Prohwet Maltswet/43
43.
Asumas.
Kui Lõhmus haigemajast terwe mehena wälja tuli, pakkus Madis Kirsipuu ka temale oma juures wennaliku lahkusega peawarju.
Madise olekus ei olnud midagi, mis poolegi aimata oleks lasknud, et majas midagi oli sündinud, et tema ja Anu süita-sõbralikku wahekorda mingi tuuleke oli puutunud. Lõhmus leidis Madise eest, nagu ta Madist ikka tundnud: korralik, mõistlik, pühalik, palwelik. Ta kõneles pikkamisi, rahuliselt, õpetlikult, pool-magusa, pool-sulawa palwemehehealega. Julgelt ja otsekoheselt waatas ta Anule ja Anu mehele silma, iga tema liigutus awaldas südamerahu ja hingelist tasakaalu.
„Ela niikaua siin, kui aga ise tahad — üiri teeb Anu koka-ametiga tasa,“ ütles ta Taawetile.
Aga tema peawarjust ei tundnud Taawet ega Anu suuremat lõbu. Seepärast lugesiwad nad enestele kahekordseks õnneks, kui Lõhmusel juba mõne päewa pärast korda läks, ühe Wene tõllasepa juurest tööd leida, mis neile wõimalikuks tegi, linna sees enestele pisukest korterit üirida.
Koht, mille Taawet omale kellegi Wene keelt tönkawa eestlase wahelträäkimise abil kauples, kujunes palga poolest warsti kaunis heaks, kui umbkeelne meister ära nägi, et uus „sell“, kelle ta omale ainult abitööliseks palganud, mitte üksnes tööarmastaja ei olnud, waid ka tööoskaja, wähemast, mis weidi lihtsamatesse töödesse puutus. Tarwilistest „ametisõnadest“ ja „ärilausetest“ hakkas ta peatselt ka aru saama ning küsimiste peale wiimaks juba „da, da“ ja „nemaa“ mastama, mis tema tulewiku kohta ka keelelisest küljest kõige paremat laskis loota.
Pisukese perekonna eest oli seda puhku siis hoolitsetud.
Kewadene linnu-rõem walitses nende tillukeses üirikambris, kus nad neljakesi pesitasiwad — nemad kolmekesi ja õnn.
Midagi uut, noort, pruutlist heljus kosutawa õhuna, elustawa lõhnana nende ümber, pani nende silmad läikima ja suud naeratama…
Lõhmusel oli midagi imeks panna.
Paar esimest päewa läksiwad mööda, ilma et ta suuremat oleks märganud. Aga siis hakkas ta meelest olema, nagu… nagu puuduks midagi… Nagu poleks majas mitte kõik endises korras.
„Kuradi päralt, Anu, miks sa siis enam Jumalat ei palu!“ tuli talle äkitselt meelde.
„Eks ma täna teda nüid,“ naeratas Anu.
„No seda põle ma koa kuuld!“
„Ma palun ja tänan nüid tasahiljukesi.“
„Miks siis?“
„Olen aru soand, et kisendamisest kedagi kasu põle.“
„Soo?“
„Ja ühtepuhkusest kisendamisest ammugi mitte.“
„Anu, sa oled wist arust ära!“
„Ei, aru on mul nüid just peas!“
Taamet wahtis nagu tundmatale inimesele otsa. Mõetis teist ülewalt ja alt, pahemalt ja paremalt poolt, ilma targemaks saamata.
Anu hakkas naerma.
See oli see pehmelt ja puhtalt helisew kellukese-heal, mille rõemsast kõlast Taawet nii kaua ilma olnud, mida ta oma abielu esimesel paaril aastal wiimaks kuulnud ja mis tal nüid armsa ärganud mälestusena südamest läbi lõikas.
„Kas sa üleannetu siis enam armu soand hing ei ole?“ hüidis ta kõigest kõrist.
„Ei,“ helistas Anu kellukest edasi, „ma olen nüid ilmalaps nagu sinagi!“
„Jumal hoidku! Kes su siis hukka ajas?“
„Eks ikke need prohwetid!“
Lõhmusele ei tulnud seepeale muud midagi meelde, kui tegi talle pai nagu lapsukesele.
Näis, kui õnnistaks ta teda patuteele astumise eest…
Mõni hea nädal läks mööda, siis hakkas Anu meelest olema, nagu poleks majas kõik endises korras.
„Kas sa’s enam kõrtsis ei käigi?“ küsis ta ühel päewal mehe käest, kui asi juba liiale kippus minema.
„Ei. Ma hakkasin jälle natuke maltswetiks.“
„Kui kauaks siis?“
„Nii kauaks, kui wõlad tasa. Wõib olla, ka kauemini.“
„Mis tarwis?“
„No, wahel wõiksid jo ikke lonksu wõtta!“
„On sulle jo nii armas.“
„Naine weel armsam…“
Nüid silitas Anu Taaweti pead. —
Nende elujärg kosus kewade poole nõnda, et nad Wikerpuuri koormat ühe sööja wõrt wõisiwad kergendada. Nad kutsusiwad ema eneste juurde. Warsti sai Aadu perekond ka Marist lahti, kes ühe Samruki eestlase majasse tüdrukuks läks.
Kiisa eit oli murtud inimene. Mehe ja kolme lapse surm mõne wähese kuu jooksul, kõik tema usuliste lootuste nurjaminek Kanaani asjus oliwad ta waimliselt ja kehaliselt ära murinud, temale haua mitme aasta wõrt korraga ligemale lükanud. Tema muidu nii liikuwa suu ees rippus nüid enamisti lukk; ta armastas üksi olla oma surnutega ja oma Jumalaga, kes heaks arwanud, tema wastu nii kare olla, ja kui ta wahel juttu tegi, siis awaldas ta täis wäsimust ja tüdimust sagedasti soowi, Mihklile ja Mikule, Tiinale ja Jürile peatselt järgi minna.
Rõemline, lootusline õhuring, mis teda ühe kui teise wäimehe majas ümbritses, ei näidanud temale meeldiwat. Ta raputas oma wanema tütre muutunud oleku üle arusaamatalt ja mitte ilma laituseta pead, kui ta ka teda tõsisemalt noomima ei tikkunud, milleks tal nähtawasti sisemine rammu puudus. Linnas elades, hakkas ta warsti ühe inimesega seltsima, kellel umbes needsamad tüdimuse-tundmused ja peasemise-soowid oliwad kui temalgi. Ta käis sagedasti Madis Kirsipuu pimedal naisel külaliseks, kes nüid jälle terwe ihuga, aga tühja, haiglase hingega nurgas istus ja sukka kudus.
See waeneke pidi nüid päewad otsa Jumala üksinda olema, sest Madis, tema ainus kaasaline, käis wahetpidamata wirgasti tööl, et oma punga tühemusi täita. Pimeda inimese wiimane ajawiitlik meelejahutus, teiste inimeste kuuldaw selts, oli Maielt seega ärawõetud. Peaaegu terwe päewa oli ta ka kõrwal elawatest Tatari naabritest, nende healekõlast ja kõndimise-kõbinast ilma. Seejuures kannatas ta sagedasti tühja kõhtu, puuduliku toitmise nõrgestawat tundmust. Tema haiguse käest peasenud, ärakurnatud keha nõudis tungiwalt rohket ja rammusat rooga. Selle asemel pidi ta terwe päewa kuiwa leiwa ja wähese külma kõrwasega leppima, mis Madis talle hommikul laua peale jättis. Madis kaebas suure rahakulu üle, mis neilt kõige kitsamat kokkuhoidmist nõudwat, ning teiseks polnud ju ka kedagi, kes sooja sööki oleks keetnud wõi küpsetanud.
Tuli Kiisa eit Maie waatama, siis istusiwad mõlemad, sukawardad näppude wahel, tundide kaupa üksteise wastas, kurtsiwad endi igawust ja tüdimust, walasiwad rohkesti pisaraid ja rääkisiwad palju surmast. See kurbtuse jagamine oli nendele trööstiks ja lahutuseks. Kui nad üksteisest lahkusiwad, oli mõlemate süda kergem ja meel lahedam. See kestis nõnda kuni kewadeni. Siis asus Madis naisega maale elama. Sest nüid algas eestlastel kibe koha-otsimine, millest Kirsipuu kõrwale ei tahtnud jääda.
Kewade tuli ja tilgutas õnnetumate Eesti asujate haigete südamete ja mõrudate meelte peale parandawat, lepitawat palsami. Sest sügisene kõrbe, mis neile oma trööstita tühjusega jälestuse peale ajanud, muutus nüid nende silmade all haljendawaks lagedikuks. Nad nägiwad rohtu kaswama, oraseid wõrsuma, wiljapuid aedades lehte minema ja õilmesse lööma, ja see tähendas leiba! Krimmi pind soetas ometi midagi, mis inimesele ja loomale lootust elu peale andis!
Mõisnikkudega kalja kahasse tehes, oli eestlaste käsi halwasti käinud, seepärast pöörasiwad nad kewadel jälle kroonu poole ja palusiwad endile sellelt maad. Antigi meestele jälle saadawal olewate kroonumaade kirjad jälle kätte, mispeale nobe otsimine ja walimine algas. Kohtade waatamas-käimine, iseäranis kaugemal, oli nüid see läbi kergendatud, et paljudel hobused ja wankrid oma käest oliwad ja kõigil aega küllalt.
Maakuulajate poolt minewal aastal waadatud paikadest oliwad paar sündsamat waheajal juba teiste asujate kätte läinud. Nõnda Tokultschaki ja Dshurtschi külad. Esimeses elas koguni salk sugurahwast — Liiwimaa eestlased Kodawere kihelkonnast, Alatskiwi wallast.
Kuda oliwad need siia saanud?
Lugu oli järgmine.
Kui esimene Tallinnamaa wäljarändajate seltskond Hindrek Selbachi ja Gustaw Maltsiga 1861. a. suwel Peterburis Jegor Antonowitschi ja Gawrila Iwanowitschi käest rändamise-tarkust oli õppimas, käis nende juures üks Hindreku nimeline Kodawere mees, üks neist Liiwimaa saadikutest, kes talwel enne seda ühes Tallinnamaa meestega keisrile asumaa asjus palwekirja ära oliwad andnud. Teatawasti tahtsiwad nad tol ajal Samarasse rännata; nende palwekiri lükati aga, sest et see mõisnikkude peale kaebtusi sisaldas, tagasi, ning saadikud ise läkitati Peterburi linnapealiku käsul wangitapiga kodumaale.
Nimetatud Hindrek nüid, kes Peterburis wist jälle wäljarändamise asju oli ajamas, leidis sealt Tallinnamaa sugurahwa üles ja sai Gustaw Maltsi käest Krimmi asumise-tingimiste üle teateid, ühtlasi kuuldes, et nemad, Rannawalla seltskond, juba teel Krimmi poole ongi.
Kohe läks Hindrek koju tagasi, korjas wäljarändamise-himulised kokku ja juba selsamal sügisel mindi Krimmi poole teele. Wooris oli umbes paarkümmend perekonda.
Mitmesugustel põhjustel ei saadud aga sel aastal enam pärale, waid jäädi talweks Odessa linna. Üks põhjus oli muidugi waesus.
Odessas käis nende käsi üsna hästi — paremini kui Tallinnamaa eestlastel aasta hiljem Simferopolis. Mitte ainult ei andnud linnawalitsus neile maksuta talwe korterit, waid Odessa rikas kodanline seltskond laskis ka erawiisil oma armupäikest waeste Eesti talupoegade peale paista. Korjati nende heaks toitu, riideid ja raha, mida rohkesti kokku tuli, nii et neile söögikraami ja ihukatteid igal nädalal koorma-kaupa toodi. Mitu sada rubla tuli peale selle kolme kontserdi kaudu sisse, mis hädaliste heaks linnateatris toime pandi.
Nagu Tallinnamaa eestlased Simferopolis, nii äratasiwad alatskiwilased Odessas oma wälimusega elanikude uudishimu. Habemikud Wene laadi mehed kandsiwad jämedast riidest alla põlwe ulatawaid pikki särkisid, köidikuga keskelt kinni seotud, pükste peal. Särgi peale tõmmati maani ulataw hall jäme kuub, kuna pastlapaelad säärt kuni põlwini ristamisi ümbritsesiwad. Naisterahwaste riided lähenesiwad kaunisti Wene rahwariietele. Oleks wõinud arwata, et need inimesed kusgilt Wenemaa serwast pärit on, kui nende keelekõla wenelasele mitte nii wõeras poleks olnud.
Üsna priskel järjel asus see Peipsi äärne rahwas 1862. a. kewadel Krimmi ja walis omale Tokultschaki küla elupaigaks. Kroonu andis pere peale 100 rubla asumiseraha, kaewude peale kah summakese ning peale selle aastaleiwa. Nõnda hakati wõrdlemisi hästi elama, ja et weekaewude kõrwal ka „rõemuhallik“ ei puuduks, pandi kõrts külas käima.
Aga Liiwima eestlaste silmale ei tahtnud Krimmi lage sööt paremini meeldida, kui Tallinnamaa sugurahwale. Juba selsamal kewadel lõi alatskiwilaste peades mõte kihelema, paremat asukohta otsida ja senist maha jätta, olgu küll, et kroonuga kaup tehtud oli. Wili jäeti kas maha tegemata, wõi pandi silmakirjaks, et kroonu tähelepanemist mitte äratada, ainult wäike osa põllumaad seemne alla.
Julguse ja wisaduse puudust asjaajamise juures ei wõinud Riiamaa meestele keegi ette heita. Kurtes, et nende koht elamiseks ei kõlbawat, nõudsiwad nad maadewalitsuselt omale maid, mis küll enne kroonu käes olnud, nüid aga juba ära oliwad antud wõi kroonuametnikkudele ja muudele ülemuse armuosalistele ära oliwad kingitud, nagu näituseks üks maatükk Feodossia linna juures, mis kuulsale maalijale Aiwasowskile oli saanud. Mehed oliwad oma kasude eest nii agarasti ja järeljätmata tegewuses, et ametikohad warsti tüdimust tundsiwad ja neid juba wangistusega ähwardasiwad karistada. Nende nõuded uue asukoha järele jäeti muidugi täitmata. Selle eest aga jätsiwad mehed kroonule maamaksud wõla nime all ilusti maksmata.
Et looke täieline saaks, olgu juurde lisada, kuda asi 1864. aastal lõppes.
Nõu, salaja Tokultschakist kõige wõlgadega minema panna, kui heaga paremat asupaika ei saa, oli meestel ammugi juba walmis, kuid täidesaatmine wiibis kuni nimetatud aastani. Juba oli ärarändamiseks kõik ettewalmistatud ja reisuwankritel kibitkad peal, kui korraga Simferopoli abikuberner ja Perekopi isprawnik mõnekümne ratsa-sandarmiga külasse ilmusiwad. Sest juba oli kroonumaade-walitsus asunikkude plaanist kuulda saanud.
Mehed aeti kõik küla wahele kokku, sandarmid seati ringi nende ümber ja ähwardati neid nuhelda. Oodati wist wastuhakkamist, mis weriseks karistamiseks otsekohest põhjust oleks andnud. Aga mehed ei hakanud wastu. Nad istusiwad kõik wagusi maha ja käskisiwad endile hobustega peale ajada, kui kõrge ülemus soowib…
Kolm päewa oliwad ametnikud külas, et rahwast igal wiisil, ähwarduste, noomituste ja nõuandliste seletustega, paigale jääma sundida. Kui lugu protokolli oli pandud, raiusiwad sandarmid reisuwankrite pealt kummid maha ja läksiwad oma käskijatega minema.
Aga wiimased eksisiwad, kui arwasiwad, et Tokultschaki mehed paigalejäämiseks nüid küllalt tümaks on tehtud. Waewalt oli politsei silmaringilt kadunud, kui wahwad pikasärgi-mehed oma kibitkad ära parandasiwad ja ometi minema paniwad…
Nad rändasiwad Kaukasiasse, kus nad Kubani jõe ääres asupaiga wõtsiwad. Kas kroonu neilt wõlga kätte nõudis ja kas ta selle kätte sai, on teadmata.
Oma üleaedsetele Tokultschakis, niihästi mõsnikkudele kui ka teistele asujatele, ei jätnud nad endist just mitte kõige paremat mälestust maha.
Naabrid kurtsiwad, et nad tihti nende omandusesse puutunud, mispärast nendega nii mõnigi kord kohtuskäimist ette tulnud. Kohalikule mõisnikule pidanud nad trahwi maksma, sest et nad küla tühjaks jäänud urtsikute küllest puid ja muud materjali „wõerandanud.“ Juhtunud mõnikord wõerad lambakarjad küla ligidal stepi peal olema, wõi koguni nende maa peale sattuma, siis aetud kari ööseks külasse ja wõetud mõne „raswatse woonakese“ (tallekese) näol, mis „kasuka-siilu“ (hõlma) all warjule wiidud, omawoliliselt tasu, jne…
Tokultschaki mahajätmisega ei ilmutanud wahwad alatskiwilased aga suuremat tarkust. Mennoniti usku sakslased ostsiwad pärast neid koha ära ja elawad seal nüid koguni jõukalt, sest maa on hea ja kannab wähegi korrapäralisel harimisel kõige paremat wilja. Aegamööda maksetaw ostuhind oli ka wõrdlemisi odaw — 10 rbl. dessatin. Mennonitlaste hoolel ja usinusel on Tokultschak üheks kõige ilusamaks ja õitswamaks asunduseks Krimmi lagendikus saanud. Toredaid hooneid ümbritseb imekena wiljapuude-mets, millest iga pere pool tiinumaad ja enam omaks nimetab. —
Dshurtschi küla Perekopi maakonnas oliwad Wene asujad 1861, aasta enne Järwamaa eestlaste päralejõudmist, ära wõtnud. Kroonu poolt ehitati neile sedamaid kirik külasse, mis peale 5000 rbl. maksma tuli, ja puhastati nende kaewud ära. Aga ka wenelased ei saanud Krimmi stepis, mis neile kuidagi meeldima ei hakanud, asumisega toime, ning paniwad juba aasta pärast minema. Nõnda sai koht priiks ja järwakad — enamisti need, kes Walkmanni wooriga sügisel Kara-Kijati tulnud — paniwad temale käe peale.
Maad oli 1451 dessätini, mis 80 mehe-hingele ära jaotati, nii et umbes 18 dessatini hinge kohta tuli. Aasta leib ja 100 rbl. raha pere peale hoonete ehitamiseks lisati kroonu toetusena juurde. Warsti peale kauba kinnitamist asusiwad uued elanikud külasse elama, wiletsates Tatari urtsikutes korterit wõttes.
Samruki asujate kõrwal oli siis see osakond eestlasi jäädawa asukoha kroonu pinnal ka kätte saanud. Nende eesmärgi järele tegiwad warsti mõned teised salgad, kes tarwilise maa niisamati Perekopi maakonnast leidsiwad.
Nõnda pakkus Kontschi-Schawa küla, mille päralt 1349 dessatini maapinda oli, 47 mehele hingemaad, millest 28½ dessatini isiku peale jagunes. Ka need asujad oliwad suuremalt osalt Järwamaa inimesed.
Umbes 80 hinge ehk 16 perekonda Harjumaa sisserändajaid, kõik Kolga wallast pärit, nõutasiwad omale natuke hiljem, 1864 a. kewadel, Sõrt-Karaktschora küla asukohaks, kus 30 dessatini mehe-hinge peale maad jätkas. Need inimesed waatasiwad esmalt, 1863 a. kewadel, Sarabus’is kroonu maa peal paar nädalat ringi; kiwine sööt ja 40 sülla sügawusel olew wesi peletasiwad nad aga minema, mispeale nad Japantschi külasse mõisniku maa peale kümnikkudeks läksiwad, kuni seepeale Karaktschora asundus neile silma hakkas.
Weel ühes Tatari külas, Kijat-Orkas, leidus Eesti asujatele warjupaik, kus iga rewisioni-hinge maajagu koguni 33 dessatini peale tõusis.
Kroonu ei olnud nimelt maa-andmisega ihnus. Seda oli ju ka küllalt ja ta oli nii odaw. Ilma sellekohasest määrusest asumise-seadustes kinni pidamata — seal räägiti ainult 12 kuni 15 dessatinist hinge kohta — jagati maa nõnda wälja, kuda teda küla päralt just oli ja kui palju wõi wähe hingesid juhtus olema. Oli maad rohkem ja saajaid wähem, siis mindi esialgsest määrusest kaugelt üle. Nõnda kõikus maaosade arw 18 ja 33 dessatini wahel, kusjuures ka maa wäärtuse-wahesid liig selgesti silmas ei peetud.
Dshurtschi asundusele, kus kõige wähem maad hinge peale jagus, juhtus selles asjas aasta hiljem hale äpardus, mille juures wanemate külataatide kitsas silmaring ning asujate märgist mööda minew ahnitsemine süidi oliwad. Küla kaotas selle läbi järgmisel wiisil ligi 900 dessatini maad.
1864. aastal palusiwad kaheksa Eesti perekonda, kes katseks Simferopoli ligidale mõisniku maa peale oliwad jäänud, kroonu käest maad. Neile anti luba, mõnda kroonu külasse asuda, mis juba eestlaste käes ja kus maad rohkesti on, näituseks Dshurtschi asundusesse, sest seal pidi peale 1000 dessatini weel jõude olema.
Aga Dshurtshi mehed wastu! Neil olla eneselgi maad wähe — kudas wõida nad siis rahwast weel juurde wõtta!
Seepeale saadeti kroonu maamõetjad paigale, asunduse maad üle mõetma. Ja mis tuli wälja? Mitte ainult ei leitud maad küllalt olewat juurde tulewate perekondade jaoks, waid ligi 900 dessatini oli weel üle! See maalahmakas lõigati nüüd küla krundi küllest ära…
Küll oli weel wõimalik, seda maad küla külge tagasi saada, nimelt pisikese ostumaksu eest. Sest kroonu andis asujate kätte ka müigi-wiisil maad, 10 kuni 15 kop. dessatin, pika-aegse tasumisega[1]. Aga Dshurtschi mehed lükkasiwad selle hea kauba külmalt tagasi ja lisasiwad seega esimesele ebatarkusele teise juurde — samm, mida nad hiljem kibedasti saiwad kahetseda.
Sest räägitaw waba maa anti järgmisel aastal enampakkumise teel rendi peale, ja mehed pidiwad ärapõlatud krundi eest, mida neil ju ometi tarwis oli, nüüd ligi — 400 rbl. aastas renti maksma! Pealegi tõusis rent aegamööda, sest iga 3 aasta takka oli uus wäljapakkumine. Kolm aastakümmet hiljem oli rent juba üle tuhande rubla tõusnud! Nõnda on Dshurtschi mehed selle maa eest aja jooksul kaugelt rohkem rendiraha pidanud maksma, kui tema ostuhind oli, nimelt umbes 6 rbl. dessatin, ja maa on ja jääb kroonu omaks.
Küll soowisiwad Dshurtschi asunikud seda maad hiljem osta, siis, kui nad juba kõrwatagust märkasiwad sügada, aga seda ei müidud nüid enam. 1864. a. tuli nimelt ministeriumist määrus, mitte enam endistel tingimistel asujaid kroonu maade peale wõtta, waid wiimseid üksnes enampakkumise teel rendi-kaubaga ära anda, millest kroonule rohkem tulu oli loota.
Teiste Eesti külade asunikud oliwad selles tükis terasemad: nad wõtsiwad ülejääwad maad kohe eneste kätte, mis wäljaostu-teel hiljem nende pärisomanduseks saiwad.
Ministeriumi määruse tõttu jäiwad ka need eestlased kroonu maast ilma, kes esimesel kewadel Simferopoli linna ligikonda, mõisnikkude maade peale, kümnikkudena ja rentnikkudena katseks elama asunud. Nähes, et kroonumaade omandajad õige lühikese ajaga kosuma hakkasiwad ja elujõule saiwad, palusiwad ka nemad hiljem endile kroonult asupaika, aga seda ei antud enam. Juba oli kroonumaa saamine otsas. Nad pidiwad kümnikkudeks ja rentnikkudeks edasi jääma ehk erakrundi-omanikkudelt maad ostma, milleks neil aga esiotsa raha puudus.
Sääraseid kümnikka elas umbes kümme perekonda Aktatschi-Kijati ehk Aabrami külas, kuhu tuttaw Aabram Nort, see kõige rikkam Eesti asunikkude seast, omale teatawasti wäikese päriskoha oli ostnud. Need kümme perekonda tegiwad omale söödis olewa mõisa-maa peale põldu, mille wiljasaagist nad ühe jao kümne pealt mõisale maksiwad. Loomade pealt, keda iga asunik 15 tükki wõis pidada, tehti 10 jalapäewa suwel heina- ja wiljakorjamise-ajal. Lamba pealt wõttis mõisnik 8 kop. aastas. Wäljas stepis tehtawast heinast sai mõisale kaks saadu kümnest, madalmaa luhaheinast, mida aga 8 kuni 10 saadu päewas wõis maha niita, kolm kuni neli saadu. See oli kõik, mis kümnikul Krimmis mõisnikule maksta ja teha oli — see oli Krimmi teoorjus.
Teine wäikem seltskond eestlasi, seitse kuni kaheksa perekonda, asus neilsamadel tingimistel lõuna-pool linna, ühe karaimi (juudi) maa peal, Putke külas. Need perekonnad, kes teistest asujatest wähe jõukamad oliwad, põlgasiwad kroonu maid, nagu paljud muudgi, iseäranis sellepärast, et need linnadest kaugel oliwad — 50 kuni 80 wersta.
Neid tingimisi, millede all talupoeg Krimmis maad sai — olgu kroonu, olgu mõisniku käest — nendega wõrreldes, mis kodumaa suurkrundi-omanik talupojale peale sundis, pidi Eesti asunik enesele juba esimesel aastal ütlema, et ta Egiptuse orjusest küll mitte Kanaani piima- ja meejõgedele polnud peasenud, küll aga pärisorjusest märksa wabamale põlwele. Eks tal olnud ju nüid selja taga need mitmed sajad kurnawad teo-, abiteo- ja korrapäewad, mis ta mõisnikule läbi aasta, hobusega ja jala, kõigi oma tööjõududega pidi tegema — maalapikeste eest, mis temal ja ta perel waewalt sooja hinge sees hoidis ja mida talle aega ei antud õieti haridagi! Eks tal olnud selja taga kõik need mitmesugused krööniwad maksud, mis mõisnik talle töö kõrwal weel peale weeretas, kõik need „kümnese wiljad“, need „kohtuloomad,“ need heinad, õled, puud ja lõngad kõik need jaama-, kirikuõpetaja- ja köstri-maksud ja kõik see talwine kodutöö, mis tema naiselt, tütardelt ja tüdrukutelt öögi ära riisus! Ja eks tal olnud lõpeks selja taga kepid ja witsad ja see terwe inimsuse wastane wägiwald, mis nii toorel näol kusgil ei julenud nähtawale tulla, kui Saksa junkrite aasialises wõimuwallas!…
Raske küll oli neil wäljaimetud ja ärakurnatud inimestel, kellelt määratu teekond ja hädarikas talwe weel wiimase jõu omale wõtnud, uuel asumaal elama hakata, hoolimata kroonu toetusest. Krimmi neitsilik stepipind, millest adrasahk wist kunagi läbi polnud lõiganud, nõudis palju loomajõudu ja häid tööriistu, mille muretsemiseks aga Eesti põllumeestel hakatuses rahalised abinõud puudusiwad. Küll ei olnud tööelajad tol ajal kallid — hea paar härgi maksis 40 kuni 50 rbl., tööhobune 25 kuni 40 rbl. — aga kes wähegi põldu tahtis teha, sel pidi neid neljajalgseid töölisi rohkesti olema, ja siin ei kuulnud kukur sõna. Oli ju ka weel piimaloomi waja, ja lehm maksis ikkagi oma 15 kuni 20 rbl. ära.
Sel lool ei olnud ime, et esimestel aastatel ainult nii palju põldu hariti ja harida jõuti, kui päewast päewa ja pihust suhu elamiseks just tarwis läks. Wähemast wiis paari härgi ja hobuseid pidi suure pöörusadra ette rakendama, kes kõwa ja tihket stepisööti tahtis künda, ja selgi wiisil jõuti ainult kolmweerand tiinu päewas ära künda. Ei jäänud siis asunikkudel, kellel tarwiline loomade arw puudus, muud nõu üle, kui kahe ja kolme perega ühte heita ja loomad kokku ühe adra ette rakendada. Nõnda tehti töö maikuu jooksul järje-kaupa ära. Sellega oli aga põllumaa walmis. Sügisel külwati seeme — ½ tschetwerti tiinumaa kohta — peale ja äästati raudäketega maha; kordamist ei olnud tarwis.
Muidugi puudusiwad asujatel ka kõik need paremad tööriistad, mis neil nüid wõimulikuks teemad, sadasid dessatinisid lühikese ajaga wilja alla panna ja wiljast koristada. Wili niideti kõik wikatiga maha ja riisuti käsirehaga kokku. Nii jõuetu ja tüitu, kui säherdune wilja koristamine ka oli — kodumaa kohta, kus aina sirp lõikuse-tööriistaks oli, tähendas see ometi edusammu. Ka selle poolest, et waewaline köögutamine ja seljakõwerdamine ära jäi.
Wähesel määral haritud wiljamaa pärast oli asunikkude sissetulek esialgu weel nii kasin, et noored inimesed talwel wäljast lisateenistust pidiwad nõutama. Mehed käisiwad Jaltas ja mujal lõunarannas, kus hiljem jälle head palka makseti, tööl, kuna tüdrukud linnas wõi mõisates teenistust wõtsiwad. Suwel aga oliwad kõik jälle kodus põllutööl.
Põllutegemise ja põlluharimise kõrwal käis hoonete parandamine. Kohendati ja korraldati wanu pool-lagunenud Tatari onnikesi nii palju kui jõuti, sest uute majade ehitamise peale polnud esimestel aastatel weel mõelda. Õnneks ei lasknud pehme, kuiw kliima paremate ulualuste puudust liig wäga tuntawaks saada. Ühtlasi puhastati kohe hakatusel ilmatu sügawad kaewud ära wõi ehitati uued.
Et wallalistele meestele kroonu maa peal küll hingemaaosa ära määrati, aga mitte kroonu asumise-raha ega leiba ja seemet kätte ei antud, siis pidi iga noormees, kes oma maa peal tahtis elama hatata, tingimata kaasakest otsima.
Neid ei olnud raske leida. Oli ju kodumaalt iga wooriga hea hulgake neiusid kaasa tulnud, ärarändajate tütrid kui ka teenijaid tüdrukuid. Neil oli linnas küll palgaliselt kaunis hea teenistus ja palju parem põli, kui kodumaal talu-töös, aga elu umbkeelsete hulgas ja keelepuudusest tekkiwad teenistuse-takistused tegiwad neiudele siisgi enam kui soowitawaks, tanu alla saada ja oma inimeste sekka tagasi peaseda. Nõnda oli iga tüdruk rõemus, kui talle kusgilt külast Eesti Jüri wõi Jaan kosja tuli.
Kirikliku talituse poolest ei olnud paariheitmisel takistust ees. Õpetaja Keuchel, kes eestlased oma karja külge wõttis, ei mõistnud kui Krimmi sakslane küll mitte sõnagi Eesti keelt, kui ta ka Tartus jumalatarkust oli õppinud, waid ainult sugu Läti keelt. Aga waimulik mees saab säärastest raskustest üle. Läbikäimisel eestlastega tarwitas ta Wene keelt, ja et wiimased seda ka ei mõistnud, siis ajas ta tõlgiga läbi. Selleks oli enamisti Gustaw Malts, kes nüid linna ligidal, Aabrami külas, elas ja aasta jooksul teenistuses hoolega Wene keelt oli õppinud, nii et ta sellega warsti kaunis lahedasti asju wõis ajada. Õpetaja ise aga harjutas enesele Eesti keeli lugemise kätte; peagi oskas osaw mees kirikuagendast ja muudest Eesti keeli waimulikkudest raamatutest selgel sõnal ja sündsal rõhul imestawale kogudusele jumalasõna kuulutada — justament nõnda, nagu oleks ta ise mõistnud, mis rääkis…
Paaride laulatamise-asja toimetati lühidelt ja lihtsalt. Pruut ja peigmees läksiwad ristimise-tähtedega, mis kõigil kodumaalt kaasa oliwad wõetud, ja paari tunnismehega õpetaja juurde ning palusiwad endid laulatada. See sündis sedamaid, ilma kantslist mahakuulutamiseta ja muude hariliste wormi-täitmisteta. Nagu nägusad mõrsja-ehted enamisti puudusiwad, nii puudusiwad kehwadel paaridel sagedasti ka sõrmusedgi, mida laulataja oma talituse juures tarwitas.
Kord juhtus ühel pruudil küll wana kulunud hõbesõrmus, kadunud ema pärandus, olema, aga peigmehel polnud niisugustgi. Õpetaja Keuchel, hea mees, kes sõrmuse pärast paari laulatamata ei tahtnud jätta, läks kirikust oma tuppa ja tõi oma perekonna käest wäikese kuld-sõrmse, mille ta peigmehele sõrme pistis. Sõrmus sai wahetuse läbi muidugi pruudile ning jäigi sellele — kingituseks laulataja poolt.
Seesugust wõi sarnast lahkuse-awaldust ei mälestanud Eesti asujad naljalt ühestgi kodumaa „hingekarjasest.“ Wiimased oliwad mehed wõtma, mitte andma…
Eestlaste kiriklikka tarwidusi täitis õpetaja Keuchel tawalikult pühapäewiti pärast Saksa keeli jumalateenistust. Siis käidi armulaual, laulatusel, lapsi ristimas ja ka harilist „hingerooga“ wõtmas. Nii takistaw kui kirikherra keeleoskamatus ka muiduses asjaajamises oli — lugeda oskas ta ometi paremini, kui nii paljudgi kodumaa papid Eesti keeli jutlustada, wähemast tuliwad tal sõnad sorawalt suust wälja, ilma selle kangutamise ja kugistamiseta ning ilma nende lause-weidrusteta millega waimulikud isandad Eestis koguduse kõrwu haawasiwad.
Kirikliste talituste juures sagedasti abiks oli pastor Keuchelile seesama noormees, teda ta ka wahelträäkijaks tarwitas — Gustaw Malts. See täitis kirikus köstri aset, iseäranis, mis lauarahwa wastulaulmisesse ja laulmisesse üleüldse puutus.
Sellekohase oskamise oli Gustaw kodumaalt kaasa toonud, kus ta noorematel aastatel Madise wanal köstril koorilauljaks oli olnud. Kiriku käsiraamatust pidi noor Malts õpetaja Keucheli soowil, altari kõrwal seistes, lauarahwale wahel ka pihti manitsuse-kõne ette lugema, kuna pastor tähtsamad kohad ise luges.
Nõnda oli senistele lahkusulistele maltswetlastele walitsewa kiriku süles jälle pesakene tekkinud, mille nad rahulikult wastu wõtsiwad. Maha oliwad igasugu protestid maetud, tuttawast riide- ja juukse seadusest peale kuni kirikus palwe-ajal püstiseismiseni ja suusõnalise wastuwaidlemiseni.
- ↑ Näituseks maksis Karaktschora asundus oma maa eest, seda 34 aasta pärast wälja ostes, 14½ kop. dessatinist. Ostuaeg oli 40 aasta peale määratud.