Prohwet Maltswet/46

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
45
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
47


46.

Jõul.

Moodsed wäljamaa põllutööriistad ja masinad aitasiwad Eesti asunikkude maja-pidamise nende siiaasumise kolmandal aastakümnel õitsemisele. Nende abinõude waral oli neil wõimalik, ikka rohkem söödis seiswat maad wilja alla panna — oma pärismaad, kui ka sellele lisaks wõetud rendimaad. Oliwad nad esimesest seni peremehe kohta ainult 3 kuni 5 dessatini põlluks jõudnud harida ja ära seemendada, siis külwas peremees nüid juba 30 kuni 50 dessatini wilja täis — ta asjandus oli kümne-wõrra kaswanud. Nõnda oli pärismaa warsti terwelt põlluks saanud ning asundusel naabruses olewate suurkrundi-omanikkude käest mitmed tuhanded desjatinid juurde renditud wõi kümnese peale wõetud. Polnud ka ime: neli paari weoloomi wõisiwad uue kolmeteralise adraga juba 2 kuni 3 dessatini päewas üles künda ning Amerika niidumasin, kaks ehk kolm hobust ees, wõttis päewas 6 kuni 8 dessatini wilja maha. Paremad mehaniklised abinõud tegiwad ka wiljapeksmise, mis Krimmis kuiwatus-rehte ei tarwita, ning tuulamise kergeks ja rutuliseks.

Krimmi peremeeste pungad paisusiwad. See tõi kõrgendatud nõudeid elulaheduste kohta kaasa. Hakati uusi, paremaid eluhooneid ehitama. Uued alewi-sarnased külad, korralise plaani järele ehitatud, tekkisiwad wanade asemele wõi kõrwale, kahelepoole laia, sirget peatänawat. Endiste Tatari urtsikute ning ajutiste wäikeste talutarede aset hakkasiwad nägusad, awarate ruumidega kiwi-ehitused täitma, milleks Krimmi kollane kiwi, endiste merepõhja karploomakeste sünnitus, head materjali pakkus, kuna katused sagedasti üsna kallitest wäljamaa kiwidest tehti. Walguse ja puhtuse kõrwal hakati ka eluruumide ehtelise ilu eest hoolt kandma. Uuemad Krimmi eestlaste elumajad ei rõemusta mitte ainult oma helewalgeks lubjatud sisemiste ja wälimiste seinte, oma waabatud põrandate ja kõrgete akendega silma, waid ka mitmesuguste ilunõuet ilmutawate krohwi- ja wärwi-kaunistustega, garniisidega ja lae- ning põranda-maalitustega. Mida kolmas aastakümme selle poolest weel tegemata jättis, seda on waheajal wiimased wiisteistkümmend aastat teinud. Muidugi seisab elutubade sisemine sead, majariistad ja muud tarbeasjad, kauninenud ruumidega kokkukõlal, ja nii mõnigi endine Eesti suitsutare- ja sawipõranda elanik istub nüid pehme sohwa peal, sirutab jalad kauni põranda-waiba peale wälja ning käsib poega wõi tütart ajawiiteks harmoniumi ehk klawerit mängida, kuna talle ta wastas olewast suurest peeglist, läikiwa kummuti peal, isanda priske ja lahke nägu wastu waatab, kes sügisel kolme kuni nelja tuhande rubla eest nisu ära müis…

Elumajade ümber asutati suuremad ja wähemad wiljapuu-aiad, mis lagendiku-küladele, kui ka kasinal määral halja näo ning majadele rohelise raami annawad. Eestlane, kes kodumaal peaaegu ainult õuna kui tawalist küla-aiawilja paari marjatõu kõrwal tundis, nopib siin nüid aprikosisid, murelisi, mandlid, persikuid, Greeka pähklid ja aiawaasid oma aiapuudelt ja põesastelt.

Jõu kaswamise jooksul ei unustatud muidugi ka korralikumaid awalikka hooneid muretsemata. Nooresoo harimiseks ehitati koolimajad. Jumala palumiseks, et ta wiljawoosi wõtaks õnnistada, palwemajad — kõik enam-wähem otstarbekohased kiwihooned. Köster-kooliõpetajateks palgati kodumaalt parema eelharidusega jõuud.

Endistest Eestimaa teorentnikkudest, wabadikkudest, sulastest, iseäranis nende järeltulewast põlwest, on Krimmis kapitalistlisel arenemise-teel iseseiswad põllupidajad ja krundiomanikud saanud, kes oma aastaseid sissetulekuid tuhandetega loewad. Endistest peksetud, piinatud, wäljaimetud tööorjadest ja nende lastest on tööandjad saanud, kes nüid ise proletarliste tööjõudude najal endid rikastawad. Nende suure ja raske töö teewad wäheste koduste teenijate kõrwal iseäranis Wäike-Wenemaa rändawad põllutöölised ära, need maawaesed Wene talupojad, kellele kuulsa „priiusega“ hingemaa nime all põline nälg osaks anti. Need inimesed, kellel elamiseks wähe, suremiseks palju, ilmuwad kewadel nagu kihulaste-parwed Tauria lagendikku, et oma ainust wara, endi tööjõulisi liikmeid, leiwa ja palga eest neile müia, kellel wõimalus olnud, kõigi töötawate käte päralt olewast emalikust maapinnast teatawat osa endale „päriseks“ omandada…

Muidugi ei käinud ja ei käi mitte kõigi Eesti asunikkude käsi nii hästi, nagu neil, kes parajal ajal kroonu maad märkasiwad wõtta wõi eramaid osta. Pärast Türgi sõda alatasa kerkiwad rendihinnad ja kümnese-tingimised ei lubanud nii mõndagi neist jõudu koguda, nõnda et ühed 1872 aastal, mil kodumaal Kaukasiasse rändamine liikwele tõusis, kui ka hiljem kah sinna asusiwad, kuna teisi, nende seas ka pärismaa-omanikka, hiljem Amerikasse wälja rändas. Praeguste Krimmi rentnikkude seas on jõukaid märksa wähem kui kehwapoolseid. — —

Nende wäheste Eesti sisserändajate hulgas, kes Krimmis põlluharijateks ei hakanudgi, oliwad mõnede wallaliste inimeste kõrwal, kes linna teenima jäiwad, ka Taawet Lõhmus ja Aadu Wikerpuur.

Esimene töötas aastat kolm Wene meistri juures, siis oli ta ameti ja ameti kõrwal Wene keele niiwõrt ära õppinud, et ta „oma käe peale“ wõis hakata. Iseseiswa tõllasepana, wäikeselt algades, ehitas ta paari õpipoisi ja ühe selli abil mõne aasta Simferopolis Krimmi lineikasid, britschkasid ja tatschankasid, siis asus Sewastopolisse, kus tal õnneks läks, wana, hea nimega tööäri, mille senine jõukas omanik rahupõlwele asus, tulusa kaubaga ära osta.

Sest Taawet Lõhmus oli tööandjana warsti wäikeseks rahameheks saanud. Kuna ta selli-põlwes, kõige usinuse ja osawuse peale waatamata, ainult nii palju oli teeninud, et ta ennast ja oma perekonda lihtsal wiisil wõis toita ja katta ning ükshaawal mõnda tööriista tulewiku tarwis muretseda, kogus talle meistripõlwes juba esimese paari äriaastaga nii palju kalitsasse, et Seenepalu Andrese wõlg tasa sai ja talle esimene hoiusumma wäärtpaberina kappi sigines. Kolm, neli järgmist aastat tegiwad talle juba wõimalikuks, nimetatud tõllasepatöökoda Krimmi elawas sadamalinnas omandada.

Ja seejuures oli Lõhmuse perekond wiimase seitsme aasta jooksul kolme toidu- ja riidenõudja poolest kaswanud, kuigi nende nõuded esiotsa weel suured ei olnud. Nagu oleks lõunamaa pehme, soe kliima Taaweti ja Anu abielu kohta sigidust annetades mõjunud, lõppes korraga pikk waheaeg, mis wigase käega Juku sündimisele järgnenud, ja Anu hakkas mehele iga paari aasta takka warrude-rõemu walmistama. Poisi järele tuli tüdruk, tüdruku järele jälle poiss, ja kõik terwed nagu purikad, ning kõigil oma kümme seaduslist sõrme käe, kümme korrapäralist warwast jala otsas! See oli rikkus, mis Juku paar puuduwat näpukest ohtrasti ära tasus. Nagu näis, oli taewataadi meelepaha isa Lõhmuse pikkade näppude üle sest saadik lahku löönud, kui Lõhmusel enam tarwis ei olnud, neid keelatud kombel wälja sirutada…

Jooma-kiusatusega sai meister Lõhmus seda kergemini toime, mida jõukamaks ta läks, mida täiem ta ümarguseks kosunud kõht oli. Ta täis trahteris, nagu teisedgi meistrid, napsitas ja weinitas ka kodus, nagu muudgi ausad linnapapad; aga ta ei sattunud enam ööde ja päewade kaupa järgemööda mülkasse — ka seda polnud tal enam tarwis…

Suur oli Anu ema imestus, et Jumal inimestele, kes temast wäljagi ei teinud, õnne ja wara jagas. Mida enam wäimees sellisid ja õpipoissa töösse wõttis, seda suuremaks kaswas ta sissetulek, ja kõik ilma palweta, ilma sagedase kirikus- ja laualkäimiseta! See polnud ju enam kellegi õigus! Isegi Anu, kelle jumalakartusest ja palwe waimust eit enne nii suurt rõemu tundnud, elas nüid „nagu põrsas laudas;“ mida priskemaks ja paksemaks emandaks ta läks, mida uhkemaid riideid mees talle ostis, mida paremad road ta lauale kandis, seda ilmalikumaks läks ta meel. Aga wara — see kaswas neil! Kaswas ilma Jumala õnnistuseta!

Liisu sai seeüle weel mitu aastat imestada, siis tuli Liiwa-Annus talle järele. Aga tal oli imetlemise-wine weelgi suu ümber, kui nad ta kirstule kaane peale paniwad…

Tõnu-Peetri Madisega puutusiwad Lõhmused ainult ühe korra weel kokku — siis, kui Madis Kaukasiasse rändamise eel neid Simferopolis Jumalaga käis jätmas. Ta oli mõnus ja magus, nagu kunagi, ja tegi lahkumise nii pehmeks ja soojaks, nagu oleks tal wend ja õde maha jätta. Tema pärastisest käekäigust ei kuulnud Taawet ja Anu enam midagi.

Wikerpuuri Aadu wahetas küla linna wastu warsti ümber. Ta elas esite mitu aastat Simferopolis, kus ta suurematele meistritele ja riiete-kauplustele kodus tööd tegi. Siis asus ta, natuke korjandust taskus, Feodossiasse, kus ta enda, nagu sõber Lõhmus eel, oma jalale seadis. Ta käsi ei käinud küll mitte nii hästi kui Taawetil, siisgi kuuldi teda — ta kirjutas wahel Lõhmustele Sewastopolisse — rahuloldawalt elawat.

Suur rõem oli talle juba Simferopolis seeläbi osaks saanud, et proua Elts Maie preilikesele pisikese noorherra seltsiliseks nõutas, wäikese Wikerpuurikese, kellest õnnelik papa kindlasti teadis, et ta seda liignime õigusega kannab. Aadu rõem oli nii suur, et ta sedamaid woorimehega, kaks pudelit Krimmi punast taskus, Lõhmuste juurde sõitis päratumat sündmust teatama. Ja rõemuga wõistles uhkus. Mitu kuud nähti teda wäga püstaka ninaga ümber kõndiwat, ja kui talle keegi tuttaw uulitsal wasta tuli — olgu eestlane wõi wenelane, juut wõi tatarlane — pidas ta tema kinni ja juhtis jutu kohe oma abikaasa peale, kes nüid nii wäga kodu külge olla seotud, sest et tal rinnalaps olewat. Ja missugune weel — — sündides üksteistkümmend naela, üksteistkümmend Wene naela raske!… Ja siis laskis ta ennast kui isa imestada, kellel üheteistkümne-naelane poeg kodus — sündides üheteistkümne-naelane!

Küll oli endine Pärtli ’perenaine raskeid lapsi ilmale toonud, millest Kuglil omal ajal palju räägiti, aga temagi kõige rängem poiss oli ainult kümme naela kaalunud. Kahju, tõesti kahju, et kõik Kugli inimesed nüid teada ei wõinud saada, et Wikerpuuri poiss weel terwe naela wõrt raskem oli!

Mis Pärtli Juulasse muidu puutus, siis kestis tema wiljakus ka Krimmis edasi. Pärast Willemi surma läks ta warsti teisele mehele — ja kellele? Ei kellegile muule, kui Altsauna Tõnisele, kes ju selsamal ajal oma Wiiust ilma oli jäänud. Mõlemad lesed, kelle lasterikkust surm küll märksa oli kahandanud, heitsiwad teineteisega lausa kaastundmuse sunnil ühendusesse: üks ei saanud meheta, teine naiseta edasi, sest kumbagi lapsed ei täitnud majapidamises weel iseseiswa abilise aset, ehk neist wanemad küll juba tööwõimulised oliwad. Nõnda ühendasiwad nad iseenestega ka oma todused tööjõuud, ja nüid oli asi korras. Tõnis pidas tol ajal Simferopoli ligidal kümnese-kohta, kust ta hiljem ühte Eupatoria lähedal olewasse rendikülasse asus. Tema oli üks neist Eesti asujatest, kellel korda ei läinud, kroonu- ega ka mõisnikumaad päriseks omandada, millest jaolt ka tuli, et ta kunagi iseäranis jõukale elujärjele ei kerkinud. Selle nähtuse põhjuste seas polnud wist see kõige wiimane, et Juula, tema muidu nii tragi teine perenaine, palju oma terwisest, ajast ja tööjõust nurgawoodisse pidi jätma. Üleliigsest lasteõnnistusest ei peasenud paraku Tõnis ja Juula ka uue abielu läbi. —

Krimmi-rändamise juhtiwatest tegelastest pööras üks, Gustaw Malts, hilisemal ajajärgul põllutööle selja ja heitis Simferopolis jõuka majaomanikuna linnakodanikuks. See sündis 1889 ja 1897 aasta wahel, mil Hessi kärbes Krimmi põllumehi kaheksa aastat järgemööda wiljaikaldusega kahjustas. Kui Malts äparduse all mõne aasta kannatanud, kaotas ta julguse, müis oma koha Tarhanis ära ja asus linna, kuna tema Samruki maaosa, nagu ennegi, rendi peale jäi. Hiljem, kui hädaaeg möödas ja põllupind jälle rohket saaki andis, sai Malts seda müiki kahetseda, aga nüid polnud enam midagi parata. Gustaw Malts on nende nooremate sisserändajate hulgast üks, kes weel priskel terwisel elawad; tema imewärske mälu on terwe rändamise- ja asumise-loo ning selle üksikud kirjud südmused kujukal täiusel tänapäewani alles hoidnud.