Prohwet Maltswet/23

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
22
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
24


23.

Walge laew.

Noore maakuulaja aruanne sai ainult tema isale ja selle ligematele ja kaugematele üleaedsetetele täieliselt tuttawaks; eemal elawad maltswetid kuulsiwad enamisti ainult kirja kahmetut kaja mitme suu kaudu, kuna mitmed sellestgi ilma jäiwad. Saadiku teatustest juurdus muidugi igale waewatud ja koormatud wäljarändamisehimulisele talupojale, kuulis ta neid nüid täieliselt wõi poolikult, iseäranis see meelde, mis tema ihkamisele wastu tuli, ja see oli: Maad Krimmist saab — abi kroonu annab! Kõik raskused ja halbtused, millest kiri asumaa kohta rääkis, kuiwasiwad selle julgustawa teadmise kõrwal kokku, seda enam, et talupoeg enesele ikka ja ikka jälle pidi ütlema: pahem kui siin ei wõi ju kusgil mujal ka olla, küll aga parem.

Paraku tuli maakuulaja hea sõnum, et maad ja abi saab, weidi hilja. Ta ei leidnud enam palju kaineid inimest eest, kes seisukorra peale iseenda tulul külmawereliselt ja arupidawalt oleksiwad waadanud. Ta leidis hulga õnnetumaid eest, kes häda tõttu, mis neid oli tabanud, pea oliwad kaotanud wõi usulise hullutamise tõttu, missugust tööd märatsewad „abiapostlid“ nende kallal tegiwad, waimlise sõgeduse teele oliwad sattunud.

Mai-kuu teisel poolel, 1861, wõtsiwad Maltsweti usulised kätte ja hakkasiwad kõige toru ja trossiga Tallinna poole rändama. Rändajate seas ei olnud mitte ainult need perekonnad ja wallalised inimesed Järwa-Madise kihelkonnast, kelle passid Gustaw Malts’i käes oliwad, need kahetsemisewäärt peremehed, keda mõisnikud Jüri-päewal taludest, uute rentnikkude eest, wälja ajanud, ning teenijad, kes oma leiwa kaotanud, waid ka palju wäljarändamise­himulisi Järwa- ja Harjumaalt, kellel passisid ega üleüldse seaduslist wõimalust ei olnud, kodumaalt minema peaseda, inimesi, kes kõik oma lootused ja terwe tulewiku imede peale oliwad rajanud, kohapidajad, kes kewadel wilja maha tegemata jätnud, kes oma loomad ja majakraami ära müinud, kindlas usus Jumala sisse, kes waga neitsi ja prohweti suu läbi oli kuulutada lasknud: kewadel lähete Egiptusest Kanaanimaale, ja kes prohweti abiliste kaudu nüid juurde lisada laskis, et mineku tund olla tulnud. Ja kohapidajale kõrwal teenijad, kes leiwata jäänud wõi peremehe juurest lihtsalt ära tulnud.

Äraminek Kanaanisse pidi Tallinnast sündima — selle kohta oliwad ime-usulised kainematega ühisel arwamisel. Kõikuwad ja mitmekesised — töntsist mittemidagi-teadmisest kuni kõige mühawama luuleni — oliwad arwamised ainult selle kohta, kuda äraminek saab kujunema.

Wähem-luulelised ütlesiwad iseendile ja teistele, et nemad Tallinna oma ammu-oodatud maakuulajatele wastu lähewad, kuna neil ju kodupaigas enam muidugi ulualust ei ole. Saadikud wõiwad igapäew Krimmist tagasi jõuda, mis siis muud, kui nende juhil teele uue kodumaa poole! Et passide makswuse-aeg aprilli-kuus juba otsa lõppenud, et mõisnikud, kas wõi tühja kiusu pärast, neid seda seadusekonksu pidi tagasi saaksiwad pidama, see mõlkus wast mõnel üksikul küll murelikult meeles, nõrkes aga meeli ülendawa teadmise alla, et Keiser ju ise neile wäljarändamiseks luba andnud ja Krimmi ülemus nende saadikud lahkesti ja heldesti wastu wõtnud. Küllap siis maakuulajad kaugelt kõiksugu woli-, luba- ja õiguse-kirjadega tagasi tulewad, millede peale sakste ja koduste ülemate hammas ei hakka. Kõige kindlam ankur, mis lootuse-laewukest pidas, oli muidugi ikka keiserlik luba.

Luulemeelsete ümber heljus udu, sonijate ümber mühas aur. Mis nende silm nägi, oli hall, täis siniseid ja särawaid imesid. Nende waateringi sees wahutas ja kobrutas kõik. Nad nägiwad taewas imetähte üles helkiwat, mis neile teed tõotatud maale pidi näitama; nad nägiwad merd pooleks rebenewat, et ärawalitud rahwale tarbekorral kuiwa jalarada soetada; nad nägiwad pilwet tulewat rändajaid peale wõtma ja edasi kandma; nad nägiwad suurt walget laewa lähenewat, saadetud jumaliku ja ilmaliku ülemuse poolt, usklikka Kanaani rahuranda wedama. Kõik seda ja weel palju muud nägiwad nad oma luulesilmaga, silmaga, mille nägemist usuhaige waim näljapõduras kehas määras ja juhtis. Prohweti kauaks-wiibimine, ikka kärsitumaks muutuw ootamise-palawik, aseprohwetite alatine kuumendaw ajukütmine — kõik see pani need waesekesed kihama, seda suuremas ärewuses, et „wäikeste prohwetide“ poolt ülesseatud tähtajad, mil usuisa neile oma ime-küidiga järgi pidi tulema, ikka ja ikka uuesti luhta läksiwad, ehk nad küll, nagu ka kõik muud õilmitsewad kujutused äramineku laadi kohta, otsekohe Piiblist öeldi wõetud olewat.

Kõik need hobusega ja jalgsi Tallinna poole rändawad maltswetlased kogusiwad seal Lasnamäe alla, suhkru wabriku taga olewa loo peale kokku. Sinna asus leer, mis juurdetulijate läbi ühtelugu suurenes, kuni mitu sada inimest mõlemast soost ja igast wanadusest koos oli, hulk endiseid perepidajaid ja endiseid teenijaid. Palja maa peal, lageda taewa all, saadeti päewad ja ööd mööda, söödi, magati ja palwetati. Tuled tehti liiwa sisse kiwide wahele ülesse ja keedeti leent, turule sõitwate talupoegade käest osteti toidu-aineid, wiimaste waipade ja riidehilpude sees warjati wäetimaid lapsukesi öösise külma ja niiskuse eest. Seal Lasnamäe lagendikul, mere ääres, kujunes tükk mustlaste-elu kõige wälispidise romantikaga ja ainult selle wahega, et tegelaste ihukatted mitte wärwidest ei hõisanud, waid hallid oliwad, ühetoonilised hallid, nagu Eesti teoorja põline mure, wõi wahelt sekka, mustad, nagu talupoja minewik ja olewik.

Need hallid ja mustad inimesekujud seisiwad hommikust õhtuni seal lagedal ranna-serwikul ja nende igatsewad silmad tõmmuks päewatanud nägudes wahtisiwad aineti mere poole. Nad ootasiwad laewa. Walget laewa. Laewa peale oli kõigi usk ja lootus wiimaks ühinenud. Laewa peale, mis kroonu neile järele läkitab, et neid soojalemaale wiia, kus usuisa Maltswet neile asukohad walmis on otsinud.

See laew oli usulisest luulewahust wälja tekkinud ja Tallinna merekaldal aegamööda pisut realsema kuju omandanud. „Walgest taewast“ oliwad „walge pilwe“ ja muude imeliste sõiduriistade kõrwal kewade jooksul teatawad wäikesed prohwetid ja ase-apostlid oma tossawates jutlustes sonima hakanud ning nende mõtted oliwad usklikkude hulgad siia kaasa toonud. Siin aga, kus ühe nurga inimesed teise kandi elanikkudega ja ühtlasi linnalastega kokku puutusiwad, kus kainem luulelisele teraselt näkku wahtis, kui ta kuiwalt küsis: „Noh, kas maad wõi merd mööda minema hakkame?“, kus mõni linna-elanik, kas pilgates wõi mitte, tähenduse tegi, et „kui kroonu teile maad ja abi annab, küll ta teid siis ka oma kulul pärale wiib, ja wist ikka laewaga“ — siin sai jumalikust imelaewast kroonu aurulaew, üks neist ujuwatest majadest, mille sarnaseid mere poole wahtiwad maltswetid reidil mitmeid nägiwad seisma. Linnasaksad, kes ootajaid Lasnamäe all hulga-kaupa nagu ilma-imet waatamas käisiwad, wõisiwad nendega nalja heita, neid nokkida ja tõmmata oma laewajutuga, sest neil ei wõinud ju teadmata olla, et teekond Krimmi laewaga — ümber terwe Europa, Wahe- ja Mustamere kaudu — lausa rumalus on; aga waestel põgenejatel, kellel selgemat aimugi polnud, kus nende Kanaan õieti on ja missugused teed sinna wiiwad, — neil oli tõsi taga, kibe tõsi.

See laewa-usk oli juba mõni päew waremalt, kui maltswetlased suuremal hulgal Tallinna alla jõudsiwad, kusgil mujal weidrat wilja sigitanud: Kolga rannas. Sealsed „armu saanud hinged“ ootasiwad walget laewa oma randa. Kas see waga ootus-lootus üksnes Tiskre neitsi Miina wõi ka mõne muu siit poolt „nägija“ ettekuulutuse peal põhjenes, selle kohta pole kindlamat teada; Miinast aga räägitakse, et tema kolklaste imelaewa ema olewat, kuna saladuslise weoriista ootamise-loost rahwa sekka järgmised mälestused alale on jäänud.

Walge laew pidanud Leesi küla alla tulema. Tema ettekuulutatud ilmumine jäänud aga, nagu Järwamaal prohweti tagasi-jõudminegi, ikka ja ikka jälle täide minemata. Kui juba küllalt olnud oodatud, tulnud korraga sõnum, et laew teatud päewal ja tunnil Häigna saarele jõuda, kus ta usklikud peale wõtta. Seepeale alganud kibe minek nimetatud saarele, nii kibe, et mõnel kas wõi söök pooleli ja ühel naisel leiwad „seadesse“ jäänud. Maha jäetud kõik ilmalik wara, mis mitte ennemalt juba äramüidud ei olnud wõi mida wiimasel pilgul kätte kahmata ja kaasa wõtta ei jõutud. Et mahajääjad ilmalapsed ja wist ka kainema meelega palwe-inimesed seda äraheidetud wara enestele hakkasiwad kormitama — palju asju olla äraminejad neile ise „Jumala nimel“ andnud — seda pole raske enesele ette kujutada. Üks wanake tänanud ja õnnistanud poegi, kes minema läinud: „Oo, kallid pojakesed, kuda jätsite ometi hea kaljakese aina minule järele!’’ Ise waadanud põlewil silmil, kuda teised mahajääjad äraläinud inimeste warandust laiale kandnud ja ohanud: „Oh, oleks ma kümme aastatki noorem!“ Keegi wabatnaine naabrusest saanud ühest Leesi talust hulga häid uusi kalawõrkusid ja hüidnud saagiga koju jõudes: „Jah, sealt tuleb sulle abi, kust sinu meel ei mõtlegi!“ Sest seljatäis wõrkusid oli waesele lesele ju terwe warandus…

Häignasse mineku eel pidanud usklikud weel lühikese palwetunni külas ühes peres ära, kus kirglikult Jumalat palutud, et laew nüid enam tulemata ei jääks ja et taewaisa neid saarelt enam tagasi tulla ei laseks. Siis purjetatud pühalikult lauldes laewukeste ja lootsikutega minema.

Häignasse jõudes, arwanud keegi pime naine, et juba Kanaanis oldaksegi ja hakanud õnnistama: „Nüid hüä maakane, oled sina wiimaks käes!“ Aga walget laewa pole kusgil näha olnud, mille pealt ingli heal usklikkudele wastu pidanud hüidma: „Teele, teele, armsad hinged!“…

Oodatud päew, oodatud teine ja kolmas — ei ikka weel midagi! Aeg läinud igawaks ja nälg tulnud kätte. Mis muud, kui hakatud aga jälle kodu poole purjetama — kui kaua sa tühja kõhuga lageda taewa all ikka ootad!

Kodurannast waadanud inimesed, kuda üks purje teise järele neeme tagast paistma hakanud: Juba tulewad, ehk küll kolme päewa eest palwetasiwad, et Jumal neid tagasituleku eest hoiaks! Ilmalapsed rannas wõtnud neid naerma suumuigutamise ja pistwate sõnadega wastu.

Petetud laewa-ootajad kogunud nukralt, nagu wette kastetud kanad, Jüri Jüri tuppa kokku ja norutanud seal peaaegu päewa otsa, kui parajasti keegi Tammistu mees, soola-koormaga Soomest tulles, randa jõudnud ja koos olewate meeste peale tulist kurja hakanud, paukuma et: „Mis kurat te’ siin wahite, kui mulle appi ei tule soola maale kandma!“ Paukunudgi mehed koost lahku, kes talle üksteise järele appi tulnud, salakaupa warjule toimetama.

Salakauba weo ja warjamise asjus oliwad kõik randlased, usu ja muude wahede peale waatamata, wennad täis murdumata ühistunnet ja üksmeelt. Oli ju salakaup kehwa kalasaagi puhul nende ainuke sissetulek, sest põldu oli neil nii wähe ja seegi nii armetu ja kõwa rendi all, et see nende ülespidamisele peaaegu mingit alust ei andnud. Kõwast walwusest hoolimata weeti salakaupa, iseäranis soola, õieti rohkesti sisse, mida siis kaugemal maa sees, enamisti Järwamaal, rahaks käidi tegemas. Kui suur rannarahwa üksmeel ja ühistunne seejuures oliwad, tunnistab nähtus, et konterbandi-wedajate kinniwõtmist tolliwahtide läbi hoopis arwasti ette tuli, nii arwasti, et säherdusest juhtumisest nagu poolest imest kaua räägiti.

Kui Häignast tagasi oli tuldud, hakatud endist warandust üleaedsete ja teiste omandajate käest jälle tagasi koguma, kuid peaaegu poolest jäädud ilma. Ka lesk wabatnaine saanud käsu, ärawiidud kala-wõrkusid omanikule tagasi tuua, mida ta ka teinud. Koormat selga wõttes õhanud wanake: „Mis meie rõemuks arwame, lä’eb hädaks, waewaks peage!“

Seepeale saadud kuulda, et teised matswetid kõik Tallinna alla walget laewa läinud ootama, kuhu see tingimata tulla, ja see erutanud Kolga usklikka, iseäranis luulemeelsemaid nende seas, nüid ka sinna rändama. Et kõik see rändamine ja ajawiitmine parajal tööajal sündis, siis pani kartus mõisniku eest, kellele päewad teha oliwad, mõndagi leigemat usklikku aru pidama ja wiiwitama. Aga imeusulised kärmed neid waigistama. Kui Mäe Mart Leesi külast näituseks tähendanud, et ega mõisnikud neid wist kusgile minna ei lase, mispärast iga mineku-katse asjata olla, wõtnud üks waga naine Piibli ja seletanud sealt, et raske uni sakste peale tulla, mis neid niikaua oma köidikutes kinni pidada, kuni kõik usklikud siit hädaorust ja orjapõlwest ära on peasenud… Nõnda kogus ka Kolga ranna inimesi Tallinna Lasnamäele hea hulk kokku, ja laewa ootamine teiste omausuliste seltsis kestis edasi.

Oodati ja oodati, Wahiti ja wahiti.

Oodati päewast päewa, nädalast nädalasse. Wahiti koidu ärkamisest eha kustumiseni. Hakati igal hommikul uue lootusega peale ja lõpetati õhtul hilja, kui wäsimus ja tüdimus lauged kinni wajutas. Üksteise wõidu püiti hommikul wõimalikult wara üles ärgata, et esimesena üle magawa leeri hüida: „Ta tuleb!“ Üksteise wõidu katsuti õhtul wõimalikult hiljaks ülesse jääda, et ehk ometi korda läheks, woode tuhmil turjal, suwise öö poolikus pimeduses, walgendawat imelaewa silmata. Oli ta nooremaid ootajaid, kes ööselgi, ja enam kui ükskord, asemelt üles hüppasiwad, et kiwilt wõi kingult mere poole piiluda, pimedikust läbi ujuwa pilguga.

Laewa ei tulnud!

Päew järgnes päewale, öö ööle, nädal nädalale — laewa ei tulnud!

Juba siginesiwad waewa-täid ootajatele selga, juba lähenes paljudele nälg, juba kippusiwad haigused lastele kallale, juba hakkasiwad paljude silmad töntsilt, kustunult mustaks põlenud nägudest, lohku wajunud põskedest waatama — laewa ei tulnud!

Tekkis kahtlejaid. Esiti üksikuid, pärast salgakesi. Aga usklikka oli rohkem. Ja siis tõusiwad leeris prohwetid ja apostlid üles, need, kelle õhetawate ettekuulutuste mõjul rahwas siia kogunud, kelle suud täis oliwad imedest ja saladuslistest tõotustest. Need pidasiwad palwet ja lasksiwad oma wisamat, suuremat, lõõmawamat usku kahtlejate peale woolata, neid julgustades, kinnitades, uute tõotustega üles erutades. Ja ennäe — kahtlejad uskusiwad jälle! Nad ootasiwad uuesti. Mari oli palweärewuses kiljatanud: „Laew tuleb!“ Miina oli pühas halwatuses sosistanud: „Laew tuleb!“ Paide Ants ja Kerna mölder, Madis, Anu ja kõik need teised — nad lugesiwad raamatute raamatust mitmel ja mitmel keerulisel keelel wälja ja kuulutasiwad: „Ta tuleb!“ Miks ei pidanud ta siis mitte tulema! Nähtawasti tegi Kõigewägewam proowi oma rahwakese usukindlusega. Kes tohtis siin alla jääda!…

Leeri-täis põgenewaid orjasid!

Leeri-täis halatsemisewäärt ohwrid!

Aga keegi ei tulnud ja tunnistanud seda. Keegi ei tulnud ja sirutanud käewart wälja nende wiletsate poole ega müristanud wiha pärast wärisewal healel, kuuldawalt terwele maale: „Waadake, oh waadake neid kannatajaid! Neid on niikaua puretud ja nülitud, pigistatud ja imetud, kuni neil weri soontest, üdi luudest ja mõistus ajust otsa lõppes! Ja need, kelle küinte ja kihwade wahelt nad läbi on käinud, need on need, kes endid „armulikkudeks herradeks,“ „heldeteks mõisawanemateks“ ja „inimese- ja rahwa-sõpradeks“ lasewad kutsuda! Need on need, kes õiguse, kombluse, hariduse eest meie maal endid palehigi sees ütlewad hoolitsewat! Need on need, kes talupojale priiuse, selge sula inimese-armastuse pärast priiuse ütlewad kinkinud olewat! Waadake siia, teie kombelised, wooruslised, haritud risti-inimesed, ja aidake healt tõsta wägiwalla wastu ja tema ohwrite eest! Ja mitte üksnes nende eest, keda teie siin põrmu sees näete wingerdawat, waid kõige selle kihi eest, kelle rüpest see salk wiletsaid on tulnud!“…

Oh ei — keegi ei kõnelenud nõnda!

Kodanikka mõlemast soost wooris linnast hobusega ja jala neid igapäew waatamas käia; linnas wäljalagunenud sõnum, „seitsesada Järwamaa prohweti jüngrit oodata Lasnamäel pilwet, mis neid tõotatud maale pidawat wiima,“ oli kangesti linnalaste uudishimu kõdistanud. Nad tuliwad lõbu ja nalja pärast neid „pärdikuid“ silmitsema ja oma lastele näitama. Nad imestasiwad nende hallisi ja muste riide-wattisid, naersiwad nende naiste ja tüdrukute lahtiseid juukseid, itsitasiwad nende kohmetanud wastuste üle, kinkisiwad nende lastele lõpeks wask-kopikaid ja timpsaiu ning pöörasiwad linna tagasi — heal tujul, nagu lõbusalt näitemängult koju minnes. Oma nähtustest saiwad nad kohwi- ja õllelauas weel kauaks huwitawat juttu wadistada. Nad leidsiwad iseenesest mõistetawa olewat, et üks osa inimesi waesed ja rumalad on, ja et see osa talupoegadest jaguneb. Nõnda tahtis Jumal, see oli tema seadlus…

Ei, nendest ei tulnud ühelegi meelde, protesti tõsta, mitte ühelegi!

Ka kohalise Saksa ajalehe „Revalsche Zeitungi“ toimetaja patseeris ilusal lehekuu-päewal, kepp käes, Lasnamäele, weidraid laewa-ootajaid waatlema. Tuli, nägi, läks koju ja kirjutas pikad kirjad „alama rahwa“ põhjatumast rumalusest. „Kes meie linnast nüid seda teed wälja läheb, mis suhkru-wabriku poole wiib,“ jutustas Saksa ajakirjanik „Perno Postimehe“ tõlke järele, „see leiab seal taluinimesi tee äärest, kes üksisilmi mere poole waatawad, kui paneksiwad nemad tema suurust ja ilu imeks. See on sedamaid natuke wõeras näha, sest kust wõtab meie talurahwas aega, lusti ja nii palju mõistust, Jumala loodud asju tähele ja imeks panna? Näeme neid aga iga päew uuesti sealsamas paigas wahtiwat ja ootawat, siis tahame ometi teada, mis see tähendab? Mis asja wahiwad ja ootawad need pärdikud inimesed? pärdikud ep ole nemad küll mitte, aga oh! nemad on waesed eksitatud, petetud inimesed, kes nüid seda wiha-wilja hakkawad lõikama, mis rumaluse jampsimine on külwanud, kes ju midagi muud ei usu kui pettust! Samara haigus ja waleprohwetid ning muud petjad on nende meeled segaseks teinud ja pead ümber käima pannud, ja nõnda on nemad nüid oma jõleduse ohwriks saanud, mis neile hirmus raske saab olema…“

Muidugi ei leia ka see mees sõna sõitlemiseks nende wastu, kelle eest need inimesed siia on põgenenud. Kõik süi langeb petjate, eksitajate, waleprohwetide ja talurahwa enese andeksandmatu rumaluse peale; poleks kõiki neid, asjad oleksiwad ilusasti korres — talupoeg oma põlwega, mille headuse kohta kahtlust pole, kõigiti rahul, tänulik Jumala, tänulik sakste wastu…

Mõnda humaanitawat krokudilli-pisarat moodi pärast lausete wahele niisutades, hästitab see hea herra õnnetumaid weel taga. Tema kui „Eesti rahwa sõbra ainus trööst“ on, et häda neid waeseid õpetab: „Pea tuleb tulikibe tõde wale järele, mil nad oma rumaluse-unest ärkawad. Inimesele, kes uskmata meelega teiste wastu täidetud on, ei aita muu asi, kui häda läbi targaks saada…“

Ei ka siit poolt midagi! Ei ainust kuiwa, kahwatanud, kaudsetgi tähendust lihtlabase tõe poole!

Aga siisgi leidus keegi, kes protesti tõstis!

Wihast wärisewat, kaastundmusest õhkuwat, hoolega kogutud teadmiste peale rajatud wõimsat protesti. Mitte just selle käpu-täie Maltsweti usku põgenejate, waid teo-orjuse ikke all waewlewa terwe Eesti talurahwa eest, kellele tehtaw ülekohus ja wägiwald mehele karjatawa ja hurjutawa sule pihku surus.

Kas see wast keegi oma inimene oli? Mõni Eesti talupoja-soost wäljawõrsunud rahwasõber? Wast koguni tuttaw rahwa-mees ja rahwa-isa Johann Woldemar Jannsen, kelle silmad ehk ometi wiimaks rahwa häda kohta, enam lahti ja haleduses niiskeks oliwad läinud, selle waese töötawa rahwa häda kohta, kelle kasuks ta ju oma osawat sulge ütles liigutawat?

Oh ei!

See, kes protesteeris, oli keegi wõeras. Ei see olnud eestlane, ei sakslane. Ei see olnud keegi tuntud rahwa-mees ega mõni kodumaa rahwasõbralik seltskonna-tegelane. Ei ta seisnud Eesti talurahwal sugu, seisuse ega ameti poolest kuidagi lähedal. Ise nimetas ta ennast oma protesti all „kellegiks, kes ei eestlane ega tema isand ei ole.“ See oli keegi Baltimaal elaw Wene kodanik, kelle silmad niiskeks läksiwad, kelle rind haawatud õiguse- ja õigluse-tundmusest wihaselt üle kees, see oli Tallinna ülem-kooliõpetaja Blagoweshtschenski, kes sel ajal sule kätte wõttis ja wägiwallast ning wiletsusest, mida Eesti talurahwas kannatas, Saksa keeli raamatu kirjutas nimega „Eestlane ja tema isand.“ Ta kirjutas raamatu selles keeles, mida „eestlase isandad“ kõige paremini mõistsiwad, et nende peale wõimsamalt mõjuda, aga ta pidi raamatu wäljamaal trükkida laskma, sest et Balti tsensur, nagu kõik awalik wõim, nendesamade isandate käes oli, kelle wastu ta leegitsewate kaebtustega wälja astus. Oma piiramata wõimu tarwitades, keelasiwad Blagoweshtschenski süidistuste läbi wihastatud orjaisandad raamatu Baltimaal ära ja paniwad kauplustes olewad eksemplarid pitseri alla. Aga nad oliwad teda lugenud ja hoobid oliwad pihta läinud. Seda tunnistas nende awalikkude healekandjate sapisülitamine, see selgus wiimaste wingerdawatest katsetest, protesti-kirjas seiswaid tõeasju waleks ajada.

Mida tegi aga rahwa-isa Jannsen sel puhul? Eesti rahwa ainus awalik eestkostja ja healekandja tol ajal?

Ta noomis. Muidugi mitte isandaid, waid orjasid. Üksgi papp kantslist ja ühegi Saksa lehe toimetaja ei saanud noomimise, sõnaosawa, rahwaliku noomimise poolest tema wastu. Ta peksis ja palus sinna juurde täie suuga Jumalat. Iga kiri, mis ta rahwa tolleaegse majanduslise ja usulise liikumise wastu oma lehes awaldas, algas häbistamisega ja lõppes palwetamisega. Rahulolematus ja rumalus oliwad üleüldiskahjulised ebawoorused, millede pärast ta rahwast rihmas ja millede häwitamiseks ta Jumalat appi palus: „Issand, kui sinna ei walgusta, kes peab siis walgustama?

Neil on selge rummalus,
Ei se ennesest ei lõppe!“

Mülgast aga, kust need tõbed tekkisiwad, ei jätnud ta mitte ainult nähtawale toomata, waid püidis seda palju enam agarasti ära warjata. Jannsen teadis ja nägi seda mülgast nagu iga teinegi, aga ta ei waikinud temast mitte üksnes, kuna ta oleks pidanud rääkima, waid ta püidis teda lausa maha salata.

Kuda see kiriklik-kapitalistliselt poolt meie päiwini taewastatud rahwasõber ja rahwaisa töötawa rahwa tolleaegse põlwe üle mõtles ja mis rohtu ta tema wäljakannatamata hädade wastu soowitas, see selgub kõige paremini ühest „Perno Postimehe“ juhtkirjast, mis sihilikult keset Samara ja Krimmi liikumise aega ja neil nädalatel, kui maltswetlased Lasnamäel oma peastelaewasid ootasiwad, ilmus.

Iseloomulik, mitmesse külge walgustawaid kiireid heitew mõtteawaldus, kahe külamehe kaksikõne näol, käib ühes pealkirjaga nõnda: