Prohwet Maltswet/9
9.
Maailm täis walgust.
Seda jumalikku armastuse-walgust, mis inimesed suuremaks, kõrgemaks, paremaks teeb. Seda sigitawat, sütitawat kirge-walgust, mis südamed pakitsema, ülewoolama ajab, mis soo ja soo wahel leekisid lööb, neid wastupanemata tõmbel ühinema sunnib.
Maailm täis armu-walgust.
Niikaugele kui silm ulatab — üles ja alla, edasi ja tagasi — lõõsk. Sulatis hõbedast ja kullast ja kõigest, mis särab.
Niikaugele kui silm ulatab — hiilgus. Siretis kallitest kiwidest ja pärlitest ja kõigest, millel tuld ja sädemeid on, ja kõigist wärwidest, mis silm seletab.
Lõhnad imbiwad wirwendawa sina sisse, lõhnad kõigest, mis sigib, tärkab, kaswab, elab. Magusad, mõrudad, wänged, meeli nõiduwad — lõbu, õnne, kiimalust soetawad. Metsa-waik ja aasa-mesi ja mulla hingeõhk — nad sulawad pilweks, heljuwad tuulekese hellal heidutusel üle maa ja wee — loodus armatseb.
Kuis nad roomawad, hüppawad, jooksewad, lendawad, ujuwad — kõik see miljardi-perekond isewärki lapsi, mis ühe ema sülest sündinud!
Pulmad!
Armastuse-õndsus!
Sigituse-lust!
Jumalik-magus õnnepõlw!
Uppumine ja eneseunustamine õndsas kaelustamises, rind rinna wastu, süda südame sisse sulanud!
Ja Kiisa neid nii üksina.
Ta waatab ringi, ja ärarääkimata igatsus täidab ta põue. Ta aimab seda õnnepõlwe oma ümber tuksuwa südamega, ta aimab seda nii selgesti ja wägewasti, et ta seda endale oma himuka luulewõimuga piltides täis wärwiõõgumist ja eluwerd ette wõib kujutada — et ta seda ise kaasa arwab elawat.
Aga ta kannatab puudust. Luule ei toida nälgijat, nii suurt nälgijat nagu tema. Seks on ta liig terwe, seks woolab ta soontes liig palju wärsket, elupurtsawat werd.
Mis aitab raudus wangile, et ta omale wabadust luule-unenäos kõige meelitawamate, luhtawamate wärwidega kuni tõe selguseni ette kujutab! Häda, kui ta unenäost ärkab! Sajakordse raskusega langeb tõe-teadwus ta õnnetuma hinge peale, tuhatkordne nälg ja janu tikuwad talle purewate kiskjatena kallale.
Kiisa neid ärkas ja karjatas nälja-walu pärast. Kiisa neid ärkas ja karjatas wabaduse puuduse pärast. Ta hammustas hambaid kiristades meeletumas wihas oma ahelatesse, ta lõi küined sügawasti oma nälgiwa südame sisse. Ja siis himustas, ihaldas, igatses ta oma õõguwate meeltega edasi ja wajus uuesti unenägude sisse täis petlikku sära.
Lõhnawa laane poole, hauduwa metsa poole!
Küla oli tal ammugi selja taga, see inetu küla täis haisewat wiletsust, rumalust, hullust, kurjust. Seal ta mustas lepiku serwal oma madalate, tahmaste onnidega nagu needmise-märk paradiisliku walguse sees. Kuis wihkas ta kõiki neid, kes selles põrgu-aherwarres elasiwad ja teda wangistasiwad, näljutasiwad, januneda lasksiwad! Kuis wihkas ta praegusel silmapilgul oma isa, ema ja õde ning kõiki neid, kes nende ajudega mõtlesiwad, nende silmadega waatasiwad, nende jalgadega teda tallasiwad!
Wanne neile!
Wanne neile timukatele, kellel aru peas ega armu südames ei olnud waese lapse wastu, keda elu emaliku rinna asemel täis joowastawat piima tühja nisa sunniti imema!
Nurmel tantsis õhk ja õhus tantsisiwad tiiwustatud elukad pulmatantsi. Ja ristikheinast, tatrapõllult, hernest ja aasalt täis lille-elu imbis uimastaw nõidus üles. Ja siis tuli mets oma tiirase, kaisutawa haudumisega, oma ahwatlewa, wõrgutawa waikusega. Elts jõi seda waigu-, sambla- ja puu-lõhnaga tiinestatud waikust isukalt, aga peatama ei püsinud ta jääda, teda wedas midagi edasi, nagu janunewat hirwe hallika aimdus. Ja kuuskede all, mille oksad täis halla habemeid rippusiwad, laotasiwad end samblawaibad wälja, wärsked, läikiw-rohelised, et kahju nende peal istumata mööda minna.
Kuid Elts tõttas edasi.
Sinna poole, kus mets tihedamaks läheb, kus tee nagu looklew kangi-alune rohelise wõlwi alt läbi läheb. Kuhu jalg teda wiis — ta ei teadnud seda. Ainult edasi! Tuksuwal südamel, pakitsewal hingel teadmatuse poole edasi! Peatada, puhata, liikumata olla — juba mõte sellepeale kiirendas ta põgenewat sammu.
Wahel peatas ta siisgi, et ringi waadata, kuulatada, nagu otsiks ta kedagi. Ta kuulatas hinge kinni pidades ja piilus läbi puude jahimehe luurawa pilguga. Tema weripunased huuled, eluhimulised nagu ta suured ahned silmad, näisiwad iga kümne sammu pealt küsiwat: Kas siis weel ikka kedagi ei tule? Kas siis weel ikka midagi ei juhtu?
Kas siis tema weel ei tule?
Kes?
Tema!
Missugune tema?
Seepeale poleks ta wastust teadnud anda.
Ja ta rühkis piiludes ja kuulatades edasi, kõrge rind lõhkemiseni pingul, wägew tuksumine oimudes ja põues, ja kui ikka weel kedagi ei tulnud, hakkas ta teda hüidma…
See oli hõbedane heal täis puhast, pehmet metalli-kõla, mis armastuse-unes waikiwast metsast läbi lõikas ja kaugelt eemalt kahandatud jõul tagasi heljus. See oli heal tungil-kutsuwast hingest täis magusat õrnust, heal kutsuwast ja ühtlasi pakkuwast hingest.
„Tule, — tule ruttu!“
Aga keegi ei tulnud.
Mets itsitas omale halli habemesse ja waikis.
Kiisa neid aga tõttas edasi.
Kuusikusse segas end haljaid kaskesi, tüwid walged nagu lubjatud sambad, lehed läikiwad nagu õliga wõitud. Ja roheline kalew nende jalgel ülekülwatud punaste, siniste ja walgete õilmetega.
Aga Eltseke ei nopi neid, ei punu neid pärjaks, et seega oma peakest ehtida. Ta tõttab neist üle, tallab neid maha, sest tal on rutt. Ta et tarwitsegi oma peakest ehtida, on see ju ehitud muidugi, ehitud kulla-pasimusega, juukstega, mille ilu peale mõni würstlik piiga uhke oleks.
„Tule, — tule ruttu!“
Aga ta ei tule.
Ja edasi läheb kiire teekond läbi rohelise templi, mööda haljaid wõlwi-aluseid, üle pehmete sameti-waipade.
Kuid pea!
Hüidjale tuleb wastus.
Kutsele tuleb täide.
Elts wõtab pihupesad kõrwadele abiks, seisatab ja kuulatab. Metsast aga kostab pikaks lõngaks wenitatud helil:
„Uhuuu — ma tulen!… Metsapiiga — uhuuu — ma tulen!“
Metsapiiga ei mõista, kas hüie ligidalt wõi kaugelt tuleb. Ta näib ligidalt ja ühtlasi kaugelt tulewat.
Metsapiiga waatab ringi — kedagi pole näha. Mets haudub ja armatseb. Hallid habemed ripuwad liikumata, waik särab tardunud õnnepisaratena, lehed naeratawad neitsilisel lusti-läikel, alt rohelisest sängist pilwneb sigiduse elulõhn ülesse, suruwad ja sumisewad parwed kõiksugu tiiw-elukaid peawad kiirte-kullas rahwapidu. Ainult töölistel pole pidutsemiseks aega, neil mustadel töölistel maas oksa- ja okkaprahi sees, kelle ühiskondlised riigid täis wirkuses kihawaid töötajaid nüride piramididena kändude ja õnnistatud juurte najalt üles kerkiwad.
„Metsapiiga — uhuuu!“
Kord kostab see ligidalt, kord kaugelt eemalt. Kord lähema põesa seest, kord tõrwa-ahju juurest. Kord puu otsast, kord maa alt.
Päris nõiatemp.
„Uhuuu — kes sa oleeed?“
„Uhuuu — see, keda hüiaaad!“
„Uhuuu — kus sa oleeed?“
„Uhuuu — eks sa otsiii!“
Metsapiiga raputab pahaselt pead. Niisugune narrija! Niisugune ninawedaja! Niisugune petlik suuksutaja!…
Äkitselt jooksewad tal hirmupinnud üle selgroo… See pole õige asi… Metsahaldjad!… Laanetondid!… Mõni linnuks, orawaks wõi põdraks moondatud inimene!… Mõni mardus, kooljas, kodukäija!…
Ja ta pistab jooksu nagu ehmatatud hirw. Raod praksuwad tal jalge all, oksad witsutawad tal wastu nägu, okkad ja ohakad kriimustawad ta käsa…
Aga ta seisatab warsti jälle. Lagisew naer, mis talle üleannetult järele kajab, paneb ta peatama, sunnib teda tagasi waatama.
Ta kiljatab.
Põesast wahib haldjas wälja, haldjas pika, halli habemega, wälkuwate silmadega, walgendawate hammastega. Haldjas wõi härjapõlwlane. Sest ta on wäike. Habe ulatab tal wööni. Käed põlwini. Pea istub ilma kaelata kõrgete terawate õlade wahel. Nõnda wahib ta haljast sarapuu-põesast nagu rohelise raami seest wälja, ja kübar on tal ämblikuwõrkusid, hõlmad ja sääred takjaid täis.
„Metsapiiga — näkineitsi — Murueide tütar, — ära kardaaa!“
Ta tõmmab kätega ja hirnub naerda.
Põgeneja seisab nõuta. Nüid, kus ta teda oma silma ees näeb, ei karda ta teda enam. Mis sihuke terwele, tugewale inimesele ikka wõib teha! Metsapiiga pole jänesejalg. Ta tunneb jõudu oma noortes liigetes ja wedrutawat wäledust. Aga mis teha? Kas jääda wõi minna?
„Mis sa minust tahad?“
„Sa kutsusid mind!“
„Sind mitte!“
Jah, keda siis? Näkineitsi jääb wastuse wõlgu. Sellepärast hakkab metsawaim talle lähenema.
Korraga saab Kiisa neid terwest wiirastusest aru, jookseb haldjale wastu, kisub tal halli sambla-habeme näost, ja nüid seisab habemeta härjapõlwlane ta ees, ja see härjapõlwlane on — küirakas rättsepp Wikerpuur!…
„Krants niisuke!“ naerab Elts, aga selle hõbeheleda naeru sisse segineb nagu petetud lootuse tuska. „Krants niisuke oma narrimisega!“
Kõhurääkija tõmmas kübara peast, pani käe südame peale, kumardas sügawasti ja ütles:
„Palun andeks, aulik näkineitsi! Aga ma kuulsin mitu korda hüitawat: ‚Aadu, tule ruttuuu!‘ ja et ma ikke tulen, kui mind neiud kutsuwad, siis tulin koa nüid… Wõi kas mina poiss ei ole?“
Ta naeris, nii et ta walged, pikad orawa-hambad nähtawale tuliwad, aga ta pisikesed, terased silmakesed ei seisnud selle naeruga kokkukõlal. Neist wilkus korraks wargsi kiireke hammustawat kurbtust wälja.
Metsapiiga riiwas teda mõtlewa, nagu mujal wiibiwa pilguga. Ta silm käis kergesti wigase mehekese kõhnast, kahwatanud näost, ta suurest kongis ninast ja wäikesest, karmist lõuahabemest üle, et siis tema õnnetuma küiru peale peatama jääda, mille ümarik ots, sest et Aadu poolpõigiti neiu ees seisis, nagu jäme sarw riide alt wälja tükkis. Neiu waates ei olnud põlgtust, aga seda enam kurtwat kahetsemist. Miks siis just see ja mitte keegi teine! hüidis ta silm. Tema suu aga wastas poisi küsimise peale:
„Miks mitte? Oled küll poiss. Aga kust sa siis tead, et ma poissi kutsusin?“
„No taga parem,“ wastas Wikerpuur, „keda siis noor, priske tüdruk niisuguse ilusa ilmaga metsas muud hüiab kui poissi!… Ütle aga nüid ilusti ära, keda sa siis õieti hüidsid! Ää karda, et ma edasi reagin.“
„Hüidsin, keda ma ei tunne,“ wastas Elts tõsiselt, soniwalt läikiwa pilguga. „Hüidsin mõnda kauget wõerast. Hüidsin, kes ei kuule. Hüidsin, kes ei tule.“
Ja ise ohkas ja naeratas korraga.
Wikerpuur waatas maha.
„Ja, ma tean — sa oma poistega suurt ei seltsi. Oled koa liig hea nende jaoks…“
„Soo? Kas tõest’?“ Ja midagi nagu paitus puutus küiraka põske.
„Liig hea neh. Sest kes seal Kuglil siis õieti on? Poisid nagu nahad. Sulle peaks keegi tõllaga järele tulema.“
„Lobasuu!“
Ja Kiisa neid, kellel nii suur rutt olnud, jäi juttu ajades seisatama. Ta silm wiibis peaaegu sooja pilguga Wikerpuuri kahmetuma näo peal, ja mida kauemini ta tema peale waatas, seda elawamalt helkis isewärki säde ta silmaterades ülesse.
Wikerpuur laskis enese külleli rohu peale.
„Waja natuke pühapäewa pühitseda. Kui lusti ja aega on — eks kükita koa natuke. Wõiksime kahekesi juttu ajada ilma-elust ja inimeste kurjusest… Aga ütle mulle nüid kord, kuhu sa’s õieti tahad minna? Teised kõik kiigel — sina kolad üksi metsas ringi.“
Elts laskis esmalt põlwili maha, siis seadis enese korrapärast istuma, wiimaks heitis käsipõsekil kah külleli.
„Wõi see esimene kord on, kus ma pühapäe metsas ringi kolan!“ wastas ta üleskeewa mõrudusega, kuna ta oma pärliwalgete hammaste wahel kanarpiku-wart krõmpsutas. „Eks sa wõi arwata, et ma Kiisa Mihkli wangimajast pühapäegi paar tundi eemal himustan olla! Seal jääb jo hing kinni ja süda kuiwab rindu ära…“
„Ja kui wälja soad, siis pistad kohe metsa… Miks sa’s nooremate hulka ei lähe?“
„Sinna ma ei tohi. Warsti on käsk järel: Tule ilmalaste seast ära, muidu —“
„Hakka wasta!“
„Hakkan wahel wasta koa. Aga kui kaua sa seda noomimist siis jõuad kuulata! Sind torgitakse nagu nõeltega hommikust õhtani. Muud kui anna jälle alla… Metsas aga, Aadu, metsas oled prii nagu lind. Metsas jookse niikaua, kui lõõtsutades maha kukud. Metsas ei saa sind üksgi keelaja kätte.“
„Kas tead, Elts, sul kuluks õige mehele minna!“
Neiu noortest liigetest käis äkiline tuksatus läbi, nagu oleks neid mees puutunud, ja weri tsuskas tal palawalt ja punawalt põske. Ta paisuwad huuled liikusiwad, ei ütelnud aga midagi. Ta pigistas silmad kinni ja pööras näo põletawa päikese poole.
„Sul kuluks mehele minna, siis peaseksid kloostrist wõi wangikojast, kus sa windud, kord wälja… Tõepoolest, Elts.“
„Aga kellele minna?“ Elts lõi silmad jälle lahti, ja nende niiske sära sees ujus ahastus. „Isa ja ema mind muule ei anna kui mõne maltswetile — seda on nad Jumalale wandund ja mulle kinnitand, — keegi teine ei tohi Kiisa läwe üle jalga tõsta… parem aga juba kaksi-jalu põrgusse!“
„No ei tea, kui keegi aus ja tubli ja rikas ilmalaps tuleks, kelle sa ise wõtaksid wasta?… Eks nurumine aitaks koa…“
Elts raputas pead.
„Ennem sulab kiwi pehmeks, kui need järele annawad… Sa ei tea neid, sa ei puudu nendega igapäe kokku… Nad põle enam inimesed, nad on nagu kurjast waimust waewatud. Neile kas reagi midagi wõi ära reagi — kõik on nagu seinale. Neil põle ilmas muud midagi, kui nende hull usk. Ei liiguta neid nutt ega palumine… Ma arwan, nad wõiksid mind rahulise südamega orgi ots’ ää küpsetada, kui ma nende usule liiga teeks, ja ise laulaksid aukiituse-laulusi…“
Eltsel woolasiwad sõnad nagu põletaw wedelik üle huulte — iga tilga sees ujus tükk tema kihwtitatud hingest. Ta lõi käed ristamisi pea alla ja sirutas enese selili, kuna ta tumekuldsete ripsmete wahelt suured pisarad wälja tikkusiwad, pisarad, mis mõrudad nagu sapp pidiwad olema.
Küirakas rättsepp oli tumm ja tõsine. Ta silmitses laugude alt wargsi tüdruku õitswat nägu, mille õrna, roosilise kuma peal piisad nagu kastetilgad siretasiwad, ja kuna ta nõnda wahtis, ilmusiwad ta kahwatanud palgele salaja suured punased täpid, ja ta waates algas kirjeldamata wõitlus kõiksugu sisemiste wägede wahel.
Tükil ajal ei lausunud kumbgi sõna. Neid nuttis ja noormees kuiwatatas waimus tema pisaraid. Äkitselt pööras neid jälle nooremehe poole, lõi pilgu tema peale, nägi tema waadet täis mõistatuslist wõitlust ja kiskus silmad nagu plahwatawa imestusega pärani. Ta suugi jäi, kahte kumawat hammaste-rida näidates, pool-amuli.
See kestis ainult silmapilgu. Siis langes loor, kui ka läbipaistew loor, kumbagi näo ja pilgu ette. Läbipaistew oli iseäranis neiu loor.
Elts nihkus teadmatalt mehele lähemale. Ta tegi, nagu waataks ta mujale, säraw sina ta laugude all puges aga piiluwalt ja uuriwalt ikka jälle seltsilise peale. Ja selles pilgus lõi naiselik ihaldus lõõmama, see loodusjõuline sisemine tung, mis walimise unustab, mis teise soo lähedusega igal kujul lepib, mis Eltsele arwamise peale sundis: Miks mitte tema? Kas ta mees ei ole?… Ja korraga leidis ta, et Aadu sugugi nii näotu poiss ei ole, et tal üsna korrapäralik nägu on, selged, terased silmad, mõnus, tark nägu, wurrud moka peal, punane suu… Isegi ta suur, kongus nina, mille pärast teda muidu pilgati, oli meeldiw — nii julge ja mehine… Ja ta nihkus temale weel lähemale ja naeratas talle wastu, ilma et ta ise oleks teadnud, et ta seda tegi. Ja ta naeratas nii kiusatusliselt, et Aadu Wikerpuur wärinat, mis ta liigetest kuuma jugana läbi woolas, niisama wähe suutis warjata kui tulist werelainet, mis tal südamest palge uhas…
Ja mets waritses naeratades, täis kiimalust, ja wahtis põnewusega, täis õnnelikku uudishimu. Õhk oli raske, halwaw, ja uimastaw nagu oopiumi-joowastus, ja midagi laiska, wedelewat, hooletut roomas inimeste soontest läbi, magus ja lõbus nagu kangesti keelatud patt…
Kuid korraga põrkas neid tagasi. Metsast kostis püssi-pauk, ja Eltse silm oli Aadu küiru puutunud…
Elts raputas ennast, sirutas oma surnuid liikmeid ja nühkis käega otsaesist… Tema liigutused puhusiwad mehe peale wilu õhku, nende wahele sigines nägemata, aga selgesti tuntaw wari…
Metsast kostis teine pauk. Elts hüppas püsti.
„Ma pean minema,“ kangutas ta sõnad nagu wajutise alt wälja ja naeratas. „Ma pean nüid minema…“
Ja kui seepeale kolmas pauk käis, kadus ta, weel kord naeratades, lähemasse tihnikusse nagu wiirastus, nagu unenägu ärkaja peast. Ja ainult tema naeratus, see äraandlik, armuheitmata naeratus jäi waese wigase mehikese põse peale nagu külm tuulelehk tantsima…
Kui ta märkab, et temale järele ei tulda, ei rutta neid enam rahutult, waid pöörab padrikust wälja ja jalutab aeglaselt, luusiwate sammudega, läbi metsa — ta sihikord sinna, kord tänna käänates, kus tee wabam ja waade kaugem.
Wiimase paugu kaja wäriseb weel nagu surew ohkamine läbi laane.
Üks lind karjatab kaugel eemal paar korda ja waikib.
Kuusest kuuske lendab punase sabaga oraw pika, ujuwa hüppega ja naerab kurgu põhjast pitsitatud salalise kudrutamisega.
Hall jänes lippab, suuri ringisid tehes, läbi põesastiku kuulmata, nagu maha puutumata sammul, ja kaob korraga nagu maa põhja.
Sarapikus lööb ööpikk luksuma, jätab aga wiisi äkitselt katki, nagu oleks noot eest ära wõetud.
Suur must mõtus istub männa otsas nagu kirikupapp kantslis. Ta tõstab wahel tiibu nagu kirikupapp käsa, ei tõuse aga lendu, kui tüdruk eemalt mööda läheb.
Mesilased, erilased, kärbsed, parmud sihwiwad üksteisest läbi, nii et nende teedest kihaw wõrk õhku jääb.
Kägu kukub, teine wastab. Oma laulule saadawad nad wallatuma kätsitamise järgi, mis nagu kuiwanud raagude murdmine kajab.
Parw tedresid tõuseb põrinal põesast ja kaob nagu hall rahepilweke lähemasse tihnikusse.
Suur must ronk ujub peaaegu liikumata tiiwul üle latwade; ta lühike, kuiw kraaksumine kõlab nagu roostetanud laewa-ahela ragin.
Kõigest sellest ei kuule ega näe Kiisa neid midagi. Ta jalutab edasi, pea mõtteid täis ja siisgi ilma mingi kujuka mõtteta, süda tundmusi täis ja siisgi ilma selge tundmuseta.
Korraga jääb mets seisatama, ta teeb oma süles wäikesele ümargusele aasa-lagendikule ruumi, mille keskelt hallikas wälja keeb ja kitsa, nirisewa oja kaudu oma märjukest eemale hoowab. Sügaw-roheline, rammus rohi katab lätekaldaid, lilledega nagu igakarwa sädemetega üle külwatud.
Metsa serwal seisab wana, jäme tamm nagu tulba otsa tehtud luhakuhi. Ta heidab laia ja tihedat warju. Puu-alune on halja muru ja pehme, kollaka samblaga kaetud, millest tamme jämedad juured nagu wägewad woolmed igasse külge laiali jooksewad.
Paik meeldib Kiisa neiule, ja ta on nii wäsinud. Lõdwalt laseb ta oma suured, tugewad, terwisest paisuwad liikmed maha, toetab pärjata pea puu jämedama juure peale ja pigistab silmad naeratawa haigutamisega kinni. Paar minutit liigutab ta weel suud, käsi ajab mõnda kärbest põse pealt ära, puus otsib paremat paika — siis puhkab ta liigutamata, kõrge rind hakkab korrapäraliselt tõusma ja poolawatud suust puhub magaja hingeõhk nohinal wälja.
Wast pool tundi on mööda läinud.
Äkitselt tuksatab magaja keha kokku, kaks segast, kohkunud silma lööwad lahti ja suust puhkeb karjatus. Keegi tõmmab oma käe neiu pahema rinna küllest tagasi.
Elts wahib wõerasse mehe-näosse. Sellest näost kiirgawad kaks himu pärast põlewat silma, punawad tärkawate wurru-uitude alt kaks ahnet huult, ning silmadest suu-äärteni ulatab kramplik, õhetaw kiimaluse-naeratus, mis terwele näole peaaegu werehimulise kiskja-wälimuse annab.
Kiisa neid kähwab istukile. Wõeras mees kükitab teise põlwe peal tema ees.
Wiimane kannab rohekat-halli jahikuube, rohelist, pika sulega ehitud kitsast kübarat, lakk-säärtega läikiwaid saapaid ja jahitaskut külje peal, mille wõrgust lindude mustad ja hallid suled läbi paistawad. Püssi on ta tamme najale seisma toetanud.
Nad wahiwad teineteisele natuke aega silma. Tüdruku meelest on, kui oleks ta seda noort, peent poisinägu juba enne näinud — mitte just seda, aga umbes niisugust. Ta unine aju peab wälgukiirusel aru, kus ja millal. Enne, kui ta selgusele jõuab, nihkub noormees temale weel lähemale, hakkab tema walgest, lihawast lõuast paitawalt kinni ja naerab naeru, mille sisse wärisewat ärewust püitakse peita:
„No, kas oli hea uni ka?… Ma waatan, waatan — ilus tüdruk magab puu all — mis muud kui katsuma!… Mis su nimi on?“
Ta rääkis wenitatud, hooletult moka otsalt pillatud keelt saksiku rõhu ja sõnade pitsitamisega. Pahema käe oli ta puusa toetanud ja kübara kuklasse lükanud; nähtawalt püidis ta seega külmawerelist rahu wälja paista lasta.
Elts jättis küsimise esiotsa wastamata. Ta wõitles weel kohkunud kohmetusega. Siis tikkus tal weri korraga põske, kirju segadus pani ta pilgu wirwendama, ta tahtis püsti hüpata. Aga wõeras surus ta puusa-pidi maha tagasi.
„Ära karda — ega ma sind hammusta!“ naeris ta liialdatud lõbuga. „Ma ei tee sulle mitte midagi paha… Ütle ometi, mis su nimi on?“ „Elts.“
„Kust wallast?“
„Siitsamast.“
„Mis? Minu omast wallast! Ja ma ei teagi, et minu wallas nii ilus tüdruk on?“ Ning nooremehe lõuaotsast silma-nurkadeni ronis magus, raswane juga, mis ta näole liha nägewa näljase inimese himu-paiste andis. „Kust perest?“ lisas ta kaswawa põnewusega juurde.
„Kiisalt.“
„Kiisalt? Kas peretütar wõi tüdruk?“
„Peretütar.“
„Wõi Kiisalt!… Seal elada ju maltswetid. Kas sina ka maltswet oled?“
Elts raputas pead. Ta põsed õõgusiwad. Nooremehe nägu paistis talle nagu läbi punase warju silma. Ja korraga tundis ta seda nägu, tundis seda pead. Ta oli teda ainult teiste katete all näinud, kõige wiimaks wäikese rohelise mütsi all. Ja nüid tuli talle meelde, et nende mõisa noorherra, keda ta mitmel ajal, nooremalt ja wanemalt, juhtunud nägema, praegu „tudent“ oli.
„Wõi mitte? Aga kust see siis tuleb? Wanemad maltswetid, Kiisa Mihkel koguni suur palwetegija, ja tütar mitte maltswet?“
„Ma — ma ei taha…“
„No, see on ka õige… Sihuke ilus ja paks ja tüma tüdruk ei wõi nii rumal olla… Need ju päris hullud… Teewad tükka, et naera lõhki… Aga miks sa siis hallis riides oled? Mitte punast pärgagi peas. Mult rätik, must põll… Kas leinad, wõi — wõi oled ometi maltswet?“
Elts lastis silmad oma kurwa wälimuse üle käia, mis suwise wärwisäraga tema ümber ja ta enese õitsewa nooruse ja iluga nii suures wastolus seisis, ja nähwas häbi ja mõrudusega:
„See on isa-ema käsk. Muid riideid mul ei ole.“
„Oh sa waene! Ja tahaksid heameelega ilusti riides käia?“
Tüdruk pitsitas huuled kokku.
„No muidugi — sinusugune kena — sinusugune pagana kena laps!“
Ja noor baron jäi õiglase imestuse ja otsekohese kaastundmusega ta otsa wahtima, pilguga, mis tüdrukule kuuma ja ärarääkimata lõbusa woolu südame-põhja paiskas.
Elts lõi korraga silmad laialt ja särawalt nooremehe otsa. See waade tuli nagu plahwatus lõhkemiseni paisunud hingest. Ja noormees tundis plahwatuse kuuma õhku omale wastu nägu lööwat.
Pilguke aega wahtisiwad nad üksteisele tummalt, imewalt silma, siis sirgus baroni käsi wälja, asus neiu kõrgest rinnast ahnelt kinni ja pigistas seda.
Kuid see oli wägiwald. See oli omawoliline wõtmine, mitte paluw kutsumine. Ja see kähwas neitsile ta puhtasse hingesse. Tugewa tõukega wabastas ta enese pealetikkuja toorest käest ja hüppas püsti. Ta silmast wälkus meelepaha. Sõnalausumata tahtis ta julgele puutujale selga pöörata.
„Elts, jää paigale!“
Ka baron oli püsti tõusuud. Toon, millega ta seda ütles, oli lepitaw, peaaegu paluw. Ta hakkas tüdruku õlast kinni ja pööras ta ettewaatliku tõmbamisega enda poole ümber.
„Ära nüid kohe ära jookse — ega ma siis paha pärast — see tuli nii kogemata — — kes siis nii turtsatas wõib olla!…“
„Mis noorherra siis minust tahawad?“
„Ma tahan sinuga paar sõna juttu ajada… Ole mõistlik laps ja istu seie puu alla jälle maha — seie minu juure… Kas istud?“
Baron hoidis külatüdruku karedat, päewatanud kätt oma luuwalges, siidipehmes pihus, ja Eltsel oli tundmus, nagu ümbritseks ta sõrmi soe, õrn, libe madu. Aga ta ei wabastanud oma sõrmi sellest kaelustamisest, ta tundis sest sala hirmu kõrwal iseäralist wastupanemata lõbu, isewärki uimastawat nõidust. Ja ta laskis enese kätt-pidi rohu peale maha tõmmata, wõttis Saksa põlwede wastu istet ja jäi laial, kuiwal pilgul tema otsa wahtima.
See oli mees.
See oli mees, nagu Elts enesele ette kujutas. Ta oli terwe. Ta oli tugew. Ta oli noor. Ta oli ilus.
See oli mees, kellel wiga külles polnud, kelle kogust ja kujust silm üle wõis käia, ilma puuduste ja näotuste wastu põrkamata.
Elsel surises weri südamest soontesse, soontest pähe ja peast tormiliselt jälle südamesse tagasi.
„Sa ole mõistlik, Elts, ma wõiksin sinule ehk kuidagi head teha… Ma olen helde herra ja teen heameelega head… Kas soowiksid — no, ütleme — mõnda ilusat riiet? Wõi siidirätikut? Wõi ilusat suurt hõbesõlge? Ka mitu rida helmeid ja hulga rublatükkisid wõid saada… Ma põle mitte ihnur herra, Elts.“
Tüdruku suu ümber lõi üleshelkiwa sära järjel kohe kurblik kibedus tuksuma.
„Tänan noortherrad. Aga mis ma niisuguste asjadega peaksin peale hakkama? Näidata ei tohi ma neid ometi kellegile.“
„Ah soo — wanemad ei luba… Õige küll: maltswetid on jo hullud…“
Noorherra laskis enese küinarnuki peale küllekile ja näis kiiresti nõu otsiwat. Siis lõi ta omale kahe esimese näpuga wastu otsaesist ja leitud mõte laotas ta näo üle kawal-rõemsa naeratuse-paiste wälja.
„Elts, pagana pihta, mikspärast siis sinu-sugune ilus tüdruk külas wanemate juures hallitab! Tule mõisa teenima!’’
Tüdruku silmast sähwis helk, mis ilmutas, et mõte mõttele wastu tulnud, et kutse soowiga kokku jooksnud. Ja lapselik-õiglaselt wastas ta:
„Ma tahtsin noorherrasid just paluma hakata, et noorherrad mulle sakste juurde kohta soowitaksid. Ma paneksin kas wõi salaja kodunt tulema, kui aga sest põrgust peaseksin.“
Sel silmapilgul kajas eemalt metsast imelik heli, mis mõlemaid kuulatades üles waatama sundis. Oli, nagu hüiaks tormilind, oli nagu röögataks põder, oli ka, nagu karjataks inimene. Kumbgi ei mõistnud omale seda pool ägawat, pool paluwat, pool hoiatawat healt seletada, ja kumbgi jõudis wiimaks rahustawale otsusele, et ta kõrw teda kuidagi petnud.
„No waata, seda head wõiksin ma sulle teha! Ma tahan sind põrgust peasta.“ Ja noormees hakkas tüdruku jämeda, lihawa põlwe ümbert tugewa pigistusega kinni.
Elts ei pannud seda tähele. Ta nägu lõkendas ja silmad waatasiwad ärewlise põnewusega lahkele saksale näosse.
„Aga kas mõisas siis on kohta?“
„Kui ei ole, siis teeme.“
„Kuda siis?“
„Noh, kihutame ühe ära.“
Ja noor baron naeris tüdruku ennatuse üle, kellel meeles ei olnud, et saksa käes kõik wõimalik on.
„Seda ma ei tahaks, et saksad minu pärast kedagi lahti hakkaksid laskma,“ tähendas Elts wähese mõtlemise järele tõsiselt ja aralt. „Ma parem ootan weel, kuni keegi ise ära läheb, — wõi ehk noorherrad teaksid mulle kuhugi teist mõisa kohta juhatada?“
„Kuule, Elts, jäta see kõik minu hooleks ja tule aga mõisa, kui sulle käsku tuuakse.“ Seejuures nihkus üliõpilase käsi tüdruku põlwe pealt paitades ja pitsitades ülespoole. „Ma pole oma toatüdrukuga juba ammugi enam rahul — läheb teine wanaks ja kondisemaks, lõugab ka juba wastugi. Sinusugust, Elts, on mul häda pärast waja…“
„Kas siis noorherradele tüdrukuks?…“ Ja Else liigetest käis nagu kohkumise wapustus läbi.
„Minule muidugi — kellele siis? Kas arwad siis, et ma sind teistele annan? Noore baroni pikad, läikiwwalged hambad tuliwad punaste huulte wahel wälkudes nähtawale, ja ta nägu ja terwe pea sarnanes silmapilgus liha kallale asuwa maia kassi wäljanägemise.
„Aga noorherrad on jo kodust palju aega ära?“
„Ja, ma lähen sügise jälle Tartu ja tulen jõuluks koju. Aga sest pole wiga — ega ma sind sellepärast lahti lase. Sa oled siis teiste teenijatele niikaua abiks, kui ma tagasi tulen, ja tulewa kewadest saadik jään päriselt seie — siis olen studeerimisega walmis.“
Tüdruku põsed õõgusiwad rõemlist ärewust wälja, siisgi ohkas ta äkitselt.
„Ei tea, mis isa-ema ütlewad!“
„Mis neil siis ütelda on!“
„Ehk ei lase!“
„Kuda nemad wõiwad keelata?“ Noor baron ajas silmad suureks ja kulmukarwad üles. „Kuda nemad wõiwad keelata, kui mõisast käsk tuleb?!“
Õige küll, keelata nad ei wõinud, kui mõisast käsk tuleb, ja Elts oli ju isegi wõimalikuks arwanud kodust sel wiisil peaseda. Aga ta süda läks siisgi raskeks — talle tuli wõitlus meelde, mis lahkumise eel tingimata pidi käima, sest Kiisa Mihklil oli kahel põhjusel raske tütart majast wälja saata — esiteks oli tal teda kui tugewat tööjõudu majapidamises wäga tarwis, ja teiseks pidi ta tema hinge pärast wärisema; kes teab, mis tüdrukust kurjas ilmas saab, kui ta enam wanemate usulise walwuse all ei seisa!
„Kui see nüid kõik nõnna läheb, nagu aulikud noorherrad lubawad, ja ma tänan noorherrasid wäga koha eest ja tahan noorherradele ikka truu teenija olla — —“ Elts hakkas lapselikult punastades kogelema ja „noorherrad“ katsusiwad armulikult tema puusa; siis aga wõttis esimene uut hoogu ja lõpetas oma palwe: „Kui mulle siis mõisast sõna saadetakse. et tulgu ma teenima, ja isale käsk, et lasku mind minna — ärgu siis noorherrad Jumala pärast enne ega pärast kellegile öelgu, et meie seda metsas kokku oleme reakind, ja et ma noorherrasid koha pärast palusin, ja et ma ülepea sellest midagi ette teadsin. Kui isa seda kuulda soaks, ei mul siis head oodata ole — ei tea, mis teeb, enne kui mind minna laseb. Wõib olla, ehk uputab ennem kaewu ära, kui mõisa laseb minna.“
Noor baron tõotas kõik teha, mis aga Elts soowis — ta oli ju nii hea herra. Ja täis lahkust ja heldust lõi ta käe külatüdruku piha ümber ja sirutas sõrmed ta kaenla alt nii kaugele, et nende otsad Eltse heljuwat rinda puutusiwad.
„Meie kaubad on siis koos,“ ütles ta, kus juures ta alumine paks huul wärises, „nüid anna mulle selle peale ka ilus musu.“.
See oli jälle ennem palwe kui nõue, ehk küll kerge naljatooni sisse warjatud. Terane aime näis noorele rüitlile ütlewat, et ta kareda üleanetusega oma asja ei tohi ära rikkuda, et ta siin wiisakusega kaugemale jõuab kui hoolimatusega…
Elts punastas juukse-juurteni ara. Ta lõi oma pikad, warjukad ripsmed silmade ette, ja ta rinda, mida nooremehe sõrmed puutusiwad, kergitas wärisew tuksatus. Tal ei näinud palju selle wastu olewat, et noormees teda oma külje wastu surus, ja ka tema palwe täitmise wastu ei suutnud ta muud kuuldawale tuua, kui tühist pealiskaudset naljatust:
„Ega baroni herrad ometi külatüdruku musu taha!“
Aga baroni herrad tahtsiwad. Nad oliwad linnas wärwitud põskedega libudele suud andnud, miks siis mitte ilusale puhtale külatüdrukule — kui seda keegi ei näe ega tea…
Aga sel silmapilgul, kui nad nooruse tuhinaga külatüdruku kaenlasse tõmmasiwad, tema paisuwat rinda oma külje wastu muljusiwad ja oma ahnet suud tema maasika punaste huulte peale tahtsiwad suruda, huilgas metsast jälle see arusaamata heal, seekord lõikawalt, piitsutawalt, huluwalt, nagu aurulaewa hädawile.
Nad kähwasiwad üksteisest lahku ja jäiwad kohkunult kuulatama. Baroni kulmude-wahel lõi kortsu ja hammaste all sisises wande-sõna. Pahaselt raputas ta pead. Ta oli seda pahasem, et ta imelikku kiljatust ka nüidgi weel seletada ei mõistnud. Ümberringi polnud ainust elawat hinge näha — ei inimest, ei looma, ei linnukestgi oksa peal.
Elts hüppas püsti.
„Ma pean nüüd minema, baroni herrad!“
Neiu ringi piiluwad arad silmad ilmutasiwad ta rahutust, mille põhjus wist ebausust kaugel ei seisnud.
Kuid noor baron wõitis oma julguse ja rahu ruttu tagasi. Mis see ikka wõis olla! Mis wõis temal, selle maa ja metsa omanikul, oma wägewuses karta olla! Ja ta häbenes weidi, et ta käed tüdruku küllest lahti lasknud.
„Ära mine weel, Elts. Wiidame weel kahekesi aega!“
„Keegi wõiks näha!“
„Tühja kah! Tule seie!“
„Ei, baroni herrad, maha ma enam ei istu.“
„Siis läheme edasi.“
„Kuhu siis?“
„Teise kohta.“
Ja ta hüppas üles, hakkas tüdruku käewarrest kinni ja talutas pooltõrkuwat tihedama metsa poole, kus lepa- ja sarapuu-põesad, noored kuused ja kased läbipaistmata padrikuks ühinesiwad.
Nad kõndisiwad esmalt pikkamisi, külg külje wastu pigistatud, siis kiirendasiwad sammu, mida lähemale nad tihnikule jõudsiwad, ja wiimaks hakkasiwad jooksma, sest uuesti, juba kolmat korda, kajas mõistatusline kisa neile kõrwa.
Aga näha ei olnud midagi. Ja neil oli teineteisega nii wäga, nii sügawalt tegemist, et nad enam wahtima ja kuulatama ei jäänud, waid edasi rühkisiwad, ikka kaugemale rohelise tiheduse sisse, halja peidupaiga soppi.
Põsk surus end põse wastu, suu suu ligemale, nende kuum hingeõhk sulas kokku, nende südamete tuksumine kaswas ühte, nende weri woolas nagu ühistes soontes maruselt ringi…
Korraga astusiwad nad nagu koopa suust sisse. Rohekas widewik wõttis neid wastu. Maha wajutatud sõnajalad ja kõrwale pööratud lepa-oksad sirgusiwad nende järele jälle kokku, ainult wäikest awandust nagu naeratawat suud lahti jättes. Ja nad oliwad üksinda selles saladuslises, rohelises pimeduse- ja meeli segawa metsalõhnaga täidetud katus-sängis. Üksinda oma maruse liha ja mässawa merega.
Nagu maa alla oliwad nad wajunud. Midagi polnud neist kuulda. Päike kudus koopa-suu ette wõrku, puu ja põesas waatas soniwa waikusega pealt, leht sosistas lehele midagi kõrwa sisse, aga nii hiljukesti, et putukadgi nende peal seda ei kuulnud.
„Elts! Elts!“
Selgesti kuuldaw, otsiw hüie, aga ta ei leia enam kõrwu.
„Elts! Elts! Elts!“
Nii tungiw, nii murelik-kartlik hüie, et ta wastuseta ei wõiks jääda. Aga ta jääb wastuseta.
Ta tuleb liig hilja.
Wastajat ei ole enam. Wastaja on wälisele ilmale surnud.
Ta elab weel ainult iseenesele, oma lihale, oma werele, oma näljale ja janule.
„… Ja herrad peawad sõna… ja herrad ei jäta mind põrgust peastmata…?“
Nagu mätta alt, nagu kinnimuljutud suust, nagu kokku rusutud rinnast puhkeb, imbib sosin üles, täis kirglist õrnust, täis palawat usutamist, täis paisuwat õnne-lootust. Nagu wiimane kinnitaw sõna tehtud lepingu, kokku tingitud kauba juures. Kauba juures, millega mõlemad pooled nii rahul.
Wastus, mida kuulda ei ole, peab rahustaw olema, sest küsiw suu waikib, ja ainult kudrutaw toon, nagu lendu tõuswa linnukese kurgust, ja kuum ohkamine, nagu lõbu maiuses heljuwast rinnast, poeb lepalehtede ja sõnajala-peade wahelt wälja. Siis on kõik waikne.
Hüie Else järele aga on kaugemale läinud. Weel paar korda kostab ta nõrga kajaga eemalt, siis kustub. Otsija jätab otsitawa, kes ennast leida ei lasknud, kadunuks…
Pool tundi hiljem juhtuwad nad kogemata kokku. Metsa neid, kelle silmad sissepoole on pöördud, kelle meeled weel ainult sisemist salaelu elawad, jookseb kõhurääkijale wastu rindu. Nüid alles ärkab ta. Kähku, loomusundliselt, kahmab ta oma sasitud pea, oma kortsutatud rinna-esise järele, silitab, kohendab, wõitleb kuuma werelaenega, mis talle palge lööb, taltsutab wirwendust, mis ta pilgu selguse segab, ja silmapilk hiljem näitab ta oma walgeid hambaid.
„Ah, sina!… Wõi sina!…“ Ja ta lööb kõhurääkijale potsti õla peale, ja julge olek, mida ta awaldab, on imehästi wõltsitud.
„Sina, koer, huilgasid! Sina, krants, hüidsid!… Seda ma arwasin kohe!“
„Ja ei wastanud…“
„Mis sa minust siis tahtsid?“
„Nägin sind poisiga…“
Kerge nõksatus. Üks wõitlus werelaenega, pilgusegadusega. Uuesti äigab metsaneid pea, rinna ja wiimaks põlle järele. Aga sealtsamast wälguwad ta walged hambad punaste wõrede tagant, ja ta healel on waba kõla kui ta nipsab:
„No, mis siis?“
„Polnud õige poiss!“
„Soo?… No, wõi mina teda käsksin tulla!… Tuleb wasta, hakkab juttu ajama, pärib ühte ja teist — jookse siis ära saksa eest!… Oma saksa eest… Kust sina siis meid nägid!… Silmad sul, nagu kassil… Ja wõi ta siis mulle mõni poiss oli —“
„Mis siis?“
„Ta — ta —“
„Mis siis, Elts?“
Ja nüüd on ta sunnitud küirakale kõhurääkijale silma waatama — wiimase heal sunnib teda. Aga ainult ühe waate wahetab ta temaga, siis põgeneb ta pilk lepapõesasse selle hinge põhjani, südame wiimase woldini tungiwa tera eest, mis küiraka silmast teda tabab. Ta pole niisugust waadet enne näinud, waadet, mis ühel hoobil lööb ja paitab, karistab ja hellitab, tapab ja elusse kutsub. Ja ta wajutab käe südame wastu, nagu selle karjatamist surmata püides, ja pigistab hambad kokku, et nende tagant enam midagi kuuldawale ei tuleks selle — selle kohtumõistja ees — ei wale, ei tõde…
Lähemal pilgul sahisesiwad põesad. Metsaneid on kadunud. Nagu oleks tuulehoog ta kukile wõtnud ja ära kandnud. Ja wäike küirakas rättsepp Wikerpuur seisab üksinda sihwakate sõnajalgade wahel, nagu pöialpoiss seisab, wahib maha, surub oma kaelata pea käte wahele ja kiristab hambaid.