Prohwet Maltswet/36
36.
Minekul.
Wäljarändajad oliwad lahkumise lehe-kuu peale määranud. Kümmekond perekonda, kes ettewalmistustega waremini walmis sai ja kes wähema hulgaga parema arwas reisida olewat, läks juba mai algusel teele. Nimetatud kuu keskmisteks päewadeks jõudis see rahwakond, kelle juhiks Kustas Mäännann oli, nii kaugele, et lahkumise peale wõis mõelda, kuna maakuulaja Ants Walkmanni seltskond, kes weel eeltalitusi toimetamas ja kogunemas oli, paari nädali wõrt teistest maha kippus jääma.
Määrmanni rahwas oli enamisti Madise kihelkonnast, Maltsweti usu peapaigast pärit. Kui äraminekuks kõik walmis seatud, tuli lahkujatele meelde, seda kohta Jumalaga jätma minna, kuhu nad oma Manalasse kolinud kallimad sängitanud. Mõte leidis muidugi üleüldist wastukaja, ja rohkel arwul kogus maltswetlasi Madise surnuaiale, et wiimast korda omaste haudadel palwetada ja armsatest mullaküngastest mälestust kaasa wõtta.
Ka kirikuõpetaja paluti surnuaiale.
Seesama õpetaja, kes neid kantslist nii terawalt sõidelnud, nii haawawalt noominud ja kelle wastu nad ise nii sagedasti waenulikku meelt awaldanud! Sellesama kiriku esitleja, mille õpetustesse nad oma lahk-usuga prao kiskunud, mida nab laites arwustanud, mis nende meelest küllalt õieti ja täiesti pühakirja alusel ei põhjenenud.
Ja need lapselik-pehmed talupoja-hinged, kes lahkumise-haleduses kõik waenu ja wiha unustasiwad, soowisiwad pealegi, et nende wastane neile mõne palwesõna ütleks, nende jumalagajätmist waimuliku kõnekesega pidulikumaks ja pühalikumaks kaunistaks!
Õpetaja Gebhard ei jätnud nende soowi täitmata. See soow meelitas teda. Näis ju, nagu oleks lahkumise-kurbtus senised wastased tallekesed endisesse karja tagasi ajanud. Seestpidi rõemu maitstes niisuguse allaheitmise üle, pidas ta neile haudade wahel pika ja ülilahke lahkumise-kõne. Lõhest, mis neid lahutas, ilusasti mööda minnes, sidus ta neile tungiwalt südame peale, „oma kallist ewangeliumi usku“ ka kaugel wõersil truudusega kinni pidada ja selle usu põhjal oma hinge- ja waimuelu eest ärksalt hoolt kanda… Ja kui peaks wõimalik olema, et uus elukoht neid nende lootustes petab, et igatsus mahajäetud põlise kodu järele nende südametes ärkab, siis pööraku aga julgesti ümber ja tulgu tagasi! Waimulikud ja ilmalikud ülemad ja wanemad siin olla walmis, neid isaliku armuga jälle wastu wõtma ja neile tööd ja leiba muretsema…
Haledaid südameid ei ole raske liigutada. Selle odawa tagajärje sai noor kirikuherra täiesti kätte. Tema wiimased sõnad — need kõlasiwad ju pilkamisena talupoegade kõrwu — ujusiwad küll weidi jahutades sellest mõjust üle, aga üleüldiselt wõis ta rahul olla, sest ta nägi niiskeid silmi ja norus päid. Hulga eesotsas, nagu karjane kunagi karja tipus, sammus ta kiriku juurde tagasi.
Siin tärkas lahkujate, iseäranis naiste, seas sooew, ka weel kord wanasse, igaühele nii tuttawasse pühakotta sisse astuda. Polnud ju ühtegi nende seas, kes mitte mitmete ja mitmete mälestuse-sidemetega selle nende aatelise elu keskkohta paigutatud tornihoonega ühenduses poleks seisnud. Selles, lageda kingu seljandikul seiswas tõsises, tuhmis ehituses oliwad nad oma kirikliku täisealiseks-tunnistamise neile sisse imetatud aukartusega selle kombe eest, millega seda toimetati, wastu wõtnud; siin oliwad nende käed abielulepinguks pühalikult kokku õnnistatud; siia oliwad nad oma lapsukesed ristimisele, oma surnud matmisele kandnud; kirik oli ka, kõrtsi ja laada kõrwal, raskesti töötawa talupoja tähtsam meelelahutamise-paik, kuhu ta nädala wõi paari takka ilmus, et teisi nägusid näha, teisi healesid kuulda, et kaugema tuttawaga wastastikku oma muresid ja rõemusid südame pealt weeretada.
Nähtawa meeleheaga täitis waimulik mees ka seda soowi.
Kui köster ukse awanud, kogus lihtsasse, wähe-awarasse ruumi, millesse wäljas siretaw kewadene walgus märksa tumendatult imekitsaste Gooti aknate kaudu peases, mustehall hulk alandlikult waikiwaid inimesi, kes esiotsa keset kirikut kinnise koguna seisma jäiwad, et silmi üleüldiselt ringi lasta käia, ja siis pikkamisi salgakesteks jagunesiwad, kes ühte ja teist üksikut asja oma iseäraliste huwide järele weel wiimast korda waatlema hakkasiwad.
Lõhmuse Anule puges kale tundmus südame alla. Ta oli surnuaia päikese-paistelt soojal ärdusel siia sisse astunud, aga need paksud müirid ja rasked wõlwid hingasiwad talle nii kalgilt ja tuhmilt wastu, et tal külma-wärin üle ihu käis. Ja kui ta pilgu ümber laskis käia, oli ta meelest, nagu näeks ta paljuid asju täna esimest korda selgemalt, nende õigel kujul ja wälimusel. Ta silmitses pool-imestanult neid tuhakarwa tolmu läbi sünnitatud rõngaid ja wöötisid krohwitud seintel, mis nagu kriimud, inetult moonutatud näod, milledel ämbliku-wõrgud kentsakate habemetena lõugade otsast rippusiwad, ta peale maha põrnitasiwad. Peaaegu naeru — tusase, wastiku naeru — ajasiwad talle nikerdustega ehitud kantsü külles, sambakeste wahel, seiswad walged puukujud peale oma weidrate, hirwitawate nägudega, ja ka inglite peadel, mis garniiside otsasid ja wahesid täitsiwad, oli täna nii wõeras, puine olek juures, et waatleja, pühakoja-kohast meeleolu otsides, tagasi astus ja silmad Kristuse kuju poole üles lõi, mis kiriku pearuumi ja sellest wibuwõlwiga wärawa läbi lahutatud altari ruumi wahekohal palgi peal seisis. Aga ka see kuju, mille mahawõtmise wastu maltswetlased, nende seas Anu ise, omal ajal nii kirgliselt endi meelepaha awaldanud, ei suutnud Anu rinda täna pühaduse tundmusega paisutada; külmalt, osawõtmatalt rippus nikerdatud Lunastaja oma risti külles, niisama osawõtmatalt, nagu see teine, maalitud Jeesus seal wäikese, mustunud altaripildi peal, kelle risti jalal Maria leinates seisis. Riiwawat pilku weel altari ees seiswa kiwist haua peale heites, mille all olewas wõlwiruumis ühe mõisniku esiwanemate paar kõdunes — kiwist kaane peal puhkawad rüitli ja tema kaasa wäljaraiutud kiwist kujud tunnistasiwad seda —, lähenes Anu ruttu neljanurgelise, lihtsa puuwõrega ümber piiratud altarile, mille kõrwale ta, nagu ennast wägise sundides, ruttu põlwili heitis.
Ta palwetas seal kaua liikumata huultega, aga õhus otsiwate, ülewalt kutsuwate silmadega. Ja kui ta jälle üles tõusis, sammus ta kiiresti kirikust wälja, nagu ei tahaks ta templi kalki, karmi mõju seda trööstikest, mis ta palwest arwas saanud olewat, oma südamest ära puhuda lasta…
Warsti lahkusiwad ka teised jumalagajätjad kirikust, et salgakeste kaupa oma külade poole pöörata, mis kaasikute ja kuusikutega piiratud nurme- ja aasalagendikkudel endid kewadese päikese käes soendasiwad. —
Paar päewa hiljem algas wäljarändajate teele-minek, tuli nende suur päew.
Kogumise-paigaks oli Orgmetsa küla walitud.
Paremat päewa ja paremat paika ei wõinud enam ollagi, et lahkujatele kodukoha haljendawast ilust kõige meelitawamat pilti mälestuseks kaasa anda.
Naeratawast taewast säras jälle nooreks saanud päike kirglise armastusega alla, kõike, mis tema määratumasse mõjuwalda küinis, palawalt suudeldes ja iga elulise olewuse sisemust elu-rõemul sulama pannes. Nagu kollakas-roheline õrn suits, kulla-kiududega läbi põimitud, esitles end poolel puhkemisel olew lehewärk metsas ja põesastikus. Esimesed lilled, ühed sinised, nagu taewa küllest kukkunud wärwiplekid, teised läikiw-kollased, nagu päikese seest tilkunud kullapiisad, paniwad aasa rohelise põlle wärwikalt elama ja ilutsema. Ja et ka ülewal sinises-kuldses õhuriigis õiekuu õiskaw elu ei puuduks, laskis lõo, ikka kõrgemale päikese poole tõustes, oma õnneliku imestusega täidetud aukiituse-laulu kuulda, nii waljusti, nagu kardaks ta, et tuksuw süda tal muidu põuekese purustab.
Orgmetsa küla, paiga poolest üks ilusamatest Tallinna-Tartu maantee ääres, paistis Tallinna poolt tulejale silma, nagu asuks ta keset õitsewaid rohuaedasid. Ligemale jõudes nähti siis, et see lopsakas tominga-, pihlaka- ja lepametsake, mis kolme esimest peret piiras, selle waate terwe küla kohta silma ette tõi. Aga kui ka tagapoolsed talud — küla suurem osa seisis pikas reas enamisti paremal käel maanteest — mitte niisamasuguse luhtawa rohelise sees ei peitunud, siis oli neil ometi kaugem tagasein, mis pildile mitte wähem wärskust ja ligitõmbawat mõnu ei andnud. Küla selga paremal käel kaunistas noor aasa-mets, mille taga kuusemetsa tõmmu sein üles kerkis. Teisel pool maanteed jooksiwad wäljad niikaua lagedalt edasi, kuni nad jälle metsaga kokku puutusiwad, mis neile suures ringis, nagu wäljasirutatud kätega, wastu tuli.
Siia paika, küla lõunapoolsesse otsa, hakkas warasest hommikust saadik Järwamaa rahwast kokku walguma, küll jala, küll hobusega, küll noori, küll wanu. Äraminejatega ühes tuliwad hulkade uudishimuliste seas ka nende saatjad — mahajääwad sugulased, sõbrad ja head tuttawad — et lahkujatega weel tunnikest juttu westa ja, kui woor liikuma hakkab, neile wiimast korda kätt pigistada ja silma waadata. Wiis ju tänane päew nad arwatawasti surmani üksteisest lahku. Sest need, kes nüid ühes ei läinud, oliwad otsustanud kodumaale paigale jääda, ehk olgu siis, et äraminejad tõesti maale sattuwad, kus piim ja mesi jookseb.
Mida kõrgemale päike tõusis, seda perekamaks läks kogumisepaik, seda enam hakkas külawahe ja maantee küla otsas rahwast kubisema. Ja ikka pikemaks wenis ühte lugu edasi jätkatud wankrite-woor. Peale kuuekümne wankri, teemouna, ihukatete ja lastega täidetud, kogus üksteise järgi rongi. Kõik oliwad „kibitkadeks“ muudetud: redelite peal seisiwad loogad, mis riidega üle tõmmatud. Aga nõnda sünnitatud katuse-alused wõi koopad ei olnud ammugi awarad küllalt, et laste ja raukade kõrwal ka muid rändajaid enestesse mahutada. Iga wähegi noorem ja kõbusam pidi tee jala ära käima, oma taldade peal Läänemere äärest Mustamere äärde kõmpima. Ei jätkunud weoloomi ja wankred iga perekonnagi peale, waid enamisti jagati ühte hobust ja kummwankrit kahe kuni kolme perekonna wahel; hoopis rääkimata siis wallalistest inimestest, sulastest ja tüdrukutest, kes õnnelikud oliwad, kui nad oma riidekompsud ja leiwakotid kellegi wankri peale saiwad panna, kuna weriwaesed wabadikud, kellel pisikesi lapsi oli, waatama pidiwad, kuda neid palwete abil mitme wankri peale ära jagada. Umbes wiissada hinge wäljarändajaid Järwamaa waldadest, iseäranis Madise kihelkonnast, nende seas ka kuusteistkümmend perekonda kaheksakümne hingega Harjumaalt, Kolga wallast, kogus Määrmanni woorisse, ja neid oleks ligemalt ja kaugemalt rohkem tulnud, kui mitte tuimus ja teadmatus, hirm kauge maa eest ja wisa armastus kodukolde wastu paljuid tagasi poleks hoidnud — nüüd ja ka edaspidi.
See sissejuurdunud kodu-armastus tegi ka wahwadele minejatele lahkumise ärarääkimata raskeks ja haledaks; ta pitsitas naistel ja meestel pisarad silmast ja pani nad nuuksudes mahajääjate kaela langema, kui woori tipust minekuhüided kajasiwad. Waimuliku laulu helidel „Aamen, au Isal’ olgu“ hakkas wersta-pikune rong Orgmetsa küla otsast liikuma. Selle kirikulauluga, mis lahkumise-tundmuste awaldamiseks nii wähe sünnis oli, aga millest ta sündsamat ei tundnud, kisendas rusutud, hinge põhjani liigutatud rahwahulk oma walu rinnast wälja. Oma walu ja oma protesti nende wastu, kelle ahnuse ja wägiwalla armuheitmata piits neid kõike maha sundis jätma, mis neile siiamaani armas ja kallis olnud.
Aga sel rinda-lõhestawal tunnil leidus ka pilkajaid, kes hirwitades „hullude maltswettide“ woorile järele wahtisiwad. Need oliwad need ringid ja isikud talurahwa seast ja mõisate teenistusest, kelle käsi aineliselt paremini käis, wõi kes waimliselt pappide, wennaste koguduse palwemeeste ja oma „armulikkude mõisawanemate“ pimestawa mõju all seisiwad; need, kes kawalat õpetust uskusiwad, et orja ja orjaperemehe tulud ühised on, et isegi waljus ja kurjus, mis ori peremehelt maitsta saab, temale kasuks on, sest et see Jumalalt tuleb. Need oliwad need ringid ja isikud, kellele isa Jannsen oma „Pernu Postimeest“ kirjutas, kelledele tal häbi polnud sisse puhuda, et Albu rehe ees poolsurnuks wemmeldatud orjad „passuna ja trummi mängo al tenitud kombel wäe läbbi nuhheldud saiwad“…
Juba kaks nädalat hiljem pakkus Järwa-Jaani kiriku esine sedasama põgenemise-pilti, nagu seekord Orgmetsa küla ots. Ainult pisut wäikem woor, umbes wiiskümmend wankrit suur, hakkas sealt Ants Walkmanni juhil mitme saja hingega kauge Krimmi poole liikuma. Need, kes talwe otsa käega löönud ja naernud, et ega sellest jampsimisest ometi midagi wälja tule, pidimad nüüd nägema, et ärarändamine suuremal määral tõepoolest käes oli, ja neile jäi weel ainult see kahjurõemlik, kui ka kahwatu ja kindluseta enesetrööst, et minejad wahest pärale ei jõua ning teelt tagasi pöörawad.
Mõisniku ainelisest hingest käis ehmatuse tuksatus läbi.
Kas see polnud hulk tööjõudu, mis seal maalt minema weeres! Mitte ainult nende näol, kes wankrite kõrwal kõndisiwad, waid ka nende näol, kes wankrite peal wirisesiwad wõi ema rinna otsas rippusiwad. Tuhandele isikule lähenew kogu maksuta tööjõudu!
Polnud siis ime, et Roosna-Halliku mõisa herra, baron Stackelberg, oma peremehe-aule liiaks ei pidanud, Walkmanni woorile 20 wersta järele kihutada, et oma walla lahkuwaid liikmeid meelitustega ümberpööramisele ahwatleda — nagu raswaga rottisid püitakse…
„Ma olen teile ikka hea herra olnud,“ hakkas ta oma läikiwast tõllast kõnet pidama, „kes teid liia töö ja maksuga pole koormanud ega teile muul wiisil ülekohut teinud. Aga ma tahan teie wastu nüid weel parem ja heldem olla, kui teie aga mõistuse pähe wõtate ja tagasi pöörate!“
Aga need mõistmatad ja tänamatad wäristasiwad kangekaelselt pead.
Nad oliwad herra headust ja heldust nii üleliigselt maitsta saanud, et nad selle eest põgenesiwad…
Ja siunates laskis baroni herra oma traawlite ninad jälle Roosna-Halliku poole keerata…