Tõde ja õigus I/VI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
V
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
VII

VI

Nelipühiks said kõik viljad maha, ainult maaodrad jäeti peale pühi. Nõnda võis rahuliku südamega puhata.

Esimesed suured pühad uues kodus. Laupäeva õhtul toodi välja alt kaski ja täideti nendega kambrid ning tubagi, sest pühad taheti elada keset rohelist, kuigi toa ümbrus oli puudest nii lage. Rohelisega pidid maitsema paremini uni ja toit. Oma aitagi panid tüdruk ja sulane mõned lõhnavad kased. Ühe kase asetas perenaine kotta. Aga kui peremees seda nägi, pani ta ka välja kummalegi poole ust kase, öeldes, et kui on pühad, siis olgu õieti. Ometi ei püsinud nad seal kuigi kaua püsti, sest sead oma ninaga ajasid nad maha ja nosisid siis värskeis lehis, nagu tahaksid ka nemad nõnda nelipühade rõõmust osa saada.

Perenaine ja tüdruk pühkisid täna õuegi üle ja ajasid risud haohunniku juurde koomale. Muru ning paigutine kummel paistis nii imeliselt puhtana ja õrnana, et kas või nopi ja nuusuta. Ometi ei tee seda keegi, sest kõik teavad, et seakärss on seda juba mitu korda enne nuusutanud.

„Kui ometi kord õue puhtaks saaks!“ ütleb perenaine peremehele. „Kui saaks vahe loomadele ja inimestele!“

„Küllap saab ka,“ lohutab peremees. „Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles, siis teeme ka vahe inimeste ja loomade vahele.“

Aga peremees mõtleb rohkem teha, tema kavatsused küünivad kaugemale. Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohuaed ja kõik. Peremees ei taha alatiseks jääda nii lageda majaümbrusega, sest tema on maast-madalast puudega harjunud. Neist on rohkem seltsi kui paljast väljamäest ja kõrgest taevast tema kohal. Esimese püha hommikulgi mõtleb Vargamäe Andres neid mõtteid, kui ta kõnnib väljas päikese paistel särgiväel ja vaatab, kas Tagapere poolt on näha tulemas juba kirikulisi. Aga ta teab: kõigepealt uued kambrid, alles siis kõik muu.

Ka Eespere peremees ja perenaine lähevad täna, esimesel pühal, kirikusse, sest nemad on ju alles noored, lasteta. Vanemad inimesed armastavad teist püha – nõnda on kord ja kohus. Kirikusse lähevad ka sulane ja tüdruk, koduhoidjaks tuleb saunatädi. Tema’p see lõunal lehmadki lüpsab ja piima püttidesse kurnab, mis perenaine ise liivamollil küürinud ja punaseks aetud kividega hautanud, et ei hakkaks piima peale palavaga kuri silm. Tüdruk võib isegi nii hoolimatu olla, et loksutab lüpsikust värsket piima maha ja lärtsib ise jaluli sees, ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim hea, ei hakka venima ega kedagi.

Kirikusse läheks ka karja-Eedi, sest saunaonu on täna tema eest loomadega soos, aga kuidas minna, kui pole midagi jala otsa pista. On küll raagnahka pastlad, aga need on ammugi läbi: suured augud teistel ninas ja kannas ning tärkmedki juba nii pudedaks pihastunud, et ei pea enam paelu kinni ega kannata hormade venitamist. Halb lugu on ka muude kehakatetega, nõnda et pole parata, tuleb üksinda koju jääda ja ainult vaadata, kuidas teised end ehivad ja lähevad – palja jalu, pastlad või saapad ühes sukkadega näpus, sest nõnda on kergem käia. Pealegi ei raatsita ometi jalavarje pikal kirikuteel kulutada.

Nõnda lähevad Vargamäe oma sulane ja tüdruk, nõnda tulevad kirikulised Ämmasoolt, Võõsikult, Hundipalult, Ravalt, Kukessaarelt ja jumal teab, kust maa tagant. Kõik nad tõttavad värava tagant mööda. Aga kes väravas vaadata tahab, see näeb ka seda, kuidas kirikulised mööda soosilda voorivad Sooväljalt ja mujalt kaugemalt.

Iga natukese aja pärast on koeral põhjust õueväravasse haukuma joosta, aga ta teeb seda nõnda, nagu sooviks ta kirikulistele ainult häid pühi ja kallist rahu suurel püha vaimu valangul või nagu oleks tal muidu häbi väravasse vaatama minna, et kas ikka tõesti kõik on kirikulised, kes täna mööda ruttavad.

Kui peremees ja perenaine läksid, tegi Eedi nende ees värava lahti. Muidugi oli tal sellega oma tagamõte. Perenaine mõistis seda ja ütles:

„Tahad ka sõitma tulla?“

Poiss ei saanud rõõmu pärast sõnagi suust, nii väga kihvatas ta süda sees perenaise lahkete sõnade pärast. Ta ainult seisis ja naeratas kohtlaselt.

„Jookse, hüppa peale! Kärmas!“ ütles nüüd ka peremees ja peatas hobust.

Nõnda saigi karja-Eedi pererahva vankrile, mis suure mürinaga väljamäest alla sõitis, nagu oleks tal vedada ainult kirikulised. Aga Eedi polnud sugugi kirikulise nägu. Tal oli küll uus kuub seljas ja sealt alt paistis puhas valge särk, aga püksid olid takused ja vanad, istmekohalt ja põlveotstest lapitud. Peas nokata müts. Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit hargnes varsti ja laskis noka ripakile, nii et ta oli rohkem tüliks kui iluks. Küllap see mõlgitud ja murdunud mütsinokk veel praegugi kuskil vedeleb, aga Eedi ajab temata läbi. Karjas polegi tast suurt lugu, sest ka Aaseme poisil on samasugune nokata müts peas. Ainult kirikusse ei kõlba temaga minna, sinna mitte, seal on kõigil mütsidel nokad ees ja mitte koduse valge niidiga aetud.

Nõnda pidi siis Eedi oma mütsinoka, raagnahka pastelde ja lapitud takuste pükste pärast välja all vankrist maha ronima ja üksinda koju minema. Polnud mingit mõtet kauemaks sinna jääda, sest kirikusse ta ei pääse ja soosillal sõita niikuinii ei saa. Peremees isegi tuli maha ja andis ohjad perenaise kätte: tema üksi pidi vankrile jääma pakkude peksta ja aukude vintsutada.

„Saunatädi on sul siis kodus seltsiks,“ ütles perenaine poisile nagu lohutuseks. „Saialeib on aidas kirstus, võta sealt ja söö nii palju, kui süda kutsub, panin hiirte eest kõrvale. Võia võid peale, ära paljalt söö, pühade aeg.“

Pererahvas läks edasi, poiss tagasi. Aga sest poleks suuremat lugu olnud, kui perenaine nõnda poleks rääkinud. Oleks ehk veel parem olnud, kui pererahvas teda sõitma poleks võtnudki, sest siis poleks ta teadnudki, mis tähendab nelipühade esimesel pühal ühes teistega kirikusse sõita, kui paistab kaugelt-kaugelt üle soode kirikutorn, nagu ta paistab täna: sumedalt, päikese kuumendatud õhu sinas, mis aina väriseb ja virvendab. Nõnda on ainult suurtel pühadel, seda teab Eedi kindlasti.

Koju jõudnud, ei saanud poiss enam õueväravalt, kuhu paistis kirikutorn. Ta surus näo vastu tihedaid väravapulki ja vahtis ning vahtis, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga vahib. Ta poleks vahtimisega ehk möödaminevaid kirikulisigi tähele pannud, kui mitte tema kõrval istuv koer neile teretuseks poleks haugatanud. See äratas poisi tema suikest. Aga varsti vahtis ta uuesti, nagu polekski koer hiljuti häält teinud.

Nõnda seisis poiss seni, kuni hakkasid lööma kirikukellad – kumedalt ja hellalt. Kunagi polnud poiss varemalt tähele pannud, et kirikukelladel võiks olla nelipühade esimesel pühal niisugune hääl. Juba hommikul kella kuue ajal, kui helistati teateks, et kiriku uksed on avatud, kuulis ta seda kummalist kõla, sest magusa valu pärast südames ei olnud lakas und. Kostab, nagu maetaks mõnd surnut. Nõnda tundub poisile praegu siin õueväraval vahtides.

Nõnda oli ka tema emale löödud, aga ühe kellaga, sest kahe eest polnud maksta. Täna löödi aga kahega, nagu oleks surnud kaks ema korraga: kummalegi lüüakse ühe kellaga, kokku kahega. Siis, paari aasta eest, kui helises üks kell, siis läks ka Eedi kirikusse. Aga täna ta ei lähe, sest täna lüüakse kahe kellaga. Täna sõidab perenaine, kes käskis kirstust saialeiba võtta ja võid peale panna. Tema, Eedi, seisab ainult õueväravas ja kuulab, kuis helisevad nagu surmakellad.

Ah! Kirikus nagu ei löödagi muidu kella kui ainult surnuile. Ja ikka seisab mõni poiss, katkised püksid jalas ja nokata müts peas, kuskil õueväravas, kuulates ning läbi pulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga kuulab ja vahib.

Kui hilised kirikulised Vargamäe Eespere õueväravast mööda tõttasid, nägid nad, et värava taga istub poiss, nokata müts peas, ja nutab. Koer istub poisi kõrval ja haugatab, aga see ei pane seda tähele. Ta ei näe isegi seda, kuidas värava kõrval kidur pihlakas õitseb ja kuidas õite ümber sumisevad mesilased. Ta ei näe üldse midagi, istub ainult õitseva pihlaka all ja pisarad voolavad mööda palgeid. Sest nõnda on kõige parem, praegu on nõnda kõige parem istuda õueväravas pihlaka all. Kaugel aga kumisevad kirikukellad, nagu maetaks kellegi ema…

Kui pererahvas kirikust koju tuli ja perenaine toidu lauale pani, ütles ta:

„Eedi, sa põle saia kallal käindki.“

„Ei tulnd meelde,“ vastas karjapoiss.

„Tule siis söö nüüd,“ käskis perenaine.

Toit maitseski hea, ainult kui peremees oma sõnadega poleks isu rikkunud, sest keset sööki ütles ta äkki:

„Söö kõht täis ja mine vii siis noor mära välja vana juurde, saad ratsa sõita.“

See pani toidu poisi suus ringi käima, võttis söögiisu kui peoga. Sest mis on söök lõbu kõrval noore mära selga istuda ja sõita. Istud kui soojel padjul ja kõik aina vedrutab. Ei vähematki põrutust ega valu, nagu on vana märaga, kel turi nagu noaselg ja kelle jalg joostes kangelt maad töngib.

Hobuse viimiselt koju tulles oli poisi meel üpris rõõmus. Üsna selgesti tundis ta, et täna on tõesti nelipühade esimene püha ja et saunaonu on tema eest karjas. Kui kirikumees nüüd vaevaks oleks võtnud kirikukelli lüüa, siis oleksid nad hoopis teisiti helisenud, mitte nõnda nagu hommikul õueväravas istumisel. Nad heliseksid suures rõõmus, nagu istuks poiss ikka alles noore mära seljas ja kihutaks, aina kihutaks.


Nelipühade viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu, sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja isegi neidusid ümberkaudseist peredest. Oli tulnud isegi pererahvast, et näha Vargamäe uut peremeest ja perenaist nende kodus. Nii mõndagi meest ja naist nägid Andres ja Krõõt täna esimest korda. Ometi oli neil hea meel, et neid vaatama oli tuldud, et neid selle vääriliseks oli arvatud.

Muidugi üsna omast peast see rahvamurd Vargamäele ei ilmunud. Pererahvas ise oli ikka mõnele nimetanud, et see astuks pühade ajal nende poole sisse, ja oli juurde lisanud, et hea, kui tuleks ka teisi, noori ja vanu, saaks oma nurga rahvast ometi näha ja tundma. Nõnda oli see sündinud.

Jänni ei jäänud noor pererahvas külaliste ees mitte. Peremeestele ja perenaistele anti kambris süüagi, sulasmehed ja tüdrukud pidid sellega leppima, et vahetevahel õues ja aida ees võisid õllekapast rüübata.

Rikkalikult just seda va õllemärjukest ei olnud, aga siiski jätkus teisest, sest mis puudus hulgalt, see tasuti omaduselt: kes janu jõi, sel kippusid aina laulud peale. Osa humalavirret kavatses peremees sõnnikuveoks jätta, et saaks õige sõnnikuvedu. Sellekohaselt ta siis ankrupulkagi puudutas. Aga rohkem oleks ehk juba liiga teinud, sest nüüdki lendasid tantsupaarid puhastatud õuel maruhoos. Tüdrukud aina kiljusid poiste käes ja seelikusabad võtsid keereldes veskitiibadena tuult.

Ei jäänud tulemata ka rammukatsumine, ei võinudki jääda, sest kõik tahtsid teada, mis loom see Vargamäe noor peremees õige on. Muidugi ei mindud otseteed lahke peremehe juurde ega hakatud tal rindu kinni. Samuti ei võetud vägipulka pihku ega kutsutud võõrast otseteed sellest kinni haarama. Asja toimetati tasa ja targu.

Algust tegid poisikeseohtu mehed. Need kraaplesid ja jändasid, kuni sekka kisti ka täied mehed. Aga ikka tegutsesid alles aina sulased ja perepojad. Peremehed seisid kaua kõrval, vaadates teiste nalja ainult pealt. Aga kui lõpuks leiti, et polnud kohal kõvemat meest kui üleaedse sulane Kaarel, ja kui Pearu isegi juba tähendas, et „ega tema Kuarle vastu keegi ei sua“, siis polnud enam parata, lagedale pidid astuma ka peremehed, kui nad veel üldse meeste kilda tahtsid kuuluda.

„Kes tahab tulla katsuma?“ küsis Pearu uhke sulane. „Kas kõrvenurgas siis mehi põlegi?“

Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme, mida ükski ei jaksanud lahti vedada.

„Kui õige Kingu Priidu katsuks!“ hüüti mitmelt poolt.

Aga Kingu Priidu oli tasane mees, armastas simlit plõnnida, mitte sõrmkooku vedada, kuigi ta oli oma kogult ja rammult sõrmkooguks ehk kohasem kui mänguriista käsitsemiseks.

„Võõsiku peremees, tule siis sina, kui Kingu ei julge,“ ütles Tagapere Kaarel.

Ei läinud ka Võõsiku Mihkel, kasvult küll väikesevõitu, aga kõigi teada raudsete kätega mees, kes purjus peaga armastas näidata, kuidas sõrmenukid lauda arme taovad.

Hundipalu Tiit, kes kasvult küll paras mees, jäeti mängust välja, sest kõik teadsid, et tema ärpleb rohkem vaimuga kui rammuga. Tema oli kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Kihelkonnakoolis oli ta omal ajal õpetust saanud ja saksa keeltki lugema õppinud. Kogu oma olekult ja keelelt erines ta teistest, sest tema ei öelnud „ise“ ja „mees“, vaid „isi“ ja „miis“. Sellepärast oli ta teiste seas pisut võõras ja tema keele üle heideti nalja. Üks vend oli tal kuskil kooliõpetajaks, teine sünnipaiga peremeheks, kolmas linnas kaupmeheks. Tema oli siin nurgas ainuke mees, kes ajalehte luges. Endastki mõista, et tema ei läinud Pearu sulasega sõrmkooku vedama.

Tuli kord Rava Kustase kätte. See ei põrganud tagasi, oli ta ju mees kui võmm, priske ja punane pealegi. Ka suu oli tal parajal paigal, liigagi, sest vaevalt kuulis temalt tõsist sõna. Aina tühine ärplemine, aina lõõpimine, nagu seisaks ta kõrtsileti ääres viinaklaasi juures. Seal ta ehk oligi nõnda rääkima õppinud, sest tema oli viinaga nõnda harjunud, et pool kortlit piiritust ei pannud teda sülitamagi: maigutas suud ja ajas mehejuttu edasi.

„Pane aga hästi taha,“ õpetasid peremehed Rava Kustast.

„Mis ma tast nii väga panen, ta peab ju ikka ära ka tulema,“ vastas Kustas.

„Kuarel, tee Kuarle töö,“ ütles Pearu sulasele.

„Küllap näis, peremees,“ vastas sulane.

Mehed pingutasid ja tuuseldasid mööda õue ringi. Taheti neil käsist kinni võtta ja sikutada, aga ei Kustas ega Kaarel olnud sellega nõus. Viimaks läksid nad krõbinal vastu tapuaeda, haarasid sellest kinni: seal jäi Kaarel võitjaks.

„Ole raibet,“ ütles Kustas, „eks tulndki tagant ää.“

Ta pistis sõrme uuesti Kaarli konksu otsa, aga ikka seesama: Kaarel oli tugevam.

„Ei minul Kaarli taga seisa,“ ütles nüüd Kustas, „katsugu mõni teine.“

Pearu muheles: ometi kord oli ta endale õige mehe sulaseks saanud, võta teine kas või kõrtsi kaasa kiskuma.

Polnud enam kedagi, kes oleks tahtnud Kaarliga rammu katsuda. Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal, sest siin paistis olevat härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip suus, Krõõda kõrval pingil.

„Teisepere peremees, kui katsuks õige sinuga,“ ütles Kaarel äkki, millele järgnes üldine heakskiitev kisa.

„Naine, mis sina sellest arvad?“ küsis Andres Krõõdalt nagu suusoojaks.

„Mis mina sest arvan,“ vastas perenaine. „Ärge aga riidu minge.“

„Kes siis sellepärast riidu!“ hüüti mitmelt poolt. „See ju nali, pühade aeg.“

„Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad,“ kahtles perenaine.

Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale ja pistis tasku.

Konks pandi konksu otsa.

„Jalad vastamisi!“ hüüdis Vargamäe uus peremees nüüd.

Nõnda sündiski: paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati. Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks oma külge.

„Kumma võit?“ karjuti.

„Las Kaarel ütleb,“ vastas peremees.

Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol Andrese juurde ja tahtis veel kord katsuda. Sellest mõistsid kõik, et kaotaja oli tema, mitte vastane.

„Lähme aia äärde, seal on parem tugi,“ ütles Kaarel.

„Ükskõik,“ vastas Andres.

Ka nüüd lõppes vedu üsna ruttu ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud seletust, kui et Kaarel tahtis katsuda kolmat korda.

„Mis me tühja ajast raiskame,“ vastas Vargamäe uus peremees pisut halvakspanevalt.

„Kuradi päralt, kas ma siis mees ei olegi või!“ karjus Kaarel ägedalt vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima.

Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega.

Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks vedu lahti. Millega esimene katse oleks lõppenud, ei tea, aga enne kui midagi sai sündida, lipsasid peremehe käed äkki pulgast lahti ja sulane lendas täie vedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlas üldine naer. Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis:

„Meest narrima oled tulnd või?“

„Käed läksid kogemata lahti, muud ei midagi,“ vastas peremees. „Ei sülitanud pihku.“

„Siis sülita,“ ütles Kaarel, „muidu ei maksa mängida.“

„Maksab,“ vastas peremees ega sülitanud nüüdki, kui ta pulgast kinni võttis, seda panid kõik tähele. Ometi kerkis Kaarli tagumik seekord nii kergesti, nagu polekski ta õieti murul istunud. Kõik jahmatasid peaaegu. Kaarel isegi oli enam imestanud kui pahane. Sellepärast uskus tema ja uskusid ka kõik teised, et Andres oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile vingerpussi mängida, teda teiste naeruks teha.

Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulane, mitte kordagi peremees. See läks viimaks nii kaugele, et tahtis Kaarlile ühe käega tuule alla teha. Aga see häbi jäi sulasel tulemata – Andres oli oma rammuga asjata uhkeldanud.

Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka püksivärvlist kinni võtma, sest selles oli tema peaoskus. Andres oli küll esiteks vastu ja vastu oli ka Krõõt uute riiete pärast, aga lõpuks polnud ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks.

Mindi kokku. Kaarel oli lühem ja puges Andresele kohe rinna alla, ajades jalad harkidena eemale. Peremees katsus nii ja teisiti, aga ei saanud kuidagi hakkama. Katsus sulast tõsta, aga kuidas sa kurja tõstad, kui ta on sul rinna all: teda tõstes peaksid ka iseendale tuule alla tegema. Nii kõva meest pole aga veel nähtud. Pusiti ja tammuti, kuid äkki välkusid peremehe jalad õhus ja järgmisel silmapilgul lamas ta selili murul, sulane risti rinnal.

Oh seda menu nüüd sulaste keskel! Tüdrukudki kiljusid, nagu oleksid nende eneste sussid õhus vihisenud. Rõõmuhäält tegi Pearugi. Kaarli nägu hiilgas. Aga Vargamäe Eespere perenaine vaikis. Vaikis ka peremees, kui ta maast tõusis. Nüüd oli tema käes kord tahta veel õnne katsuda.

Järgmine pusklemine nõudis rohkem aega, sest peremees oli valvel. Ja kui Kaarel viimaks oma nükkega uuesti välja julges tulla, langesid mõlemad kõrvuti maha ja tõusid niisama targalt üles. Sellest silmapilgust muutus kogu seisukord. Andres oleks nagu äkki Kaarli vigureid mõistnud ega kartnud neid enam. Ta hakkas peale tungima ja varsti virutas ta Kaarli maha. Katsuti mitu ja mitu korda, aga enam ei äpardunud Andresel mitte. Nõnda pidi sulane peremehele ka sülipätsis alla vanduma.

„Esimese korra, ligund, pettis teine ää,“ ütles Andres naise kõrvale istudes ja otsaesiselt higi pühkides.

„Viga’s siin murul on mängida,“ seletas Kaarel poistele suurustavalt. „Aga kui kõrtsis täie mehega kokku saaks, küllap siis näeks, kes kangem löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas või terve kõrtsitäie üksipäinis läbi.“

Nõnda ei saadudki õieti teada, kumb kangem on, kas Eespere peremees või Tagapere sulane, sest lõppotsuseks oleks pidanud mehed kõrtsi viima, nad seal parajasti „kumamisi“ panema ja siis riidu ajama.