Prohwet Maltswet/30
30.
Liigub siisgi!
Tallinnamaa mõisnikkudele ei jäänud muidugi mitte teadmatuks, et esimene arwukam seltskond Maltsweti usulisi talupoegi, kes endid nende käpa alt teadnud lahti poetada, Jaanipäewa ajal Tallinna kaudu Krimmi poolsaare poole teele oli läinud. Ärawalitud rahwa palju-pilgatud põgenemine Egiptusest Kanaanisse oli seega tõepoolest alganud, Wolga äärde rändamise kõrwale oli „wäljawanderdamine“ Musta mere äärde tulnud. Wõidi minewal aastal sakste ringkondades weel rumalate, usuhaigete talupoegade tühise tuju ja totra tuhina üle, naerda, millest midagi wälja ei tulewat, siis seisti nüid juba tõeasja ees, millest pilkamisega enam mööda ei saadud. Usulisest liikumisest oli majandusline liikumine saanud. Õigemini: usulise liikumise majanduslised wedrud oliwad nähtawale tulnud. Aatelise jampsimise kesta alt puhkes aineline tuum wälja. Sonitud, luuletatud Kanaanist sai käpuga katsutaw, jalaga tallataw Krimm. Ja see seltsis ähwardawalt Samara kõrwale. Ei, ta kippus Samarast kardetawamaks saama!
Sest Krimmi asumise-tingimised oliwad Samara omadest märksa paremad. Kes Samarasse tahtis minna, pidi tolleaegse talupoja kohta üsna willakas mees olema; tal pidi kõige wähemast kaks kuni kolm sada rubla hõbedat kalitsas kõlisema, wähegi korralikuks elamahakkamiseks kulus aga mitu head sada ära. Krimmi wõis aga juba hädawaewalt asuda, kes teekulud jaksas kanda, ja nii palju kraapis peremeeste kõrwal mõni saunamees ja sulanegi kokku, iseäranis, kui ta jala tahtis reisida ja teel tühja kõhtu kannatada. Kroonu aitas asujad elama. See oli tõmbejõud, mis Samaral puudus, tõmbejõud, mis mõisnikkudele kurja kahju-haisu ninasse ajas. Sest mis keelas peale Maltsweti usuliste ka teisi talupoegi Krimmi rändamast, kui awarad asumise-tingimised tuttawaks saiwad! Ja et nad tuttawaks saiwad, selle eest kandsiwad peale maakuulajate ka sinna ärarännanud asujad julgesti hoolt. Nõnda wõis Krimm kergesti selleks saada, milleks Samara sakste õnneks mitte ei saanud: nende orja-odawate tööjõudude kardetawaks kahandajaks. Seks wõis Krimm seda enam saada, et õhin Samara kohta ka muudel põhjustel, kui kroonu abiandmise puuduse pärast, leigenema hakkas: mõned sinna-rännanud perekonnad, kes lagedas stepis midagi peale ei mõistnud hakata, wõi kellele ametnikkude hooletuse pärast asumaa kätte ei mõedetud, tuliwad kodumaale tagasi ja laitsiwad sinna-rändamise ära. Niisama tuli maakuulajaid Samarast petetud lootustega koju: kuiw, lage sööt oli nende Eesti silma nii ära kohutanud, et neil maapinna wiljakus ja muud lepitawad olud tähelepanemata jäiwad. Muidugi ei sattunud Samarasse asumine nende üksikute laitjate mõjul weel mitte seisu — wähemate salgakeste ja üksikute perekondade kaupa tilkus sinna wäljarändajaid ikka edasi minna — kuid sinna-asumise üleüldine õhin oli oma jõu ja tüseduse kaotanud. —
Saksad aimasiwad Krimmi poolt paha.
Niikaua kui Maltsweti liikumine nende meelest puhast usulist laadi kandis, ilmalikkude asjadega, mis ju korras oliwad, tegemist ei teinud, waid ainult taewastega, — niikaua oliwad mõisnikud tema wastu salliwad, osawõtmatuse pärast salliwad. Sest mis puutus neisse talupoja hing, kui aga ihu mõisnikule paha ei teinud! Maltsweti usu wastu wõitlemine jäeti pappide hooleks, ilmalik ülemus hoidis mõega tupes.
See ülemus astus aga platsi, kui waimulik ema ilmaliku lapse sünnitas, kui Maltsweti lahk-usu seest talupoegade wäga lihalik himu parema elukorra järele wälja puges, nende patune ihaldus, baronite ikke ja piitsa alt eemale peaseda.
See kahjulik ihaldus ei ähwardanud orjapidajatele esiotsa suurt hädaohtlikuks saada. Ei Saratowi ja Samara, ei Krimmi poole sihitud tuhing. Liialine waesus ja liialine harimatus näisiwad kõwad kammitsad olewat. Asumaad oliwad kaugel, sinnasaamiseks oli raha ja teadmist waja, ja see puudus talupojal. Peale selle polnud igasugu politseilistest takistustest puudust, mille mõju peale julge oldi: mõisaherra luba wäljarändamiseks, wäljarändajate kitsendatud arw, tülikas, ajawiitlik passi-saamine, liig lühike passi-aeg jne., kuhu juurde haagikohtunikkude kimbutamised lisati. Need ei olnud küll „seaduslised“, aga mõisnikule tarwilised, ja sellepärast niihästi kui seaduslised. Nõnda waatasiwad saksad esiotsa, ehk küll kortsus kulmul ja urisedes, siisgi ilma suurema wiha ja ärewuseta talupoegade äraminekuhimulise liikumise peale; nad tundsiwad endid „tawaliste abinõude“, „koduste rohtude“ läbi kahju eest tarwilise määrani kaitstud olewat. Sõre, wõimetu wäljarändamine ei wõinud, maata inimeste määratuma hulga peale waadates, neile weel häda teha, nii wastik kui see nende peremehe-meelele ka oli.
Niipea aga, kui nad aia sees auku märkasiwad, niipea kui nad tähele paniwad, et põgenewad orjad auku aia sees tarwitama hakkasiwad, et üksikutele salgad, salkadele hulgad järele kippusiwad tegema, wõi et neile see paljas wõimalus jäi — niipea laskis orjaperemees koerad lahti ja awas orja-jahi. Tawalise, korrapäralise wägiwalla-walitsuse asemele astus hirmuwalitsus erakorraliste abinõudega.
Oliwad haagikohtunikud ennemalt Maltsweti usuliste palwetunnid ära keelanud, millega kaudselt ja kaetult muidugi ka nende wäljarändamise-mõtet, mida palwetundidel õhutati, püiti tabada, siis läks nimetatud werekohtute poolt nüid awalik ja otsekohene keeld talurahwale wälja, mis iga kooskäimise ja nõupidamise wäljarändamise-asjus kuritööks tunnistas ja raske nuhtluse alla seadis. Hoolimata sellest, et wäljarändamine sakste eneste tehtud seaduses lubatud oli! Kangete ähwarduste all anti talitajatele käsk, järel walwata, et säherdusi koosolekuid ei awalikult ega salaja ei peeta, kuna isikud, kes keelust üle astuwad wõi, haagikohtunikule wiibimata üles tulewat anda.
Mis tõugu nuhtlus süidlasi ootas, seda wõis iga talupoeg isegi arwata, sellest oliwad mõned „Samara mehed“ eelmaitse juba kätte saanud ning seda eelmaitset püidsiwad ka mõisapolitseid neile Krimmi-igatsejatele jagada, kes, Lasnamäe aasal laewu oodates, mõisale teopäiwi wõlgu oliwad jäänud wõi muid kohustusi sakste wastu unustanud.
Aga mõisnikud eksisiwad, kui arwasiwad, et hirm witsade ja keppide eest suurem on, kui himu, nende alt peaseda. Nad ei mõistnud ka tühja kõhu mõju inimese kohta õieti hinnata. Wäljarändamise-liikumine ei jäänud haagikohtu keeldude ja ähwarduste ning mõisapolitsei proowi-weristuste tõttu mitte soiku, waid kaswas weel. See selgus warstigi sellest, et mõisatele Jaagupi-päewa-ajal 1861, iseäranis Järwamaa waldades, jälle rohkesti talusid üles öeldi, kuna neist kohapidajatest ja kandimeestest, kes tänawu minema ei peasenud, mitte ükski mõisa-orjusesse tagasi ei heitnud, waid kõik ainult aega ootasiwad, millal uute passidega minema saaksiwad. Albu mõisa kogus koguni ammu enne harilist ülesütlemise- ja passiluba-saamise tähtaega, juba juuni-kuu lõpul, hulk rahwast kokku, kes mõisawalitsuse käest kärsitult tarwilisi tunnistusi nõudsiwad, ning, kui nende soowi ei täidetud, teisel päewal, paljude muudega seltsis, haagikohtusse läksiwad, kust nad muidugi niisama tühjalt tagasi pidiwad pöörama.
Ka Lasnamäe laewa-ootamise haledal luhta-minekul polnud tähendatud liikumise kohta halwawat tagajärge. Oleks wõinud arwata, et wisamad ime-usulised maltswetlaste seast selles luhta-minekus Jumala hoiatawat sõrme näewad, „Egiptusest“ mitte lahkuda, kuna kainemaid jälle äranägemine, et taewaisa ega tema prohweti poolt äraminekuks mingit abi ega toetust ei tule, tagasi oleks wõinud hoida, pikka teekonda teadmata ilma-nurka ette wõtmast. Aga midagi sellesarnast ei tulnud nähtawale. Kui misgi asi Lasnamäe sündmuse läbi kahju sai, siis usk imede ja ime kuulutajate sisse. Paugu sai Maltsweti prohwetlik kuulsus, paugu saiwad need wäikesed prohwetid, kes laewa-usu maltswettide sekka kandnud ja õhkuma puhunud, paugu sai kõik see usklik-palwelik-luulelik ehtewärk, mis wäljarändamise-küsimusel maltswetlaste silmas ümber oli. See kirju, lipendaw-lapendaw ehtewärk häwines nende pilkude ees, aga asi ise jäi järele, muudkui paljalt, kainelt, labaselt seisis ta nüid nähtawal. Nagu suure tahwli pealt wõidi lugeda: „Kes orjuse-wiletsusest peaseda tahab, see wõib seda, aga üksnes oma jõust. Abi ärgu taewast ega maa pealt oodagu!“
Nõnda oli ka „ärawalitud rahwa“ waimulik Kanaani liikumine selleks saanud, mis ta õieti ja üksnes oli: majandusliseks asjaks, kõhuküsimuseks. Ja et ta selleks nende eneste meelest oli saanud, et tema ümbert waimulikud ebahilbud maha oliwad laugenud, siis õerusiwad maltswetid oma nägema hakanud silmad hästi selgeks ja asusiwad nõnda ettewõtte kallale, nagu ainult kohane oli: kainelt ja asjalikult. Talu wõi teenistus õigel ajal üles öelda, — mõisast luba, kubernerilt pass wõtta, — asumaa Krimmis ära kuulata, — siis oma küidi ja tuluga minema. See oli eeskawa, mida samm-sammult täide hakati saatma.
Et maltswetlaste Krimmi liikumine säärase ilmaliku pöörde oli saanud, siis hakkas ta aegamööda ka isikuid huwitama, kes sellest ususeltsist waimliselt eemal seisiwad. See huwitus oleks elawaks wõinud saada, kui Krimmi olude üle rahwa sekka õiglasi ja põhjalisi teateid oleks läinud, kui oleks laialisemalt kuulda saadud, kui odawasti Krimmis maad wõis rentida ja osta, mil määral kroonu asujatele abi andis, kuda mullapinna headus on jne. Niisuguseid teateid, aga hoopis puudusel mõedul, oli üksnes Maltsweti usulistel, ning nendestgi ainult wäikesel kildkonnal. Seepärast sattusiwad mitte-maltswettidest ainult üksikud, ja needgi pool juhtumisi, Krimmi liikumise sekka.
Üks niisugustest oli Lõhmuse Taawet Kuglil.
Midagi polnud loomulikum, kui et tema-sugune mees, kes kodumaa seadustega ja nende tegijatega eluaja karwu-pidi koos elanud, siit kuhugile mujale igatses, kus wähegi lahedamad olud walitseksiwad. Wäljarändamise-kumin äratas seepärast kohe tema tähelepanemist, kui see talle minewal sügisel, wäljaspool wangikoja-müirisid, kõrwu tungis, kõige pealt kõmin Samarasse rändamisest. Aga esiotsa ei wõinud ta asjale lähemale astuda. Seks oli ta, wangist tulles, liig paljas mees. Teiseks hakkas Samara kohta hiljem halba kuulduma, mis, kui sellest osagi tõsi oli, ettewaatliku mehe mõtlema pidi panema. Krimmi liikumine jälle awaldas ennast algusel nii tölbi usulise narrusena, et Lõhmus selle peale ainult käega wõis lüia, seda enam, et „armu saanud hingede“ kallist Kanaanist ja tema oludest niihästi kui mitte midagi teada polnud.
Kuid järgnes aeg, kus üks kui teine põhjus makswuse kaotas. Lõhmus leidis wäljarändamiseks ainelise jõu ja sai Krimmi kohta wäljarändamisele julgustawaid teateid.
Seenepalu Andres lubas temale raha laenata.
„Kui sa senist wiisi tööd edasi teed,“ ütles see tõsine sõber ühel päewal Taawetile, „siis kogub sulle pool teeraha kewadeks isegi kotti ja poole wõid minu käest soada. Äi ehk jõuab sulle seemne ja hobuse hinna koa tagasi maksta.“
Wiimast Taawet ei lootnud, sest waga Kiisa Mihkel oli waraliselt niihästi kui otsas, aga sõbra laenu-pakkumise wõttis ta tänuga wastu.
„Ole meheks, aga ega ma tea, milla ära jõuan tasuda…“
„Maksa, milla jõuad,“ oli Andrese wastus, „häda mul ei ole ja ilma ma ei jää.“
„Kust sa seda tead — hakkan ehk jälle jooma?“ naeris Lõhmus.
„Jood, mis jood — eks sa siis pea jälle wahet, nagu nüidgi,“ tuli pealiskaudse rahuga Seenepalu peremehe musta habeme seest.
Andrese enda külge wäljarändamise-taud ei hakanud. Polnud ka ime, sest tal juhtus hea koht käes olema, kus ta käsi wõrdlemisi hästi käis.
„Niikaua, kui ma kindlasti ei tea, et mujal palju parem on, ei tahaks ma seda suurt tüli ette wõtta,“ oli tema arwamine, „aga kui ma edespidi kuulen, et mind soojal moal naerate, siis tulen kohe järele!“
Lubatud laenuga sai Taawet Lõhmus ainelise jala-aluse, mis talle wõimalikuks tegi, ümberasumise-asjale läheneda. Ta haaras ettewõttest seda agaramini kinni, et talle mõned katsed selgeks oliwad teinud, et ümbruskonnas naljalt mõisa ei olnud, mis tema kätte weel renditalu oleks usaldanud. Selleks oli ta kui mitmeti karistatud waras liig tuttaw. Kaugemale asumise wastu oli jälle Anu, kes omakstest lahkuda ei tahtnud. Parem siis juba õieti kaugele, Musta-mere äärde, pugeda, kui seal wähegi elada saab — sinna, kuhu ka Anu omaksed ja usuosalised minna tahtsiwad.
Asumaa üle tõi Lõhmus omale Orgmetsast, Gustaw Maltsi isa käest, teateid. Matsi peremees andis talle heameelega poja kirja lugeda ning lisas suusõnal juurde, mis ta Gustawilt Tallinnas Krimmi olude üle weel oli kuulnud.
Teated oliwad niisugused, et Lõhmuse otsus sealsamas ja sedamaid kindlaks sai. Ja see oli: Edasi, julgesti edasi!
Sest Lõhmus ütles enesele: Kui sealne maapind üleüldse midagi söödawat kaswatab — ja nägijate jutu järele kaswatab ta —, siis wõib saak seal mitu korda wähem olla kui siin, ja põllumehe kõht saab ometi priskemalt täis, sest tal pole suuremat osa oma tööwaewast orjuse ja maksude näol maa omanikudele ära anda. Kolmkümmend kuni wiiskümmend kopikat tiinu-maa eest renti ilma mingisuguse orjuse ja abiteota! See oli ju nagu „Jumala muidu“ kodumaa rendihindade kõrwal! Ja mõisniku wägiwalla alt lahti! Ei wahimeest witsadega, ei haagikohtunikku keppidega! Selle hinna eest wõis ju weel enam halba kauba sisse wõtta, kui lage maa ja sügawad kaewud ja wahelt sekka mõni liig põudne suwi wiljaikaldusega!…
Sellest päewast peale oli Lõhmus Krimmi rändamise õhutajate liigis. Hoolimata sellest, et tard-usulisemad maltswetid tema kui musta minewikuga patulapse peale mitte just lahke silmaga ei waadanud, tõusis ta oma wallas siisgi lükkawaks ja juhtiwaks jõuks ärarändamise-asjus, sest tema nupukat terasust märkasiwad ka „armu saanud hinged“ ning jätsiwad ühe wõi teise toimetuse heameelega selle ilmalapse kawatseda ja toime saata.
Tähtajaks, mil mõisatest passi-luba anti, oli Mardi-päewa-aeg, sest siis wõis mõisaülemus järele waadata, kas lahkuw peremees, kes koha Jaagupi-päewa ajal üles öelnud, ka taliwilja uue rentniku tuluks korralikult ja hea seemnega maha on teinud. Kuberneri käest saadi passid seepeale alles uuel-aastal kätte.
Hoolimata kepikohtu ähwardustest, ilmus Mardi-päewa eel 1861 Järwamaa mõisatesse rohkesti passi-tahtjaid, kes endid ka seal misgi kärkimise ega turtsumise läbi oma ettewõttes ei lasknud eksitada. Muidugi oli iga äramineja enne oma kohuseid mõisa wastu wõimalikult hoolsasti püidnud täita, et mitte sellest küllest peatamise-konksu ei leitaks: talu wõi teenistus oli korrapäraliselt üles öeldud, maksud makstud, orjus tasa tehtud. Suurem hulk lubaküsijatest oliwad muidugi need, kes sakste passi-konksu tõttu tänawu kewadel minemata jäänud. Kättesaadud lubakirjad toimetati sedamaid kuberneri kantsleisse Tallinna, kus herra von Ulrich nad mossis näol direktor Hieckischi kätte wiskas. Kuberneri näost ei olnud raske wälja lugeda, et ta „neile koertele“ ennem keppi kui passi oleks andnud…
Et ettewõte hulkade asi oli, mitte üksikute oma, et asumaal maad seltskondade peale jagati ning teekond sinna arusaadawatel põhjustel hulga-kaupa koos pidi sündima, siis ei saanud ärarändajad tungiwast wajadusest, ettewõtte korralduseks üleüldist koosolekut ära pidada, kuidagi wiisi mööda. Oli ju muu seas tarwis läbi rääkida ja ühisele otsusele jõuda, mil kombel tuleks asumaa Krimmis sinnarändajate jaoks enne rahwa teeleminekut wälja wõtta: kas waja passid seks otstarbeks postiga tarwilisesse kohta saata, wõi asja saadikute läbi toimetada lasta. Wiimasel puhul oli waja saadikuid ära määrata, nende mineku üle mõtteid wahetada, teekulu ära jagada jne.
Ei jäänud siis muud nõu järele kui otsustati koosolekut salaja ära pidada, saagu, mis saab. Paar julget Albu meest astusiwad asja etteotsa. Ühe üksiku koha peremees, wa’ tubli Pearn Hein, oli walmis, nõupidajatele oma katuse all, Mäetaguse peres, koosolemise-paika andma. Salamahti läks Albust teiste waldade wäljarändajatele teade koosoleku aja kohta kätte. Sügisese pimeduse warjul talwe-kuu algul, koguti seepeale tasahiljukesti määratud õhtuks Mägede talusse ja peeti koosolek „kinniste uste taga“ tasahiljukesti ära.
Nõupidamine wiis muu seas otsusele, passisid mitte postiga Krimmi läkitada. Mitte ainult polnud postitalitus tol ajal küllalt usaldataw, waid terwe toimetus ilma omapoolse wolimeheta, kellel ka enesel asja kohta osawõtmist oleks, näis meestele käsitu olewat. Ennem taheti suuremat kulu kanda ja saadikud passidega Krimmi läkitada. Leidus ka ustawaid mehi, kes walmis oliwad, säärasid kohusid oma peale wõtma — üks Albu wallast, kellele hiljem weel paar „priitahtlikku“ kaaslast juurde seltsisiwad, ja teine Wihula wallast. Uue aasta algusel, kui passid Toompealt käes, pidiwad mehed teele minema, et Krimmist nii pea, kui toimetused joones, tarwiliste dokumentidega kodu tagasi pöörata, mispeale siis rahwas kodumaalt pidi lahkuma.