Tõde ja õigus I/V

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IV
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
VI

V

Veel sama päeva õhtul tuli saunatädi perre – Mäele, nagu siin öeldi. Tal polnud küll mingit asja, aga ta tegi, nagu oleks tal. Tagamõtteks oli teada saada, kas Tagapere oma täna Eesperes on käinud või mitte. Ja kui ta eitava vastuse sai, imestas ta väga, sest endise Eespere peremehe ajal oli Pearu oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.

Asjatu polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata oli. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et vanamehele kuuldust kõnelda. Aga kui ta kaevurakkeil istumisest rääkis, siis pani Madis seda väga imeks ja ütles:

„See temp on tal täna esimest korda, seda tegi ta vist uute naabrite pärast!“

Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas sauna-Madis:

„Tahtis teine oma võimu näidata. Tahtis näidata, mis mees tema on. Eespere vana peremehe ajal rookis ta kord oma sulast, nagu oleks see tea mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama, asja ees, teist taga, et aga näidata, mis tema võib. Ta oleks tänagi sulase natti kinni hakand, aga see on temast sitkem.“

„Sellepärast siis naine ja lapsed,“ lausus Andres.

„Naine ja lapsed,“ kinnitas Madis.

„Nojah, eks igaüks võib oma maa peal teha, mis tahab,“ lausus Andres natukese aja pärast.

„Muidugi,“ oli ka saunamees nõus. „Kes keelata võib. Oma tuba, oma luba. Oma kaev, oma vaev.“

Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad õhtul kahekesi sängi pugesid. Enam rääkis asjast peremees ja rääkis hukkamõistvalt. Krõõt vaikis ja millegipärast tundus Andresele, nagu ei võtaks tema Pearu tempu kuigi tõsiselt. Ennemini valmistas see temale nalja, sest tal kippus naer peale.

„Miks sina midagi ei ütle?“ küsis Andres temalt.

„Mis ma ikka ütlen,“ vastas Krõõt. „Ta ehk ei mõelndki seda nii halvasti.“

„Mis see eit seal siis põlvitas?“ küsis Andres. „Ja kõik teised? Nalja pärast või?“

„Kust siis mina seda tean,“ vastas Krõõt.

Sellega jutt lõppeski.

Järgmistel päevadel ei tuletatud seda enam meelde, polnud selleks aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja nii peremehel kui ka perenaisel algas kahekordne mure.

Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal aega leidub aedade kohendamiseks ja teiste hädatarvilikkude asjade õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud, kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi, aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära kõrvad kippusid longu langema, jahuveest ja aganatega segatud kaertest hoolimata. Rangid sõid turja ning pihad veriseks, sest luud tikkusid liha vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres ise tema eest hoolitses.

Ühte tehti hariliku töö kõrval enne sõnnikuvedu ometi: korjati kesalt mõnikümmend koormat kive ja viidi alla aia äärde hunnikusse. Selles töös olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju loomad samal ajal põllul sõid.

„Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,“ rääkis peremees, „siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.“

„Korda kolm,“ kordas perenaine, „aga see oleks ju oma kümme aastat.“

„Mis on siis kümme aastat,“ arvas peremees vastu. „Tööga paned vaevalt neid päevi tähele.“

„Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,“ jätkas perenaine.

Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järel raginal vankrisse ja vanker vedas nad põllu äärde lademesse.

„Kahju, et põle kuuseoksa- ja kadakakubusid käepärast,“ kahetses peremees, „teeks sohu silda, et loomadel kergem oleks. Kubudele veaks need kivid ja kividele sauerähka kitiks peale, saaks põlise silla, igatahes meie eaks piisaks.“

„Kui ometi seda kord saaks!“ ohkas perenaine. „Lambadki õhtul poolest küljest saadik mudased, lehmadele ära mine allagi, tilguvad aina. Ei saa muidu lüpsta, kui uha külma veega.“

Veel ühe hädatarviliku töö tegi peremees tänavu kevadel: kaevas põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel aastatel tööd jätkata. Aga tunda andis end see lühike kraavijuppki, selles polnud kahtlust.

Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.

Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.

Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.

Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti: võimata on Vargamäe mail midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks seda kraavi kaevata Pearuga kahasse; aga kõik, kellega ta sellest rääkis, kinnitasid nagu ühest suust, et sellest ei tule midagi välja. Kui Andres sauna-Madisega sellest juttu tegi, hakkas see ikka suure hooga oma lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu ta seda juba esimesel korral tegi.

Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piibu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud. See oli kogu vahe kahe Vargamäe naabri piibutamises ja sülitamises.

„Peab rehnutti pidama,“ arvas Pearu viimaks. „Mina võin ka üksi kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma panna.“

„Muidugi, kes seda nüüd, muidugi võib üksi, aga kahekesi tuleb odavam,“ ütles Andres.

„Kruav tuleks siis otse sihile,“ arutas Pearu.

„Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemale poole,“ vastas Andres.

„Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.“

„Just nii: pool minu, pool sinu,“ kinnitas Andres.

„Ja mina maksan poole, sina poole?“

„Mina poole, sina poole.“

„Aga vesi? Kuidas sellega jääb? Ka pooleks, mõlemad lasevad ühepalju?“ küsis Pearu.

„Noh, vett juba mõeta ei saa,“ naeratas Andres. „Igaüks laseb teda, nagu süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.“

„Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,“ arvas Pearu, „sinul on rohkem vett kui minul.“

„Seda küll,“ oli Andres nõus, kuid lisas kohe juurde: „Aga kraav kaitseks sinu maad vee eest rohkem kui minu oma: minu vesi kipub sinu poole, mitte vastuoksa. Samuti on minul lugu Aasemega: tema vesi valgub minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.“

See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks pooleks.

Juba pidigi kogu küsimus päevakorrast ära langema, aga siis tuli Andresel hea mõte üleaedset pisut õrritada, et ehk aitab see. Ta tähendas nagu möödaminnes:

„Mina mõtlesin tänavu maksku mis maksab algust teha. Rääkisin juba sauna-Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.“

„Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,“ ütles nüüd Pearu, „aga ma pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.“

„Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare. Piirikraavi tõmbaks aga kahe saare vahelt läbi. Kraav tuleks seal küll sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi veel paremini.“

„Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?“ küsis Pearu.

„Kus ma ta ikka panen,“ vastas Andres, „eks ta jookse, nagu jumal talle tee näidanud – läbi sinu maa jõe poole. Selle, mis Aaseme poolt tuleb, püüan ma kraaviga kinni, aga teisele poolele ei saa suurt midagi parata.“

Pearu mõtles ja lausus siis:

„Aga ega Madis tänavu seda kruavi valmis sua, heinaaeg varsti juba käes.“

„Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,“ vastas Andres rahulikult. „Aga nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjamaal rübelevad.“

„Jah, eks ta ole,“ lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust ühele või teisele poole. Ta tahtis üksinda haududa, siis võib-olla on ta kuidagi nõus.

Jutt kaldus teistele asjadele, sest kahel naabril oli ometi ka muud kõneainet, mitte ainult vesi ja kraav. Olid ju veel hobused ja kariloomad, olid põllud ja heinamaad.

Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat Vargamäel kündnud ja äestanud, niitnud ja loogu võtnud ja sellepärast teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres sellest kuulis, oli enam kui rõõmustav – otse imestustäratav. Küll andis Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii hea õnn. Aga Andres mõtles: mis suudab üleaedne, seda suudab ka tema, töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma õnne sepp.

Hiljem oli Andresel sauna-Madisega Pearu suurest saagist juttu. See äigas käega:

„Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad mõisa küünis.“

„Kuidas nii mõisa aidas ja mõisa küünis?“ küsis Andres.

„Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab nii palju või? Las tulevad sügisel pimedad ööd, küllap korjad isegi soosillalt viljavihke. Jumalamuidu vist istub teine mõisa väljavahi ja aidamehega kõrtsi saksatoas.“

„Ah nõnda on lugu,“ ütles Eespere peremees.

„Räägitakse, et nõnda,“ tähendas Madis. „Aga eks sa sügisel ise näe ja otsusta.“

Andres andis Madisele käsu labidad korda seada, sest kraavikaevamisega tulevat niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel selle käsuga ainuke eesmärk – Pearut ärritada, sest ta oli tähele pannud, et see kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.

Nõnda siis kõhutas Madis pühapäeva õhtupoolikul parajasti mättalabidat, kui Pearu sealt juhtus mööda minema, sest tema oli käinud veelaskmise pärast lepiku all „rehnutti“ pidamas. Nähes labida kõhutamist, jäi ta seisatama ja küsis, milleks see. Ning kui Madis oli asja seletanud, ei saanud Pearu muidu, kui pidi üleaedse juurde minema kraavi pärast veel kord rääkima.

Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis kraavis pidi jooksma. Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraaviserv jooksku nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.

„Miks siis just nõnda?“ küsis Andres. „Miks kraav tervelt sinu krundile?“

„Sinul on rohkem vett, las minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta muidu niisama minu mua sees, et aga oleks üsna minu krundil,“ seletas Pearu. „Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu vee eest kaitsma, mitte sina oma muad minu vee eest. Sinu kasu pärast tahan, et sinupoolne kallas oleks ilma vallita ja et vesi pääseks vabalt kruavi. Pealegi on muld minu oma ja peab minu mua peale suama. Kruavimees muidugi ei armasta mätast ühele poole laduda, aga küll mina ise Madisega selle asja pärast reagin… Kui nõnda tahad, siis kaevame kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole.“

Nüüd oli Andrese käes kord mõtlemiseks. Kaua ei kestnud see mitte, sest üks oli ju päevaselge: pane siht keset kraavipõhja või nöörina teisele servale, ühesuguselt kuivab maa ikka, ühesuguselt voolab kraavis vesi ikkagi. Tahab üleaedne tingimata, et kraav oleks tema krundil, nii-öelda tema oma, jumal temaga! Sündigu tema tahtmine. Küsimuse sisu pole ju omanduses, vaid veelaskmises, maakuivatamises. Mätta ja mulla asjus on aga Pearul sisuliseltki õigus: see on tema oma ja sellepärast mingu ta ka tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja tüliks.

„Las käia!“ hüüdis Andres viimaks. „Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees, mätas sinu pool küljes. Tahab Madis selle tõttu süllast rohkem, maksad sina, minul pole sellega asja.“

„Küll mina Madisega reagin,“ vastas Pearu.

Nõnda oli asi joones, muudkui las Madis hakkab kas või hommepäev peale.

Aga kui Pearu Eesperest oli ära läinud, kipitas millegipärast Andrese süda. Lohutust tõi ainult mõte, et olgu muud, mis on, peaasi – vesi saab jooksma. Ja mis muud siin võikski olla?

Pearu läks kodu poole, nagu oleks ta omatrumbis või valtsturakas võitjaks jäänud: ta oli heas tujus, nii et seda märkasid kodusedki inimesed.