Prohwet Maltswet/22
22.
Maltsweti usuliste lootus, et nende Mooses ja Aaron Kananimaa õnnelikult kätte leiawad ja oma rahwa kewadel Egiptusest sinna wiiwad, oli nii kindel, et paljud juba aegsasti pärast nende äraminekut endid pika teekonna wastu hakkasiwad ette walmistama, iseäranis kõik need, kelle passid maakuulajate käes oliwad. Kui nemad minema ei saawat, siis ei pidada enam lehmal wasikat ega hobusel warssa sündima, ega tahta nemad enam elada — kinnitanud nad Pärnu Eesti lehe sõnade järele. Hakati loomasid ja kõiki asju, mida ühes wõtta wõimata, tükk-tükilt ära müima, ja mida ligemale kewade jõudis, seda agaramalt aeti asja. Ehitati ja rautati ka juba laudadest kastisid, kuhu kaasa wõetawaid tarbeasju sisse taheti panna. Ettewalmistajate seas leidus ka rohkesti neid ime-usulisi, kes oma talu wõi teenistust üles polnud ütelnud, kellel siis ka reisimiseks passi ei olnud; neid, kes mõtlesiwad: kui minek lahti, ega Jumal ja prohwet siis meidgi maha jäta! Niisugused unistajad saiwad tükiga walmis, et kewadel põllud kündmata ja wilja maha tegemata jätsiwad. Kellel seda enam tarwis, sest ammu enne sügiset oleme tõotatud maal!
Kõiksugu soniwad jutud ja luulekujutused, millede munemise ning wäljahaudumise eest Maltsweti märatsewa mõttelennuga asetäitjad, teatud abi-apostlid, hoolt kandsiwad, tõusiwad wurinal lendu. Tõendati, warsti tulewat sõda ja hukata kõik ära, kes siia jääda, ei olla siis muud kui tuhk ja muld järele jäämas. Neile, kes hiljaks jääda, pidada juba „mõek kandu lööma.“ Kõige hiljem Jaani-päewaks olla sõda käes. Selle märkideks olla külm kewade, lehtede wisa puhkemine, marutuuled, äkilised surmad jne. Mõnede ettekuulutuse järele ei pidanud sel kewadel lehti puusse ega rohtu maha tulemagi… Ärapeasemist Egiptuse orja- wõi Baabeli wangipõlwest kujutasiwad endile säherdused sonijad muidugi wõimalikult üleloomuliselt ette. Kõige kainem muu seas oli weel arwamine, et üks suurwürst ja admiral Maltswetile paar sõjalaewa laenab, millega see oma kogudusele Tallinna alla järele tuleb.
Muist usklikka reisida siis suurwürsti saatel merd mööda kroonu kulul ja küidil Krimmi poole, muist aga prohweti enda juhatusel maad mööda, kuid kasakate ja muu sõjawäe kaitsel, kuna mõisnikud teemoona ja wallad küithobuste eest pidada hoolt kandma. Muidugi tõendasiwad luulekad ettekuulutajad, et see kõik pühaskirjas ülewal seista…
Niisugused jutud läksiwad seda õitsewamaks ja wärwikamaks, mida kauemini maakuulajad ära jäiwad, pealegi enestest mitte kõppugi kuulda andmata. Juba teati nende passi-aeg mööda olewat, juba jõudis Jüri-päew kätte, kus need, kes oma kohad üles öelnud, uutele rentnikkudele ruumi pidiwad tegema, ja ikka weel ei ilmunud saadikud ega tulnud nende käest wähemat kui kirjalikku teatekest. Lugu läks waestele ootajatele seda kibedamaks, et paljud, kes kohtadest ja teenistusest Jüri-päewal ilma jäiwad, teiste juurest ulualust pidiwad otsima ja näljale wastu hakkasiwad waatama. Mis oli saadikutega sündinud? Oli neid mingi õnnetus wõi koguni surm tabanud? Wana Malts’i mure oma ainuma poja pärast oli suur. Juba leidsiwad leina-mõtted ta rõhutud südames maad.
Seal korraga, lehekuu lõpu-poolel, kutsuti Gustawi isa mõisa baroni juurde. Baron Vietinghoff teatas Malts’ile, talle olewat poja käest Krimmist tema, baroni, kaudu kiri tulnud. Gustaw oli kirja saksa nime ja adressi peale saatnud, kartes, et kiri ehk taluinimestele korralikult kätte ei lähe.
See oli rõemusõnum wanale Malts’ile, mis teda nii sügawasti liigutas, et ta kirja ei suutnud lugeda, waid baronit palus, seda enesele armulikult ette lugeda. Seda tegi saks heameelega, sest ta enese uudishimu oli suur, teada saada, mida see kollanokk seal kaugel seni korda on saatnud ja kudas lugu maltswettide asumaa saamisega oli. Ette arwates, et baron kirja ka wõiks lugeda saada, oli noormees targu natuke mokamääret saksa tarwis sisse pannud: ta laskis teda wiisakalt passi-aja pikenduse eest tänada, misläbi temale, maakuulajale, wõimalikuks saanud, oma asju ajada, ehk küll seegi lisa-aeg paraku juba otsas olewat.
Mida kaugemale mõlemad mehed pika kirja sisu sisse tungisiwad, seda enam näisiwad nende tundmused seejuures lahku minewat: kuna baroni nägu nurgeliseks ja hapuks wenis, lõi talupoja palg ümarikule naeratusele. Polnud ka ime: kiri tegi selgeks, et asumaad saab ja asumiseks abi kah. Koht oli leitud, kuhu hea hulgake „kallist maarahwast“ baronite orjusest ära wõis minna. Piima ja mett ei jooksnud selles Kanaanis kaugeltgi mitte, aga wili pidi seal kaswama ja orjust ei pidanud olema. Eks sellest olnud talupojale rõemustamiseks ja saksale pahandamiseks küllalt! Waata poisijõmmi, kuhu ta nina ka nuuskima ulatab! Wõis baron Vietinghoff omale mõttes habemesse uriseda, kui ta Gustaw Malts’i teateid luges.
Aruande järele, mis noor saadik oma pikas kirjas isale ja teistele kohalikkudele wäljarändajatele eneste teekonnast ja tegewusest läkitas, kujunes maakuulajate senine käekäik umbes järgmiselt. (Et kirjas, mis saksa pihust läbi käis, Maltswetti kui kaaslast nimetatud ei olnud, on iseenesest mõista.)
Kui saadikud aprilli-kuu esimestel päewadel pika, waewalise reisi järele Krimmi poolsaarele lähenema hakkasiwad, ei maldanud nad enam õieti öömajagi pidada, et aga rutemini kalli maa pinnale jõuda, mis silmapilku nad rõemuwärinatega, nagu lapsed jõuluõhtut, ootasiwad. Wankril istudes hoidsiwad mehed silmad wõimalikult laiali, lootes, et peagi kuulsad poolsaare metsad paistma hakkawad, millele kaks kät wasta taheti sirutada. Nende lootust kinnitas see, et neile suured woorid tatarlasi wastu tuliwad, kes kõiksugu putke-sirgeid puid, kõlbulikud redelipuudeks, rehawarteks, lattideks jne., Wenemaa poole wedasiwad. Aga warsti küllalt hakkasiwad nad märkama, kuda Krimmi metsadega lugu on. Mäed, mida nende wilumata silm pilwedeks pidas, hakkasiwad eemalt küll paistma, aga mitte ainust metsatukka. Ka põnewuse oodatud Perekopi linna kohta oliwad nad endile ekslisi ettekujutusi teinud, nagu peagi selgus.
Sealt, kus Must meri Aasowi merele läheneb ja laia lagendiku korraga kitsaks pigistab, paistis reisijatele must kogu madalaid majasid wastu — wist mõni küla. Ei tahtnud mehed oma silmi ega kõrwu uskuda, kui postipoisilt oma küsimise peale teada saiwad, et see — Perekopi linn olewat! Perekopi linn, mida nemad waimus wiinamägede ja õitsewate wiljapuude warjust lootnud leida, seisis nende ees inetuma, rohuta soolalagendiku peal otsekui Soodom Surnud mere ääres! Sõnalausumata, soojast ilmast hoolimata külmawärinat tundes, waatasiwad mehed üksteise otsa. See oli ju nagu wihma käest räästa alla sattumine!
Trööstita tundmus ei wähenenud saadikute põues ka, kui nad linna sisse jõudsiwad. Põletamata teliskiwidest majad, suuremalt jaolt mulla-katustega, tänawa-sarnased prügitamata wõi halwasti prügitud uulitsad — see küla oli kreisilinn Perekop. Leidus küll ka linnalaadilisi ehitusi, nagu mõned kohtu- ja koolimajad, kirikud, paari jõukama kaupmehe elumajad jne., aga neid oli külataoliste hoonete kohta liig wähe… Aga oli nüid linnaga, kuda oli — selle ilu wõi inetus wõis põllumeestele kõrwaline asi olla — kuid see ümbrus! Ei paistnud sealt midagi silma, mis haljendawast metsarikkast Eestist tulnud talupoegadele seda oleks pakkunud, mis nad otsima tulnud ja eest arwanud leidma — head põllu- ja heinamaad.
Kui reisijad wäikeses, odawas Israeli mehe wõerastemajas ulualust wõtnud, läksiwad nad kohe kodumaa saksu üles otsima, kes neid hea nõu ja tarwiliste juhatustega pidiwad toetama, milleks neil ju kuberneri kantslei-direktori, herra Hieckisch’i käest soowituskiri kaasas oli. Leidmine polnud wäikeses linnakeses raske. Ühes wäheldases mullakatusega majas wõttis neid selgesti Eesti keelt rääkija lahke proua wastu, tähendades, et nemad kodumaa mehi juba paar nädalat waremini oodanud, nagu neile nende wanemad Tallinnast teatanud. Herrad, kes kohtu-uurija oli, polnud kodus; ta oli ameti-asjus maale sõitnud.
Proua püüdis kodumaa mehi, kes temale oma murelisi ja kahtlewaid mõtteid Krimmi looduse kohta awaldasiwad, sõbralikult trööstida. Asi ei olla nii täbar, nagu esimesel pilgul näib. Nende meelest olnud koht, kui nad kahe aasta eest siia tulnud, ka wastik ja õudne, aga juba olla nad kõigega ära harjunud. Nõnda saawat ka nendega olema. Pealegi olewat kaugemal lõuna pool, Simferopoli linna ümbruses, ilusamaid maakohtasid, metsade lähedal, mägestikust woolawate jõgede ääres, suurte puuwilja-aedade ja wiinamägedega ning rammusa põllumaaga. See waigistas mehi weidi, kelle peas juba otsus küpses, kohe ümber pöörata, kui ka Perekopist kaugemal meeldiwamat loodust ei peaks leida olema. Linnakese ümbrust käidi seepeale lähemalt silmitsemas, aga mis kõrbe oli, see kõrbeks jäi.
Järgmisel päewal oli kohtu-uurija Hieckisch (kelle nime Gustawi kirjas ettewaatuse pärast niisamuti mitte ei nimetanud) kodus; ta rõemustas meeste pärale jõudmise üle ja soowitas wäga, et nad oma wolitajatega Krimmi elama asuksiwad. Kohe tutwustas ta saadikuid kohalise isprawnikuga, kes neile Krimmi asumise tingimised ja määrused trükitult kätte andis.
Neid lugedes läksiwad meeste südamed üsna kergeks. Seal tõotati ju asujatele üsna mõnusaid asju — abisid ja kergitust, millega enam kui rahul wõis olla, kui aga maa elamiseks wähegi kõlbuline oleks. Kroonumaad lubati 12 kuni 15 dessatini iga mehe-hinge peale, iga pere ehk abielupaari kohta pakuti 100 rubla raha jäädawalt, ilma tagasimaksuta, siis weel aasta leib ja wiljaseeme, misjuurde tähendatud oli, et kui wili kolmel esimesel aastal peaks äpardama, siis weel igakord kroonu käest leiba ja seemet saab, mis aga sel puhul hiljem pikkamööda ära on tasuda. Pearaha- ja kohtumaksudest pidiwad asujad terwelt 8 aastat, wäeteenistusest 3 aastat priid olema. Hoonete, kaewude ja weetiikide ehituseks, kui ka weel mõneks otstarbeks pidi kroonu kergendusi andma. Niisamasugustel tingimistel wõtsiwad ka mõisnikud asujaid oma maade peale. Isprawnik tähendas maakuulajatele umbes kümme küla kirjalikult üles, kus head wiljamaad olla ja kus tatarlased enne Krimmi sõda wäga jõukalt elanud.
Saadikute kurtmise peale, et nende passi-aeg juba otsakorral olla, wastas kreisikohtunik, et sellest siin midagi wiga ei olewat, ning teatas, et meeste õnneks Tauria kuberner paari päewa pärast Perekoppi tulla, kelle jutule nad siis asumise-asjus pidada minema. Kuberneri tulekut lubas ta neile kohe teatada, mis ka sündis.
Aprillikuu 9. päewal jõudis kuberner, kindral-leitnant Shukowski, Perekoppi. Warsti lasti kolm eestlast ette kutsuda, kes talle omad soowid kuuldawale kandsiwad. Araks hirmutatud Balti talupoegade esimene palwe käis ka siin kohe otsa lõppewa passi-aja kohta: ärgu ülemus neid sellepärast kimbutama ega karistama hakaku! Kuberner waigistas neid sõnadega, et nad niikaua, kui nad Krimmis wiibiwad, tema kaitse all seista. Asumise asjus käskis ta neid aga kubermangu linna Simferopolisse oma kantsleisse tulla, kust neile tarwilised kirjad lubas wälja anda. Kui ta meestelt üht ja teist Baltimaa olude üle järele oli pärinud ja neilt ka kuulda saanud, et nad wäljarändamise asjus otsekohe Keisri poole palwekirjaga pööranud, soowis ta neile head teed ja õnne. Saadikud leidsiwad, et nendega siin ametnikkude poolt, kubernerist kuni kantslei-kirjutajani, hoopis inimlikumalt ümber käidi kui kodumaa ametlistes kohtades; seda karedust, upsakust ja ninakust, millega nad Eestis harjunud, ei saanud nad siin, wähemast mitte sel määral, peaaegu maitstagi.
Reisuwäsimusest waheajal wäljapuhanud mehed wõtsiwad seepeale ringsõidu neisse Krimmi küladesse ette, mis neile kui saadawal olewad asukohad ära oliwad tähendatud. Armjanskist — wiis wersta Perekopist lõuna pool olewast alewist, mis suuruse ja majade ning kaupluste nägususe poolest kreisilinnast märksa üle käis — palgati tatarlane kahehobuse-wankriga, kes maakuulajaid kuni Karasubasari linnani pidi küitima. Selle linna poole tõmmas meeste meeli lugu, et üks Narwa mees, kes Krimmi sõja ajal seal wäeteenistuses olnud ja kellega saadikud Krimmi tulles kokku puutusiwad, maakohta, kus nimetatud linn asus, wäga oli kiitnud.
Teekond polnud midagi wähem kui lõbus. Maa oli elanikkudest lage, ainult tühjad, lagunenud Tatari külad seisiwad teede ääres. Reisijad oliwad omale toidumoonaks Armjanskist üksnes leiba ja mõned heeringid kaasa wõtnud, lootes, et eks küladest toitu osta saa. Aga sellega oliwad endid täiesti petnud. Mitte ainult nälja, waid weel enam januga tehti teel tutwust. Kuiwa leiba ja soolast kala närides, waewlesiwad teekäijad warsti kange janu käes, aga wett kusagilt saada ei olnud. Wanades, tatarlaste poolt mahajäetud külades oliwad küll kaewud, kui ka ilmatu sügawad, ja meestel pudel tinakuuli ja 25 sülla pikkuse nööriga weewõtmiseks kaasas, kuid wesi neis kaewudes oli seistes nii sandiks läinud, et ta joomiseks ei kõlwanud. Oli ka kaewusi, kuhu pudel nööri lüheduse pärast wette ei ulatanud. Ühte niisugusesse mitmekümne sülla sügawusesse kaewu sulpsatas pudel, sest et nööriots noore Maltsi näpust kogemata ära lipsatas, hiljem sisse kukkuda.
Esmaspäewa hommikul Armjanskist ära sõites, jõuti teisipäewa õhtuks Dshurtschi külasse. Kõige wähem lagunenud tühi urtsik waliti öömajaks, tehti tuli ülesse, toodi wanast põhuhunikust külje-alust põrandale ning saadeti öö tühja kõhu ja piinawa januga mööda. Hommikul hakati paika — Dshurtschi oli üks neile ülestähendatud asukohtadest — lähemalt silmitsema.
Küla maja-urtsikud, suuremalt jaolt weel kaunis terwed, oliwad enamisti põletamata teliskiwide sarnastest mullaplonnidest ehitatud, seest ja wäljast walgendatud, näotumad wäljast, aga seest kaunis puhtad. Wähem osa majasid oli Krimmi kollasest saetud kiwist, katused aga kõigil mullast. Mis küla ümbrusesse puutus, siis oli see, nagu Perekopi lagendik igal pool, pika, tiheda kulurohu ning sellega segi kaswanud noore halja rohuga kaetud ilmatu sööt, kust puud ega põesast kusgilt silma ei paistnud.
Kibe janu ajas mehed warakult teele, et küla otsida, kus joodaw wesi kaewus, sest ka hobused kannatasiwad wäga weepuuduse all. Säherdune küla pidi küidimehe jutu järele 8 wersta eemal olew Tokultschak olema, kuhu paar wersta kõrwale jääwa Kiat-Orka küla kaudu sõideti, kus aga maakuulajatele ka ei paremat ega pahemat silma ei paistnud, kui seni nähtud teistes paikades.
Suure postmaantee ääres seiswas Tokultschaki külas oli wangimaja ning selle juures kaew hea weega. Rohkem kui kahekümnenelja-tunnise janunemise järele wõisiwad inimesed ja loomad endid siin jälle karastada. Ka kehakinnitust wõeti siin jälle korrapäraliselt. Hobustel oli igal pool wärsket rohtu küllalt, muudkui et nende söötmisega rohkesti maakuulajate kallist aega kulus. Teise päewa õhtuks jõuti Sõrt-Karaktschora küla ja Skirmundi mõisa kaudu suurmaaomaniku, sakslase August Lustigi juurde, kuhu öömajale jäädi ja kellega asumise-asjus läbirääkimisi peeti.
See Saksa suurkrundiomanik, nagu neid Saksa asunikkude seas Krimmis rohkesti on, ütles omal nimelt mitu tühja küla olewat, kuhu ta asujaid soowis. Ta lubas sisserändajatele elamahakkamiseks, nagu kroonugi, leiba, wiljaseemet ja rahalist abi anda, ning nõudis omale esimesel 10 aastal wilja pealt ühe kümnese, heina pealt kaks kümnest. Iga asuja wõida omal karielajaid mõisa maa peal 20—30 tükki pidada, mille eest talle mõisa aastas 10 jalapäewa oleks teha, iga lamba karjamaa eest aga 8 kopikat tasu maksta. Need tingimised pani Lustig kontrahi-sarnaselt kirja, mida ta oma allkirja ja petsatiga kinnitas ning saadikutele kaasawõtmiseks ära andis.
Saadikud käisiwad enne edasisõitmist Saksa asuniku tühje külasid waatamas. Hooned neis oliwad niisamasugused, nagu teistesgi seni nähtud Tatari külades, muudkui wast wähe terwemad ja kindlamad. Ei eluhoonete, ei maakoha poolest paistnud ka siin midagi meeldiwat silma. Õitsewast ja luhtawast Kanaanist, kuhu prohwet särawal näol oma rahwa oleks wõinud wiia, polnud, nagu Maltswet pead raputades pidi tunnistama, siiamaani weel juttugi.
Sõit läks Karasubasari poole edasi, kuid tatarlase hobuste wäsimuse pärast nii pikkamisi, et alles laupäewa õhtuks linna näole jõuti. Weel oli kümme wersta sõita, aga seks pidi ühe Wene talupoja käest hobused palgatama — tatarlase wiletsad sõiduloomad ei saanud enam paigast.
Perekopi kohtu-uurija Hieckisch oli meestele soowituskirja ühe oma tuttawa ametiwenna nime peale, kes Karasubasaris kohtu-ametnikuks oli, kaasa andud, ning selle juurest leidsiwad reisijad peale lahke wõerustamise söögi ja joogiga ka mõnusa öömaja. Aga kui mehed teisel päewal linnas ja selle ümbruses weidi ringi silmitsenud, nägiwad nad ära, et nad siia tulles eesmärgist koguni kõrwale oliwad kaldunud.
Karasubasari linn, Simferopolist hommiku pool, Jaila mägestiku jalal, seisis ju oma Tatari laadi majade ja Muhamedi usu kirikutega wäga meeldiwalt kena oru sees, käredalt woolawa Karasani jõe ääres, keset ilusaid wiljapuuaedu. Aga wiljakaswatamiseks oliwad ümberkaudsed maad hoopis kehwad, enamisti kiwised, walge saue pinnaga, mis kuiwaga kiwi-kõwaks kuiwab. Eesti põllumees ei arwanud niisuguse põlluga midagi peale hakata wõiwat.
Teisel hommikul — see oli palmpuude-pühal — läks saadikutel korda, hea kaubaga paari hobuseid riistade ja Wene wankriga osta, et kord ka oma küidiga odawamalt reisida. Õhtul Karasubasarist wälja sõites, jõuti teiseks hommikuks kubermangu-linna Simferopolisse.
See oli juba linn. Krimmi suurema jõe Salgiri kallastel, laia oru sees asudes, pakkus Simferopol oma linnakohaste kiwi-ehituste, rohkete kaupluste, 7 kuni 8 risti-usu kirikuga jne. usaldust äratawamat waadet, kui seni nähtud teised Krimmi linnad. Turul nägiwad kolm eestlast oma rõemuks ka juba kütte- ja tarbepuid, pealegi sadade koormate kaupa. Puid polnud nad ju mitu nädalat enam näinud. Sest Perekopi linnas, kui ka maal, köeti ahjusid puude puudusel kuiwatatud lamba- ja weise-sõnnikuga.
Meeste esimene toimetus Simferopolis oli muidugi kuberneri juurde minna, nagu see neid Perekopis käskinud. Kuberner tundis maakuulajad ära ja laskis neile kantslei-direktori kaudu ametliku kirja walmistada, millesse meeste teekonna otstarbe ülesse oli tähendatud ühes käsuga kubermangu ametikohtadele, saadikutele nende toimetuses wõimalikult abiks olla ja neile ei ühelgi wiisil takistusi teha. Nähtawasti oli kohalikul ülemusel elaw soow, elanikkude poolt tühjaks jäänud maad tööwõimsate inimestega jälle perestada ja elustada. Seda ei nõudnud mitte üksnes kroonu, waid ka kohaliste mõisnikkude tulu. Sellest see lahkuse ja helduse mahl loodetawate asunikkude saadikute peale peaasjaliselt tilkusgi.
Kuberneri kantsleist mindi kohalisesse kroonumaade walitsusesse. Siin aga ei sobinud asjad enam nii hõlpsasti kui senistes ametikohtades. Nõuti meestelt Lõuna-Wenemaa kindralkuberneri luba siia-asumiseks ja maade wäljawõtmiseks. Saadikute tähenduse peale, et Keiser ise neile selle luba juba andnud, mis aga kirjalikult Eestimaa kuberneri kätte läinud, wastati õlasid kehitades, et see ju õige wõiwat olla, aga kus tunnistus? Ilma selleta ei wõidawat neile siit kroonu maad anda. Pandi aga meestele ette, kas Peterburisse telegrahweerida wõi palwekirjaga kindral-kuberneri poole pöörata, milles nimetatud wõiks olla, et palujad säherduse luba juba waremalt Keiserliku Majesteedi käest saanud.
Nüid oli hea nõu kallis. Meestel polnud ühe ega teise ettewõtte kohta õiget usaldust, iseäranis rohket ajakulu kartes. Tehti seepärast otsuseks, kindral-kubernerile küll palwekirja kirjutada, aga seda temale mitte postiga saata, waid ise kätte wiia. Kindral-kuberner aga asus Odessas. Nii seisis meestel korraga kaunis pikk maa- ja merereis ees.
Palwekiri, mille eest kolm rubla wõeti, oli Simferopolis warsti walmis tehtud, ja warsti oldi teel Eupatoria linna poole, kust aurulaew mehed üle mere pidi wiima. Mööda Salgiri jõe orgu põhja-õhtu poole sõites, nägiwad reisijad umbes 8 wersta kaugusel linnast üsna ilusaid maakohtasad, külasid ja mõisaid suurte wiljapuu-aedadega, wesiweskisid jne., mis neile kodumaad meelde tuletasiwad ning ihalduse mõttesse tõiwad: peaks meie endile Krimmis ometi niisuguse asupaiga leidma! Oh et kroonumaade peal ka midagi sellesarnast oleks! Kara-Kijati küla juurest läks tee kahte harusse. Mehed pöörasiwad pahemat kätt mere poole, sest teine otsekohe põhja poole minew haru oli Wenemaale minew suur postitee.
Tänini oliwad ilmad kuiwad ja tee hea olnud, aga nüid korraga hakkas wihma sadama, ja maakuulajatel oli warsti kimbatusega tegemist, mis sadu Krimmis ja Lõuna-Wenemaal teekäijatele ikka kaasa toob. Teed on sillutamata, mispärast nad põhjatu poriseks lähewad; pori aga on saueolluste pärast nii sitke, et wankri-rattad kinni mässib. Selle häda tegiwad ka Maltswet ja ta kaasalised läbi. Ei aidanud wiimaks muu nõu, kui küirutati lõdisedes terwe öö, kõik kaelani märjad, ilma uneta porise wankre ääres, mis edasi ei tahtnud liikuda. Alles koidu-ajal, umbes 12 tunni pärast jäi wihm üle, nii et wärisewad hobused edasisõitmiseks jälle ette rakendati. Soe päike kuiwatas hiljem meeste riided jälle ära, tee muutus liiwaseks ja seepärast käidawamaks, ning lõuna eel jõuti õnnelikult Eupatoriasse.
Selsamal päewal juhtus laew Odessa poole minema. Merereisu wõttis ainult Gustaw Malts tõlgi Tõnissoniga ette; Maltswet kui „mitte-ametlik“ maakuulaja jäi hobustega Eupatoriasse seltsimeeste tagasitulekut ootama.
Tormise sõidu järele, mis niihästi noorele Malts’ile, kes esimest korda laewa peal oli, kui ka enne wett mööda reisinud wanale soldatile raske merehaiguse tõi, jõuti teise päewa hommikul päikese tõusu ajaks Odessa sadamasse. Oli just suur reede, mida mehed wõerastemajas reisuwäsimusest puhkamiseks ja merehaigusest kosumiseks tarwitasiwad.
Teisel hommikul, lihawõtte-laupäewal, mindi waratselt kindral-kuberneri kantsleisse. Palwekiri wiidi warsti kuberneri kätte, kes wähe aega hiljem saadikud oma ette kutsus. Ka kindral-kuberner grahw Stroganow laskis oma pale lahkesti Eesti maakuulajate peale paista. Teda huwitas iseäranis küsimus, kas Eestimaalt ka palju sisserändajaid loota oleks, kas peale selle seltsi, kelle passid saadiku Malts’i käes oliwad, weel rohkem rahwast Krimmi tahaks asuda. Saadiku wastusega, et see selts wist küll wiimaseks ei jää, sest et elu Eestis wäga kitsik ja rõhuw on, näis grahw wäga rahul olewat. Sedamaid andis ta kantslei-ametnikkudele käsu, tarwilised kirjad saadikule walmis teha. Juba paari tunni pärast oliwad wiimasel paberid käes — lahtine kiri kindralkuberneri allkirja ja petsatiga ametikohtadele ettenäitamiseks, nagu see, mis Tauria kuberner andnud, ning kinnine pakk dokumentidega, mida kroonumaade-walitsusele Simferopolis ära kästi anda, kust saadikule siis tarwilised maade-kirjad wälja pidi antama.
Rõemsal meelel toimetuse rutulise kordamineku üle tõttasiwad mehed sadamasse järele kuulama, millal lähem laew Eupatoriasse sõidab. Paraku saiwad nad aga teate, et enne tulewast neljapäewa laewa ei lähe, millega nad oma meelepahaks peaaegu terwe nädala Odessas ära pidiwad wiitma, kuna neil iga tund kallis oli. Hea oli weel, et ülestõusmise-pühad, mil nad Simferopolis ametikohtadesse muidugi sisse poleks peasenud, selle nädala peale langesiwad.
Eupatoriasse tagasi jõudes, kuulsiwad mehed oma wanemalt reisiseltsiliselt, et neil waheajal õnnetus olnud: teine, tugewam hobune oli öösel wastu esimest püha ära lõppenud. Et tatarlastel seekord ristiusulistega ühel ajal pühad juhtusiwad olema, siis ei leidnud Maltswet naljalt inimest, kes surnud looma wõerastemaja hoowist ja linnast wälja oleks wedanud, kuni ta selle töö eest wiimaks wiis rubla pidi lubama, mis kahjule weel lisaks läks. „Tabunist“ (hobukaswatusest) oli ta seepeale 30 rbl. eest noore õpetamata hobuse ostnud, millega sõitjad palju waewa nägiwad, enne kui Simferopolisse jõudsiwad.
Siin wiidi nüid kindralkuberneri käest saadud paberid kroonumaade walitsusesse, kus seepeale asujate päralt antawate maade ning külade nimekirjad walmistati, mis terwelt 36,000 dessatini kroonu maa ning umbes 40 küla kohta käisiwad. Need kohad jagunesiwad suuremate ja wähemate osadena nelja Tauria maakonna, Simferopoli, Eupatoria, Perekopi ja Feodossia, peale ära. Saadikud wõisiwad neid waatama minna ja omale nende seast wälja walida, mis neile meeldis ja kui palju neil mehe-hingede arwu järele tarwis läks.
Nende paberite kättesaamisel oli aga iseloomulik takistus, mis meestel jälle kolm päewa tuksi pani. Seni oliwad nad ametikohtades imelikul wiisil ilma rataste määrimiseta läbi saanud, mis abinõu nad ka oma talupojalises teadmatuses õieti ei tundnudgi. Nüid pidiwad nad aga selle kohta kaunis kibedat õppust saama. Paberite walmistamine oli ühe laua-ülema hoolele antud, kes tööga, nagu pärast selgus, juba esimesel päewal joonde oli saanud, aga paberisi meestele ära ei andnud. Alles kui kantslei ülem saadikuid juba kolmandat päewa kantsleis nägi ootawat ja neilt küsimise peale teada sai, et neile paberisi ikka weel kätte pole antud, tuli igawale ootamisele wiimati lõpp. Ametnikule tehti wäikene ninanips, mispeale kirjad silmapilk meeste pihku siginesiwad. Ametniku mõrudast näost wõisiwad mõistmatad kergesti näha, miks rattad kolin päewa weereda ei tahtnud…
Siiamaale oliwad asjad aetud, kui Gustaw Malts sule kätte wõttis ja kodu kirjutas. Mis lõpu-otsusele saadikud peale maade waatamist jõudsiwad, sellest ei seisnud kirjas weel midagi.