Mine sisu juurde

Prohwet Maltswet/44

Allikas: Vikitekstid
43
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
45


44.

Nisu.

Krimm sai Maltsweti usule hauaks, ja mitte üksnes seni nähtud põhjustel. Petetud ainelistele lootustele, mis nimetatud usule esimese lahutawa paugu andnud, järgnesiwad põhjendatud ainelised lootused, mis häwituse täieliseks tegiwad.

Eesti asunik hakkas warsti märkama, et Krimmi mullapind ilusat nisu kaswatab. Mitte igal suwel ei põletanud põuapäike lagendikku surnud kõrbeks, mitte igal suwel ei käinud rohutirtsude pilwed nurme ja aeda laastamas, mitte igal suwel ei olnud wesi maapinnalt tilgatumaks kadunud. See paisutas südant rõemsate aimduste ja ootustega. See istutas asujatele wõimsad huwid põue ja pähe. Ja nendel ootustel ja huwidel ei olnud enam midagi tegemist usuga. Need oliwad puhtasti teisest ilmast pärit — otsekohe maa pealt, ilma mingi wõera seguta.

Maad oli küllalt. Ja maa oli odaw. Mida rohkem maad harid, seda rohkem nisu saad. Ilusat kollast nisu, mida nii kerge kullaks on muuta! Mis muud, kui püia wõimalikult palju maad harida, et wõimalikult palju nisu saad! Püia nii palju nisu saada, et ise söönud oled ja kaupmehele kulla wastu wahetamiseks ka midagi jääb. Mida rohkem, seda parem! Niisugustest huwidest aga hakkas uus usk wälja kaswama, usk, mida keegi kirikuõpetaja mõni aastakümme hiljem, oma seisukohalt hukka mõistes, nisuusuks olla nimetanud…

Kui needsamad inimesed kodumaal abita ja trööstita majanduslisel seisukorral oliwad, siis heitsiwad nad lahkusule, mis neile kangema palweorjuse ja mõnede wäliste kombete hinna eest Jumala awitawa sõpruse osaks pidi muretsema, õhinaga kaenlasse. Nüid aga, kus nad ilma misgisuguse jumaliku ime abita, mille sisse nad uskunud, päris oma jalge peal, ja mööda harilisi, inimeste tehtud maanteesid, suurte wiletsuste järgi, teise üsna kainesse ja loomulikusse maakohta jõudnud, kus heal aastal ainult parem wili kaswas, kui endises kodus, ja kus maad rohkem ning maksusid wähem oli — nüid ei olnud sel palawal palwe-usul, sel meeleheitlisel imede-lootmisel nende ajudes enam maad. Wõib olla, et lugu pisut teisiti oleks olnud, kui nad Krimmis kohe külla otsa oleksiwad sattunud — ilma suurema töö ja waewata. Wõib olla, et nad seda siis Jumala iseäraliseks ja otsekoheseks armuanniks oma ärawalitud lastele oleksiwad pidanud. Aga neid ootas Krimmis niisama raske, kui kaine töö. Nad pidiwad esimesel ajal ka siin mitmesuguste puudustega wõitlema, millest neil ainult aegamööda wõimalik oli peaseda ja kosumisele jõuda. See mõjus kainendawalt, wõerutawalt, uinutawalt nende usulise meele kohta, just nii nagu silma paistma hakkaw lootus, usina töö läbi haljale oksale tõusta, tagaerutawalt, sundiwalt nende aineliste instinktide kohta mõjus. Palwewaimu asemel puges nüid äriwaim seniste maltswetlaste sisse. Ja see kaswas sel määral, kuda nende ainelised lootused täide hakkasiwad minema.

Sellest äriwaimust ei jäänud Maltsweti koguduse senised juhtiwadgi waimud puutumata, nende seas prohwet ise.

Aabram Nort, Maltsweti tähtsam ja agaram jünger Kolga rannas, oli kodumaal, uut usku wastu wõttes, hobusewahetamise maha jätnud, sest et see jõle pidi olema Issanda ees. Aga seesama Abram Nort hakkas Krimmis warsti jälle hobuseid wahetama! Nüid ei olnud see enam patt…

Ka teised hingeäratajad ja abiprohwetid riputasiwad usulise kihutusetöö Krimmis enam wõi wähem warna, üksgi neist ei rännanud enam sihilikult piibli ja lauluraamatuga, awalikka palwetundisid pidades, ringi. Selle asemel hakkasiwad nad wirgasti saaki-tõotawat põldu harima wõi hea palga peal teenima. Ants Kõrge, see hoidlik mees, jõudis enesele pikema teenistuse järgi Simferopolisse maja osta, kus ta wana ea sees weel naise wõttis ning mureta kodanikuna kuni surmani rahuliselt elas. Silejew ja Madis Kirsipuu heitsiwad linna ümbruses põllumeesteks ja kogusiwad omale kaunisti warandust, kuni wiimane hiljem Kaukasiasse edasi rändas. Tiskre neitsi Miina teenis esmalt Samrukis oma sugulaste juures mõne aasta, mispeale ta sealsamas mehele läks ja tubli perenaisena weel praegu Kaarel Torbeki kodust majapidamist juhib. Awalikust usutegewusest taganes niisamati ka Mari Kusnets, kes Krimmis oma wenna ja õemehe juures elas, kuni need 1883. aastal Kaukasiasse asusiwad; mõni aeg seepeale suri endine „lugeja Mari“ neiupõlwes ära.

Aineline ja äriline waim ei jätnud, nagu tähendatud, ka Maltswetti ennast riiwamata. Wõib olla, et rahwa muutunud meeleolu tema kui ka ta endiste abiliste kohta selles tükis edendawat kaasmõju awaldas, sest kurtidele kõrwadele ei maksa ju kõnet pidada.

Kui Maltswet ligi aasta Puschkina mõisas ööwahiks olnud, läks ta ühe Eestimaalt waremalt Krimmi asunud arsti, Dr. Fischeri, juurde, kes seitse wersta Simferopolist, Jalta maantee ääres, elas, sellesama ameti peale. Siit hakkas Maltswet sugurahwaga, kelle meelepaha tema wastu juba jahenema lõi, iseäranis Aktatschi küla inimestega, natuke sagedamini kokku puutuma. Seda tarwitas ta muu seas, et ärilisel teel oma sissetulekut pisut kohendada. Endine matiwõtja tõstis temas jälle pead. Mitte ainult ei olewat ta asunikkudele hea wahekasuga lehmi ja ühte ning teist muud müinud, waid ka ühe maja-ostu juures ohtra tulu eest waheltkauplejaks olnud.

Maja ostja oli Jaan Mõnuwere, seesama endine Albu peremees, kelle must härg omal ajal maltswettide peksjatele Albus piduroaks ära küpsetati, kuna ta ise ühes teistega weresaunast läbi pidi käima. Kui Mõnuwere omale Krimmis pesapaika otsis, soowitanud Maltswet, kes teatawasti aasta warem siia tuli kui rahwawoorid, temale ühe sakslase maja osta, mis Aktatschi külasse mõisniku maa peale oli ehitatud. Mõnuwere ei olla esiti nõus olnud, sest ta tahtnud linnast üht majakestega krunti osta, andnud aga wiimaks järele, kui Maltswet talle peale käinud, et ta kui põllumees parem ikka külasse jääks. Maltswet, kes Wene keelega juba sugu toime sai, lubanud kauba müijaga tasuta walmis teha, milles keelepuudus ostjat ennast oleks takistanud. Nõnda saanud sakslase maja 350 rbl. eest Mõnuwere omaks. Umbes aasta pärast puutunud wiimane ja mõned teised eestlased, kes juba natuke Wene keelt tönkasiwad, sakslasega kokku ning kuulnud wiimase käest, et tema maja 250 rbl. eest Maltswetile kui Mõnuwere wolimehele ära müinud, mitte 350 eest, ning wiimaselt olla ta ka ainult selle summa saanud. Oma tõendust kinnitanud sakslane ustawa kõwadusega.

See oli äriline tegu, nagu ärilised teod kõik on. Maltswet oli waheltkaupleja ja tahtis oma kasu saada. Et ta seejuures natuke walet tarwitas — missugune ärimees ei tarwita äri tehes mitte walet? Kui Maltswetile ta tegu pahaks pandi, siis muidugi selle pärast, et ta weel waimuliku mehe lõhnas seisis. Pahakspanejad oliwad ka kõige pealt need, kes matiwõtjale matti maksnud — Jaan Mõnuwere ja neli, wiis teisi meest, kes Juhan Leinbergiga äriliselt kokku puutunud.

Need pahased mehed pidanud kurja nõu, endise prohweti ja usuisa käest nendelt wõetud kasu wägise tagasi pitsitada. Kuid sellest saanud Maltsweti lähemad sõbrad külas haisu ninasse ja tõtanud teda hoiatama. Kui mehed Maltsweti elupaika jõudnud, olnud ta juba sealt ära läinud ning hoidnud hiljem Simferopoli ligikonnast eemale…

Järgmisel ajal elas Maltswet, teenistusest waba, kord siin, kord seal sugurahwa juures, kõige wiimaks Dshurtschi asunduses, kus temal, nagu Aabrami külasgi mitmed wanad head sõbrad oliwad. Rahwa laiemate hulkade poolt ei olnud tal enam otsekoheseid waenu-awaldusi karta, sest mida paremale järjele asujate majandusline elukord kosus, seda enam ununesiwad süidistused prohweti wastu, kes tõotuste ja ilmutustega äpardunud, seda leplikumalt hakati tema kui eksliku inimese peale waatama.

Ta elas ainult neli aastat Krimmis, siis pööras kodumaale tagasi — aastal 1865. Otsekohest põhjust andis talle seks lugu, et tema perekond, nagu teada, temale siia järele ei tahtnud tulla, kuna ta passi puudusel Krimmis pealegi iseseiswaks maapidajaks ei wõinud hakata. Aga ka waimulikul põllul ei olnud tal siin enam midagi teha. Prohwet oli oma uskujad, apostel oma koguduse kaotanud. Küll walmistas temale see pisuke ringkond ligemaid sõpru, kes talle weel ustawaks jäänud — enamisti wanemad naisterahwad — üsna liigutawa jumalagajätmise-tunni ja täitsiwad ta reisuwankrit wirgasti kõiksugu witsikute ja lännikutega. Rahwa enamus nägi teda aga wilu osawõtmatusega enda keskelt lahkuma — maalt, mille ta oma kogudusele ja iseendale elamiseks wälja walinud…

Et seniste usumäratsejate hulka jampsimise-riismeid maha jäi, et üksikud isikud kauemat aega weel endiseid unistusi alal hoidsiwad, kui ka enam erawiisil, see oli erandline nähtus, mis muutunud meeleolu üleüldsust ei teisendanud. Mitte aiuult, et neitsi Miina Samrukis weel mõnda aega maailma otsast ja wiimsest kohtust kõneles ning usulisel õhinal ka wahel hingetuks jäi, mitte ainult, et Paide Ants pisikese ringi keskel endist imede-usku teatawa ajani püidis alal hoida, waid aasta wõi paar peale Maltsweti lahkumist tõusis Aktatschi külas koguni uus prohwetike üles, kes pihutäie nõdrukeste poolt ka uskumist leidis.

See prohwetlik äbarik oli keegi hoopis põrunud mõistusega inimene, nimega Jaak Siberg. Ta põdes raske soojatõbe läbi, ja kui ta ihuliselt terweks sai, leidus, et ta waimliselt haigeks oli jäänud. Ta pidas ennast prohwetiks ja Moosese sarnaseks imetegijaks, lubas rahwa kuiwal jalal läbi Mustamere Jerusalemma wiia, peksisgi kord Aluschta juures oma prohweti-kuuega merd, et see kahele poole tõuseks ja tema „kogudusele“ kuiwa kõnnitee soetaks, kriipsutas oma toa seinad mõistatuslisi waresejalgu täis ning tegi ja kõneles kõiksugu muid waimuhaige inimese aruta ja otsata totrusi, mida tema uskujad muidugi Jumala saladuslisteks ilmutusteks pidasiwad ja oma tarkuse järele püidsiwad seletada.

Jaak leidis, nagu tähendatud, uskujaid. Aga neid ei olnud rohkem kui waewalt paarkümmend hinge, ja needgi oliwad enamisti isikud, kes arukese poolest uuest prohwetist palju kõrgemal ei seisnud, inimesed, kes usuhaiguses paranemata olekusse sattunud. Rahwa laiemad ringid seisiwad Jaagust wilult eemal, wõi waatasiwad naerdes ta tembutuste peale maha.

Kui waesekese nõdrameelsus ikka selgemalt nähtawale hakkas tulema, toimetati ta küla mõistlikumate elanikkude poolt hullumajasse, kuhu ta poolteiseks aastaks jäi. Siis aga wõtsiwad tema poolehoidjad ta sealt enda wastutusel wälja ning toitsiwad teda ja ta perekonda nii kaua, kui Jaak 1880. aastal ära suri. See toitmine sündis nii lahtisel käel, et prohwet oma perega päris opmanni-elu elas, ning täiesti usutaw oli, kui üks tema jünger, Mart Kirspuu, pärast kurtis, ta olewat Jaagukesele üksi peale tuhande rubla ohwerdanud. Niisugune ohwrimeelsus oli seda tähelepanemise­wäärilisem, et Mart ja tema naine ise kehwad teenijad inimesed oliwad. Paide Antsul, kes sõgedat sonijat niisamati Jumala kõnetoruks pidas, läinud tema peale kah mõned head sajad wälja. Igal reedel wõttis prohwet oma koguduselt kõiksugu andeid wastu, millede seas, sest et jumala-mees maias oli, mesi, suhkrusaiad ja muud magusad asjad tähtsat osa mängisiwad…

Jaagu jüngrite waimlist järge kujutab kõige paremini lugu, kuda nad oma prohweti maha matsiwad. Nad paniwad ta walges ohwitseri-mundris, mõek wööl, puusärki, ning linna surnuaial olewa haua peale lasksiwad risti üles seada, mille peale kolmel keelel, Wene, Saksa ja Eesti keeli, oli kirjutatud: „Siin hingab Jumala rahus Taaweti kuningas“…

Hiljem tsuskas mõnede peas küll helgike üles, et nad tüssata saanud, ja siis kahetses üks oma meepotikesi, teine oma suhkrusaiakesi taga. Aga nüüd polnud enam midagi parata — prohwet oli kõhu täis söönud ja arwe Jumala maksta jätnud…

Need oliwad wiimased kramplikud tuksatused, mis endisest wõimsamast usuliikumisest weel järgi jäänud. Krimmi eestlaste seas leidub küll praegugi weel, iseäranis wanemate inimeste hulgas, wagatsejaid, aga need on seda laadi, nagu wagatsejad meie talurahwa seas igal pool — inimesed, kes hariduslisest walgusest hoopis ilma jäänud. Märatsewad liialdused aga oliwad „Taaweti kuningaga“ lõpulikult maha maetud — rahwa enamuse seast aga juba ammu enne, — siis, kui salwedesse kuldset nisu hakkas koguma…