Prohwet Maltswet/29
29.
Ligimene.
Püie, naist tagasi saada, oli Lõhmuse Taawetist minewal talwel kangelase teinud. Ta leidis korraga jõudu ja jäksi, oma „himusid talitseda“, oma elukombeid parandada, „wälispidigi inimeseks saada“, nagu Anu nende edaspidise kooselamise tingimiseks teinud. Ta puhastas ennast „roojast“: ta ei joonud enam, ei warastanud, ei rikkunud abielu. Selle asemel tegi ta kahekordse hoole ja usinusega tööd, oli kokkuhoidlik, korjas raha. Talwe ja kewade jooksul meisterdas ta hulgakese kõiksugu sõidu- ja tööriistu walmis teha, osalt tellijatele, osalt laadal müimiseks, ja wõttis nende eest summakese sisse, mis talle juba julgust andis, uue pesa ehitamise peale mõtelda.
Temaga sündinud ime saatis igatsus naise järele korda. See igatsus oli wägewam kui himud. See igatsus muljus himud põue põhja maha ja hakkas walitsejaks. Tema walitsus oli nii täieline, et Lõhmus Anust lahusolemist kui wäljakannatamata häda tundis. Ta kannatas puudust, temast ilma olles. Ta kannatas nälga. Ja mitte ainult tema hingelise seltsi järele ei nälginud ta, waid selsamal määral tema kehalise läheduse, tema ihu järele. Nii hädasti kui ta tema sõprust, usaldust, tema terwet sisemist elusoojust tarwitses, et elust maiku tunda, nii wäga tarwitses ta ka tema hingeõhku ja healekõla, tema waatehelki ja palgekuma, enda ligidal, nii wastupanemata oli ta ihaldus, tema ilusat keha, tema kaunid liikmeid jälle kord abielu-sängis enda ihu wastu suruda. Mitte üksnes hingeliselt, enda sisemiste omaduste poolest, ei olnud Anu kauase eemalolemise mõjul Taaweti meelest nagu paleuslisemaks tõusnud, luulelise läike sisse sattunud, waid ta oli ka ihuliselt ihaldamisewäärilisemaks saanud; Lõhmus, oma kiimaluses erutatud luulewõimuga, kujutas endale abielulisest kokkupuutumisest temaga midagi mõrsja-öö sarnast wõi weelgi enamat ette, midagi, mis ta südame tormiliselt tuksuma pani, mis talle were kuumalt pähe kihutas.
Ja weel midagi aitas teda kangelaseks teha, patuste, roojaste himude üle kõigi imestuseks wõitu saada: armukadedus. Küll lämmatas ta ruttu iga sellest mürgihallikast tõuswa kihwtileitsaku ära, milleks tal muud waja polnud, kui Anu nägu, ta suurt, awalikku silma oma waimupilgu ette kutsuda ja oma kainet pead kohut mõista lasta. Aga — aga — ta tuli jälle, see susiw, nõelaw tundmus, tuli salaja wargsi, tuli taga-uksest. Hiilis ligi ja salwas… Taawet arwas sellest waenlasest lahti saawat wõi teda wähemalt kaugemale tõrjuda wõiwat, kui Anu jälle tema silma all, tema külje wastu, täiesti tema hingamise-ringis ja mõjuwallas elaks. See sai uueks hooks tema püidele, naist enda juurde tagasi saada, uueks jõuks, millega ta oma kombelised nõrkused, kõige pealt wiinahimu, ära wõitis.
Tal läks korda, naise ja selle wanemate usaldust sel määral wõita, et tema igatsus kustutust, ta palaw püie täitmist leidis. Mitte nii wäga usaldus tema isiku kohta, kui usk Jumala poolt nende palwete mõjul tema kallal tehtud imeteo sisse saatis korda, et Anu isa ja ema nõusolemisel otsusele jõudis, mehega jälle abieluliselt ühineda, temaga uuesti ühise katuse alla elama asuda.
Natuke sõbralist sekeldust sünnitas abielu-paari wahel esialgse elupaiga walimise küsimus. Anu kutsus Taawetit niikauaks Kiisale elama, kui neil jälle korda läheks, oma kodu ja koldet asutada, milleks neil praegu weel jõudu küllalt ei olnud, ning Mihklil ja Liisal polnud tööwõimsa, kaine koduwäi wastu midagi. Aga Lõhmus nuusutas kärsahaisu. Ta kartis leilist punase kerise peale sattuda. Juba nüid, kus ta Kiisa usuahjust pisut eemal elas, sai ta igapäew kõrwetada küllalt; mis weel siis, kui ta otsekohe ahju lõõskawale paistele kolis! Et neil kolmel tema kallal küllalt weel kõrwetada ja kärsutada oli, selle kohta ei jätnud nad teda oma paranduse-palwetes ja peastmise-jutlustes kahewahele ja seda teadis ta isegi: oma wäliste kombete parandamisega polnud ta ju weel „armu saanud hingeks“ küpsenud, prohweti puhastatud ja parandatud usk ei olnud tema südamesse weel poolegi mitte teed leidnud. Seepärast oli tal waruks, et nende kolme usuline rohitsemine tema kallal täie hooga edasi kestab ja seda põhjalikum saab olema, mida enam ta nende küisis on.
„Ei,“ wastas ta Anule. „Tule sina parem Seenepalule. Seenepalul lahedamad ruumid kui Kiisal, ja töökoht mul juba walmis seatud. Pererahwaga tegin kaubagi juba ära — wõime neile jääda, kui kaua aga tahame.“
„Aga Kiisal oleme omaste juures,“ oli Anul wastu öelda, „ei me tülita ega koorma teisi inimesi ega ole kellegil risuks ees.“
„Sellest põle Seenepalul koa mitte juttu,“ sai ta wastuseks, „muidu põleks Andres ja Leenu meile korterit ise mitu korda pakkund. Ja ega me seal armu pärast ela, et teistele ristiks oleme; ma tasun kõik ära — olgu tööga, olgu rahaga, nii kuda just soowitakse.“
Anu kutsumine ei sündinud, nagu Taawet wäga hästi märkas, mitte ilma kindla nõuta, mida ta aga waga kawaluse pärast, mis ettewaatlik laskis olla, salaja püidis pidada. Anu elaw püie oli tõesti, meest Seenepalult ilmalikkude tuulte käest Kiisa talu palwe-õhu sisse toimetada, millest ta tema hingele kõige paremat lootis. Jumala ime abil oli see hing juba poolel pööramise-teel, — nüid oli waja tagant lükata, et teine pool teed kah käidud saaks. Et aga haigeid on, kes heameelega rohtu ei taha sisse wõtta, siis waja rohi joogi wõi söögi sisse ära peita…
Kuid Taawet polnud haige, kes ennast tüssata laskis, ja nõnda lõppes waidlus wiimaks tema wõiduga. Seda enam, et Anu tema poolt ettetoodud põhjendusi mõjuwateks pidi tunnistama. Aga mitte ainult polnud Seenepalu neile elamiseks ja Taawetile töötegemiseks tõesti kohasem kui Kiisa, waid Anu pidi, kui ta õiglane tahtis olla, ka weel kartusele maad andma, et Taaweti läbisaamine äia ja ämmaga, kes wäimehe mõne kuu eest alles uksest wälja wisanud, wast mitte kõige parem ei saaks olema. Minewik andis seesuguseks pahaks aimduseks asja. Waenulikust wahekorrast haige ja tohtrite wahel oli aga esimese paranemisele kõige pahemat karta.
Taawetile ja Anule — iseäranis Taawetile — algas Seenepalul seepeale põlweke, mis esimese ihaldawatele ettekujutustele ja sonimistele ligi ulatas, põlweke, mis magususe poolest nende abielu esimestele kuudele peaaegu sarnane oli. Õnn uuendas ja noorendas neid, palwe-orjuse sisse tardunud Anugi lõi sulama, heitis maitsmise-tundmusele ajuti tingimisteta alla. Kuiw, puine, usuline koorik tema südame ümber puhkes wahel pool-wägise lahti, ja siis tundis Lõhmus enesel naise olewat, naise, nagu see noorikuna olnud ja nagu Taawet soowis, et ta ikka oleks. Taawet märkas siis jälle midagi inimlik-lihtsat, midagi naiselik-sooja, midagi lihalik-tuttawat enda ligidal. Ja neil silmapilkudel mõistsiwad nad jälle üksteist, nende hingeline ja waimline wahekord tasanes ja ühines teatama määrani.
Aga need päikesepaistesed pühapäewad ei olnud wältawad, nende järgi tuliwad jälle pilwitawad äripäewad. Nende järgi tuli udu ja auru, mille sees nad teineteist ei näinud ega kuulnud, mille sees ühe waim teise järele kobades otsis, ilma teda kätte saamata. Oli Taawetil esiotsa särisewa rõemuga peast läbi lennanud: saab ta Kiisa haigete hulgast Seenepalu terwete sekka, niisuguste turdade, wärskete, tugewate inimeste seltsi, nagu Leenu, Andres ja nende lapsed on, siis hakkab ehk jälle toibuma, kosuma ja selgima, — siis pidi ta mõni nädal hiljem tunnistama, et loodetud terwendaw mõju Anu kohta ainult möödaminew, ainult silmapilkne oli. Ta häwines ruttu jälle wastandlise mõju läbi, mis Anu läbikäimisest maltswetlastega ja nende fanatliste juhtidega tuli, elawast läbikäimisest wanematega, Tõnu-Peetri usuwennaga, lugeja Mariga ja teiste kirgliste palwe-inimestega. See mystikline mõju oli palju wõimsam luulemeelse, ärdahingelise, soniw-waimlise naisterahwa kohta, kui Seenepalu rahwa tugew-terwe, awalik-kaine eluproosa mõju, wõimsam ka, kui Taaweti katsed, tema ajus tekkinud tumeduse-kudesid mõistuse-tulega ära häwitada. Anu sattus warsti jälle, ikka harwemaks ja lühemaks kahanewad silmapilgud wälja arwatud, oma endise elu sisse, mis kokku oli jätkatud ääreta ja piirita meeletuse orjusest.
Ja siisgi ei kaotanud Lõhmus lootust, et Anust kord jälle „inimene saab“, nagu ka Anu lootust ei kaotanud, et Taawetist kord inimene saab. Weider paar! Üks neist kentsakatest inimese-paaridest, kes kuidagi tawaliku targa karakteri-karbi sisse ei sünni. Hoolimata nende wahel haigutawast waimlisest lõhest ei suutnud nad üksteisest lahus olla, ei raatsinud teineteisest ilma jääda, tundsiwad waikimata igatsust teineteise läheduse järele. Nad pigistasiwad silmad kinni endi waenulise wahe kohta ja hoidsiwad käed üle lõhe koos. Nad oliwad nagu kaks põdejat, kes, teineteist rawitsedes, kannatlikult üksteise paranemist ning terwekssaamist ootawad, hoolimata kõige halwematest märkidest.
Kewade tuli ja tõi nähtusi kaasa, mis Lõhmuse ägama pani oma naise waimu-terwise paranemist oodates. Sest need nähtused rääkisiwad paranemise asemel selgel keelel haiguse raskemaks-minemisest.
Maltsweti usu awalikkude tegelaste seas, kes 1861. aasta suweks häwitawat sõda ette kuulutasiwad, oli üks agaramatest Lõhmuse Anu. Ähwardawa sõja sonisiwad need usutargad, nagu teada, Piiblist wälja, Piibli tumedamatest weergudest. Enne sõda, sõja eest, pidiwad „armu saanud hinged,“ õige- ja puhtausulised maltswetid, Kanaanimaale ära peasema, kuhu prohwet neile asupaikasid oli läinud walmis waatama. Kahtlust õnneliku Kanaanimaale peasemise kohta tohtis niisama wähe olla, kui sõja tuleku kohta. Kahtleja tegi pattu Jumala ja tema sõna kohta, mis pühakirjas ülewal seisis. Pealegi mitmes kohas, mitme prohweti kirjutatud. Niisugusele uskmatale pidi taewase walitseja karistus osaks saama, sõja „nelja teraga mõek“ pidi ta maha raiuma, nagu see mõek ka äraminekuga hiljaks jääwatele usklikkudele weristades „kandu pidi lööma.“
See õpetus saatis teatawasti korda, et paljud usuagaramad maltswetid, endid äramineku wastu walmistades, oma loomad, tööriistad ja majakraami kewade eel ära müisiwad, sagedasti wõileiwa eest. Ja seda ei teinud mitte ainult need, kellel talud korrapäraliselt üles öeldud ja wäljarändamiseks passid nõutatud, waid ka need, kellel äraminekuks iga ilmalik-loomulik wõimalus puudus. Aga see sõja- ja Kaanani-õpetus saatis weel enam korda. Needsamad talupidajad, kellel kohad ülesütlemata, äramineku-lubad mõisnikult ja passid kubernerilt saamata, jätsiwad kewadel oma põllud harimata ja tõuwiljad tegemata. Oleks ju ka nende seisukohast lollus olnud, waewa näha ja seemet raisata, kui kõik ometi maha pidi jääma, pealegi laastawatele sõjawägedele jalge alla sõtkuda.
Iseenesestgi mõista, et Kugli juhtiwad maltswetid nende usuliste karutükkide tegijate hulgas oliwad, ja et Kiisa pererahwas, kelle tütar üks sõja-mõtte pea-õhutajatest oli, nende seast ei puudunud.
Küll püidis Lõhmus hoopi, mis ta naisewanemad sõgeduses enestele tahtsiwad anda, ära hoida, milleks ta niihästi Anule kui ka sündsal puhul Mihklile ja Liisule sõideldes ja hoiatades peale käis, et nad ilmkuulmata rumaluse tegemata jätaksiwad. Küll katsus ta neile pähe-hakkawalt ära seletada, missugune seisukord neid ootab, kui loodetud ime neid kewade mitte Kanaanisse ei wii ja kõike-häwitaw sõda tulemata jääb. Asjata! Nad kõngutasiwad tema jutu peale ainult pead ja naeratasiwad põlglik-pilkawalt. Mis tema-sugune ärkamata, armu-saamata ilmalaps ka Jumala nõudest ja taewa teedest teadwat! Mida wõida pime walgusest ja uskmata hinge-õnnistusest rääkida! Ega tema ometi pühakirja sõnu suutwat ümber lükata ja prohwetide ilmutusi waleks ajada!…
Polnud midagi parata — hullus pidi oma teed käima.
Aegsasti kewade lähenemisel hakati müitama, mis müitada oli, ja kui põllud lume alt wälja tuliwad ning ära kuiwasiwad, polnud Kiisal enam atra ega äket, millega neid harima minna, ega seemet, mis neile peale riputada. Kõik oli „mehele pandud“, ja enamisti nii odawalt, et Taawet Lõhmusgi oma õhukese kukruga äia warast mõnda wõis omandada. Kaerad, odrad, kartulid, linad — kõik jäiwad maha tegemata, nii et sellekohase täiuse poolest Tõnu-Peetrilgi, kus ju usukindluse poolest kellegist maha ei jäädud, Kiisale järgi ei jõutud.
Aga see sündis muidugi ilma Madise tahtmata. Kuna Madis pikemal usu-teekonnal wiibis, oliwad teenijad kodus oma pead, na’ lihasse ja luusse kaswanud kombe järele, kewadest põllutööd hakanud tegema. Kui peremees koju jõudis, leidis ta oma pahanduseks kartulid pandud ja sugu kaeru ning otregi seemendatud olewat. Tema nurin ei teinud sündinut enam sündimataks… Nõnda jutustas Madis ise igaühele ja oli wäga nukker, et tal kodus asjata Jumala wilja raisatud, mis pealegi paraku eksiarwamisele maad wõiwat anda, nagu puuduks Tõnu-Peetril kõikumata usk pühakirja ilmutuste kohta. Kahju, wäga kahju!…
Siis järgnes meeletuse kroonimine.
Sõnum walgest taewast ja prohweti tagasitulekust oli pärale jõudnud.
Mis muud kui teele Tallinna poole!
Weel püidis Lõhmus wähemast Anu peale mõjuda. Ta kulutas muidu suud. Naisel puudus iga arusaamine tema sõnade kohta. Täis lapselik-õiglast wõerastust ja ehmatust küsis Anu iga wastuse asemel temalt, kas tema siis ikka tõesti maha tahtwat jääda, naisest lahku minna, sõja koleduste kätte sattuda, elu kaotada?… Ning tõsine walu paistis tal näost ja kuuldus healest seda küsides.
Taawet waigistas waesekest. Wihaselt oma kuklatagust küinistades ja haledalt naeratades, wastas ta:
„Mine aga peale, küll ma sinule järele soan, kui juba sõjamüdinat kuulen! Panen kas wõi palja-jalu punuma. Aga enne-aegu minema pühkida, nagu köstri lehma wasikas kolm päewa enne wihma karjast koju joosta — seda teha on mul häbi. Ole julge, et ma sinust ilma ei taha jääda, ja niisama julge, et me üksteist warsti jälle näha soame — olgu Kaananis, olgu Egiptuses.“
Taawet soowis küll, et naine Jukukese koju tema juurde jätaks, ja lubas poisi terwelt ja priskelt talle sinna kätte tuua, kuhu ta aga hiljem ise soowib. Aga et Anu lapse mahajätmisest midagi teada ei tahtnud, siis andis Lõhmus järele ning taganes oma soowist. Ja nüid järgnes Anu poolt korrapäraline lahkumise-jumalagajätmine, umbes säärane, nagu saadaks ta meest sõtta. Pisaraid, ohkamisi — kõike oli. Muidugi tema poolt üksi. Lõhmus, see naeris. Mitte wäljaspoolt, waid seestpidi. Naeris nukralt, nagu waese nõdraeelse tembutusi naerdakse…
Läks perekondasid, läks wallalisi inimesi teele. Talupidajaid, saunamehi, teenijaid. Hobusega ja jala.
Kiisalt läksiwad kõik peale Miku. See oli minekupäewal kadunud, nagu tina tuhka. Kõik otsimine jäi asjataks. Tuli alles wälja, kui woor Kugli mailt ammugi kadunud. Tuli tuikudes, wiinapudel põues, Sanglepale…
Altsaunast läksiwad kõik. Tõnise usk walge laewa ja ähwardawa sõja sisse polnud küll kuigi suur; ta ümises nagu kunagi: „Ja ning ei… nõnna wõi teisiti… eks soa näha, kui soab näha.“ Aga seda suurem oli tema koduse walitseja Wiiu usk, millega Tõnise kaasaminek niihästi kui otsustatud oli. Ja peale selle: kui peremees läks, ega saunamees maha wõinud jääda.
Tõnu-Peetrilt läksiwad kõik. Isegi pime perenaine wiidi kaasa. Peremehe elatanud emaga, selle pudenewa mullakesega, oleks muidugi täbar lugu olnud, kuid see oli heaks arwanud, paar nädalat enne teekonda sõja eest mätta alla pugeda. Nõnda peases reisu-wintsutusest.
Weel paarist perest läksiwad kõik, aga Pärtlilt peremees üksi. Peremees ilma naise ja lasteta. Ainult sulasega. See hoidis peremehe poole, nagu tüdruk perenaise poole hoidis ja koju jäi. Kes teab, kui kindel sulase Mardi laewa- ja sõja-usk just oli, aga ta arwas, et ega mõned tööta päewad wõi koguni nädalad ta tülpinud tööliigetele kahju wõiks teha. Parem juba teed käia kui adra taga tuigerdada.
Kui nad siis kõik läinud oliwad, mõtles Lõhmuse Taawet iseeneses: „Siiamaani ei tahtnud ma Tihase lori uskuda, et Kiisa Mihkel toona kuuse otsas kolm päewa ja ööd wiimast päewa oodanud, aga nüid usun“… Ja kui mõni aeg hiljem kellegist Kupumäe Antsust naljatati, et ta oma toa taga haopinu otsas pilwe oodanud, mis rahwa tõotatud maale pidanud wiima, siis polnud Taawetil enam raske ka seda uskuda.
Kiisa Mikugi meelest, kelle maltswetid juba nii tuimaks teinud, et ta nendest naljalt midagi enam imeks ei pannud, oli see „walge laewa“ teekond liig. Ta nohises Taaweti wastu öelda: „Reagitakse ikke, et wiin ajada inimest hulle tükka tegema — näe, usk käib wiinast kaugelt üle! Ei oleks sugugi uudis, kui teised Tallinnas jaluli merde läheksid ja jala mööda wett püha moa poole hakkaksid rändama, kui näewad, et laew tulemata jääb.“
„Küll pööraksid ümber, kui wesi juba kaelani ulatab,“ naeris Lõhmus wastu.
„Mis sa arwad — kas tulewad teistd koju tagasi, kui mõne aja amuli suuga merde on wahtind, wõi ehk wõtawad kätte ja hakkawad moad mööda minema?“
„Kes neid ilma passideta laseb! Küllap linna-politsei juhatab neile warsti hoopis teist kui Kaananisse! Ega saksad kisa tõstmata jäta, ja kuberner elab jo Tallinnas.“
„Nojah, kibe tööaeg parajasti… mõisapäewad jäetakse wõlga… ei nad kaugele jõua!“ kohmas Mikk ja laskis lausele urisewa ohkamise järgneda, nagu ei tunneks ta omakste tagasituleku-wõimaluse üle midagi wähemat kui meelehead.
Aga linna-ülemus oli laewa-ootajate wastu kannatlikum, kui wõis arwata. Nädal läks mööda — ei tagasitulejaid weel kedagi! Lehe-kuu jõudis lõpule, Jaani-kuu tuli kätte — ikka weel salliti „pärdikuid maltswettisid“ linna piirides. Linnaskäijate käest, kui ka hiljem „Perno Postimehest,“ mis Tihasele käis, saadi kodus teada, kuda Kanaanisse rändajad Lasnamäe aasal leeris elada ja ikka weel usklikult prohweti ja tema laewa oodata.
Seal otsis Taawet Lõhmus ühel päewal Kiisa Miku üles, kes päiwilisena ühe peremehe juures tööl oli, ja ütles temale:
„Kuule, poiss, meie peame Kiisal tööle hakkama!“
„Mis tööle?“
„Tööle, mis teised tegemata jätsid. Ega moa ikke paljaks wõi jääda! Muidu peate sügise hambad warna panema…“
Mikk nühkis sõrmenukiga oma uduseid silmi.
„Tahad Kiisa wäljad wilja alla panna, wõi…?“
„Neh! Wähemast nii palju, kui kahekesi wäikese abiga weel jõuame. Näe, kauemaks jääwad ära, kui ma mõtlesin, ja külwiaeg jõuab lõpule. Hea weel, et külma kewade pärast niikaugele on nihkund.“
„Aga mis sina siis sellest soad?“
„Nooh, omakste asi,“ wastas Taawet, „ja ega ma seemet Mihklile kingi!… Eks neil oleks koa hea meel, kui kord koju tulewad ja leiawad, et töö mitte kõik tegemata põle.“
Mikk otsis rippuwa pilguga midagi maast, enne kui ta arusaamata pomina lõpul küsis:
„Kust me siis süia soame?“
„Wõid minu juures Sanglepal nii kaua söömas käia, kui waenelaps oled — reakisin juba pererahwaga.“
„Kas sul siis kõik on, mis tarwis?“
„Mis ei ole, muretsen.“
Lõhmus ei olnud — olgu tänu Kanaanisse rändajatele maltswettidele, nende seas ka Kiisa rahwale — mitte enam päris paljas mees. Sügise, talwe ja kewade jooksul usinasti tehtud käsitöö eest oli ta näputäie kullisid teeninud, mida tema, kes ta uue renditalu järele ümbruses ringi waatas, paremini poleks wõinudgi tarwitada, kui et ta äraminejatelt, kes hinna peale suurt ei waadanud, ühe ning teise tööriista ja muu tarbeaasja odawalt ära ostis, äia käest isegi hobusekondi ja lehmamullika, keda Seenepalu peremees seda puhku oma neljajalgsete hulka söögile wõttis. Loomasid ostes oli Taawetil naerataw mõte peas kõpitsenud: No noh, Kiisa wanamees, warsti oled neid minult jälle tagasi nurumas!… Et lahkujatel ka wilja- ja kartuli-seemet müia oli, Lõhmuse raha aga otsa sai, siis laenas ta Andreselt, kes ka ise ostjate seas oli, lisa ning omandas nõnda Kiisalt natuke otre ja herneid ning mujalt pisut kartulid ja kaeru. Muidugi seisis tal ka selle ostu puhul aime peas, et müijad ise warsti ostjateks muutuwad ja et siis hea on, kui ta neid hädast wõib aidata… Millest Kiisa „hädakülwil“ puudus kätte tuleks, seda wõis ta Seenepalult, kus usaldus tema wastu täieline oli, laenuks saada.
Mikul ei olnud nähtawasti midagi õemehe ettepaneku wastu — ta nägu läks pealegi elawamaks, mis näitas, et asi teda huwitas, et ta weel nagu tuhmist raskusest pisut kergenes.
„Aga kuda mõisaga jääb?“ küsis ta. „Päewad wõlga… peremeest ei ole… paar kõwa käsku juba külasse saadetud… Mis siis, kui tullakse ja wõetakse koht ää, kui meil töö parajasti tehtud ja seeme maha pandud?“
„Mõisat peame waigistama ja wõlga wähendada püidma,“ kostis Lõhmus. „Kui oma töö wähegi korras, ega siis muud, kui lähme kahe mehega teole — üks hobusega, teine jala. Wõiksid opmanniga koa isa eest reakida. Õnneks olla mõlemad parunid kodunt ää — reisind teised Saksamoale — nii et koha ärawõtmist äkitselt liig wäga karta põle.“
Juba järgmisest hommikust saadik asusiwad mõlemad Kiisa põllule töösse. See edenes esiotsa heade ilmadega kaunisti, aga siis tuli wihm takistust tegema. Kõrwatagust sügades pidiwad mehed tunnistama, et nad aja poolest jänni kippusiwad jääma: mõisatöö ootas ja Kiisa töö ei tahtnud lõpukorrale jõuda. Ei aidanud midagi, et nad endile ühe wabatnaise appi oliwad wõtnud.
Kuid Lõhmus leidis nõu. Kui ta ühel päewal, hinge tagasi tõmmates ja higi otsaesiselt pühkides, adra taga seisatas ja üle wälja Pärtli pere põldude poole waatas, paistis talle sealt lõbus pilt wastu: tema poolõde, Pärtli Willemi tragi küljeluu, sammus kündes adra taga. Sabad üles seotud, sääred põlwini porised, pihik märg, sest wihma sadas. Tõstis aga piitsa, karjus wõiku waole ja sõtkus sitkeks mudaks muutunud mulla sees nagu sauekastis. Wist oli ta päiwilise ja oma wanema poja, kes eelpäewadel põllul töös olnud, mõisa teole saatnud, kuna tüdruk kündmisega korda ei saanud. Nõnda kahmas perenaine ise adra käsipuust kinni.
Ehk oleks parem, kui üksteisele appi läheksime! käis mõte Taaweti peast läbi. Aga enne kui ta sellele aru pidades lähemale astus, tuli talle midagi paremat, täielikumat meelde. Homme on nelipühi laupäew. Mis siis, kui pühade ajal wäikesed talgused teeksime? Päewa Kiisal, teise Pärtlil! Ega teisel pühal küll naljalt taheta tulla, aga eks wiinake mõnda ikka meelita! Kolmandal pühal muidugi talgulisi küllalt. Teeme siis teisel pühal seal, kus tööd wähem… Waene Juula! Enesel jälle rinnalaps kätkis, ja nüid sõtku wihmaga adra taga!
Weel selsamal õhtul wiil Lõhmus oma ettepaneku Pärtlile, mis seal wäikese läbirääkimise järele hea meelega wastu wõeti. Küll ei olnud lootust ka talgusegi abil mõlemas talus kõike tööd ära teha — suurema talguliste hulga ülespidamiseks puudus siin kui seal jõud, kuna mõned põlluosad ka seemne nappuse pärast tühjaks pidiwad jääma. Kuid asi seegi, mida ära teha jõuti: ega elanikkudel wastu talwet ikka otsekohe näljale wastu oleks waadata!
Nõnda peeti hädatalgused, kuhu piiratud hulgal osawõtjaid kutsuti, kumbagis peres pühade-ajal ära — Pärtlil enne, Kiisal pärast. Mõlematel päewadel walitsew kuiw ilm edendas tööd hoopsasti, nii et selle tagajärgedega kõigiti rahul wõidi olla. Kuna Pärtli Willem ja Kiisa Mihkel, küla kehwemad peremehed, käed süles, Lasnamäe lool lapsikult luulelaewakest ootasiwad, tegiwad ilmalapsed kodus nende töö ära, püidsiwad nende ja nende perekondade peatoiduse eest hoolt kanda…
Lõhmuse Taaweti ettepanekul ei unustanud talgulised Kiisal peremehe kõrwal ka ta saunameest ära. Oli ju selle paluke weel palju kitsam kui esimese oma. Taawetil polnud waja rõemsaid töölisi Altsauna Tõnise kartulimaa pärast suurt paluda ja meelitada, nad tundsiwad selle waese, lõdwa mehe wastu, kes oma naise ja Kiisa pererahwa usu ohwriks saanud, isegi nii palju osawõtmist, et tema heaks talgutööd jätkasiwad ja walgest kewade-ööst lisa wõtsiwad, kui päew lõppes. Tõnise kartulid pandi ilusasti maha ja pisut otregi siputati põllunurka. Ennem jättis Lõhmus muist Kiisamaad tühjaks, kui seemne, saunameest ilma jättes, otsa laskis saada.
Kohe pärast pühi hakkasiwad Taawet ja Mikk päew päewa kõrwal mõisas käima, esimene oma hobusega. Leiwakoti pani neile Seenepalu perenaine; piima saiwad Lõhmuse lehmamullikalt ja Seenepalu kaewust.
„Kiisa toadi rehknoot lä’eb suureks, ilma-suureks!“ naeris Taawet wahel naisewenna wastu. „Aga küll ma mehe maksma panen, oodaku aga!“
Mõisas sülitati muidugi tuld ja kõrwa maltswettide pöörase hulkumise pärast keset kibedamat tööaega ning ähwardati kõige punasemate karistustega kõiki, kes mõisapäewad wõlgu jätsiwad. Natuke leplikuma silmaga hakati ainult Kiisa peale waatama, kui sealt korraga kaks tugewat töömeest ilmusiwad, kes walmis oliwad wana wõlga tasuma ja uue eest hoidma. „Wõib olla, et Kiisa Mihklil seega koha ja naha peastate,“ tähendas opmann Miku wastu, kui see temale nimetatud tõotuse ära andis.
Wiimaks tuliwad maltswetid.
Alles Jaanipäewa ümber!
Longus ja sorus.
Longates ja pugedes.
Nagu peksetud penid.
Laewa ootamine oli nende näod mustaks waabanud ja liha nende luude pealt ära kuiwatanud, nii et ilmalapsed neid enam ära ei tahtnud tunda… Tummalt, pruntis suu ja wiiliti waatega, hiilisiwad nad wäsinult tänawale kogunud wahtijatest mööda, nende teretusi wastamata, nende pärimisi kostmata jättes…
Kui Kiisa rahwas oma tõuwilja-põldusid nägi haljendawat, jooksiwad kõik ruttu waatama, mis seal nii ilusasti haljendab. Leidsiwad orase ja kartuli-pealsed. Katkusiwad ühte ja teist pihku, et kas ikka on oras ja kartuli-pealsed. Oliwad! Kahtlemata oliwad!
Nüid jäiwad seisma ja wahtima ega märganud määgi öelda.
Siis wõttis Kiisa Mihkel kübara peast, pani käed risti ja langes põllupeenrale põlwili.
Liisu ja Anu tema järele.
Jumal oli waheajal kodus imet teinud!
Taewa-isa oli Kiisa Mihkli suwewiljad maha teinud!
Issand oli Kiisa Mihkli oma armsamaks sulaseks tunnistanud, sest et Kiisa Mihkel ja tema maja Issandat teenisiwad!
Aga korraga tuli punase peaga Jüri aida tagant ja hüidis:
„Altsauna rahwal koa kardulid ja odrad moas!“
Mis — temal koa?! Niisugusel leige usuga maltswetil koa?… Ega see siis…
Mindi waatama — õige!
Kah Issanda ärawalikud sulane!… Altsauna Tõnis kah!…
Tõnis aga, kõige oma perega, kõige oma pudulaste karjaga — ta seisab amuli suul sauna taga kartuli-maa ääres, ja kui ta küllalt on wahtinud ja alumist lõuga riputanud, paneb teine korraga täiest suust:
„No ke’ kurat mulle siis seda head on teind!… Wist mõni rikas ja rumal!“
Jumala peale see maltswet ei mõelnud.