaks walinud. Kellel hobust ei olnud, rändas jala, kepp käes, leiwakott seljas. Maltswettide hallid ja mustad riided, ehteta naesterahwaste lahtised juuksed, kõikide pühalik-tõsised näod andsiwad nende wooridele ja rongidele wälimuse, mida mitte ilma iseäralise liigutatud huwituseta näha ei wõinud. Rahwas jooksis ka igal pool, kust nad läbi läksiwad, tänawale, et neile kaua järele wahtida, kuni nende waga laul nende enestega kaugusesse kadus…

Tiskre küla, kus usuisa ise tulejaid pidulikult wastu wõttis, kihises määratud päewa õhtul ligidalt ja kaugelt kokku woolanud rahwast nagu imetegew usurändamise-paik muistegi. Mitmed murded kõlasiwad läbisegi, ja paljude tundmata nägude seast leidis üks ja teine ka tuttawaid, keda ta kuude ja aastate eest wiimaks näinud. Awar talu, kuhu jumaliku kuulutuse wastuwõtmiseks kokku koguti ja kus see ärawalitud inimene elas, keda Jehoowa oma lihalikuks abiriistaks walinud, ei suutnud enesesse poolt osagi usklikkudest mahutada, nii et suurem hulk uste ja aknate taha pidi jääma.

Hingetu põnewus, wärisemiseni ulataw pühalik aukartus walitses rahwahulga suurema jao üle. Kahwatanud näod, milledest kuiwa, kõrbewa läikega silmad laialt wälja wahtisiwad, ridanesiwad waewalise walgustuse kollakal kumal üksteise külge — nagu ringid elusaid wahakujusid. Sinakad, wereta huuled tuksusiwad, liblistasiwad, kas sisemise ärewuse sunnil wõi palwesõnade liigutusel. Liikumata paigal, nagu kokku liitunud, ühte sulanud, seisis elaw müir ruumis, kui prohwet palwelaua taha astus. Ja waikus heitis kogu peale, nagu oleksiwad südamedgi tuksumast seisatama jäänud.

Maltswet pööras mõne tasase sõnaga, sügaw-tõsiselt, auliselt ja kõrgelt, ühe naisterahwa poole, kes lugemise-laua lähedal, tema kõrwal, istet wõtnud.

Kes kogudusest seda weel ei teadnud, see teadis seda nüid, kelle suust ta taewa ja maa kuninga ilmutust täna õhtul pidi kuulma.

Naisterahwas kelle peale nüid kõiki pilgud nagu ladusse kokku langesiwad, oli madala kasuga, tugewa, tüseda wõitu kehaga ja ruuge peaga tüdruk, aastat kolmkümmend wana. Tema wälimus, igapäewane ja lihtne, halli tawalise riidega kaetud, ei ilmutanud kõige luulekama peale midagi iseäralist, midagi mõistatuslist ega saladuslist. Ainult ta silmades, mis tõmmukast, kohmetanud näost rahutuma, nagu kergesti wärisewa pilguga wälja waatasiwad, pesitas mingi elu, mis terasemat waatlejat wõis köita.

Suur tund algas laulmisega, millele Maltsweti palwekõne järgnes. Selleks walis usumees iseäranis pühalikud, lootusrikkad, hinge nagu rõemu- ja lootuse-helinatega täitwad sõnad. Ta püidis meeli tume-saladusliste aimete ja tunnete wõrgu sisse kududa, südameid täiesti ime-usu nõiduse alla wõita, ning järgu-kaupa ikka wapustawamaid kääneid tarwitades, seda kuuma, nagu plahwatuse-jõuga täidetud meeleolu sünnitada, millest iga arwustusline kainus lahkunud. Pühalik-wärisewale aukartusele sundiw oli tema teatus, kuda waim temale märku andnud, et Jumal oma lastele waga neitsi Miina Renningi suu läbi tahab kuulutada, mis püha nõu temal nendega on ja mida nad peawad tegema, et Kõigekõrgemal armulikul abil rõhuwast ihulikust hädast, millest nad wälja igatsewad, pääsemist leida. Sedamaid kõikide usklikkude silma nähes heita Jumala waim, waga neitsi Miina peale ja awada warsti tema suu Kõigewägewama kuulutuse ilmutamiseks.

Ja see sündis nõnda.

Kuna rahwakogu hingetul waikimisel oma imejanuse silma ärawalitud neitsi poole pööras, langes see krampide wapustusel oma istmelt maha. Ta terwe keha tuksus, wõbises, kiskus kokku, wõitles ja heitles nagu wägewa sisemise wõimu käes. Ta silmad kahwatanud näos, põudselt õõguwa, ülespoole wahtiwa pilguga, oliwad esmalt pärani lahti, siis wajusiwad lauged koomale, nii et ripsmete wahele kitsas, walgelt hiilgaw praokene jäi.

Aegamööda wähenesiwad wisklewad, rabawad krambid, lõppesiwad wiimaks hoopis, ja waga neitsi liikmed tardusiwad kangeks ja kõwaks, nagu oleksiwad nad puust. Kõik elumärgid oliwad tema kehast kadunud.

Koguduse seas leidub neid, kes oma usku tegeliste tunnistustega soowisiwad kinnitada, mille wastu prohwetil midagi ei olnud. Need astusiwad selili maas puhkawa eluta keha juurde ja katsusiwad teda kätega. Mõned püidsiwad teda pigistamise ja näpistamisega elule ärata, misjuures tõe-otsimises ka nii kaugele mindi, et selle jälgi pärast siniste märkidena waga neitsi ihu pealt leiti. Aga kõik katsed, Jumala waimu meelewalla all olewat keha inimliku wõimuga loomulikusse olekusse tagasi kutsuda, jäiwad asjataks. Pitsitamise- ja näpistamise-walu wastu oli tardunud ihu täiesti tuim; ainust liigutust, kõige wähemat tuksatust ei tulnud nähtawale.

Mõne aja pärast nähti surnu suud liikuwat. Surnu hakkas rääkima. Esmalt sosistades, siis ümisedes, siis ikka selgema ja kõwema healega, kuna ta rääkimine woolawaks kõneks edenes. Kõneks, millel wahet, äärt ega otsa ei olnud. Kõnejõeks, mis peatamata ja wäsimata rohkem kui kaks tundi woolas! Näis nagu ei tahaks see kord awatud suu enam waikidagi. Näis, nagu oleks see eluta keha sõnade purtskaewuks saanud, mille woolus alatasa, määramata ajani ringi ja ikka ringi käib…

Waga neitsi Miina kõnes oli mõnda, millest aru saadi, aga palju rohkem, millest mitte aru ei saadud. Seal oli lauseid, millel mõistetaw mõte sees, aga palju rohkem neid, mis inimese aju pilkasesse pimedusesse jätsiwad. Seal oli põrgu sees, ja oli taewas sees, ja terwe maailm oli ka sees. Aga wägewam, kui kõik muu, oli pimedus, mis maad ja taewast ja põrgut kattis…

Aga kes poleks teadnud, et ilmutuste keel ikka niisugune on! Kõik ilmutajad on nõnda kõnelenud. Et nendest aru ei saada, tuleb sellest, et lihalik inimene oma lihaliku pea ajuga jumaliku mõtesügawuse sisse ei suuda tungida. Ja seepärast oli Kiisa Mihklist wäga rumal, et ta omale sõrmenukiga ühte lugu wastu pead kopsis, nagu tahaks ta oma nõtra ajukest kiiremale töötamisele ning seega Miina sõnadest paremale arusaamisele sundida. Ja weel rumalam oli see Kadaka Marist ja paljudest teistest naistest, et nad just nende kõnekohtade juures, mis jumalikku waimu kõige enam täis, oma ägamist ja puhkimist suurendasiwad, just kui oleksiwad neist aru saanud.

Mida aga kõik ilmutuse-saladustest selgesti mõistsiwad, mis kõigile selgete sõnadega kõrwu kostis, oli see, mida Kõigewägewam waga neitsi Miina suu läbi prohwet Maltswetist lausus. Ta tunnistas kõige koguduse ees Maltsweti oma ärawalitud sulaseks, kellele ta pühalikult ülesandeks tegi, tema rahwast ära wiia siit äraneetud orjariigist, wälja siit surmawast piina-põlwest, kaugele lõunamaale, kus manna maad katab ja piima ning mett jookseb, otsekui Mooses Israeli rahwa kord Egiptusest Kanaani maale wiis. Ja selge sõnaga tunnistas Jumal Maltsweti usulised tema ärawalitud rahwaks, kes tänini karjamaal elanud, nüid aga oma armust marjamaale pidi saama. Seejuures ei jätnud ettewaatlik taewa-isa oma rahwast mitte kahewahele, et ettewõttel ka oma raskused on, et tema lapsed palju waewa ja wiletsust peawad ära kannatama, palju suuri takistusi ära wõitma, enne kui nad õnnemaale jõuawad. Aga olgu nad julged, wõit olla nende, kui nad aga usus kindlaks ja palwes wäsimataks jääwad…

Niipea kui ta ilmutuse-kõne lõpetanud, lõi surnu silmad lahti ja ta tardunud liigetesse puges elu. Pilk, millega ta ringi waatas, oli pikast, sügawast unest ärkaja pilk — segane, kohmetu, imestaw, meelde-tuletaw. Näis, nagu tuleks waga neitsi waim kaugelt, kaugelt teelt ning tunneks wõerastust, ennast jälle wanas, patuses ihus leidmast. Miina terwes olekus oli midagi haiglast, roidunut, puretut.

Wõttis aega, enne kui usklikkude hulk oma pühalikust, tumma aukartuse ja piirita imestuse läbi sünnitatud kohmetusest toibus- Weel wärisesiwad Jehoowa ilmutuse sõnad, nii tumedad, kui nad ka oliwad, nende lapselistes hingedes pühal kuminal järele, weel tunti Kõigewägewama lähedust õhu-liikumises, weel arwasiwad joowastanud silmad püha waimu heljuwa walgusena üle ruumi lehwiwat. Siis aga kui toibuwus ja kainus juba wõimu wõtnud, koguti maas istuwa imeneitsi ümber kokku ja hakati talle kõiksugu küsimisi ette laduma, iseäranis selle kohta, mis tundmused tal olnud, kui Jumala waim tema ihus asunud ja tema keelt kõnelemiseks tarwitanud.

Aga neitsi Miina ei teadnud tundmustest midagi rääkida. Ta ei teadnud üleüldse mitte, mis temaga sündinud, ei ka maikugi, mis ta kõnelenud. Waim olla — arwas ta — tema peale tulnud, ta täiesti oma meelewalla alla wõtnud, tema enese waimu teadmata paika saatnud ja oma ilmutuse ilmasse saatnud. Lugu oli selge nagu päikese-paiste. Oma jumaliku ameti ja au täielises hiilguses seisis prohwet Maltswet nüid keset kogudust. Pilk, mis ta pikkamisi üle peade laskis käia, näis hüidwat: „Kas kuulsite nüid oma kõrwaga? Kas teie seas peaks weel ühtegi olema, kelle hinges weel kahtluse kibetgi peitub minu ja Kõigewägewama wahekorra kohta?“ Ja mida ta pilk ütles, seda ütles warsti ka ta suu.

Tema olekus oli midagi kirjeldamata wõimsat, peaaegu suurt ja kõrget, kui ta särawal palgel ja healega, millest nagu ülewoolaw wõidurõõm kõmises, nüid pikaks kõneks sõna wõttis. Üleüldisel waimustusel, mis paljude juures joowastuseni ulatas, seletas Maltswet, et nüid igaühel tema usulastest Jumala enese püha suu läbi kindel tunnistus käes on, mida taewane isa sellest usust peab, mida tema, Maltswet rahwale õpetanud ja mida wastaste poolt nii õelaste taga kiusatawat, ning tunnistus käes ka selle kohta, kelleks Jumal teda, selle usu kuulutajat ja alustajat, peab. „Meie teame tänasest pühendatud õhtust saadik, et meie tõesti Jumala lapsed, tema ärawalitud rahwas oleme, ja teie teate, et teil Jumala tõsine sulane, Jumala enese wälja walitud, õnnistatud ametisse kinnitatud juhataja on. Kuulge siis Issanda omaks tunnistatud hinged oma juhataja sõna, pange tähele tema nõu, tehke, kuda tema teid õpetab! Meie peame maha jätma maa, kus ülekohus ja wägiwald, häda ja wiletsus meid rõhuwad, kus prassiwad orjakepikandjad ja hoorawad waleusu-õpetajad rahwa werd ja üdi imewad ja tasuks selle eest meid keppide ja sõimusõnadega peksawad. Mitte kergemaks ei lähe meie piinapõlw siin, waid raskemaks. Keppide asemele tulewad korpionid, orjuse juurde ahelad. Seepärast ära siit parema, soema, wiljakama, wallalisema asumaa poole, mille Jumal meie jaoks ise wälja on walinud ja kust ta paganad juba eest ära on ajanud, nagu ka wanast Kanaanimaal sündis! Tehku lahti ennast igaüks oma siinsest kodust ja walmistagu ennast ruttu suure lahkumise wastu ette!“

Waimustus Maltsweti sütitawa kõne järele oli wägew, tormilise tuhina sarnane. Jälle kord oli usuisa sõnu rääkinud, mida kõige tuimem ja töntsim talupoja-pea mõistis, mis igaühe hinge pealt nagu ära oli loetud — ta oli rahwa ihulikust hädast rääkinud ja sellest peasemisest. Ja nii ligidal pidi see peasemine olema, ja Jumal ise, kes saksastgi wägewam on, wõttis peastmise-töö oma kätte, mille kordamineku juures siis keegi kahewahel ei wõinud olla. See oli ewangelium, mis talupoja-rinda rõemuhelinaga täitis, mis ta südame hüppama ja suu õiskama pani. Paljud nutsiwad, mitmed suudlesiwad üksteist, Kiisa Mihkel laskis nurka üksinda põlwili ja tõstis ristis käed tänupalwes taewa poole. Maltsweti ümber kogus aga ringmüir kokku, mille sisse prohwet peaaegu ära pidi lämbuma. Teda tänati, kiideti ja õnnistati. Wägew hosianna wiiruki-pilwete sees tõusis talu tahmase lae poole…

Maltswet oli eesmärgile jõudnud.

Hiilgawalt.

Wäljarändamise-liikumine, mis talle ootamata tulnud, mille kohta ta oma kohmetuses wale-seisukoha wõtnud, mis seepärast tema usule ja talle enesele lugupidamise kahanemise, juhtiwa wõimu kaotamise kahju wõis tuua, — wäljarändamise-liikumine oli maltswetismuse usuliseks asjaks ning Maltswet ise tema juhtijaks ja nagu tema alustajaks saanud. Nüid oli kõik jälle hea, — jah, nüid alles algas nähtawalt prohwet Johannes II. tegewuse ja kuulsuse hiilgaw ajajärk, mis kõik senise warju jättis!

Maltswet wõis Jumala ilmutuse näidendiga, mis ta sellele eesmärgile jõudmiseks toime pannud, rahul olla. Ja julge wõis ta olla, et keegi tema usklikust, sõge-usklikust karjast näite-seinte taha ei märganud waadata. Mitte ainult, et tema tallekestel seks terane silm ja tarwiline nupp puudus, waid terwe toimepanek oli wõrdlemisi wäga peenikest laadi ja appi tuli Maltswetile midagi, mis tõesti imesarnane oli, mida Maltswet isegi imetaoliseks pidi pidama, sest et ta seda oma teaduse-puuduses seletada ei suutnud.

Usuhaige tüdruk Miina Renning ei olnud täna õhtu esimest korda säherduses olekus. Ta oli juba sagedasti waremalt silmapilkudel, kus ta waim usulistest ettekujutustest ja mõttemõlgutustest liiasti joowastatud, keema aetud, krampide wapustustel maha kukkunud ja lethargialises tarduses kõnelema hakanud, mis talle ühelt wõi teiselt poolt enne sisse oli puhutud, wõi mis ta omale ise tawalisel meelolul sisse imenud. Tema loomuwastane olek põhjenes lihtsalt hypnose ehk kunst-une alusel. Maltswet oli temast ammugi kuulnud ja teda waatamas käinud, wiimast korda warsti peale seda, kui ta Järwamaalt, wäljarändamise-küsimus peas, koju läinud.

Midagi ei seisa lähemal, kui et kawal prohwet, kellel Jumala ilmutust teatud otstarbeks tarwis oli, Miina Renningi omale abinõuks ja tööriistaks walis, kelle hingehaiguse saladuslised awalduse-wiisid talle täiesti tuttawad oliwad. Ta pani tähendatud ilmutuse sihil tüdruku kallal suggestini toime, kõneles talle usklikkude wäljarändamisest kui Jumala poolt tarwiliseks arwatud asjast, seletas talle ka uuest asumaast, niipalju kui ta sellest kuulnud ja nagu ta seda omale ette kujutas, ja istutas nõnda terwe mõtte tüdrukule, kes tema usklik poolehoidja ja waimustatud austaja oli ning tema waimlise ja hingelise mõju all seisis, walmilt pähe. Miina pidi seda, lähemal korral tard-unesse langedes, kuuldawale tooma, see oli teada. Wäga tõenäoline, et nad terwe ilmutusenäidendi üks teisega enne ka kokku rääkisiwad ja üksipulge maha tegiwat, kui Miina mõtte poole oli wõidetud. Kuid tingimata tarwis polnud seda mitte. Oli küllalt, et Maltswet kui suggereerija oma palwe-kõma läbi Miina kui oma mediumi pääle mõjus — muidugi ilma et kumbgi enda omaduse kohta selgusel oli — ning näidend algas ja soowitud ilmutus woolas hulga muu sisse-imetud mõtete mulina seas Miina suust wälja, mis kohas. Seejuures pole wõimata, et Maltswet tüdruku minestuse-kõnesid, nagu tema terwet mõistatuslist olekut sel puhul, mida ta enesele seletada ei mõistnud, isegi jumalik-waimulikuks nähtuseks pidas. Oma asja ja eesmärgi tulul aitas ta ainult tagast lükata ja juhtida…