Prohwet Maltswet/14

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
13
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
15


14.

Egiptuses.

Waimustuse tiiwad kandsiwad ärawalitud rahwa Tiskre rannast kodumaile tagasi, aga seal wõttis kaine memmeke mure nii mõndagi kortsus kulmul ja hämaral näol wastu.

Waga neitsi ja prohwet oliwad küll Egiptusest lahkumise Jumala soowil igaühele pähe pannud, aga lähemalt ütlemata jätnud, kuda rahwas Balti waraode küisist peaseb.

Kas salaja põgenedes? Kas wägise minnes? Kas mõne suure ime abil, nagu see, mis Mooses Punases meres toime pani?

Sellest polnud kumbgi musta ega walget lausunud. Selle poolest oli Jumala ilmutus puudulik. Küll aga oli suurtest takistustest räägitud, mis usklikkudel ära wõita tulewad, ja sellest wõtsiwad kainemad pead omale märku, et imetegude abi peale üksi julge ei wõi olla, wähemast mitte igas asjas ja mitte iga üksiku inimese kohta. Ja kes juba kainetele mõtetele oma ajus aset andis, see mõtles kõige pealt oma warao peale.

Prohwet ja waga neitsi oliwad sedagi ilmutamata jätnud, millal lahkumine tuleb. Nad ütlesiwad: warsti. Olgu aga igaüks walmis. Aga mis tähendab: warsti? Waba inimene saab „warstiga“ walmis, kuid Maltsweti lapsed oliwad Balti Egiptuses orjad. — Nad oliwad Eesti talupojad, kes saja sitke sidemega saksa külge seotud.

Tohid sa koha pealt, tohid sa teenistusest ühel heal päewal lihtsalt ära jooksta?

Oli ju neid küll, kes seda wõimalikuks arwasiwad, kelle usk Jumala ja tema prohweti ime-abide sisse nii kindel oli, et nad muu peale enam ei mõtelnudgi, kui tunni peale, mil ingel pasunaga ilmub ja usklikud teele tuututab. Nagu mõni nõdrake puu otsas ööd ja päewad lõdisedes wiimast päewa ootas, kui Maltswet seda ette oli kuulutanud, nii wahtis nüid mõnigi tänawat mööda alla wõi õhku mööda üles, kas mingi jumalik weoriist ei ilmu Kanaanisse igatsejaid peale wõtma…

Mõne aja pärast oli kuulda, prohwet olla suure teekonna alguse kewade peale määranud. Rahwa seas, kus ta pärast Jumala ilmutust lugemist pidanud, kõneleda ta ikka kewadest.

Kewadeni oli küll weel hulk aega, aga mitte nii palju, kui et maltswetlane oma ülesütlemise-kohut saksa wastu seaduslisel wiisil oleks wõinud täita. Ja nii tuli siis, et peremehed, kes oma kohad Jakobi-päewa ajal, 25. heina-kuu päewal, ülesse oleksiwad pidanud ütlema, seda nüid alles Mihkli-päewa ajal läksiwad tegema.

Oh seda kärkimist ja paukumist, oh seda häbistamist ja hurjutamist, mis nad armuliste herrade käest kuulda saiwad! Küll neid ähwardati witsade ja keppidega, küll neid wisati kirjutuse-tubadest wälja, ja häda sellele, kes weel suud julges tarwitada! Selle tee läks warsti talli poole. Kuid leidus ka saksu, kes ülesütlemise wastu wõtsiwad. Need oliwad kas julged, et nende kohad, maata rahwa määratuma hulga peale waadates, ilma rentnikkudeta ei jää, wõi nad pidasiwad wäljarändamise-liikumist mööda minewaks hulluks tuhinaks. Ka teadsiwad nad ju wäga hästi, missugused raskused talupoja minema-peasemisel ees seisiwad. Suuremal hulgal puudus kaugemale-rändamiseks aineline jõud, kõigil puudus Wene keel ja kõige wähem teadmine kaugemate maanurkade kohta, ning lõpeks ei wõinud wäljarändamine liig suureks minna, sest et sakste tehtud seadus, nagu juba nimetatud, talle kitsa arwulise piiri pani.

Kuid üks osa saksu ja ülemus kartsiwad segadusi ja rahutusi. 1858. aasta oli neil weel meeles. Ja et lahkumise-liikumine äkitselt niisugust tormilist hoogu wõttis ja warsti teada saadi, kes tormi puhuma pannud, siis sirutati küined Juhan Leinbergi järele wälja. Mees, keda mõne nädala eest mõisates weel armulikult kiidetud ja kelle palwetundide wastu antud keeld tagasi wõetud, oli uuesti sakste wiha alla langenud. Nüüd läks Õhtu-Harjumaa haagikohtuniku poolt wali käsk wälja, Maltswetti kinni wõtta ja tema karistawa käe alla toimetada.

Algas suur Maltsweti püidmine, mis aga niisama tagajärjetuks jäi, nagu mõni aeg waremalt. Prohwet elas küll haagikohtuniku herra von Tritthofi oma wallas Kiius, aga kinniwõtmise puhul ei leitud teda kunagi kodust, ja kui teda teisest kohast mindi tabama, kus teda kindlasti teati olema, siis oli ta ka sealt nagu maa alla wajunud. Haagikohtunik unustas ära, et apostlil jüngrid ja kogudus on, kes ennemine ise nuhtluse alla läksiwad, kui oma meistri ja usuisa wälja andsiwad.

Maltswetti peideti ja warjati kohtu püidjate eest igal mõeldawal wiisil, sagedasti suure meeleterawuse ja waimuerkusega. Nõnda ajanud Jaaguri Jaan prohweti, keda külas parajasti otsitud, heinakotti, tõstnud selle ree peale, istunud ise otsa ja sõitnud temaga püidjate silmade alt mööda Leesi külasse, kus Maltswet seepeale lugemist pidanud.

Hoolimata sellest tagakiusamisest, wõi just selle tõttu, õhutas Maltswet rahwast ikka agaramalt wäljarändamisele, julgustas argasid, trööstis ja kinnitas sakste poolt ähwardatuid ja kimbutatuid.

Kainemad mehed lahkumise-himulistest wõtsiwad asja enam wõi wähem korraldatud plaani järele käsile. Nad ütlesiwad enestele, et waja enne koht wälja waadata, kuhu minna, kui uisapäisa minema hakata ja üksnes Jumala abi peale loota. Mida üksikud Krimmi poolsaarest teadsiwad, põhjenes ainult ajalehe teatekeste peal ja oli enam kui tume. Uue asumaa kohta oli kõige pealt tarwis ustawat selgust muretseda isikliku järelwaatamise läbi. Kodumaalt wäljapeasemiseks oli aga passi waja, ja et seda kuberneri käest saada, pidi igamees mõisaherralt kohaotsimise lubakirja wõtma. See oli, kui koha ülesütlemine korda läinud, järgmine südant tuksutaw, aga tarwiline samm.

Orgmetsa wallas, Madise kihelkonnas, kust Järwamaa wäljarändamise-liikumine juhtiwat hoogu sai, astusiwad Maltsweti wend ja wennapoeg, iseäranis wiimane, kahekümnekahe-aastane Gustaw Malts liikumise etteotsa.

Wiimane oli oma aja kohta kaunikesti hariduslist waimu- ja silmateritust saanud ning seda ise, nende waewaliste abinõude waral, mis olemas, rohkendada püidnud. Mõisasundija pojana sündinud, oli Gustaw Malts oma lapsepõlwe Koigi wallas, Peetri kihelkonnas, mööda saatnud, kus ta isa, kui ta wiimaks Metstaguse mõisas, Jaani kihelkonnas, pikemat aega aidameheks olnud, seepeale rendi kohta pidas. Selles wallas oli haruldasel kombel kool, ja niisama haruldasel kombel oli kooliõpetajaks mees, kes Atasti „seminari“ läbi teinud. Koigi külakoolis siis õppis noor Malts, kellel lugemine juba kodust käes oli, kirjutuse ja natuke rehkenduse kunsti, koguni geografiat ja ajalugugi, nii palju kui koolmeister neid isegi mõistis. Koigist, kus mõisnik rentnikkude elu orjuse rohke juurde lisamisega liig kibedaks teinud, asus Gustawi isa Krimmi sõja eel Orgmetsa walda talukoha peale. Seal käis ta käsi aga wiletsa maa ja kõrge rendi pärast nii halwasti, et omale mujalt teenistust pidi otsima — ta hakkas Purdi mõisas walitsejaks — talu meheks sirgunud poja hoolele jättes ja oma palgast renti tasuda aidates. —

Mardi-päewaks läks Gustaw Malts oma isaga Orgmetsa mõisa kohaotsimise lubakirja saama. Sinna kogus ka teisi tähesaajaid mõnikümmend meest kokku. Baron Magnus von Vitinghoff, endine ohwitser, keskealine, tigeda, äkilise loomuga saks, kes oma tormide wihatujude poolest niisama tuttaw oli, kui oma ropu suu ja kurja wandumise poolest, wõttis mehed urisedes ja turtsudes wastu. Aga kellegi peale polnud ta nii sapine, kui mõlemate Malts’ide peale. See tuli muidugi sellest, et need wäljarändamise-apostli Maltsweti ligidased sugulased oliwad, keda saks siis tema kaassüidlastaks pidas. Kargas meestele, iseäranis Gustawile, keda ta nähtawalt kardetawamaks pidas kui wanameest, kohe ninasse ja hurjutas nad mehe moodi läbi. Kas neil aru peas olla, ilma sisse hulkuma, tühja tuult tallama minna, ja kuhu nad koha tahtwat jätta! Ei saada nad tema käest mingit lubatähte.

Kuid mehed ei lasknud endid ära kohutada, nagu saksa nõu oli. Wisalt nõudsiwad nad lubatähte edasi. Nüid pidas baron wana Malts’ile kurja noomimise-kõne ja nõudis, et ta pojale „rändamise-hullustuse“ ära keelaks; wanamees ise jääwat muidugi ilma lubatäheta, ehk olgu siis, et ta koha peale enne uue peremehe otsib, mis ka hiljem sündis. Sellest oli juba märgata, et baron lubatähte, wähemast pojale, enam otsekohe keelata ei tahtnud, waid ainult isa keeldu appi hüidis. Nüid seletas noor Malts seda südimalt, et ta oma nõust mitte tagasi ei astuda, kuna isa ega baroni herra teda seadusliku õigusega minemast ei wõiwat keelata, mispärast ta lubatähe palwe juurde jääda. Kui siis isa Gustawi nõuet weel toetanud, kirjutas saks wiimaks lubatähe wihaselt wälja — niihästi noorele Malts’ile, kui ka teistele palujatele.

Juba lähematel päewadel sõitis Gustaw oma ja teiste lubatähtedega Tallinna, et neid kuberneri kantsleisse passide saamiseks ära anda. Ainult kahe kuu peale, 1. januarist 1. märtsini, lubati passid anda. Tahtjad pidiwad nad oma ringkonna haagikohtuniku kaudu kätte saama.

Nõnda jõudsiwad jõulud passide ootel kätte. Mõni aeg enne jõuluid oli Gustawil Maltswetiga, kes Albu wallas peidus oli — teda otsiti igal pool suure agarusega taga ning kuulu järele oli ta pea peale hindgi pandud — wäljarändamise asjus kusgil wäikeses külas läbirääkimine ja nõupidamine, kus plaanile juba wähe kindlamat kuju püiti anda. Üleüldse mängis sala-koosolekutel, mida prohwet oma poole hoidjate seas kõigi püidmiste kiuste, pidas, nüid wäljarändamise-asi pea-osa.

Mõni päew peale pühi tuli Orgmetsa haagikohtuniku poolt rõõmustaw teade, et passid kuberneri käest sinna saadetud. Jalamaid läks noor Malts oma passile järele, mille ta ka wiiekopikase maksu eest kätte sai. Kõik teised passisaajad koos kutsuti uut käsku mööda 3. januariks 1861 haagikohtusse. Seal ootas neid wilets wäiklane konks, mis saksad rändamise-himuliste kiusamiseks ja takistuseks waheajal wälja mõelnud.

Haagikohtunik andis ametlikult teada, et tema peremeestele ega sulastele kohaotsimiseks enne passisid kätte ei andwat, kui toogu igaüks oma mõisast armuliku herra käest iseäraline tunnistus, et temal mõisale midagi wõlgu ei ole, kuna teenijad endi asemele teised pidada palkama senikauaks, kui nad ise „hulkumas“ on!

Kuula aga! Nagu poleks mõisnik ikka midagi leidnud, mida ta peremehele wõlaks wõis lugeda, ja kust pidi teenija omale asemikku wõtma!

Kuid asi polnud nii paha, kui wälja näitas. Saksad oliwad pogril, mille sisse nad lahkujaid ajasiwad, pisikese taga-ukse lahti jätnud, millest nad kahju ei kartnud.

Teatadi ühtlasi, et passi omanikkudel luba olla, eneste hulgast wolinikku walida, kelle minekul mingit takistust ees ei ole, ja oma passisid selle kätte anda, kes siis kõigile asumise-kohta läheb otsima. Kuid wolinik pidada seks kohtu poolt tunnistaja läbi kinnitatama.

Mõisaherrade nõu, mille täidesaatjaks Haagikohtunik pandud, oli läbipaistew: Wõib olla, ehk tuleb üksik wolinik pika ninaga warsti tagasi! Keelt ei oska, riik suur ja wõeras, passi-aeg lühike, rumal, harimata inimene ka, sattub äpartuste ja kimbatuste sisse — ongi jälle kodus. Lähewad aga hulga kaupa, peawad nõu, on julgemad, erutawad üksteist taga — siis wõib asjast tõesti midagi wälja tulla. Nii umbes wõib sakste lootus olla…

Kohtunik määras meestele woliniku walimiseks mõne päewa aega ja kõik läksiwad minema.

Kohalised lahkumise-himulised jagunesiwad wäljarändamise eesmärgi kui ka usulise meelsuse järele kahte osasse. Ühed oliwad Samarasse minejad, mitte maltswetlased, jõuka Männiku peremehe, tema 27-aastase poja ja metsawahi Aadu juhatusel; wiimane oli küll peksa saanud, aga mitte meelt parandanud. Teised oliwad Maltsweti usulised, kellest ei teatud kuhu nad lähewad, kas Samarasse wõi mujale, sest et nad oma reisi sihti salajas pidasiwad. Esimesi oli umbes 50 kuni 60 perekonda, wiimaseid terwelt 85.

Järgmisel päewal peale haagikohtuniku juures käimist sõitsiwad Maltsweti usulistest wiis meest, nende seas Gustaw Malts Harjumaale, Kiiu walda, prohweti elupaika, et sealsete oma-usuliste wäljarändajatega, keda 15 perekonda oli, nõupidamiseks ühendusesse astuda. Nende wolinik oli jõukas peremees Aabram Nort, Maltsweti südame-sõber ja tema usuliikumise peatugi Kolga rannas ja Kuusalu kihelkonnas üleüldse.

Lõpeweski Aabram, nagu teda ta weskikoha järele kutsuti, oli üks neist selleaegsetest talupoegadest, keda tema rikkuse pärast wäga laialt, üle mitme kihelkonna, tunti, sest talupoja rikkus oli ju tol ajal niisama kuulmata nagu herrasmehe waesus. Suur ta kulla-hunnik just ei olnud — seda määrati kolme kuni nelja tuhande rubla peale — aga kui juba paari saja rubla omanikku jõukaks talupojaks loeti, siis oli Aabram muidugi Krösus omasuguste seas. Tema laialine tutwus põhjenes osalt ta tema tegewuse peal, mis teda paljude inimestega ligidal ja kaugel kokku wiis: ta polnud mitte ainult palju-tarwitatud wesiweski mölder, waid ka suur kaubamees ja hobuseparisnik. Lõpeweski koht, mida ta pidas, oli suur ja heade heina- ning karjamaadega, weerikka jõe ääres. Maltsweti usku heites, oli Aabram patuse hobuseparistamise maha jätnud.

Lõpeweskil oli Maltswetil, niikaua kui ta Kiius elas, nõnda öelda, teine kodu. Siin käis ta armastatud majasõbrana juttu westmas, siin käis ta kalliks peetud usumehena palwetundisid pidamas, siin algas ta, randa elama asudes, sedamaid missioni-tööd weskiliste seas, kes tema õpetusi ümbruses laiali kandsiwad, siin istus ta puhke-tundidel ja naljatas lahke küla-onuna lastega, neile wahel seletades, kuda wana Lõpeweski käib; ikka: „Wõtan kätte — kukun maha! Wõtan kätte — kukun maha!“

Aabram Nort, see laia jutuga, tragi loomuga, aga kitsa silmaringiga mees, oli kindla-usuline Maltsweti jünger, kes Juhan Leinbergi prohweti-omaduse juures niisama wähe kahtles, kui selle jumaliku ilmutuse tõe juures, mis rahwast wäljarändamisele üles kutsus. Aabram ise oli Tiskres juures olnud, kui Jumala waim waga piiga Miina peale tuli ja Maltsweti rahwa juhatajaks tunnistas, ning usku, et kodumaalt lahkumise ettewõte taewa-isa püha tahtmise ja käsu peal põhjeneb, poleks temalt keegi suutnud ära wõtta. Oma terwe, wärske mehejõu — ta oli alles 39 aastat wana — pühendas ta seepärast sellele, tema teada pühale asjale.

Maltsweti juhatusel peeti Kiius, kui järwakad sinna jõudnud, maakuulamise-saadikute teekonna ja kõige üle, mis sellesse puutus, nõu. Wäga hell küsimus oli teekonna kulude küsimus.

Kuna Lõpeweski Aabram oma kristlikuks kohuseks pidas reisu 15 Kolga perekonna eest, kes enamisti kõik suurt kehwust põdesiwad, enda kulul ette wõtta — tal oli ju seda wa’ puru —, oli lugu järwakatega kaunis täbar. Nendest polnud keegi nii willakas, et oma pungaga pikka, kulurikast teekonda oleks wõinud jalge alla wõtta. Ühel ja teisel oli küll mõni sada rubla, aga need ei raatsinud endi wäikest warandust ära raisata. Passide pealt rahawõtmine, mida ülemus kergesti petuseks oleks wõinud tunnistada, oli kahtlane ning aeg säärase korjanduse ettewõtmiseks liig kasin.

Nõupidamisel, mis terwe päewa kestis, waliti noormees Gustaw Malts Järwamaa seltsi maakuulajaks, kes teekuludeks oma wäikese kapitali, kõigest 116 rbl., pidi ohwerdama. Puuduse puhul lubas Aabram Nort lisa laenata. Kolmandaks kaaslaseks pidi neile Ranna walla maltswettide wolinik tulema, nagu äraräägitud oli.

Sellel koosolekul otsustadi ka küsimus kuhu maad otsima minna, lõpulikult ära: mitte Samarasse ega Saratowi, waid Krimmi ehk „sojale maale,“ nagu seda maad rahwa suus warsti nimetama hakati. Gustaw Malts kandis siin meestele weel kord ette, mida ta kallist wilja- ja wiinamägede-maast lugenud, ning meeldiw kirjeldus aitas otsust ruttu küpsetada.

Maltswetlaste püie, oma ettewõttele iselaadi anda, seda ilmalaste wäljarändamisest eraldada, soetas siin weel otsuse, kogu asja kõige hoolega salajas pidada; isegi „oma“ inimesed, nende suur kogu, ei pidanud rändamise eesmärki enne teada saama, kui saadikud maad Krimmis juba wälja on wõtnud.

Noore Malts’i wolinikuks-walimisega oli kodune rahwas muidugi rahul — polnud neil ju sündsamat meest endi keskelt ette panna. Määratud päewaks, kohe pärast kolmekuninga-päewa, mindi haagikohtuniku juurde Ahulasse woliniku üles andma ja temale selleks kohtulikku tunnistust nõutama.

Rahwast oli kolmest neljast kihelkonnast kokku tulnud — kõik selle haagi kohtu ringkonna wäljarändamise himulised, nende seas ka rohkesti haagikohtuniku, herra von Grünewaldi, enese walla mehi, kus Maltsweti usul palju tunnistajaid oli.

Herra von Grünewald, endise Eestimaa kuberneri poeg enne kindral von Ulrichi, kes nüid Toompea lossis walitsuse-keppi hoidis, oli ennemalt oma walla ja talupoegade wastu üleüldse wõrdlemisi kaunis inimlik saks olnud. Aga niipea kui haagikohtuniku timuka-ametisse sai ja oma seisuse-wendade tulude eest otsekoheseks wastutajaks tõusis, laskis ta witsu ja keppisid tantsida, nagu „aagreht“ muistegi.

Maltswetid kutsuti esimestena kohtulaua ette. Keda nemad olla wolimeheks walinud.

„Gustaw Malts’i.“

„Astuge ette!“

Jääkülma, pool-pilkawa pilguga mõedab kohtunik poisiohtu noortmeest.

„Kui wana sa oled?“

„Kakskümmendkaks.“

„Kes su teopäewad ära teeb?“

„Ma ei ole teomees ega peremees, waid peremehe poeg. Mul on prii aega.“

„Aga kas su isa lubab sind luusima minna?“

„Lubab.“

„Seda tahan ma kuulda saada. Kas ta siin on?“

Isa oli õnneks seal ja ilmus laua ette.

„Kuule, mees, kas sa tõesti nii ogar oled ja oma poisi Wenemaale lased kuulama minna, kus ta sinu ja oma rahakopikad ära raiskab asja peale, millest midagi wälja ei tule?! Ega sa ometi narriks ole läinud!“

Wana Malts seletas, et ta poega keelata ei wõiwat, sest wiimane olewat juba mehe-wanaduses ning rahwas soowida, et ta läheb.

Näoga ja tooniga mis isal kui ka pojal wärina üle ihu ajas ja neile silmapilguks witsad ja kepid waimu waate ette moondas, tähendas kardetaw ametnik sõrmega ähwardades:

„Sa wõid teda küll keelata, wanamees, aga sa ei taha!… No, sa pead seda kahetsema!“

Haagikohtuniku ähwardustega pipardatud noomimine kestis weel mõne aja edasi ja mitte ainult wolimehe ja tema isa, ka wolitajate eneste kallal. Aga kui ta nägi, et üksgi saba jalge wahele ei tõmmanud, et read kinniseks ja näod kindlaks jäiwad, siis lõpetas kohtu saks wiimaks oma sapise õrisemise ja wõttis ametlise toimetuse käsile. Otsekohest keeldu nii suurte hulkade wastu ei julenud ta nähtawalt läbi wiia — wõib olla, et Peterburis tol puhul just mitte Balti tuuled ei puhunud; ka oli ju temal, nagu paljudel sakstel, kindel arwamine, et asi ometi luhta läheb, teiste takistuste wasta puruks põrkab, mis harimatal, nagu pimedast kotist wälja lastud talupojal pikal teel ees seisawad.

Nõnda kirjutati siis kohtulik tunnistus, misläbi kaheksakümmendwiis perekonnapead Gustaw Malts’i wolitasiwad eneste riigi sisemistest kubermangudest asukohta otsima, walmis, ning iga passi peale kinnitati wäikene sedel, mille peale tähendatud oli, et see pass asumaa woliniku kätte on usaldatud.

Keeruline passiküsimus oli nüid küll õnnelikult, ilma keppide ja witsadeta, otsustatud, aga nagu raske kiwi langes noore wolimehe hinge peale mure, kuda nii lühikese ajaga, mille peale passid määratud, ilmakauget teed ära käia. Pealegi oliwad sellestgi ajast juba mitmed head päewad kaduma läinud. Wäheste raudteede ja wiletsate maanteede pärast saiwad juba lühikesedgi reisud mõne saja wersta kaugusele nädalate-teekondadeks, ja siin pidi wähem kui kahe kuuga määratuma riigi teises serwas edasi-tagasi ära käidama ja seejuures weel maad otsitama! Et noor wolinik tee kaugust kindla werstade-arwu najal ei teadnudgi, see tegi ta kartuse seda suuremaks. Mis siis — ütles ta enesele — kui passi-aeg korraga keset teed lõpnud on! Wahest enne weel, kui silm asumaad on näinud! Mida ei wõi inimesele teel kõik juhtuda! Siis nabitakse muidugi kinni ja saadetakse wangitapiga kodu, ning siin ei oota „hulgust“ midagi head.

Gustawile tuli peaaegu hulljulge mõte. Ta wõttis südame rindu ja sõitis oma mõisaherra palwele. See wõis passi-aega pikendada, kui ta tahtis. Ja et ta seda tahaks, püidis noor Malts ta wastu wõimalikult alandlik olla. Paljude kumardamiste ja kaapamistega kandis ta õrnal ja talupoja-toonil oma palwe ette, et auline ja armuline baroni herra, kelle käes ju kõik wõimalik on, nii helde oleks ning passi-ajale lisa jätkaks.

Ja ennäe imet — ettewõte õnnestas!

Lõwi juhtus heas tujus olema. Heas tujus olew lõwi on wahel suuremeelne. Suuremeelne hiire wastu. Ja teda meelitas hiire alandlik olek. Ning nalja tegi talle see noor, pisike hiir ka, kes oma tarkusega kaugele maale tahtis rännata teistele hiirtele külla-salwesi otsima. Niisugune pojuke!

Ja lõwi silitas habet, mille alla ta oma muigawat suud peitis, ja ütles, kui ta hiirekohase palwe ära kuulanud, esiotsa ainult:

„No, mine aga peale, ja kui sa õigeks ajaks tagasi ei jõua, ega ma sulle siis kohe naha peale hakka andma!“

See oli juba natukene. Hiir wõttis julgust ja seletas pikemalt, mis takistused tal kõik tee peal wõiksiwad juhtuda, kuda ta haigeks wõiwat jääda wõeras kohas, kui politsei teda kimbutama hakkaks, kui pass wananenud, ja nõnda edasi. Olgu ikka baroni herra nii armuline ja andku oma lahke luba passi peal kirjalikult.

„No kui palju sa siis lisa tahaksid saada?“

Kaheksakümnewiie perekonna kahekümnekahe-aastane wolinik mõtles järele.

Küsid palju — ehk wihastab; küsid wähe — ehk teed omale kahju!

„Eks baroni herrad wõiks ehk wähemast poolteist kuudgi lubada,“ otsustas noormees wiimaks.

Lubatigi, ja weel kaunis lahkesti, nii et paluja mokka hammustas, et miks ta kahte täis ei küsinud. Baroni herra haruldane lahkus ulatas koguni weel nii kaugele, et ta toimetuse, mis haagikohtuniku poole sõitmist nõudis, sedamaid lubas ette wõtta.

„Mine aga aagrehi herra juurde, ma sõidan sulle sinna kohe järele,“ ütles ta.

Nõnda oli lõwi noore hiire wastu. Hiirepoja wastu, kes talle nalja tegi, kelle ettewõtte üle ta endale habemesse itsitas. Aga silmapilk muutus ta hea tuju wana hiirt nähes, kes temale sellesama palwega lähenes. Möirgaja kulm lõi kortsu, palg hämaraks ja heal, mis tal kurgus kõmises, ei kuulutanud midagi head.

Samarasse rändajate wolimehel, Madis Männikul, oli nimelt kentsakal wiisil kah päha tulnud Seidla ja Orgmetsa herra juurde minna passi-aja pikendust paluma, ja ta oli maltswetlaste noore asjaajaga ühes baron Vitinghoffi palge ette ilmunud.

„Mis sina tahad?“ kähwas lõwi talle wastu, kui ta pärast Gustawit ette astus.

„Palun baroni herra käest koa passi pikendust.“

Juba tuli möirgamine! Harilik möirgamine, mida talupoja-hiired mõisa-lõwide suust ikka kuulsiwad.

„Sinuga pole mul midagi tegemist! Tee, et oma koiwad kasid!“

Ja waene Madis oligi wäljas!

Mis sa wennike weel ootad — wiimaks wõtab kahekuusegi passi käest ära, kui mitte weel pahemat ei sünni!

Madis oli baronile kui agar wäljarändamise-õhutaja metsawahi Aadu kõrwal tuttaw küllalt, kuna Maltsid asja wagusi oliwad toimetanud. Wõib siis olla, et see baroni wiha wana hiire wastu iseäranis põlema sütitas.

Gustawi wastu pidas baron sõna. Waewalt oli esimene paari tunni pärast Ahulasse jõudnud, kui ka baroni herra tõld trepi ees peatas. Arwatawasti oli baronil herra von Grünewaldiga ka millegi muu asja pärast sel päewal tegemist — külapoisi pärast üksi poleks ta sõitu, nii tujus, kui ta ka oli, mitte ettewõtnud.

Warsti kutsuti noor Malts ette ja täideti ta soowi ilma pikema pärimiseta. Tunnistuse, mis ta passi-aega kuue nädala wõrt jätkas, pidi ta kohtusaksa käsu järele kuberneri juurde wiima, kus siis sellekohane märkus passi peale pidi tehtama.

Süda rõemu täis, andis noormees niihästi oma saksale kui ka „aagrehi“-herrale sügawasti au ja tänas neid. Kuid weel pidi teda pisikene kimbatus ootama, enne kui ta ukse enese järel kinni wõis panna.

„Sa näed nüid, poiss, kui armulikud ja lahked meie sinu wastu oleme olnud,“ wõttis kohtunik lõpeks kerge pilkamisega sõna. „Sul polnud mingit õigust passi-aja pikenduse peale, aga meie tegime seda siisgi. Sa wõiksid meile siis nüid ka ütelda, kus see kallis Kanaanimaa õieti on, kuhu sa Maltsweti kogudusele asupaika lähed otsima.“

Häda! Selle küsimise peale polnud noormees sugugi ettewalmistatud! Õigust rääkida oli wõimata — tuli ju saladust Maltsweti käsul nii kõwasti warjata, et wäljarändajad, kes oma passid Gustawi hoolele andnud, isegi teada ei tohtinud ega teadnudgi, et nende wolinik Krimmi läheb; nad arwasiwad teda Samarasse reisiwat, nagu teisigi wolinikka…

Jahmatanud noormees punastas ära ning kogeldades wastas ta kohmetanud waikimise järele, ta ei teadwat isegi weel õieti, kuhu poole teereis läheb. Tallinna pool olla paar teist wanemat meest, kes kaasa tulla, — need teadwat, kuhu poole pöörata…

„Sa waletad!“ kärgatas seepeale haagikohtunik. „Ma näen ju, et sa seda tead, aga ütelda ei taha. Mine aga, kuhu tahad, — meile on see ükskõik! Küll sa hiljem wõi warem pika ninaga tagasi tuled, hilp ees, tallukas taga. Aga siis sunnin ma sind ütlema, kus sa hulkusid ja aega raiskasid. Küll ma sul keelepaelad siis lahti teen!… Wõid minna!“

Noormees oli muidugi rõemus, et ta ka seekord palja kriimustamisega lõwi-koopast peasenud. Iseäranis rõemus aga, et tal nüid passi-aja pikendus taskus oli, mis talle uut julgust pika teekonna tarwis jagas.

Juba järgmisel päewal wõttis ta omakste ja wolitajate õnnistamisel ja õnnesoowimisel tee jalge alla — kõige pealt Tallinna poole, kus ta mõlema seltsimehega, Kolga rahwa woliniku Aabram Nortiga ja Ranna walla maltswetlaste saadiku Hindrek Selbachiga kokku pidi saama.

Gustawi esimene toimetus Tallinnas oli käik kuberneri juurde, et mõisaherra poolt armulikult lubatud ajajätku passile peale lasta kirjutada. Seda tehti warsti, ja nüid oli järwakate saadikul seaduslik luba käes, kuni 15. aprillini mööda riiki „ümber hulkuda,“ nagu saksad seda nimetasiwad.

Selles tükis oli Gustaw Malts oma seltsimeestest ees, kellega ta warsti mahatehtud paigal kokku sai. Kaarle Hindrek ja Lõpeweski Aabram sügasiwad kõrwatagust — neile polnud mõttesse tulnud säherdust armu, nagu Gustawile osaks saanud, nuruma minna. Aga nüid ei olnud enam midagi parata. Teadmata ka, kas nende lõwid ka nii heal tujul oleksiwad olnud, et nurumist kuulda oleksiwad wõtnud. Mehed otsustasiwad julgelt, ka oma lühikeste passidega edasi minna.

Muidu oli nüid kõik joones, aga üks asi puudus — keel. Kuhu sa ilma Wene keeleta lähed! Kümne sõrme abil wõid enesele küll hädawaewalt süia ja juua nõutada, aga kuda sa ligi poolteisele sajale perekonnale maad ja raha muretsed! See oleks ju nagu hüpe pilkase pimeduse sisse olnud.

Ega muud, kui keelemeest otsima. Õnneks leitigi niisugune warsti. Keegi Tõnisson, wäljateeninud soldat, kes teenistuses „underwitsa“ auni tõusnud, oli walmis meestele tõlgiks kaasa minema, nii kauaks, kui neil teda tarwis. Palk 50 kopikat päewas ja prii küit. Tõnisson ütles enese selgesti Wene keelt rääkiwat, sest juba noorelt olla ta kroonu teenistusse saanud ja kaua teeninud.

Keele-mure oli seega kõrwale heidetud. Aga teine raskem kerkis meestel südamete peale, kui nad oma ettewõtte üle weel kord lähemalt aru pidanud.

See ettewõte oleks lihtsam olnud, kui need perekonnaisad kellele nad maad läksiwad otsima, rahamehed oleksiwad olnud. Kui neil läbistiku niigipalju jõudu oleks olnud, et teekulusid kanda ja maksuta maa peal oma abinõudega põllu harijatena elama asuda. Aga wolimehed teadsiwad wäga hästi, et kaugelt suurem osa werist waesust põdes. Kõik oma wara, mida häda-pärast kaasa wõtta poleks waja olnud, müigi läbi rahaks tehes, oleks ehk suurem jagu majapidajaid oma perekondadega teekulud ära kandnud, aga kuda uuel kodumaal peawarju, loomi ja tööriistu saada? Ainult wäike kogu oli niisuguseid, kellele see küsimus liig suurt peamurdmist ei tarwitsenud teha.

Kroonuabi oli tingimata tarwis. Selle saamine polnud kuidagi kindel. Samara kohta tõendas üks, et saab, teine arwas, et ei saa. Krimmi kohta oli kõik teadmata. Et abiraha saada, pidiwad wolinikud kõik rattad käima panema, ka kõige raskemad. Tume umbusk põues, et saksad oma suure mõjuga asja ometi kuidagi nurja wõiksiwad ajada, sala kartus südames, et Wene ametnikud palweid tarwilisel määral ei täida, jõudsiwad wolimehed wiimaks otsusele, mis julguse ja ettewõtte-wahwuse poolest midagi soowida ei jätnud. Nad tahtsiwad otsekohe — Keisri juurde minna. Oma palwega isiku pale ette astuda, keda riigi isaks kutsuti ja kelle isalikust heldusest neile nii palju kantslist ja ametlikkude inimeste poolt räägitud. Lubab riigi-isa oma helduses neile ise maad ja asumise-abi, siis ei wõi Saksa mõisnikud ega Wene ametnikud neile enam takistusi teha, siis läheb kõik nagu lep’se reega — ruttu ja kergesti.

Julge, ülijulge ei olnud mõte mitte ainult sellepärast, et keisri juurde minemine liht talupoja meelest juba isegi waese patuse tikkumine jumaliku pühaduse sisse oli, kus juures ta wärisedes pidi mõtlema, et ei tea, missugused keerubimid ja serawimid talle teel tuliste mõekadega wastu astuwad. Julge oli nõu ka, niisuguse käigu koduste tagajärgede peale waadates. Eks nad teadnud ju, kuda Eesti talupoegade käsi oli käinud, kellel julgust olnud, kohtu-asja pärast kuni Peterburi senatini wõi kõigekõrgema läheduseni tungida, et omale õigust otsida, mida Balti mõisnikkude kohtud jalge alla tallanud. Halastamata peksu ja pika wangistusega oli neid selle kurjateo eest koduste wõimumeeste poolt karistatud.

Balti mõisniku alaline piinlik püie on olnud, maa tõsiseid olusid riigiwalitsuse ja terwe ilma eest wõimalikult warjata. Oli ta neid olusid ju igal pool kõige paremateks, eeskujulisteks kiitnud, laskis ta neid ju kõrgema ülemuse, Wene ametnikkude, wäljamaa ees, kes neist eemal seisiwad, roosilisel walgusel särada, et hoobelda wõida: „Ja seda olen mina kõik teinud, mina oma Saksa kulturaga!“ Ühtlasi oli sel kombel kõige paremini hoolt kantud, et riigiwalitsus ennast Balti sisemistesse asjadesse ei seganud, et ta seaduseandmise ikka ainult sääraste eeskujuliste maa-isade kätte jättis. Talupoeg pidi siin sakste kujutuste järgi, nende warju ja walitsuse all elades, kõige õnnelikum inimene Jumala halla taewa all olema, wõi, nagu baronid ise ja linna „pürgelid“ ütlesiwad, talupojal olla põli, „nagu tõugul raswa sees.“

Kõige selle pärast ei pahandanud saksa midagi nii wäga, kui et tema talupoeg mingi palwe wõi kaebtusega kõrgemate wõimude, liiategi weel Keisri enese, poole pööras, et ta ennast pealinna ametikohtadele üleüldse näitas. Tohtis siis nii õnnelikul inimesel midagi paluda ja kaebada olla! Kes seda tegi, oli rahutu elukas, walelik laimaja — oli mässaja. Ja niisugust oli muidugi tarwis karistada. Karistati ju wanast hallist ajast saadik iga talupoega, kes saksa peale kodusesgi kohtus julges kaebtusi tõsta.

Et Majesteedi ette otsekohe suusõnalise palwega ei pease, waid et selleks wõimalikult targasti kirjutatud palwekirja tarwis läheb, see oli meestel teada. Waja siis osaw Wene kirjamees otsida, kes tähtsa töö oma peale wõtab. Leiti ta niisugune. See oli keegi wälja teeninud major, kelle juurde saadikud juhatati ja kes meestel üsna lahkesti teo ja nõuga abiks lubas olla. Ta oli juba ennegi talupoegadele ja muudele kirjatundmatadele palwekirju kõrgematesse ametikohtadesse, kui ka kõigekõrgema nime peale walmistanud.

Major pistis siis paberisse, mis meestel südame peal oli: et keiserlik kõrgus nii armuline oleks ja neile 145 Eesti talupoja-perekonnale, kelle wolinikud palujad on, luba annaks Krimmi poolsaarele kroonu maa peale elama asuda ja et asujatele sinna-rändamiseks kui ka elama-hakkamiseks walitsuse poolt ainelist toetust antaks. Palwele lisati koguni weel wäike nöögats Eestimaa uue talurahwa seaduse wastu juurde. Tähendati, et weel palju rohkem Tallinnamaa talupoegi soowisiwad Krimmi asuda, aga rahwast keelata üks punkt 1856. a. seaduses, mis walla kohta ainult wiiele hingele saja pealt lubab riigi sisemistesse kubermangudesse elama minna. Rahwas, kes Eestimaal kitsikuses elab, kuna tatarlaste poolt mahajäetud Krimmis tühja maad küllalt olla, oleks tänulik ja õnnelik, kui Keisri herra nii armuline oleks ja seda paragrahwi wõtaks muuta, mis wäljarändamist nii wäga takistab!…

Ja tõesti — wana hea majorike pani ta selle lapselik-waga soowi kirja. Kas ta sellele ise mingit tagajärge lootis, wõi tahtis ta meeste wastu ainult lahke palwetäitja olla, sellest ajalugu ei räägi.

Lõpeks andis ta saadikutele weel pika õpetuse, kuda need pealinnas riigi-isa lähedale peasewad ja temale palwekirja ära saawad anda. Kui ta kirja suure ümbriku sisse pistnud, selle mitme aukartust äratawa punase pitseriga kinni pannud ja keiserliku Majesteedi nime wägewate tähtedega peale kirjutanud, lausus ta:

„Selle kirjaga lähete hommiku enne kella 9 keiserliku talwepalee ette ja ootate seal niikaua, kui Keisri herra wälja astub. Liig kaua pole teil oodata, sest keiserlikul kõrgusel on wiisiks, ikka umbes kella 9 ümber paleest ilmuda. Teie näete, et kiri nüid kinni on pitseeritud. Nõnda ei tohi teie teda aga Keisrile mitte ära anda, waid lahtiselt. Kinni panin ma teie palwekirja sellepärast, et ta enne Keisri herra kätte saamist mitte mõne teie wastase pihku ei sattu. Teie peate teadma, et Peterburis Keisri ümber, kõrgete riigiametite peal, palju siitmaa baronisi on, kes alati teraselt silmas peawad ja selle eest hoolt kannawad, et nende talupojad palwekirjadega riigiwalitseja ette ei peaseks. Näewad niisugused teid palee ees kirjaga, siis tulewad muidugi kohe pärima, kust oled ja mis tahad, ja kui kiri lahti oleks, wõtaksiwad ära ja toimetaksiwad teid sinna, kus te mõni aeg enam kuud ega päikest ei näe. Kinnist kirja aga, mis keiserlikku nime kannab ja mille pitserid nad peaksiwad lahti murdma, ei julge nad teilt ära wõtta. Nüid peate aga, kui Majesteet ilmub ja teid tähele paneb, kärmed olema kirja ise lahti murdma. Kähku lasete üksteise kõrwale põlwili maha ja hoiate lahtist kirja niikaua kõrgel, kui see teie käest Keisri enese wõi tema adjutandi poolt ära wõetakse“…

Saadikud kirjutasiwad omale majori herra õpetuse muidugi hoolega kõrwa taha, ning sellesama päewa õhtu eel, 12. januaril, sõideti posthobustega Peterburi poole edasi. Ilm möllas tuisata, pime öö tuli peale, aga jaamast jaama rutati püsimata edasi, weel üks päew ja öö, kuni kolmanda päewa õhtuks pealinna jõuti. Pärani silmil wahtisiwad kolm Eesti talupoega, kes ainult kodumaa wäikeseid linnasid ja linnakesi näinud, posti-kibitka seest seda miljonite tulede walgustusel särawat hiiglalinna, mille määratumad ehitused, nende toredus ja rahwa ilmatu kihin suurtel, laiadel uulitsatel nagu uus maailm nende imestawate silmade ette astus.