Prohwet Maltswet/45

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
44
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
46


45.

Kosumas.

Wäljarändamine Eestist Krimmi jäi peale seda, kui 1861. ja 1862. aastal tulnud rahwawoorid pärale jõudsiwad, seisma. Maad oleks Tauria poolsaarel enam kui kümnele tuhandale perekonnale jätkunud, aga seda ei tuldud saama.

Muude põhjuste kõrwal, nagu wiletsad passiolud, pikk tee, ettewõtliku meele puudus ning naeruwääriline paiste, mis sel maltswettide ettewõttel „ilmalikkude“ silmas oli, mõjus iseäranis weel see tagasihoidwalt rahwa kohta, et Krimmist esiotsa aina halba oli kuulda. Mitte ainult ei löödud kodumaal esimeste wäljarändajate hädatalwest ajalehtedes ja kantslites lärmi, waid üksikud inimesed ja perekonnad, kes wõera maa tundmata oludes midagi ei märganud peale hakata, pöörasiwad kodumaale tagasi ning laitsiwad seal Krimmi sootuks ära. Et need, kes rahwa kahanemisest kahju saiwad, niisuguste tagasipöörajate laidusõnumid ka kaugemale wälja helistamata ei jätnud, on arusaadaw.

Üks säherdustest tagasiminejatest oli keegi Kaarel Sollenbach, kes kutsari-ametis eluaeg saksu oli teeninud ning kõige wiimaks Ahula mõisniku von Grünewaldi juures teenistuses olnud. See mees, kelle Krimmi kurb nägu ära kohutas, keeras, 1862. a. sügisel siia jõudes, kohe otsa ümber ja jõudis juba nowembri-kuul Ahulasse tagasi. Seal läks ta sedamaid endise leiwaisa juurde, kelle lahke wastuwõtmise üle ta julge wõis olla, ning rõemustas teda tumedate lookestega Krimmi koledusest ja wäljarändajate hädast.

Ei, need oliwad lõbusad sõnumid sakstele! Herra von Grünewald teatas neid ringkirjaliselt wiibimata oma naabritele, need jälle omadele, kuni terwe maakond teadis, et Krimmi rännanud talupojad uue asumaaga sugugi rahul ei olewat, nii et nad warsti robinal tagasi tulla! Mõisate sundijad aga kandsiwad selle eest hoolt, et rõemusõnumid ka külasse ulatasiwad ja seal tarwilist õudu sünnitasiwad.

Et saksad krimmlaste tagasituleku sisse uskusiwad, näitab wäike looke, mis Seidla baroni ja tema rentniku Mart Jalaka wahel peale kutsari-Kaarli kojujõudmist sündis. Jalakas, kellel nõu olnud, 1863. aastal ka Krimmi rännata, oli eelaasta Jaagupi-päewal mõisas oma kohta üles käinud ütlemas. Baron keelanud ja hoiatanud teda elawalt. Lubanud wiiwaks Mardi renti ligi poole wõrt alandada, kui ta aga paigale jääks ja teistele halba eesmärki ei annaks… Kui nüid Sollenbach Krimmist halwad sõnumid kaasa tõi, jättis Jalakas wäljarändamise-mõtte katki ning läks mõisa oma kohta baroni poolt tõotatud odawama rendiga endale tagasi kauplema. Aga wõta näpust — baron Vietinghoffil oliwad nüid koguni teised jutud ja tingimised! Ta tähendas Mardile külmalt ja kuiwalt, et rahwas Krimmist tagasi tulla, mispärast ta kohtadele hea osa renti — juurde lisada!…

Nende perekondade seas, kes järgmistel aastatel, peale kutsari-Kaarli, kodumaale tagasi rändasiwad, oliwad mõned lugupeetud isikud, mis koduse rahwa kohta Eestis mõjuta ei wõinud jääda — kõige pealt Maltswet ise. Temaga ühel aastal lahkus Wisusti Juhan, liianimega Pelikan — seesama Wäinjärwe walla peremees, kes Albu mõisa tallis, pärast teiste maltswettide nuhtlemist, mõisa peksumeistri käest nii rängasti witsutada sai, et ta hulk aega haigewoodis haawu põdes. Ka see haiglase olekuga erutatud hädaldaja ei saanud Krimmis kuidagi hakkama. Ka kaotas ta siin surma läbi oma üheksa-aastase tütre, mis wäga rõhuwalt ta peale mõjus. Naise wastuseismisest hoolimata, kolis ta peksurikkale wägiwallamaale, mille mälestusi ta oma ihu peal kandis, jälle tagasi, kus ta hiljem Ambla kihelkonnas elas ja „Pranku wanamehe“ nime all laiemalt tuttaw oli.

Aga ka tähtsam ja rikkam isik Krimmi läinud Maltsweti usuliste seast, mees, kes siin külale nime andis — tuttaw Lõpeweski Aabram — ei suutnud uue kodumaa pinna külge kinni kaswada.

Temal oli teistest Krimmi suguwendadest enam kui kümme korda rohkem kapitali, aga ta ei raatsinud, ärilisi kahjusid kartes, sellega midagi peale hatata. Aralt hoidis ta raha ilma intressita ja ilma seda ka muul wiisil kasu peale panemata, kodus, ning lastis kõik wõimalused, wõileiwa eest maad osta wõi rentida, enesest tarwitamata mööda minna. Näituseks pakuti Kara-Kijati mõisa, millel 2200 dessatini maad, suur wiljapuu aed, kolme paari kiwidega wesiweski ja küla 25 kümnikuga oli, tol ajal rendi peale. Ja missuguse hinna eest? Ainult 900 rbl. eest aastas, 5 kuni 6 aasta peale! Aabramil oleks nalja-asi olnud mõisa ära rentida. Aga ettewõte käis Eesti külataadil, kelle pilt kodumaa talukoha piiridest üle ei ulatanud, uimastawalt üle silmaringi. Ta pigistas rahakoti tugewasti küinte wahele ja jäi käpuga katsutawast kasust ilma. Paar aastat hiljem rentis üks wenelane mõisa ära, mille eest ta rahuga nüid juba 1400 rbl. renti maksis. Kaheksa aastaga pani see mees tuhandeid kokku ja sai rikkaks.

Nort ei saanud oma wäikesest, 10 dessatini suurusest päriskohast niigi palju, kui tema ja ta suure perekonna ülespidamiseks tarwis läks. Ehk küll tööjõuliste laste poolest— kolm poega ja tütar — rikas, haris ta siisgi ainult wähe põldu, ning pidi sel kombel oma seisukapitalist iga aasta majapidamisele juurde lisama — kahju, mida ta hobuseparistamisega poolegi tasa ei jõudnud teha.

Weel üks asi tegi Aabramile ta elukoha wastikuks. See oli külmtõbi, mis selles jõemadalikus walitses ning teda, ta perekonda ja kõiki muid Aktatschi küla elanikka kuude, isegi aastate kaupa waewas. Nii terwe ja kosutaw, kui Krimmi lagendiku stepi-õhk muidu on — kopsuhaigusi tuleb siin näituseks koguni arwa ette — aga jõeäärne kliima sai Eesti elanikkudele enam kui piinawaks; kes kaua külmatõbe põdesiwad, jäiwad pärast weetõbesse, mille tagajärseks enamisti surm oli.

Aabram kiratses kuus aastat oma kohakese peal elada, siis, 1867 a., oli ta himu Krimmist otsani täis. Ta müis oma talu 600 rubla eest Gustaw Maltsile ja rändas kodumaale tagasi. Et tal weel paar tuhat rubla endisest warandusest järel oli, siis ostis ta omale Harjumaale päriskoha, kus ta käsi hiljem jälle paremini hakkas käima.

Tema talu omandaja Malts, kes waheajal abielusse heitnud ja mõisateenistusest aasta pärast Aabrami külasse rentnikuks asunud, oli mõne aastaga juba nii palju nodikest kogunud, et tal koha ostuhinnaks 400 rbl. oma raha oli, kuna ta puuduwa osa laenas. Küll oli Gustawil Samrukis ligi 30 dessatini pärismaad, aga nõu, seal elama hakata, oli ta rahapuuduse pärast omal ajal katki jätnud. —

Krimmist tagasirändamine jäi nüid küll seisma, aga seisus oli ühtlasi kodumaalt Krimmi rändamine. Alles 1869. aastal tuli jälle uus woor Eesti wäljarändajaid, paarkümmend perekonda, Tauria poolsaarele asumaad otsima.

Nende tulekut oli juba suurendatud liikumise-wabadus, mis Baltimaal seaduseandlisel teel maksma pandud, kergendamas. 1856. aastal antud talurahwa-seaduse kõige jämedamaid ülekohtu-kühmusi weidi maha wiilides, oli muu seas 1863 a. passi-määrusi seda wõrt muudetud, et passid, nagu sisemises riigisgi, nüid aasta ja poole aasta peale wälja anti, mitte enam kahe kuu peale, kuna mõisnikud õiguse kaotasiwad, talupoega wallast wälja minemast keelata wõi takistada. Talurahwa seast tõusnud alalised kaebtused niisuguste orjapõliste kitsenduste üle, mis talupojale oma kubermangust wäljapeasemise niihästi kui wõimataks tegiwad, oliwad Peterburis aegamööda ometi mõjunud. Uued Tallinnamaa wäljarändajad tuliwad juba aastapassidega Krimmi, nii et neil seal aega jäi asukohtade järele ümber waadata. Muidugi kergendas nende asumist märksa ka see lugu, et nad hulga sugurahwast juba eest leidsiwad, kes neile nõuandmisega ja teejuhatamisega abiks wõis olla. —

Eesti talupojad oleksiwad Krimmis lühikese ajaga jõukale majanduslisele järjele wõinud saada, kui neil wähegi rohkem rahalist jõudu ning selle kõrwal sugu enam ettewõttewaimu ja ärilist meelt oleks olnud, ilma milleta kapitalistlises ilmas ju redelist ülesse ei saa. Kaks teed oliwad nende ees lahti, peale seda, kui kroonumaad enam päriseks ei antud: maad kas rentida wõi osta. Rendihind seisis palju aastaid 30 kuni 50 kop. peal dessatini eest, ostuhind 5 kuni 8, kõige rohkem 10 rbl peal. Maapinna hind oli sellepärast nii madal, et suurkrundi-omanikkudel töötawad käed puudusiwad, mis nende omandusele wäärtuse oleksiwad andnud. Neil ei olnud küllalt warata rahwast endi kapitalistlise meelewalla all, kelle kätte nad oma maa kasu kandma oleksiwad wõinud anda, kelle loomulikku wajadust, elada, nad oma kasuks oleksiwad wõinud tarwitada, nagu eestlaste endised peremehed ja muud mõisnikud perekates riigiosades seda tegiwad. Krimmi maad, mis kroonu kõrwal Wene ja Tatari aadelimeeste ning kaupmeeste käes oliwad, ei toonud neile päris agrarlisel mõttel talupoegade ja põllutööliste puudusel peaaegu mingit kasu sisse. Nende rahahallikaks oliwad ainult lamba- ja loomakarjad ning hobukaswatused; aga ka neid ei olnud ammugi kõigil suurkrundi-omanikkudel, waid ainult harwa mõnedel. Nõnda seisis Krimmi lai lagendik ühest äärest teise pika rohu all söödis ja mõisaomanik ootas kündwaid ja külwajaid proletarlasi, et nende tööst seda tulu omandada, mida teised maaomanikud paremates paikades nii rohkesti taskutesse toppisiwad.

Rahapuudus tegi eestlastele wõimataks, Krimmi neitsilist pinda kohe laiemalt wilja alla panna, sest kui palju sa mõne paari härgadega, arksaha, puuäkke ja mitmete muude isaisade tööriistadega põldu jõuad soetada ja harida, kuna paremate ja rohkemate abinõude muretsemine aasta-aastalt edasi pidi lükatama! Ühtlasi oldi esiotsa kliima ning siinsete põlluharimise-wiisidega harjumata ja wilumata. Aga kõigest hoolimata oli juba esimese aastakümne jooksul edu ja kosumist märgata, ja mitte üksnes kroonumaa peal olewates asundustes, waid ka mõisnikkude rendi- ja kümnese-külades. Appi tuli palehigis rübelewatele asunikkudele tolleaegne sündsam kliima, mis weel nii põudne ei olnud kui praegu. Kõrge rohi, mis lagendiku suuremat osa kattis, hoidis weel niiskust alal, wihma tuli sagedamini ja lund rohkem, mis pika rohumetsa sisse kauemini peatama jäi, kuna nüid tuuled lume madalalt ärapügatud wiljawäljadelt merde puhuwad wõi orgudesse koguwad, kust ta sulaga jõgesid ja ojasid mööda weena ruttu ja kasusaatmata merde woolab.

Tähelepanemisewäärt kosumise-märk mõisnikkude maade peal elawate eestlaste kohta oli, et paar wäikemat seltskonda 1870. aastal juba kaks mõisat rendi peale wõisiwad wõtta. Mõisad oliwad ligistikku, 18 kuni 20 wersta Simferopolist hommiku pool, Aasowi mere poole wiiwa suure tee ääres. Wäikema mõisa — 700 dessatini suur, ilusa wiljapuu-aiaga ja wäikese wesiweskiga — rentisiwad seitse Putke küla perekonda 700-rublase aastarendi eest ära, teise suurema aga, millel 1700 dessatini krunti, ka wesiweski ning kõrts oli, kuusteistkümmend perekonda Aktatschist ja mujalt 1000 rbl. eest.

Wiimane mõis nimega, Kodõkoi, oligi juba ühe Armenia kaupmehe käes rendi peal, kes tema eest ise ainult 500 rbl. maksis; nõnda lõi see mees enesele, mõisa edasi rentides, eestlastelt terwelt 500 rbl. aastas tasu wälja. Aga weel enam. Eestlased, kellel julgus ja selle kõrwal ka kõwem rahaline jõud puudus, jätsiwad mõisa hooned, weski ja kõrtsi ning 100 dessatini maad armenlasele, sest et neil muidu 400 rbl. renti rohkem oleks maksta olnud! Ja sealjuures tõi kõrts üksi 150 rbl. renti sisse! Nõnda kerkis waheltrentija kasu kõige wähemast 900 rbl. peale, mis summa eest ta terwe mõisa eestlaste kätte oleks andnud.

Et wiimastest ainult kolmel peremehel küllalt jõudu oli, saja-tiinulist maatükki harimisele wõtta, siis kutsusiwad teised 13 perekonda, kellele see liiaks läks, omale igaüks ühe abirentniku lisaks.

Kui jäme-labasel näol ilmalikud kasupüided endiste „Jumala-riigi taganõudjate“ meelsuses nähtawale tuliwad, näitab selle mõisarentimise loo järg ja lõpp.

Juba esimesel suwel mindi waheltrentnikuga aineliste tulude pärast käredasti tülisse. See ei sündinud mitte üksnes sel äriliselt-loomulikul põhjusel, et kumbagi partei küined oma-pidi oliwad, waid eestlased toimetasiwad tülinorimist meelega, sest et neil selle taga tüse tasku-polititline plaan warjul oli. Nad püidsiwad armenlase elu wõimalikult hapuks teha, lootes, et mees ühel heal päewal jagelemisest ära tüdineb, maad ja majad maha jätab ja linna kolib, kus tal suured majad hea sissetulekuga oliwad. Pahemal puhul aga wõis korda minna, et ta oma osa mõisast hästi odawasti mahajääjate kätte annab.

Lugu läks aga teisiti. Armenlane laskis enese küll wälja kangutada, aga mõisa, weskit, kõrtsi ja oma käes olewat maad ei andnud ta mitte kangutajate kätte, waid rentis nad Gustaw Maltsile 400 rbl. eest ära. Wiimane oli külmatõbe pärast sunnitud, oma ostukohast, mida ta aastat neli pidanud, lahkuma, wiimast saja rubla eest rendi peale andes. Muidugi sattus nüid Malts, kelle läbi Kadõkoi meeste nõu nurja läinud, wiimaste wiha alla. Kõiksugu õerumised ja kadestamised oliwad mõisarentniku ja külarentnikkude wahel igapäewased asjad. See kestis nõnda kolm aastat, siis tuli lõpp. Kadõkoi meestel ei läinud mitte üksnes korda, oma waraliseks tuluks Maltsist lahti saada, waid ka kolmeteistkümnest teisest abirentnikust, kes neil neli aastat rendikontrahti aidanud pidada ja keda neil nüid enam tarwis polnud, sest et nad enda seljast juba rohkem willa leidsiwad…

Nelja-aastane rendiaeg oli 1875 lõpule jõudnud, ühes sellega ka armenlase rendileping mõisa omanikuga. Wiimane tuli Kiewist, kus ta elas, Simferopolisse, et mõisat uuesti rendile anda. Eestlased oliwad kontrahi üles öelnud, sest et mõisnik mõisamaja rohuaiaga enda kätte soowis jätta, kuna rent, 1400 rbl., endiseks pidi jääma. Aga kui paremat kohta ei leitud, otsustasiwad Kadõkoi mehed, pakutud lepingut wastu wõtta.

Seda tehti nüid õieti iseloomulikul kombel. Ilma abirentnikkudele sõna lausumata, sõideti ühel ilusal ööl kokkuräägitud nõu järele linna ja tehti mõisaomanikuga kontraht nõnda ära, et senised abirentnikud, nende seas ka Malts, kaubast wälja jäiwad!

Kae endiseid jumalariiklasi ja teoorjasid, kui sügawale nad noka juba kapitalistlise ärimürgi sisse pistnud! Nelja aasta eest oliwad õnnelikud, et teiste abil mõisa wõisiwad wõtta; nüid, kus oma jõust aastarendi juba ära jäksasiwad maksta, heideti abimehed ukse taha. Minge, kuhu tahate! Wõi see meie asi on, kas uut asukohta leiate wõi kuda läbi saate! Gustaw Malts aga oli see olnud, kes meestele nelja aasta eest seda mõisa soowitanud, kes nad ühele nõule sobitanud ning asja pärast rohkesti aega ja waewa oli kulutanud. Seesama tänu, mis teistele, sai nüid ka temale osaks…

Wäljatõugatud perekonnad otsisiwad enestele jälle kümnese-kohad, — siit ja sealt, kust keegi juhtus saama. Ühist rendikohta ei jõutud wõtta, sest selts oli wähene ja kohad suured. Malts aga kutsuti naabrimõisa rentnikkude hulka, kelle seast üks osaline ära oli surnud, kuna teine pahategude pärast wälja oli heidetud. —

Eesti asunikkude majadusline kosumine, mis esimesel aastakümnel weel wõrdlemisi wisa olnud, wõttis järgmisel aastakümnel juba suuremat hoogu. Noorem sugu, lõunamaa kliima ja wõeraste oludega juba harjunud, nihkus juhtiwamale paigale, pani uue eluõhu lehwima, hakkas suuremat terasust, agarust, nobedust orja-aegsete wanade sekka soetama, nende kängu jäänud waimlisi jõudusid elustades, neid enestega kaasa kiskudes. Juba hakati paremaid põllutööriistu nõutama, põlluharimist laiemal määral ja põhjalikumal wiisil toimetama ning pärismaade peal uusi ruumikamaid ja nägusamaid eluhooneid ehitama — niihästi seniste Tatari urtsikute, kui ka esimesel aastakümnel wähese jõuga muretsetud wäikeste majakeste asemele. Ühtlasi tehti koolide asutamisega hakatust, kõige esmalt Kadõkoi külas 1872. aastal, sest sealsete elanikkude seas leidus mees, kes kooliõpetaja-kohuste täitmiseks kõlblik oli — Tallinna algkoolist läbi käinud Jüri Thomson, sellesama soldati poeg, kes maakuulajatele Krimmis tõlgis olnud. See mees hakkas esiotsa oma ainumas kitsas elutoas asunikkude lapsi õpetama, sest et külas sündsat ruumi kooli tarwis ei olnud; hiljem seati mõisa pereköök koolipidamiseks korrale, niihästi kui see wõimalik oli.

Teise aastakümne lõpul tärkas ka nende asunikkude seas, kes rentnikkude ja kümnikkudena mõisamaade peal elasiwad, mõte, ostuteel pärismaad omandada, iseseiswateks krundiomanikkudeks hakata. Selle mõtte soetajad oli esiotsa ainult kaks, kolm meest. Teised kõik paniwad niisugust ostunõu naeruks; neile ei tahtnud pähe mahtuda, miks talupoeg maad peab ostma hakkama, kui seda tühise hinna eest küllalt rentida sai. Endisele põlisele renditalupojale oli ostetud maa, päriskoht, wõeras mõiste, ta ei suutnud ennast maa omanikuna endale ette kujutada. Ka ei tulnud talle meelde, karta, et maahind, seega siis ka rendihind, wõiks tõusta, sest kuni Türgi sõjani seisiwad maade hinnad Krimmis muutumata.

Niipea aga, kui sõda möödas ja kartus kadunud, et türklane wõidab ja wahest Krimmi poolsaare ära kahmab, algas Tauria kubermangus elaw maaostmine, mida iseäranis Saksa asunikud niisuguse tuhinaga toimetasiwad, et maapinna hind korraga kahinal hakkas tõusma. See nähtus erutasgi mõned terasemad eestlased ülesse ja lükkas neile ostunõu, nii öelda, nina alla. Kulus aga weel aega ja waewa, enne kui neil korda läks, tarwilise rahajõuga seltskonda kokku meelitada, sest kohad oliwad suured; alla tuhande desjatini polnud neid saada, seda rohkem aga 1000 kuni 10,000 dessatini suuruseid. Küll oli nii mõnelgi Eesti rentnikul tuhat rubla ja rohkem kapitali kogutud, aga seda ei raatsitud nii tumeda äri peale, nagu maaostmine nende meelest oli, käest ära anda. Esiotsa, 1878. a. algul, ei heitnud keegi Gustaw Maltsi, Otto Kure ja Ants Krügeri nõusse, kes ostuplaani üleswõtjad oliwad. Alles aasta lõpul, kui maade rutuline ostmine ja nende hindade kerkimine igaleühele wastu pead tõukas, kaswas ostuhimuliste selts juba kümne mehe suuruseks.

Kuid seegi selts hakkas nii ara ja kitsawaatelise kõhklemisega ja nii wähese üksmeelega asjast kinni, et mitu head kohta, mis kõige kasulikumate tingimistega saada oliwad, meestel nina eest ära wõeti. Nõnda läks enam kui aasta mööda ilma et ühegi kaubaga lõpule oleks jõutud. Siis wiimaks, küinla-kuul 1879, hakati ühe kauba otsast kindlamalt kinni.

Utschkuja-Tarhani mõis, 2460 dessatini suur, 23 wersta Simferopolist õhtu pool, 15 wersta Mustamere rannast eemal, oli 42,000 rubla eest müia. Hinnast nõuti 12,000 rbl. kohe kätte ja 10,000 rbl. kolme aasta pärast kuueprotsendilise intressiga; puuduw summa, 20,000 rbl., jäi Hersoni põllupangale endise pandiwõlana tasuda. Selle mõisa ostis eestlaste selts, kes waheajal ometi kahekümnenelja mehe peale kaswanud, 23. weebruari! 1879 ära. Maa jagati kahekümneks osaks, iga osa 125 dessatini suur; kes täit osa ei jõudnud wõtta, pidi poolega leppima. Suurem jagu, 16 meest, omandasiwad täied osad, 8 peremeest aga pooled, 62½ dessatinised. Ostjate seas oliwad mitmed, kes alles 1869. aastal Krimmi rännanud. Küll ei olnud Tarhani krunt kaugeltki nii hea wilja- ja heinamaa kui Perekopi maakonnas olewad mitmed kohad, millest ostjad wiiwitamise ja kokkuleppimatuse pärast ilma jäänud, aga paremat ei olnud enam saada. —

Maa peal asusiwad ühes külas 25 peret tatarlasi, teises kümme peret wenelasi; ehmatusega kuulsiwad niihästi esimesed, kes seal juba mitu põlwe elanud, kui ka Wene asunikud, kes ka juba kümmekond aastaid Tarhani pinda harinud, et nad pealetulijate eest peawad taganema ja endile uut paika otsima, kus oma pead toita. Eestlaste kapital kangutas siin maa päriselanikud, tatarlased, toitwa mullapinna küllest lahti, nagu seda sakslaste, wenelaste ja teiste muulaste kapital muudes Krimmi kohtades weel suuremal määral tegi. Nõnda läksiwad tuhanded ja kümnedtuhanded dessatinid mõnede inimeste wõi koguni üksikute kapitalistide kätte, kes maa peal, mis enne suurtele rahwahulkadele peatoidust annud, nüid üksina oma perekonnaga elawad, kuna ajutised palgatöölised nende töö ära teewad. Rahwas aga, kes siin sündinud, põliselt elanud ja sinnasamasse mullapõrmu lootis puhkama saada, kuhu ta esiwanemad sängitatud —, see rahwas tõugati hulkuma, lisaks „odawate tööjõudude“ maata ja kindla koduta tagawarawäele.

Tarhani ostjad oliwad maa eest, mille dessatini hind paar aastatest tagasi alles 5 kuni 8 rbl. olnud, juba 17 rbl. maksnud. Järgmistel aastatel wedrutasiwad aga krundihinnad weel järsumalt kõrgele, nii et 1882. aastal, mille peale Eesti asunikkude järgmine suur maaostmine langes, juba 44 rbl. dessatinist nõuti ja 42 rbl. nimetatud eestlaste poolt maksta taheti.

See oli halekuulsaks saanud Kuntaugani mõisaostmine.

Kadõkoi ja ühe naabriküla Eesti rentnikud himustasiwad seda 6500 dessatini suurust maalahmakut, mis, 30 wersta Simferopolist lääne pool, 10 wersta pikkuselt Musta mere ääres asus, heameelega omandada, sest maa oli hea ja mõisal palju hooneid ning päratumad wiljapuu- ja wiluamarja-aiad, kui ka wiimased ühes hoonetega omaniku hooletuse pärast korratumal olekul seisiwad. Aga jõukamaid ostuhimulisi kogus nii suure krundi kohta liig wähe — mõlematest küladest paarkümmend meest, ning üksikuid siit ja sealt weel mõned. Seal ilmus neile tuttaw maalija prohwessor Köler Peterburist, kellest kuulda oli, et ta Krimmist maad soowiwat osta ja kellel rohkesti raha pidi olema, meeste kutsel ostuosalisena appi. Kaup tehti lehekuul 1882. rasketel, osalt meeletumatel tingimistel, mille juures prohwessor Köleri kui juhtiwa ostja asjatundmatus süidi oli, maha. Maa hinnast — 213,000 rbl., mille seas 90,000 rbl. Hersoni põllupanga laenu oli, pidiwad ostjad kohe 24,000 rbl. ning juba kaheksa kuu pärast 50,000 rubla ära maksma, kuna 109,000 rbl. 6 protsendiga kaheksa aasta peale tasuda jäi. Kaelamurdew oli aga iseäranis see punkt lepingus, mille järele ostjad kaubast taganemise wõi selle murdmise puhul, pärast eelkontrahi lõppu müijatele 48,000 rbl. tasu pidiwad maksma! Mitte müijäte poolt ei tulnud see määratu karistuse-määr — need oleksiwad käsirahaga üksi leppinud — waid peaostja Köleri poolt, kes wist arwas, et kõrge karistusemäär ostjaid taga kihutab, tarwilist rahasumma kokku kraapima, mis selle eest hoiaks, et tema meelest nii kasulik kaup nurja ei lähe.

Õnnetus ei jäänud tulemata. Selgus warsti, et Köleril, kes suurema osa maast, 6700 dessatini, oma nime peale lasknud kirjutada ja keda rikkaks meheks peeti, rohkem raha ei olnud, kui ainult paari tuhande rubla ümber. Tema oli kaupa tehes kergemeelselt laenude peale lootnud, muu seas ühe wäga uduse laenu peale. Üksikute isikute ärilist era-asja tolleaegse mõttewiisi järele rahwusliseks ettewõtteks tehes, pööras prohwessor Köler kodumaal Aleksandri-kooli asutamise peatoimekonna poole soowiga, et temale nim. kooli heaks korjatud kapitalist Kuntaugani mõisa peale 30,000 rbl. laenataks. Kirikuõpetaja Hurt, peatoimekonna esimees, oli esiotsa laenu poolt, lõi aga, kui kuulis, kuda mõisaostmise tingimistega lugu oli, laenu wastaseks, mille tagajärjel Aleksandri-kooli asutamise-komiteedes ning Eesti ajakirjanduses äge suu- ja sulesõda laenu eest ja laenu wastu, lahti peases, kuni Köler sunnitud oli, laenu soowist taganema.

Kui 19. januaril 1883 eelkontrahis ära määratud maksutähtaeg kätte jõudis, oli küll wähematel ostjatel, igaühe maaosa suurust mööda, tarwiline raha koos, mitte aga peaostjal Köleril. Hukatus oli seega kõigil käes. Weel peaseti sellest seeläbi, et müijad maksu termini paari nädala wõrt edasi lükkasiwad, kuid ostulepingut nüid weel raskemate tingimiste peale rajades. Selle aja sees läks õnnetumatel korda, Tarhani asunikkude käest nende maa peale 20,000 rbl. wõlgu saada, kuna Köler sõprade käest ka 10,000 rbl. laenas. Aga mõne aasta pärast tuli asjale ometi hale ots. Ostjad ei jõudnud müijate wastu oma kohuseid täita ja kaotasiwad mõisa. Hädawaewalt oliwad Tarhani mehed waheajal suurema osa oma laenust tagasi saanud.

Aasta enne Kuntaugani ostmist, 1881, oleksiwad needsamad inimesed enam oma jõu kohase, 2200 dessatini suuruse, mõisa märksa kergemate maksutingimistega ja 29-rublase dessatini-hinnaga kätte saanud, kui nad mitte „oodata“ — ikka weel oodata — poleks tahtnud! Nõnda läks neil see tulus koht — Sawtschereki mõis Tarhani asunduse lähedal — hakkamata oleku ja üksmeele puuduse tõttu wett wedama.

„Kuntaugani kurbmäng“ jäi Krimrni eestlaste wiimaseks suureks ja ühiseks maaomandamise-katseks. Mis arwukamad rahwa-seltsid siiamaani kroonult wõi mõisnikkudelt pärismaaks saanud kaubalda, see oli kaubeldud. Juurde tekkis ajajooksul ainult weel Eesti rendikülasid, iseäranis Perekopi maakonda, terwe rida. Rendikülades ei asunud mitte üksnes need, kes pärismaad enam ei leidnud, waid neisse hakkas ka rohkesti pärisasunduste üleliigseid elanikka, asunikkude poegi ja wäimehi, koguma, kes endile iseseiswat majapidamist tahtsiwad soetada. Ostmiseks oli Krimmi pind paljudele warsti liig kalliks läinud ning sündsamad kohad ostupalawikul ka juba ära wõetud. Ostuhindadega ühes kerkisiwad muidugi ta rendihinnad.