Tõde ja õigus I/XII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XI
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
XIII

XII

„Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel,“ ütles Krõõt millalgi Andresele, kui katuseräästasse hakkasid juba purikad tekkima.

„Kuidas nii, hullem?“ küsis Andres.

„Miks siis mitte,“ vastas Krõõt. „Esteks olin lapseta, siis tuli üks ja nüüd on see alles rinna otsas, aga teine juba südame all. Ja töö? Tööd tuleb aina juurde, lastevaevast hoolimata.“

Kui Andres pärast naise sõnade üle järele mõtles, siis ei saanud ta muidu, kui pidi talle õiguse andma: mitte ainult Krõõdal, vaid ka temal, Andresel, läks aina hullemaks. Kõige muu hariliku töö kõrval oli tänavu talvel ehitusmaterjali vedu, sest maksku mis maksab, aga tuleval kevadel pidi uued kambrid üles lööma. Aasta polnud saagi poolest küll kuigi kuldne, aga mine tea paremat oodata. Andres mõtles tuttavailt laenata. Aaseme ja Hundipalu olid raha lubanud, Ämmasoo Villem pakkus katuseõlgi. Palgiveole lubasid kõik ümberkaudsed peremehed oma hobused saata, aga välimaa poole ei ulatunud see lubadus kaugemale kui Aiuni ja kõrve poole kaugemale kui Ravani. Kassiaru Jaska, kes istus juba nii-öelda kõva maa otsal, ei sidunud end soonurgaga rohkem, kui et jõi ühes Oru Pearuga kõrtsi saksakambris. Soovälja meestest oli ainult Kingu Priidu Vargamäe Andresega lähemalt tutvunud. Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk hea meelega sellest oleksid osa võtnud, Kukessaare, mis seisis tagapool Ravat, ei sõbrustanud Vargamäega, sest see oli temast juba liiga kaugel ja liiga pehmete soode taga.

Oma üleaedsele ei lausunud Andres palgiveost sõnagi. Aga Pearu tuli ise. Tuli ühes sulasega ja pani metsas koormad peale, nagu oleks temagi kutsutud. Ainult nii palju tegi ta, et küsis metsas Andreselt:

„Kas minu regedele jätkub ka või tuleb nappus kätte?“

„Küllap saab ka sinu kodaratele,“ vastas Andres.

Aga hiljemgi, kui kaugemalt mehi enam näha polnud, ilmusid Tagapere hobused ikka veel. Nagu öeldud: niipea kui Eespere mehed asuvad metsateele, ilmub Oru sulane hobuse või kahega nende kannule.

„Kuhu sina sõidad?“ küsis Juss temalt mõnikord valjul häälel.

„Peremees saatis vaatama, kuhu sina sõidad,“ vastas teisepere mees.

„Me sõidame veskile,“ luiskab Juss.

„Mina ka.“

„Aga kus kotid?“

„Sealsamas, kus sinulgi.“

Sulaste juttu eelsõitvalt reelt kuulates tahaks Mäe peremees üleaedse sulasele peaaegu öelda, ta mingu tagasi, sest tema abi pole tarvis, aga sõnad jäävad tal kurku kinni ja nõnda sõidavad nad ööpimeduses metsa poole, kuhu mõni tund teed on. Ainult reed karjuvad pakasel lumel ja hobuste ninasõõrmed purskavad nagu valget suitsu.

Andrese meelest on Pearu imelik mees, niisugust pole ta enne näinud. Kiusleb ja jonnib, aga siis teeb jälle, nagu poleks midagi iseäralikku nende vahel sündinud. Ka Krõõt leiab, et teisepere peremees on imelik mees, aga selle tõttu ei meeldi Andresele enam põrmugi, et Oru Pearu on niisugune imelik mees.

Siiski, pole viga, küllap ta temaga oma arved õiendab, elu on ju Vargamäel alles ees. Andres hakkab alles uusi kambreid ehitama, aga ta tahab ka teised hooned uued teha. Ta tahab kõik muugi Vargamäel uuendada. Uute hoonete ehitamisel ei saa ta kuidagi põldu unustada, vaid muretseb väsimata ka selle eest. Tal on tundmus, et Vargamäele tulles tegi ta temaga lepingu elu ja surma peale. Lepinguga on ta enda peale võtnud suured kohustused ja neid tahab ta täita, maksku mis maksab. Andres teab, et põld on kindel kui kalju, tema ei tagane oma lepingust küünemusta väärtki. Tema ei peta kunagi, sellepärast ei tohi ka Andres petta, vaid peab olema ja jääma õiglaseks, nagu ajaks ta asju jumala endaga. Andresel on mõnikord tume aimdus, nagu oleks Vargamäel jumalaga mingisugune salajane ühendus, nagu oleksid need kaks kuidagi üks ja seesama. Vargamäe põldudele rammu muretsedes ei tee ta midagi muud, kui kannab ande jumalale, kes elab siinsamas ja õnnistab Andrese tööd ning tegemist.

Nõnda tunneb Vargamäe Eespere noor peremees, kui ta tahaks lauta loomadele kõik kuivad mättad ja kuiva kraavimulla alla vedada. Sama tundmus ajab teda ka kõrvaliste tööde peale vaatamata ikkagi kive korjama ja kaaluma, et neid põllult aia äärde koristada või keset põldu varemesse laduda – ausambaks Vargamäe jumalale.

Ja see jumal õnnistas Andrese kätetööd, seda võis selgesti näha. Olgugi et tänavu oli kambrite ehitamisega nii palju tegu, ometi sündis laudas ennenägemata ime: sõnnik kasvas seal niisuguse kiirusega, et kevadel polnud loomadel enam ruumi, seljad nühkisid vastu aampalke. Ja ometi oli kari ainult paari pea võrra kasvanud.

Kui Krõõt talvel millalgi arvas, et Vargamäel läheb kord-korralt ikka hullemaks, siis oli kolmandal kevadel küll kõige hullem. Ei olnud kellelgi enam ainustki vaba silmapilku. Juss, kes juba esimesel aastal oli hädaldanud, et peremees ta tööga tapab, mõistis vast tänavu õieti, mis on tapmine künnivaol. Peaaegu kogu põllutöö tegi ta üksinda, vahetades väsinud hobuseid, ilma et ise kunagi oleks teadnud, mis on söögitund. Aga tänavu Juss ei hädaldanud, sest kolmat aastat oli ta Vargamäele jäänud Mari pärast. Jussi jalad läksid hommikust õhtuni saha ja äkke järel ladudes kangeks nagu vanal hundil, aga meel oli ometi rõõmus.

Andresel endal polnud paremad päevad kui sulasel, ka tema ei teadnud kogu kevadel, mis on puhkus pärast sööki. Seni kui kambriraiujad söögitundi pidasid, vehkis peremees ise väljal külvata, et pärast seda uuesti ühes meestega kirves kätte võtta ja seinale asuda, sest tema ise tahtis olla meister ja kõik. Kibedal külviajal võttis ta isegi pühapäevadest lisa, sest muidu ei tulnud omaga välja. Ükskord, kui ta jälle peaaegu kogu pühapäevase õhtupooliku oli külimituga mööda põldu käinud, nägi ta järgmisel hommikul kambriseinalt, et põldu on seemendamas kolm hobust. Abi kulus muidugi marjaks ära, aga ometi oli Andres pahane, et avitajaks oli üleaedne, mitte aga keegi muu. Pearu abiga võis aga samuti sündida, nagu oli sündinud ree laenamisega: ta hakkas sellega Andrest kõrtsileti ääres näägutama. Selle peale vaatamata heitis Andres alla ja laskis teisepere meestel oma põllul edasi seemendada.

Pearu ise ei näidanud oma nägu. Ainult nagu juhuslikult mööda minnes peatus ta silmapilguks toaraiujate juures, andis jõudu, pani käed seljale kokku, pidas pisut „rehnutti“ ja läks jällegi oma teed.

„Näe hullu, teisepere mehed ka platsi tulnd,“ imestas perenaine keskhommikul, nagu märkaks ta abilisi alles nüüd esimest korda. „Kes need välja ajand?“

„Peremees saatis,“ vastasid sulased.

„Eks meil kulu küll see abi ära,“ ütles perenaine ja tõttas minema, nagu kardaks ta, et võib ehk midagi liiga öelda.

Aga Andrese arvates oli öeldugi liig. Sest oli teine sõna lausumata mehed saatnud, siis pidi nad ka samuti vastu võtma, milleks see jututegemine, nagu mingisugune tänupalve. Ometi ei avaldanud peremees oma arvamust sõnades, perenaine aimas seda ainult.

Kogu tänavune kevad ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liiga suurte akende pärast. Aga peremees jäi oma tahtmises kindlaks, ainult vundamendi tegi madala, ladus palgid peaaegu maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid, et hea, kui tagakambrissegi laudpõranda saab. Aga Andres otsustas teha üleni laudpõranda.

„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?“ küsis Mari peremehelt.

„Küllap näis,“ vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.“

„Valgeks kui lumi,“ ütles Mari.

„Siis las käia,“ oli peremees nõus.

„Ega sel Maril muud olegi kui aga tants ja mäng,“ ütles nüüd perenaine.

„Või ma siis nüüd iseenda pärast,“ vabandas Mari. „Juss ju kibeleb.“

„Ah Juss!“ imestas perenaine. „Vaata imet, või tema!“

„Kuule, Juss, me nüüd jäämegi seia elama, saame ilusad valged põrandad,“ ütles tüdruk poisile. Aga vastust ootas ta asjata, nii et pidi uuesti ütlema: „Juss, sa ei vastagi, kas jääme või ei.“

Poiss ei vastanud nüüdki, vaatas ainult nagu etteheitvalt tüdrukule otsa, nii et see ta seks korraks rahule jättis. Aga kauemat aega ei võinud Mari Jussil ometi omaette nohiseda lasta, sest tema väle ja terav keel aina kiheles poisi peale.

Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari niitsid kahekesi kodumail. Teist-kolmat päeva uitsetas vihma ja loogu oli juba sedavõrd palju maas, et peremees paremaks arvas kambrite kallal nokitseda, kui vihmaga heinamaal jännata.

Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel. Oli õhtu eeli. Niitjad olid juba sealmaal väljas, mis peremees neile ligilähedalt oli ära tähendanud. Ometi kippus tüdruk poisile kandu, nagu oleks keegi kolmas temale takka tuld tegemas.

„Sa tõttad, nagu oleks täna viimnepäev,“ ütles Juss.

„Täna on viimsepäeva lauba,“ vastas Mari.

„Et sa ka ükskord ei väsi,“ siunas poiss.

„Tahan sinu väsitada, tahan su Vargamäelt välja süüa.“

„Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina,“ ütles poiss tõsiselt.

„Mis sul minust on?“ küsis tüdruk.

„Aga mis siis sinul minust on, et sa mind tahad siit välja süüa?“

„Ää põikle ühti kõrvale,“ manitses Mari. „Miks ei lähe sa siit enne, kui lähen mina? Sa vandusid ju mulle, et peremees su tööga tapab.“

„Tapabki, mis sa siis arvad. Tapab iseenda ja tapab ka minu.“

„Miks sa siis ära ei lähe?“

„Näe, ei lähe ega lähegi, las tapab, kui tahab. Ei tapa see, siis tapab mõni teine.“

„Aga mis see siis minusse puutub, et sa enne mind ei lähe?“

„Sina tapad samuti kui peremeeski,“ ütles nüüd Juss nagu südame põhjast.

„Jussike, Jussike, Vargasoo ussike!“ naeris nüüd Mari. „Või meie peremehega kahekesi materdame sind vaesekest! Ja Jussike-ussike ei saa eest ära, kael lühike, jalg kõverake.“

„Sina ära naera mu kaela ega jalgu,“ ütles Juss nüüd värisevail huulil, „ega ma ise neid põle teind.“

„Mis ma siis naeran, kui mitte jalgu, sind ennast või?“ küsis Mari.

„Naera, keda tahad, mitte mind ega mu jalgu,“ ütles poiss endise tõsidusega.

Vastuseks hakkas tüdruk naerdes laulma:

„Jussike, Jussike,
Vargasoo ussike!
Nipinapi kaelake,
Limpalampa jalake!“

Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust, pani selle sinnasamasse, ja ilma et kordagi tüdruku poole silmi oleks tõstnud, ütles ta, endal huuled tõmmutasid imelikult-imelikult:

„Anna vikat ja luisk peremehe kätte, mina enam ei niida.

„Kuhu sa siis lähed?“ küsis Mari kohkunult, ja tema silmadesse ilmus vaade, mis tal oli jõe ääres, kui Juss pidi uppuma. Oleks Juss nüüd neid silmi jälle näinud, siis ta oleks tundnud, et Maril on peaaegu hirmunud lapse silmad. Aga Juss ei näinud, sest temal oli selg Mari poole, kui ta läks.

„Juss, kuule, kuhu sa lähed?“ hüüdis Mari talle järele. Aga poiss ei vastanud, nagu ei kuulekski ta tüdruku sõnu. Ta läks ainult oma rangjalgade ja kenus kaelaga.

„Juss!“ hüüdis Mari kolmat korda päris hirmunud häälel, sest poiss hakkas juba põõsaste vahele kaduma. Ja kui ta ikkagi ei vastanud, siis ei saanud Mari muidu, kui pidi talle järele jooksma, ka oma vikatit heinamaale maha jättes. Mari tahtis tingimata näha, kuhu Juss läheb ja mis ta mõtleb teha.

Aga Juss ei läinud kuigi kaugele, ainult põndakule, kus kasvas mõni laiaoksaline kuusk ja nende ümber tihnik. Seal jäi ta ühe kuuse all kännu äärde seisma, võttis pükste pealt nööritüki, mis tal kahekordselt ümber keha oli, pusis selle kallal midagi ja sidus ta siis otsapidi kuuseoksa. Oli ta sellega valmis, tegi ta nööri otsa silmuse, astus kännule ja tahtis silmuse kaela pista.

„Juss!“ kiljatas Mari, jooksis poisi juurde ja karjus: „Mis sa, hull loom, ometi teed?“

„Poon enda üles,“ vastas poiss otsustavalt.

„Juss, armas Juss!“ ütles tüdruk nüüd ja võttis silmusest kinni. Tema hääles oli äkki nii palju lapselikku hirmu ja õrnust, et Juss talle tahtmata otsa vaatas.

„Mis sul sest on,“ ütles poiss.

„On, Juss,“ vastas tüdruk.

„Aga aita ei lase,“ urises Juss.

„Eks võta mind siis ää, kui aita tahad,“ vastas Mari ja pööras poisile pooleldi selja.

„Küll võtaks, Mari, aga sina ju ainult lõõbid minuga,“ lausus poiss puhtsüdamlikult.

„Tule niitma, Juss, ma enam ei lõõbi,“ kinnitas tüdruk.

„Ei tule, sa hakkad jälle,“ ajas poiss vastu.

„Tule nüüd, Juss, ma ütlen sulle siis saladuse,“ mangus Mari.

„Ütle kohe,“ vastas poiss.

„Võta nöör enne kuuseoksast ära,“ ütles tüdruk.

„Ei võta ise ega lase sind võtta,“ kinnitas poiss. „Himu on elust otsas. Suren niikuinii seia Vargamäele, mida varem, seda parem. Peremees tapab tööga, sina...“

„Kellega mina?“ küsis Mari kärsitult.

„Naeruga,“ kaebas poiss. „Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.“

Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma. Hoidis pahema käega poomissilmusest kinni, pöördus küljeti tüdruku poole ja nuttis vaikselt ning alistunult.

Seda ei suutnud Mari välja kannatada: ka tema meel läks haledaks.

„Juss, ära nuta,“ palus ta, aga rohkem ei saanud ta öelda, sest siis oli tal ka endal nutt käes. Ja nagu oleks tal sellest häbi, pöördus ka tema kõrvale, ning nõnda seisid nad kahekesi nuttes seal kuuse all tihnikus, peaaegu seljad vastastikku.

Alles tüki aja pärast ütles Juss:

„Mul on ammugi himu elust otsas, sellepärast ma kevadest saati seda nöörigi pükste peal kannan.“

„Võta mind ää, Juss,“ nuttis tüdruk, „aga ära sa seda hullutükki tee, et sa enda üles pood.“

„Sa ei tule ju mulle, sõimad mind poisikeseks.“

„Nüüd tulen, änam ei sõima,“ lubas Mari.

„Sa lõõbid jällegi,“ kahtles poiss.

„Änam mitte, usu, Juss,“ kinnitas Mari. „Ja tead mis? Meie ei lähegi änam Vargamäelt ära, jäämegi seia.“

„Kus me siis seia jääme?“ küsis poiss. „Alati Andrese sulaseks ja tüdrukuks?“

„Ei,“ vastas tüdruk. „Mina tean, kuhu me lähme.“

„Kuhu siis?“ päris poiss.

„Sauna! Saunakambri! Talvel on ehk külmavõitu, aga kui hästi kütta, küllap siis saab läbi,“ seletas Mari.

„Kes meid sinna laseb?“

„Küllap lastakse. See plaan oli mul juba ammugi, olen kammert vaatamaski käind. Rääkisin ääri-veeri saunatädiga ja olen pisut ka perenaisega sellest juttu teind. Mõtlesin, et mina oleks linna otsas, kui saaks mehe ja võiks Vargamäe sauna minna. Aga meest põlnd kusagilt võtta. Olid küll sina, aga ei teand, mis sinust arvata, kas kõlbad või ei kõlba. Nüüd tean, et kõlbad.“

„Tõesti ikka, Mari?“ küsis Juss rõõmsalt.

„Tõesti, tõesti, Juss,“ vastas tüdruk ja vaatas poisile otsa.

„Küll oled sina, Mari…“ tahtis Juss öelda, aga jättis ütlemata. Tüdruk ootas, aga sõna ei tulnud ega tulnudki poisi suust.

„Mis ma olen?“ küsis Mari viimaks.

Vastuseks võttis Juss tal ainult käest kinni.

Kui nad viimaks kuuse alt minema hakkasid, pidid nad peaaegu nööri kuuseoksa unustama.

„Juss, võta nöör ära,“ ütles Mari, kes asja märkas, „muidu pärast leiab peremees teise siit.“

„Seda nööri kannan ma eluaeg pükste peal,“ ütles poiss ja võttis ta kuuseoksast. „See on minu kõige kallim nöör.“

„Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse,“ naeris Mari.

„Jüst!“ kiitis Juss. „Endale tegin, aga sina läksid jalgupidi sisse.“

„Või jalgupidi,“ osatas tüdruk ja lisas natukese aja pärast juurde: „Kas ma nüüd tohin laulda: Jussike, Jussike, Vargasoo ussike?“

„Nüüd laula, kuis süda kutsub, nüüd tulevad su laulud heast südamest,“ vastas poiss. „Ja peremees peab nüüd alles nägema, kuis töö lendab.“

Käsikäes läksid Marit-Jussi heinakaarele tagasi ja peagi kostis Mari hääl:

„Hoia kannad!“

Täna niitsid nad harilikust kauem, nii et kui nad koju läksid, perenaine neile ütles:

„Te’p tahtki täna koju tulla.“

„Kõik Jussi süü,“ vastas Mari.

„Jääh! Juss nüüd! Mari ise!“ ütles poiss.

Aga omast asjast ei lausunud nad esiotsa musta ega valget. Seda oli vaja tasa ja targu ajada, sest aega oli ju küll. Nende aasta lõppes alles tuleval kevadel ja seni mõtlesid nad ainult Juss ja Mari olla.

„Kas sa mind nüüd aita lased?“ küsis Juss Marilt õhtul.

„Jussike, Jussike, Vargasoo ussike,“ laulis tüdruk poisile hellalt naeratades. Poisi nukrat nägu nähes aga ütles ta: „Kui oled hea poiss…“

„Mari!“ vastas Juss.

Nõnda see jutuajamine lõppeski.