Prohwet Maltswet/35
35.
Joodikud.
Albu nuhtluse-wäljalt wedasiwad Kiisa Liisu ja Lõhmuse Anu sügisel kolm peksetut ühe ree peal koju. Kaks neist oigasiwad, kolmas oli terwe tee wagune, nagu ta ka hoopide all wagune olnud. Aga hoopide all oli ta trotsimise pärast wagune, ree peal minestuse pärast. Ta oli rohkem werd kaotanud, kui mõni muu, sest et tal ka näos suur haaw oli. Selle sai ta soldati käest, kellele ta, peksuringisse minnes, kogemata jala peale astunud.
Kodus põdesiwad kõik kolm mõne aja sängis, kõige kauemini Mihkel kui elatanud mees. Tema oli ka ainus kolmest, kes haledasti walu üle kaebas ja öösetel oma ägamisega kõigi kodakondsete silmast une wõttis.
Mikk ähkis mõne päewa ja öö, siis näis ta korraga nagu puutombuks muutuwat. Kinniste silmadega, imelik jälkuse-paiste näol, lames ta oma asemel, ilma kellegiga sõna rääkimata, ilma midagi tahtmata. Kolmel päewal ei wõtnud ta toidu-einet wastu, muud kui jõi hommikust õhtuni külma wett. Küsimised jättis ta enamisti wastamata ja iga märgu selle kohta andmata, kas ta neid kuulis wõi ei.
Wahel, kui ta enese ilma nägijateta arwas olewat, lõi ta silmad lahti — tuhmid raswaläikega silmad — ja waatas ringi. Missugune totter-nutune waade oli see! Ja suu-ääred wenisiwad wiltu nagu inimesel, kelle süda läiluse käes pööritab.
Taawet Lõhmus oli wihane haige. Ta wandus iga liigutamise puhul, mis talle walu tegi, pani ka musta kurja igaühele wastu, kes ta käekäigu järele küsis. Teda kuuldi, kui ta nii iseeneses oli, hambaid kiristawat ja wahel nähti, kuda ta oma pead kahe rusika wahel muljus. Ta hinges näis säherdune sapp kääriwat, et tal wahel kollane waht suu ääres seisis, niisugune wiha keewat, et see talle wõimalikuks tegi, oma kehalist nõrkust ja walu täiesti unustada.
Esimene, ennast jalule ajama, oli Mikk.
Kaks soldatit oliwad juba majas.
Mikk kolas, teadmata kus, mitu päewa tööta ringi. Üksgi wõim poleks teda mõisa teole suutnud ajada. Ema ja isa sundimine oli nagu puupakule rääkimine. Siis tuli ta ühel õhtul joobnult koju. Ta oli nii täis, et ta enam üle läwe tuppa ei saanud, waid ukse ette maha kukkus, kust teda sisse pidi kantama.
Wanemate noomimised teisel hommikul põrkasiwad ta küllest täiesti tagasi. Ta waikis esmalt nagu sein, urises siis midagi arusaamatat, sülitas ja pani kodust jälle minema.
Sel õhtul ei tulnudgi enam koju, waid alles teisel hommikul, ja jälle näoga, mis selgesti küllalt tunnistas, kus ta olnud ja mis ta teinud.
See kestis nõnda weel mõne päewa. Nagu pärast ilmus, oli ta iseoma wähesed kopikad ära joonud, Taaweti käest paar korda raha laenanud, siis oma noa, saapad ja mõne muu asja ära müinud ning kõige wiimaks salaja isa kehwa kukru kallal käinud.
Aga wastutamisele ei saanud nad teda wõtta.
Nad leidsiwad ta paari-päewase otsimise järele aidalakast.
Ta oli enese seal üles poonud. —
Esiotsa näis, nagu poleks sündmus Taawet Lõhmuse kohta, kes juba ka jalul oli, suuremat mõjunud.
Ta käis surnut waatamas ja tuli rahuliselt, norus peaga, ümber küla ringi, koju tagasi. Kodus istus ta käsipõsekil paari tundi, siis hakkas Mikule puusärki tegema. Ainult söögi-isu oli tal kadunud ja juttu ei tahtnud ta kellegiga ajada, ka oma naisega mitte. Waikselt, sõnakehwalt wõttis ta seepeale matustest osa.
Järgmistel päewadel nokitses ta aida kõrwal wäikese sara all, kus ta töökoda paiknes, wankrit parandada, millega ta kewadel „kaugele teele“ tahtis minna. Koppis ja puuris ja saagis seal päewa kolm, neli tasahiljukesti, pikki waheaegasid pidades ja ühtelugu piipu imedes. Siis kadus ühel päewal pimediku algusel, kui ta Juku enese juurest tuppa saatnud, ära, ja tuli alles hilja öösel tuikudes koju.
See oli wiimase aasta sees esimene kord, kus teda nii ränga peatäiega nähti. Ta oli selle aja jooksul wahel wiina wõtnud, aga wahwasti mõetu pidanud. „Tüma keel,“ see oli kõik, mis ta kõrtsist wõi laadalt wahel arwa kaasa tõi.
Järgmisel hommikul wara pani ta kodust jälle minema, et lõunaks selsamal õnnetumal olekul tagasi ilmuda, nagu öösel.
Ta ei teinud kellegiga toas asja, hoidis silmad Anu pealt nagu meelega kõrwale, kobis tuikudes nurka ja jäi sinna ettepoole rippuwa peaga järi peale istuma, iseäralik kihwtine pilkenaeratus näol. Waikis, waikis, kuni endamisi kõnelema hakkas:
„Häh, häh, häh!… Oi, oi, oi!… poeg lakardiks — tütar litsiks — teised lapsed tainapeadeks!… Ja kõik Jumalast!… Jumalast ja pühakirjast ja prohwetidest ja apostlitest — häh, häh, häh!… Ela nagu hullumajas!“
Ja natukese aja pärast:
„Hee, te prohwused siin ja seal!… Mis ühed õgimata jätawad, seda õgiwad teised!… Ühed neelawad pea ära, teised keha ja hingekese tagajärele!… Kuda siis!… Kõik õige!… Kõik korras!… Ära sa suud lahti tee!… Neil Jumal, neil jälle seadus!…“
Wäikese waheaja järgi.
„Kõige õigem sedasi!… Mis sa kauemini tolgendad nende ees!… Kana sa oma seljast kausta lased wõtta… Üksainus selg, üksainus nahk! Las’ purelewad nüid su raisa kallal!… Südi poiss!… Muudku mine ja tee niisamati…“
Anu astus tema juurde ja pani oma õhukese käe ta pea peale. Ta juuksed oliwad niisked külmast, raswasest higist, mis ta ta otsaesist ja nägu kattis. Nagu oleks see puudutamine mõruduse ta hingest ära imenud, sattus mees järsku pehme haleduse sisse, mis teda iseenese praegu awaldatud sõnade wastu pani rääkima:
„Oleks ta rumal poiss mullegi märku and, — oleks ta ühe sõnagi sinna poole pilland!… Oleks ta natuke kurt ja kaewand… Teadis küll, mis ma talle olin… Aga ei. Wait nagu sukk. Wahib aga jalge wahele, kui sa ta otsa woatad… Ja läheb ja teeb lolli tembu ära… Narrikene… waene narrikene!“
Taaweti punetawad silmad läksiwad märjaks, wist sellepärast pööras ta näo nurga poole. Seejuures silmas ta seina ääres seiswat sängi, tõusis üles ja wäänas keha maha.
„Et need head inimesed ikke hukka lähwad… ära kärwawad…!“ ümises ta weel, siis waikis ja jäi norinal magama, enesel pisarad ripsmete otsas. —
Ta sattus selleks talweks oma endisesse elusse tagasi. Üksgi wõim ei suutnud teda pudeli eest hoida, ei sõbra Andreste heamehelised nõuanded, ei Anu kurb nägu. Ta pidas wahet ja tegi tööd, kord lühemat, kord pikemat aega; aga kui tuju peale tuli, siis läks kas wõi süda-öösel aknast wälja.
Nõnda pillas ta peaaegu kõik oma hoiukopikad ära, raha, mis ta uue pesa ehitamiseks kaugel maal nii hoolega kogunud, maha arwatud see osa, mis ta talwe algusel hädas olewale äiale laenanud. See laen oli sündinud, ilma et Mihkel oleks küsimas käinud. Lõhmus nägi Kiisa rahwa häda, kahmas punga järele ja saatis neile Anuga abi. Sant toetas santi…
Mehe libisemist ja uut langemist waatas Anu ootamata kombel ilma suurema ärewuseta pealt. Näis peaaegu, nagu mõistaks ta seda, nagu walitseks tema üle tundmus, et see loomulik on, et see teisiti ei wõi ollagi. Näis, nagu wabandaks ta meest ja kahetseks teda ainult. Ta ei püidnud temale enam palwete sisse peidetud noomimistega läheneda, tema südame-ukse peale Jumala sõna kõlksudega koputada, temale näo ega pilgugagi etteheiteid teha. Ta oli kurb, aga ilma selle kurbtusega temale peale tikkumata. Ta walas wahel pisaraid, aga ilma neid temale näitamata.
Anu hingeline olukord ilmutas ka muid teisenemise-märkisid. Sügisest saadik hakkas ta isiklikult usulisest tegewusest tagasi hoidma. Ta käis küll weel wirgalt maltswetlistel palwetundidel, mida wäikeste, enam perekondliste kooskäimiste näol edasi peeti, aga ise ei walmistanud ta enam säherdusi õhtuid, ise ei wõtnud ta enam lugemiseks ja palwepidamiseks sõna. Tema usuline läbikäimine Tõnu-Peetri peremehega, küla sõnakama ja peakama palwemehega, kestis küll weel edasi, sattus aga kewade poole ka lonkama, tõi pikki wahesid ja lühemaid koosolemisi. Seda sagedamalt ja kestwamalt nähti aga Anu üksinda Piibliga tegemist tegewat, endamisi waimulikku elu elawat. Näis, nagu otsiks ta pühast raamatust õhinaga ja põnewusega teatawate kindlate küsimiste peale selgeid ja kindlaid wastuseid. Nagu püiaks ta sealt kätte saada, wälja uurida, sügawast põhjast üles kaewata, mis tal puudus, mille kohta ta selgusel polnud.
Need küsimised oliwad tema hinges nähtawasti mõlemast hirmsast sündmusest saadik sügisel üles kerkinud — Albu peksmisest ja Miku enesetapmisest saadik. Anu meeleolu pärast neid sündmusi oli imelik. Tema rinnas näis midagi katkenud, korratusesse sattunud, sasisse läinud olewat. Midagi näis laguneda tahtwat, mida ta kindlaks ja kõikumataks pidanud. Ta olekust paistis nagu suur imestus, nagu lai wõerastus wälja. Kuda see siis nõuda on? Kuda see wõimalik on, et see nõnda peab olema? Tema kohmetu nägu, ta suured nõuta silmad kordasiwad seda pärimist ühtelugu.
Ta põgenes oma küsimistega, kui ta neist jagu ei saanud, targemate juurde. Ta pani nad Tõnu-Peetri Madisele, Paide Antsule, Kerna möldrile, wagale Marile ette. Ta jutustas neile ära, mis tema hingega sündinud.
„Meie arwame ja õpetame, et meid meie usu pärast taga kiusatakse,“ rääkis ta neile. „Wale peab tõe wasta sõda, umbusk püiab õiget usku maha tallata. Ja Jumal laseb seda sündida, sest et ta meie usku katsumise-tules tahab karastada. Aga mis sündis Albu rehe ees? Kuda see tuli, et Jumal oma katsumisega ülekohut tegi? Meie usku mehi pekseti, meie usku naisi ja tüdrukuid ei peksetud mitte. Miks ei lastud mind minu usu eest kannatada, miks ei katsutud minu usku? Aga ühel ja teisel mehelgi läks korda, peksu eest kõrwale hoida, wõi kinniwõtjad jätsiwad kogemata mõne wahele. Ma küsin teie käest, miks laskis Jumal, kui see nuhtlus tema poolt tuli, ühtesi oma usu eest kannatada, teisi mitte?“
„Jumala tahtmine on ilmuurimata ja tema teed imelikud,“ kosteti temale.
„Aga see sõna ei anna mulle mu rahu tagasi!“ hüidis Anu. „Ma tahan näha, aga jään pimedasse. Nimetage mulle mõni teine sõna, mis mulle walgust annab!“
„Eks need, kes peksmata jäid, kannatand hingega ühes,“ seletati temale. „Teiste ihuwalu nähes, tundis nende hing walu, nende süda piina.“
„Seda wastust ma ootasin,“ tähendas Anu trööstita naeratamisega, „ma ütlesin enesele ise sedasama, aga minu meelest on see seletus wäga poolik. Wõib jo küsida, miks siis wahet tehti üheusuliste inimeste wahel? Miks pidiwad ühed ihuga, teised hingega kannatama? Aga see põle peaasi. Peaasi, mis mu pea kumisema ajab, on see: Miks oli usklikkude kannatajate hulgas koa uskmataid? Miks piinati meie-usulistega ühes minu meest, minu wenda, minu õemeest? Taawet ja Mikk on alati meie usku tagasi tõrjund, Aadu meie usust ammugi taganend. Ja nende-sarnaseid wõis hulga seas weelgi olla. Mikspärast nuhtles Jumal neid nii rängaste, kui ta meiega usu kõwaduse katset tegi? Nuhtlus ajas minu waese wenna surma — mispärast nuheldi teda surmaga? Nuhtlus ja Miku surm ajasid minu mehe, kes meelt oli parandand, uueste hukatusesse — mikspärast lasti seda sündida?“
„Neid ilmalapsi nuheldi nende pattude pärast,“ seletasiwad targemad.
Anu raputas kurwalt pead.
„Kas nemad siis ainumad patused ilmalapsed meie kihelkonnas wõi meie wallasgi on? Kas põle teisi nendesuguseid sadasid ja tuhandeid? Miks jäeti need kõik nuhtlemata ja nuheldi üksi neid? Ja meiega ühes? Siis, kui meie usku katsuti? Waadake, see on pimedus, kust ma läbi ei pease. Hoopis walgemaks läheb tee mu ees, kui ma omaks wõtan, mis minu mees ütleb —“
.Mis tema siis ütleb?“
„Taawet ütleb, meid peksiwad saksad, mitte Jumal. Ja saksad peksiwad meid sellepärast, et meie nende tööst tahame ära minna ja et nad sellest omale kahju kardawad.“
Targemad pidiwad tunnistama, et see „ka“ õige on, aga nad lisasiwad juurde, et nuhtlemine ju ilma Jumala tahtmiseta ei wõinud sündida, et Jumal saksad oma tööriistaks oli walinud.
Anu leidis asja kõigest hoolimata segase olewat. Ta ei saanud kuidagi sellest nähtusest mööda, et tema mees, wend ja õemees nende sekka sattunud, kellega Jumal usuproowi tahtnud pidada. Temal oli Jumala tarkusest ja õiguse-armastusest kõrgem arwamine. Tema meelest oleks Kõigewägewam selle werise usukatse selgelt, puhtalt, wäljapaistwa, kindla plaani järele korda pidanud saatma, nii et iga „armu saanud hing“ enesele oleks wõinud öelda: Ma näen Jehoowa kätt, mis minu peale on langenud!
„Minu hing on palju ja waljuste Jumala poole hüind,“ seletas ta, „et ta minule, wõi kellegile teisele meie seast, wõi meile kõigile, selgeste teada annaks, kas meie oma usuga õigel teel oleme, kas meie tema seadusi ja käskusi õieti oleme mõist’ ja õieti oleme täit’, kas meie temale armsamad oleme kui teised tema lapsed. Ma karjusin tema poole iseäranis palawalt siis, kui meie inimesed Kukunoosi rehe ees hirmsate hoopide all ägasid. Ma wahtisin kisendawa hingega üles taewa poole ja mõtlesin: Nüid peab misgi ilmutus tulema, seda silmapilku ei wõi taewane isa tarwitamata jätta! Ja kui meie ka silmadega misgit imet ei näe, ja kui meie oma kõrwadega midagi ei kuule, siis kirjutab Kõigewägewama käsi meie südametesse, mis tal meile ilmutada on… Ei ühtigi! Minu hing jäi tühjaks ja ka teistest põle keegi lausund, et Jumal neile midagi kuulutas… Kas mäletate, kuda meie Lasnamäe all laewa ootasime? Laewa ja oma usuisa? Nad ei tuld. Ja ülewalt ei öeldud meile mitte, miks nad ei tuld, ehk meie küll kõik seda põlwili palusime… See oli seesama… Ütelge nüid, kust meie teame, et meie rada õige on ja et meie hinged armu on soand?“
Talle wastati palju, seletati palju, põhjendati, kinnitati, tõotati palju. Teda sõideldi nõdrausuliseks, kannatamataks, tuulemeelseks. Alandlikult wõttis ta nende süidistused ja etteheited wastu, palawad pisarad weeresiwad tal üle põskede. Aga kui ta neist lahkus, wõttis ta oma hinges näriwa ussi tapmatalt kaasa, ja tal oli tundmus põues, kui ei oleksiwad need targemad temast mitte targemad.
„Ma tahan oodata ja otsida,“ ütles ta neile, ja läks koju ja pidas sõna.
Taawet Lõhmus aga oli oma kodusest hingepeastjast lahti saanud.
Pime ei wõinud pimedale teed näidata.
Wõi ei wõinud pime nägijale teed näidata?…
Taawet hakkas alles kewade poole toibuma.
Ta ärkas nagu raskest, piinawast unest, lõi silmad ringi ja küsis ehmatades: Mis ma olen teinud?
Kahju oli suur.
Ja selle tasumiseks ei jäänud enam palju aega.
Ainult natuke oli tal summale, mis Seenepalu Andres talle uue kodu asutamiseks laenas, oma käest juurde lisada.