Mine sisu juurde

Prohwet Maltswet/21

Allikas: Vikitekstid
20
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
22


21.

Kugli talwe.

Nagu paljud muud, nii oliwad ka Kugli küla Maltsweti usulised peremehed Mihkli-päewa ajal 1860, pärast Tiskre neitsi wäljarändamise-ilmutust, mõisa läinud oma kohtasid üles ütlema. Tagura baron ei olnud kärkija. Ta ajas oma asju talupoegadega wagusamalt, kuid sellepärast mitte lõdwemalt kui teised mõisnikud. Kärkimise asemel pilkas ta parem, aukumise asemel susises, hammustamise asemel nõelas. Kui ta mehi ühel ja teisel wiisil nööganud, niihästi nende usu kui ka nende Kanaani teekonna pärast, misjuures ta enesele lõbusalt habemesse itsitas, saatis ta nad selle otsusega lahkesti minema, tema tahtwat asja üle järele mõtelda, et selgusele jõuda, kas mehed liig wara wõi liig hilja kohtasid üles tulnud ütlema. Üks Jakobi-päew olewat juba möödas, aga teine weel ees — mine nüid tea, kuda siin õigust teha!… Kes aru tahtis saada, teadis, et baron Kempen meeste mitte-seaduslise ülesütlemise tagasi lükanud. Siisgi mindi mõne aja pärast jälle „usku katsuma.“ Saks seletas nüid, ta olewat järele mõtelnud ja leidnud, et mehed liig hilja üles ütelnud. Ta tahtwat aga aru pidada, kas ta nende liig hilist ülesütlemist ometi ei peaks wastu wõtma. Otsus jälle edaspidi. Ei aidanud palwed ega reiepaikamised ka seegi kord midagi. Ja weelgi leidus mõni mees, Kiisa Mihkel eesotsas, kes baroni wiguri peale jälle „sisse kukkusiwad.“ Kui need kolmat korda saksa palwele läksiwad, kuulsiwad nad, et saks waheajal teisele arwamisele jõudnud: ta pidada nende ülesütlemist liig waraseks! Antagu talle kuni tulewase Jakobi-päewani mõtlemise-aega, siis tahtwat ta neile kindlasti öelda, kas ta nende palwet wõib täita wõi mitte…

Sellega oli Kugli meeste lootus otsas, sel aastal weel passisid saada, ning otsas ühtlasi takistamata mujaleasumise lootus. Ehk olgu siis — nagu Kiisa omad ja mõned teised unistasiwad —, et Jumal nad ilma passita ja herra loata, kas wõi läbi õhu, tõotatud maale wiib. Kes küll niisugusele imele wastu ei waadanud, jäiwad siisgi ärewuse ja põnewusega ootama, kuda asjad kujunewad ja mis nendega saab, kellel korda oli läinud, kohtasid üles öelda ning kuberneri käest mõisnikkude lubatähtede wastu passisid saada. Läheb nende ettewõte õnneks — mõtlesiwad nad — küllap meie ehk siis Jumala abiga ka nõu leiame, kuda Egiptusest minema peaseme — kas wõi salaja, kui muidu ei aita…

Mis Kiisa pererahwasse puutus, siis oli Mihkli ja Liisu usk imede sisse praegu kindlam kui kunagi enne. Uued märgid Jumala wägewusest kinnitasiwad seda usku. Kui suur pidi see Jumal näituseks olema, kellel korda läks, Aadu Wikerpuuri patu-unest äratada ja usklikuks maltswetiks teha! See käpuga katsutaw ime oli sügisel sündinud. Aadu Wikerpuur, see lakard ja üleannetu tükimees, see pühaduse pilkaja ja wagaduse naerja, see Jumala laste nurjatu hirwitaja sai korraga „pööramist,“ heitis ära enesest umbusu ja ilmalaste patukombed, mis jõledad on Issanda ees, ja astus alandlikult, oma pattusid südamest kahetsedes, „armu saanud hingede“ kogudusesse. Aadu Wikerpuur jättis maha wiina ja tubaka ja sealiha, mille peale ta seni nii maias olnud, ja oli walmis kas wõi palja wee ja leiwa juures, muidugi ka hallis riides, Jumalat tões ja waimus teenima…

Uut usku ja puhastatud armuõpetust oli ta iseäranis Kiisal õppimas käinud, sest ta pidas Mihklit ja Liisud, nagu ta neile suu sisse ütles, kõige ärksamateks ja arukamateks prohweti jüngriteks. See tõendus oli Kiisa abielupaarile muidugi pandiks, et Aadu uue usu sügawast tõest õieti aru saanud, mis jälle kinnituse andis, et ta meelepööre õiglane on, tõsise ärkamise peal põhjeneb. Midagi loomulikum polnud seepärast, et nad ta usalduse ja rõemuga oma waimulikuks wennaks wastu wõtsiwad — esiti wennaks ja pärast weel pojaks ka. Pojaks-wõtmine oli ju nagu teise jala järeltõmmamine. Tõsine ristiinimene peab ikka teise jala järele tõmmama, kui ta esimesega õige sammu on astunud, ja seda pidiwad ju eit ja taat oma esimesest sammust tunnistama.

Wikerpuuri asi läks nende juures paremini, kui ta lootnud. Usk tegi imet. Niipea kui nad ta endi usulise teadsiwad olewat, kustus korraga ta patune minewik ja kadus tal küir seljast. Tal polnud waja Else kurja saladust neile ilmutadagi. Nad wõisiwad wast esimese joonega imestada ja wõerastada, kuda Elts, see oma ilu ja nooruse peale uhke tüdruk, wigasele wanapoisile tahab minna. Aga kui nad seda tütre enda suust selge sõnaga kuulsiwad, siis oli ka nende imekspanemisel ots peal ning järgi jäi Jumala tahtmine, mis wahel nii ilmuurimata, ja Jumala teod, mis sagedasti nii imelikud on… Et tütar nende kurbtuseks meele ja kombete poolest ilmalaste kilda kaldus, siis oli neil üsna hea meel, et ta usuwennale, kuigi alles hiljuti ärganule, mehele saab, kes tema peale ta hinge kasuks mõjumata ei wõi jääda — lootus, mida Aadu agarate tõotustega oma poolt püidis kinnitada. Ainus usklik liige perekonnas, kelle meelest lood wast pisut kahtlased wõisiwad olla, oli Anu. Kuid see hea inimene, kellel oma hingega niipalju tegemist oli, ei seganud ennast asjasse. Mikul ja Taawetil aga, peigmehe sõpradel, kellele Aadu oma ettewõtte kohta seletust andmata ei jätnud, polnud muidugi Wikerpuuri kui oma tulewase õe- ja kälimehe wastu midagi. Nõnda läks kõik nagu lep’se reega, ja juba enne Mardi-päewa peeti pulmad ära — osalt Kiisal, kuhu mõrsja, teenistust maha jättes, paar nädalat waremalt tulnud, osalt peigmehe kodus, Albu wallas, uues nägusas saunas.

Noorpaarist polnud seepeale tükil ajal kõppu ega kappu kuulda. Näis, nagu magaks ta oma noore õnne udusulgedes magusat talwe-und. Ainult Kugli kõrtsis tuletasiwad lobisewad ilmalapsed, wa’ Tihane eesotsas, ühte ja teist wahel „hirwitades“ meelde. Muidugi oli neil iseäranis Aadu usuwahetuse ja naisewõtmise lugu hambus, mille kõrwal ka nooriku minewikku, niipalju kui see mõisaga ühenduses seisis, riiwati. Muu seas loriti, kui kahju Wikerpuuril olnud kõhurääkimist, mis Kiisa Mihkli ja teiste kirjatundjate poolt kah raskeks patuks tunnistatud, maha jätta. Wiina ja õlle, tubaka ja sealiha — kõik olen Maltswetile juba ohwriks wiinud, nüid ütle ka weel wiimasest ajawiitest, mis omale ja teistele lõbu tegi, lahti! — nii mõelnud küirakas rättsepp kurwalt ja püidnud kõhurääkimist wagade wastu kaitsta. Seestpidine heal olewat ju südame-heal — seletanud ta —, ning seda healt tappa ei olewat inimesel luba. Kuid äi ja ämm ning needsinatsed teised kirjatundjad jäänud oma hukkamõistwa otsuse juurde kindlaks. „Ega tea, ehk on „wana-leiwa“ wäljaheitmine koa weel patt,“ öelnud Wikerpuur seepeale sügawa tõsidusega, ja ajanud asja niikaugele, et hakatud kirjast järele uurima, kudas lugu selle pahanimelise asjaga õieti on…

Esimest elumärki andis noorpaar enesest Kuglile alles kewade poolt talwe, ja nimelt — warrule-kutsega. Kiisa talus olla weidi liig warase kutse üle tuska ja ärewust märgata olnud. Aga warrul tehtud kõik jälle heaks. Aadu seletanud äiale-ämmale, see pisuke tüdruk mähkmetes, seep see patuloorm olnudgi, mis oma rõhumisega tema ja Else südamed Maltsweti usu wastu muredaks teinud; poleks seda olnud, poleks prohweti kogudusel ka Aadu Wikerpuuri ega tema noorikut truudeks, ustawateks liikmeteks olnud. Kui suur rõem aga taewas tõsiste patuste meeleparandamise üle walitseda, seda wõiwat äi ja ämm Piiblist järel waadata…

See Aadu Wikerpuuri patustpööramisega sündinud ime andis Kiisa rahwale asja, nüid seda suurema õhinaga weel teist sarnast imet taewast maha paluda, ja nimelt oma wanema wäimehe heaks. Et tütar Anu neid selle palumise juures kõigest hingest toetas, on iseenesest mõista. Kui Jumal ühe kallal imet teeb, miks siis mitte ka teise kallal! ütlesiwad nad enestele, ja nüid ei tulnud neil enam ainust palwet südamest ja suust, millega mitte Taaweti patune nimi poleks ühenduses olnud. Ehk küll Lõhmus, äia ja ämma poolt ärapõlatud, Kiisa uksest wälja wisatud, naisest lahus elas, pidasiwad teda naise wanemad ometi weel wäimeheks, sest et nende tütar teda oma meheks pidas. Sellest mõttest ei suutnud nad Anu, kõigest pealekäimisest hoolimata, ära wõerutada; neil ei läinud korda, tütre põues wiimast tundmust selle mehe wastu, wiimast mõistatuslist sidet, mis neid kahte ühendas, ära häwitada. Nõnda ei saanud nad ka nende läbikäimisele tõket teha, seda wähem, et Anul seks wastuwaidlemata mõjuw põhjus käepärast oli: käis ta ju Taaweti kallal missioni-tööd tegemas, tema waest patust hinge peastmas. Ja tal läks korda, wanemaid wiimaks arwamisele pöörata, et ka nende kristlik kohus on, sellest peastmise-tööst agarasti osa wõtta, mis muidugi palwe läbi wõis sündida, aga mitte hukkamõistmise ja needmise läbi.

Mõned märgid andsiwad neile lühikese aja pärast lootuseks asja, et nende palwed pärale jõudnud, et, kui mitte kõik ei peta, taewase isa poolt toime pandaw ime juba teoksil on… Sest kust see siis muidu tuli, et Taawetit juba teist kuud keegi kõrtsis polnud näinud, ei ka mujal mitte „jommis peaga“?! Ta müras Seenepalul kõiksugu meistrimehe-töösid teha, et pea otsas auras, nii et tal raha kõrtsi tarwis puududa ei wõinud. Ja siisgi kaine! Kaine nagu mõni maltswet! Lõhmuse Taawet mitu nädalat juba kaine! Kui see mitte ime polnud — wähemast ime hakatus — siis polnud imesid olemasgi!…

Weel enam tõstis wagade hingepeastjate lootust teine märk, mis järgmisest sündmusest wälja hiilgas. Ühel heal päewal sai Lõhmus korraga kohaliste ja ümberkaudsete maltswettide kiidetud kangelaseks! See polnud midagi wähemat, kui wana prohweti peastmine tagapüidjate küisist, mis ta korda saatis. Paar nädalat peale jõuluid ilmub Maltswet, kes kes nüid alalisel põgenemisel paigast paika oli, ühel õhtupoolel Kiisale. Lõhmus on ta tulemist Seenepalu õuest näinud — ta tunneb Juhan Leinbergi ta kõnnakust ja kõrgest kaswust eemalt ära. Tundi poolteist hiljem — on juba pimedaks läinud — pistab lõõtsutaw mees pea Kiisa ukse pealt sisse ja hüiab Maltsweti poole, kelle ümber wäike palwe-seltskond koos on, põrisewa passihealega:

„Waga mees, korja oma koiwad ja käbarad — juba hurdakoerad külas! Praegu tulewad Tõnu-Peetrilt wälja!“

Ehmatanud segadus algab. Keegi ei tea, kuhu prohweti ära peita. Ühelegi ei tule peidukohta meelde, mis leidmise eest wähegi warjatud oleks, ka usuisale enesele mitte. Ainus, kelle pea õlade peal kikki jääb, on hoiataja ise, Lõhmuse Taawet.

„Tule seie lugeja papa,“ kostab ta rahuline heal üle ukse, „ma upitan su õues suure kuuse otsa, — ega sind seal oksade wahel pimedas keegi näe ega tea otsida! Teie teised aga, pugege ükshaawal igasse külge laiali!“

See on peastew sõna, mida iseäranis tagakiusatud prohwet enesele teist korda ei lase ütelda… Lõhmuse upitusel ronib ta sedamaid Kiisa õues kaswawa wana auwäärt kuuse otsa, mille tihedad, lopsakad kahuoksad talle pimeduse kaasabil head warju pakuwad, — sellesama kuuse otsa, mille tipus Kiisa Mihkel wa’ kõõrdsilma lobina järele toona wiimast päewa oodanud…

Ja tõepoolest — tulewad, otsiwad, — otsiwad nagu nööpnõela, pöörawad elumaja kõigi kõrwaliste urgastega, hagerikust ja aidast kuni sealaudani, pahempidi, ning lähewad ometi pika ninaga minema, ilma et ühelegi suurt kuuske aida otsas meelde tuleks!

Naerdes ronib prohwet puu otsast maha, kui hädaoht möödas, ja hakkab oma keppi otsima, mille ta ärewusega kotta unustas ja mis temale, nagu ta kuuse otsas kõpitsewa südamega kartis, kergesti äraandjaks oleks wõinud saada. Aga patustpöörmata ilmalaps, kes püha mehe ära peastis, on ka ta kuulsa kepi aegsasti warjule wiinud. Seenepalu poiss toob selle prohwetile hilja õhtul peastja käsul ilusasti kätte.

„Muinaslooline“, nagu mees ise, on nimelt ka ta kepp. See kepp on sirgest puust, ilma käepidemeta, kaunis pikk ja jäme ning pealt mustaks waabatud. Usklikud kui ka mitte-usklikud, kes keppi saladuslise aukartusega silmitsesiwad, teadsiwad rääkida, et ta keskelt pooleks käia ja pealmine jagu õõnes olla. Selle õõnsuse sees hoida prohwet oma raha — kepp olla kuldtükka pingul täis. Tema peatähtsus pidi aga selles olema, et Maltswet temaga, nagu Mooses ja Aaron, imet teha…

Kui kepi sees, mis keskelt tõepoolest lahti käis ja õõnes oli, midagi rahawäärilist peitus, siis polnud sellest kardetawa warga kaudu küll misgi kaotsi läinud, sest muidu oleks prohwet, kes Kuglilt alles järgmisel õhtul ära läks, sellest midagi rääkinud. Küll aga rääkis ta elawa imekspanemisega Lõhmuse kui enda ja oma õpetuse wastase peastwast teost. Seni oliwad teda ikka ainult ta karjatallekesed igal mõeldawai wiisil politsei paelaheitjate eest hoidnud, peitnud ja nende silmustest salaja lahti nabinud. Kuda tuli aga nüid see paindumata ilmalaps, kellega usumehel pealegi kibedaid mõttelisi kokkupõrkamisi olnud, säherduse teo peale? Kas usuisa seda nähtust ise ka imede sekka luges, on teadmata, aga tema jüngrid Kuglil hakkasiwad sestsaadik märksa teise pilguga Lõhmuse, selle joomari pikanäpumehe, peale waatama, kuna Kiisa rahwa hinged rõemsast usust paisusiwad, et ta nüid ometi „aru pähe ja Issandat südamesse“ hakkab wõtma. Seda lootust ei suutnud neis ka lugu kõigutada, et Taawet „lugeja papa“ wälja naeris, kui see teda teisel hommikul kristliku teo eest tänama läks.

„Kas sina wõi mõni muu — see mulle ükskõik,“ seletas Lõhmus täiesti ilma muutunud meele ilmutamiseta, „sest eks ma tea ju omast käest, mis wangitorn ja ahelad tähendawad! Neid soowin sinule niisama wähe kui kellegile muule, kes ülemate tehtud seadusi ei jõua täita.“ —

Pentsik oli see Maltsweti otsimine ja püidmine küll: mees liikus igal pool rahwa seas ringi, pidas palwetundisid palwetundide, koosolekuid koosolekute järele, kord oli teda siin, kord seal nähtud, mõnikord sattus ta tagaajajatele otse nina ette — aga ikka peasis mees õnnelikult läbi. Et haagikohtunikud, kõige pealt Kukewere parun Rosen ja tema järele Ahula von Grünewald, Maltsweti pea peale, nagu rahwa seas tõendati, maksu oliwad pannud, siis ei wõinud ka eranuuskuritest puudust olla. Kuid kõik ei aidanud sakste ja nende haagikohtunikkude meelemõruduseks midagi. See meelemõrudus kees ka „Perno Postimehe“ weergudest wälja, kui leht prohweti peitmise kohta näituseks kirjutas:

„Naesed… hoidwad wannameest ka, nago kulda, wäga kalliks. Kui kulli märkawad lähhedal ollewad, siis toppiwad, kui muiale enam ei saa, tedda ride-kirsto, ja kaitsewad wanna kallist, nago mähkme-last, ning numawad tedda keige parrema saialeiwa, mee ja rösa korega; mehhed wedawad tedda naggo sigga kottis, heinakoorma sees ja muu kraami al warjul, ühest kohhast teise, piddawad tedda kartuse ajal põrmando al ja kuhho sawad, üksikute perrede sees soo ja rabbade taga. Kui küssitakse, siis ei ütle kegi tedda ammo näinud ollewad…“

Mis „Postimees“ prohweti peitmisest nõnda wiisi siunates sõneles, oli enamasti õige. Wiimasel ajal warjas ennast Maltswet iseäranis Albu wallas, Mägede ja Mõnuwere külades. Julgem peidupaik oli tal Mäesauna Jaani juures Mõnuweres. Selle pere kambri laudpõranda all oli nimelt kelder, kuhu põranda sees olewa luugi kaudu peasis. Nii mõnigi kord oli prohwet siin põranda alla wajunud, kui hädahüie kajas: „Juba tulewad!“

Wahel tuli tagaaetutele kogemata õnn appi. Kord sõidab Maltswet sõbraga ühest külast teise. Õhtul pimedas tulewad otsijad, haagikohtuniku kirjutaja kahe mõisa-sulasega, neile kõpsti wastu.

„Kust kaugelt külamehed olete?“ küsiwad.

„Eks ikke Ahula poolt,“ wastawad mehed.

„Ehk olete kuuld, kas see Maltswet weel seal peaks olema?“

Mehed julgesti wasta: Eila olla teine küll weel seal olnud, aga kas täna ka weel, seda nad ei teadwat.

Püidjad tuhknai edasi, et ehk ometi korda läheks, wäledat lindu enne eemale-lendamist weel tabada!… Muidugi leiti kubja Mardi talu, kus Maltswet lugemist oli pidanud, nagu ka terwe Ahula küla püitawast elukast tühi olewat. —

Muidugi oleks ta pikapeale ikka nende küisi langenud, kui ta mitte küinla-kuu lõpul 1861, kuna ta juba peale aasta kõige kirjumat redupõlwe elanud, wennapoja seltsis Krimmi teele poleks läinud. Maltsweti Krimmi minek polnud siis mitte lihtne maakuulamise-teekond, waid ühtlasi wäga hädaline põgenemine kodumaa wõimumeeste eest, kellelt tal enam asu ega armu loota ei olnud.

Teadagi, et prohwet ilma passita Wenemaale põgenes. Teda kuberneri käest saada oli tal, nagu arusaadaw, wõimata. Kuid sellega leiti nõuu. Gustaw Malts’i kui wäljarändajate wolimehe käes oli teatawasti hulk rahwa passisid. Need passid oliwad kõik kui wolimehe passiga ühenduses seiswad dokumendid ära märgitud ja ametliku petsati alla pandud — peale ühe passi. See oli Gustawi isa oma. Isa oli oma passi ise wälja wõtnud, ja see oli märkimata ning ilma petsatita. Seda passi wõis siis Maltswet hästi tarwitada, seda enam, et mõlemad wennad suuruse ja wälimuse poolest üksteisele kaunis sarnased oliwad. Kuid mingit kartust passi pärast ei tarwitsenud meestel ollagi. Sisemistes kubermangudes, kui ka Krimmis, polnud passi nõudmine nii kibe. Pealegi oli maakuulamise wolitatud asjatoimetaja, kellel allkirjasid oli anda ja passi ette näidata, Gustaw Malts ning Maltswet ainult tema kaasreisija. Nende tõlk Tõnisson, kui wäljateeninud soldat, reisis oma kroonu-passiga.

Maltsweti otsimine kodumaal kestis weel kaua peale seda edasi, kui ta juba Krimmis warjul oli, sest tema minekut hoiti ta jüngrite poolt, wähemast esiotsa pikemat aega, hoolega salajas, kuna jälle kohtud juttu, mis tema äraminekust rääkisiwadgi, uskuda ei usaldanud. Nagu teda edasi otsiti, nii sajatati ja laimati teda ka wastaste poolt edasi, weel siis, kui prohwetil kodumaa pori kingade pealt juba ammugi maas oli. Jannseni leht soendas, Maltsweti asjata püidmistest ja tema jüngrite „jõledusest“ rääkides, kõik wennaste koguduse wagatsejate seas liikuwad laimujutud tema kohta oma podisewa paja sees üles, et ilmalikku ja waimulikku ülemust, kelle hooletuse ja leiguse üle ta ridade wahelt ja ka awalikult nurises, ikka enam tema ja ta poolehoidjate wastu üles ässitada. „Judid ja harjawenelased naerawad ja pilkawad jubba meie usko,“ — hüiti lehes — „ja ikka on alles meie usso üllewaatajad selle ülle wait! Kelle kahjuks se wimaks langeb, kui umbrohhi wilja ärra lämmatab?…“ Maltsweti peale isiklikult tõsteti muu seas tühjade laimujuttude järele süi, „temma üllekätte läinud loom“ elada porduelu, „kuhho tihti peale tabbatud.“ Mitte ainult kirikuõpetajate laste-ristimisi ei teha tema kodus „ueste ülle,“ waid ka paari-laulatamisi. „Kus üks noorpaar temma ussolistest laulatatud saab“ — seisis lehes — „seal on petis käepärrast ja laulatab neid südda ösel ueste ülle, linnotab prudi ja wiib tedda peigmehhe jurest isse kambri ja — — — olgo räkimatta… Kui wägga tihti pulmi on ja wannamees isse iggale pole ei ullata omma sadana tempusi teggema, siis on temmal abbilessi selle tarwis (ühhe pulma perresse tulnud kord 4 niisugust abbipreestrit korraga), kes siis, kui tembud tehtud, enne koito, naggo rebbased linnolauda juurest, ärrakaddunud. Pärrast neid pimmeduse tempusi olla norik õige mehhe naene; kõik teised, kedda temma laulatanud ja linnotanud ep olle, nimetab ta häbbemata patto koer — pordonaesiks… Temma omma naene, kes tedda ammoge peast jamsiks tunnistab, ellab temmast eemal, ja selle asemel ta ropp innimesse loom peab ennast teiste naeste mehheks: sest temma öölda, kirjas seiswad, et temal, kui preestril, se wolli olla, teise mehhe naesega ellada!…“

Kui seesuguste jämedate luiskamiste kõrwal Pärnu lehe kirjades ka tõeasjadest räägiti, siis oliwad need enamasti ikka sihilikult moonutatud kollitamise otstarbeks tugewasti wärwitud. Muidugi ei suutnud niisugused kirglisest sallimatusest õhetawad pealetikkumised ühtegi hinge Maltsweti usust taganema hurjutada, ehk küll kirjad selleks otstarbeks — „et ükskord selle hullustamissele ots peale tulleks“ — öeldi awaldatud olewat. Hoopis selle wastu liitus Maltsweti kogudus ikka ühistundelisemalt kokku ja wahekord walitsewa kiriku wastu sai terawamaks.

Iseäranis Madises — aga ka mujal — tuli see selgesti nähtawale. Waenulikud lahk-usulised meeleawaldused kirikus kestsiwad edasi, ehk küll Kristuse puukuju maltswettide nõudel kirikus jälle üles oli seatud ning jumalateenistust pidawal hingekarjasel enam Krimmi sõja põlatud mälestuseristi rinnas ei rippunud. Senine õpetaja Hirschhausen, nerwipõdur inimene, oli nimelt raske wihastamise tagajärjel pikaldaselt haigeks jäänud ning tema ametikohuseid täitis, peale ajuti käiwate naabri pastorite, noor aseõpetaja Gebhard. Nagu enne wana, nii wihastasiwad Maltsweti usulised nüid ka noort hingekarjast iga pühapäew seega, et nad istuma jäiwad wõi püsti tõusiwad, kui teised kõik palwetades põlwili langesiwad. Kui neilt küsitud, miks nad ka noore õpetaja ajal ikka weel põlwili ei lange, wastanud nad Jannseni lehe järele: „Egga meie ommeti ühes kirrikus ei hakka põlwili maha heitma, mis puust ja kullast Kristusi täis on.“ Siinsetel maltswettidel, wõi ühel osal neist, olnud nimelt see arwamine, et teataw Õnnistegija kuju ihust on ja mitte puust. See selgunud ühe kiriku-wöörmündri jutust, kes kuju uuesti ülesseadmist toimetanud ja pärast seda öelnud, „et temma, kui ta kättega pühha kujo külge hakkanud, wäga ehmatanud, sest temma ni hästi, kui keik muud usklikud mõttelnud sedda ikka ihho ollewat, aga nüüd olnud aiwa üsna pu.“ See Maltsweti usku heitnud kiriku-eestseisja „wisatud“ seepeale kellegi teise wöörmündriga, kellel seesama süi olnud, ametist ära.

Ka Isa-meie palwe ja wastulaulmise wastu awaldasiwad maltswetlased waenu, nagu „Postimehe“ Järwamaa kaastööline kaebas. Nende prohwet olla neile seletanud, „et koorilauljad ep olla muud, kui õiskajad ie-metsalised, kellele alt orrust karwane pärdik wastu karjuda“… Oma waenulist seisupaika kiriku wastu ilmutasiwad paljud neist, ja mitte just wäga waimukehwalt, ka seega, et nad tuttawa auukiituselaulu kolme wiimast rida nõnda laulsiwad:

„Meist meelehaigus Jumalal,
Suur riiupõlw on taewa all,
Kõik rahu otsa saanud.“

Ühtlasi tekkis paiguti ikka enam kultuslisi lahk-kombeid juurde. Nagu ristimisi ja laulatust oma usu järele „üle tehti“, nõnda tuli ka sellelaadilisi lauale-wõtmisi ette, ning sündinud lapsukesi pandi, et neid Jeesusele sarnasemaks teha, peale ilmale-tulemist kõige esmalt sõime sisse heinte peale. Wana-õeluse ausat pärisnime „kurat“ ei julenud mitmed maltswetid enam suhu wõtta, uskudes, et sarwik kohe sinna ilmub, kus teda nimetatakse; „kuradi“ asemel öeldi „paha“, kui teda waja oli raamatut lugedes wõi juttu ajades nimetada.

Madise noore ase-õpetaja pikad ning pipardatud karistuse- ja noomimise-jutlused jäiwad kangekaelsete wastaste kohta täitsa mõjuta, wõi, mis õigem, see mõju oli wastandline: noore papi turtsumine, kes püstiseisjaid wahel koguni Siberiga ähwardanud, andis waenuawaldustele ainult weel hoogu.

Haagikohtunikkude keelu kiuste, misläbi maltswetlaste kooskäimised ja palwepidamised karistusewäärilisteks tunnistatud, paisus liikumine talwel 1860. ja 1861. aasta wahel iseäranis elawaks ja tüsedaks. See ei muutunud ka, kui usuisa ise talwe teisel poolel kaugele maale reisis. Ei poolegi, waid tuhin läks „abiprohwetide“ õhutusel, kes oma lõõtsad nüid alles õieti puhuma paniwad, weel seda suuremaks. Neil abiprohwetidel mõlemast soost, kes maad mööda ümber rändasiwad, nagu Kerna mölder, Paide Ants ja lugeja Mari, wõi oma lähemas ümbruses töötasiwad, nagu neitsi Miina Tiskres, Tõnu-Peetri Madis, Kiisa Mihkel, Lõhmuse Anu ja teised Järwamaal — neil kõigil oli nüid oma õõguwatele põrgu- ja taewakirjeldustele uus aine juurde lisada, mille tõmbewõim kõigest senisest kaugel üle käis. See oli „Egiptuse orjapõlwest“ lahkumise ja tõotatud maale „asumise aine“. Kõik torud ja wiled pandi selle ukse ees seiswa suure sündmuse kuulutamiseks ja soowitamiseks üirgama. Sagedasti uppusiwad kõnelejad tume-saladuslisesse luule-merde, mis imedest kihises, ühes oma kuulatajatega ära, iseäranis, kui nad wõimalusi harutasiwad, kuda orjusest minema peaseda, mil kombel, kust kaudu ja mis abinõudega pikk teekond, mille kaugust keegi ei teadnud määrata, tuleb ära teha. Iga palwetund sai ühtlasi koosolekuks, kus wäljarändamise heaks mõjusat kihutusetööd tehti. Ühine kindel trööst täitis seejuures wäikest tagakiusatud kogudust: meie usuisa ise on meie eest wäljas, et meile uut paremat asupaika otsida — nüid pole meil enam midagi kahelda ega karta, nüid läheb kõik hästi!

Abiapostlite mõju rahwa kohta, iseäranis Ants Kõrge, Kaarel Gustaw Silejewi ja Mari Kusnets’i oma, polnud sel wäljarändamise-eelsel ajajärgul, kus koguduse-pea ise eemal, mitte wähene. Neid wõeti igal pool wäljasirutatud kätega wastu, ja paarist hinge pihta puutuwast sõnast nende kõnedes oli küllalt, et kuulajate pingul olewat palwe-waimustust äratada. Minewiku ja elukombete poolest isikud, kellele midagi ette ei wõidud heita, iseloomude poolest ligitõmbawad ja lugupeetawad, wõitsiwad nad igal pool usaldust ja sõprust. Meeldis Kõrge iseäranis oma lihtsa, sõbralise, igast üleliigsest iseteadwusest waba olekuga, selle pehme alandasega, mis ta kuiwetanud näost niisama wälja paistis, nagu see ta wagusast sorawast kõnest wälja kuuldus, siis äratas pikk Silejew, hüidnimega Kerna mölder, enese kohta oma kindla, iseseiswa karakteri ning sügawa tõsiduse läbi, mis ta meelt ja mõtteid juhtis, lugupidamist. Tasane, pehme, hingeline, aga palwejoowastuses elawaks ja sütitawaks õhkuw Mari Kusnets, kes awalikkude lugemistega alles pärast Maltsweti kodumaalt lahkumist wälja astus, meeldis Kuglil Lõhmuse Anule nii wäga, et see palwe lõpul kõigi ees nuttes Mari kaela langes, tema mustjat käherpead suudles ning temalt omale õnnistust ja õelikku sõprust palus. Ka Kõrge ja Silejew käisiwad talwe jooksul mitu korda Kuglil, ning nende lugemised mõjusiwad iseäranis Tõnu-Peetri Madise kohta nii tagaerutawalt ja julgustawalt, et ta otsuseks tegi, ka oma küinalt nüid koduse waka alt wälja wõtta ja ta walgust natuke kaugemale paista lasta. Ta hakkas teistes ligikonna külades äratuse-tundisid pidama, Kuglid enam oma kalli usuõe Anu hoolele jättes, kes sel talwel kah esimest korda julgust leidis, lugejana suuremate palwe-salkade ette astuda. Ja maltswetid oliwad kõigega leppiwad ja kõige eest tänulikud usklikud; nende nälg taewase manna järele oli nii suur, et nad toidu headuse järele palju ei küsinud, waid wilja nime all ka lusteid ja liiwa wastu wõtsiwad. Ei ulatanud Madis, ei ka Anu kõne-ande, kui ka kirjatundmise poolest, hoolimata nende alalisest piibli-tustimisest, Paide Antsu ega lugeja Marigi kõrguseni; siisgi läksiwad nende eest usklikkude urtsikute ja südamete uksed igal pool heameelega lahti, kui nad aga koputasiwad.

Kuglil, nagu ta igas muus paigas Madise kihelkonnas, kus uueusulisi elas, saadeti see talwe ülendatud meeleolul lausa palwetades mööda. Liikumine ilmutas nii sügawjuurelist wisa laadi, et „hullustamise“ lõppemise lootused kiriklistes ringkondades kõikuma lõiwad. Ilmalikule surumisele politsei-wõimu läbi otsustati seepärast weel agaramat waimlist wõitlust kõrwale seada. Seni oliwad õpetajad kirikutes ja lugejad wennaste koguduse palwemajades Maltsweti külwi wastu kõik teinud, mis teha jõuti ja mõisteti, kuid ilma soowitawa tagajärjeta. Nüüd tuldi piiskopi-kohtus, nagu rahwas konsistoriumi kutsus, otsusele, weel teisi abinõusid katsuda. Läkitati mõned sõnakad palwemehed iseäraliselt wälja maltswetlastele pühakirja kiriku-usku „õieti“ seletama, nendega waidlema ja neile lahkõpetuste ekslikku alust ära näitama. Loodeti, et neil rahwa enese seast walitud usumeestel see korda läheb, mis ametlikkudel hingekarjastel kantslitest õnnestada ei tahtnud. Ühtlasi wõttis konsistorium ka ise otsekohe sõjakäigu lahkusuliste wastu ette.

Wiimasel lihawõtte-pühal 1861 ilmus superintendent teiste konsistoriumi liikmetega Madise kihelkonda Maltsweti usulisi käsile wõtma. Seidla mõisas lõiwad „piiskopi-kohtu wanemad“ oma leeri üles ja seadsiwad usulise kohtulaua paigale. Maltswettidele oli kutse läinud, sinna kokku koguda, et kõrgele kirikuülemusele oma usu kohta seletust ja wastutust anda ning seda ametliku tõetule ees kaitsta.

Maltswetlased wõtsiwad kutse, õigem wäljakutse, ootamata tragilt wastu. Peale paari saja uskliku kogus Seidlasse kokku, kes kõik walmis oliwad, oma usuliste arwamiste ja tõekspidamiste eest wälja astuma — isegi piiskopi ja tema mitte wähem tarkade abimeeste wastu. Mitmetel oliwad Piiblid kaenla all — sõjariistad, millega nad, nagu kohtuwanemad warsti näha saiwad, mitte halwasti ei mõistnud ümber käia. Wõitlusehimuliste meelepahaks ei lastud aga kõike seda rahwahulka „ülempreestrite“ laua ette, waid ainult mõningaid, keda kirikuherrad heaks arwasiwad, teiste seast wälja walida. Liikumise agaramad juhid ja sõnakamad apostlid, nagu Kõrge ja Silejew, need just ei olnud, küll aga mehed, kellel teiste peale mõju arwati olewat ja kelle wäärusku wahest liig sõge-kirgliseks ei peetud.

Tühjaks tööks ja waimu närimiseks jäi niihästi see, kui ka ülemal nimetatud teine wõitluse-katse. Ei suutnud wäljaläkitatud palwewennad Maltsweti usku maha sõneleda, ei ka piiskopi kohtuwanemad teda surnuks seletada. Suur kirjaseletamine ja kohtumõistmine Seidlas ei lõppenud mitte maltswettide jännijäämise ja kottiajamisega, nagu oli loodetud, waid wiimased lahkusiwad waieluselt selle ülendawa teadmisega, et nende mõningased mehed terwelt kuue wõi seitsme kõige targema kirikupapi wastu wõitjaks jäänud. Oli neil ju korda läinud näidata, et iga tähtsam punkt Maltsweti lahk-õpetusest mõne pühakirja-koha peal põhjenes, kusjuures neile weel see lõbu osaks sai, et piiskop wõi keegi tema nõunikkudest piiblit wähem tundis kui need mehed, need koolitamata talutaadid. Kirikuherra kahtles nimelt, kas see ja see sõna tõesti piiblis seisab. Maltswetlane näitas talle piiblist, et see nii on. Nagu ei usuks ta Eesti keeli Piiblit hästi, laskis õpetaja omale Saksa keeli piibli anda. Sõna pidi aga ka selles niisama olema, nagu wäärusulised tõendasiwad, sest waimulik mees jäi tusaselt mõttesse… Muidugi ei tulnud õpetajatel sõnadest, millega maltswettide lahk-usku ekslikuks teha ja piibli-kohtasid, mille peale nende õpetused asendatud, teisiti seletada, puudust kätte. Aga sõnadele pandi teiselt poolt sõnad wastu, seletustele löödi seletustega pähe. Wiimaseks otsustajaks jäi ikka, mis piiblis sõna-sõnalt ja täht-tähelt seisis, ja mis seal seisis, see andis maltswettidele nii palju õigust, kui neil oma usuliste eraldite kaitseks tarwis läks. Superintendendi tungiw manitsuse-kõne ja konsistoriumi ühine noomiw nõue, et eksinud tallekesed jälle oma karja ja „Jumalast seatud karjaste“ juurde tagasi pööraksiwad, leidis Maltsweti järelkäijate poolt ainult eitawat pearaputamist wõi pilkawat naeratamist. Waimulik ülemus sõitis tühjalt tuldud teed tagasi.