Prohwet Maltswet/8

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
7
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
9


8.

Kuglil.

Selle aja sees, kui Järwamaa prohwet raudus usukannatajana wiimast korda Kugli külas wiibinud, oli seal mõndagi tähele­panemise­wäärilist sündinud.

Kõige pealt käis toonekurg Kiisa Alt-saunas jälle kord külaliseks.

Wiiu lootus, et taewataat temale ta kindla usu pärast Maltsweti sisse wähegi puhkust annab, waese wabadikunaise peale woolawale sigiduse-õnnistusele paariks aastaksgi tõket teeb, ei läinud täide. Küll ta oli selle eest palunud, küll ta oli oma wanameest waritsenud, et see piibu ja wiinaga Jumala meelepaha ei ärataks — asjata. Paar nädalat enne jõuluid, kõige kibedamal kedruse-ajal, kus mõisa ja perenaise linu ja takku kogu saun täis oli, pidi Wiiu töö seisma jätma ja temale nii tuttawa haiguse sunnil sängi pugema. Ja nüid tuli ilmsiks, kui wähe uus usk teda aidanud, kui wähe taewane isa ta palweid tähele pannud. Talle kingiti ühe wäntsiku asemel kaks korraga! Waewalt oli ühe oo-ää kuuldawaks saanud, kui teine sellesama rahwuswahelise hüidega isa ja ema teretas, muudkui weidi madalama healega. Sest see oli poiss, esimene aga tüdruk. Ja siis paniwad mõlemad oma torud hüidma — poiss wiha pärast, sest et tüdruk temast teel ette tükkinud; tüdruk sellepärast, et ahne poiss tema eest sellegi toidunatukese nahka pani, mis ema ahtras, närtsinud rinnas weel leidus.

Isa ja ema aga — kumbagil wäike mässaja käe peal — wahtisiwad nõuta ja abita üksteise otsa. Mis liig, oli liig!

„See kõik tuleb sinu kurjawaimu piibust!“ kisendas Wiiu nurgawoodist, ning palju ei puudunud ja ta oleks sängist üles hüpanud ja waese wanamehe läbi klobinud.

Tõnis seisis norus peaga, nagu poleks ta südametunnistus tõepoolest mitte puhas. Ta waenekene näis hinge põhjani põrutatud olewat, et see suur mees seal kaugel ülewal, kellel maailma-täis inimesi ja taewa-täis inglid walitseda oli, mahti oli leidnud, tema põrmukese wäikeseid, hoolega hoitud salapattusid tähele panna! Oma alanduses oli ta ikka arwanud, et ega Jumal Alt-sauna Tõnist tunne, ja oma kelmuses oli ta juurde lisanud: „Ehk kuigi tunneb, ega ta teda kõigi nende teiste saunikute hulgas näe.“ Ja et teda ei nähtaks, puges ta ikka teiste wahele ja teiste selja taha.

Oma wabanduseks ei mõistnud meheke esimese ehmatusega midagi mõjuwat ette tuua. Ainult kalli piibukese kaitsmiseks tegi ta nõrga katse.

„Ei see piibust küll tule,“ arwas ta, „aga woata, Siku Matsi pulmas sai tilk wiina wõetud — sinu oma lubaga — mäletad weel — — woata see —“

„Wõi minu lubaga — mis sa häbemata waletad!“ kostis jälle koikust, mispeale wanamees rõhutud pominaga wastas:

„No woata nüid, kuda sa kõik ära unustad!… Ise ütleb weel: ‚No eks meki siis peale, kui nad nii wäga sunniwad — oled jo ristipoja pulmas!‘… Ja nüid — nüid olen mina üksi süialune!“

Tõnis pööras näo nurga poole, ja Wiiu meelest oli, kui oleks midagi wanamehe süles olewale pisikesele kisakõrile põse pease kukkunud. Sellepärast waikis ta. Ja seepeale tekkis piinlik-tumm, rõhuw waheaeg.

„Tõnis,“ ütles Wiiu wiimaks, „anna nüid poiss minule ja wõta tüdruk.“

Eide toonis oli midagi, mis taadi lõuga tõstis, mis ta kössi wajunud turja sirgemaks ajas.

Ta torkas poisi ema kaissu, wõttis tüdruku oma karedate, kondiste käte wahele ja toetas enese koiku serwale istuma. Ja nüid hoidis üks poissi, teine tüdrukut rinna wastu, ja nende silmad tunnistasiwad wäetikeste lihakarwa punawaid näokesi, mille seest tillukesed tähekesed sinise läikega nagu lina-õilmed wälja paistsiwad, ja nende suude ümber winetas isewärki naeratus, millel etteheitwa, süidistawa mõrudusega enam midagi tegemist ei olnud. Näis, nagu oleksiwad nad kahju asemel kasu saanud…

Ja nende ümber, sauna sawipõranda aukude ja lohkude sees, püherdasiwad, roomasiwad, karjusiwad, kaklesiwad weel wiis niisugust elukat, kelle tekkimise pärast nad üksteist sõidelnud ja siunanud, ja neil kõigil oliwad ahned suud põigiti nina all ja saunarahwal nii wähe leiba aidas…

„Tõnis, too hagu ahju, näe poiss hakkab külma pärast luksuma.“

„Tüdruk koa juba sinine näost.“

Ja murelikult tõuseb taadike üles, paneb sinise tüdruku emale teise kaenlasse ja läheb õuest hagu tooma, et wäetid konnakesed haigeks ei jääks ja wiimaks weel — ära ei sureks.

Neid surmale anda ei täi neil ometi mitte, hoolimata sellest, et Maltsweti usk ka seda nende lootust pole täitnud, et taewataat neile ühes näljaste wäntsikutega ka sedawõrt rohkem leiba annaks. —

Teine tähtjas sündmus Kuglil oli Tõnu-Peetri Madise naisewõtmine.

Madis oli sunnitud teist korda abielusse heitma.

Seda nõudis tema au, tema hea nimi, tema elukutse.

Tema palwemeheline elukutse. Tema kombeline au. Tema kui korraliku, wiisaka, puhta inimese hea nimi.

Liikusiwad ju külas, wallas, pooles kihelkonnas laimujutud, suur usumees ja lugeja, prohwet Maltsweti agaram jünger ja abiline Tõnu-Peetri Madis elada teise mehe naisega sohisõpruses. See sündiwat usulise sõpruse warjawa waiba all.

Need juhib pidiwad waikima. Madis oli nende all juba küllalt kannatanud. Muidugi süita. Need jutud pidiwad waikima ja igaüks pidi nägema, et nad tühised on. See jõle arwamine, mis Madise lugupidamist inimeste silmas nii wäga alandas, mis talle nii palju uneta öösid toonud, pidi kõigi silmade ees waleks saama. Igaüks pidi nägema, et Madis kiusliku lori ohwriks saanud, igaüks, kes seda lori uskunud ja edasi kandnud, pidi endale tunnistama, et ta pattu teinud, et ta ausa inimese wastu ülekohtune olnud.

Madis tahtis korralik inimene olla pealaest jalatallani.

Temast ei pidanud keegi küine-musta wäärt paha teadma ega arwama.

Sellepärast wõttis ta naise.

Wõttis naise ilma armastuseta, ilma tungiwa tarwiduseta — oma sisemiste healte wastu.

See pidi nõnda olema.

Ta pidi ohwrit tooma.

See õnnelik, kelle waga palwemees oma au kaitsjaks ja oma eluseltsiliseks wälja walis, oli Maasikmäe Mai, küpsema eaga peretütar naabriwallast.

Nad õppisiwad üksteist Madise lugemise-tundidel lähemalt tundma.

Mai torkas „Maltsweti abilisele“ oma iseäralise usuärdusega silma. Kui teised naisterahwad alles pead kõigutasiwad ja ohkisiwad, walas tema juba palawaid pisaraid. Need weeresiwad tal nagu elawa hõbeda tilgad üle mõlemate põskede — kiiresti ja kuulmatult. Ta ei äganud ega nooskunud — kõik sündis wagusasti, healetult, kees hingest sala hallikana wälja. See liigutas Madist. Ta pidas seda õigusega tõsiseks, alandlikuks, südame põhjast woolawaks wagaduseks. Mai istus wõi seisis peaaegu liikumata oma paigal, ta silm oli kõneleja suu külles kinni, ja pisarad jooksiwad. Missugusele palwepidajale poleks see sügaw, wagune ärdus meeldinud! Aga Madis arwas pealegi weel märkawat, et Mai nõndawiisi just tema suu külles rippus, et Maie pisarad just tema lugemisel nii ohtralt ja palawalt woolasiwad. Ja see sundis teda wagusalt austajale lähenema.

Ilus ta ei olnud, juttu ei mõistnud ta ka mitte ajada, ta tõendas ainult taga, mis teine eel rääkis. Aga sest polnud wiga. Selle eest oli ta ausate, jumalakartlikkude ja kaunis jõukate wanemate laps, keda Madis ise Maltsweti usku pööranud. Nõnda oliwad asjad kõik joones, tingimised igapidi peri — korralik mees heitis korraliku neiuga korralikusse abielusse. Kõik sündis, nagu kord ja kohus.

Ja nüid wõis Madis oma kallima usuõega, sellega, kes teda mitte ainult südamega ei mõistnud, waid ka peaga, wabalt läbi käia, ilma et ta au ja hea nimi kahju oleks kannatanud.

Päris siledasti ja ilma mingisuguse ärewuseta ei läinud aga Madise naisewõtmine ometi mitte.

Krõõt näitas küisi.

Õigust tal seks ei olnud, sest ta ei suutnud ainust sõna ega tegu ette tuua, millega peremees ennast tema wastu oleks kohustanud ja sidunud. Ta ise oli omale nii suuri ja sügawaid lootusi teinud, et ta nagu pikse rabamist tundis, kui Madis Maasikmäele kosja läks. Ja nüid ei tundnud ta wiha ja ahastus enam piirisid. Esmalt sõimas ta püha mehe kõigi kuuldes armuta läbi, siis püidis teda wäewallaga, ust kinni hoides ja Madist roobiga tagasi tõrjudes, sundida kosjakäiku katki jätma, ning wiimaks langes põlwili tema jalge ette ja palus ristis kätega, et ta teda mitte maha ei jätaks, sest ta ei mõistwat ega suutwat ilma temata elada.

Peaaegu kahetses Madis juba, et ta nii palawa armastuse ära pidi põlgama, ja tal poleks Krõõda ärawõtmise wastu wist palju olnud, kui mitte jälle tema au ja hea nimi keelates wahele poleks astunud.

Krõõda õrn olek peremehe wastu, wanapiiga kõigile ilmutatud kindlad lootused, tema kiitlewad märguanded warstistest pulmadest jne., oliwad ilmalaste kurjadele keeltele juttudeks asja andnud, kui käiks lesk mees oma truu ümardaja juures wahel külge soendamas. Need jutud oliwad muidugi ka Madisele enesele kõrwu tunginud, ja ta otsus oli kohe kindel, mõistliku naisewõtmise läbi ühele kui teisele laimule korraga otsa peale teha. Muidugi ei wõinud ta Krõõta Tõnu-Peetri perenaiseks teha, sest see oleks teotawat arwamist ainult kinnitanud. „Küll tal tüdrukuga ikka midagi tegemist oli, ega ta teda muidu ära oleks koristanud,“ oleks siis umbusklik külasuu naernud.

Ja nõnda läks mõistlik mees, kui ta õnnetuma Krõõda küisist peases, Maasikmäele kosja. Küll jooksis Krõõt, kõik oma neitsilikku au ja uhkust unustades, talle nuttes weel õuewärawast järele ning tõotas teda naisena kümme korda hoolsamalt ja alandlikumalt ümardada kui siiamaani tüdrukuna, kuna ta laisa ja rumala Maiega suisa õnnetusesse jookswat, — kuid kõik oli asjata. Ei mõjunud mehe kohta, kes oma au kõrgemaks pidas kui kõike muud maailmas, meelitused ega ähwardused.

Muidugi polnud Krõõdal enam Tõnu-Peetri katuse all asu, kui uus perenaine jala üle läwe tõstis. Ta murtud süda kihutas tema wõersile. Madisel ei olnud midagi selle wastu, et armastusehaigust põdew piiga, kelle poolt tema maja- ja abielu-rahule mõndagi hädaohtu oli karta, poolel aastal teenistusest lahkus. Wõitis ta ju Maie kaks tugewat kätt muidugi tema asemele. Ja nõnda kolis Krõõt Tõnu-Peetrilt ühe sugulase juurde niikauaks „aplaagrisse“, kui mõni uus teenistusekoht leidub. —

Kugli sündmustest äratas aga kõige suuremat tähelepanemist see sügaw-õnnetu lugu, mis Lõhmuse talus warsti peale Tõnu-Peetri Madise pulmi juhtus.

Lõhmusel ei olnud enam peremeest.

Peremees istus warguse pärast wangis.

Peremehel polnud ka enam talu, sest see pidi lähemal Jüri-päewal teise kätte antama, ning paari kuu pärast oleks Taaweti perekond peawarjuta olnud, kui mitte Kiisa Mihkel tütrele ja ta lapsele warjupaika poleks pakkunud.

1858. aasta sügisel, mõni päew pärast seda, kui prohwet Maltswet wangina külast läbi wiidud, ühel laupäewaöösel, oliwad wargad kohalise mõisa aidas käinud. Aida lukud leiti terwed olewat; need oliwad siis järeltehtud wõtmete wõi muukrauaga osawasti lahti tehtud. Aidast oli mõni seakints rukiste seest ja mõnda muud kraami ära wiidud.

Selsamal õhtul, enne wargust, sündis mõisa lähedal teine pahategu: Junkru-Otto pekseti waese omaks. Kolm wõi neli meest, näod tahmaga mustaks määritud, piirasiwad karjamõisast koju ratsutawa junkru metsa wahel ümber, tõmmasiwad ta hobuse seljast maha ja andsiwad talle metsas paju-wemmaldega palja ihu peale korrapäralise haagrehikeretäie, kusjuures üks mees peksetawa pea, teine jalgade peal istus.

Üleni werine, jäi junkur, kes lõppeks ka mõned head hoobid pähe sai, meelemõistuseta maha, nii et peksjatel aega küllalt oli pimeduse sisse jäljeta kaduda. Enamisti käpuli roomates läks junkur, kui ta minestusest toibunud, wiimaks kodu, kuna peksjad ta hobuse kes teab kuhu oliwad kihutanud.

Junkru-Otto oli üks neist wihatud mõisa-sundijatest, kelle halastamata waljus teomehed ja waimud hirmu pärast wärisema, wiha pärast hambaid kiristama pani. Ise waga palwemees, üks wennaste koguduse agaramatest hoolekandjatest, ei tundnud ta oma igapäewases ametis kellegi wastu armu, ja keda ta enese kadakane kepp ei jaksanud parkida, selle saatis ta tuttawasse talli wahimehe witsakimpude alla. Et ta raswa läinud laisa opmanni parem käsi oli, kes talle peaaegu piirita woli andis, siis kardeti teda palju rohkem kui opmanni ja baronit kokku, ehk küll wiimane kõiksugu rüitli-wooruste poolest, mille all talupoeg ja tööline higi ning werd walas, selleaegsetest mõisasakstest kuidagi maha ei jäänud, ning esimene ainult oma ülemäärase laiskuse pärast igale poole nina ei pistnud ja nii sagedasti keppi ei wälgutanud, kui ta süda õigeks oleks pidanud.

Junkru-Ottol polnud aimugi, kes teda peksnud. Äratundmine oli pimeduse, meeste nõgiste nägude ja nende täielise suupidamise pärast wõimata olnud. Waenlasi aga, kes tema peale hammast wõisiwad ihuda, oli Ottol teomeeste seas nii palju, et ta kellegi peale iseäraliselt ei teadnud mõelda — oliwad nad ju kõik ta „kadakast“ ja tema käsul wahimehe „pajusid“ maitsta saanud, paljud ka weel haagikohtunikkude witsade ja wemmaldega tutwust teinud. Niisama wähe oli õelal, torm-uhkel junkrul peremeeste ja popside seas sõpru, iseäranis nüid, kus wallas palju „maltswettisid“ leidus, kes teda mitte ainult kui walju mõisa-sundijat ei sallinud, waid ka kui oma usu wihast waenlast wihkasiwad.

Nõnda jäi kõik otsimine ja nuuskimine peksjate järele, kõik usutamine ja pitsitamine töörahwa ja talupoegade seas asjataks, ning wiimased naersiwad endile parastades pihku. Tagajärjeta jäi ühtlasi ka otsimine ja uurimine aida-warguse järgi. Mõlemad kuritööd arwati kord ühendusesse, kord lahutati nad kaheks kogemata ühe aja peale juhtunud tegudeks. Miks ei wõinud needsamad mehed öösel aidas käinud olla, kes õhtul kuusikus junkrut peksnud? Niisama hästi wõisiwad aga ühed junkrut peksta, teised aidas käia — kas teineteise teades wõi mitte. Igatahes ei toonud aga wabadikusaunade ja taluperede läbiotsimine, mida mõisapolitsei wallapolitsei abil wäga laialiselt ja põhjalikult toimetas, warastatud kraamist ei naha-äärekest ega tangu-terakest ilmsile, ja nõnda jäi üks kui teine asi wiimaks soiku.

Seal sündis korraga midagi ootamatat.

Kewade poolt talwe 1859 kippus Kugli küla elanikkudele ja nende loomadele nälg kallale. Kibe toidupuudus oli siin küll iga-kewadene harilik nähtus, aga nii suureks ei kaswanud häda mitte alati nagu tänawu, mille juures peaaegu täieline wilja-ikaldus eelaastal süidi oli.

Juba nääri-kuu lõpul elasiwad inimesed aina weest ja leiwast, loomad mädanenud ja sammaldanud katuse-õlgedest. Magasi-ait oli tühi, nii et hiiredgi nälga kannatasiwad. Ehk mis leib seegi oli, mida inimesed sõiwad! Puhas leib oli üleüldse tundmata; seda ei saanud jõukamgi talupoeg headelgi wilja-aastatel hamba alla. Wiljale pandi nii rohkesti peeneid haganaid hulka, et möldril weski-lael pikk udja käes oli, millega ta haganatega segatud wiljaprahti kolust alla torkis. Leib sai must nagu wärske turwas wõi werekäkk, ja oli nii rabe, et pätsid labida peal, kui neid ahju lükati, ära lagunesiwad ja tüki-kaupa üle ääre maha pudenesiwad. See oli harilik leib. Hädaajal, nagu tänawu, jahwatati peaaegu selgeid haganaid, ja leib, mis suhu pisteti, oli nagu peenike, kokkupressitud kuiw põhk, nii et ära mine tulega ligi, muidu läheb põlema… Nälginud lehmad, kes enam oma jõuga maast ülesse ei saanud, piima ei andnud — lehmaks sai kaew, leiwa-kõrwaseks wesi. Liha polnud kõige jõukamatel ammusest ajast enam majas; silkude ostmiseks puudus raha. Kust pidi talupoeg raha saamagi, kui ta seda, mis tal wast müia oleks olnudgi, mõisa waljul keelul müia ei tohtinud — ei heina-uitu ega õle-kõrt, puudest ja hagudest hoopis rääkimata, mida mõis, nagu ka loomi metsas ja kalu wees, omaks pidas. Ime oli, et talupojalt ka õhu eest, mida ta sisse hingas, orjust ja abitegu ei nõutud!

Sel kurjal talwel, küinla-päewa ajal, sigines nüid Lõhmuse talu aita korraga mitmesugust haruldast ja kallist toidukraami — kraami, mida tolleaegse talupoja warakambrist muidu ülepea leida ei olnud wõi ainult arwasti mõne rikka juurest. Seal oli suur suitsetatud seakints, wäike kott puhast, walget rukkijahu, märsi-täis nisu-püili, paar karnitsat odra-tangu, pisut herneid ja ilusaid kollaseid ube; lõppeks weel kaust härjanahka.

Perenaine ehmatas keeletuks, kui ta selle warakese aidast leidis. Ta arwas und nägewat. Ait eila õhtu weel igast toidupoolisest tühi nagu kell, täna hommiku kelgu-koorm mõisniku-wara sees! Ta pidi silmi õeruma, et wiirastust ära peletada…

Kaua seisis ta üksinda aidas, wahtis ja püidis mõtelda.

Taawet oli eila weskil käinud ja öösel hilja koju jõudnud. Weskile polnud tal midagi wiia, ta oli möldrilt jahu läinud laenama — ettewõte, mille täideminekule Anu kahtlaselt wastu waadanud. Ja nüid oli ta niisuguse saagiga tagasi tulnud!

Pikkamisi hakkas Anu aimama, aru saama. Et Taawet säherdust kraami möldri, kõrtsmiku ega kellegi muu käest ei laenanud — ostmiseks puudus tal raha —, see oli iseenesest kindel. Ta oli wargil käinud. Küsitawaks jäi ainult, kus? Ja seal torkas perenaisele korraga pähe, et opmann ja aidamees sügisel, kui mõisa aidas käidud, külas just niisugust wargust, nagu see siin, taga käisiwad otsimas, muu seas ka Lõhmusel. Nad kõnelesiwad seasinkidest, leiwajahust, püilist, nahast jne.

Perenaise wagas südames tardus iga weretilk hirmujäätiseks. Kahwatu nagu surnu, siniste huultega, kõigest kehast wärisedes, otsis ta mehe ülesse ja wiskas talle oma süidistuse näosse.

Taawet oli joobnult koju tulnud ja juba hommiku wara peaparandust wõtnud. Raha tal ei olnud, aga wiina sai ta ikka. Kui Tihane enam wõlgu ei andnud, siis oli meeste seas, kes mõisas wiinaköögi-päewi tegiwad, ikka neid, kes palujatele jänuse suu peale ei löönud.

„See on mõisa wara, mis sul aidas on!“ hüidis noorik kokkupitsitatud kurgust, kui ta heal wiinatujul olewa mehe kõrwale kutsunud.

„Mõisa wara neh,“ wastas Taawet täielise rahuga, kuna ta silmades isewärki kurjus ja sala wiha naaskli-otsade terawusega üles kiirgas. „Mõisa wara on jo kõik, mis su silm näeb, mõisa wara oled sina ja olen mina ise koa. Kas siis moailmas midagi on, mis mõisa oma ei ole?“

„See on wargus!“ kähwas karjatus naise nutwast hingest.

„Olgu wargus! Wargus on kõik… Kui kõik mõisa oma on, siis on ka kõik wargus, mis meie suhu pistame… Inime tahab ometi süia soada, kui ta peab elama, muidu ei jõua ta mõisa orjust ära teha… Woat’ sulle wargus!…“

Anu waatas laial, jäätanud pilgul tema otsa. Nii jõle, nii hirmus polnud patune inimene, nii langenud, nii hukkaläinud see mees tema meelest weel kunagi olnud. Talle tuli silmapilk meelde, kus Taawet esimest korda wargana tema ees seisnud. Siis oli ta kogelenud, silmad maha löönud, wärisenud, palunud — Anu oli pigistatud, muljutud, orgi otsa aetud kurjategijat näinud, kellest tal hale meel oli, kelle õnnetuse üle ta süda werd nutnud. Ainult oma kinniwõtjatele oli ta trotslikult, pea püsti, rind wäljas, wastu astunud. Nüid seisis ta nõnda ka oma naise hukkamõistwate, häbistawate silmade all.

Anu rinnast kääris ja kees midagi wõerast ülesse, midagi, millel seal enne asu ei olnud, wähemast selle inimese wastu mitte. Ja see tõusis tal kurku ja kurgust suhu ja wihises ja susises nagu kihwtine gaas läbi hammaste wälja üheainuma põletawa, sööwa sõnana:

„Waras!“

Teine raputas pead. Raputas weel kord pead. Siis wihises tal ta terase-karwa naaskli-silmast, mis ta wastasel suust wihisenud.

„Ise waras!“

„Mina?“

„Sina!… Waras nagu iga waras!… Ega’s need püid, pardid, tedred, hirwed wist wargus ole, mis me wana nui sängi põhjas mõisa metst on mitu oastat toond ja mis sinu kurgust niisama libedasti alla läks kui minul!… Egas need kalad wargus ole, mis mõisa järwest meie wõrku pugesid ja meie laual aurasid, sinu oma keedetud ja küpsetud…“

„Need olid Jumala linnud ja Jumala kalad…“

Taaweti hambad awanesiwad laiale hirwitamisele.

„Aidas on Jumala wili.“

„Aga mõisa aidast warastud!“

„Linnud mõisa metst, kalad mõisa järwest warastud…“

Anu nihkus pool tuikuwa sammu tagasi, ta wereta huuled nilpsasiwad asjata sõnade järele.

„Ja warastud on me tarbepuud,“ hirwitas Taawet armuta edasi, „need kallid saared ja tammed ja jalakad, ja nad on igapäe su silma all, ja sa ei niutsatagi…“

„Need on mõisa metst — need on jo mõisa metst — toodud… Mõisa metst toowad kõik —“

„Aga ei tohi tuua — kõik on mõisa oma — ja sellepärast on nad warastud…“

Naisel näis tundmus olewat, nagu libiseks tal maa jalge alt ära. Ta toetas ennast kambris, kus nad wastastikku seisiwad, pool istukili tühja kalja-astja peale.

„Aga kust peab siis tarbepuud soama —“ kogeles ta, sõna pooleli jättes.

„Seep see on — kust peab soama!“ hakkas waras kähisewalt naerma, kuna wänge wiina-lõhn naisele näosse lõi. „Kust peab soama, kui kõik mõisa oma on? Taewast ei anta, moa pealt põle wõtta — mis muud kui warasta! Sellest jo jutt ongi! Sina aga ära tee rumalat wahet ja ää ütle: Seda wõid warastada, seda ei wõi mitte warastada. Kui juba warastad, siis warasta kõik, mis sul tarwis on!…“

„Aga mitte aidast luku tagant! Seda nuhtleb Jumal!“

Taawet asus naise õladest kinni ja raputas teda.

„Wõta ometi mõistus pähe ja pea aru, mis sa räägid! Sul oli jo wanast nii terane pea, — ega need palwenarrid sul siis weel wiimast arukibet maha ole materdand! Woata, mina olen lällis, aga ei aja niisukest pudru suust, nagu sina kaine peaga… Kui Jumal wargust nuhtleb, siis nuhtleb ta iga wargust, ja kui ta, hea mees, warastada lubab, siis lubab ta kõik warastada. Ja ta lubab warastada!“

„Taawet!“

„Ta lubab warastada!“ kordas Taawet hambaid kiristades. „Kui ta mitte warastada ei lubaks, siis annaks ta inimesele nii palju, kui elamiseks tarwis läheb, aga kas ta annab? Ei. Ta laseb ühtesi külla otsas istuda, teisi näljakäppa imeda, ja tuleb ja toob nälgijatele peale kauba weel wiljaikalduse!… Jumal lubab warastada, sest ega muidu kõik warastaks — kõik, naine! Wõi kas saksad ei warasta? Kust nad kõik on soand, mis neil on? Meie käest. Meie käest on nad oma rikkuse warastand, ei, rööwind, ja meid rööwiwad nad igapäew weel. Nemad riisuwad meilt palju, meie nööpame neilt wähe. Kõik on wargad, wõi wargaid põle olemasgi. Kõik wõtawad, kust soawad, ja Lõhmuse Taawet wõtab koa, kust soab.“

Anu hoidis ristis käsa kramplikult suu ees, kuna ta suured silmad pärani, haigutawalt, mõistmatalt seda inimest oma raami wahele püidsiwad mahutada, kes oma patu-uhkuses ja kurjategija-kõwaduses nagu määratu kalju tema ees seisis — süsimust, raudne, liikumata.

„Ja nüid mine ja wõta aidast ja too lauale, mis seal on — see on meie…“

„See ei ole meie.“

„See on meie!“ kärgatas Taawet Lõhmus.

Nõnda polnud ta naise peale weel ialgi kärgatanud.

Pikkamisi, madala, selge healega, millel jääkülm metallikõla oli, hakkas Anu nüid kõnelema:

„Ma ei täida sinu käsku. Ma olen ikke sinu sõna kuuland, sest sa oled minu mees, aga seekord ei kuula ma sinu sõna. Sinu käsk käib minu usu wasta. Minu usk on mulle püham kui sinu käsk, ja püham kui kõik käsud moa peal. Sa wõid mind minema kihutada, maha lüia, tükkideks kiskuda — ma ei täida sinu käsku. Siin ma seisan — tee minuga, mis tahad.“

Ta seisis sirgelt, rahulikult, hoopi ootawa julgusega mehe ees, kelle rusikas kord tõusis, aga ruttu jälle maha wajus.

„Tahad siis ennem nälga surra?“

„Ja.“

„Ja teenijad koa nälga surra lasta?“

„Ja.“

„Aga kui need sellega rahul põle?“

„Nad on rahul.“

„Aga kui mina rahul põle, et mu teenijad nälgiwad?“

„Siis anna neile ausat leiba. Warastud leiba nad ei söö. Nad on minuga ühte usku.“

Taawet lõi pea maha. Ta näis millegi üle järele mõtlewat. Siis waatas ta naise otsa — läbitungiwa, südame põhjani ulatawa pilguga — ja pööras talle sõnalausumata selja.

Toas pani ta kasuka selga, mütsi pähe, ja kui ta jalga üle läwe tõstis, hüidis ta kambri poole raske, pool-hoiatawa, pool-ähwardawa healega:

„Ma söön oma leiba üksi!“

Ta seadis sammud sauna poole. Taskus kõlksus tal poolik pudel wiina.

Lõhmuse talu maa peal asus nüid wäikene saun, kus endine Kiisa sulane Jaan oma noore naise Triinuga, endise Kiisa tüdrukuga, õnneliku naisemehena sees elas. Lõhmus ise oli neile, kui nad waga Kiisa Mihkli usu-ikke alt endid peastsiwad ja tema teenistusest lahkusiwad, nõu andnud, tema maa peale sauna ehitada, milleks mõis luba ja ehitusepuid — muidugi tubli orjuse wastu — ei keelanud. Lõhmuse ja Jaani wahel oli sest saadik, kui wiimane oma wihamehele, Tibukännu Matsile, naha peale andnud, soe sõprus tekkinud, mis aegamööda seda kindlama sideme wõitis, et mõlemate waated ja arwamised niihästi usu- kui ka ilmalikkudes asjades hästi kokku kõlasiwad. Nende ühenduse loomulikuks liikmeks oli muidugi ka Triinu, Jaani priske noorik, see tüseda, julge, terase loomuga naisterahwas, kelle kaine mõistus niisama wähe usuliialduse alla suutis painduda, kui ta eluwärsket meelt saunanaise waesusemured maha jõudsiwad rusuda.

Nende kolme seltsi heitsiwad weel, kui ka salamahti, Kiisa Mihkli poeg Mikk ja Kiisa Alt-sauna wabadik Tõnis. Need pugesiwad, iseäranis wiimane, enamisti siis Lõhmuse sauna, kui nägijaid ligi ei olnud, kuna nad Lõhmusel wabamalt koos käisiwad, sest seal oli ju perenaine teenijatega seda usku, mis neile peale taheti sundida. Lõhmusel saiwad nad siis ka Seenepalu Andresega, selle ausa ilmalapsega kokku, keda usklikud maltswetid ta ilmaliku meele pärast küll wihkasiwad, kelle külge nende hammas aga muidu ei hakanud. Seenepalu Andres kinkis oma sõpruse inimestele, kellel midagi peas, wõi kellel midagi põues oli. Ta armastas neid, kes wähem rääkisiwad, aga rohkem ütlesiwad, kelle sõnadel pea ja saba oli, kelle wasar naela pihta käis. Ja ta armastas neid, kellel sooja südame-werd oli, kelle rinnast midagi wõltsimata inimlikku üles kerkis. Oma waliku kohta ei olnud ta igakord isegi selgusel, ta andis ainult südames tuntud ligitõmbele, mis säärase isiku poolt tuli, rahulise meelega järele, ja nii täieliselt, et teda selle isiku mõned kombelised nõrkused ja puudused sugugi ei eksitanud, seda wähem, et ta niisuguste nõrkuste ja puuduste peale ilma tawaliste eelarwamisteta waatas. Selle peal põhjenes talitaja sõprus Lõhmuse Taaweti ja kõigi teiste wastu, kellega ta läbi käis. —

Lõhmuse peremees lähenes longus peaga wäikesele uuele saunale, mis nagu lume sisse jäänud riidake puid all lepiku serwal kükitas. Taaweti nägu oli tume, kaks sügawat kortsu seisiwad tal kulmude wahel, ja wahete-wahel peatas ta sammu, et hauduwas mõttes lumehange sisse wahtida, mille talwise päikese magnesiumi-tule sarnane kahwatu paiste särama pani. Muljuw, südant ringi keeraw walu täitis korraga warga põue. Nagu aiateibad ja hoonete sarikad küinla-kuu kange külma käes raksusiwad, nii tundis Taawet oma hinges midagi kärisewat ja pragunewat; ta oleks heameelega waljusti karjatanud, ja see karjatus oleks kajanud nagu hoonete raksumine halastamata külma pitsitusel.

„Otsas!“

Selle sõnakesega, mis tal nagu werine ohkamine kokkupitsitatud hammaste wahelt wälja tungis, ütles ta kõik oma aimdused ja tundmused ära.

Ta oli ennast wiimasel paaril aastal warguse eest hoidnud, säärase warguse eest, mida ta kaaselanikkude õigusetunne warguseks, kuritööks pidas. Mõisa-metsast warastas ta puid, mõisa-kuhjadest heinu, mõisa-rõukudest wilja, mõisa-wäljalt kartulid, nagu iga teine; mõisa metsas käis ta salaja lindu laskmas, järwest kala püidmas, wiinaköögist wiina nööpamas nagu mitmed teised. Aga lukud oli ta rahule jätnud. Hoolimata kõigest hädast.

Lukud, riiwid ja aknatrellid oli ta rahule jätnud, sest igakord, kui talle kiusatuse-mõte lähenes, kerkis talle hirmus pilt silma ette, kuda ta oma noore naise ees seisnud, kui teda esimest korda wõera wara omanikuna tabati. Waade, mis Anu tema peale heitnud, see waade täis röögatawat walu, täis õgiwat ahastust, kerkis talle igakord hirmutawa selgusega silma ette, ja ta pistis põgenema iseenese ja oma wõrgutaja eest. Ta lükkas ühe plaani teise järele edasi, teadmata aja peale edasi.

Tagasi hoidis teda ta naise usuline uuesti-sündimine, Anu maltswetiks-saamine. See uus usk pani wõera wara puutumise iseäranis kange wande alla. Missuguste silmadega pidi inimene, kelle hing ainult weel sellest waljust, armuheitmata kombe-usust elas, alles nüid warga peale waatama! Taawet wärises seepeale mõeldes. Sest see naine oli, hoolimata kõigest, mis neid waimliselt lahutas, tema kallim, tema ainus wara ilmas, ilma milleta ta oma elul wäärtust ega otstarbet ei tundnud olewat. Teda kaotada, teda weel rohkem kaotada ta ei suutnud.

Selle kartuse juurde seltsis wahel weel teine, seltsis kartus, mis kadus ja ikka jälle tagasi tuli, mida ta ei uskunud, aga ikka jälle uskuma hakkas, mis ta hingest nagu wälgusäde wälja kargas, kustus ja uuesti üles hüppas — kartus, et naine oma sõgeduses niikaugele läheb ja mehe karistawale seadusele wargana üles annab. Oli ju maltswetlaste seast isikuid leidunud, kes oma pahateod ise üles tunnistanud ja warastatud wara omanikule tagasi wiinud.

Taawet oli kiusatusele wastu pannud, kuni ta enam ei suutnud.

Juba sügisel seisis tal ähwardaw nälg selgesti silma ees, temal ja paljudel teistel külas. Tühjad aidad, hagerikud ja lakad kõnelesiwad arusaadawat keelt. Midagi pidi sündima, wähemast inimeste heaks. Küll püidis ta sala-küttimisega puudusele wastu töötada, käis oma saaki linnas rahaks tegemas, nõutas omale mõisa kartuli-kuhjadest ja mõisa-rehest peksmise ajal pisut toidu-jätku. Kuid see kõik oli wähene; kogumine ja korjamine pidi edasi kestma. Ja nõnda tärkas ta peas mõisa-ait oma warandustega meelitawa, kutsuwa kiusatusena üles.

Wõrgutaw mõte edenes nõuks, nõu küpseks teoks. Teo kordasaatmist toetasiwad wiha ja wiin.

See mees wihkas hinge põhjast kõike, mis mõisas oli ja mõisaga ühenduses seisis.

Ta wihkas saksa ja tema sundijaid, wihkas seadusi ja käskusi, mis neilt tuliwad, wihkas orjust ja maksusi, mis mõis talupojale peale pani, wihkas rikkust ja wara, mis talupoja higi ja weri sinna ladusse kogus. See polnud ainult isiklik wiha — seks oli ta liig suur ja sügaw — see oli wanematelt teadmata päritud ja ise oma elust kuhjani täiendatud wägew klassi-wiha. Silm silma wastu, hammas hamba wastu! Pured sa mind, siis hammustan ma sind. Nülid sa mind, siis kriimustan ma sind. Wõtad sa minult kõik, siis wõtan ma sinult niipalju kui saan. Sina oled tugewam, saad rohkem — mina wäetim, lepin wähega. Aga ma ei jäta, mis saada wõin. Lõwi saagi kallale roomab ka uss…

Hoolimata uuest seadusest, mis orjuse- ja maksu kergendusi pidi andma, lasti ka kohalises mõisas kõik wana wiisi edasi minna — jah, sügisel kuulutati koguni renditingimiste raskendusi, mis lähemast Jüripäewast peale pidiwad maksma hakkama. Talupoegade ärdatele palwetele oliwad baroni kõrwad kurdid. „Teie peate!“ kostis iga tema sõnast raudse waljusega wälja.

Seejuurde tuli weel, et mõisas maltswetlaste tagakiusamine sest saadik suurema hooga edasi kestis, kui „Järwamaa waleprohwet“ ahelates Riiga wiidud. Nagu teiste talude orjad, nii tuliwad ka Lõhmuse teenijad tihti pealegi mõisast kurtmisega koju, et junkru-Otto ja tema wõimu all olewad alamad sundijad uue-usulistele ühel wõi teisel wiisil liiga teinud, mis toorest narrimisest ja sõimamisest kuni meeletuma peksmiseni ulatas. Mõni päew peale seda, kui Maltswet Kuglilt läbi wiidud, andis junkur Lõhmuse waimutüdrukule, elatanud inimesele, kepiga niisuguse hoobi pähe, et õnnetu ainult teomehe abiga õhtul koju sai.

Taawet Mahutas wiha pärast. Maltsweti süita wangistamine ja halastamata käte-rautamine oli ta juba enne seda wihasesse ärewusesse ajanud, mille wastu ta, wiinast rohtu otsinud. Nüid jooksis ta, käed rusikas, sauna Jaani poole ja küsis sellelt, kas tal Triinu keretäis weel meeles olewat.

„Meeles neh.“

„Kas mäletad koa, mis ma sulle ütlesin, kui sa Tibukännu poisi tümaks olid teind? Ma ütlesin: ‚Ää unusta — prohwusi on kaks! Timuka kest on weel terwe. Kui sul abi tarwis on, siis ütle aga‘… Näe, nüid on minul abi tarwis… Ja Triinu keretäis on sul weel meeles“…

Jaan oli nõus. Kangelane ta ei olnud, aga Taaweti seltsis oli ta wähemast mees. Ja siis tuli weel mõlemate sõber ja austaja, Kiisa Mikk, juurde. See oli kohe kangelane, kui õemehe nõu kuulis.

Peeti siis aru, ja plaan küpses parajasti, kui Lõhmusele midagi täiendawat meelde tuli.

Üks tee, kaks asja.

Hakka nüid junkru-näru pärast üksi suurt waewa nägema!

Hoolimata wilja-ikaldusest on mõisa-aidas sügisel mõndagi, mida talupoeg õnnistatud aastalgi näha ei saa.

Ja lukkudega saab Taawet, see meistri-mees, kergesti toime.

Nõu peeti kokku ning waga Alt-sauna Tõnis, kes Jumala ja Maltswetiga oma kaksikute pärast, kes ilma leiwakotita ilmale saadetud, riius oli, kutsuti appi. Ja kui pudelist küllalt julgust oli wõetud, mindi ühel õhtul hästi ettewalmistatult tööle.

Töö õnnestas.

Junkru-Otto, kelle teed ja käigud teada oliwad, läks lõksu.

Paar tundi hiljem, kui karistatud sundija sängis ägas ja mõisarahwas ärewusega sündmust harutas, käidi aidas ära. Tõnis, kes waritseja ja weomehe osa mängis, ajas Lõhmuse hobuse peidupaigast aida ette ja kraam toimetati öö jooksul naabri-walda heade sõprade juurde warjule. Kui uurimine ja otsimine oma külades lõpetatud, toodi saak kodu ja jagati ära. Mikk, kes oma osaga midagi peale ei tohtinud hakata, annetas ta waesele Tõnisele, kes oma seitsme wäntsikuga juba sügisest saadik püsti näljas oli. —

„Noh, õemees, mis sina siis siin norutad. Nägu mehel ees nagu kõntsa-tiik sügisese ilmaga!“

Raske käsi patsus Lõhmuse õlale, puskarine hingeaur käis talle põske mööda ninasse.

„Ah Mikk!“ ärkas Taawet tusasest unest.

„Mikk neh!“

„Wõi juba hommiku aegsasti —“

„Nagu sinagi… Pühapäe hommik… Eile õhta sai natuke kurja tehtud…“

„Poiss, sa hakkad mul päris jooma kohe…“

„Ega wähemalt läbi soa!“

Nad waatasiwad üksteise otsa ja naersiwad. Mõlemad oliwad wiinastanud. Nende punawatel, punsunud nägudel, nende raswaselt läikiwatel silmadel oli palju sarnadust. Lõhmus wahtis, wahtis ja raputas siis pead.

„Kuradi maltswetid!“

„Mis nad sulle tegiwad?“

„Mitte mulle — sulle.“

„Mis mul wiga? Trimpan kas wõi nina siniseks!“

„Noja — sina trimpad, wanamees palub… Kuradi maltswetid!“

Ja kuna ta taskust pudeli wõttis, suu peale pani ja siis küdi pihku ulatas, uuris ta silm märja, nerwiliselt rändawa pilguga tugewaks nooreksmeheks sirgunud naisewenna nägu, mille soniwa tumeduse wiina-waimud weider-rõemsaks, hirwitaw-lollakaks muutsiwad.

See hing oli teele sattunud, kust raske ümber pöörata.

Mõlemad oliwad Jaani poole minekul.

Üksteisest kaelustawalt kinni hoides astusiwad nad sauna, kus wabadik oma noore naisega — wiimasel rinnalaps käe peal — laupäewa-õhtuse külma pudru kallal nokitses.

„Pea!“ hüidis Mikk ja tõmmas ka oma põuest wäikese puskari-pudeli wälja, kuna ta teise käega Jaani lusikast kinni haaras. „Ää tee pattu — wõta enne alust!“

Ja nüid asusiwad kõik kolm kitsas sauna-koopas haisewa trööstija ümber kokku ja hakkasiwad mõtteid oma rõemude ja murede üle wahetama.

„Mis — ta ei taha?“

„Ei taha — kas raiu wõi tükkideks!“

„Kurat, ma kägistan ta ära!“

„Ega ta siisgi taha.“

Mikk lõi rusikaga laua peale, kuna tal ühes silmas wiha, teises nagu kaastundmus seltsimehe wastu põles.

„Saadana maltswetid! Rikuwad mõistliku inimese ära! Kui see nõnna weel paar oastat edasi kestab, siis wii kõik maltswetid hullumajasse.“

„Aga mis sa’s nüid teed?“

„Söön ise.“

„Ja teised?“

„Tahawad nälgida.“

Üleüldine pearaputamine.

Noorik Triinu kahwatas korraga ära.

„Ega nad pöörased ometi lobisema hakka!“

Kõik waikisiwad. Lõhmus wahtis maha. Ruumist wärises midagi tontlikku läbi. Hall, tuhane paiste heitis nagu tihe, peenike ämbliku-wõrk inimeste ja asjade üle.

„Ei ma usu,“ kohmas wiimaks Taawet healega, mis nagu kaane alt tuli.

Kuid see kägistatud meeleolu ei kestnud kaua. Wiin peastis kurgud, rinnad, südamed jälle wallale, ja tunni aja pärast kostis Lõhmuse saunast rõemus, mureta jutuwadin waheldamisi naeru ja laulu-jorutamisega.

Oli ju nälg mõneks päewaks eemale hurjutatud ja janu-kustutus jätkus pooleks päewaks. — —

Kuna uues saunas seda lustakat murepidu pühitseti, käis Lõhmuse perenaine Tõnu-Peetri talus oma usuwennal külaliseks.

Ta wiibis paar tundi seal ja tuli äranutetud silmadega tagasi.

Neis silmades kiirgas nüid midagi wägewat ja ühtlasi halastamatat. Seal oli nagu martri-kangus murdja saagihimuga ühendatud.

Pool tundi hiljem sõitis Lõhmuse perenaine, wäike koormake ree peal, kohalise mõisa poole.

Tema usuwastase saatuse-kell oli löönud.

Anu tegi, mis tema ust temalt nõudis. Anu läks prohwet Maltsweti õndsakstegewat õpetust täide saatma.

Ei, teda hukka saata ei tahtnud ta mitte. Ta uskus usu ja wagaduse imetegewa wõimu sisse. Ta puges kõige oma hingega usuluulelise arwamise sisse, et tema tegu Jumalale meeldib ja inimesi liigutab. Inimesi nõnda liigutab, et nad halastuse pisaraid walawad, suu armuheitmise sõnadeks awawad, südame andeksandmise tegudele sunniwad.

Ei, seda ei tee baron mitte! Ta on ju inimene. Kõik tema waljus sulab pehmuseks, tema kurjus ärduseks. Ja kui ta usku ei austa, siis austab ta inimlikku woorust. Ja kui inimlik woorus teda ei pehmenda, siis ometi alandlik põlwitaw palumine. Ta on ju inimene, kellel inimlik süda põues…

Ja Lõhmuse perenaine wiis wõera wara oma aidast selle omanikule tagasi. Nagu tema usk seda prohweti suu kaudu käskis. Lõhmuse perenaine läks mõisa ja andis oma mehe kurjategijana üles.

Püha hullus pühitses wõidupidu. Püha hullus lõi pillerkaari. Püha hullus katkestas sidemed mehe ja naise wahel, lõi oma küined inimliku aju, inimliku südame sisse ja jõi werd…

Baron ei saanud tükil ajal sõna suust. Ta wahtis peaaegu tiiraste pilkudega seda mustas riides kahwatanud naist, ja kui see tema ette põlwili langes, silitas ta oma petist lõuga ja ütles wiimaks:

„Waata, waata, — wõi sinu oma mees! Noh, see on hea, et sa seda ütlema tulid, ja weel parem, et sa warguse tagasi tõid.“

Anu ristis käsa tõstes:

„Ega baroni herra talle kedagi tee? Ega baroni herra teda kohtu kätte anna?“

„Kelle kätte siis?“ wastas baroni herra imestades. „Kelle kätte siis wargaid peab andma?“

„Armu, baron herra, armu!“

„Wargale armu? Anu, sa oled mõistlik inimene — kuda wõib wargale armu anda?“

„Aga ma arwasin — ma lootsin —“

„Kuda sa seda wõisid loota? Eks sa tea, et seadused on, mis kurjategijat karistawad! Jah, oleks ta weel kusgilt mujalt warastanud, aga mõisast — mõisast oma armuliku herra wara! Kuda see wõib trahwimata jääda!“

Baronile näikse suurt lõbu tegewat, et ilus paluja tema sääri, tema reisi triigib. Ta paneb oma tüma, walge saksa-käe armulikult nooriku pea peale, tatsutab heldelt tema põske, aga aru ei saa ta ometi mitte, kuda kurjategija ilma karistuseta wõiks jääda. Kõik, mis ta teha wõib, on see, et ta kohtuherradele karistuse kergendamist tahab soowitada — mitte kurjategija enese, waid tema hea naise ja wigase lapse pärast.

Ja seega Jumalaga.

Weel selsamal õhtul on Lõhmuse peremees wang.

Tema äraandja on keeletu ja meeletu.

Seda ei kawatsenud ta hing ette näha.

Ta ei julge silmi üles tõsta selle kurjategija ees, kes seotult tema ees seisab ja käe jumalaga-jätmiseks wälja sirutab — leplikult, täis andeksandwat suurust, täis kõrget inimlikku heldust, täis kristlikku kaastundmust.

Ta ei ütle muud, kui:

„Jää mulle naiseks!“

Siis wiidakse ta meeste wahel ära.

Ja tema naisel pole ainust sõna temale kaasa anda, hoolimata kõigest jumalikust wagadusest mitte ainust trööstiwat sõna!

Oma jõuetuses langes ta põrandale kummuli maha.

Ja teised inimesed peawad ta üles tõstma.